#lifehack – kaltsukad

#lifehack – kaltsukad

Mul ei ole isegi vaja üldse liialdada kui ma ütlen, et ma olen kaltsukaid külastades üles kasvanud – ma olen kaltsudes üles kasvanud. Ma arvan, et umbes 75% riietest, mida ma kunagi kandnud olen, on pärit kaltsukatest. Periooditi on see protsent olnud kindlasti kõrgem ja periooditi madalam, sest teiseringi poodide külastamine võtab päris palju aega, niiet beebipoegade kõrvalt oli see vahepeal üpris keerukas. Küll aga tegi selle beebiperioodi kindlasti tasa üks kuue või seitsme aasta tagune suvi, kui ma töötasin neli kuud Humanas! Ma töötasin Nõmme Humanas puhkuste asendajana – see oli üks äärmiselt mõttetu töökoht, sest palka ma põhimõtteliselt koju tuua ei jõudnud, sest see kõik kulus poes ära, haha. Aga kui see väike miinus kõrvale jätta, siis tegelikult oli see tõeliselt äge kogemus! Praktiseerin siiani mitmeid Humanast saadud nippe. Samuti hindan väga kõrgelt neid teadmiseid, mis ma Humana (ja ka teiste taaskasutuspoodide) kui organisatsiooni kohta sain – seitšas v magasiine Humana tšaš kidahhh.

Seega on kaltsukakultuur minu jaoks nii iseenesest mõistetav nagu – ma ei tea – tuttavate teretamine. Eelmisel nädalal toimus meil Kurtna Koolis õpilasomaloomingut tutvustav üritus Loomeaken, mis oli seekord keskendunud taaskasutusele. Minu (ja ikka kõigi teiste õpetajate, õpilaste ja lapsevanemate ka) suureks rõõmuks käis oma taaskasutusharjumustest ja -trikkidest rääkimas kirglik taaskasutaja ja alati ülisärav Agnes Sekkarileiud blogist. Ehkki minusugune on need trikid vist juba emapiimaga kaasa saanud, siis sain peale Agnese vahetut esinemist üsna palju tagasiside, et vau kui äge ja kui head nipid ja miks keegi neid enne jaganud ei ole. Ma muidugi noogutasin kaasa, et tõesti oli üli meeleolukas ja head nipid, aga seda, kuidas, miks ja millal tuttvaid teretada tuleb teab ju igaüks... aga selgus, et ega ikka ei tea küll. Niisiis otsustasin inspireerituna Agnese nippidest kirja panna ka oma kaltsukakülastamise kultuuri põhiprintsiibid.

