uuskasutuskeskuse leiud

uuskasutuskeskuse leiud

Kui muusikute peres voolavad emapiimas noodivõtmed, duurid ja dieesid, siis ma sain ilmselt oma vanematelt (tsau, emps ja is!) kaasa mingi veidra armastuse taaskasutuse ja isetegemise vastu. Ma mäletan hästi, kuidas pikad koolinädad kulmineerusid laupäevaste külastustega Kohila kaltsukatesse ja kuidas me empsiga mitte ainult ei ostnud sobivaid rõvaid kandmiseks, vaid otsisime ka potensiaalseid asju, millest midagi teha saaks. Eriti hinnas olid suurte tädide pikad kleidid, millest mu emps meile mõlemale õega – ja veel endalegi – suveks uued moodsad kostüümid valmis traageldes. Tõele au andes, mitte alati ei rahuldanud mind nende valminud toodete moekus – kus viga näed laita, seal tule aita – hakkasingi ise endale veel moodsamaid riidelaadseid objekte valmistama.

Seega on vanade asjade kasutamine millegi uue loomiseks mulle väga tuttav. Kahtlemata on see tegevus igati keskkonnasõbralik, kuid lisaks sellele sunnib olema ka rohkem loovam. Loov olemisele aitab kaasa nii algmaterjali vorm (materjali nappus) kui ka see, et tavaliselt ei ole materjalide rahaline väärtus väga suur ja ei teki sellist krampi, mida näiteks 50 eurose meetri hinnaga kanga töötlemine tugevalt esile võib kutsuda. Seega soovitan ka alati oma õpetaja töös: “Otsige mõni vana tekikott või kardin.” (eelkõige ikka selleks, et õpetaja ise neid töid juhendades koguaeg krambis ei peaks olema).


Käisin ühel õhtul külas Uuskasutuskeskuses (LINK), ehkki olen selle asutuse püsiklient olnud juba aastaid ning Humanas ühel suvel tööl käies, olen veidike kursis, kuidas sellistes organisatsioonides elu käib, siis oli ikkagi äärmiselt erutav võtta keldris asuvast laoruumist annetatud asjadega kott ja kõige esimesena vaadata, mis sealt seest välja tuleb ja hiljem need siis ära sorteerida. Jah, see kõlab nagu unistuste töö: esmalt saad üllatuse osaliseks ja avastada seda, mida keegi teine varem pole näinud ja siis saad veel asju organiseerima ka hakata!


Olen aru saanud, et selleks, et Uuskasutuskeskus toimida saaks, on oluline hoida asjad ringluses. Ehkki minu panus seisneb peamiselt sealt asjade ära toomisega, siis umbes nii korra aastas püüan oma kapid kriitilise pilguga üle vaadata ning kõik, mida enam – ka seebi abil mitte – selga ei punnita, Uuskasutuskeskusesse ära viia. Siin juures on oluline, et alati kui sinna asju viia, tuleb ise ka poes üks tiir ära teha ja midagi osta, sest just nii saab asjade ringlusele kõige paremini kaasa aidata!
Õhtu Uuskasutuskeskuses lõppes sellega, et pidime endale kombineerima ühe rõivakomplekti. Minu oma on siis selline nagu alljärgneval pildil nägha saab. Kõik: teksad, pluus, kampsun, jope, saapad ja kott on Uuskasutuskeskusest!

Hetkel on Uuskasutuskeskusel käimas ka väike challenge #toomeära. Asi ise on väga lihtne:
Leia kodust kõik veel kasutuskõlblikud asjad, mida sa enam ise enam vaja ning millest oleks Sinu arvates rohkem rõõmu kellelegi teisele. Vali üks neist välja ja tee sellest pilt pealkirjaga “Mina loobun…. , sest….” ja postita Facebooki ja/või Instagrami koos teemaviiteg #toomeära ja nomineeri veel kaks sõpra, kes sinu arust peaks sama tegema. Anneta asi/asjad lähimasse Uuskasutuskeskuse kogumispunkti või leia neile ise uus omanik!

Seda, millest mina loobusin ja kelle edasi nomineerisin, näeb minu Instagramis (LINK), kui sind ei ole veel nomineeritud, siis ole ise esimine ja #toomeära.
Aitäh, Uuskasutuskeskus, oli väga mõnus!

