uus kontorinurk

uus kontorinurk

Meil ei ole arvutilaua ja kontori jaoks korteris eraldi tuba ette nähtud. Kõik eelkirjeldatu tuli paigutada seega elutuppa. Mu visioon oli aga see, et seda töötamiseks mõeldud ala peaks saama kuidagi varjata, et siis kui tööd parasjagu teha pole vaja, et siis kuvari ja raamatupidamismappidega tõtt ei peaks vaatama. Niisiis vormisin paberile sellise kirstulaadse konstruktsiooni, Algo vormis selle vineerist ja kruvidest valmis.

Viimasel ajal mulle enam see ei meeldinud, sest inimene on üks mugav olend ja päriselt oli pisut tüütu seda lahti teha … kuigi selleks kulus 2-3 sekundit. Teiseks ei meeldinud mulle, kuidas laud lahtiselt välja nägi – mitte piisavalt ilus ja sätitud, pigem selline suvaline. Ja kolmandaks. Üha sagedasemaks muutusid järgmised situatsioonid:

Sa satud meile esimest korda külla. Tulid koos perega. Lapsed suunatakse tagumisse tuppa ja täiskasvanud kogunevad – nagu sellistel puhkudel ikka – korraks kööki. Möödub tund kuni ma ei jõua enam püsti seista ja pakun välja – viidates haigele põlvele -, et võiks äkki nüüd elutoa poole suunduda ja pehmemööbli võlusid kasutada. Võtame kohad sisse diivanil. Loodetavasti on Sul tore, võib-olla ka mitte, kuid terve õhtu oled Sa millegi pärast tugevalt hajevil. Sa vaatad puurival pilgul seda kummalist valget kirstu, mis me elutoa nurgas laiutab. Sa ei julge viisaka külalisena midagi küsida, sest sisekujundus on teadagi sama terav teema kui poliitika või korvpallimeeskonna eelistus. Jutt sai räägitud ja te hakkate ära minema. Mulle tuli meelde, et pidin Sulle ühe hea raamatu pealkirja üles kirjutama. Avan oma kontorilaua, et võtta pastakas ja tükk paberit. Sa ei pane tähele, kuidas Su silmad selginevad ja Sa valju ja ära seletatud häälega oma mõtte välja ütled: “Aa, see on kontorilaud, ma mõtlesin, mis imelik kirst see teil seal nurgas on.”

Et vältida neid kummalisi olukordi, kus külaline terve õhtu juurdleb, mida me selles valges kirstus peidame, otsustasin, et aeg on avatud kontorinurgaks. Algselt plaanisin seda isegi magamistuppa, aga õnneks loobusin sellest veidrast ideest ja tõstsime hoopis elutoas mööblit ringi nii, et see avatud kontor kenasti sisse sulanduks. Kogu selle konstruktsiooni – nagu ikka – keevitas valmis Algo. Mina ja Gerda (LINK) tõime Ikeast riiuliplaadid ja siis selle algvariandis vist kingadele mõeldud metallist äärega riiuli. Kinnised kapiosad tegi Algo vineerist ja värvis valgeks, sama käib lauaplaadi kohta.

 

Paremal riiuli poolel on laud (riiulitest veits sügavam), kus peal on monitor, selle all põrandal protsessor ja sinna kõrvale panin kunagi Aliexpressist tellitud paberkoti, kus saab paberirulle hoida. Printer on selles baarikapilaadses asjas. avatuna moodustab uks tasapinna lauaplaadiga, niiet vajadusel saab seda ka töölaua laiendusena kasutada. Alumises lükandustega suletud kapis on kõik mapid, mis avatud riiulitel eksponeerimist ei võimalda. Karpide sees on erinevaid kontoritarvikuid: teibid, augurauad, knopkad, klammerdajad jmt. Ja siis on muidugi riiulitel veel väga palju mittevajalikke, aga ilusaid asju.

    

Praegu on laua taga kasutusel üks juba kodus olemasolnud olnud tool. See oli enne meie magamistoas kasutusel toolina THE CHAIR, niiet ma tahaks selle väga sinna tagasi viia ja laua taha midagi ägedamat leida. Kui kellelgi on mõtteid, siis andke teada! Mustad ja valged karbid on pärist Ikeast (3,49-4,99 eurot, LINK), hallid karbid ka Ikeast (7,99-12,99 eurot, LINK), mustrilised karbid ja ümmargune vaas on juba ammu ostetud Hemtexist, aga praegu on neil ka päris ägedaid karpe saada (10,99 eurot, LINK). Keraamilised tähtedega nõud on mulle kinkinud Gerda, tellida saab neid näiteks Home From North-ist (LINK). Ruudulised pliitasitopsid (analoogsed 2,99 eurot, LINK) ja laua peal olev pliiatsitops/ kontoritarvete/ kleeplinditops (9,99 eurot, LINK) Ikeast. Graafilise kujundusega märkmik laual Prints by TM (LINK).