  • Ära kunagi tee järeldusi paari külastuse pealt – on olemas küll kaltsukaid, kust ma peaaegu kunagi midagi ei leia, aga näiteks situatsioon, kus kaks korda järjest Nõmme Humanast tühjade kätega välja pead tulema ei tähenda seda, et kolmandal korral sa terve koti riietega sealt ei võiks väljuda – ehk siis kaup vahetub, ära anna alla!
  • Kaltsukasse ei saa asju vaatama minna. Tuleb ikka kohe käed külge panna – riidepuu riidepuu haaval, vaatad kõik läbi. Ei saa nii, et lähed korra stange otsa ja tajud ära, et pole miskit – tööta materjal detailselt läbi.
  • Kitsenda sortimenti! Kui on mingi kindel värv, mida otsid (või värvid mida välistad), siis saad automaatselt neid otsida (või stangel kõrvale lükata) – kui kärts roosa pole sinu teema, siis ära hakka oma aega selle eseme vaatamisele kulutama.
  • Ära kunagi otsi midagi konkreetset. Kaltsukas ei ole see koht, kuhu saab lapsele homseks lasteaeda minekuks talvesaapaid skoorima minna. Kui on homseks vaja, mine päris poodi! Vaata alati kõik stanged läbi, isegi kui parasjagu ei ole suvi, siis tasub ikkagi ka kleite vaadata, sest suvel ei pruugi see äge hürp sind stangel ootamas olla.
  • Ikka varuga! See on nagu Lätist alkoholi ostmine, ikka varuga! Ehk siis kolm numbrit suuremad laste jalatsid – kui välimus klapib ja hind on mõistlik, siis ma kunagi isegi ei mõtle – ikka nagu Lätis.
  • Proovitud riiete stange. Keegi on juba töö sinu eest ära teinud – teistele silma jäänud riided, mis pole mingil põhjusel neile sobinud, sulle äkki sobib!
  • Ära vaata suurust! Ära lase ennast rõivaste suurusnumbritel piiritleda. Kui asi meeldib, siis proovi selga – kõik ei peagi alati liibuv ja taljesse olema. Või äkki ongi see asi sattunud kaltsukasse kuna ei vasta päris täpselt oma sisse kirjutatud numbrile ja nüüd kõik hülgavad vaest t-särki pelgalt valesti mõõdetud ja kinnitatud numbrimärgi pärast.
  • Kaltsuka külastamisel tuleb kasuks mugav riietus proovimiseks, võimalusel auto (mugavam kaupa tassida ja pikki vahemaid läbida), ära unusta süüa ja juua, hea seltsiline ja piisavalt palju aega.
  • Proovi riideid. Ma tean, et palju lihtsam on mõelda, et ah suva see 1 euro ja kodus proovin, aga kui kohe üldse ei sobi, siis tuleb sul mõtlema hakata, kuhu see asi pärast kodus panna. Pluss äkki keegi tuleb peale sind samasse kaltsukasse ja otsib just seda asja, mis sa ära ostsid (aga sulle üldse ei sobi), siis on maailmas korraga kaks õnnetut inimest juures – niiet, proovi asju, see teeb õnnelikumaks!
  • Ära osta asju, mida sa mõtled, et oh, siit saaks seda veits kohendada ja siit seda ühendada – suure tõenäosusega sa ei jõua kunagi sinna – vähemalt ma mitte. Reaalselt ma ei mäleta, millal ma “ah, siit teen nii, nii lihtne ju” ära tegin.
  • Spetsiifliselt Humanast – uue kauba päevadel ole esimesena kohal, kõikides kauplustes on erinev valik, niiet mida rohkem poode külastad, seda suurem võidu võimalus. Hea kvaliteedi ja hinna suhe on -50% päevadel. Kuna riided on pandud stangedele värvide järgi, siis saad kohe oma sirvimismahtu vähendada. Iga päev lisatakse Humanas sama ühik uusi tooteid müüki tagasi – niiet kui sa täna käisid, siis on alati põhjust homme uuesti minna!
  • Ütle müüjale: “Tere!” ja ole rõõmus, sest mossis inimesi kaltsukad ei soosi, vanarahva tarkus.

Teooriat tuleb alati kinnitada ka praktikas, niisiis raporteerin oma viimasest kaltsukatuurist. Käisin oma õega Humana uue kauba päeval. Kokku külastasime seitset Humanat: Nõmme, Õismäe, Mustika keskus, Mustamäe, Pärnu mnt, Lasnamäe ja Järve. Läks meil päris mitu tundi, mõnest Humanast leidsime vähem, teisest rohkem, aga ei ole olemas sellist asja nagu hea Humana – riided sorteeritakse valmis sorteerimiskeskuses ja pärast jagatakse lihtsalt laiali – niiet kõik Humanad on head ja alati tasub minna!

Ühtlasi vabandan juba ette ära – mõtlesin, et teen pildid riietest enda seljas, aga I have no idea, kuidas või millises poosis neid kodus koridori taustal näidata tuleb, niiet proovisin selliseid klassikalisemaid poose nagu #appimaeioskakaameraeesolla ja siis #appikuikohutavagamaikkateenära.