Fotod Anette Toming (LINK). Tekst Anna Lutter. Aitäh Uuskasutuskeskus (LINK)

kuidas ma tegin endale töötoa

kuidas ma tegin endale töötoa

Piinlik isegi meelde tuletada, aga augusti lõpus tegin ühe kolimistemaatilise postituse, mis kajastas minu kaua oodatud kodust välja kolimist (LINK). Lubasin seal kohe-kohe pilte valmis õmblustoast jagada. Ja mul on rõõm tõdeda, et nüüd – kaheksa kuud hiljem – on kohe kätte jõudnud. Sellega, aga kogu see rõõm ka päädib, sest tegelikult päris valmis ei ole see tuba siiani saanud. Mõtlesingi esialgu oodata kuni kõik detailid ka ikka seina saan (Algo paneb), aga nüüd otsustasin, et jagan sellist poolikut lahendust ja äkki siis (kaheksa kuu pärast) saan seda valmis tuba ka presenteerida. Unista suurelt!

Toast siis. See on minu töötuba, ma ei olegi talle mingit  head nime leidnud. Stuudioks seda nimetada on ikka kõvasti liiga edev, kontori jaoks on seal liiga palju kangast, lao jaoks puudub riiul valmistoodanguga (ja isegi kui riiul oleks, siis valmis asjad oleksid alati otsas, sest keegi ei tee neid valmis). Ühesõnaga tavaliselt ütlen lihtsalt, et lähen Kiisale. Ja kui ma Gerdat tööle kutsun, siis küsin: “Kas Alehandro juurde tuled?” Nimelt kui Gerda mul vahest abis on käinud, siis ma ikka viisakusest kurdan, et appi sa ju üldse ei pea tulema (tegelt ta peab, sest ma muidu ei saaks hakkama), siis Gerda viisakalt ütleb: “Misasja, muidugi ma tulen, see on nagu palmisaar siin minu jaoks, võrreldes kahe väikelapse manageerimisega kodus.” Ja noh kui minu vanaisa majas asuv tuba on palmisaar, siis ei pea kaugelt otsima viiteid, miks vanaisa hüüdnimeks Alehandro sai (tsau, vanaisa!). Ühesõnaga õhtuti käin ma Kiisal Alehandro juures ja tõesti, peale väsitavat päeva ühe või kahe lapsega kodus, on seal igati mõnus äraolemine!

Mulle on eraldatud Kiisal umbes 16 ruutmeetri suurune, kolme seina ja ühe suure aknaga piiratud ala. Sissepääs on valge sileda siseukse kaudu. Ma arvasin, et see on ikka väga palju pinda, aga tänaseks olen ma suuremad kangatükid ja täitematerjali kotid ladustanud ka kahte läheduses asuvasse tuppa, oih.

Tuppa sisenedes asub vasakut kätt kangariiul, õigemini on seal viis riiulit. Riiulite peal ladustan kangaid. Värvidealusel muidugi. Ülemisel kahel on ühevärvilised ja alumistel kirjud. Kangariiulite all on seitse korvtorni. Otsin need Bauhausist ja hinnaks oli mingi kampaaniaga 19.90 euorot (analoogne LINK). Igal tornil on neli sahtlit ja nendes on väga mugav igasuguseid väiksemaid asju ja juppe ja detaile hoida. Riiulite sügavuse planeerisingi nende korvtornide sügavuse järgi ja nii on need nüüd täpselt ühesuguse sügavusega. Riiulite jaoks kasutasime kõige odavamat OSB-plaati, saagisime mõõtu ja värvisime valgeks. Seina läksid need kanduritega (LINK).

