jõulu(š/s)okk

jõulu(š/s)okk

Ma olen selle postitusega täpselt kaks kuud hiljaks jäänud, sest täpselt nii mitu aega tagasi suutsin poodidest tuvastada jõulud – igaaastane jõulušokk, sest iga aastaga survestatakse mind järjest varem päkapikukujukesed kapist välja võtma ja kolmnurksed klassikud akna peale riita särama panema, õnneks on mind lihtne survestada, niiet verivorstide sortimendi suurendamisest täiesti piisab.
Nüüd asja juurde. Mitte midagi kahemõttelist – nimega jõulusokid ainult headele lastele – nüüd e-poest saab (LINK). Eelmise aasta novembris pöördus minu poole palju murest vaevatud lapsevanemaid, toona ei saanud ma paraku neid kohe kiirelt aidata. Nüüd olen aasta kõvasti tööd teinud ja probleemidele lahendust püüdnud leida. Konsluteerisin mitmete valdkonna inimestega ning saan rõõmuga teatada, et lahendus – lapsevanemate kõige pakilisemale murele – on saabunud: laste nimega jõulusokid. Ja seegi ei ole veel kõik, lisaks nimele on nüüd tootevalikus ka üks ebamustvalge soki alleel.
Nimi fabritseeritakse sokile masintikandi meetodil. Mustvalgele lahendusele mustvalge nimi ja punasele punane nimi. Sussi ava on umbes 12-13 cm lai ja kandevõimet üsna mitme šokolaadi jagu. Sussi saab kapi või akna külge riputada väikese aasa abil. Sokki on testitud juba mitmetes eripiirkondades ning selgus, et kõikide heade laste sokid täidetakse igaks hommikus lausa 100% ulatuses. USA teadlaste läbiviidud uuringud tõestavad, et mida rohkem susse akna peale panna, seda suurem on tõenäosus saada rohkem kommi. Suuremas koguses sokke saab tellida minu epoest (LINK). Valikus on ka eelmise aasta initsiaaliga mudelid ja saab ka ilma nimeta varianti. Sokid sobivad kasutamiseks ainult headele lastele.

Fotod ja tekst Anna Lutter

#3

#3

Huh, #3 on saabumas. Olen seda üpris kaua sajalas hoidnud, sest mulle ei meeldi rääkida millestki, mida veel tehtud ei ole. Aga ma ei saa elevust enam enda sees hoida ja otsustasin asjasse pisut selgust tuua. Paljud teist on siin ja Instagramis (LINK) huvi tundnud nime, tähtaja ja muu vastu. Püüan enim küsitud küsimustele alljärgnevalt vastata.

1. Mis nimeks saab?
Kindel nimi on tegelkult juba täiesti olemas, aga praegu veel ei raatsi seda siia välja kirjutada. Ma võin vihjeks öelda, et sellel esineb tugevaid ja tuntavaid sarnasusi eelmiste nimedega.
2. Millal tähtaeg on?
Prognoositav saabumise aeg on juba novembri lõpus! Paar nädalat veel minna!
3. Kuidas möödus ootamisaeg?
Kiirelt, ülikiirelt. Nagu mulle kombeks, siis alguses nagu ei saanud üldse vedema ja siis alates augustist kogesin seda kõike topelt intensiivselt läbi – eelnevate kuude eest ka. Muidugi ei tundnud ma ennast mõni päev hästi ja jaks – ja mis seal salata – ka motivatsioon, olid otsas, aga üldiselt nautisin kogu protsessi ja aega väga.
4. Kas planeeritud?
Mõte kolmandast sündis natuke vähem kui aasta tagasi, kirjutasin sellest lähemalt ka siin (LINK). Tegelikult juba teist tehes oli teada, et kolmas võiks kohe kiirelt järgi tulla ja ürpis selle teise sarnane. Seega olen planeerinud ja selle nimel tegutsenud juba umbes aasta, kuid intensiivseks  läks asi augusti- ja septembrikuus.
5. Kas kavatsed korraldada ka katsikupeo?
Tegelikult mul on küll mõttes üks väike esmakohtumisüritus, mis loodetavasti juba samuti novembri lõpus aset leiab, niiet need, kes eelmistel kordadel mingitel põhjustel esmakohtumisele tulla ei ole saanud, siis nüüd avaneb selleks uus võimalus!


