mille taha jääb keniaalse idee teostus?

mille taha jääb keniaalse idee teostus?

Ma olen enam kui kindel, et paljud keniaalsed äriideed jäävad teostamata, sest neile ei suudeta välja mõelda väärilist nime. Sama saatus ähvardas ka minu keniaalset käsitöökoolituskeskuse projekti. Tänaseks on aga saatus ümberkirjutatud ja kolhoosi ajast pärit tootmiskanala läbis totaalse rebrändingu ja kannab juba mõned päevad nime KUUT. annalutter KUUT. See on peaaegu ka ainuke tegu, millega mina vahepeal hakkama olen saanud ja tõele auandes, on ka nimi KUUT mu ühe lugeja panus (tsau, Silva!). Õnneks valitseb aga elus tasakaal, Algo – ja mu isa ka – on siinkohal suureks abiks ja hoiavad tootlikust Kuudis kõrgel samal ajal kui mina vastutan jõuliselt selle madalal hoidmise eest.

Seoses sellega, et seinad on nüüd püsti, võin kinnitada, et oleme paika saanud ka ruumiplaneeringu. Lisaks koolituspinnale mahub KUUTi ka mitu teist ruumi. Lisaks ruumidele ja neid eraldavatele seintele, oleme paika saanud mitu ust. Lisaks ustele oleme natuke värvinud ka juba lage ja meil on nurk, mis on mõeldud köögile. Niiet põhimõtteliselt mulle tundub, et kõik ongi peaaegu valmis ja nipet-näpet on veel teha. Selleks, et see nipet-näpet suurema hooga tehtud saaks, läksin Hooandjasse.

Hooandja on selline platvorm, kus saab hoogu lükata. See on peaaegu sama nagu lapsele õues hoo lükkamine, et teeb kiigel istujale jubedalt rõõmu, no ikkka väga palju rõõmu. Aga Hooandja on natuke veel parem kui õuekiik, sest see ei võta üldse nii kaua aega kui lapsele lükates ja ka hoo lükkaja ise saab rõõmu – selleks on hoo saaja väljapakkunud ägedad auhinnad. Minu väljapakutud auhindadega saad tutvuda Hooandja lehel ja seal on vaadeledav ja kuulatav ka videoklipp, kus ma demonstreerin kõiki Kuudi moodsaid omadusi, seletan lahti ruumiplaneeringut ja näitan kus maal me praegu oleme. Muuseas proovisin seal videos veits ka nalja teha, kuidas mu standup debüüt välja tuli, saad ise vaadata.

 

Mulle tundub, et minu alateadlik siht on ära proovida kõik tasuta ja tasulised koolitused, platvormid, programmid ja võistlused, mis Eestis pakkuda on. Seekord jõudsin täiesti planeerimita ja täiesti juhuslikult Negvatile – see on energiasäästu konkurss, kuhu oodatakse head ideed, mis aitaks mõistlikult tegutsedes ressursiefektiivsema ühiskonna poole liikuda. Nagu ikka kombeks, siis pool tundi enne tähtaja lõppu edastasin Negavatile oma idee, hea idee ja see ei olnud üldse KUUT, sest mulle tundus, et see ei haaku sellega. Mingi ime läbi jõudis mitte Kuudi idee 15 parema hulka (kokku oli 77 ideed). Kohale jõudes selgus aga esimese asjana, et just KUUT oleks sinna parim idee. Niisiis veetsin möödnud nädalavaheuse koos Evaga (tsau!), kes on rahulik, mõistlik, ratsionaalne ja mega põhjalik, Paunküla heaolukeskuses – arendasime Kuudi ideed ja õppisime, kuidas oma ideed kolme minutiga züriile presenteerida, seda me muiudgi selgeks ei saanud, suht ebaõnnestunud õpilased oleme. Žürii ette tuleb astuda meil 17. aprillil. Sealt pääseb edasi 10 finalisti. Huh. Aga põnev on! Ja kindlasti areneb Kuudi idee tänu sellele survele palju kiiremini, tähtaeg on alati inspireeriv- ja motiveerivjõud.