Nahktagi, mis pole nahast – 13.90 eurot (Mustamäe Humana), nahalaadsed püksid – 7 eurot, kingad – 11 eurot (Õismäe Humana), kleit/pluus – 5.50 eurot (Mustika Humana).

Rohekas jakk – 10 eurot, kingad – 7 eurot (Nõmme Humana), kleit/pluus – 5.50 eurot (Mustika Humana)

Püksid – 5.50 (Õismäe Humana), t-särk – 6 eurot (Pärnu mnt Humana), nahtagi – 13.90 eurot (Mustamäe Humana), kingad – 7 eurot (Nõmme Humana).

Spordiretuusid – 9.90 (Järve Humana), Pääreni t-särk – 4 eurot (Nõmme Humana)

Pääreni jalkatossud (suured veel) – 11.90 eurot, Algo triatloni tossud (need värvilised monstrumid) – 19.90 eurot (Järve Humana), Algo võrgu toss – 16 eurot (Pärnu mnt Humana), Pääreni (veel suured) jalkapüksid – 4 eurot (Nõmme Humana)

Pelle conversid – 4.50 eurot, puuvillane pleed – 5.50 eurot (Mustika keskuse Humana)

Algo püksid – 7 eurot (Õismäe Humana), Algo kampsun (varasemast ajast) u 14 eurot (Nõmme Humana)

Juhuu, niiet kuigi ma tean, et hasartmänge ei ole vist eriti eetiline promoda, siis soovitan ikkagi kõigil Humanasse või ükskõik millisesse muusse kaltsukasse minna, sest see tunne kui sa midagi ägedat oled skoorinud – see tunne on selline, et tahaks varsti kohe uuesti minna midagi sama ägedat kogeda, haha. Kes jagab vaimustust kaltsukakultuuri vastu ja millised on teie trikid, nipid ja hackid?

Tekst ja fotod Anna Lutter

woolish ja sooduskood

woolish ja sooduskood

Ma olen oma öökullid nimetanud oma enda ja sõprade laste nimede järgi, nii võib leida näiteks Mia või Ursula öökullipadja. Ma olen küll absoluutselt kohutav statistika ja numbrite inimene, kuid ühte olen ma küll täheldanud. Kui mõni mudel kannab lapse, kelle katsikuteks või sünnipäevaks parasjagu patja tellitakse, nime, siis 96 % juhtudest valitakse just lapse nimega öökullimudeli kasuks. Ja see on lihtsalt nii inimlik! Meenuvad kohe need reisipildid, kus oma nimelise tänavasildi või kohviku all ja ees pilti tehakse.Rõõm on iseendas ka näha ja tajuda inimlikke jooni – ma olen täpselt see vend, kelle jaoks oma nime nägemine mõnel tootel või samanimelise inimese kohtamine tekitab märgatavat erutust. Eriti tore on see, et kuna Anna on siiani üks maailmas väga levinud nimi, siis võin ma seda erutatud meeleseisundit iga mõne aja tagant kogeda. Vaene Päären.

Üks ägedamaid Annasid, keda ma tean, on Woolishi Anna. Anna on koos oma abikaasa Eigoga neljandat põlve Woolishid. Peale selle, et nad on suutnud oma pereettevõttele anda imetlusväärse uue hingamise, on nad selle kõige kõrvalt suutnud kasvatada kolme poega ja kõige selle juures on nad endiselt väga normaalsed inimesed. Kõlab uskumatult, aga nii on!