Akna all on pikk laud. Tahtsin, et kõik õmblusmasinad (õmblusmasinatest saab pikemalt lugeda eelmisest postitsest (LINK)) oleksid kohe kasutusvalmis ja seepärast tundus see pikk laud ideaalne ja võin kaheksa kasutuskuu põhjal öelda, et on ka! Kuna nii pikka kirjutuslauda ei olnud kuskilt võtta, siis lauaplaadiks ostsin tegelikult vist köögimööblile mõeldud töötasapinna (LINK). Algselt tahtsin laua jalgadeks panna kolm väikest sahtliboksi (LINK), kaks äärde ja üks keskele toeks, aga kuna need ei sobinud mõõtudelt, siis otsustasin kahe suure Ikea kummuti (LINK) kasuks, mis olid täpselt (millimeetri pealt) õige kõrgusega ja nii sai töötasapinna aknalaua alla kinni lükata pressida ja seda ei olnud isegi vaja muud moodi kinnitada. Kummuti sisse ostsin sahtli jaotajaid (LINK) ja nii on kõik niidid ja varuosad eraldi lahtrites ja on väga mugav ja organiseeritud (minu lemmik). Laua taga on üks reguleeritava kõrgusega tool (LINK). Tahtsin küll ideaalis ratastel tooli, aga valisin selle isendi, sest see oli ilus. Keskmise töölaua taga on veel tegelikult samas stiilis pukk (LINK), aga pildistamise ajal oli see ühest teiest pildistamisest auto peale unustatud.

Toa keskel on suurem laud, kus lõigata ja muud kasulikku teha saab. Lauaplaat on jälle valge töötasapind. Algselt oli laud planeeritud pikem, aga kuna saagisime töötasapinna täpselt pooleks, siis andis just sellise pikkuse välja ja kahe pika ostmine ei tundnud eriti arukana. Paar korda suuremamõõtmelisi asju tehes olen mõelnud, et oh oleks ikka võinud, aga tavatöid tehes on väga hea! Laua otsas on riiulid, kuhu sobituvad täpselt Ikea kastid (LINK) ja laua all on veel suured riiulid, kus saab suuri kangatükke hoida.

Ja siis on veel kohe ukse kõrval triikimislaud (ja ma just avastasin, et ma ei teinud sellest ühtegi pilti, aga selle teksti kohal oleva pildi paremas nurgas paistab!). Ja teiselpool ust on üks must ratastel sahtliboks (plastikust, väkk.. aga see oli mul juba kodus kasutusel, sain selle teise toa kapist õmblemise ajal mugavalt kööki lükata, niiet väga praktiline on. Ja kole). Ja siis on veel üks väike Ikea klassika – tool/aste (LINK) – mille abil kõrgemal olevaid kangaid kätte saab.

Ja muidugi on laudadel, riiulitel igasuguseid vajalikke karpe, enamus neist on Ikeast. Hetkel on mul kasutuses laevalgustus: kahe juhtme jupi otsas kaks pirni, mis on toodud keksmise töölaua kohale ja lisaks veel masinate juures aknalaual laualamp (LINK), mida saab vastvalt vajadusele suunata ja pöörata.

Kiisa asub kodust umbes viie minuti autosõidu läheduses ja 30minutlise jalgsimatka kaugusel, jalgrattal 15. Kuna olen hetkel oma põlve pärast pikemad liikumistrajektoorid välistanud, siis väisan seda teed hetkel mootori jõul töötavate transpordivahenditega. Pealegi, kes on nõus selliste ilmadega jala üldse kuhugi minema? Mina igaljuhul mitte (kui see koht ei ole mõni eriti hea kaltsukas (LINK) või kangapood (LINK)).

Fotod ja tekst Anna Lutter

 

 

 

 

 

küsimused ja vastused

küsimused ja vastused

Võrreldes sellega, mitu küsimust Päären viieteistkümne minuti jooksul genereerida suudab, jäite teie oma küsimuste püstitamisega muidugi piinlikult tagasihoidlikuks. Samuti jäi tagasihoidlikuks küsimuste raskusaste, sest õmblusmasinate kohta oskan ma ikka üht-teist öelda ja oma lemmikuid Instgrammereid viidata, aga Pääreni konstrueeritud küsimustele – “Miks ma magama pean minema?”, “Kus selle legomehe juuksed on?”, “Kui palju on 5 ja 7 ja 8 ja 9 ja 6?”  – on palju keerulisem kiireid ja ammendavaid vastuseid anda. Seega naudin hetke kui Päären lasteaias õpetajatelt vastuseid nõuab (ja Pelle magab) ning püüan teie esitatud küsimustele nii head vastused moodustada kui ma oskan.
Milliseid õmblusmasinaid ma kasutan ja kuidas rahul olen?

