lastetoa detailplaneering

lastetoa detailplaneering

Ma ise ka veel täpselt ei tea ja ootan põnevusega, mis juhtub. See lause vist kirjeldab kõige detailsemalt minu äärmise täpsusega kalkuleeritud ja täiskasvanud inimesele kohase tasakaalukusega välja töötatud plaane lastetoaga. Kui eelmise aasta suvel rakendas Algo kogu oma vaba füüsilise jõu minu õmblustoa peale (LINK ja LINK), siis see aasta tuleb see lastetuppa investeerda (ja seoses lastetoa ümber planeerimisega, tuleb teha ka väiksemaid olulisi muudatusi teistes tubades, aga seda ma esialgu Algole kodurahu huvides ei hakka presenteerima).

Tegelikult mul ikka paar mõtet on, mida ja kuidas ma lastetoas näha tahan. Nagu selle sõna mitmuslikust vormist võib järeldada, peab see tuba mahutama mõlemad lapsed. Selleks, aga et mängimiseks ja Haanja vanaema madratsi lahti rullimiseks ka ruumi jääks, otsustasin narilaadse toote kasuks. Ja muidugi ei läinud ma lihtsama vastupanu teed ja ei sõitnud sellele järgi Ikeasse, vaid saatsin Algo hoopis Puumarketisse (LINK) voodrilaudade, prusside ja jumal teab veel, mille järgi. Igaljuhul suur hunnik hästi lõhnavat saematerjali on meil nüüd korteris kohal ja tegelikult on Algo selle jupendamise ja kokkupanemisega juba paar päeva vaeva näinud. Ja nagu mulle ikka kohaselt, siis see ei ole mitte ainult voodi (vähemalt joonisel), vaid sinna peaks mahtuma ka selline pisike miniköök/ poelett, mis lisaks sellele otstarbele peaks evima võimalust näiteks väiksemat sorti nukuteatri etenduse andmiseks. Voodit kattev laudis läheb musta värvi alla. Muretsen tugevalt, kuidas see kõik välja kukub, sest mustaks läheb maast laeni päris märkimisväärne osa toast, aga kes ei riski, see shampanjat ei joo maailma kõige ägedamat lastetuba endale ei saa.

Lisaks voodile, mis asetseb toa paremas seinas (sest seal on mingid imelikud radiaatori torud, mis tänu sisseehitavale voodile kenasti peitu lähevad), tuleb tuppa kapp-laud-riiul asi, mille otsustasin küll Ikeast koju tuua (LINK). Ma ei ole veel välja mõõtnud, millised mooduleid kokku panna, aga kindel on see, et olema peab laud ja kapike ja loodetavasti mahub midagi veel. Ülinunnud toolid laua taha sai Pelle sünnipäevaks (LINK).

Kui Pääreni tuba oli enne pigem selline puhas ja detailide vaene (ja kõik asjad olid kenasti kappidesse ja erinevatesse peidikutesse ära oragniseeritud), siis seekord plaanin ma teha ka mõned avatud riiulid, kuhu panna eriti nunnusid asju. Lisaks toolidele on mul veel juba olemas mõned detailid. Juba ammu ostsin Tigerist pilvekujulised riiulid, äkki oli 6 eurot kokku. Kuna Päären on väga suur Lego fänn ja Playandgo mängumatt/kott on nende haldamisel lihtsalt asendamatud, siis otsustasin ühe sellise veel Kidsdecorist juurde hankida, 34 eurot (LINK), need mahuvad mõlemad kenasti juba toas oleva varbseina (mis alles jääb) külge rippuma ja rahuldavad nii prakitilisi kui ka esteetilisi vajadusi.

Pääreni lemmiktegevus peale Legodega mängimise on see, et ta korjab igasuguseid väikseid asju: münte, üllatusmuna elukaid, legomehi, pliiatsi korke, prügi ja ühesõanaga kõike, millele kuskilt küüned taha saab, ja siis ta kogub neid karbikestesse (või kottidesse). Minu korilashing on ka temasse ilmselt pääsenud, vaene laps. Aga ta veidra hobi jaoks on uude tuppa olemas Kidsdecorist lõvikohver,  15 eurot (LINK) ja must-valged tekstiilid kotikesed HMist 4,99 eurot ja 3,99 eurot. HMist on veel maadeavastajatele kohane voodipesu 24,99 eurot. Need ei ole hetkel epoes leitavad neil, aga kõiki muid lasteasju näeb (LINK).

