esimesed emotsioonid

esimesed emotsioonid

Viimased päevad on olnud emotsionaalselt superkeerulised, sest mis valmistaks ühele eestlasele veel suuremaid raskuseid kui komplimentide ja kiituste vastu võtmine? … jah, nende tegemine on veel komplitseeritum. Ma olen ülirõõmus iga hea sõna, pika kirja, kiire laigi, sisuka kommentaari ja kallistuse eest, mis viimasel ajal mulle osaks on saanud ning samas olen väga motiveeritud ja inspireeritud edasipidi ka ise häid mõtteid ja soove jagama, sest päriselt ka, neil on edasiviiv jõud!

 

Minu isikliku ja täiesti ebaobjektiivse otsuse tulemusena saab raamatu läbi Facebooki endale Anton Glaase (aitäh Kristiinale selle ülisüdamliku kirja eest, mul on sealt palju õppida!). Ja Instagrami läbi saab pühenduse ja autogrammiga raamatu @k2tsu, keda nomineeris anne_h2rm. Je, ma võtan teiega ühendust!

Ja veel on mul selline hea uudis, et ilma raamatuta ei jää keegi, sest minu teine raamat “Loo ise. 25 ideed tuppa ja õue” on saadaval Rahva Raamatu e-poes (LINK) ja ka Apollo e-poes (LINK). Ja muidugi on raamat füüsiliselt olemas ka kõikides raamatupoodides. Aga ainult neljapäeval (08.06), esitluse ajal eriti hea hinnaga Viru Keskuse Rahva Raamatus (LINK).

Video Varje Talivee. Kutse Siiri Timmerman. Tekst Anna Lutter

 

  Kuidas kirjutada raamat vähem kui kuue kuuga – praktiline kiirkursus

  Kuidas kirjutada raamat vähem kui kuue kuuga – praktiline kiirkursus

Olles värskelt lõpetanud oma teise raamatu kirjutamise, otsustasin siia kirja panna viis äärmiselt praktilist nõuannet, kuidas välja anda raamat vähem kui kuue kuuga.

  1. Ole õigel ajal õiges kohas! (aka õnnel on määrav roll). Ühes olen ma kindel, ma olen alati õiges kohas kohal olnud. Vahel (tsau, Gerda!) mõtlen kardan paaniliselt, et mis ja millal minu elus juhtuma hakkab, sest mul siiani nii palju lihtsalt vedanud ja ma tunnen, et ma ei ole seda üldse ära teeninud. Selle raamatu puhul hakkas see vedamine peale juba kaks aastat tagasi, kui otsustasin oma kodu üles seada sellisele võistlusele nagu “Kodu kauniks” (LINK), mida korraldab ajakiri Kodu & Aed (LINK). Züriisse, kes meie kodu külastasid, kuulusid muuhulgas ajakirja toonased peatoimetaja Piret Veigel ja tegevtoimetaja Varje Talivee (tsau, Piret ja Varje!). Sellel ajal kui fotograaf meie kodu üles pildistas suutsin mina ennast vist piisavalt hästi turundada ja nii sai põhimõtteliselt meie elutoa diivanilt alguse ülimalt meeldiv koostöö ja isetegmislugude kirjutamine Kodu & Aed ajakirja.
    Mina nokitsen endiselt ajakirja projekte teha, kuid Piret ja Varje naudivad uusi väljakutseid Post Factum (LINK) kirjastuses. Nii siis katkes meie igakuine suhtlus mõneks ajaks kuniks ma mõned päevad enne jõululaupäeva (2016) sain Piretilt kõne. Olin just oma õmblusmasinate taga viimaseid jõulutellimusi lõpetamas ja kangeks jäänud selg ning kinnised tšakrad kutsusid pidevalt esile igatsevaid mõtteid puhkuse suunal. Pireti lühikese kõne järgi olid tšakrad aga äkitselt avanenud ja lotovõidulaadne emotsioon tõstis motivatsiooni hüppeliselt kõrgemale kui kinnisvara hinnad Telliskivi piirkonnas.
    Pireti pakkumine mulle: “Mis sa arvad kui teeks ühe raamatu?” Minu vastus: “Ma mõtlen natuke. JAAAAAA!”
  2. Ära ole kärsitu! Lühikese kõne järel leppisime kokku, et täpsustame detaile jaanuari alguses. Siis, jaanuari alguses, sai selgeks, et projektide valmistamiseks, lavastamiseks, pildistamiseks, tekstide kirjutamiseks ja … – mis seal salata – ennekõike nende välja mõtlemiseks, on mul aega märtsi lõpuni. Daamid ja härrad, see teeb vähem kui kolm kuud. Aga – nagu loovusele kombeks – on esmane motivatsioon ülimalt kõrge, ei lasknud ma ennast sellel pisiasjal segada. Äkitselt vaatasin ma kalendrisse ja mingil seletamatul moel oli 3. jaanuarist saanud 13. jaanuar. Pinged turjas tugevnesid, sest ma ei olnud veel midagi teinud ja ideede kultiveerimine oli ka alles kuskil 15 juures. Ometi nad tulid ja ometi sain ma kõik peaaegu (loe täpsemalt punktist 3) märtsi lõpuks valmis. Loovuse üks kummaline omadus on see, et kõik tuleb täpselt õigel ajal. Ja tihti juhtub selleks ajaks olema viimane minut. Seega, ära kiirusta, küll kõik viimasel minutil laabub.