Woolishist leiab nii sisustustooteid kui ka rõivaid ja aksessuaare. Minu enda kõige suuremad lemmikud on pleedid. Woolishi tooted on 100% lambavillast ning seepärast on toodete hind ka ürpis kõrge, niiet võib-olla niisama osta ma neid endale koju ei raatsiks, sest lapsed, loomad, mees (haha, sorri, Algo) ja värki. Täpselt sama nagu Iittalaga – ideaalne kingituseks – soolaleivad, katsikud, sünnipäevad – olen ise juba proovinud ja kingisaajad on väga rahul. Ja nüüd on veel üks eriti hea uudis ka kingi tegijale – koodiga “ANNA” on Woolishi epoes kuni 22.04 kõik tooted -20%! Jess, kasutage võimalust ja ostke ämmale juubeliks või emale emadepäevaks kink valmis! Woolishi tooted on alati ka väga stiilselt pakendatud!

 

Niisiis Woolishi epoes kuni 22.04.2018 kõik tooted koodiga “ANNA” -20%

Fotod ja tekst Anna Lutter. Aitäh, Woolish!

 

hästi hoitud saladus

hästi hoitud saladus

Kui ma üle pika aja Päärenile lasteaeda järgi läksin – remargi korras, et tavaliselt käib Algo, mitte, et Päären seal oleks sunnitud mitmeid nädalaid järjest viibima – siis see, mida ma rühmas nägin, seletas nii mõndagi. Me oleme Algoga juba kaks aastat mõelnud, et kuidas ometi kõik vanemad on nõus lastele koguaeg uusi pükse ostma või kas Päären pahatahtlikult äkki lõhub salaja oma püksipõlvi või – no ühesõnaga tugev kurvameelsus tuleb peale kui põhimõtteliselt viie kandmiskorraga on inimene võimeline oma püksipõlved ära kulutama. Otsustasime proovida Bredeni põlvelappe (7,90 eurot), kirjutasin sellest ka blogis, kuid peale ühe paari lappide paigaldamise Algo entusiasm kuidagi lakkas ja nii me olime siis selles augus tagasi. Kuni, kuni ma läksin Päärenile järgi ja nägin kui alatult on minu eest varjatud asjaolu, et kõik teised lapsed on lasteaias lühikeste pükstega – geniaalne.

Mulle endale ei meeldi üldse talvel (ja suvel ja sügisel ja kevadel) paljaste säärtega olla ja ilmselt selle pärast ei olnud ma antud probleemi lahendamisele ka kunagi nii lähenud. Nüüd aga otsustasin, et kevad ka tuleb ja aeg on unustada püksipõlvede lappimised või vanakoolistiilis augu kinni õmblemised (mille – Algo vanaema poolt sooritatud – musternäidis allpool vaadeldav on) – aeg on katktiste ja määrdunud põlvedega pükstest teha lühkarid.

Lühkarite tegemine on imelihte. Vaja läheb paari katkiste põlvedega pükse, kääre, niiti, nõela ja ühte tassi kohvi. Lõika üks säär maha nii napilt augu juurest kui saab, joo kohvi. Murra pükste sääred üksteise peale ja esimese järgi lõika maha ka teine säär, joo kohvi. Pane niit nõela taha ning murra lõikeäär kaks korda tagasi (umbes 0,5 – 1 cm ulatuses) – õmble peitpistega kinni kogu lõikeääre ulatuses, joo kohvi. Valmis – hea töö, võta üks komm ühe ja teine komm teise sääre eest! Eriti soovituslik on kohe mitu paari pükse korraga lühkariteks toota.

  

Kogu mäng käib põlvede peal nendel kahel vennal. Tüdrukutega on vist lihtsam, sest nukuvankrit lükatakse pigem ju püsti? (#võrdõiguslikkus) Nii väga kui ma sellest uuest lühikeste pükste elu hackist ka vaimustatud ei ole, siis ma tean, et vahel läheb pikki pükse ka vaja. Pääreni ja Pelleni jõudsid ühed Bredeni pikad püksid (23,90 eurot). Ja need ei ole mingid tavalised – viis korda kannan ja põlv aukus püksid – vaid Breden on – Algo eriliseks rõõmuks – juba ise pükste põlvedele lapid peale pannud life hack #2. Seega on nende prognoositav vitaalne eluiga tunduvalt pikem ja kuna põlvelapid on juba disaini sisse kalkuleeritud, siis püsib disanterviklikkus ka pärast endapoolsete lappide lisamist.

