kuidas, ilma ise ostamata ja abiellumata, saada köögikapp täis Iittala nõusid?

kuidas, ilma ise ostamata ja abiellumata, saada köögikapp täis Iittala nõusid?

Kui ma oleksin kirglik harrastussportlane, siis oleks mu köögikapid täis Tupperware (LINK) kaanega ja kaaneta, ümmargusi ja kandilisi, värvilisi ja ühevärvilisi mahuteid, anumeid, sheikereid ja karpe. Ja siis ma teeksin igal pühapäeval #foodprepi ja laoksin kõik oma Tupperwared ritta ja täidaksin järjest #healthyfoodiga ja teeksin sellest Instagrammi pildi. Aga ma ei ole.

Ma olen kirglik sisustaja ja sellepärast on mu köögikapid täis Iittala Taika sarja (LINK) suuri ja väikeseid kausse, siniseid ja valgeid mudeleid, sügavaid ja madalaid tasse, klaase ja vitriine, plekist ja korgist. Ja ma teen igal vähegi visuaalselt ilusal momendil oma kodust pilti – ja päris sageli pressin foto peale ka mõne Iittala, mille täidan #coffeega – ning panen selle Instagrammi (LINK).

See võis tunduda nagu väike humoorikas sissejuhatus, aga eks kõik naljad on ju suuremal või väiksemal määral päris elust. Niisiis tõepoolest, üks põhjus, miks mu köögikappides Iittala nõud on, on see, et need näevad piltide peal nii head välja ning on hõlbsalt kombineeritavad erimaterjalist ja -stiilist (ja -ajast) esemetega. Hästi iseloomustavad seda Eestietno (LINK) jaoks tehtud fotod ja ka mu 3. raamatu reklaampilt. Teine põhjus (koos kolmandaga) on see, et Iittala on aegumatu klassika ja lisaks sellele, et kujunduslik pool ei aegu, võin öelda, et oma vanimaid Iittala nõusid olen tänseks igapäevaselt kasutanud umbes kuus aastat ja nende mustrid, värvid ja servad on endiselt samaväärsed uutega. Ja kuna aja jooksul oleme siin kordamööda lastega nii mõndagi ka maha visanud, siis katki on läinud vist 3-4 asja ainult, seega ka tunduvalt purunemiskindlamad… võrreldes kiirmoe nõudega, mis harva kukkudes oma esialgse vormi säilitavad.


Foto Jaana Süld, lavastus Anna Lutter


Foto Jaana Süld, lavastus Anna Lutter

Tunnistan ausalt üles, et ma olen ostnud päris palju ühikuid Iittala nõusid, kuid endale – peale ühe suure tassi – mitte ühtegi. Siit tuleb neljas põhjus, miks mulle Iittala nii väga meeldib – see on ülihea kingiidee. Kui Sa tead kedagi, kellele ka meeldib Iittala, siis Sul ei ole edaspidi enam sünnipäevade ega jõude ajal ühtegi mure – peale selle, et kuidas kurat tasse ilusti paberisse pakkida ja miks Sa varem sellele ei mõelnud ja mõnda karpi alles ei ole jätnud – sest Iittala rõõmustab ALATI! Mina olengi kõik nõud (peale selle eelpool toodud ühe suure kruusi) saanud kingitusteks – sünnipäevad, jõulud, sõbrapäevad, aastapäevad, ussimaarjapäevad, kolmekuningapäevad you name it, Iittala sobib igaks tähtpäevaks ja mu lähisugulased ja -sõbrad on selle hästi ära tabanud! Selgub, et ei olegi vaja abielluda serviisi kokku saamiseks.

Tunnistan ausalt veel ühe asja üles. Kellele on kõige raskem kinke teha? Meesterahvatsele! Neil on ju kõik asjad olemas?! Iittala on aga ka sellele probleemile lahendus. Vabandan kõigi oma lähimate meessugulste ja -sõprade ees, kes juba mitmendat aastat kaks kruusi või ühe suure taldriku kingiks saavad, kaevudes aga kingipaki põhja tuleb sealt alati ka välja väike sedel kasutusjuhendiga: happy wife, happy life. Ja see kingitus sobib küll vist igale meesterahvale. Niiet niikaua kui mul ühtegi paremat mõtet pähe ei tule, siis ma jätkan oma sõprade  ja sõbrannade kollektsioonide täiendamisega. Ja kui tundub, et nõud neile enam ära ei mahu, siis Iittalal on ka väga lai valik sisustustekstiile, küünlajalgu, vaase, vitriine, karpe… loodan, et te, sõbrad, elate kõik vähemalt saja aastaseks!

