hästi hoitud saladus

hästi hoitud saladus

Kui ma üle pika aja Päärenile lasteaeda järgi läksin – remargi korras, et tavaliselt käib Algo, mitte, et Päären seal oleks sunnitud mitmeid nädalaid järjest viibima – siis see, mida ma rühmas nägin, seletas nii mõndagi. Me oleme Algoga juba kaks aastat mõelnud, et kuidas ometi kõik vanemad on nõus lastele koguaeg uusi pükse ostma või kas Päären pahatahtlikult äkki lõhub salaja oma püksipõlvi või – no ühesõnaga tugev kurvameelsus tuleb peale kui põhimõtteliselt viie kandmiskorraga on inimene võimeline oma püksipõlved ära kulutama. Otsustasime proovida Bredeni põlvelappe (7,90 eurot), kirjutasin sellest ka blogis, kuid peale ühe paari lappide paigaldamise Algo entusiasm kuidagi lakkas ja nii me olime siis selles augus tagasi. Kuni, kuni ma läksin Päärenile järgi ja nägin kui alatult on minu eest varjatud asjaolu, et kõik teised lapsed on lasteaias lühikeste pükstega – geniaalne.

Mulle endale ei meeldi üldse talvel (ja suvel ja sügisel ja kevadel) paljaste säärtega olla ja ilmselt selle pärast ei olnud ma antud probleemi lahendamisele ka kunagi nii lähenud. Nüüd aga otsustasin, et kevad ka tuleb ja aeg on unustada püksipõlvede lappimised või vanakoolistiilis augu kinni õmblemised (mille – Algo vanaema poolt sooritatud – musternäidis allpool vaadeldav on) – aeg on katktiste ja määrdunud põlvedega pükstest teha lühkarid.

Lühkarite tegemine on imelihte. Vaja läheb paari katkiste põlvedega pükse, kääre, niiti, nõela ja ühte tassi kohvi. Lõika üks säär maha nii napilt augu juurest kui saab, joo kohvi. Murra pükste sääred üksteise peale ja esimese järgi lõika maha ka teine säär, joo kohvi. Pane niit nõela taha ning murra lõikeäär kaks korda tagasi (umbes 0,5 – 1 cm ulatuses) – õmble peitpistega kinni kogu lõikeääre ulatuses, joo kohvi. Valmis – hea töö, võta üks komm ühe ja teine komm teise sääre eest! Eriti soovituslik on kohe mitu paari pükse korraga lühkariteks toota.

  

Kogu mäng käib põlvede peal nendel kahel vennal. Tüdrukutega on vist lihtsam, sest nukuvankrit lükatakse pigem ju püsti? (#võrdõiguslikkus) Nii väga kui ma sellest uuest lühikeste pükste elu hackist ka vaimustatud ei ole, siis ma tean, et vahel läheb pikki pükse ka vaja. Pääreni ja Pelleni jõudsid ühed Bredeni pikad püksid (23,90 eurot). Ja need ei ole mingid tavalised – viis korda kannan ja põlv aukus püksid – vaid Breden on – Algo eriliseks rõõmuks – juba ise pükste põlvedele lapid peale pannud life hack #2. Seega on nende prognoositav vitaalne eluiga tunduvalt pikem ja kuna põlvelapid on juba disaini sisse kalkuleeritud, siis püsib disanterviklikkus ka pärast endapoolsete lappide lisamist.

Ja kui keegi tunneb ennast – peale selle postituse läbitöötamist – Sherlock Holmesi või minu poolest Frida Arrakuna ja loeb ridade vahelt välja midagi kahtlast, tajub õhus midagi, mis on ütlemata, siis on teil absoluutne õigus – tõepoolest on Breden mind valinud enda influenceriks. See töö ei ole mulle sugugi võõras – mul on kodus kaks last ja mees, keda ma püüan igapäevaselt mõjutada – toidulaua taga, hambapesu järjekorras, raamatu riiuli ees, voodisse minekul.