 

Kuidas ma rahul olen? Väga! Praegu mulle küll väga selline lahendus meeldib. Diivanil istudes jääb see kontorinurk külje peale, niiet ei peagi raamatupidamismappidega tõtt vaatama. Ainuke asi, millest ma ehk puudust tunnen on eelmise arvutilaua peal olnud ilmastikust räsitud laudistest kate, mille peal sai ilusaid pilte teha.

Kõiki asju ei jõudnud üldse siia ära linkida, aga kui on huvi, siis jäta oma küsimus kommentaaridesse! Varsti näeb kogu elutuba ehk ka!

Fotod ja tekst Anna Lutter

 

kuidas ja millest ja mida lastega meisterdada?

kuidas ja millest ja mida lastega meisterdada?

Kui ma üle poole aasta kiirmoe kauplusest mõne hürbi olen omastanud ja sellega tööle naasen, siis alati – ma mõtlen ALATI – leidub üks kuni mitu kolleegi, kes küsivad, et kuidas ma ikka nii ägeda asja olen endale valmis õmmelnud. Ma tean, et kiirmoe tarbimine ei ole väga eetiline, aga päriselt mul ei ole aega (ega oskusi) endale midagi ise traageldada, rääkimata kampsuni kudumisest. Ja sama kehtib ka mu laste kohta. Neil ei ole vist ühtegi ema õmmeldud rõivaeset. Küll aga on neil mõlemal öökullipadjad, see ju loeb ka? Niiet päris sellised rahvakultuurist paljajalu välja karanud kingsepa pojad nad ei ole.

Samuti püüan ma anda endast kõik, et koordineerida Pääreni ja Pelle regulaarset meisterdamisveerandtundi. Tunnistan ausalt, et ega ma nüüd mingi eeskuju tegelikult ei ole ja saaks väga palju paremini, aga õnneks Päären on ise kuidagi alati asjast huvitatud ja tihti ergutab ka mind: “Meisterdame midagi!”. Eriti ergutab mind muidugi see kui keegi külla tuleb, ma olen vist koolis harjunud suuremaid rahvamasse juhendama ja nii tundub mulle loogiline, et kohe kui rohekm kui kaks last siin korteris ringi möllab, tuleb nad köögilaua taha ritta seada ja käärid kätte anda. Millega Päären ja Pelle siis meisterdavad? Enamasti pakendite ja muu ülejäägiga, aga et neid modelleerida, siis on neil olemas mõned baastööriistad ja -materjalid.

Kunagi lastetoa postituses kirjutasin, et ma oleks igatsenud vasakusse seina veel ühte sahtlite rida, kus meisterdamisasju hoiustada. Viimasel korral kui Ikeas käisime, siis ma ühe – küll igatsetust palju väiksema – koju ka tõin (39,95 eurot, LINK). Seal hoiab Päären puhtaid paberid, valmis pilte, vesivärve, guašše, värvilisi pabereid ja mõndasid templeid.

Templid on vist minu mingi veider nõrkus. Väga harva poes kui ma avastan mõned templid ja suudan nende ostmisele vastu panna. Need tähestiku (15,10 eurot, LINK) ja dinosauruste komplektid on Djeco firma omad, ostetud Apelsinist. Djeco teeb üldse väga ägedaid ja arendavaid asju!

Pliiatsid, vildikad, käärid, liimid, väiksed paberid jmt ripuvad Pääreni ja Pelle laua kohal. Pelle maast asju kätte saama ei ulatu, mis aga ei tähendaks, et ta aegajalt sinna laua otsa ei roniks ja viimase kui ühe kirjutava või mittekirjutava eseme mööda tuba laiali ei loobiks. Minu lemmikkäärid on need väiksed Muumi Fiskarsid (10,95 eurot, LINK). Selle seina küljes on veel väiksed topsid, kus on veel ühed tavalisemad tähetemplid (Tigerist) ja siis värvilisi teipe, mida ka Päärenile väga meeldib kasutada. Sellega me pere templite ja teipide kollektsioonid muidugi ei piirud, ema on lihtsalt targasti parimad palad kõrgematesse kappidesse ära peitnud.