Ja lõpetuseks veel üks eriti hea asi. Iittalat saab kingitusteks ette valmis osta, sest üks suurus sobib kõigile ja nõud ei rikne. Niiet kui ka Sa elad maapiirkonnas ja tunned, et Kiisa Tarbijateühistu A&O tööstuskaupade valik sünnipäevale minnes tiba kasinaks jääb, siis telli endale praegu Iittala allahindlustelt üliheade hindadega (LINK) nõusid ja pane voodi alla järgmist tähtpäeva ootama! Allahindlus Iittala.com lehel kestab kuni 29.01 või kuni kaupa jätkub ning alates 75 eurost tuuakse kaup ukse taha tasuta. Minu pakk jõudis ülejärgmisel päeval, ole ka ettenägelik ja teadlik tarbija (LINK)!

 

Fotod ja tekst  Anna Lutter (kui ei ole märgitud teisiti)

 

 

relatiivsusteooria #3

relatiivsusteooria #3

Aastad ei ole vennad. Möödunud (2017) aastal juhtus väga palju asju, mida üleeelmisel (2016) kohe üldse ei juhtunud ja väga palju asju, mis üleeelmisel vägagi juhtus, jäid möödunud aasta juhtumata. Nii näiteks ei võtnud me möödunud aastal ühtegi lemmiklooma, ma ei õmmelnud kordagi kodus õmblumasinaga, ei teinud ühtegi video DIY projekti, ei käinud rääkimas taaskasutusest Kuku raadios ega ka ei sünnitanud. Seda kõike, mida ma ülemöödunud aastal tegin, saab järgi lugeda (LINK). Nüüd siis 2017 aasta kallale.

Jaanuar 

Aasta algas entusiastlikul noodil, mõtlesin kohe õmblusmasinal juhtemest haarata ja sõbrapäevaks ühe uue objektiga välja tulla. Tootearendust tehti, vaeva nähti, kuid kaugemale sellest ei jõutud, sest äkitselt saabus minuni mõistmine, et olin eelmise aasta viimastel päevadel lubanud 2017. aasta esimes pooles ühe raamatu materjalidega päevavalgele tulla, niiet ma otsustasin selle valentitipäeva projekti helgemaid aegu ootama jätta.

Raamatu tegemine ei läinud algul kohe üldse. Mäletan selgelt, kuidas hooldustiim oli totaalselt vale määrde alla pannud ja nii ma muudkui nühkisin kuni peaaegu jaanuari lõpuni välja, edasi üldse ei saanud. Tõesti oli keeruline kuu. Samal ajal olin palutud Gustav Adolfi üheksandile  rääkima, inspireerima ja sütitama – kõik, mis sellest välja tuli oli see, et ma seisin nende ees ja halasin, kuidas ma millegagi hakkama ei saa – totaalne loovuskriis (tsau, Lisete, ja sorri!) – kuid ehk ongi kannatav loomeinimene inspireerivam, õppige rohkem, muidu võib ka nii juhtuda.

Ma täpselt ei mäleta, kuidas, aga mingil moel ma sain sellest august välja – vaatan Instagrammist (LINK), et Pelle arenes sellel perioodil hästi kiirelt ja palju – äkki see aitas! Raamatuprojektidega paralleelselt tegin veel ka isetegemisprojekte Kodu & Aed ajakirja (LINK), niiet kogu mu elu oli (alarahastatud ja tollel hetkel tundsin, et absoluutselt ebaõnnestunud, haha) projekt.  Ja muidugi öökullid-kikilipsud ja kõik see värk tuli sinna juurde.

Veebruar

Õnneks ma käsitlesin oma magistritöös loovust ning teoreetikute toel natuke uurisin selle kulgu, niiet ka ülimasendavas jaanuaris ma olin üpris kindel, et üks hetk peab see madalseis lõppema, sest teooriad nii ütleisd. Teooriad ei vedanud mind alt. Veebruar oli ülejäänud kuudest, mis aastas olid, lühem (üldtuntud fakt) ja möödus totaalses flow seisundis või – kui soovite – totaalses mindfulnessis – siin ja praegu. Kõik sai supersujuvalt, meeldivalt ja hästi tehtud.

Lisaks raamatuprojektidele käisime Jaana (LINK) ja Vivianiga (LINK) Miramii (LINK) ägedas kodus pildistamas munavõtte seeriat Pere ja Kodu ajakirja (lugu ilmus aprilli numbris). Ja muidugi Eesti Vabariigi aastapäev. Alati sentimentaalse väärtusega minu jaoks, väärib alati perepilti ja kindlasti väärib aja mahavõtmist ja mõtlemist (mida tasuks isegi tihemini proovida).


Foto Jaana Süld 

Märts 

Endiselt raamat, öökullid, lapsed, vahepeal püüdsin süüa-magada, ennast pesta, pesta ka tuba ja lapsi, kuid siis kohe edasi. Jaanaga (LINK) pildistamsime Eesti Etno (LINK) kodutekstiile, see oli meil juba kordusprojekt, niiet kõik sujus ja oli väga lahe (tsau, Jaana, Gerda ja Merje!).