Mu töölaual on hetkel kolm masinat: õmblusmasin, overlok ja tikkimismasin.

Mitu aastat kasutasin õmblusmasinana Brotheri hobimasinat (midagi sarnast LINK), aga kui see paar aastat tagasi väsimuse jälgi näitama hakkas, otsustasin, et ehk oleks hea hetk proovida midagi professionaalsemat. Tegin veidike eeltööd ja käisin masinaid vaatamas ning otsustasin Juki TL-98P (LINK) pooltööstusliku kasuks. Ja ma ei saaks praegu rohkem rahul olla. Vahest kasutan ema juures oma vana hobimasinat ja ei suuda ära imestada, kuidas ma üldse midagi enne tehtud sain. Uus on kiire, läheb lihtsalt läbi iga kanga (sh naha.. kuigi hobikaga raiusin ka nahka õmmelda, aga ilusat tulemust oli keeruline saada), niidlõikus käib pedaalilt ja ka talda on võimalik jalaga tõsta. Seega ideaalne väikeste detailide kiireks õmblemiseks ja suurte muidugi ka! Ma ei oska isegi praegu midagi halba ta kohta välja tuua, julgen kindlasti soovitada kui õmblemist igapäevaselt ette tuleb.

Overloki mudel on Brenina 700D (LINK), olen temaga nüüd päris mitu head aastat kõike ääristanud ja siiani ei ole olnud mingeid tõrkeid. Nagu ikka on kõige tüütum asi overloki juures niidivahetus, aga kui uued niidid eelmiste külge siduda ja niidipinge nulli keerata, saab hea õnne korral niidid läbi tõmmata ja uus värv saab väikese närvikuluga peale.

Ja siis tikkimismasin Brother innov-is 955 (LINK). Tegelikult sellega on nii, et mu ema sai selle kunagi jõuludeks (tsau, Jõuluvana) endale ja ma lihtsalt olen selle sujuvalt endale ahnitsenud (viies talle oma vana hobimasina, tsau, emps!). Aga see ongi selline hästi primitiivne. Mis mõnes mõttes on hea, sest kuna ma ei tee sellega igapäevaselt väga keerukaid manöövreid, siis siis kui mul midagi keerukamat (peale nime tikandite) vaja teha, on see täiesti teostatav ja ma ei pea manuali lahti võtma, mida näiteks suuremate tikkimismasinate puhul pea alati teha tuleb. Nagu öeldud, siis hetkel mu tikkimisvajadus ongi enamasti nime ja sünniandmete tikkimine öökullidelle, siis selleks on see masin ideaalne. Ma arvan, et mul tekiks süümepiinad kui mul oleks mingi võimsam tikkimismasin ja ma sellega ainult nimesid fabritseeriks. Seega hetkel vastab minu vajadustele. Seda masinat saab ka õmblusmasinaks ümber seadistada (selleks tuleb vahetada seal ka määrav osa detaile ja mutreid keerata.. seega suht tüütu), aga kuna mul on õmblusmasin olemas, siis seda vajadust ei ole. Samuti ei ole mul olnud mingeid erilisi lahkarvamusi tikkimismasinaga ning ta on enamasti mu soovid kenasti ära teenindanud.

Ja siis veel võin soovitada seda, et kui tundub, et õmblusmasin hakkab vanaks jääma ja et uut oleks vaja, siis tegelikult on väga hea mõte see hooldusesse viia (võino hooldusesse tasuks juba ta natuke enne selle tunde tekkimist viia). Mina ise olen alati kasutanud sellise firma nagu Marevik (LINK) teenuseid. Asub Stocmanni vastas ja üks muhe onu teeb seal alati kiiret ja head tööd!

Kust on pärit must Eesti kaart lasteoa seinal?

Selle saagis Algo ise välja ja kattis tahvlivärviga, aga kuna ma kardan, et ma ei saa seda kriidipuru sealt enam välja, siis Päären ei tea, et sinna tegelt kriitidega joonistada saab.

Kui head kaamerat ja objektiivi on vaja, et oma DIY projekte jäädvustada?