Teine asi (tegelt umbes saja teine), millega ma praegu tegelen, on emadepäevaks uue toote väljatöötamine – võino see on valmis disainitud, aga toorme- ja tootmisrotsess vajab veel väljatöötamist, aga aega veel ju on. Igaljuhul ma olen juba mitu aastat mõelnud, et tahaksin emadepäevaks teha midagi sarnast nagu kikilipsukomplekt isadepäeval – mis oleks väike, armas sisukas, väikese kiiksuga, kuid siiski praktiline asi. Ma arvan, et ma sain sellega hakkama nüüd – ise küll päris rahul, haha – aga veel ei ütle, mis see täpselt on, ootamine on ju kõige magusvalusam nauding! Aga oma ema ja vanaema emadepäeva kingi pärast ei pea Sa nüüd muretsema, midagi ägedat on tulemas!

Lähiaja plaanid? Ma PEAN hakkama kokku panema konkreetseid programme, sest te päriselt ka vist tahate Kuuti tulla oma kätega midagi tegema – ma olen saanud nii niiiiiiiiii palju ägedaid kirju, küsimusi ja see inspireerib ja julgustab edasi minema! Lisaks on kindlasti lähiajal vaja süvenenumalt tegelema hakata sisustuse planeerimise ja ostmisega (istun siin diivanil ja veider naeratus tuleb näole, sest noh, lemmikosa tööst ju).

Lõpetuseks veel. Aitäh Sulle hoo andmise eest – minu projekti saab toetada kuni 14. maini! Päriselt, see on nii motiveeriv ja teie toetav tagasiside on mind läbi aastate nii palju paremaks inimseks teinud, sest ma tahan koguaeg ise ka veel rohkem teie moodi olla ja aidata ja toetada. Miks? Sest ma olen ise tundnud kui palju üks lause või sõna ühel õigel hetkel võib muuta! Nii tänulik, väga tänulik!

Tekst ja fotod Anna Lutter, Negavatt

minu uus ettevõte – teoorias ja praktikas #1

minu uus ettevõte – teoorias ja praktikas #1

Kui sul on kaks lasteaiaealist last ja sa oled – isegi poliiteliidi vaates – noor (küll mitte abielus) naisterahvas, siis üks nendest küsimusest, millele sul on vähemalt kümme erinevat vastust välja töötatud ja millele vastamist oled kordi praktiseeritud on: “Millal siis kolmas tuleb?” Ja kui sa ei ole just mõni nendest superemadest (tsau, Mirjam), siis sa lihtsalt lähed juba veeeiits närvi, sest sa teed ülisuuri pingitusi nende kahe lapse ja selle ühe mehe manageerimisel. Niiet, mis kolmas ma küsin, mis kolmas? Täna – juba kuu aega – tean ma sellele probleemile lahendust – tee endale uus ettevõte (rahvasuus OÜ). Loomulikult tee seda ilma isegi väga täpselt teadmata, mis sa sellega peale hakkad, pane sellest pilt Instagrami ja sa võid olla kindel, et mitte keegi ei küsi sult enam: “Aga see kolmanda lapse toetusraha ei motiveeri?” vaid selle asemel: “Oota, sul on uus ettevõte? Mis sa tegema hakkad? Räägi!” Ja ehkki ma ei saaks öelda, et see küsimus oleks kuidagi komfortsem kui see kolmanda mantra, kuid ma tean, et sellele vastamine on mulle alati endale arendav. Sellepärast arendan ennast siin nüüd kirjalikult edasi. Minu uus ettevõte, peaktükk 1.

Eks ma natuke siin edvistan ka selle – ma ei tea, mis ma tegema hakkan – deviisiga. Unistus ja idee sellise konseptsiooniga ettevõttest on mul olnud vist juba umbes kaheksa-üheksa aastat. Lähen tagasi algusesse, et siis jõuda – mitte lõppu – vaid sinna ebamäärasele geograafilisele asendile, kus ma praegu olen.