Kuna minu hing vajab organiseeritud keskkonda, siis üsna tihti sorteerin Pääreni kohvreid ja kotte ja panen kõik väikesed asjad jälle “õigesse kohta” tagasi.  Sentide kogumise jaoks kinkis minu vanaema Päärenile üliägeda musta keraamilise hoiupõrsa, aga kuna vanaema enam ei ole, siis omandas see põrsas mulle nii olulise tähenduse, et ma ei raatsi seda enam kuidagi lubada Päärenil käsitleda. Aga et hoiukassa ka lastetoas olemas oleks, siis Päären sai endale Kidsdecorist sellise tunduvalt purunemiskinlama variandi 14,95 eurot (LINK).

Tõotab tulla põnev suvi! Aga seoses sellega, et kahest voodist tuleb teha nüüd üks, on meil üle mõned käsitööna valmistatud (laste poolt kasutatud!) voodid ja veel väike köögike ja ilmselt üht-teist veel. Kui ja kas keegi võiks olla nendest huvitatud? … ma võin need asjad ühte postitusse kokku koondada, mida me enam tuppa ei mahuta. Andke mulle märku, kas see oleks vajalik. Ja soovitan tugevalt nautida oma remondivavbasid kodusid, sest noh, vaadake ise…

Tekst ja fotod Anna Lutter. Aitäh Kidsdecor (LINK) ja H&M (LINK)

esimesed emotsioonid

esimesed emotsioonid

Viimased päevad on olnud emotsionaalselt superkeerulised, sest mis valmistaks ühele eestlasele veel suuremaid raskuseid kui komplimentide ja kiituste vastu võtmine? … jah, nende tegemine on veel komplitseeritum. Ma olen ülirõõmus iga hea sõna, pika kirja, kiire laigi, sisuka kommentaari ja kallistuse eest, mis viimasel ajal mulle osaks on saanud ning samas olen väga motiveeritud ja inspireeritud edasipidi ka ise häid mõtteid ja soove jagama, sest päriselt ka, neil on edasiviiv jõud!

 

Minu isikliku ja täiesti ebaobjektiivse otsuse tulemusena saab raamatu läbi Facebooki endale Anton Glaase (aitäh Kristiinale selle ülisüdamliku kirja eest, mul on sealt palju õppida!). Ja Instagrami läbi saab pühenduse ja autogrammiga raamatu @k2tsu, keda nomineeris anne_h2rm. Je, ma võtan teiega ühendust!

Ja veel on mul selline hea uudis, et ilma raamatuta ei jää keegi, sest minu teine raamat “Loo ise. 25 ideed tuppa ja õue” on saadaval Rahva Raamatu e-poes (LINK) ja ka Apollo e-poes (LINK). Ja muidugi on raamat füüsiliselt olemas ka kõikides raamatupoodides. Aga ainult neljapäeval (08.06), esitluse ajal eriti hea hinnaga Viru Keskuse Rahva Raamatus (LINK).

Video Varje Talivee. Kutse Siiri Timmerman. Tekst Anna Lutter

 

  Kuidas kirjutada raamat vähem kui kuue kuuga – praktiline kiirkursus

  Kuidas kirjutada raamat vähem kui kuue kuuga – praktiline kiirkursus

Olles värskelt lõpetanud oma teise raamatu kirjutamise, otsustasin siia kirja panna viis äärmiselt praktilist nõuannet, kuidas välja anda raamat vähem kui kuue kuuga.