Foto Jaana Süld 

Gerdaga (LINK) käisime Kaubamajas öösel, tegin mitu blogipostitust, millest ehk meeldejäävam oli Aliexpressi sisutsusleidude oma (LINK) – sain ühe mahlaka tagasimõtte, kuid enamusele teist ikka meeldis! Dadamora (LINK) pani poisid ägedalt riidesse ja ma tegin riietes poistest pilte, sest teismoodi oleks lihtsalt kummaline (okei, see nali läks vist üle piiride…).

Märtsis olid poisid palju haiged ja ma ise ka rivist väljas. Kuu lõpus oli mul põlve operatsioon. Ma ei ole sellest palju kirjutanud, sest asju elus ikka lõigatakse lahti, aga asju pannakse ka kokku ja asjad saavad terveks ka – niiet no big deal. Tegemist ei olnud sporditraumaga, sest keeruline on saada sporditraumat sporti mitte tehes. Mul oli põlves kasvaja.

Aprill

Kaks nädalat möödusid karkudel ja edaspidi lihtsalt liibates ja sirgejala kükke harrastades, kuid isu oma asju teha aitas jalal kiirelt paraneda ning nii saigi aprilli alguses, suures külmas, lörtsis ja tuules üles pildistatud raamatu viimased õueprojektid. Siiamaani tuleb neid pilte vaadates meelde kui külm kaadritaga oli!

Aprillis algas väga mõnus koostöö Bredenkidsiga (LINK) ning ühel päeval käis mul külas Black Carrot Fabrics (LINK), kelle kangaid ja nendest vormitud voodipesusid ma jäädvustasin.

Mai

Mai alguses tegin veel kaanefoto raamatule ja nii see trükki läkski, huh! Ja täpselt nii “huh” kogu maikuu oligi. Tegin öökulle ja lipse, aga muud nagu väga miskit. Mõned koostööprojektid ja äge küllakutse Uuskasutuskeskusesse (LINK). Kuu alguses sai Pelle 1, jehuu! Kuu lõpus mina 26.


Foto Anete Toming

 

Juuni

Ilmus minu teine raamat “Loo ise. 25 ideed tuppa ja õue” (LINK). Raamatu esitlus toimus Viru Keskuse Rahva Raamatu kaupluses – väga meeldejääv, minu teine raamat ja esimene raamatu esitlus!


Foto Jaana Süld 

Kui õnnitluste vastuvõtmise ja enda rõõmujoovastuse taltsutamisega lõpuks ühele poole sain, siis hakkasime poiste tuba ümber tegema. Nii, et ühte tuppa mahuks peale seda protsessi kaks poissi, koos kahe voodiga ja neile kuuluva kaasavaraga ja et ruumi tekiks veel juurdegi. Minu meelest oli mul päris keerukas projekt välja joonestatud, kuid Algo (tsau!) pani maja paari päevaga püsti ja nii ei jäänud mul üle muud kui Gerdaga Ikeasse põrutada, et ülejäänud tarvilik mööbel ja sisutuskaup ka üle lahe kohale tassida, sest ma saan aru, et naaberriikidest kauba toomine on praegu teemas.

Jaanaga koos tegime pilte Smuhvikule (LINK) ja Jaana ja Vivianiga ühe seeria Pere ja Kodu augusti numbrisse. Paistab täitsa suvi piltidelt. Aga tuletan meelde, et see oli juuni kuus, niiet tegelikult oli ikka megakülm.


Foto Jaana Süld 

A, peaaegu oleksin unustanud. Algo oli välismaal ja nii sain juunis kaks nädalat kogeda ka üksikema rolli. Päris jube värk, aga oleme kõik elu ja tervise juures!

Juuli

Minu kolmanda raamatu projektide tähtaeg oli määratud augusti lõpuks. Seega eeldasin, et puhkan mais, töötan juuni-juuli-august. Juuli alguseks oli selge, et juunikuus ma uue raamatuga ei tegelenud. Juuli lõpuks sai selgeks, et seda ei teinud ma ka juulikuus. Ise koguaeg salamisi lootsin, et saan kirjastuselt kõne, et kuule jätame ikka ära. Võib-olla oli tegu mobiilioperaatori halva leviga, kõne ma ei saanud.

Juulis puhkasin. Gerda (LINK) võttis uue perekonna nime ja sellega koos tuli tal ka mees võtta. Tegime talle tüdrukteõhtu (see oli esimene tüdrukuteõhtu, kus ma viibisin, niiet ma ei ole kindel, kas me selle üldse õigesti tegime, niiet kui abielus midagi jamasti on, Gerda, siis see võib valesti korraldatud tüdrukuteõhtu süü olla) ning osalesin ka nende hoopis teistmoodi, väikeses ja armsas, pulmas (võinoh, pulmi oli kaks, mind lubati sinna teise).