  3. Ära kunagi usalda Eesti ilma ja oma tervist! Ehkki ma pidasin end ekslikult üheks igati terveks ja patriootlikuks inimeseks, kelle jaoks ei ole halba ilma vaid ekslikud meeleseisundid. Selgus siiski, et nendes teadmises esineb küll väheseid, kuid tugevaid puudujääke. a) Esiteks ma sain teada, et mul on põlves healoomuline kasvaja, mille eemaldamine toimus 21. märtsil ehk siis kõige kiiremal ajal enne tähtaega, mille tulemusena olin ma umbes nädal karkudel ning poolteist kuud liipasin tugevalt vasakut jäset järgi.
    Ja b) kuna valminud raamat sisaldab 1/3 ulatuses projekte välistingimustesse, siis lootsin  esialgu märtsi lõpus need meeldivas esimeses kevadpäikeses üles võtta. Töö käigus selgus aga, et päike jääb tulemata ja soojusest võib ka ainult elektriradiaatorit kaisutades und näha. Hoolimata sellest tõmbasin oma vigasele jalale suusapüksid ümber ning teesklesin spreivärviga roheliseks piserdatud murul, et päris mõnus on!
  4. Get shit done. 
  5. Pere, sõprade ja kolleegide toega kõigeks võimeline! Kõige olulisem kõige viimaseks. Kui su ümber on nii ägedad, head, andekad, toetavad ja humoorikad inimesed, siis piisab sellest kui ise natuke panustada ja nad aitavad sul kõik ülejäänu toimima saada. Ausalt. Alustades sellest kui palju projekte läbi Algo teostuse raamatusse jõudis ja lõpetades sellega kui hästi Pelle ja Päären oma unede ja mänguisuga panustasid. Aitäh Varjele, Siirile, Piretile, kes oma mõtete ja tehnilise teostusega sellest raamatust midagi sellist tegid, millest ma isegi unistada ei julgenud (ja ma olen üks päris suurelt unistaja)! Aitäh Mariale, Gerdale, Riinule, empsile, issile ja Kadrile, kes kõike hoidsid: lapsi, dekoratsioone harjavarre otsas ja muiudgi ka minu tuju.

Ja lõpetuseks, kui sa oled kõik need viis sammu edukalt läbinud, siis suure tõenäosusega on umbes kuue kuuga su käte vahel üks üliäge köide ja su tunned ennast maailma kõige tänulikuma inimesena, et see kõik on sündida saanud… ja mis siin salata, veits oled ikka enda üle uhke ka, et sellise värgiga hakkama said.

Raamatu esitlus toimub 8.06 kell 16.00 Viru Keskuse Rahva Raamatus (ürituse LINK). Minuga vestleb toimetaja Piret Veigel ning lisaks sellele on võimalik praktiseerida seal samas ka pakutrükki. Seega võta sõbrad kaasa ja tule läbi, sest esitluse ajal on võimalik Rahva Raamatust osta raamatut “Loo ise. 25 ideed tuppa ja õue” soodushinnaga ja autor on lubanud isegi autogramme jagada.

Kes on aga veendnud oma õnnes, sellel ei ole üldse tarvidust esitlusele kohale tulla, sest annan ära pühenduse ja autogrammiga kaks raamatut. Ühe Facebookis (SIIN) ja teise Instagramis (SIIN).

Ja nüüd on vist see härras hetk, kus ma päris ausalt ei oskagi midagi adekvaatset kirjutada, aga kirjutan lihtsalt “AITÄH!” teile, kes siin lugemas, vaatamas ja kaasaelamas käite. Piinlik tunnistada, aga teie kommentaarid, kirjad ja laigid on nii mõnigi kord mind kõrgemale ja kaugemale unistama ja tegutsema ajendanud. Te olete üliägedad!