  1. Ole õigel ajal õiges kohas! (aka õnnel on määrav roll). Ühes olen ma kindel, ma olen alati õiges kohas kohal olnud. Vahel (tsau, Gerda!) mõtlen kardan paaniliselt, et mis ja millal minu elus juhtuma hakkab, sest mul siiani nii palju lihtsalt vedanud ja ma tunnen, et ma ei ole seda üldse ära teeninud. Selle raamatu puhul hakkas see vedamine peale juba kaks aastat tagasi, kui otsustasin oma kodu üles seada sellisele võistlusele nagu “Kodu kauniks” (LINK), mida korraldab ajakiri Kodu & Aed (LINK). Züriisse, kes meie kodu külastasid, kuulusid muuhulgas ajakirja toonased peatoimetaja Piret Veigel ja tegevtoimetaja Varje Talivee (tsau, Piret ja Varje!). Sellel ajal kui fotograaf meie kodu üles pildistas suutsin mina ennast vist piisavalt hästi turundada ja nii sai põhimõtteliselt meie elutoa diivanilt alguse ülimalt meeldiv koostöö ja isetegmislugude kirjutamine Kodu & Aed ajakirja.
    Mina nokitsen endiselt ajakirja projekte teha, kuid Piret ja Varje naudivad uusi väljakutseid Post Factum (LINK) kirjastuses. Nii siis katkes meie igakuine suhtlus mõneks ajaks kuniks ma mõned päevad enne jõululaupäeva (2016) sain Piretilt kõne. Olin just oma õmblusmasinate taga viimaseid jõulutellimusi lõpetamas ja kangeks jäänud selg ning kinnised tšakrad kutsusid pidevalt esile igatsevaid mõtteid puhkuse suunal. Pireti lühikese kõne järgi olid tšakrad aga äkitselt avanenud ja lotovõidulaadne emotsioon tõstis motivatsiooni hüppeliselt kõrgemale kui kinnisvara hinnad Telliskivi piirkonnas.
    Pireti pakkumine mulle: “Mis sa arvad kui teeks ühe raamatu?” Minu vastus: “Ma mõtlen natuke. JAAAAAA!”
  2. Ära ole kärsitu! Lühikese kõne järel leppisime kokku, et täpsustame detaile jaanuari alguses. Siis, jaanuari alguses, sai selgeks, et projektide valmistamiseks, lavastamiseks, pildistamiseks, tekstide kirjutamiseks ja … – mis seal salata – ennekõike nende välja mõtlemiseks, on mul aega märtsi lõpuni. Daamid ja härrad, see teeb vähem kui kolm kuud. Aga – nagu loovusele kombeks – on esmane motivatsioon ülimalt kõrge, ei lasknud ma ennast sellel pisiasjal segada. Äkitselt vaatasin ma kalendrisse ja mingil seletamatul moel oli 3. jaanuarist saanud 13. jaanuar. Pinged turjas tugevnesid, sest ma ei olnud veel midagi teinud ja ideede kultiveerimine oli ka alles kuskil 15 juures. Ometi nad tulid ja ometi sain ma kõik peaaegu (loe täpsemalt punktist 3) märtsi lõpuks valmis. Loovuse üks kummaline omadus on see, et kõik tuleb täpselt õigel ajal. Ja tihti juhtub selleks ajaks olema viimane minut. Seega, ära kiirusta, küll kõik viimasel minutil laabub.

  3. Ära kunagi usalda Eesti ilma ja oma tervist! Ehkki ma pidasin end ekslikult üheks igati terveks ja patriootlikuks inimeseks, kelle jaoks ei ole halba ilma vaid ekslikud meeleseisundid. Selgus siiski, et nendes teadmises esineb küll väheseid, kuid tugevaid puudujääke. a) Esiteks ma sain teada, et mul on põlves healoomuline kasvaja, mille eemaldamine toimus 21. märtsil ehk siis kõige kiiremal ajal enne tähtaega, mille tulemusena olin ma umbes nädal karkudel ning poolteist kuud liipasin tugevalt vasakut jäset järgi.
    Ja b) kuna valminud raamat sisaldab 1/3 ulatuses projekte välistingimustesse, siis lootsin  esialgu märtsi lõpus need meeldivas esimeses kevadpäikeses üles võtta. Töö käigus selgus aga, et päike jääb tulemata ja soojusest võib ka ainult elektriradiaatorit kaisutades und näha. Hoolimata sellest tõmbasin oma vigasele jalale suusapüksid ümber ning teesklesin spreivärviga roheliseks piserdatud murul, et päris mõnus on!
  4. Get shit done. 
  5. Pere, sõprade ja kolleegide toega kõigeks võimeline! Kõige olulisem kõige viimaseks. Kui su ümber on nii ägedad, head, andekad, toetavad ja humoorikad inimesed, siis piisab sellest kui ise natuke panustada ja nad aitavad sul kõik ülejäänu toimima saada. Ausalt. Alustades sellest kui palju projekte läbi Algo teostuse raamatusse jõudis ja lõpetades sellega kui hästi Pelle ja Päären oma unede ja mänguisuga panustasid. Aitäh Varjele, Siirile, Piretile, kes oma mõtete ja tehnilise teostusega sellest raamatust midagi sellist tegid, millest ma isegi unistada ei julgenud (ja ma olen üks päris suurelt unistaja)! Aitäh Mariale, Gerdale, Riinule, empsile, issile ja Kadrile, kes kõike hoidsid: lapsi, dekoratsioone harjavarre otsas ja muiudgi ka minu tuju.