Selle ägeda koostöö alguse tähistamiseks saab 9.-11. aprillil  Bredeni (.ee) epoes koodiga ANNALUTTER20 kõikidele retuusidele ja beebipükstele -20% suuruse soodustuse! Juhuu! Soodustuse saamiseks peab olema sisselogitud.

Fotod ja tekst Anna Lutter. Aitäh, Breden

kuidas mälestusi säilitada?

kuidas mälestusi säilitada?

Mälestusest kirjutamine on väga keeruline. See tähendab, et keeruline on nendest kirjutada nii, et need kõnetaksid ka teisi peale mälestuse omaniku. See tunne kui ma sirvin oma algklassi päevikuid või vaatan põhikoolis tehtud pilte, aga teiseltpoolt see tunne kui me vaatame Algoga koos tema algklassi päevikuid või põhikooli pilte – pole üldse võrreldav, sest minu pildid ja märkused ja hinded on lihtsalt poole põnevamad, haha. Ehk siis püüan nüüd tutvustada erinevaid lahendusi, kuidas ma oma mäletusi talletan ja seejuures püüan mitte laskuda mälestustesse endisse, sest te ilmselt ei taju neil sellist väärtust nagu mina. Niiet letsgo.
Märkmikud ja DIY ramatud. Kirjutada ja joonistada on mulle alati meeldinud ja vahel teen seda lihtsalt sellepärast, et mulle meeldib lehekülge kujundada – proovida erinevaid kirjastiile, lehekülje layouti jmt, vahel kirjutan, sest on tunne, et on midagi asajlikku paberile panna. Seega on mul elu jooksul olnd väga palju joonistamise-kirjutamise märkmike. Lisaks sellistele tühjadele märkmikutele on ju juba päris ammusest ajast olemas erinevaid pooleldi trükitud ja pooleldi ise täidetavad raamatud nö DIY raamatud. Sõbraraamatud, aastaraaatud, soovideraamatud, beebiraamatud – you name it! Olen vist kõiki neid proovinud. Nende täitmine tundub alguses nii mõttetu – mul ei ole ju midagi enneolematut öelda, ma ju tean ise ka mida ma asjadest mõtlen, aga tuleb välja, et ega aasta või kümne pärast ei tea küll ja just siis sain ma aru kui lahedad asjad need DIY raamatud on. Sõbraraamatuid tuleb praegu vist pigem antikvariaatidest skoorida või siis ise teha, aga beebiraamatute valik on küll hetkel kaubanduses väga suur (LINK). “Minu parimad aastad” (18,75 eurot, LINK) on ka päris põneva ülesehitusega, võimaldab käsitleda väga paljusid erinevaid aspekte elust ja joonistada ja kleepida saab ka! Kõige uuem DIY raamat minu raamatukapis on “Hetk iseendale” (16,99 eurot, LINK) – see raamat on ülesehitatud ühe päeva analüüsile ja sellesmõttes ehk kõige pragmaatilisem, võimaldades enseanalüüsi ja analüüs viib ju alati ka arenguni.

Fotoalbumid (füüsilisel kujul). Eriti meeldivad mulle scrapbook stiilis tooted, aga kuna nende valmistamiseks kulub nii palju aega, siis perepildid otsustasin koondada siiski kiletaskudega albumitesse, mis on kindlasti hea valik ka siis kui plaan on lapsed ka albumite ligi lasta. Oma musta värvi albumid ostisn Tigerist (5 eurot, LINK), mahutavad vist 152 pilti ja väljast üleni mustad – olen ammu selliseid tagasihoidlike otsinud, sest enamik albumeid on ju pööraselt ägedalt reljeefsete pindade ja kullaga kaunistatud. Ma panin oma albumitele valge markeriga aastanumbri peale.