Daamid ja härra, minu KOLMAS raamat – “Loo ise. Kodu heaks” on kohe-kohe poodides! Ma ausalt ei oskagi seda kuidagi sõnadesse panna kui priviligeeritult ma ennast tunnen, et 3 (kolm!) korda olen saanud seda protsessi läbi kogeda ja teha seda, mis mulle tõeliselt meeldib. Ma mäletan hästi, kuidas ma kunagi oma ema käsitööraamatuid vaadates unistasin, et see oleks kõige ägedam asi maailmas kui minu nimi autorina ka mõne sellise kaanel ilutseks. Nüüd olen jõudnud oma unistusest veel kõrgemale, sest raamatu sisu ja kujundus on tänu toimetaja Varje Talivee ja kujundaja Siiri Timmermani asjatundliku töö tulemusena tulnud nii äge, millist ma oma ema raamatute seas näha ei saanud.

Rääkisin põgusalt eelmisel nädalal oma uuest raamtust ka Raaido2 uudiste magasiinis Agenda, järgi saab kuulata ka (LINK).

Niisiis, kolmas!

Fotod ja tekst Anna Lutter

 

SaveSaveSaveSave

SaveSave

SaveSave

SaveSave

SaveSave

SaveSave

SaveSave

SaveSave

SaveSave

sellist kräppi müüsingi?

sellist kräppi müüsingi?

Eh, hakkasin siis mina eile oma e-poodi värskete fotode ja mõndade uute kikilipsu ja peapaelte mudelitega uuendama – eesolevale isadepäevale mõeldes. Mingis meeltesegaduses vaatasin korra kõvakettal olevate eelmise ja üle-üle eelmise isadepäeva kaustasid … ja ma olin täiesti pahviks löödud. Kuidas ma midagi nii koledat, nii ebakvaliteetset, viltust ja jubetad müüa julgesin? Ja veel enam, kuidas keegi seda, vabandage väga, kräppi ostis?! Tahaks teki üle pea tõmmata, kodulehe kokku jooksustada ja edasise elu totaalses ükinduses oma piinlikusega elada. See viimane oli muidugi rohkem selline forsseeritud emotsioon.

Gerda (LINK) küsis mult üks päev, et kust ma selle enesekindluse võtan? Ma ei saanud aru, et mis ta nüüd räägib, ma olen ennast alati tagasihoidlikuks ja araks pidanud – ma olengi tagasihoidlik ja arg – koolinäidendis mängisin 7 pöialpoisi etenduses Häbelikku (elu määrav roll?). Pigem ma mõtlen, et mul on nii tugev eneseusk, et kui ma mingil iks hetkel mingi igrek ideega välja tulen, siis ma panen sinna sisse kogu – lähen klišee peale välja – südame ja see kõik tundub mulle selles hetkes, siin ja praegu, nii hea. Ma mäletan väga hästi oma mõtteid kaks-kolm aastat tagasi nende lipsude kohta ja need ei olnud: “Ah, ei ole suuremad asjad, aga panen ikka üles.” Ei-ei. Ma olin nende üle siis täpselt sama uhke kui ma täna selle aasta piltide ja mudelite üle. Ma usun nendesse ja endasse! Nagu ikka, alustan sellest kui piinlik ma olen ja jõuan eneseimetluseni välja, elu.

Elu on ka see, et nii väga kui ma ka ei tahaks, siis “Minu isa on minu suur eeskuju” ja mina olen oma laste suur eeskuju. See on vahel isegi hirmutav kui palju lapsed oma vanematele sarnanevad ja kui palju Päären ja Pelle meie käitumist, emotsioneerimist ja olemist jäljendavad – motiveerib parem inimene olema küll! Sellest mõttest kantuna sündisid ka järgmised pildid.

Kui tunned, et Sinu laste isa või enda isa või vanaisa on suur eeskuju, siis kinkealusele pakendatud kiklipsu- ja peapaelakomplekte saab minu e-poest (LINK).