Ja kui keegi tunneb ennast – peale selle postituse läbitöötamist – Sherlock Holmesi või minu poolest Frida Arrakuna ja loeb ridade vahelt välja midagi kahtlast, tajub õhus midagi, mis on ütlemata, siis on teil absoluutne õigus – tõepoolest on Breden mind valinud enda influenceriks. See töö ei ole mulle sugugi võõras – mul on kodus kaks last ja mees, keda ma püüan igapäevaselt mõjutada – toidulaua taga, hambapesu järjekorras, raamatu riiuli ees, voodisse minekul.

Selle ägeda koostöö alguse tähistamiseks saab 9.-11. aprillil  Bredeni (.ee) epoes koodiga ANNALUTTER20 kõikidele retuusidele ja beebipükstele -20% suuruse soodustuse! Juhuu! Soodustuse saamiseks peab olema sisselogitud.

Fotod ja tekst Anna Lutter. Aitäh, Breden

kuidas mälestusi säilitada?

kuidas mälestusi säilitada?

Mälestusest kirjutamine on väga keeruline. See tähendab, et keeruline on nendest kirjutada nii, et need kõnetaksid ka teisi peale mälestuse omaniku. See tunne kui ma sirvin oma algklassi päevikuid või vaatan põhikoolis tehtud pilte, aga teiseltpoolt see tunne kui me vaatame Algoga koos tema algklassi päevikuid või põhikooli pilte – pole üldse võrreldav, sest minu pildid ja märkused ja hinded on lihtsalt poole põnevamad, haha. Ehk siis püüan nüüd tutvustada erinevaid lahendusi, kuidas ma oma mäletusi talletan ja seejuures püüan mitte laskuda mälestustesse endisse, sest te ilmselt ei taju neil sellist väärtust nagu mina. Niiet letsgo.
Märkmikud ja DIY ramatud. Kirjutada ja joonistada on mulle alati meeldinud ja vahel teen seda lihtsalt sellepärast, et mulle meeldib lehekülge kujundada – proovida erinevaid kirjastiile, lehekülje layouti jmt, vahel kirjutan, sest on tunne, et on midagi asajlikku paberile panna. Seega on mul elu jooksul olnd väga palju joonistamise-kirjutamise märkmike. Lisaks sellistele tühjadele märkmikutele on ju juba päris ammusest ajast olemas erinevaid pooleldi trükitud ja pooleldi ise täidetavad raamatud nö DIY raamatud. Sõbraraamatud, aastaraaatud, soovideraamatud, beebiraamatud – you name it! Olen vist kõiki neid proovinud. Nende täitmine tundub alguses nii mõttetu – mul ei ole ju midagi enneolematut öelda, ma ju tean ise ka mida ma asjadest mõtlen, aga tuleb välja, et ega aasta või kümne pärast ei tea küll ja just siis sain ma aru kui lahedad asjad need DIY raamatud on. Sõbraraamatuid tuleb praegu vist pigem antikvariaatidest skoorida või siis ise teha, aga beebiraamatute valik on küll hetkel kaubanduses väga suur (LINK). “Minu parimad aastad” (18,75 eurot, LINK) on ka päris põneva ülesehitusega, võimaldab käsitleda väga paljusid erinevaid aspekte elust ja joonistada ja kleepida saab ka! Kõige uuem DIY raamat minu raamatukapis on “Hetk iseendale” (16,99 eurot, LINK) – see raamat on ülesehitatud ühe päeva analüüsile ja sellesmõttes ehk kõige pragmaatilisem, võimaldades enseanalüüsi ja analüüs viib ju alati ka arenguni.