Kogemus on mul ka paberlehtedega albumiga. Tegin Gerdale (LINK) sõbrapäevaks albumid tüdrukuteõhtust ja pulmadest – kuna need olid eelkõige suunatud Gerdale ja Madisele ning pisut pidulikumad, siis otsustasin paberlehtedega albumi kasuks. Ma ei suutnud aga leida ühtegi albumit, mis oleks väljast sama ilus nagu minu tehtud pildid seal sees (haha). Niisiis tulin poes spontaansele mõttele, otsisin sobiva sisuga albumid (11,99 eurot, LINK) ja kleepisin need väljast ise (koos Algo abiga, sest see ei ole väga lihtne töö, et asi ilus jääks) kleepkilega üle. Palju tööd, aga palju rahulolu ka pärast! Pilte ilmutan Photopointi Photoexpressi kaudu (LINK), valin alati matid pildid.

Blogi ja Instagram. Instagram on suur  lemmik praegu – nii lihtne ja kiire ja nii palju mälestusi ühe kliki kaugusel – ei pea kõvaketast arvuti taha panema ja läbi mitme kausta surfama. Ja blogi on ka kahtlemata hea lahendus. Pidasin Pääreni esimsel eluaastal temaga blogi ja kui Pelle sündis, siis oli nii lahe tagasi lugeda, et mis Päären selles vanuses tegi ja mida ma ise mõtlesin. Seda blogi kirjutades tundsin küll, et aah, see on ikka totaalne jaburdus, mis ma teen a la “Täna tegime seda, homme läheme sinna, Päären naeris selle üle…” aga kuna mu õde elas siis välismaal ja Algo vanemad ka meist kaugemal, siis suutsin läbi selle blogi vajalikkust enda jaoks põhjendada – ja olen nüüd väga rõõmus. Pelle beebiaastast pole kuskil blogis ühtegi märki.

1 second everyday (LINK). Videod on alati sellise kahtlase väärtusega mu jaoks olnud – kui telefoniga tehtud pilte saab ju veel välja lasta ja sorteerida, siis videosid on mu meelest nii keeruline vaadata – teine asi on see kui need oleksid kuidagi kokku lõigatud, aga seda ma ka üldiselt teha ei viitsi. Aga üks päev avastasin enda jaoks sellise app-i nagu 1 second everyday ja ma olin müüdud – üliäge asi. Mõte on siis selles, et selle app-i kaudu filmid iga päev ühe sekundi oma elust ja see programm paneb ise siis video kokku. Geniaalne! Igaljuhul, ma olen nüüd umbes kuu aega teinud seda ja jagan nüüd oma ühte sekundit viimasest umbes kolmekümnest päevast.

 

Mäletustekarbid. Ja siis on meil muidugi kõigil ka mälestustekarbid, kuhu sorteerin kutsed, kaardid, piletid ja muud väiksemad asjad, mis mingil hetkel tähtsad on olnud. Lastel olen alles hoidnud ka esimest komplekti riideid, mis neil seljas olid, ja esimesed tähtsad mänguasjad.

Kuidas teie oma mälestusi säilitate – jagage ägedaid appe ja füüsilisi vorme!

 

Fotod ja tekst Anna Lutter. Aitäh, Hetk iseendale (LINK)

 

 

minu EV100 lemmikud

minu EV100 lemmikud

Kui ma eelmisel aastal Gerdale pulmadeks video kokku panin ja ühe härda klipi taha muusikat otsisin, siis küsisin talt, mis on see laul, mis tal alati (või tihti) pisarad esile kutsub. Madisega kahe peale valisid Maarja “Kuldne põld”. Otsustasin loo valikusse neid kaasata, sest kui ma oleksin endast lähtuvalt selle laulu valiku teinud, siis oleks nende pulmavideo kõige härdama hetke taustaks kõlanud Eesti hümn. Ja see ei ole minu puhul see, et vahest võtab silma märjaks. Iga jumala kord võtab. Alates sellest kui ma need sõnad kunagi pähe sain, lõpetades kolm nädalat tagasi toimunud aastapäeva aktusega koolis ja kõik need ülejäänud korrad nende kahe vahel kui ma kuskil aktusel, üritusel, spordivõistlusel või televiiisori ees hümni kuulanud olen. EV100 raames on kokku pandud Eesti Hümni CD plaat (14,99 eurot, LINK), kus kõlab hümn 16nes erinevas esituses. Suutmata varjata oma erutust selle plaadi osas, otsustasin seda siin blogis välja elada! Peale hümni plaadi on mulle silma jäänud veel mõned EV100 raames fabritseeritud ägedad asjad, millest lemmikumaid järgnevalt jagan.