Fotod ja tekst Anna Lutter.

kuidas ma tegin endale töötoa

kuidas ma tegin endale töötoa

Piinlik isegi meelde tuletada, aga augusti lõpus tegin ühe kolimistemaatilise postituse, mis kajastas minu kaua oodatud kodust välja kolimist (LINK). Lubasin seal kohe-kohe pilte valmis õmblustoast jagada. Ja mul on rõõm tõdeda, et nüüd – kaheksa kuud hiljem – on kohe kätte jõudnud. Sellega, aga kogu see rõõm ka päädib, sest tegelikult päris valmis ei ole see tuba siiani saanud. Mõtlesingi esialgu oodata kuni kõik detailid ka ikka seina saan (Algo paneb), aga nüüd otsustasin, et jagan sellist poolikut lahendust ja äkki siis (kaheksa kuu pärast) saan seda valmis tuba ka presenteerida. Unista suurelt!

Toast siis. See on minu töötuba, ma ei olegi talle mingit  head nime leidnud. Stuudioks seda nimetada on ikka kõvasti liiga edev, kontori jaoks on seal liiga palju kangast, lao jaoks puudub riiul valmistoodanguga (ja isegi kui riiul oleks, siis valmis asjad oleksid alati otsas, sest keegi ei tee neid valmis). Ühesõnaga tavaliselt ütlen lihtsalt, et lähen Kiisale. Ja kui ma Gerdat tööle kutsun, siis küsin: “Kas Alehandro juurde tuled?” Nimelt kui Gerda mul vahest abis on käinud, siis ma ikka viisakusest kurdan, et appi sa ju üldse ei pea tulema (tegelt ta peab, sest ma muidu ei saaks hakkama), siis Gerda viisakalt ütleb: “Misasja, muidugi ma tulen, see on nagu palmisaar siin minu jaoks, võrreldes kahe väikelapse manageerimisega kodus.” Ja noh kui minu vanaisa majas asuv tuba on palmisaar, siis ei pea kaugelt otsima viiteid, miks vanaisa hüüdnimeks Alehandro sai (tsau, vanaisa!). Ühesõnaga õhtuti käin ma Kiisal Alehandro juures ja tõesti, peale väsitavat päeva ühe või kahe lapsega kodus, on seal igati mõnus äraolemine!

Mulle on eraldatud Kiisal umbes 16 ruutmeetri suurune, kolme seina ja ühe suure aknaga piiratud ala. Sissepääs on valge sileda siseukse kaudu. Ma arvasin, et see on ikka väga palju pinda, aga tänaseks olen ma suuremad kangatükid ja täitematerjali kotid ladustanud ka kahte läheduses asuvasse tuppa, oih.

Tuppa sisenedes asub vasakut kätt kangariiul, õigemini on seal viis riiulit. Riiulite peal ladustan kangaid. Värvidealusel muidugi. Ülemisel kahel on ühevärvilised ja alumistel kirjud. Kangariiulite all on seitse korvtorni. Otsin need Bauhausist ja hinnaks oli mingi kampaaniaga 19.90 euorot (analoogne LINK). Igal tornil on neli sahtlit ja nendes on väga mugav igasuguseid väiksemaid asju ja juppe ja detaile hoida. Riiulite sügavuse planeerisingi nende korvtornide sügavuse järgi ja nii on need nüüd täpselt ühesuguse sügavusega. Riiulite jaoks kasutasime kõige odavamat OSB-plaati, saagisime mõõtu ja värvisime valgeks. Seina läksid need kanduritega (LINK).

Akna all on pikk laud. Tahtsin, et kõik õmblusmasinad (õmblusmasinatest saab pikemalt lugeda eelmisest postitsest (LINK)) oleksid kohe kasutusvalmis ja seepärast tundus see pikk laud ideaalne ja võin kaheksa kasutuskuu põhjal öelda, et on ka! Kuna nii pikka kirjutuslauda ei olnud kuskilt võtta, siis lauaplaadiks ostsin tegelikult vist köögimööblile mõeldud töötasapinna (LINK). Algselt tahtsin laua jalgadeks panna kolm väikest sahtliboksi (LINK), kaks äärde ja üks keskele toeks, aga kuna need ei sobinud mõõtudelt, siis otsustasin kahe suure Ikea kummuti (LINK) kasuks, mis olid täpselt (millimeetri pealt) õige kõrgusega ja nii sai töötasapinna aknalaua alla kinni lükata pressida ja seda ei olnud isegi vaja muud moodi kinnitada. Kummuti sisse ostsin sahtli jaotajaid (LINK) ja nii on kõik niidid ja varuosad eraldi lahtrites ja on väga mugav ja organiseeritud (minu lemmik). Laua taga on üks reguleeritava kõrgusega tool (LINK). Tahtsin küll ideaalis ratastel tooli, aga valisin selle isendi, sest see oli ilus. Keskmise töölaua taga on veel tegelikult samas stiilis pukk (LINK), aga pildistamise ajal oli see ühest teiest pildistamisest auto peale unustatud.