See võib kõlada sellise klišee vastusena, aga kaamera ja objektiiv ei ole määravad. Tegelikult saab telefoniga ka juba väga häid pilte, näiteks Miramii tegi hiljuti ühe ilusa postituse telefoniga tehtud piltidega (LINK). Seega pigem tasub vaeva näha tausta, valguse ja kompositsiooniga. Alustades tasub vaadata ja jäljendada teiste heade tegijate pilte ja töid. Tegelikult tasub andekate tegijate fotosid ja töid koguaeg vaadata, see arendab ja annab inspiratsiooni. Oma fotovarustusest aga kirjutasin pikemalt ühes eelnevas postituses (LINK). Järgnev pilt on ka telefoniga tehtud.

Kuidas me kassi saime?

Me kassi nimi on Kalissa (algselt Alissa, aga Päären pani sinna K ette, niiet Kalissa it is). Õigupoolest ei ole ta meie vaid ennekõike Algo kass, sest tema selle otsuse vastu võttis ja ta oma õe juurest meie juurde tõi. Ta saab kohe aastaseks ja ta pigem meenutab mulle koera kui kassi, sest ta ei ole selline isepäine vaid pigem koguaeg käib järgi ja tahab süles olla ja isegi toob palli või mänguasju ära kui talle visata.

Mis projektid mul praegu käsil on ja millal saab nende kohta blogist lugeda?

Hm, mul on küll mõni asi pooleli, aga nendest kirjutan siin siis kui nad näitamisküpsed on! Plaanime (loe: mina plaanin) näiteks lastetoas (ja seega ka kogu ülejäänud korteris) väikest ümberkorraldust teha, kindlasti kajastan seda ka siin blogis!

Kust ma oma projektide jaoks inspiratsiooni saan?

Instagram on juba pikka aega üks mu lemmikutest olnud. Lisaks sellele, et seal saab sõprade ja tuttavate tegevusel silma peal hoida, leiab sealt üliinspireerivaid interjööre, motiveerivaid väikeettevõtjaid ning samas saab ka oma lemmikpoodide ja -tootjate kaubavalikul ning uutel kollektsioonidel kätt pulsil hoida. Kohalikest sistus-instagrammeritest näiteks Anu (LINK) ja Miramii (LINK). Üks Rootsi kolme lapse ema ja väikese disainiettevõtte omanik Petra (LINK) ja siis näiteks mõned interjööri instagrammerid väljast poolt Eestit (LINK), (LINK), (LINK).

Ja muidugi kasutan ma Pinteresti (LINK) ja mul on ka Feedlys päris palju blogisid, mida küll kahjuks enamasti läbi ei jõua vaadata, aga kui vahest vaba hetk tekib, siis A Beatiful mess (LINK), My scandinavian home (LINK), Lovely indeed (LINK), Paper & stitch (LINK) ja My full house (LINK).

Fotod ja tekst Anna Lutter

 

asjadest, mis teid kõige rohkem huvitavad

asjadest, mis teid kõige rohkem huvitavad

Mul läheks vist tükk aega enne kui ma oskaksin välja tuua kolm asja, mis mulle mu kodus kõige rohkem meeldivad… rääkimata kõige lemmikuma valimisest ja ilmselt peale pingsat mõtlemist valiksin lemmikuteks kõige uuemad asjad… Küll aga võin – ja toongi – nüüd ja kohe välja need asjad, mis teile kõige rohkem meeldivad – ja need ei ole sugugi kõuge uuemad – lähtun statilistest, mälu- ja emotsioonipõhistest, andmetest läbi mitme aasta. Ehk siis näitan pilte ja kirjutan nende sisustustoodete päritolust, mille kohta saan Instagram-i (jälgi mind SIIN) või kommentaaride või mõne muu sotsiaalmeedia kanali kaudu kõige rohkem küsimusi: “Kust said?”

See on võib-olla kummaline, aga vist läbi aegade kõige rohkem on küsitud nende kääride kohta. Need meeldivad mulle ka muidugi väga ja seepärast ma paigutan neid igal võimalikul – ja mittevõimalikul – juhul pildile. Pärit on need Ikeast (LINK) hinnaks eurot 3.99. Pean ütlema, et kui neid on sihtotstarbeliselt plaan kasutama hakata, siis tasub need ostmata jätta. Kui piisab sellest, et need pildil ja kontorilaual ilusad välja näevad, siis väärt ost!