Minu suur kirg on süsteemi loomine – sellepärast meeldib mulle koristada, sellepärast meeldib mulle ettevõtlus ja sellepärast meeldib mulle õpetajaks olemine – need kõik nõuavad süsteemide väljatöötamist. Toetudes eelnevale praktikale ja – ideaalsel juhul – ka teooriale. Kes korra mõne süsteemi on välja töötanud, siis see teab, et valmis süsteemi ei ole olemas, sest täiuslik süsteem koguaeg uueneb, püüdes olemasolevat parendada. Ülikooli esimestel aastatel, sellel ainulaadsel ja lühikesel perioodil elus, kus sa arvad, et sa oled kõige targem ja ükski õppejõud ei jaga üldse asja, mõtlesin ma, et ma tahan kunagi teha nii, et inimestele ei meenuks sõnaga “käsitöö” pilutamise eest saadud hinne “kaks” ja puuvillase öösärgi kantimine vaid neile hakkaks päriselt käsitöö meeldima nagu päriselt!

Seega tekkis protesti vaimus kõiketeadval esmakursuslasel Annal suur pilt, visioon, ma tahtsin, et inimesed oskaksid ja tahaksid päriselt oma kätega midagi teha. Samal hetkel otsis endale ringijuhendajat Rewilli huvikool (mis enam ei eksisteeri – motivatsiooni püsimiseks ma ise antud fakti pikemalt ei menetle). Nii mind sinna värvati. Esialgu olingi ringijuhendaja, siis hakkasin ise ringe välja mõtlema, (mega algelisi) reklaame ja promotekste koostama (mul polnud õrna aimugi, mida ma teen (: – seega elu pole just palju muutunud) ja siis lõpuks olin kuu aega juhataja, siis tuli Päären. See oli superpõnev aeg (see Rewilli aeg) – kõik tuli ise välja mõelda, luua ja teostada. Raha ei olnud, aga seda loovam tuli olla. Rewillist sain ma kinnitust, et mulle meeldib mu visioon ja see on täiesti teostatav – inimestele meeldib asju ise teha ja käsitöö on megalahe!

????????????????????????????????????

Seejärel avanes mul järjest võimalus kirjutada mitu  diy juhenditega raamatut, ajakirjatekste ja praktiseerida õpetajana koolis. Ja siis ikka ja jälle kogu selle elu vältel küsiti, et kas sa mõnda töötuba ei tee. Selle küsimuse peale olen ma alati kõrvust tõstetud, sest just seda ma teha tahangi, see on mu visioon! Kõige selle kõrval oli aga üks vähemalt 70 ruutmeetri suurune probleem, mul ei olnud neid kuskil teha – ma oleksin võinud kolmeks tunniks ruume rentida, aga. Ma olen – mitte küll kõige hullem ja perfektsem versioon, tsau Kellu, kuid siiski üks  versioon perfektsionistist ehk siis kui ma midagi teen, siis tahan ma anda endast parima, mis ei pruugi üldsegi ühiskondlikus vaates tasemel “hea” olla, aga tahan anda endast parima. Seega ei tahtnud ma mingeid suvalisi, täitsa okeisid ruume kolmeks tunniks rentida vaid mõtlesin, et kui juba teha, siis ikka nii, et ma ise rahul oleksin, niiet parem ei tee üldse. Tõsi, ma olen mõndasid väga erilisi oma kodus ja vanemate suvilas töötoatunud (tsau, Krissu ja Liis), aga leti alt saab vahel ikka head asja – seega ei olnud see mingi plaan või süsteem vaid pigem spontaan-sotsiaalne erand.

Sügisel läks Pelle täiskohaga lasteaeda ja ma mõtlesin, et kas nüüd või mitte kunagi edasipidi. Valisin nüüd, hakkasin sügisest pihta. Minu ideeks on luua ülimõnusa interjööriga koolitus- ja peokeskus, mille keskmeks oleks millegi ise päriselt tegemine ehk siis käsitöö. Nagu ütleb klassifitseeriv nimetus eespool, peaks selles ruumis saama pidada pidu ( [EKSS] pidu ‹peo 27 või pidu 11› ‹s› 1. millegi tähistamiseks, kellegi auks vm. puhul korraldatav seltskondlik koosviibimine (söökide ja jookide, ka tantsuga) ja teha ka koolitust ja ideaalis seda kahte lausa korragagi. Mu esimene ettevõte sündis kuidagi ülisujuvalt, aga soovisin nüüd olla rohkem teadlikum, mida ma teen ja kuidas ma teen ja hoolimata enda parandamatu praktiku mentaliteedist, otsustasin otsida teoreetilist tuge. HEAK lehelt sattusin kohe sügisel EASi alustava ettevõtja baaskoolitusele.