Toa keskel on suurem laud, kus lõigata ja muud kasulikku teha saab. Lauaplaat on jälle valge töötasapind. Algselt oli laud planeeritud pikem, aga kuna saagisime töötasapinna täpselt pooleks, siis andis just sellise pikkuse välja ja kahe pika ostmine ei tundnud eriti arukana. Paar korda suuremamõõtmelisi asju tehes olen mõelnud, et oh oleks ikka võinud, aga tavatöid tehes on väga hea! Laua otsas on riiulid, kuhu sobituvad täpselt Ikea kastid (LINK) ja laua all on veel suured riiulid, kus saab suuri kangatükke hoida.

Ja siis on veel kohe ukse kõrval triikimislaud (ja ma just avastasin, et ma ei teinud sellest ühtegi pilti, aga selle teksti kohal oleva pildi paremas nurgas paistab!). Ja teiselpool ust on üks must ratastel sahtliboks (plastikust, väkk.. aga see oli mul juba kodus kasutusel, sain selle teise toa kapist õmblemise ajal mugavalt kööki lükata, niiet väga praktiline on. Ja kole). Ja siis on veel üks väike Ikea klassika – tool/aste (LINK) – mille abil kõrgemal olevaid kangaid kätte saab.

Ja muidugi on laudadel, riiulitel igasuguseid vajalikke karpe, enamus neist on Ikeast. Hetkel on mul kasutuses laevalgustus: kahe juhtme jupi otsas kaks pirni, mis on toodud keksmise töölaua kohale ja lisaks veel masinate juures aknalaual laualamp (LINK), mida saab vastvalt vajadusele suunata ja pöörata.

Kiisa asub kodust umbes viie minuti autosõidu läheduses ja 30minutlise jalgsimatka kaugusel, jalgrattal 15. Kuna olen hetkel oma põlve pärast pikemad liikumistrajektoorid välistanud, siis väisan seda teed hetkel mootori jõul töötavate transpordivahenditega. Pealegi, kes on nõus selliste ilmadega jala üldse kuhugi minema? Mina igaljuhul mitte (kui see koht ei ole mõni eriti hea kaltsukas (LINK) või kangapood (LINK)).

Fotod ja tekst Anna Lutter

 

 

 

 

 

relatiivsusteooria #2

relatiivsusteooria #2

Analüüsides möödunud aastat numbrites, võib öelda, et muutused tõusval kursil on toimunud nii mitmemeski valdkonnas. Kahtlemata märkmisväärseim sündmus toimus mais kui meie pereliikmete arv kasvas ümardatult 33,3% võrra. Et aga möödnud aasta lahkamist kuidagi loogiliselt liigendada, alustan algusest.

Jaanuar

Kui 2015. aastal alustasin oma debüüti Mareti ajakirjas (loe SIIT), siis 2016. aasta algas uute väljakutsetega ajakirjas Kodu & Aed. Olen nüüd erinevaid tee-ise-projekte sinna kirjutanud terve aasta jagu, igasse numbrisse 1-2 juhendit koos piltidega. See teeb siis kokku aasta peale umbes 20 juhendit! Ja see on olnud tõeliselt mõnus vaheldus öökullide ja kikilipsude kultiveerimisele!

Jaanuari alguses liitus minu masinapargiga esimene pooltööstluslik Juki ja no ma ei saaks rohkem rahul olla. Õmblemine muutus kuus korda kiiremaks.

Teist korda blogis tegin sponsorpostituse, rde.ee saatis mulle statiivi (loe SIIT).

Veebruar

Sõbrapäeval tegin kikilipsu- ja peapaelakomplektidele väikese update-i. Tellimuste hulk kasvas intensiivselt ja nii tuli lisaks köögile õmblemiseks kasutada ka muud korteris jõude seisvat pinda.

Veebruaris tegin koostöös Delfiga esimest korda tee-ise-projekte videformaadis (vaata SIIT). Juhendid keskendusid eelseisvale vabariigiaastapäevale. Videoformaat tundub väga atraktiivne, kuid üksi selliste tootmine võib ikka parasjagu tüütu olla. Seepärast nautisin väga seda võimalust, et keegi filmib, keegi jälgib, et midagi üleliigset kaadris ei ole ja mina lihtsalt meisterdan.

Märts

Ehkki väike elu minu sees oli alguse saanud juba möödunud aasta hilissuvel, siis alles märtsis andsin sellest ka laiemale üldsusele teada (tsau, Riin!), just siis läksin ka koolist dekreetpuhkusele. Olin seda hetke kaua oodanud, sest pidevalt külge haaratud haigused ja üleelusuurune väsimus tegid kogu toimimisprotsessi üpris vaevarikkaks.