Fotoalbumid (füüsilisel kujul). Eriti meeldivad mulle scrapbook stiilis tooted, aga kuna nende valmistamiseks kulub nii palju aega, siis perepildid otsustasin koondada siiski kiletaskudega albumitesse, mis on kindlasti hea valik ka siis kui plaan on lapsed ka albumite ligi lasta. Oma musta värvi albumid ostisn Tigerist (5 eurot, LINK), mahutavad vist 152 pilti ja väljast üleni mustad – olen ammu selliseid tagasihoidlike otsinud, sest enamik albumeid on ju pööraselt ägedalt reljeefsete pindade ja kullaga kaunistatud. Ma panin oma albumitele valge markeriga aastanumbri peale.

Kogemus on mul ka paberlehtedega albumiga. Tegin Gerdale (LINK) sõbrapäevaks albumid tüdrukuteõhtust ja pulmadest – kuna need olid eelkõige suunatud Gerdale ja Madisele ning pisut pidulikumad, siis otsustasin paberlehtedega albumi kasuks. Ma ei suutnud aga leida ühtegi albumit, mis oleks väljast sama ilus nagu minu tehtud pildid seal sees (haha). Niisiis tulin poes spontaansele mõttele, otsisin sobiva sisuga albumid (11,99 eurot, LINK) ja kleepisin need väljast ise (koos Algo abiga, sest see ei ole väga lihtne töö, et asi ilus jääks) kleepkilega üle. Palju tööd, aga palju rahulolu ka pärast! Pilte ilmutan Photopointi Photoexpressi kaudu (LINK), valin alati matid pildid.

Blogi ja Instagram. Instagram on suur  lemmik praegu – nii lihtne ja kiire ja nii palju mälestusi ühe kliki kaugusel – ei pea kõvaketast arvuti taha panema ja läbi mitme kausta surfama. Ja blogi on ka kahtlemata hea lahendus. Pidasin Pääreni esimsel eluaastal temaga blogi ja kui Pelle sündis, siis oli nii lahe tagasi lugeda, et mis Päären selles vanuses tegi ja mida ma ise mõtlesin. Seda blogi kirjutades tundsin küll, et aah, see on ikka totaalne jaburdus, mis ma teen a la “Täna tegime seda, homme läheme sinna, Päären naeris selle üle…” aga kuna mu õde elas siis välismaal ja Algo vanemad ka meist kaugemal, siis suutsin läbi selle blogi vajalikkust enda jaoks põhjendada – ja olen nüüd väga rõõmus. Pelle beebiaastast pole kuskil blogis ühtegi märki.

1 second everyday (LINK). Videod on alati sellise kahtlase väärtusega mu jaoks olnud – kui telefoniga tehtud pilte saab ju veel välja lasta ja sorteerida, siis videosid on mu meelest nii keeruline vaadata – teine asi on see kui need oleksid kuidagi kokku lõigatud, aga seda ma ka üldiselt teha ei viitsi. Aga üks päev avastasin enda jaoks sellise app-i nagu 1 second everyday ja ma olin müüdud – üliäge asi. Mõte on siis selles, et selle app-i kaudu filmid iga päev ühe sekundi oma elust ja see programm paneb ise siis video kokku. Geniaalne! Igaljuhul, ma olen nüüd umbes kuu aega teinud seda ja jagan nüüd oma ühte sekundit viimasest umbes kolmekümnest päevast.

 

Mäletustekarbid. Ja siis on meil muidugi kõigil ka mälestustekarbid, kuhu sorteerin kutsed, kaardid, piletid ja muud väiksemad asjad, mis mingil hetkel tähtsad on olnud. Lastel olen alles hoidnud ka esimest komplekti riideid, mis neil seljas olid, ja esimesed tähtsad mänguasjad.

Kuidas teie oma mälestusi säilitate – jagage ägedaid appe ja füüsilisi vorme!