Veel meeldib Päärenile väga teha helmestest kette, käevõrusid jmt. Samuti on teemas Play-Doh ja ka plastiliin vahetevahel. Ja ühed kauaagsed lemmikud on Päärenil veel väikesed mummud, mida saab aluse peale laududa ja siis kokku sulatada triikrauaga… ma ei teagi, mis nende nimed on. Põhimõtteliselt saab ka neid helmestena kasutada. Me oleme nendest teinud kaelakette, võtmehoidjad, tassialuseid ja lihtsalt fantaasia kujusid. Suur topsiku täis on pärit Ikeast (4,99 eurot, LINK). Ja siis ei tea ma veel ka nende karvaste traatide õiget nimetust, aga nendest meeldib ka Päärenile ehitada, ostsin need vist Tigerist või Koduextrast.

Muidugi on terve internet täis (häid ja vähem häid) ideid, mida lastega meisterdada, aga jõulumees tõi ühel aastal Päärenile selle – küll üpris vana avaldamisaastaga – meisterdamisraamatu (13,99 eurot, LINK) ja ma pean tõdema, et Päärenile väga meeldib see kui ta ise lappab seda raamatut ja valib järgmise projketi, mida teha, välja. Me oleme sealt vist peaagu kõik asjad ära teinud, mis tegemist kannatavad :). Ja no raamatutest meeldivad talle väga ka värvimisraamatud ja erinevad kleepsuraamatud, mida siis paberile, valmis meisterdatud suurvormidele või värvilehtedele kleepida. Ägeda juurvilja värviraamatu saab Dadamorast (2 tk = 15 eurot, LINK).

Fotod ja tekst Anna Lutter

SaveSave

köögi uuendus

köögi uuendus

Viimasest Ikea külastusest (LINK) on küll juba mitu umbusaldamist möödas, aga mõned suuremad mööblid, mis ma sealt ära tõin on endiselt näitamata. Teen algust plekist kapiga (LINK, hind 119 eurot), mille ka ise ilmselt paar aastat tagasi Algo töönurka keldrisse oleksin hoopis paigutanud. Mood on aga kiire värk ja nii tundub täna, et parim koht sellele kapile on köök.

Meil ei ole väga väike köök, kuid kuna sisseehitatud köögimööbel on koos suure saarega, mis täidab ka laua funktsiooni, siis väga palju üleliigset ja lihtsalt redigeeritavat pinda köögis ei ole. Ühes nurgas natuke ikkagi on. Alguses oli see meil umbes aasta täitsa tühi – hoidsime seal Pääreni suurt plastikust söögitooli ja kui seda enam vaja ei olnud, siis tegi Algo sinna nurka sellise robustse ratastel laua. Sinna mahtus päris palju asju, kuid kuna sellel polnud ühtegi ust, siis tegelikult praktilisi esemeid seal väga hoida ei saanud, sest oleks kole olnud ja keegi – peale minu – ei viitsiks neid ilusti tagasi sättida. Küll aga oli see ideaalne igasuguste ilusamate köögiasjade hoiustamiseks.

Kui ma Ikeas seda plekist kappi nägin, siis kujutasin kohe seda meie köögis ette ja nii täiesti spontaanselt see ära ostetud saigi. Valge Algo tehtud ratastel laud läks kiirelt müügiks ja koht kapile vabanes. Kapp ei ole nii sügav, kuid on kõrgem ning alumine osa on ustega – seega saab ka mitte nii esteetlisi asju selles isegi hoida, jess. Ruumi tundub ka köögis rohkem tänu väiksemale sügavusele.

Muidugi annavad kapi neli avatud riiulit ideaalse võimaluse eksponeerida kõiki ilusaid asju, mis mu köögis on. Kapi külje peal on veel neli konksu, kuhu saab sõelu või rätikuid riputada. Õli ja suhkru pudelid on üks DIY projekt Kodu & Aed ajakirja. Erinevad topsikud on pärit Ikeast, Koduextrast, Tigerist, Prismast. Must kandiline kandik on Algo tehtud, ka üks DIY juhend Kodu & Aed ajakirja. Teekann “T”  (LINK) on kingitus Gerdalt (LINK). Tähestikuga köögirätik (LINK) on ka Gerdalt.

Ülemisel riiulil olevad klaasist kannud on enamus Ikeast, aga kaela juurest kitsamaks minev korgist kaanega kann on hoopis Laagri Maksimarketist, hind oli äkki 8 eurot. Iittala metallist karpides (LINK, hind 10 eurot praegu ) hoian sünnipäeva ja muid kaarte. Mul on elutoa kapis veel üks selline ehk siis üks karp minu kaartidele, üks Algo ja üks laste omadele. Klaasist väikesed pudelid on mingid smuutipudelid, millelt suure raskusega sildid eemaldasin ja Algo tegi sellise kasti ümber. See on alati üks põhiasi, mis pildistamisel kasutust leiab.