Ajendatuna äsja ilmunud raamatust tegi Arter minust kaheleheküljelise loo (LINK) ja pean eraldi – tulevikus meenutamiseks –  välja tooma ka koostöö sellise suurkorportasiooniga nagu H&M (LINK) – kui äge? – väga!

Ja no muidugi külastasime Haanjat ja käisime kaks korda Dagöt kuulamas. Lastega käisime esimest korda telkimas!

August

Tegin 1. augusti hommikul silmad lahti ja sain aru kui suurde jamasse ma ennast mässinud olen. Mul tuleb 30 päevaga kokku panna kolmanda raamatu materjal. Tundus hullumeelne, aga ma teadsin, et nüüd tuleb kiirelt ennast voodist püsti ajada ja tegema hakata. Nii juhtus ka, tegin valmis. Terve augusti tegin, aga sain hakkama!

Öökulle tegin muidugi koguaeg – terve suvi – ikka ka. Augustis tegin oma esimese jaapani keelse! Niiet kui keegi tunneb, et tal on ka vaja, siis olen avatud (LINK)! Lõiming võõrriikidega ei jäänud augustis pelgalt Jaapani keskseks, tegin koostööd Läti rõivabrändiga Happeak (LINK).

Augusti lõpus alustasin jälle tööd õpetajana, peale väikest emapuhkust Pellega, enne seda veel käisin oma põlvega, mis ei olnud kasvajast vabanenud, kiiritusravis. Seiklused põlvega ei ole veel tänaseni lahenenud, aga küll saab, alati saab!

September

Tere, kool! Väga äge oli jälle poole koormusega koolis tagasi olla! Pelle kooli ei läinud, lasteaeda ka mitte. Ja hoidjat meil ka ei ole, aga meil on nii head emad, õed ja vanaemad, et kamba peale saab nii, et keegi ikka alati ühe silmaga Pellet ka jälgib (tsau, emps, ämm, Liisi ja Kurtnakas)!

Terve kuu kestis pidev meilimine ja korrektuurimine seoses raamatuga. Ja pean kirjutama ka ühest erilisest seigast Iittalaga (LINK). Olin parasjagu koolis tööl kui ühtäkki saan ma ootamatu kõne. Suundun välja ja seal ta seisab – kuller koos kuue Iittala Taika sarja klaasiga (LINK), millele ma olin juba ammu salaja kappi koha valmis teinud, lootes et kui midagi väga soovida, siis see täitub. Ja see täituski. Ilma ühegi meili, sooviavalduse, valiku ega suuniseta. Maailmas juhtub kummalisi ja ägedaid asju. Ma tean, et need kõigest klaasid, kuhu morssi sisse saab kallata, kuid minu jaoks oli see väike maagiline lugu keset tavalist koolipäeva. Lihtsad asjad, right?

Oktoober

Oktoobris ilmus Kodu&Aed ajakirjas üle mõne kuu üks projekt, ma isegi ei mäleta, mitmesse kuusse ma eelmisel aastal neid tegin, aga neid ikka oli. Igaljuhul oktoobri omast olen Instagrami pildi teinud ja nüüd siis tean kindlalt.

Ülejäänud oktoober tähendas kikilipsude tegemist igal vabal ja kinnisel hetkel. Korra sain ikka kodust välja ka. Läksin lõhna peale ja sattunsin Kalevi kommivabrikusse avatud toidutööstuse nädala avaüritusele. Viisin seal läbi pakenditest meisterdamise töötuba (tsau, Liis!). Oli mõnus, niiet (järgneb reklaam) kui Sa tunned, et vajad oma üritusele midagi uut, põnevat ja adrenaliinirohket, siis vali meistrdamine ja kutsu mind oma lapse või enda sünnipäevale seda kõike juhendama! (See ei olnud nali, ehkki ilmselt kõlas nii).


Foto Urmas Glase 

November

Oktoober lõppes, kikilipsude tegemine ei alanud ega lõppenud vaid vältas edasi kuni lõpuks isadepäev mu päästis, see on juba mitmeid aastaid mu jaoks üks aasta lemmikuid pühasid olnud ja kuna ma olen selleks päevaks nii väsinud, siis tundub õige, et lapsed peaksid selle päeva veetma isaga!

Lastetoast ilmus lugu Postimehes (LINK) ning käisin isadepäeva kingiideedest ja oma elust rääkimas ka Kuku raadios. Tulin avalikkuse ette suurt kõnepinda tekitanud uudisega KOLMANDAST raamatust. Gerda viis mu Ikeasse jälle ja peale seda – ja selle ajal vist juba ka – hakkas jõulusokkide kultiveermishooaeg. Tegin neid kohe täitsa mitu tükki. Novembrisse jäid ka mõned väiksemad koostööprojektid ja suuremad juukselõikused (tsau, Grete! LINK).