Tundub, et märtsis midagi muud vist peale lõputu koristamise, beebiasjade voltimise ja magamise ei toimunudki.Kodu & Aeda kirjutasin ikka endiselt ka ja öökulle tuli ka teha!

Aprill

Otsustasime oma tillukesse magamistuppa pressida ka veel tillukesema beebinurga. Tänu sellele, et üliarmas olema pidanud beebinurk oli kõledalt tühi, ebalastesõbralik ja külmalt must-valge nagu meie ülejäänud korter, tuli välja mõelda mitmeid uusi sisustusdetaile… ja nii jõudsid need ka hiljem tootevalikusse. Beebitoast saab lähemalt lugeda SIIT.

Suurenenud kehakaal soosis tugevalt diivanil istumist, seega otsustasin välja töötada uue kollektsiooni öökulle ning nii ma terve aprillikuu neid diivanil istudes tikkisin ja täitsingi ja isegi üles jõudsin pildistada (loe SIIT).

Aprillis käisin ka ka korra Kuku raadios taaskasutusest rääkimas. Järele saab kuulata SIIT: (alates 60nes minut).

Mai

Kuuendal mail liitus meiega beebi Pelle. Ta oli päris suur poiss (siiamaani on)  – 4000 grammi ja 55 sentimeetrit. Õnneks oli maikuu tellimuste poolelt rahulik ning saime mõnusalt kõik üksteisega harjuda. Ehkki esialgse plaani järgi pidi Päären endiselt päeviti lasteaias käima, et mul lihtsam oleks, siis ta otsustas siiski, et soovib ka kodus Pellega harjuda ja haakis endale lasteaiast tuulerõuged külge, jessikas.

Juuni

Ma isegi ei tea, kust mul sellised mõtted tulevad kuuajase beebi kõrvalt, aga igaljuhul tundus, et juuni algus on täpselt paras aeg, et selle suve esimesest laadast osa võtta. Nii ma siis tegin mõned asjad ja pakkisime ennast Saku laadal lahti. Pelle magas terve aja stendi taga. Ehkki kalendri järgi oli nagu suvekuu, siis ilmastik väljas ütles kõike muud kui seda.

Mõned päevad hiljem saabus meile koju “Igal kodul oma lugu” saate meeskond. Kes veel saadet ei ole näinud, siis saab seda järelvaadata SIIT.

Seoses Pelle saabumisega ilmnesid vajadused ka uute atraktsioonide nagu mängukaar ja -matt järele. Ja nagu iga keskmine eesti ema, siis ei jätnud ka mina juba väljatöötatud lahendust ainult endale, vaid panin need ikka kohe müüki (SIIN).

Juunis jõudsin (ilma lasteta) käia ka veel teisel laadal Sfäär ja sõbrad (tsau, Maria!) (SIIN).

Tegin toote- ja meeleolu fotosid ühele uuele ja ägedale sisustustoodete e-poele Kidsdecor (vaata SIIT).

Juuli

Tegin ülesvõtteid uutest toodetest ja need jõudsid ka poodidesse (Nona ja Scandikids).

Juunikuus tekkis mul tunne (tõele au andes on see koguaeg olnud, aga nüüd kuidagi muutus eriti tugevaks selle mure foon), et appi, ma ei viitsi neid õmblusmasinaid enam kapist sisse-välja tõsta (kes õmbleb, see teab) ja tuli mingi lahendus genereerida. Ja kuidagi niimoodi ma ennast järsku leidsingi vanaisa tagumisest toast tapeeti maha kangutamas. (Loe: vaatamas, kuidas Algo tapeeti maha kangutab). Ja nii oligi siis valgus tunneli lõppu tekkimas (loe algusest SIIT).

August

Juuli lõpp ja augusti algus kuulus millelegi, mida tegin taas esimest korda – pulmade dekoreerimisele (tsau, Rita ja Märt). Pruutpaar oli vist nõus kõigega, mis ma välja pakkusin ja isegi sellega, mida ma välja ei pakkunud ja tundus, et nad jäid tulemusega rahule. Seega kui keegi oma pulma dekoraatorit otsib, siis pick me, pick me!


Fotod: Krista Kõiv (SIIN)

Augustis võtsin oma (online-st leitud uue) sõbrannaga (tsau, Gerda) ette kultuurireisi Soome. Kavas olid mitmed külastused muuseumitesse ja rahvusparkidesse, kuid kahjuks tuur Soome rahvusmuuseumis “Ikea” kestis terve päeva ning kaugemale me oma süvauuringutega Soome-ugri kultuurmaastikul ei jõudnudki.