Kui sul on praegu elus koht, kus sa tahaksid midagi muuta, aga täpselt ei tea mida või ei ole kindel, et äkki ikkagi ei ole üldse vaja muuta, siis ma soovitan sul minna alustava ettevõtja baaskoolitusele. Miks? Sest seal on selliseid inimesi hulgim koos, haha – tegelikult on neil enamustel ikkagi mingi visoon ja siht, mida nad teha tahaksid. Tegelikult olen ma kindel, et neil kõigil on olemas ka oskused ja võime see kõik ära teha, aga see koolitus on vajalik selleks, et ennekõike ise oma ideesse uskuma hakata ja saada uusi kontakte ja kuulda-näha teiste teid ja mõtteid. Need olid kindlasti üheksa ülikvalitiivselt veedetud laupäeva. Selle koolituse käigus kirjutasin ka oma uuele ettevõttele äriplaani. See ei ole küll väga tõsiselt võetav dokumnet, sest tol hetkel ei olnud mul isegi ruume, aga ma ei lasknud sellel pisidetailil ennast häirida.

Kas tundub juba piisavalt hullumeelne idee? 21. sajandil käsitööpidu. Aga kui juba hullumeelne, siis ikka täiega – mu ideaal oli luua see pind enda kodule võimalikult lähedale, Kurtnasse. Arvasin, et see on lihtne, sest meil on siin päris mitu majandiaegadest pärit hoonet (laialdasemalt tuntud kui kanalad), mis seisavad tühjana. Aga üldse polnud lihtne. Päris mitu kohta vaatasin enne läbi kui sattusin õigesse kanalasse. Sinna sisenedes sain ma kohe aru, et millegi koorumiseks on siin ülemõistuse külm, aga kui tiba sooja kuidagi sisse saaks, siis oleks üpris paljulubav pinnas ja mis kõige olulisem, minu kodust umbes 300 meetri kaugusel!

Kogu selle ruumikuvaliku protsessil konsulteeris mind mu isa (tsau, is!), sest mina olen see tüüp, kes läheb sisse ja ütleb, kas tuleb tunne või mitte, aga mul ei ole õrna aimugi kanalisatsiooni- või elektrisüsteemidest – kas elekter mitte ei tule seinast? Igaljuhul kui me siis koos sinna õigesse kanalasse sattusime, siis mul oli tunne ja is ütles, et kogu muu värk on ka tehtav. Huh. Meil on ruumid!

Üürilepingu allkrijastasin juba jaanuaris ja siis algas päris intesiivne planeerimisperiood. Üheltpoolt olin ma juba ammu (kaheksa aastat) unistanud, mida ja kuidas olla võiks, aga kui the shit is getting real, siis on ikkagi väike suur paanika, kuidas siis ikkagi kõige parem oleks see ruumilahendus teha ja kõik need praktilised detailid läbi mõelda – kus saab triikida, kus õmmelda, palju masinaid vaja, palju pistikuid vaja, kust jookseb projektorijuhe ja kust kanalisatsioonitoru, mis pidi vetsuptt, kuhu jalatsid, kuidas valgus. Ja appi, see on ju täiesti soojustamata nõukogudeagne ehitis. Mu isa teadis rääkida, et tegemist oli tootmiskanalaga (kust siis munasid toodeti). Igaljuhul. Is aitas mul valida ahju ja leiutas sinna mingid torusüsteemid külge, millega loodetavasti saab selle asja soojaks. Lisaks tuleb seinasid tagantpoolt penoga täita ja suuremad augud vahtu täis lasta – no selline basic teema. Haha, minu jaoks ülemõistuse, aga õnneks on mul oma kaasvõitlejatega vedanud!