Detsember

Raamat #3 “Loo ise kodu heaks” (LINK). Seekord toimus esitlus Tallinna kõige stiilsemas sisustuspoes Homeart (LINK). See oli ülimõnus õhtu (tsau, Kairit!). Siin kohal tahan ka öeda tsau ja aitäh oma raamatu toimetaja Varjele, kellega ma terve see aasta olen vist rohkem suhelnud kui Algoga, haha.


Foto Kristina Kaiva

Jõulusokkide ja öökullide tegemise vahepeal käisime Algoga Tartus Lauri Saatpalu kuulamas. Tegin ka veel mõndasid väiksemaid koostööprojekte. Kui tellimused said jõuludeks tehtud, algas igaaastane festival Pääreni sünna ämmaga – Pääreni sünna minu perega – jõul perega – jõul vanaisaga – päärenisünna lastega – jõul rahvatantsijatega. Terve aasta treenime ennast selleks meeletuks katsumuseks!

Kui siis nii 28. detsembriks kõik peod läbi said, siis tundus, et ikka üliigav on olla ja otsustasime oma elutoa ümber teha. Lugeja kindlasti mõtleb, kuidas väikest Algot tanki lükatakase, kuid antud juhul on mul tõesti hea tõdeda, et seekord see impulss – remonttöödega alustada -temalt just tuligi (tsau, Algo!). Kuidas see kõik välja tuli, sellest loodan juba peaegi siin kirjutada ja joonistada.

*Pean vajalikuks tuletada meelde, et tegemist on minu 2017. aasta eredamate hetkedega. Mul juhtub pidevalt igast asju ja juhtub ka nii, et asju üldse ei juhtu kuigi kuupäev on ammu paika pandud, et peaks nagu juhtuma. Mul läks aastavahetusel üks see sama Iittala klaas katki, millest ees pool juttu oli – ise lõhkusin – aga killud toovad õnne. Ma tunnen enne iga kokkulepitud üritust, et ma ei viitsi minna – aga kuna on kokku lepitud, siis ikka lähen ja pärast on hästi! Mul on liiga palju parasiitsõnu ja piinlik on ennast kuulata – õnneks ma ei pea ennast tihti kuulama. Mu lapsed jonnivad, aga ma tunnen, et see on minu võimalus arendada enda rahulikuks jäämise musklit. Mu aasta on olnud superkeeruline, emotsionaalne, pingeline, aga kõike on võimalik kokku õmmelda ja alati saab! Let’s go 2018!

Fotod ja tekst  Anna Lutter (kui ei ole märgitud teisiti)

 

alternatiivseid ideid jõulukarrale ja põlevate silmadega päkapikkudele

alternatiivseid ideid jõulukarrale ja põlevate silmadega päkapikkudele

Jõulukaunistused pandi meie kodus see aasta üles juba augustis – siis kui ma oma kolmanda raamatu (LINK) projekte pildistasin. Need tundusid suvel kuidagi nii veidralt ägedad, et nii nad üles jäidki ja nüüd tunduvad nad lihtsalt täitsa õiges kohas ja ajas. Mulle ei meeldi päkapikukujukesed ja kuusekarrad – pigem tekitavad jõulu(hullus)tunnet meie kodus küünlalaternad ja neis põlevad küünlad, erinevad (kuivanud, kunst ja elus) taimed ning minimalistlikest materjalidest ise tehtud väikseid vanikuid ja kaunistused. Jagan järgnevalt mõnda jõulusetti, mida enda kodus erinevatel aegadel ja otstarvetel üles olen seadnud. Kui teil tekib küsimusi mõne detaili kohta, mida piltidel näete ja viidatud ei ole, siis jätke need kommentaaridesse ja ma püüan kiirelt reageerida, je!

Viimase aja trend on sellise väikese kuusekese kasutamine ja mitte ainult kuuse vaid kuuse koos juurega ehk siis metsast kuusekest otsides tasuks valida mõni koht, kus kasvab tihedalt väikesi isendeid koos ja seda ruutmeetrit natuke harvedada, sest nad ei saaks nagunii kõik koos ruutmeetri suurusel alal suureks kasvada. Kuusk peab vees päris kaua ka vastu ja on minu meelest üliarmas. Ja lisaks sellele, et meile meeldib, meeldib selline kasutusviis ka kassile, kes sealt kuuse vaasist vett käib joomas… eks lemmikloomad lähevad ikka peremehe nägu. Konkreetne läbipaistev vaas on pärit Ikeast, kuivainepurk on vist algses versioonis.