Ja lõpetuseks, kui sa oled kõik need viis sammu edukalt läbinud, siis suure tõenäosusega on umbes kuue kuuga su käte vahel üks üliäge köide ja su tunned ennast maailma kõige tänulikuma inimesena, et see kõik on sündida saanud… ja mis siin salata, veits oled ikka enda üle uhke ka, et sellise värgiga hakkama said.

Raamatu esitlus toimub 8.06 kell 16.00 Viru Keskuse Rahva Raamatus (ürituse LINK). Minuga vestleb toimetaja Piret Veigel ning lisaks sellele on võimalik praktiseerida seal samas ka pakutrükki. Seega võta sõbrad kaasa ja tule läbi, sest esitluse ajal on võimalik Rahva Raamatust osta raamatut “Loo ise. 25 ideed tuppa ja õue” soodushinnaga ja autor on lubanud isegi autogramme jagada.

Kes on aga veendnud oma õnnes, sellel ei ole üldse tarvidust esitlusele kohale tulla, sest annan ära pühenduse ja autogrammiga kaks raamatut. Ühe Facebookis (SIIN) ja teise Instagramis (SIIN).

Ja nüüd on vist see härras hetk, kus ma päris ausalt ei oskagi midagi adekvaatset kirjutada, aga kirjutan lihtsalt “AITÄH!” teile, kes siin lugemas, vaatamas ja kaasaelamas käite. Piinlik tunnistada, aga teie kommentaarid, kirjad ja laigid on nii mõnigi kord mind kõrgemale ja kaugemale unistama ja tegutsema ajendanud. Te olete üliägedad!

Fotod ja tekst Anna Lutter.

uuskasutuskeskuse leiud

uuskasutuskeskuse leiud

Kui muusikute peres voolavad emapiimas noodivõtmed, duurid ja dieesid, siis ma sain ilmselt oma vanematelt (tsau, emps ja is!) kaasa mingi veidra armastuse taaskasutuse ja isetegemise vastu. Ma mäletan hästi, kuidas pikad koolinädad kulmineerusid laupäevaste külastustega Kohila kaltsukatesse ja kuidas me empsiga mitte ainult ei ostnud sobivaid rõvaid kandmiseks, vaid otsisime ka potensiaalseid asju, millest midagi teha saaks. Eriti hinnas olid suurte tädide pikad kleidid, millest mu emps meile mõlemale õega – ja veel endalegi – suveks uued moodsad kostüümid valmis traageldes. Tõele au andes, mitte alati ei rahuldanud mind nende valminud toodete moekus – kus viga näed laita, seal tule aita – hakkasingi ise endale veel moodsamaid riidelaadseid objekte valmistama.

Seega on vanade asjade kasutamine millegi uue loomiseks mulle väga tuttav. Kahtlemata on see tegevus igati keskkonnasõbralik, kuid lisaks sellele sunnib olema ka rohkem loovam. Loov olemisele aitab kaasa nii algmaterjali vorm (materjali nappus) kui ka see, et tavaliselt ei ole materjalide rahaline väärtus väga suur ja ei teki sellist krampi, mida näiteks 50 eurose meetri hinnaga kanga töötlemine tugevalt esile võib kutsuda. Seega soovitan ka alati oma õpetaja töös: “Otsige mõni vana tekikott või kardin.” (eelkõige ikka selleks, et õpetaja ise neid töid juhendades koguaeg krambis ei peaks olema).


Käisin ühel õhtul külas Uuskasutuskeskuses (LINK), ehkki olen selle asutuse püsiklient olnud juba aastaid ning Humanas ühel suvel tööl käies, olen veidike kursis, kuidas sellistes organisatsioonides elu käib, siis oli ikkagi äärmiselt erutav võtta keldris asuvast laoruumist annetatud asjadega kott ja kõige esimesena vaadata, mis sealt seest välja tuleb ja hiljem need siis ära sorteerida. Jah, see kõlab nagu unistuste töö: esmalt saad üllatuse osaliseks ja avastada seda, mida keegi teine varem pole näinud ja siis saad veel asju organiseerima ka hakata!