Augutsi lõpus avas uksed mitmeid kuid ehitusfaasis olnud annalutteri e-pood SIIN ja värske ja eriti ilus koduleht (tsau, Siim). Kodulehe ja e-poe konstrueerimist juhtis ja teostas Siim Veskilt, kes tegi teoks kõik minu soovid ja isegi selle, mida ma ihata ei osanud. Kui keegi veel asjatundliku ja kiiret abi vajab, siis minu käest saab ta kontaktid.

September

KOLIMINE – kõik on uus septembrikuus. Ehkki ma ei ole oma valmis stuudiot veel siin näidanud (sest ta ei ole veel valmis, detailid-detailid!), siis alates septembrist õmblen ma stuudios (tsau, vanaisa!). Mul ei ole kodus ühtegi õmblusmasinat ning kui väga vaja siis leian ühe nõela ja musta ja valget niiti (aga seda ka naabrite käest laenates).

Tegin tootefotosid Gerda käsitsikirjutatud tekstidest ja kaartidest, näeb neid SIIN.


Fotod: Jaana Süld

Septembri Pere ja Kodu numbris ilmus koostöös Jaana ja Janariga (SIIN) tehtud lastemoeseeria, mille toimumispaik oli Vääna muinasjutuline Mõisakool.

Assisteerisin Jaanat (vaata SIIT) ka tsirkusetrupi pildistamisel Pere & Kodu erinumbri jaoks.

Oktoober

Algo võttis kassi. Nimi: Kalissa.

Ja oktoobri keskpaigast algas PÖÖRANE kikilipsude tegemine, mis päädis paar päeva enne isadepäeva. Aitäh kõigile, kes mind õhtuti ja ööseti aitasid (tsau Gerda, Iia, emps ja Algo). Kui ma eelmisel aastal mõtlesin, et wow, kui palju lipse ma tegin, siis see aasta ma tegin nii palju lipse, et mu mõtteorganid ei olnud enam suutelised töötama. Aga noh, see tunne peale seda kui oled midagi hullu ära teinud… on umbes sama nagu võtad ühe kuuma leili ja siis eesruumi pingile istuma pääsed.

November

Siis kui kikilipsud tehtud said hakkas jõulusoki- ja jõuluhooaeg. (Loe: läksin vabatahtlikult leiliruumi tagasi. Aga kui leil liiga kuumaks läks, siis leidus mul tarkust, et enda kunagine klassiõde appi õmblema võtta (tsau, Anni!).

Oma jõuluhooaja tarbeks palus mul fotosid stiliseerida Eestietno (vaata SIIT) ) (tsau, Merje ja Jaana), pildistas Jaana. Jälle midagi sellist, mida ma enne teinud ei ole, aga mis mulle väga meeldis. Niiet kui keegi tunneb, et tootefotod vajavad stiliseerimist, siis pick me, pick me! 

Fotod: Jaana Süld

Seda postitust kirjutades tundub, et uued kogemused on minu liialdatud austamise objektid, sest novembris õnnestus mul (ka täiesti enne proovimata asjana) dekoreerida Lumene pressiüritust Lauluväljakul (tsau, Anna ja Ülle!) ja see oli nii äge, et kui keegi tunneb, et tal on mõni üritus ära vaja kaunistada, siis…

Novembris sain kõne Laulukarussellilt. Olin väga elevil, kuid selgus, et kõik, mis nad soovivad on üks väike öökull stuudiokujundusse. Öökull on eetris igal pühapäeval ETVs.

Detsember

Kuna oktoober ja november olid väga kiired ja töörikkad, siis otsustasin, et detsembris ise ühelegi laadale müüma ei lähe, kuid kui mu õde (tsau, Kadri!) kutsus mind Riigikogu jõululaadale, siis… (“ei” ütlemine on mulle alati problemaatiline olnud). Olime Pääreniga kohal!

Jõulud on ilmselt paljudele suur pidustuste ja õhtusöökide aeg, aga kuna mulle meeldib koguaeg rööprähkelda ja rabeleda, siis otsustasin neli aastat tagasi, et Päären võiks ju ka jõulude ajal sündida, et oleks pinget rohkem õhus. Nii me siis siin iga-aastaselt püüame ellu (ja normaalkaalu) jääda peale nädala pikkust sünnipäeva- ja jõulumaratoni.

Mu tööandja ilmselt märkas mu kõrget panust perioodil oktoober-detsember ja premeeris mind aastalõpus veel tagasihoidliku jõulukingiga. (tsau, sigma 18-35mm f/1.8).

 

Tähelepanu! Tegemist on eredamate hetkedega minu ja minu pere 2016ndast aastat, palun tarbida neid pilte seda aspekti tugevalt silmas pidades. Mulle tundub, et osaele teist on jäänud teistsugune mulje, aga ma olen täiesti tavaline inimene koos mänguasju täis elutoa, karjuvate laste ja liiga palju trennis viibiva mehega. Need on aga nii argised asjad, et ma ei vaevu neid kunagi üles pildistama või siin kajastama.