Päris kuuske ei ole meil kodus päriselt kasutuses olnud juba pikka aega, sest nii kass kui lapsed tunnevad selle vastu liigset huvi. Ülemisel pildil on alternatiiv kuusejalale, sees on tsemendiga täidetud plastikämber, mis hoiab kuuse kenasti püsti ja ümbertõmmatud Selveri paberkott (pahempidi keeratuna) on efektne ja keskkonnasõbralik. Valmistamise juhendi leiab eelmise aasta Kodu&Aed detsembri ajakirjast (LINK).

Kes siia blogisse rohkem kui korra on sattunud, siis teab, et üks kõik, mis, aga ma teen kõik asjad must-valgeks. Nii ka jõulusussid ja kalendri. Piltidel pole ei küünlaid ega kuuseoksi, aga samas – vähemalt mulle küll – mõjuvad need mustrid ja tekstuurid ka väga jõuluselt. Lõngast tutid! Taimed on Ikea kunstlillede osakonnast, mis võimaldab need vahepeal kasti ära panna ja siis jälle välja võtta – vaheldust peab olema!

Tingimata ei pea metsast ära tooma tervet (väikest või suurt) kuuske, sobivad näiteks ka raielankidel maha jäänud kuuse oksad, mida saab lihtsalt panna vee sisse nagu ülemisel pildid. Selline lahendus sobib näiteks jõululaua kaunistamiseks. Okstest saab teha ka pärgasid ja alternatiivina suurtele pärgadele võiks see aasta teha aknale või seinale või kingipakile selliseid pisikesi pärgasid. Minipärgade juhend on leitav minu uues raamatus “Loo ise kodu heaks” (LINK).

Ja kui Sa elad linnas ja sõnad raielank ja kuuskede harvendamine ei ole igapäevases tarbimises, siis kuuskedele leidub alternatiive. Ma ostsin sellised kaks tükki, hinnaga 1.99 ühest rohelise logoga poest, mille hiljutine reklaamikampaania ei luba mul seda nime siia kirja panna ja linkida. #jälleraamat.

Lisaks nulgude (vabandan juba ette kõigi taimeteadlike lugejate ees kui see ei ole õige kodeerimine eelnevalt nähtud rohelistele, parandage mind!) võib kuuse asemel kasutada ka ägedat papist kuuske. Papist kuuske (LINK) võib vabalt koos lastega ise värvida ning ehted külge riputada, aga see on ka tõeliselt mõnus alternatiiv minimalismi ja kuuseokka vaba kodu armastavale inimesele. Papist kuuse saab kaheks tükiks lahti monteerida ja siis diivani taha suveks ära panna ja järgmisel jõulul jälle välja otsida. Eriti tore on see, et kuused on Eestis kasvama pandud – kuuski müüb ja loob selline ettevõte nagu BAUBAU, neil on ka päris palju stiilset ja teistmoodi mööblit – papist (LINK). Muuhulgas ka narisid, ma ise ootan nende lemmikloomade sarja!

BAUBAU andis mulle kuuse (üleval piltidel), mille ma saan ühele teist ära anda, aga et asi liiga lihtne ei oleks, siis ma ootan fotosid teie (isetehtud või ise poest leitud) jõulunurkadest või detailidest. Pildid postitage Facebooki postituse kommentaaridesse (LINK). Ootan pilte nädal aega – kuni 15.12. Superelevil, näidake oma ägedaid ideid ja kodusid!

Tekst ja fotod Anna Lutter. Aitäh BAUBAU (LINK)

 

SaveSave

mina usun Eda-Ines Ettit

mina usun Eda-Ines Ettit

Ma usun Andrus Veerpalu, aga peale tema usun ma ka Eda-Ines Ettit. Kõik, mis sa teed, teed kõik endale. Ma olen täiesti kindel, et karma on olemas ja kõik minu mõtted ja teod tulevad minuni tagasi. Nüüd olen ma aga väga ootaval positsioonil, sest see ülimõnus atmosfäär ja seltskond, mis mu kolmanda raamatu “Loo ise kodu heaks” (LINK) esitlusel viibis, tundub mulle nagu purjuspaega karmalt võetud SMS-laen – ma ei ole seda millegagi ära teeninud! Aga see juhtus ja ma väga loodan, et suudan oma laenu koos hiiglaslike intressimääradega kiirelt ja ausalt ja mitmekordselt tagasi anda.