Fotod ja tekst Anna Lutter

 

 

esimesed emotsioonid

esimesed emotsioonid

Viimased päevad on olnud emotsionaalselt superkeerulised, sest mis valmistaks ühele eestlasele veel suuremaid raskuseid kui komplimentide ja kiituste vastu võtmine? … jah, nende tegemine on veel komplitseeritum. Ma olen ülirõõmus iga hea sõna, pika kirja, kiire laigi, sisuka kommentaari ja kallistuse eest, mis viimasel ajal mulle osaks on saanud ning samas olen väga motiveeritud ja inspireeritud edasipidi ka ise häid mõtteid ja soove jagama, sest päriselt ka, neil on edasiviiv jõud!

 

Minu isikliku ja täiesti ebaobjektiivse otsuse tulemusena saab raamatu läbi Facebooki endale Anton Glaase (aitäh Kristiinale selle ülisüdamliku kirja eest, mul on sealt palju õppida!). Ja Instagrami läbi saab pühenduse ja autogrammiga raamatu @k2tsu, keda nomineeris anne_h2rm. Je, ma võtan teiega ühendust!

Ja veel on mul selline hea uudis, et ilma raamatuta ei jää keegi, sest minu teine raamat “Loo ise. 25 ideed tuppa ja õue” on saadaval Rahva Raamatu e-poes (LINK) ja ka Apollo e-poes (LINK). Ja muidugi on raamat füüsiliselt olemas ka kõikides raamatupoodides. Aga ainult neljapäeval (08.06), esitluse ajal eriti hea hinnaga Viru Keskuse Rahva Raamatus (LINK).

Video Varje Talivee. Kutse Siiri Timmerman. Tekst Anna Lutter

 

  Kuidas kirjutada raamat vähem kui kuue kuuga – praktiline kiirkursus

  Kuidas kirjutada raamat vähem kui kuue kuuga – praktiline kiirkursus

Olles värskelt lõpetanud oma teise raamatu kirjutamise, otsustasin siia kirja panna viis äärmiselt praktilist nõuannet, kuidas välja anda raamat vähem kui kuue kuuga.

  1. Ole õigel ajal õiges kohas! (aka õnnel on määrav roll). Ühes olen ma kindel, ma olen alati õiges kohas kohal olnud. Vahel (tsau, Gerda!) mõtlen kardan paaniliselt, et mis ja millal minu elus juhtuma hakkab, sest mul siiani nii palju lihtsalt vedanud ja ma tunnen, et ma ei ole seda üldse ära teeninud. Selle raamatu puhul hakkas see vedamine peale juba kaks aastat tagasi, kui otsustasin oma kodu üles seada sellisele võistlusele nagu “Kodu kauniks” (LINK), mida korraldab ajakiri Kodu & Aed (LINK). Züriisse, kes meie kodu külastasid, kuulusid muuhulgas ajakirja toonased peatoimetaja Piret Veigel ja tegevtoimetaja Varje Talivee (tsau, Piret ja Varje!). Sellel ajal kui fotograaf meie kodu üles pildistas suutsin mina ennast vist piisavalt hästi turundada ja nii sai põhimõtteliselt meie elutoa diivanilt alguse ülimalt meeldiv koostöö ja isetegmislugude kirjutamine Kodu & Aed ajakirja.
    Mina nokitsen endiselt ajakirja projekte teha, kuid Piret ja Varje naudivad uusi väljakutseid Post Factum (LINK) kirjastuses. Nii siis katkes meie igakuine suhtlus mõneks ajaks kuniks ma mõned päevad enne jõululaupäeva (2016) sain Piretilt kõne. Olin just oma õmblusmasinate taga viimaseid jõulutellimusi lõpetamas ja kangeks jäänud selg ning kinnised tšakrad kutsusid pidevalt esile igatsevaid mõtteid puhkuse suunal. Pireti lühikese kõne järgi olid tšakrad aga äkitselt avanenud ja lotovõidulaadne emotsioon tõstis motivatsiooni hüppeliselt kõrgemale kui kinnisvara hinnad Telliskivi piirkonnas.
    Pireti pakkumine mulle: “Mis sa arvad kui teeks ühe raamatu?” Minu vastus: “Ma mõtlen natuke. JAAAAAA!”
  2. Ära ole kärsitu! Lühikese kõne järel leppisime kokku, et täpsustame detaile jaanuari alguses. Siis, jaanuari alguses, sai selgeks, et projektide valmistamiseks, lavastamiseks, pildistamiseks, tekstide kirjutamiseks ja … – mis seal salata – ennekõike nende välja mõtlemiseks, on mul aega märtsi lõpuni. Daamid ja härrad, see teeb vähem kui kolm kuud. Aga – nagu loovusele kombeks – on esmane motivatsioon ülimalt kõrge, ei lasknud ma ennast sellel pisiasjal segada. Äkitselt vaatasin ma kalendrisse ja mingil seletamatul moel oli 3. jaanuarist saanud 13. jaanuar. Pinged turjas tugevnesid, sest ma ei olnud veel midagi teinud ja ideede kultiveerimine oli ka alles kuskil 15 juures. Ometi nad tulid ja ometi sain ma kõik peaaegu (loe täpsemalt punktist 3) märtsi lõpuks valmis. Loovuse üks kummaline omadus on see, et kõik tuleb täpselt õigel ajal. Ja tihti juhtub selleks ajaks olema viimane minut. Seega, ära kiirusta, küll kõik viimasel minutil laabub.