Fotod ja tekst  Anna Lutter (kui ei ole märgitud teisiti)

kuidas ma öökullide peale tulin?

kuidas ma öökullide peale tulin?

Ma kardan, et kõik, kes oma elus on midagi väiksemat või suuremat kunagi loonud, on langenud küsimuse: “Kuidas Sa selle mõtte peale tulid?” ohvriks. Tõenäoliselt on raske iseendalegi seletada, et kust need ideed siis ikkagi täpselt tulevad. Palju valgust loovuse ja selle maagilisse tekkeprotsessi  toob Sawyeri raamat “Zig Zag: The Surprising Path to Greater Creativity” (LINK) (Aitäh, Eva!). Esindusliku osa sellest raamatust, koos assisteeriva materjaliga, leiab eesti keeles minu magsitritööst, kus ma püüdsin endale seda kiirelt muutuva maailma primaarset oskust (jep, tsitaat kaitsekõnest) natuke selgemaks mõtestada. 

DSC_1872

Aga nüüd siis selle kurikuulsa “kust-ja-kuidas-öökullid-alguse-said” küsimuse juurde. See juhtus umbes kolm ja pool aastat tagasi kui ma genereerisin viimaseid projekte oma esikteose “Ideid maailma päästmiseks” (LINK) tarbeks. Kui enamus mõtteid raamatusse olid sündinud enda kodu vajadusi silmas pidades, siis viimased ideid (olin kirjastajaga enne piirmäära 30 kokku leppinud) tuli asuda harilikust pliiatsist välja imema. Mõtlesin siis, et riiete taaskasutust veel raamatus nagu ei olegi, et võiks ju midagi sellist olla. Aga millist sisustuselementi vanadest traksipükstest ja hõlmikkleidist teha saab? Koheselt tuli idee, et see asi saab olema padi. Meenusid lehma- ja lõvikujulised padjad, mille me Kadriga kunagi varases nooruses jõuluvana käest lunastanud olime. …mingi kummalisel kombel sain hiljem teada, et need padjad oli teinud hoopis mu emps sic!…. Loomad tundusid hea mõte – palju detaile, millest aplikatsioone teha. Hakkasin siis oma peas fauna esinduslikumaid liike läbi laskma. Karu ja põder tundusid liiga ühevärvilised, pruuni värvi kangast mul üldse kapis ei olnudki. Leidsin siis lõpuks kummutist kaks suuremat tükki fllisi: valge ja halli. Istusin meie toonase üürikodu põrandal ja nägin Pääreni voodikaruselli (LINK) ja korraga sai selgeks, et jah, öökullid on hea mõte.

Öökulli padjad (6)1

Tegin vaba käega mingid lõike moodi objektid küpsetuspaberile ja asusin aplikatsioonide jaoks sobivaid vanasid rõivad otsima. Silmade šabloonidena kasutasin tassi ja kaussi, mis riiulilt leidisn (teen seda siiani). Lõpuks kombineerisin siis nendest esimesed öökullid. Täitematerjali jäi puudu, aga kuna tahtsin padjad kindlasti kohe valmis saada, siis laenasin diivanilt paari padja sisutäidet ka. Mingil põhjusel – äkki saatsin kellelegi? – tegin telefoniga nendest kohe ka selle pildi:

2013-07-03 22.50.00

Raamatu jaoks pildistasin öökulle Lenna toas (tsau Laura&co!). Umbes aasta või natuke vähema pärast otsustasime ühe kursaõega (tsau, Lisete! LINK) minna Telliskivi kunsti- ja disainilaadale müüma (meie mõlema esimene kogemus), otsuse langetasime juba palju varem, teadmata, mida me üldse seal müüma hakkame, aga tahtsime vist ennast proovile panna ja käsitöö müümiskogemuse saada. Kui oodatav kogemus lähemale hakkas jõudma, siis sai akuutseks küsimus, et mida ma siis ikkagi müün.

Öökulli padjad (5)Öökulli padjad (16)

Ma ei mäleta, kuidas või miks täpselt, aga millegi pärast arvasin, et vahetult enne jõule võiks keegi äkki neid öökullipatju tahta, mille juhendi ma raamatusse teinud olin. Tegin siis vist umbes 5-6 tükki neid patju ja mõned teised asjad ka veel juurde (tsau, Iia, kellega koos neid öösel täitsime). Ühtegi öökullipatja ma seal muidugi maha ei müünud, pilte sellest kogemusest näeb SIIT. Küll aga kirjutas mulle keegi fotograaf Jaana Süld (tsau, Jaana! LINK). Olin superelevil, sest keegi oli minu loomingut märganud ja mitte lihtsalt keegi vaid päris fotograaf. Jaana uuris, et äkki saab öökulle mõneks pildistamiseks laenata ja – no kuulge – miks ei saa, muidugi saab! Sellest ajast peale oleme Jaanaga nii mõndagi koos korda saatnud ja sellest ajast peale otsustasin ma öökulle tootma hakata.