 

Kolmanda raamatu “Loo ise kodu heaks” esitlus toimus Tallinna kõige ägedamas sisustuspoes – HOMEART (LINK). Tervitused Homearti loomingulisele perenaisele Kairitile – väljapanekud olid I-M-E-L-I-S-E-D, kaubavalik eriline ja stiilipuhas. Väga paljud detailid, mida võib leida minu raamatute fotodelt on leitavad ka Homearti kauplusest. Samuti on seal suur valik toormaterjali meisterdamiseks – alates kõrtest, pakkepaberitest ja lõpetades nende ägedate kääridega, mida mu fotodelt ikka ja jälle näha saab! Mõned järgnevalt vaadeldavad detailid püüdis poest raamatu esitlusõhtul kinni ka mu ihufotograaf Kristina Kaiva (LINK). Kristina on see tüüp, kes teeb kontoritöö ja kahe ägeda kuti kõrvalt selliseid fotosid, et ta võiks täiega oma kontoritöö ära unustada -arvete blanketid paberihundis ribadeks lasta – ja teha seda, mis talle päriselt väljakutseid pakub – niiet kõik, kes kes te mõtlete, et pole ammu perepilte teinud, siis minge Kristina juurde (LINK). Aitäh, Kristina! Pildid tulid ülimõnusad!

Lisaks mõnusatele piltidele saan ma tänu Varjale Sinu Kinost (LINK) pakkuda ka eriti hästi ürituse meeleolu ja õhustikku edasi andvat videomälestust. Aitäh-aitäh-aitäh, Varja, imeline töö! Natuke piinlik on ennast vaadata, aga samas pisut punastades ja tõele au andes, siis ikka natuke valusalt mõnus ka. Video on ka meeleolukalt helindatud!

 

Enne raamatu esitlust saite Instagramis (LINK) ja Facebookis (LINK) nomineerida ühe oma sõpradest, kes isetegemisraamatu üle palju rõõmu tunneks. Loosisime raamatu omanikud esitlusel välja, kuna võitjaid ega nomineerijaid kohapeal ei olnud, siis kirjutan nad siia üles. Facebooki kaudu saab raamatu endale Kaire Koidu, keda nomineeris Inga Tennokese ning Instagrami kaudu @katriinmats, keda nomineeris @helenanapsep. Palun võtke minuga ühendust, et koos pühendusega raamat kätte saada!

Tahan nüüd veel ära tervitada kõik need, kellega koos ma seda raamatut kirjutasin, pildistasin, joonistasin, joonestasin, kujundasin ja tegin. Algo – aitäh – sinuta ei oleks saanud see sündida, oled mulle päris kallis! Aitäh, Varje, Sinu pühendumine, viisakus ning põhjalikkus on midagi, millest mul on palju õppida. Aitäh kujundajale Siirile, joonestaja Agole ja keeletoimetaja Lyylile. Aitäh Piretile ja Signele põneva väljakutse ja usalduse eest! Olen raamatu tagakaane siseküljele ka mõned oma lemmikud välja toonud – aitäh, Maria, emps, is, Gerda, Riin, Laura, Kadri, ämm, Pelle ja Päären!

Fotod Kristina Kaiva (LINK).
Video Varja, Sinu Kinost (LINK)
Koht Homeart (LINK)
Tekst Anna Lutter

 

SaveSave

küll me oleme ikka tublid!

küll me oleme ikka tublid!

Ei ole saladus, et mul on ämmaga (tsau, Algo ema!) vedanud. Ta käib kaks korda kuus – kaks kuni kolm päeva järjest – meie järeltulijaid hoidmas. Samal ajal kui meie tööl oleme, tehakse laste kõrvalt valmis ka õhtusöök ja kui me saabume, siis ei tule meil tegeleda laiali tõmmatud mänguasjade organiseerimisega vaid hoopis kaetud laua taha istumise, söömise, puhkamisega ja siis soovitab ta meil õhtuks välja minna #elu ja kes siis ämma soovitustele ikka vastu julgeb seista, kui tuleb minna, tuleb minna. Ühel sellisel nädalavahetusel – olgu siinkohal mainitud, et Algo ema elab Suure Munamäe kõrval ja siia saabumine võtab keskelt läbi aega terve ühe tööpäeva – kui ämm jälle külas oli ja ennast minekule hakkas sättima, siis mainisin, et plaanime Gerdaga (LINK) järgmisel nädalavahetusel Ikeasse minna ja oleks väga tore kui ta laupäeval terve päev siin saaks olla, et Algol vähe lõbusam oleks. Ja ämm mulle siis vastu: “Oi, kui tublid te olete!” Jah, vähemalt keegi mõistab meid. Ikeas käimine ei ole mingi nalja asi – see on väsitav ja ennastohverdav tegevus. Lisaks füüsilisele koormusele tuleb tegeleda ka vaimse pingega – peas tiksuv õud, et enne kuut kuud siia imselt tagasi ei lasta, paneb proovile ka kõige tugevamad meist.