Küünlajalad on juba mõned aastad tagasi Hemtexist ostetud ja must punutud korv Ikeast. Puidust toidutöötlemisnuiad on Koduextrast. Ma olen igaljuhul väga rahul selle plekist kapiga. Tolmu pühkimisel on sellega küll omajagu tööd, aga ilu nõuab ohvreid. Ja et asi ikka koguaeg ilus oleks, siis eraldab seda kappi pärismaailmast puidust tara. Nii ei pääse igasugused loodusjõud üksinda kööki.

Fotod ja tekst Anna Lutter

kuidas, ilma ise ostamata ja abiellumata, saada köögikapp täis Iittala nõusid?

kuidas, ilma ise ostamata ja abiellumata, saada köögikapp täis Iittala nõusid?

Kui ma oleksin kirglik harrastussportlane, siis oleks mu köögikapid täis Tupperware (LINK) kaanega ja kaaneta, ümmargusi ja kandilisi, värvilisi ja ühevärvilisi mahuteid, anumeid, sheikereid ja karpe. Ja siis ma teeksin igal pühapäeval #foodprepi ja laoksin kõik oma Tupperwared ritta ja täidaksin järjest #healthyfoodiga ja teeksin sellest Instagrammi pildi. Aga ma ei ole.

Ma olen kirglik sisustaja ja sellepärast on mu köögikapid täis Iittala Taika sarja (LINK) suuri ja väikeseid kausse, siniseid ja valgeid mudeleid, sügavaid ja madalaid tasse, klaase ja vitriine, plekist ja korgist. Ja ma teen igal vähegi visuaalselt ilusal momendil oma kodust pilti – ja päris sageli pressin foto peale ka mõne Iittala, mille täidan #coffeega – ning panen selle Instagrammi (LINK).

See võis tunduda nagu väike humoorikas sissejuhatus, aga eks kõik naljad on ju suuremal või väiksemal määral päris elust. Niisiis tõepoolest, üks põhjus, miks mu köögikappides Iittala nõud on, on see, et need näevad piltide peal nii head välja ning on hõlbsalt kombineeritavad erimaterjalist ja -stiilist (ja -ajast) esemetega. Hästi iseloomustavad seda Eestietno (LINK) jaoks tehtud fotod ja ka mu 3. raamatu reklaampilt. Teine põhjus (koos kolmandaga) on see, et Iittala on aegumatu klassika ja lisaks sellele, et kujunduslik pool ei aegu, võin öelda, et oma vanimaid Iittala nõusid olen tänseks igapäevaselt kasutanud umbes kuus aastat ja nende mustrid, värvid ja servad on endiselt samaväärsed uutega. Ja kuna aja jooksul oleme siin kordamööda lastega nii mõndagi ka maha visanud, siis katki on läinud vist 3-4 asja ainult, seega ka tunduvalt purunemiskindlamad… võrreldes kiirmoe nõudega, mis harva kukkudes oma esialgse vormi säilitavad.


Foto Jaana Süld, lavastus Anna Lutter


Foto Jaana Süld, lavastus Anna Lutter

Tunnistan ausalt üles, et ma olen ostnud päris palju ühikuid Iittala nõusid, kuid endale – peale ühe suure tassi – mitte ühtegi. Siit tuleb neljas põhjus, miks mulle Iittala nii väga meeldib – see on ülihea kingiidee. Kui Sa tead kedagi, kellele ka meeldib Iittala, siis Sul ei ole edaspidi enam sünnipäevade ega jõude ajal ühtegi mure – peale selle, et kuidas kurat tasse ilusti paberisse pakkida ja miks Sa varem sellele ei mõelnud ja mõnda karpi alles ei ole jätnud – sest Iittala rõõmustab ALATI! Mina olengi kõik nõud (peale selle eelpool toodud ühe suure kruusi) saanud kingitusteks – sünnipäevad, jõulud, sõbrapäevad, aastapäevad, ussimaarjapäevad, kolmekuningapäevad you name it, Iittala sobib igaks tähtpäevaks ja mu lähisugulased ja -sõbrad on selle hästi ära tabanud! Selgub, et ei olegi vaja abielluda serviisi kokku saamiseks.