Viimasel ajal olen saanud väga palju küsimusi Batmani nõude komplekti kohta ja voodipesu kohta ka. Need on mõlemad H&M Home-ist. Nõud olid veel paar päeva tagasi täiesti olemas, aga nüüdseks läbi müüdud ühiku hind oli 5,99 eurot. Voodipesu hinnaks 24,99 eurot, aga ka see ei ole enam saadaval. Aga Päärenil on näiteks ka selline tähtedega (LINK) voodipesu kolmplekt 19,99 eurot, mis on ka väga tuus!

Veel on palju huvi olnud erinevate lampide kohta. Enim ilmselt elutoa laelambi ja köögi seinalambi kohta. Viimane on Algo kokku keevitatud (kupli ostsime võru K-rautast). Elutoa laelambi ostsin Hemtex-ist, mina ostsin selle vist umbes 20 euroga. Seal oli parasjagu allahindlus. See lamp mustas versioonis oli müügis täishinnaga, aga kuldses versioonis vist üle poole odavamalt. Valisin kuldse ja Algo tegi ise selle mustaks, jess! Kahjuks täna enam müügil ei ole. Midagi sarnast leiab Halensist (LINK) ja ka Aatriumist (LINK).

Ja siis soovite te teada, et kust ja kuidas me saime kööki ja välisukse külge need ilmastikust räsitud lauad? Tegelikult peitub küsimuses juba ka vastus, sest tõepoolest saime need õuest täpselt sellisel kujul nagu need meil hetkel toas kasutuses on. Ühed tõime kaasa Haanjast vana küüni küljest ja ühed leidsime siit lähiümbrusest metsa alt. Lasime siis kuivada ja ilma igasuguse järeltöötluseta (peale harjaga puhtaks pühkimine) võtsime kasutusse.

Legoklotsi kujulised hoiukastid. Kinkisime need Päärenile sünnipäevaks ja ta on ise väga rahul, mina muidugi ka. Nendest saab ehitada nagu päris legodestki ja lisaks saab siis sinna legosid (või midagi muud) sisse panna. Duplode jaoks on liiga väikesed, aga suurte poiste legode jaoks väga head! Tellisin need Klotsipoest (LINK), suure hind 32,60 eurot ja väikese 18,90 eurot.

 

Ja veel. Kui teil on mulle küsimusi (kodu, minu enda, toidu, loomapidamise, pildistamise, tähemärkide, ilma või millegi muu kohta), siis ootan neid siia kommentaaridesse või lutteranna@gmail.com (või mõnda muusse sotsiaalmeedia kanalisse).
Ootan teie küsimusi ja proovin, neile uues postituses vastata.
Küsimusi ootan kuni 12. aprillini!

Fotod ja tekst Anna Lutter

 

 

 

 

 

 

 

aliexpress ja sisustus – tootepilt vs reaalsus

aliexpress ja sisustus – tootepilt vs reaalsus

See elumuutev sündmus juhtus möödunud aasta oktoobri viimastel või novembri esimestel päevadel. Ma olin mitu nädalat järjest ööd-päevad kikilipse õmmelnud, pakkinud, meilinud, ühe silmaga jälgides, et mõlemad lapsed oleksid enamvähem toidetud ja üksteisele ohutud. Ja siis ma järsku tundsin, et ma vajan kiirelt midagi, mis mu tuju tõstaks ja motivatsiooni järgmisel kahel pöörasel töönädalal kõrgel hoiaks. Kuna kell oli juba öö ja tuju oli tõsta vaja kohe, oli selge, et Ülemiste keskusesse minna ei saa ja isegi kõik Prismad on juba kinni, rääkimata sellest, et Kiisa kaubandusühistu mõne pudeli veini väljastaks (see viimane – olgu siinkohal märgitud – oli siis nali). Niiet nagu üks normaalne eestlane kunagi läksin siis Aliexpressi. Ma ei olnud sealt kunagi midagi tellinud (sest ma arvasin, et minu pangakaardiga ei ole see võimalik, aga tegelikult tuleb paypal-i kasutamise jaoks lihtsalt internetipangas liituda “turvaliste ostude” programmiga). Olles teinud siis selle saatusliku liigutuse ja oma kaardi Aliexpressi jaoks kõlbulikuks seadistanud, olin ma valmis järgnevad kaks tundi oma elust Aliexpressile pühendama.