Fotofoto2

Tikand jõudis öökullidele peale pisut hiljem. Mingi hetk olin ma oodatud tervitama uut ilmakodanikku Jakobit (tsau, Riin!) ning oli selge, et oleks viisaks midagi ka tervituseks kaasa võtta, nii tehakse. Olles aga ise üsna värskelt sarnase olukorra aka lapse sünni ja katsikud üleelanud, mäletasin, et kõige lemmikumad kingitused olid need, kus oli midagi personaalset. Ega head ideed ei tule lihtsalt ja mis veelgi halvem, nad ei tule üldse tihti, seega otsustasin Jakobi sünniandmed selle vanale heale öökullile panna. Mõeldud-tehtud. Jutud ja pildid öökullist levisid ja nii ongi tänaseks päevaks saanud tikanditega öökullidest minu tellimuste nimekirja lahutamatu osa.

7Robin2

Selline on siis põgus kronoloogiline ülevaade öökullidest. Tundub, et just need isendid on peakangelased minu brändi annalutter kujunemisloos. Seepärast otsustasin ka sellise märgilise sündmuse – nagu e-poe avamine kahtlemata on – öökullidega ära märkida. Ehkki mulle endale tunduvad need öökullid mõnikord juba nii igavad ja tavalised, et mõtlen, kes neid ometi küll tahab, siis tõeliselt mõnus ja värskendav oli lugeda teie kommentaare ja no 910 jagamist tõestab, et vähemalt nii palju (see on ikka väga palju) inimesi päriselt ka tahavad neid! Aitäh kõigile, kes on öökulle tellinud või neid jaganud või lihtsalt häid mõtteid mõelnud ja öelnud!

71

Pinge jõudis ilmselt haripunkti juba selle postituse teise lõigu alguses, kuid ma pidin lihtsalt selle väikese kronoloogilise ülevaate Eesti kodudes leiduvast öökulli liigist lõpuni kirjutama. Aga nüüd siis. Võitsid need, kellel vedas: Signe Sillamägi, Marle Merimaa ja Kadri Migul. Võtan teiega ühendust! Sisekujunduse, lapse silmavärvi või elutoa seinal rippuva Kostabi maaliga harmoneeruva öökullipadja saab välja valida SIIT.

4Päären4

Fotod: Anna Lutter, Jaana Süld, Kristina Kaiva

 

tunkedes mehed raagus puudel ehk juba jõulud

tunkedes mehed raagus puudel ehk juba jõulud

Jõulud! Tõenäoliselt on ühele harju keskmisele inimesele juba novembri algusest selle püha saabumisest aimdust andnud raagus puudel sinistes tunkedes ronivad džentelmenid; punaste tüttmütsidega ehitud näotud Koduextra ja Jyski reklaamlehed; pakkepaberi rullidega kaubanduskeskustest väljuvad naisterahvad ja õhtuti diivanitel hõõgveini joovad abikaasad. Minu selle aasta kõige suurem jõulutunde tekitaja on aga vaieldamatult olnud exceli-tabel nimega tellimused.xlsx.
Ja mul on selle üle suurim rõõm. Eriti suur rõõm on see, et juba kuu aega ei tööta ma oma väikeses päikapiku töökojas üksi, seega saame, jõuluvana poolt kuutöötaja tiitliga pärjatud, Krissuga vastu võtta rohkem tellimusi kui ma seda üksi ealeski teha oleksin võinud, je.
Ühel mõne nädala kaugusel päeval pildistasime ühte imearmast eritellimust. Pildistamiseks laenasime Pääreni voodit, aga nüüd rõõmustab kogu see helgus juba mitu nädalat Sofiat. Komplekti kuulus lisaks kolmele erisuuruuses öökullipadjale ka lapitekk, nimega lipukeste rida ja hunnik pisikesi öökulle, mis oma koha Sofia kardinapuu küljes leidsid. Suur pai tellijale, oli tõeliselt põnev ja loov kõike seda omavahel sobitada ja töötama saada!








Minu tellimused.xlsx on valmis vastu võtma veel mõned tellimused, je!
Pöörduda võib facebooki kaudu SIIN või kirjutades fabritseeritudaktid@gmail.com.
Suur öökullipadi 28 eurot (nimega/ tekstiga 30 eurot)
Keskmine öökullipadi 26 eurot (nimega/ tekstiga 28 eurot)
Väike öökullipadi 22 eurot (nimega/ tekstiga 24 eurot)
Pihuöökull 12 eurot