Tunnistan ausalt veel ühe asja üles. Kellele on kõige raskem kinke teha? Meesterahvatsele! Neil on ju kõik asjad olemas?! Iittala on aga ka sellele probleemile lahendus. Vabandan kõigi oma lähimate meessugulste ja -sõprade ees, kes juba mitmendat aastat kaks kruusi või ühe suure taldriku kingiks saavad, kaevudes aga kingipaki põhja tuleb sealt alati ka välja väike sedel kasutusjuhendiga: happy wife, happy life. Ja see kingitus sobib küll vist igale meesterahvale. Niiet niikaua kui mul ühtegi paremat mõtet pähe ei tule, siis ma jätkan oma sõprade  ja sõbrannade kollektsioonide täiendamisega. Ja kui tundub, et nõud neile enam ära ei mahu, siis Iittalal on ka väga lai valik sisustustekstiile, küünlajalgu, vaase, vitriine, karpe… loodan, et te, sõbrad, elate kõik vähemalt saja aastaseks!

Ja lõpetuseks veel üks eriti hea asi. Iittalat saab kingitusteks ette valmis osta, sest üks suurus sobib kõigile ja nõud ei rikne. Niiet kui ka Sa elad maapiirkonnas ja tunned, et Kiisa Tarbijateühistu A&O tööstuskaupade valik sünnipäevale minnes tiba kasinaks jääb, siis telli endale praegu Iittala allahindlustelt üliheade hindadega (LINK) nõusid ja pane voodi alla järgmist tähtpäeva ootama! Allahindlus Iittala.com lehel kestab kuni 29.01 või kuni kaupa jätkub ning alates 75 eurost tuuakse kaup ukse taha tasuta. Minu pakk jõudis ülejärgmisel päeval, ole ka ettenägelik ja teadlik tarbija (LINK)!

 

Fotod ja tekst  Anna Lutter (kui ei ole märgitud teisiti)

 

 

relatiivsusteooria #3

relatiivsusteooria #3

Aastad ei ole vennad. Möödunud (2017) aastal juhtus väga palju asju, mida üleeelmisel (2016) kohe üldse ei juhtunud ja väga palju asju, mis üleeelmisel vägagi juhtus, jäid möödunud aasta juhtumata. Nii näiteks ei võtnud me möödunud aastal ühtegi lemmiklooma, ma ei õmmelnud kordagi kodus õmblumasinaga, ei teinud ühtegi video DIY projekti, ei käinud rääkimas taaskasutusest Kuku raadios ega ka ei sünnitanud. Seda kõike, mida ma ülemöödunud aastal tegin, saab järgi lugeda (LINK). Nüüd siis 2017 aasta kallale.

Jaanuar 

Aasta algas entusiastlikul noodil, mõtlesin kohe õmblusmasinal juhtemest haarata ja sõbrapäevaks ühe uue objektiga välja tulla. Tootearendust tehti, vaeva nähti, kuid kaugemale sellest ei jõutud, sest äkitselt saabus minuni mõistmine, et olin eelmise aasta viimastel päevadel lubanud 2017. aasta esimes pooles ühe raamatu materjalidega päevavalgele tulla, niiet ma otsustasin selle valentitipäeva projekti helgemaid aegu ootama jätta.

Raamatu tegemine ei läinud algul kohe üldse. Mäletan selgelt, kuidas hooldustiim oli totaalselt vale määrde alla pannud ja nii ma muudkui nühkisin kuni peaaegu jaanuari lõpuni välja, edasi üldse ei saanud. Tõesti oli keeruline kuu. Samal ajal olin palutud Gustav Adolfi üheksandile  rääkima, inspireerima ja sütitama – kõik, mis sellest välja tuli oli see, et ma seisin nende ees ja halasin, kuidas ma millegagi hakkama ei saa – totaalne loovuskriis (tsau, Lisete, ja sorri!) – kuid ehk ongi kannatav loomeinimene inspireerivam, õppige rohkem, muidu võib ka nii juhtuda.

Ma täpselt ei mäleta, kuidas, aga mingil moel ma sain sellest august välja – vaatan Instagrammist (LINK), et Pelle arenes sellel perioodil hästi kiirelt ja palju – äkki see aitas! Raamatuprojektidega paralleelselt tegin veel ka isetegemisprojekte Kodu & Aed ajakirja (LINK), niiet kogu mu elu oli (alarahastatud ja tollel hetkel tundsin, et absoluutselt ebaõnnestunud, haha) projekt.  Ja muidugi öökullid-kikilipsud ja kõik see värk tuli sinna juurde.