Nägin Heavy Mentali Instagramis seda Riho Hallopi disainitud Eesti siluetiga T-särki (29 eurot, LINK) ja teadsin kohe, et ma pean selle Algole ostma. Kättesaades selgus tõsiasi, et see sobib mulle palju paremini ja nii ei ole Algo sellega veel käia saanudki. Mõnus, pehme, ilus ja, kes mind Instagramis (LINK) jälgib, siis see teab, et Heavy Mentalist saab lisaks ilusale T-särgile ka väga ilusa klienditeeninduse! Ma pean siinkohal veel välja tooma ühe Eesti temaatilise T-särgi, mis ei ole valminud küll EV100 raames, kuid kuna mulle väga meeldib, siis väärib ka siinkohal näitamist. Tegemist on graafilise disaineri Markko Karu ja rõivadisainer Reet Ausi koostööna valminud särgiga (50 eurot, LINK). Särgid on kokku õmmeldud suurtööstuse tootmisjääkidest.

Käärid – üks mu paljudest nõrkustest! Kui ma nägin neid Fiskarsi EV100 kääre (hind oli umbes 16 eurot, Selverist), siis hakkasin ma hoolikalt mõtlema mitte seda, et kas mul on neid vaja, vaid et mitu paari ma peaksin ostma. Analoogsed käärid tegi Fiskars ka Soome100 puhul ja kirgliku käärikollektsionäärina on ka need mul olemas.

Ja lõpetuseks siis muidugi meie enda (minu ja Algo) EV100le mõeldes loodud toode – vineerist Eesti siluett (hind 38 eurot, LINK). Nii põnev on olnud näha tagasisidena saadud fotodelt Eesti siluette erinevate Eesti (ja ka välis-Eesti) kodude seintel! Kellel veel ei ole, siis veebipoest veel saab!

Muidugi olen veel tarbinud ja kinkinud EV100 sümboolikaga söögi- ning joogitooteid, kuid kuna päris Marko Reikpoi tasemele ilmselt nende  konumeerimisel ja analüüsimisel ei küündi, siis jätan selle osa siinkohal sujuvalt vahele. Ma väga tahaks teada, kas Te ostsite endale EV100 sümboolikaga või selle raames valminud meeneid ja tarbeesmeid? Kui ja, siis mida või äkki oskate minu pisikesse nimekirja lisada veel midagi ägedat?

Fotod ja tekst Anna Lutter

 

 

SaveSaveSaveSave

uus elu(tuba)

uus elu(tuba)

Seoses kontorinurga ümberkorraldamisega (LINK) tekkis vajadus seda sama – ümberkorraldamist – teha ka kogu ülejäänud elutoas. Mina mõtlesin muidugi, et mis see siis ära ei ole – korra tõstame raamatud kapist välja, lohistame kapi paika, kapp tolmust puhtaks, raamatud paika ja olemas. Selgus aga tõsiasi, et kapi sees olevaid raamatuid saab tõsta küll, aga kapi peal olev televiisor tarbib mingitest juhtmetest, mis on veetud ainult sinna ühte seina, tulevat infot. Ma oleks asja kohe pooleli jätnud – või siis teleka lahti ühendanud ja dekoratiivelemendina lahtiühendatult uues kohas edasi kasutanud, aga Algo päästis päeva ja vedas liistude alt uude kohta uued kaablid. Selline kaablimees mul!