Olen aru saanud, et selleks, et Uuskasutuskeskus toimida saaks, on oluline hoida asjad ringluses. Ehkki minu panus seisneb peamiselt sealt asjade ära toomisega, siis umbes nii korra aastas püüan oma kapid kriitilise pilguga üle vaadata ning kõik, mida enam – ka seebi abil mitte – selga ei punnita, Uuskasutuskeskusesse ära viia. Siin juures on oluline, et alati kui sinna asju viia, tuleb ise ka poes üks tiir ära teha ja midagi osta, sest just nii saab asjade ringlusele kõige paremini kaasa aidata!
Õhtu Uuskasutuskeskuses lõppes sellega, et pidime endale kombineerima ühe rõivakomplekti. Minu oma on siis selline nagu alljärgneval pildil nägha saab. Kõik: teksad, pluus, kampsun, jope, saapad ja kott on Uuskasutuskeskusest!

Hetkel on Uuskasutuskeskusel käimas ka väike challenge #toomeära. Asi ise on väga lihtne:
Leia kodust kõik veel kasutuskõlblikud asjad, mida sa enam ise enam vaja ning millest oleks Sinu arvates rohkem rõõmu kellelegi teisele. Vali üks neist välja ja tee sellest pilt pealkirjaga “Mina loobun…. , sest….” ja postita Facebooki ja/või Instagrami koos teemaviiteg #toomeära ja nomineeri veel kaks sõpra, kes sinu arust peaks sama tegema. Anneta asi/asjad lähimasse Uuskasutuskeskuse kogumispunkti või leia neile ise uus omanik!

Seda, millest mina loobusin ja kelle edasi nomineerisin, näeb minu Instagramis (LINK), kui sind ei ole veel nomineeritud, siis ole ise esimine ja #toomeära.
Aitäh, Uuskasutuskeskus, oli väga mõnus!

Fotod Anette Toming (LINK). Tekst Anna Lutter. Aitäh Uuskasutuskeskus (LINK)

kuidas ma tegin endale töötoa

kuidas ma tegin endale töötoa

Piinlik isegi meelde tuletada, aga augusti lõpus tegin ühe kolimistemaatilise postituse, mis kajastas minu kaua oodatud kodust välja kolimist (LINK). Lubasin seal kohe-kohe pilte valmis õmblustoast jagada. Ja mul on rõõm tõdeda, et nüüd – kaheksa kuud hiljem – on kohe kätte jõudnud. Sellega, aga kogu see rõõm ka päädib, sest tegelikult päris valmis ei ole see tuba siiani saanud. Mõtlesingi esialgu oodata kuni kõik detailid ka ikka seina saan (Algo paneb), aga nüüd otsustasin, et jagan sellist poolikut lahendust ja äkki siis (kaheksa kuu pärast) saan seda valmis tuba ka presenteerida. Unista suurelt!

Toast siis. See on minu töötuba, ma ei olegi talle mingit  head nime leidnud. Stuudioks seda nimetada on ikka kõvasti liiga edev, kontori jaoks on seal liiga palju kangast, lao jaoks puudub riiul valmistoodanguga (ja isegi kui riiul oleks, siis valmis asjad oleksid alati otsas, sest keegi ei tee neid valmis). Ühesõnaga tavaliselt ütlen lihtsalt, et lähen Kiisale. Ja kui ma Gerdat tööle kutsun, siis küsin: “Kas Alehandro juurde tuled?” Nimelt kui Gerda mul vahest abis on käinud, siis ma ikka viisakusest kurdan, et appi sa ju üldse ei pea tulema (tegelt ta peab, sest ma muidu ei saaks hakkama), siis Gerda viisakalt ütleb: “Misasja, muidugi ma tulen, see on nagu palmisaar siin minu jaoks, võrreldes kahe väikelapse manageerimisega kodus.” Ja noh kui minu vanaisa majas asuv tuba on palmisaar, siis ei pea kaugelt otsima viiteid, miks vanaisa hüüdnimeks Alehandro sai (tsau, vanaisa!). Ühesõnaga õhtuti käin ma Kiisal Alehandro juures ja tõesti, peale väsitavat päeva ühe või kahe lapsega kodus, on seal igati mõnus äraolemine!

Mulle on eraldatud Kiisal umbes 16 ruutmeetri suurune, kolme seina ja ühe suure aknaga piiratud ala. Sissepääs on valge sileda siseukse kaudu. Ma arvasin, et see on ikka väga palju pinda, aga tänaseks olen ma suuremad kangatükid ja täitematerjali kotid ladustanud ka kahte läheduses asuvasse tuppa, oih.