Veebruar

Õnneks ma käsitlesin oma magistritöös loovust ning teoreetikute toel natuke uurisin selle kulgu, niiet ka ülimasendavas jaanuaris ma olin üpris kindel, et üks hetk peab see madalseis lõppema, sest teooriad nii ütleisd. Teooriad ei vedanud mind alt. Veebruar oli ülejäänud kuudest, mis aastas olid, lühem (üldtuntud fakt) ja möödus totaalses flow seisundis või – kui soovite – totaalses mindfulnessis – siin ja praegu. Kõik sai supersujuvalt, meeldivalt ja hästi tehtud.

Lisaks raamatuprojektidele käisime Jaana (LINK) ja Vivianiga (LINK) Miramii (LINK) ägedas kodus pildistamas munavõtte seeriat Pere ja Kodu ajakirja (lugu ilmus aprilli numbris). Ja muidugi Eesti Vabariigi aastapäev. Alati sentimentaalse väärtusega minu jaoks, väärib alati perepilti ja kindlasti väärib aja mahavõtmist ja mõtlemist (mida tasuks isegi tihemini proovida).


Foto Jaana Süld 

Märts 

Endiselt raamat, öökullid, lapsed, vahepeal püüdsin süüa-magada, ennast pesta, pesta ka tuba ja lapsi, kuid siis kohe edasi. Jaanaga (LINK) pildistamsime Eesti Etno (LINK) kodutekstiile, see oli meil juba kordusprojekt, niiet kõik sujus ja oli väga lahe (tsau, Jaana, Gerda ja Merje!).


Foto Jaana Süld 

Gerdaga (LINK) käisime Kaubamajas öösel, tegin mitu blogipostitust, millest ehk meeldejäävam oli Aliexpressi sisutsusleidude oma (LINK) – sain ühe mahlaka tagasimõtte, kuid enamusele teist ikka meeldis! Dadamora (LINK) pani poisid ägedalt riidesse ja ma tegin riietes poistest pilte, sest teismoodi oleks lihtsalt kummaline (okei, see nali läks vist üle piiride…).

Märtsis olid poisid palju haiged ja ma ise ka rivist väljas. Kuu lõpus oli mul põlve operatsioon. Ma ei ole sellest palju kirjutanud, sest asju elus ikka lõigatakse lahti, aga asju pannakse ka kokku ja asjad saavad terveks ka – niiet no big deal. Tegemist ei olnud sporditraumaga, sest keeruline on saada sporditraumat sporti mitte tehes. Mul oli põlves kasvaja.

Aprill

Kaks nädalat möödusid karkudel ja edaspidi lihtsalt liibates ja sirgejala kükke harrastades, kuid isu oma asju teha aitas jalal kiirelt paraneda ning nii saigi aprilli alguses, suures külmas, lörtsis ja tuules üles pildistatud raamatu viimased õueprojektid. Siiamaani tuleb neid pilte vaadates meelde kui külm kaadritaga oli!

Aprillis algas väga mõnus koostöö Bredenkidsiga (LINK) ning ühel päeval käis mul külas Black Carrot Fabrics (LINK), kelle kangaid ja nendest vormitud voodipesusid ma jäädvustasin.

Mai

Mai alguses tegin veel kaanefoto raamatule ja nii see trükki läkski, huh! Ja täpselt nii “huh” kogu maikuu oligi. Tegin öökulle ja lipse, aga muud nagu väga miskit. Mõned koostööprojektid ja äge küllakutse Uuskasutuskeskusesse (LINK). Kuu alguses sai Pelle 1, jehuu! Kuu lõpus mina 26.


Foto Anete Toming

 

Juuni

Ilmus minu teine raamat “Loo ise. 25 ideed tuppa ja õue” (LINK). Raamatu esitlus toimus Viru Keskuse Rahva Raamatu kaupluses – väga meeldejääv, minu teine raamat ja esimene raamatu esitlus!


Foto Jaana Süld 

Kui õnnitluste vastuvõtmise ja enda rõõmujoovastuse taltsutamisega lõpuks ühele poole sain, siis hakkasime poiste tuba ümber tegema. Nii, et ühte tuppa mahuks peale seda protsessi kaks poissi, koos kahe voodiga ja neile kuuluva kaasavaraga ja et ruumi tekiks veel juurdegi. Minu meelest oli mul päris keerukas projekt välja joonestatud, kuid Algo (tsau!) pani maja paari päevaga püsti ja nii ei jäänud mul üle muud kui Gerdaga Ikeasse põrutada, et ülejäänud tarvilik mööbel ja sisutuskaup ka üle lahe kohale tassida, sest ma saan aru, et naaberriikidest kauba toomine on praegu teemas.