Alguses unistasin ruumist, mis oleks 70 ruutmeetrit, unistustel on kombeks alati täituda ja rohkemgi veel – sain 170 ruutmeetri suuruse pinna. Lisaks koolitus- ja peoalale peab see mahutama ka laopinna ning minu tagasihoidliku õmblusruumi, mis praegu mu vanaisa juures (tsau, vanaisa!) asub. Väike kööginurk ja ala, kus saab fotosid teha ja tualettruum. Ja mul on selline tunne, et appi ma ei mahuta seda kõike sinna ära, sest soov oli veel väike maja (enne kõike oma) laste taltsutamiseks ka kuhugi teha.

Mis seis on? Tänaseks on seis selline, et Algo (tsau!) ja mu isa lammutasid sellest suurest pinnast välja sinna eelmiste üürnike poolt tehtud ruumijaotuse, sest mul olid teistsugused plaanis. Koristasid ehitusprahi, Algo on üle lihvinud kõik laed, seinad, et neid värvida. Isaga oleme ära tellinud ahjulaadse asja, isa on mingeid kütteüsteeme väljamõelnud ja lisajuppe monteerinud. Algo on seinu soojustanud ja täna vedasid nad sisse prussid või lauad või jumalteab, mis asjad, igaljuhul need, milliest saavad uue ruumijaotuse seina-lae karkassid.

Mina olen piinlikult vähe teinud. Ammu oli plaan ehitustöödega paralleelselt välja töötama hakata erinevaid pakette ja koolitusi ja mõtteid ilusasse vormi valada. Tehtud on see, et vist mõtlesin välja sellele peo- ja koolituskeskusele nime ja logo formaadi, aga sellest täna ei jõua rääkida. Tööpõld on lai! Kui kellelgi tekkis küsimusi või (koostöö)mõtteid, siis ma väga ootan neid. Jäta kommentaar või kirjuta mulle info@annalutter.com või Instagrami. Käised üles nüüd! (ok, ma liialdan jälle, ma ei oska päriselt seal peaaegu midagi teha, peale tööprotsessi jäädvustamise).

Tekst ja fotod Anna Lutter

 

relatiivsusteooria #4

relatiivsusteooria #4

Esimeses selle sarja postituses kirjeldasin neile, kes füüsikatunnis omalajal tähele ei pannud, mida see relatiivsusteooria tähendab. Täna tunnen, et see teooria on ikkagi üks ütlemata tark ja aegumatu asi. Ma olen oma aasta kokkuvõtte kirjutamiseks hoogu võtnud kolm nädalat, aga iga päev või õhtu kui on tekkinud hetk ja võimalus kirjutama hakata, on esile kerkinud tunne, et ah, mu aasta on nii igav olnud ja tegelt nagu suurt midagi ei teinud ja ma ei tea, mida ma oma eluga üldse peale hakkan. Ometi siin ma olen, kirjutan. Mis juhtus? Juhtus üks väga väike allkiri ühe neljaleheküljelise lepingu paremas alaservas. Ja korraga tundus mulle, et oh, eelmine aasta oli ikka ka päris äge ja ma teen selle kokkuvõtte ära, et pärast meenutada ja korraga tundus, et oh, lets do it, 2019 – saab olema nii-nii põnev, juba ootan ja olen superhirmul, aga see on alati hea märk! Haha.

Jaanuar

Jaanuar algas haigusega. Ja ma just Instagrami postitusest lugesin, et ma ju viibisin ühe ööpäeva EMOs. See on lihtsalt uskumatu, kuidas ebameeldivad asjad ennast ära lubavad unustada. Sellepärast ongi nii tore, et inimestel on kombeks teha kokkuvõtteid ja kõik elus halvasti läinud asjad ikka uuesti välja otsida ja ülesloendada ja läbi need elada uuesti, et siis tunda rõõmu, et oh pagan kui hästi praegu on! Järgmine teema. Suures vastastikkuses sümpaatias sündis menukas blogipostitus Iittalast.