  3. Ära kunagi usalda Eesti ilma ja oma tervist! Ehkki ma pidasin end ekslikult üheks igati terveks ja patriootlikuks inimeseks, kelle jaoks ei ole halba ilma vaid ekslikud meeleseisundid. Selgus siiski, et nendes teadmises esineb küll väheseid, kuid tugevaid puudujääke. a) Esiteks ma sain teada, et mul on põlves healoomuline kasvaja, mille eemaldamine toimus 21. märtsil ehk siis kõige kiiremal ajal enne tähtaega, mille tulemusena olin ma umbes nädal karkudel ning poolteist kuud liipasin tugevalt vasakut jäset järgi.
    Ja b) kuna valminud raamat sisaldab 1/3 ulatuses projekte välistingimustesse, siis lootsin  esialgu märtsi lõpus need meeldivas esimeses kevadpäikeses üles võtta. Töö käigus selgus aga, et päike jääb tulemata ja soojusest võib ka ainult elektriradiaatorit kaisutades und näha. Hoolimata sellest tõmbasin oma vigasele jalale suusapüksid ümber ning teesklesin spreivärviga roheliseks piserdatud murul, et päris mõnus on!
  4. Get shit done. 
  5. Pere, sõprade ja kolleegide toega kõigeks võimeline! Kõige olulisem kõige viimaseks. Kui su ümber on nii ägedad, head, andekad, toetavad ja humoorikad inimesed, siis piisab sellest kui ise natuke panustada ja nad aitavad sul kõik ülejäänu toimima saada. Ausalt. Alustades sellest kui palju projekte läbi Algo teostuse raamatusse jõudis ja lõpetades sellega kui hästi Pelle ja Päären oma unede ja mänguisuga panustasid. Aitäh Varjele, Siirile, Piretile, kes oma mõtete ja tehnilise teostusega sellest raamatust midagi sellist tegid, millest ma isegi unistada ei julgenud (ja ma olen üks päris suurelt unistaja)! Aitäh Mariale, Gerdale, Riinule, empsile, issile ja Kadrile, kes kõike hoidsid: lapsi, dekoratsioone harjavarre otsas ja muiudgi ka minu tuju.

Ja lõpetuseks, kui sa oled kõik need viis sammu edukalt läbinud, siis suure tõenäosusega on umbes kuue kuuga su käte vahel üks üliäge köide ja su tunned ennast maailma kõige tänulikuma inimesena, et see kõik on sündida saanud… ja mis siin salata, veits oled ikka enda üle uhke ka, et sellise värgiga hakkama said.