Jaanaga koos tegime pilte Smuhvikule (LINK) ja Jaana ja Vivianiga ühe seeria Pere ja Kodu augusti numbrisse. Paistab täitsa suvi piltidelt. Aga tuletan meelde, et see oli juuni kuus, niiet tegelikult oli ikka megakülm.


Foto Jaana Süld 

A, peaaegu oleksin unustanud. Algo oli välismaal ja nii sain juunis kaks nädalat kogeda ka üksikema rolli. Päris jube värk, aga oleme kõik elu ja tervise juures!

Juuli

Minu kolmanda raamatu projektide tähtaeg oli määratud augusti lõpuks. Seega eeldasin, et puhkan mais, töötan juuni-juuli-august. Juuli alguseks oli selge, et juunikuus ma uue raamatuga ei tegelenud. Juuli lõpuks sai selgeks, et seda ei teinud ma ka juulikuus. Ise koguaeg salamisi lootsin, et saan kirjastuselt kõne, et kuule jätame ikka ära. Võib-olla oli tegu mobiilioperaatori halva leviga, kõne ma ei saanud.

Juulis puhkasin. Gerda (LINK) võttis uue perekonna nime ja sellega koos tuli tal ka mees võtta. Tegime talle tüdrukteõhtu (see oli esimene tüdrukuteõhtu, kus ma viibisin, niiet ma ei ole kindel, kas me selle üldse õigesti tegime, niiet kui abielus midagi jamasti on, Gerda, siis see võib valesti korraldatud tüdrukuteõhtu süü olla) ning osalesin ka nende hoopis teistmoodi, väikeses ja armsas, pulmas (võinoh, pulmi oli kaks, mind lubati sinna teise).

Ajendatuna äsja ilmunud raamatust tegi Arter minust kaheleheküljelise loo (LINK) ja pean eraldi – tulevikus meenutamiseks –  välja tooma ka koostöö sellise suurkorportasiooniga nagu H&M (LINK) – kui äge? – väga!

Ja no muidugi külastasime Haanjat ja käisime kaks korda Dagöt kuulamas. Lastega käisime esimest korda telkimas!

August

Tegin 1. augusti hommikul silmad lahti ja sain aru kui suurde jamasse ma ennast mässinud olen. Mul tuleb 30 päevaga kokku panna kolmanda raamatu materjal. Tundus hullumeelne, aga ma teadsin, et nüüd tuleb kiirelt ennast voodist püsti ajada ja tegema hakata. Nii juhtus ka, tegin valmis. Terve augusti tegin, aga sain hakkama!

Öökulle tegin muidugi koguaeg – terve suvi – ikka ka. Augustis tegin oma esimese jaapani keelse! Niiet kui keegi tunneb, et tal on ka vaja, siis olen avatud (LINK)! Lõiming võõrriikidega ei jäänud augustis pelgalt Jaapani keskseks, tegin koostööd Läti rõivabrändiga Happeak (LINK).

Augusti lõpus alustasin jälle tööd õpetajana, peale väikest emapuhkust Pellega, enne seda veel käisin oma põlvega, mis ei olnud kasvajast vabanenud, kiiritusravis. Seiklused põlvega ei ole veel tänaseni lahenenud, aga küll saab, alati saab!

September

Tere, kool! Väga äge oli jälle poole koormusega koolis tagasi olla! Pelle kooli ei läinud, lasteaeda ka mitte. Ja hoidjat meil ka ei ole, aga meil on nii head emad, õed ja vanaemad, et kamba peale saab nii, et keegi ikka alati ühe silmaga Pellet ka jälgib (tsau, emps, ämm, Liisi ja Kurtnakas)!

Terve kuu kestis pidev meilimine ja korrektuurimine seoses raamatuga. Ja pean kirjutama ka ühest erilisest seigast Iittalaga (LINK). Olin parasjagu koolis tööl kui ühtäkki saan ma ootamatu kõne. Suundun välja ja seal ta seisab – kuller koos kuue Iittala Taika sarja klaasiga (LINK), millele ma olin juba ammu salaja kappi koha valmis teinud, lootes et kui midagi väga soovida, siis see täitub. Ja see täituski. Ilma ühegi meili, sooviavalduse, valiku ega suuniseta. Maailmas juhtub kummalisi ja ägedaid asju. Ma tean, et need kõigest klaasid, kuhu morssi sisse saab kallata, kuid minu jaoks oli see väike maagiline lugu keset tavalist koolipäeva. Lihtsad asjad, right?