Lisaks sellele, et aasta lõpus (2017) olime uuendanud oma kontorinurka, siis aasta alguses saime püsti ka täiesti spontaanselt Ikeast ostetud köögikapi ja sellega sai köök ka hoopis teise ja hoopis ägedama ilme. Selle (2019) aasta alguses on ka köök mu fookuses, niiet peagi on oodata uut postitust – mööblit me ei vaheta, aga tahtsin sinna midagi uut ja näitan, mis ma välja mõtlesin.

Veebruar

Kuu alguses oli siiamaani väga häid emotsioone tagasi toov meisterdamispäev minu noorema õega, vanemaga neist (tsau, Kata!) – ta ei ole üldse meisterdamisinimene. Ta kardab mu meelest olukorda, kus ta vasakusse kätte ulatatakse nõel ja paremasse niit – mis saaks olla veel lõbusam kui ühe inimese üleelamisi ja arengut distantsilt jälgida. Võibolla selgitab, miks ma õpetaja olen.

Õigus, veel lõbusam on jälgida, kuidas inimene teeb tööd, mida ta armastab ja oskab! Kunagi ammu kui poiste tuba oli poisi tuba, siis projekteerisin seinale Eesti kaardi, mille Algo valmis tegi, kuna aga aja jooskul on selle kohta väga palju huvi tuntud, siis otsustasime väärika tähtpäeva – 100 aasta puhul – seda ägedat vineerkontuuri teistega ka jagada ja jõudsemegi nii kaugele, et veebruari alguseks sai neid epoest endale ka.

Veebruaris oli veel palju toredaid tähtpäevi ja sünnipäevi, mida tähistades nädalavahetused ja nädalasisesed õhtudki möödusid. Gerda tegi mulle sõbrapäevaks väga laheda raamatu meie ühistest tegevustest ja mälestustest. Ja Algo tegi juba eelmise (2017) aasta lõpus ägeda kodukontori, mida alles vaabruaris oma blogis jagasin. Kodukontorit jagas ka Postimees.

Märts

Tõi endaga kaasa palju põnevaid kohtumisi ja armsaid kontakte (tsau, Irene, Tagasi Kooli, Jerena, Grete). Alguse sai väga lahe koostöö Bredeniga ja Black Carrot Fabric-uga – päriselt ka, koostegemine on ikka üks powerful tool küll. Kuigi, olen aus, mulle väga meeldib ka üksi töötada, siis vaheldus on võti – mulle radikaalsus ei meeldi, niiet püüan alati teha tasakaalukalt.

Woolishile tegin mõned emotsioonipildid märtsis, täitsa üksi olin kodus neid tehes, aga ei tundnud ennast üldse üksildasena, sest kui Sul on kaks väikest last kodus, siis üksi kodus olemine on puhas õnnistus.


Aprill

Otsustasin ennast lõpuks kokku võtta ja printida kogu oma lastega elatud elu välja, et tõestada endale, et ma olen vastutustunlik, läbimõtlev ja tasakaalukas täiskasvanu, kes ei jää lootma kolmes erinevas seadmes olevate digipiltide säilumisele. Vastutundest jäi asi kaugeks, sest siiamaani on mul need pidlid albumitesse reastamata. Aga vähemlat on mul pildid ja albumid ja ma tean, et mul on iga hetk võimalus nendest pildialbumid teha. See täiskasvanuks olemine on ikka kohati mu jaoks ülemõistuse.

Aprillikuu Nipiraamatus tutvustasin oma lemmikuid kevadriideid ja noh, mis puudutab seda radikaalsuse vältimist, siis see laieneb kõikidele valdkondadele, ka riietuses leian alati tasakaalu – alati kihid – teksad, tsärk, kampsun ja jope. Nipiraamat võib sellel aastal vabalt sama pilti mu lemmik talveriietuse kajastamisel ka kasutada.