Raamatu esitlus toimub 8.06 kell 16.00 Viru Keskuse Rahva Raamatus (ürituse LINK). Minuga vestleb toimetaja Piret Veigel ning lisaks sellele on võimalik praktiseerida seal samas ka pakutrükki. Seega võta sõbrad kaasa ja tule läbi, sest esitluse ajal on võimalik Rahva Raamatust osta raamatut “Loo ise. 25 ideed tuppa ja õue” soodushinnaga ja autor on lubanud isegi autogramme jagada.

Kes on aga veendnud oma õnnes, sellel ei ole üldse tarvidust esitlusele kohale tulla, sest annan ära pühenduse ja autogrammiga kaks raamatut. Ühe Facebookis (SIIN) ja teise Instagramis (SIIN).

Ja nüüd on vist see härras hetk, kus ma päris ausalt ei oskagi midagi adekvaatset kirjutada, aga kirjutan lihtsalt “AITÄH!” teile, kes siin lugemas, vaatamas ja kaasaelamas käite. Piinlik tunnistada, aga teie kommentaarid, kirjad ja laigid on nii mõnigi kord mind kõrgemale ja kaugemale unistama ja tegutsema ajendanud. Te olete üliägedad!

Fotod ja tekst Anna Lutter.

kuidas ma tegin endale töötoa

kuidas ma tegin endale töötoa

Piinlik isegi meelde tuletada, aga augusti lõpus tegin ühe kolimistemaatilise postituse, mis kajastas minu kaua oodatud kodust välja kolimist (LINK). Lubasin seal kohe-kohe pilte valmis õmblustoast jagada. Ja mul on rõõm tõdeda, et nüüd – kaheksa kuud hiljem – on kohe kätte jõudnud. Sellega, aga kogu see rõõm ka päädib, sest tegelikult päris valmis ei ole see tuba siiani saanud. Mõtlesingi esialgu oodata kuni kõik detailid ka ikka seina saan (Algo paneb), aga nüüd otsustasin, et jagan sellist poolikut lahendust ja äkki siis (kaheksa kuu pärast) saan seda valmis tuba ka presenteerida. Unista suurelt!

Toast siis. See on minu töötuba, ma ei olegi talle mingit  head nime leidnud. Stuudioks seda nimetada on ikka kõvasti liiga edev, kontori jaoks on seal liiga palju kangast, lao jaoks puudub riiul valmistoodanguga (ja isegi kui riiul oleks, siis valmis asjad oleksid alati otsas, sest keegi ei tee neid valmis). Ühesõnaga tavaliselt ütlen lihtsalt, et lähen Kiisale. Ja kui ma Gerdat tööle kutsun, siis küsin: “Kas Alehandro juurde tuled?” Nimelt kui Gerda mul vahest abis on käinud, siis ma ikka viisakusest kurdan, et appi sa ju üldse ei pea tulema (tegelt ta peab, sest ma muidu ei saaks hakkama), siis Gerda viisakalt ütleb: “Misasja, muidugi ma tulen, see on nagu palmisaar siin minu jaoks, võrreldes kahe väikelapse manageerimisega kodus.” Ja noh kui minu vanaisa majas asuv tuba on palmisaar, siis ei pea kaugelt otsima viiteid, miks vanaisa hüüdnimeks Alehandro sai (tsau, vanaisa!). Ühesõnaga õhtuti käin ma Kiisal Alehandro juures ja tõesti, peale väsitavat päeva ühe või kahe lapsega kodus, on seal igati mõnus äraolemine!

Mulle on eraldatud Kiisal umbes 16 ruutmeetri suurune, kolme seina ja ühe suure aknaga piiratud ala. Sissepääs on valge sileda siseukse kaudu. Ma arvasin, et see on ikka väga palju pinda, aga tänaseks olen ma suuremad kangatükid ja täitematerjali kotid ladustanud ka kahte läheduses asuvasse tuppa, oih.

Tuppa sisenedes asub vasakut kätt kangariiul, õigemini on seal viis riiulit. Riiulite peal ladustan kangaid. Värvidealusel muidugi. Ülemisel kahel on ühevärvilised ja alumistel kirjud. Kangariiulite all on seitse korvtorni. Otsin need Bauhausist ja hinnaks oli mingi kampaaniaga 19.90 euorot (analoogne LINK). Igal tornil on neli sahtlit ja nendes on väga mugav igasuguseid väiksemaid asju ja juppe ja detaile hoida. Riiulite sügavuse planeerisingi nende korvtornide sügavuse järgi ja nii on need nüüd täpselt ühesuguse sügavusega. Riiulite jaoks kasutasime kõige odavamat OSB-plaati, saagisime mõõtu ja värvisime valgeks. Seina läksid need kanduritega (LINK).