Oktoober

Oktoobris ilmus Kodu&Aed ajakirjas üle mõne kuu üks projekt, ma isegi ei mäleta, mitmesse kuusse ma eelmisel aastal neid tegin, aga neid ikka oli. Igaljuhul oktoobri omast olen Instagrami pildi teinud ja nüüd siis tean kindlalt.

Ülejäänud oktoober tähendas kikilipsude tegemist igal vabal ja kinnisel hetkel. Korra sain ikka kodust välja ka. Läksin lõhna peale ja sattunsin Kalevi kommivabrikusse avatud toidutööstuse nädala avaüritusele. Viisin seal läbi pakenditest meisterdamise töötuba (tsau, Liis!). Oli mõnus, niiet (järgneb reklaam) kui Sa tunned, et vajad oma üritusele midagi uut, põnevat ja adrenaliinirohket, siis vali meistrdamine ja kutsu mind oma lapse või enda sünnipäevale seda kõike juhendama! (See ei olnud nali, ehkki ilmselt kõlas nii).


Foto Urmas Glase 

November

Oktoober lõppes, kikilipsude tegemine ei alanud ega lõppenud vaid vältas edasi kuni lõpuks isadepäev mu päästis, see on juba mitmeid aastaid mu jaoks üks aasta lemmikuid pühasid olnud ja kuna ma olen selleks päevaks nii väsinud, siis tundub õige, et lapsed peaksid selle päeva veetma isaga!

Lastetoast ilmus lugu Postimehes (LINK) ning käisin isadepäeva kingiideedest ja oma elust rääkimas ka Kuku raadios. Tulin avalikkuse ette suurt kõnepinda tekitanud uudisega KOLMANDAST raamatust. Gerda viis mu Ikeasse jälle ja peale seda – ja selle ajal vist juba ka – hakkas jõulusokkide kultiveermishooaeg. Tegin neid kohe täitsa mitu tükki. Novembrisse jäid ka mõned väiksemad koostööprojektid ja suuremad juukselõikused (tsau, Grete! LINK).

Detsember

Raamat #3 “Loo ise kodu heaks” (LINK). Seekord toimus esitlus Tallinna kõige stiilsemas sisustuspoes Homeart (LINK). See oli ülimõnus õhtu (tsau, Kairit!). Siin kohal tahan ka öeda tsau ja aitäh oma raamatu toimetaja Varjele, kellega ma terve see aasta olen vist rohkem suhelnud kui Algoga, haha.


Foto Kristina Kaiva

Jõulusokkide ja öökullide tegemise vahepeal käisime Algoga Tartus Lauri Saatpalu kuulamas. Tegin ka veel mõndasid väiksemaid koostööprojekte. Kui tellimused said jõuludeks tehtud, algas igaaastane festival Pääreni sünna ämmaga – Pääreni sünna minu perega – jõul perega – jõul vanaisaga – päärenisünna lastega – jõul rahvatantsijatega. Terve aasta treenime ennast selleks meeletuks katsumuseks!

Kui siis nii 28. detsembriks kõik peod läbi said, siis tundus, et ikka üliigav on olla ja otsustasime oma elutoa ümber teha. Lugeja kindlasti mõtleb, kuidas väikest Algot tanki lükatakase, kuid antud juhul on mul tõesti hea tõdeda, et seekord see impulss – remonttöödega alustada -temalt just tuligi (tsau, Algo!). Kuidas see kõik välja tuli, sellest loodan juba peaegi siin kirjutada ja joonistada.

*Pean vajalikuks tuletada meelde, et tegemist on minu 2017. aasta eredamate hetkedega. Mul juhtub pidevalt igast asju ja juhtub ka nii, et asju üldse ei juhtu kuigi kuupäev on ammu paika pandud, et peaks nagu juhtuma. Mul läks aastavahetusel üks see sama Iittala klaas katki, millest ees pool juttu oli – ise lõhkusin – aga killud toovad õnne. Ma tunnen enne iga kokkulepitud üritust, et ma ei viitsi minna – aga kuna on kokku lepitud, siis ikka lähen ja pärast on hästi! Mul on liiga palju parasiitsõnu ja piinlik on ennast kuulata – õnneks ma ei pea ennast tihti kuulama. Mu lapsed jonnivad, aga ma tunnen, et see on minu võimalus arendada enda rahulikuks jäämise musklit. Mu aasta on olnud superkeeruline, emotsionaalne, pingeline, aga kõike on võimalik kokku õmmelda ja alati saab! Let’s go 2018!

Fotod ja tekst  Anna Lutter (kui ei ole märgitud teisiti)