Aprillis sai minust ametlikult Bredeni ambassador. Ma olen oma elus palju ja suurelt unistanud – 4. või 5. klassis tegin riidepuhumisvildikatega endale t-särgi, millel oli kirjas “Anna presitentiks”. Õnneks elu teeb oma korrektuurid ja minust sai ambassador. Ma olen üsna kindel, et ühiskond ainult võitis antud juhul. Lisaks Bredenile, sain sama tiitli ka Happeak-ilt. Niiet minu vaatenurgast on puhas võit – president saab olla ühele riigile korraga, aga ambassador-i tegevusampluaa on ikka tunduvalt laiem.

Kes on 3000 õpilasele korraga tundi andnud? – mina! Väga lahe kogemus anda tundi hommikul kell 8 otse oma koduköögist. Rääkisin algklassidele taaskasutusest. Minu tund on järelõppeks kasutatav Tagasi Kooli youtube kanalil.

Ilmus esimene postitus sarjast #lifehack. Ma olin juba kaua sellise formaadi kasutamisele mõelnud. Ma ei ole maailmatark, aga meil kõigil on oma nõksud, kuidas seda pöörast asja nimega elu, siin planeedil Maa väheke lihtsamaks teha – seega olen ma ise alati väga erutatud kui mõne kaasvõitleja käest tema lifehack-e kuulen! Uueks aastaks on mul juba mitu head teemat välja mõeldud.. no mitte otseselt mõeldud, ma ei mõelnud neid välja, vaid need teemad lihtsalt on elust eneses olemas.

Mai

Kui suvelõhna juba uksest sisse hakkab pressima, siis tekib ikka suurel hulgal rahval isu ennast vormi ajada ja siiani üks tõhusamatest meetoditest selle tulemuse saavutamiseks on sport. Mais toimusid Saku valla meistrivõistlused võrkpallis ja me oma meeskonnaga asutsime ka lavale. Tõime esikoha koju, jehuu!

Ja see tasakaalu teema, et ikka oleks tervislikkuse ja sportlikuvaimu juures tasakaal, siis koostöös Kafoga testisime oma kodus Jura kohvimasinat. Tasksaalu hoidmiseks lisan alati igasse kohvitassi vähemalt kaks teelusikat suhkrut ja vedelat vahukoort.

Pelle sai kaks ja mina kakskümmend seitse. Pidustusi täis kuu. Täpselt mulle sobiv. Lisaks meie sünnipäevadele oli taassünnipäev ka öökullipatjadel, sest maikuus sai valmis uhiuus kollektsioon öökullipatju. Nendega oli omajagu tööd – kõikidest mudelitest tuli teha valmis kolm erisuuruses patja, siis tuli neid pildistada ja nimetada ja igasugu asja veel – kaugelt tundub, et oh lahe uued padjamudelid, aga siit seest tundub: oohhsaapoiss, sain hakkama, tegingi ära! FINALLY. Haha.

Juuni

Miks mulle meeldib koolis töötada? Sest a) juuni b) juuli c) august. Ehk siis algas juunis peaaegu kuuekümne päevane puhkus. Aga peale absoluutselt meeldivate puhkusevõimaluste, meeldib mulle kooli juures ka see, et mul on kolleegid, jõululõunad, suvepäevad. Juunis käisimegi kolleegidega Nelijärvel.

Ilmus koritsamistemaatiline postitus seeriast #lifehack. Ja ka seda kajastas Postimehe kodurubriik.

Mu õde omandas magistrikraadi ja vahetult enne jaanipäeva sain osa oma elu teisest tüdrukuteõhtust (tsau, Riin!). See tüdrukuteõhtu tõi mulle kaasa palju meisterdamist ja loomingulist tekstikasutust – ettevalmistused selleks olid küll päris intensiivsed, aga samas pakkusid ka mulle väga palju enseväljendusvõimalust – niiet ma loodan, et sellel aastal ka keegi mu sõbrannadest mulle selle võimaluse pakub (winkwink, tsau, /confidential/ !)

Juuli

See suvi oli lihtsalt niiii ilus, et isegi mina käisin mitu korda õues, sealjuures ujumisriietes, mida nimetusele vastava tegevuse tarbeks ka kasutasin. Seepärast tahtsin juba kirjutada, et juulis midagi sisukat ei teinudki, kõik toimus ainult pinnapeal – kogu see päevitamine ja värk.