Akna all on pikk laud. Tahtsin, et kõik õmblusmasinad (õmblusmasinatest saab pikemalt lugeda eelmisest postitsest (LINK)) oleksid kohe kasutusvalmis ja seepärast tundus see pikk laud ideaalne ja võin kaheksa kasutuskuu põhjal öelda, et on ka! Kuna nii pikka kirjutuslauda ei olnud kuskilt võtta, siis lauaplaadiks ostsin tegelikult vist köögimööblile mõeldud töötasapinna (LINK). Algselt tahtsin laua jalgadeks panna kolm väikest sahtliboksi (LINK), kaks äärde ja üks keskele toeks, aga kuna need ei sobinud mõõtudelt, siis otsustasin kahe suure Ikea kummuti (LINK) kasuks, mis olid täpselt (millimeetri pealt) õige kõrgusega ja nii sai töötasapinna aknalaua alla kinni lükata pressida ja seda ei olnud isegi vaja muud moodi kinnitada. Kummuti sisse ostsin sahtli jaotajaid (LINK) ja nii on kõik niidid ja varuosad eraldi lahtrites ja on väga mugav ja organiseeritud (minu lemmik). Laua taga on üks reguleeritava kõrgusega tool (LINK). Tahtsin küll ideaalis ratastel tooli, aga valisin selle isendi, sest see oli ilus. Keskmise töölaua taga on veel tegelikult samas stiilis pukk (LINK), aga pildistamise ajal oli see ühest teiest pildistamisest auto peale unustatud.

Toa keskel on suurem laud, kus lõigata ja muud kasulikku teha saab. Lauaplaat on jälle valge töötasapind. Algselt oli laud planeeritud pikem, aga kuna saagisime töötasapinna täpselt pooleks, siis andis just sellise pikkuse välja ja kahe pika ostmine ei tundnud eriti arukana. Paar korda suuremamõõtmelisi asju tehes olen mõelnud, et oh oleks ikka võinud, aga tavatöid tehes on väga hea! Laua otsas on riiulid, kuhu sobituvad täpselt Ikea kastid (LINK) ja laua all on veel suured riiulid, kus saab suuri kangatükke hoida.

Ja siis on veel kohe ukse kõrval triikimislaud (ja ma just avastasin, et ma ei teinud sellest ühtegi pilti, aga selle teksti kohal oleva pildi paremas nurgas paistab!). Ja teiselpool ust on üks must ratastel sahtliboks (plastikust, väkk.. aga see oli mul juba kodus kasutusel, sain selle teise toa kapist õmblemise ajal mugavalt kööki lükata, niiet väga praktiline on. Ja kole). Ja siis on veel üks väike Ikea klassika – tool/aste (LINK) – mille abil kõrgemal olevaid kangaid kätte saab.

Ja muidugi on laudadel, riiulitel igasuguseid vajalikke karpe, enamus neist on Ikeast. Hetkel on mul kasutuses laevalgustus: kahe juhtme jupi otsas kaks pirni, mis on toodud keksmise töölaua kohale ja lisaks veel masinate juures aknalaual laualamp (LINK), mida saab vastvalt vajadusele suunata ja pöörata.

Kiisa asub kodust umbes viie minuti autosõidu läheduses ja 30minutlise jalgsimatka kaugusel, jalgrattal 15. Kuna olen hetkel oma põlve pärast pikemad liikumistrajektoorid välistanud, siis väisan seda teed hetkel mootori jõul töötavate transpordivahenditega. Pealegi, kes on nõus selliste ilmadega jala üldse kuhugi minema? Mina igaljuhul mitte (kui see koht ei ole mõni eriti hea kaltsukas (LINK) või kangapood (LINK)).

Fotod ja tekst Anna Lutter