 

Fotod ja tekst Anna Lutter. Aitäh, Hetk iseendale (LINK)

 

 

minu EV100 lemmikud

minu EV100 lemmikud

Kui ma eelmisel aastal Gerdale pulmadeks video kokku panin ja ühe härda klipi taha muusikat otsisin, siis küsisin talt, mis on see laul, mis tal alati (või tihti) pisarad esile kutsub. Madisega kahe peale valisid Maarja “Kuldne põld”. Otsustasin loo valikusse neid kaasata, sest kui ma oleksin endast lähtuvalt selle laulu valiku teinud, siis oleks nende pulmavideo kõige härdama hetke taustaks kõlanud Eesti hümn. Ja see ei ole minu puhul see, et vahest võtab silma märjaks. Iga jumala kord võtab. Alates sellest kui ma need sõnad kunagi pähe sain, lõpetades kolm nädalat tagasi toimunud aastapäeva aktusega koolis ja kõik need ülejäänud korrad nende kahe vahel kui ma kuskil aktusel, üritusel, spordivõistlusel või televiiisori ees hümni kuulanud olen. EV100 raames on kokku pandud Eesti Hümni CD plaat (14,99 eurot, LINK), kus kõlab hümn 16nes erinevas esituses. Suutmata varjata oma erutust selle plaadi osas, otsustasin seda siin blogis välja elada! Peale hümni plaadi on mulle silma jäänud veel mõned EV100 raames fabritseeritud ägedad asjad, millest lemmikumaid järgnevalt jagan.

Nägin Heavy Mentali Instagramis seda Riho Hallopi disainitud Eesti siluetiga T-särki (29 eurot, LINK) ja teadsin kohe, et ma pean selle Algole ostma. Kättesaades selgus tõsiasi, et see sobib mulle palju paremini ja nii ei ole Algo sellega veel käia saanudki. Mõnus, pehme, ilus ja, kes mind Instagramis (LINK) jälgib, siis see teab, et Heavy Mentalist saab lisaks ilusale T-särgile ka väga ilusa klienditeeninduse! Ma pean siinkohal veel välja tooma ühe Eesti temaatilise T-särgi, mis ei ole valminud küll EV100 raames, kuid kuna mulle väga meeldib, siis väärib ka siinkohal näitamist. Tegemist on graafilise disaineri Markko Karu ja rõivadisainer Reet Ausi koostööna valminud särgiga (50 eurot, LINK). Särgid on kokku õmmeldud suurtööstuse tootmisjääkidest.

Käärid – üks mu paljudest nõrkustest! Kui ma nägin neid Fiskarsi EV100 kääre (hind oli umbes 16 eurot, Selverist), siis hakkasin ma hoolikalt mõtlema mitte seda, et kas mul on neid vaja, vaid et mitu paari ma peaksin ostma. Analoogsed käärid tegi Fiskars ka Soome100 puhul ja kirgliku käärikollektsionäärina on ka need mul olemas.

Ja lõpetuseks siis muidugi meie enda (minu ja Algo) EV100le mõeldes loodud toode – vineerist Eesti siluett (hind 38 eurot, LINK). Nii põnev on olnud näha tagasisidena saadud fotodelt Eesti siluette erinevate Eesti (ja ka välis-Eesti) kodude seintel! Kellel veel ei ole, siis veebipoest veel saab!

Muidugi olen veel tarbinud ja kinkinud EV100 sümboolikaga söögi- ning joogitooteid, kuid kuna päris Marko Reikpoi tasemele ilmselt nende  konumeerimisel ja analüüsimisel ei küündi, siis jätan selle osa siinkohal sujuvalt vahele. Ma väga tahaks teada, kas Te ostsite endale EV100 sümboolikaga või selle raames valminud meeneid ja tarbeesmeid? Kui ja, siis mida või äkki oskate minu pisikesse nimekirja lisada veel midagi ägedat?

Fotod ja tekst Anna Lutter

 

 

SaveSaveSaveSave