Tuppa sisenedes asub vasakut kätt kangariiul, õigemini on seal viis riiulit. Riiulite peal ladustan kangaid. Värvidealusel muidugi. Ülemisel kahel on ühevärvilised ja alumistel kirjud. Kangariiulite all on seitse korvtorni. Otsin need Bauhausist ja hinnaks oli mingi kampaaniaga 19.90 euorot (analoogne LINK). Igal tornil on neli sahtlit ja nendes on väga mugav igasuguseid väiksemaid asju ja juppe ja detaile hoida. Riiulite sügavuse planeerisingi nende korvtornide sügavuse järgi ja nii on need nüüd täpselt ühesuguse sügavusega. Riiulite jaoks kasutasime kõige odavamat OSB-plaati, saagisime mõõtu ja värvisime valgeks. Seina läksid need kanduritega (LINK).

Akna all on pikk laud. Tahtsin, et kõik õmblusmasinad (õmblusmasinatest saab pikemalt lugeda eelmisest postitsest (LINK)) oleksid kohe kasutusvalmis ja seepärast tundus see pikk laud ideaalne ja võin kaheksa kasutuskuu põhjal öelda, et on ka! Kuna nii pikka kirjutuslauda ei olnud kuskilt võtta, siis lauaplaadiks ostsin tegelikult vist köögimööblile mõeldud töötasapinna (LINK). Algselt tahtsin laua jalgadeks panna kolm väikest sahtliboksi (LINK), kaks äärde ja üks keskele toeks, aga kuna need ei sobinud mõõtudelt, siis otsustasin kahe suure Ikea kummuti (LINK) kasuks, mis olid täpselt (millimeetri pealt) õige kõrgusega ja nii sai töötasapinna aknalaua alla kinni lükata pressida ja seda ei olnud isegi vaja muud moodi kinnitada. Kummuti sisse ostsin sahtli jaotajaid (LINK) ja nii on kõik niidid ja varuosad eraldi lahtrites ja on väga mugav ja organiseeritud (minu lemmik). Laua taga on üks reguleeritava kõrgusega tool (LINK). Tahtsin küll ideaalis ratastel tooli, aga valisin selle isendi, sest see oli ilus. Keskmise töölaua taga on veel tegelikult samas stiilis pukk (LINK), aga pildistamise ajal oli see ühest teiest pildistamisest auto peale unustatud.

Toa keskel on suurem laud, kus lõigata ja muud kasulikku teha saab. Lauaplaat on jälle valge töötasapind. Algselt oli laud planeeritud pikem, aga kuna saagisime töötasapinna täpselt pooleks, siis andis just sellise pikkuse välja ja kahe pika ostmine ei tundnud eriti arukana. Paar korda suuremamõõtmelisi asju tehes olen mõelnud, et oh oleks ikka võinud, aga tavatöid tehes on väga hea! Laua otsas on riiulid, kuhu sobituvad täpselt Ikea kastid (LINK) ja laua all on veel suured riiulid, kus saab suuri kangatükke hoida.

Ja siis on veel kohe ukse kõrval triikimislaud (ja ma just avastasin, et ma ei teinud sellest ühtegi pilti, aga selle teksti kohal oleva pildi paremas nurgas paistab!). Ja teiselpool ust on üks must ratastel sahtliboks (plastikust, väkk.. aga see oli mul juba kodus kasutusel, sain selle teise toa kapist õmblemise ajal mugavalt kööki lükata, niiet väga praktiline on. Ja kole). Ja siis on veel üks väike Ikea klassika – tool/aste (LINK) – mille abil kõrgemal olevaid kangaid kätte saab.

Ja muidugi on laudadel, riiulitel igasuguseid vajalikke karpe, enamus neist on Ikeast. Hetkel on mul kasutuses laevalgustus: kahe juhtme jupi otsas kaks pirni, mis on toodud keksmise töölaua kohale ja lisaks veel masinate juures aknalaual laualamp (LINK), mida saab vastvalt vajadusele suunata ja pöörata.

Kiisa asub kodust umbes viie minuti autosõidu läheduses ja 30minutlise jalgsimatka kaugusel, jalgrattal 15. Kuna olen hetkel oma põlve pärast pikemad liikumistrajektoorid välistanud, siis väisan seda teed hetkel mootori jõul töötavate transpordivahenditega. Pealegi, kes on nõus selliste ilmadega jala üldse kuhugi minema? Mina igaljuhul mitte (kui see koht ei ole mõni eriti hea kaltsukas (LINK) või kangapood (LINK)).

Fotod ja tekst Anna Lutter