Aga noh, nagu ikka, “ma ainult vaatan” lõppes sellega, et ma tellisin sealt vist koku 6-7 asja. Ja nagu te eeldada võite, siis mitte Abidase tosse või Calin Kelini aluspesu vaid ikka neid asju, mis eriti rõõmsaks teevad – sisustust. Olin kursis sellega, et tõenäoliselt ei vasta saabuva paki sisu tootepildil nähtule, kuid kuna tuju vajas tõstmist, siis ei lasknud ma enda meeleolu sellel pisiasjal langetada.

Kui pakid kuu või kahe pärast saabuma hakkasid, pidin oma eelarvamustes pettuma. Ainult üks kangast kott oli natuke ebamäärane, aga kõikide teiste asjadega olin enam kui rahul, eriti arvestades eurosid, mis ma nende eest välja käisin.

Igaljuhul näitan siis, mis ma Hiinast ära tõin.

Paberkotid (LINK). Olin suht kindel, et need on ühekordsest paberist lirakad (kui selline sõna eesti keeles on), aga tegelikult on need vist vähemalt kahekordsest tugevast paberist, väljast ilusad valged, veel ilusama musta prindiga. Kotid seisavad ilusti ka tühjana püsti ja mahutavad päris palju asju. Ühe koti hinnaks 7,04 eurot.

Asi, mis oli halva kvaliteediga, on see kangast kott (LINK). Koti kangas on õhuke ja ei ole valge ja nöörid on ka koledalt kollakad. Aga samas on hiinlased ikkagi kõik õmblused kenasti sooritatud: kotil on kaks külge, põhi ja ka lahtine ava, kust asju sisse saab panna. Hind 3,22 eurot.

Üks lemmik on playpouch (LINK), sellega on hea ja kiire Pääreni väikesed Lego tükid Pelle eest ära panna, niiet max kasutusel see asi meil! Hind oli sellel peaaegu sama kõrge nagu analoogseid saab tellida näiteks Kidsdecori e-poest (LINK) või ühest teisest ägeda kaubavalikuga e-poest (LINK). Kvaliteet super, olen ka Kidsdecori omasid katsunud ja materjal / nöörid/ lukud täpselt samad. Hind hetkel 39,90 eurot, aga kui ma tellisin siis oli 31 eurot millegagi.

Tähtedega plastikust topsikud (LINK). Jällegi väga nunnud ja väga rahul. On originaalidest pisemad, aga kamapallide söömiseks sobivad väga hästi ja ma ei pea hinge kinni hoidma, et äkki keegi pillab maha. Peavad väga hästi vastu ka nõudepesumasina pesule. Piltidel suuremad A ja L on originaalid (tsau, Gerda!) ja väiksemad P ja A otse Hiinast. Ühe topsi hind 3,47 eurot.

Pilvekujuline lauamatt (LINK). Ma ei tea, miks ma ainult ühe tellisin, vist ei ole veel harjunud, et olen nüüd ema mitmele lapsele korraga, aga plaanin teise juurde tellida. Tegemist mõusalt paksu kummiga (ja ei haise kummi järgi, mida alguses kartsin. Üldse ükski asi ei eraldanud mingit ebameeldivat tööstuslikku haisu). Hind 4,45 eurot.

Ruuduline korv (LINK), oodatust suurem (ei süvenenud mõõtudesse), hoiab ilusti vormi, sangad kinnitatud tugevalt, ühesõnaga väga rahul. Hind 13.02 eurot.

Selline lugu siis juhtus minuga. Kas olete ka midagi Aliexpressist tellinud ja kuidas rahul olete?

Ja aitäh kõigile, kes eelmist postitust uutest sisustusleidudest (LINK) kommenteerisid ja motiveerisid mind seda järgmist siin kirjutama, je, te kommentaarid, mõtted ja soovitused on alati väga oodatud!

 

Fotod ja tekst Anna Lutter