Telekaalune kapp ei ole uus – ja ma ei käinud ilma sinuta Ikeas, Gerda, – enne oli kapp lihtsalt seina peale kinnitatud ja nüüd otsustasin selle otse põrandale panna. Ja see on tegelikult televiisori suhtes ka palju loogilisem, sest muidu jäi see juba poole seina peale ja tegelikult ei olnud väga mugav vaadata. Valge kapi mõlemas ääres on mustad riiulid, mis olid ka juba enne meil toas, aga nüüd leidsid ka jälle mu meelest loogilisema koha. Kõrgem riiul on Algo tehtud ja madalam mustade ustega riiul on ostetud Jyskist 15 euroga ja uksed on ise sinna ette tehtud (reklaamiminut – kapi tegemise juhendi leiab SIIT). Kõrgema riiuli paigutamine toa nurka tõi väga palju valgust ja avarust juurde!

Mul on alati mingi thing valgustusega (meil on elutoas 5 erinevat lampi ja ühed tulukesed) ja selle uue ruumilahenduse juures minu meelest said valgustid ka väga õiged ja ka praktilisedk kohad… midagi uut!

Nagu öeldud, siis uus mööblipaigutus jätab minu meelest elutoast palju avarama mulje. Välja viisime siit vana arvutilaua (LINK), suure tugi(arvuti)tooli ja metallist raamiga valge seinariiuli. Tegelikult tahaks ma vist veel loobuda sellest kotttoolist, mille Algole kunagi sünnipäevaks tegin, aga kuna see leiab poiste seas nii suurt kasutust, siis mul ei lubata seda välja tõsta. Kõige uuem mööbliese siin (peale kontorinurga) on see hall aiatool, millel on mõnus akna all lugeda (sest on ju teada kui palju aega on kodusel emal akna all lugeda), ostsin selle Bauhausist. Ja siis veel ka see Ikeast (59 eurot, LINK) pärit metall-laud. Algselt tahtsin selle panna diivanilaua alla, et oleks rohkem ruumi, kuhu asju panna, aga väike mõõtmiseksitus ei lubanud seda plaani ellu viia. Olen hetkel elutoaga päris rahul, tahaksin ainult vist suuremat vaipa siia… kuigi siis ma jälle mõtlen kui lihtne on see väike pesumasinasse suruda ja siis põrandad puhtaks pesta… otsused, otsused.

Tekst ja fotod Anna Lutter

SaveSave

SaveSave

SaveSave

uus kontorinurk

uus kontorinurk

Meil ei ole arvutilaua ja kontori jaoks korteris eraldi tuba ette nähtud. Kõik eelkirjeldatu tuli paigutada seega elutuppa. Mu visioon oli aga see, et seda töötamiseks mõeldud ala peaks saama kuidagi varjata, et siis kui tööd parasjagu teha pole vaja, et siis kuvari ja raamatupidamismappidega tõtt ei peaks vaatama. Niisiis vormisin paberile sellise kirstulaadse konstruktsiooni, Algo vormis selle vineerist ja kruvidest valmis.

Viimasel ajal mulle enam see ei meeldinud, sest inimene on üks mugav olend ja päriselt oli pisut tüütu seda lahti teha … kuigi selleks kulus 2-3 sekundit. Teiseks ei meeldinud mulle, kuidas laud lahtiselt välja nägi – mitte piisavalt ilus ja sätitud, pigem selline suvaline. Ja kolmandaks. Üha sagedasemaks muutusid järgmised situatsioonid:

Sa satud meile esimest korda külla. Tulid koos perega. Lapsed suunatakse tagumisse tuppa ja täiskasvanud kogunevad – nagu sellistel puhkudel ikka – korraks kööki. Möödub tund kuni ma ei jõua enam püsti seista ja pakun välja – viidates haigele põlvele -, et võiks äkki nüüd elutoa poole suunduda ja pehmemööbli võlusid kasutada. Võtame kohad sisse diivanil. Loodetavasti on Sul tore, võib-olla ka mitte, kuid terve õhtu oled Sa millegi pärast tugevalt hajevil. Sa vaatad puurival pilgul seda kummalist valget kirstu, mis me elutoa nurgas laiutab. Sa ei julge viisaka külalisena midagi küsida, sest sisekujundus on teadagi sama terav teema kui poliitika või korvpallimeeskonna eelistus. Jutt sai räägitud ja te hakkate ära minema. Mulle tuli meelde, et pidin Sulle ühe hea raamatu pealkirja üles kirjutama. Avan oma kontorilaua, et võtta pastakas ja tükk paberit. Sa ei pane tähele, kuidas Su silmad selginevad ja Sa valju ja ära seletatud häälega oma mõtte välja ütled: “Aa, see on kontorilaud, ma mõtlesin, mis imelik kirst see teil seal nurgas on.”

Et vältida neid kummalisi olukordi, kus külaline terve õhtu juurdleb, mida me selles valges kirstus peidame, otsustasin, et aeg on avatud kontorinurgaks. Algselt plaanisin seda isegi magamistuppa, aga õnneks loobusin sellest veidrast ideest ja tõstsime hoopis elutoas mööblit ringi nii, et see avatud kontor kenasti sisse sulanduks. Kogu selle konstruktsiooni – nagu ikka – keevitas valmis Algo. Mina ja Gerda (LINK) tõime Ikeast riiuliplaadid ja siis selle algvariandis vist kingadele mõeldud metallist äärega riiuli. Kinnised kapiosad tegi Algo vineerist ja värvis valgeks, sama käib lauaplaadi kohta.

 

Paremal riiuli poolel on laud (riiulitest veits sügavam), kus peal on monitor, selle all põrandal protsessor ja sinna kõrvale panin kunagi Aliexpressist tellitud paberkoti, kus saab paberirulle hoida. Printer on selles baarikapilaadses asjas. avatuna moodustab uks tasapinna lauaplaadiga, niiet vajadusel saab seda ka töölaua laiendusena kasutada. Alumises lükandustega suletud kapis on kõik mapid, mis avatud riiulitel eksponeerimist ei võimalda. Karpide sees on erinevaid kontoritarvikuid: teibid, augurauad, knopkad, klammerdajad jmt. Ja siis on muidugi riiulitel veel väga palju mittevajalikke, aga ilusaid asju.

    

Praegu on laua taga kasutusel üks juba kodus olemasolnud olnud tool. See oli enne meie magamistoas kasutusel toolina THE CHAIR, niiet ma tahaks selle väga sinna tagasi viia ja laua taha midagi ägedamat leida. Kui kellelgi on mõtteid, siis andke teada! Mustad ja valged karbid on pärist Ikeast (3,49-4,99 eurot, LINK), hallid karbid ka Ikeast (7,99-12,99 eurot, LINK), mustrilised karbid ja ümmargune vaas on juba ammu ostetud Hemtexist, aga praegu on neil ka päris ägedaid karpe saada (10,99 eurot, LINK). Keraamilised tähtedega nõud on mulle kinkinud Gerda, tellida saab neid näiteks Home From North-ist (LINK). Ruudulised pliitasitopsid (analoogsed 2,99 eurot, LINK) ja laua peal olev pliiatsitops/ kontoritarvete/ kleeplinditops (9,99 eurot, LINK) Ikeast. Graafilise kujundusega märkmik laual Prints by TM (LINK).

 

Kuidas ma rahul olen? Väga! Praegu mulle küll väga selline lahendus meeldib. Diivanil istudes jääb see kontorinurk külje peale, niiet ei peagi raamatupidamismappidega tõtt vaatama. Ainuke asi, millest ma ehk puudust tunnen on eelmise arvutilaua peal olnud ilmastikust räsitud laudistest kate, mille peal sai ilusaid pilte teha.

Kõiki asju ei jõudnud üldse siia ära linkida, aga kui on huvi, siis jäta oma küsimus kommentaaridesse! Varsti näeb kogu elutuba ehk ka!

Fotod ja tekst Anna Lutter