Järgnevalt lahkan seda kõike, mis mul ära tuua õnnestus. Etteruttavalt ütlen, et vaja ei olnud mul seekord midagi peale tulevase arvutilaua (rohkem nagu riiuli) plaatide – need said ka ära toodud, kuid lisaks nendele plaatidele sattus mu kaubaalusele veel 3 riiulilaadset toodet. Nendest mööblitükkidest kirjutan ma mõnes muus peatükis. Täna teistest vajalikest asjadest, siinkohal pean mõistlikuks lugejat hoiatada, võib juhtuda, et peale järgnevate piltide vaatamist tunned ka ise sõnuseletamatut vajadust nende objektide järele, mida tegelikult üldse vaja ei ole, siinpool kirjutaja antud episoodis vastutust ei võta, seega edasine lugemine ja vaatamine ainult omal vastutusel.

Need hallid tekstiilid ja purgid on kõik Ikea talv 2017 kollektsioonist. Mõnusalt hallid ja ilma suurema jõulumehe pildita – seega sobivad kasutamiseks ka talve välisel perioodil. Köögirätikud (LINK, hind 4,99 komplektis 2 tk), salvrätikud (LINK, hind 1,99) ja siis suur laudlina (LINK, hind 16,99), mida juba traditsiooniliselt kardinana mõtlen kasutama hakata. Kolm komplektis olevat purki (LINK, hind 5,99, komplektis 3 tk), sobivad nii kööki, elutuppa kui ka kontorisse. Ülinunnud keraamlised suhkrutoos ja koorekann koos korgist aluse ja kaanega (LINK, hind 7,99, komplektis suhkrutoos ja koorekann). Ja see roheline kann (LINK, hind 4,99 eurot) on tegelikult plastikust termos, fotol paistab isegi rohkem plastik kui päris elus, igaljuhul väga ilus kuju on tal ja ROHELINE, minu kodus, something new.

Lisaks ostsin mõned asjad ka oma õmblustuppa. Valge magnettahvli (LINK, 5) (mida pildil ei ole), magnetid (LINK, hind 1,99). Siis ammu oodatud riiulile kandurid (LINK, hind 3/tk) ja hall matt lamp (LINK, hind 9,99) – selle võibolla võtan kasutusele hoopis uues arvutinurgas… otsused-otsused.

Lastele tuleb ka välismaareisilt midagi tuua. Vesivärvid (mida keegi juba enne pildi tegemist proovida jõudis – töötasid) (LINK, hind 6,99), vildikad-templid (LINK, hind 3,99), ilusad pintslid (suht kindel, et ma ei raatsi neid Päärenile anda, oih) (LINK, hind 3,99). Lisaks valged karbikesed (LINK, hind 6,99/ 3 tk komplektis) Pääreni juba kodus olevate kunstitarvete organiseerimiseks (see on on haigus). See must asi, st need kolm musta asja on pliiatsitops/ kleeplindihoidja ja kirjaklambris saab ka sisse panna – uude arvutinurka (LINK, hind 9,99). Ja muidugi putukatega plaastrid (LINK, 0,99).

Loomulikult küünlad, sest kes ei sõidaks Soome, et tuua koju teeküünlaid.. arutlesime selle fenomeni üle Gerdaga, et mis lööb inimese ajusse, et ta hakkab Soomest koju tassima teeküünlaid, mida saab Kiisa poest ka. Lahenduseni me ei jõudnud, polnud aega, tuli küünlaid korvi tassida (LINK, 1,99/ 100 tk). Plastikust mustad riidepuud (LINK, 1,99/ 10 tk). Lamp (LINK, hind 29,95), mis mulle täitsa lambist väga meeldima hakkas. Ma ei ole kohta veel talle välja mõelnud, äkki uude arvutinurka või hoopis elutuppa, sest neli valgusallikat väikeses korteri elutoas ongi vähe). Ilus kandekott, sees väike tasku ja puha (hind 0,50).

Ülinunnud küünlaalused (LINK, hind 5,99 / 3 tk), mis sobivad nii pikkadele kui ka teeküünaldele. Hall fliispleed (LINK, hind 4,99) ja hall täitsa hästi kuivatav rätik (LINK, hind 4,99). Talv 2017 sarjast voodipesu (LINK, hind 7,99), mida kavatsen õmblemiseks kasutada ja siis loomulikult meie elukeskkonda jätkusuutlik taimelaadne toode (LINK, hind 4,99).

Klassikaline hunnik kaste, mis võimaldavad mu uue arvutinurga kaunilt ära organiseerida ja siis suur kaos, mis peale Ikeast tulekut kodus valitseb, sest kõik asjad tahaks uuesti ja paremini ära sättida. Hallid karbid (LINK, hind 17,99 / 3 tk komplektis), ja siis veel terve hunnik teise karpe, kaste ja topsikuid (LINK). Ja lõpetuseks siis väike ülevaade sellest, kuidas kõik Ikeas käigust rõõmu saavad tunda.

Fotod ja tekst Anna Lutter

*Ikeas käiku sponsoreeris Gerda Rouhijainen (LINK), haha, tänks!