Siis tuli aga meelde, et juulis oli esimene mitmetest järgnevatest pildistamistest Bredeniga. Minu roll? Ma olen kastitassija. Muuhulgas kontakteerun kõigi armsate modellidega võtteplatsil ja eelnevalt ja järgenvalt nende vanematega ka. Mina toon kõrsikud lauale ja kasutan laste ja lastevanemate lõbustamiseks oma parimaid nalju. Koostöö Marilini ja Andresega (tsau!) oli ülilahe ja rohkem nagu mäng kui töö.

Juulis saabus meile koju uus diivan – kui ma nüüd vana diivaniga elutoa pilte vaatan või kui me terve perega üritame elutoas istuda, siis ma olen hämmeldunud, umbes sama hämmeldunud kui ma mõtlen, et kuidas inimesed väljasurunud ei ole, sest kõik need kivi- ja keskajad – kuidas on võimalik neist eluga välja tulla – sama meie diivaniga – ei saa aru, kuidas me selle väikse (ja koledaga) hakkama saime.

Riinu pulm. Ja samal ajal ka Sandri (tsau, Riin ja Sander). See oli pidu omast klassist. Mina aitasin veits seal jälle kaste tassida ja asju üles panna. Ma olen lihtsalt elus aru saanud sellest, et kui midagi palju harjutada, siis tuleb ühel hetkel ikka väga hästi välja. Minu ja flöögiga nii ei juhtunud, küll aga juhtus Riinuga – sünnipäevad ja muud peod tema juures on alati nii läbi mõeldud (ja lõppenud taxfy tellimisega), niiet ootused olid kindlasti ka kõrged, kuid me ei pidanud üldse pettuma.

August

Oli arvamusfestivali kuu, #lapsedjäidmaale kuu, öökullid Haridus- ja teadusministeeriumile kuu.

Veel käisin Tallinn24 peatoimetajaga (tsau, Thea!) kaltsukatetuuril, mis oli konkreetsemalt pühendatud koduasjade kaltsukatele. Tallinn24 on soomlastele suunatud lehekülg, mis aitab neil Tallinnast leida üles ägedamad üritused ja kohad. Ja veel üks soomlaste äge lehekülg on Doerz, mille kaudu saab näiteks broneerida minuga kaltsukakülastuse või stuudios õmblemiskoolituse. Thea kirjutas Tallinn24 lehele meie kaltsukatuurist ka väikese loo.

Esimest korda pildistasin mitte omatooteid mitteoma kodus. Ehk siis Woolishiga (tsau, Anna!) käisime väga ägedas kodus Katla majas (Liven kinnisvara) pildistamas. Sellises olukorras olin esimest korda, seega väga ensekindlalt ennast seal just ei tundunud, sest tegelikult ma ei tea pildistamisest suurt midagi, lihtsalt üritan nii teha, et ilus välja paistaks. Olin väga hirmunud pilte arvutisse tõmmates, aga midagi ikka tuli, huh, vedas!

Ja siis. Pildistasin ka midagi täiesti oma – minu uus toode, mis ootas ülespildistamist ja siinpool ekraani olija julgust vist üle kahe aasta  – seljakotid lasteaialastele. Pildistasin kohaliku kultuurimaja ees ja kasutasin selleks tarbeks kõiki oma pereliikmeid (tsau, poisid!).

September

Märgiline kuu. Uus algus. Pelle hakkas käima lasteaias täiskohaga – Päären on olnud alati seltskonnahing ja lasteaeda minemine ja harjumine on olnud mitte teema meie jaoks. Pelle, kelle hüüdnimi on kodus Sohvi, on aga tõeliselt kaalutlev, vaagiv ja süvenev inimene. Seega toimub see lasteaeda harjumise protsess mingil määral siiani. Lasteaeda minekuga seonduvalt ilmus peale koolipäevade minu ellu ka aeg, mis on tööpäev, ma rõhutan PÄEV, tegelemaks oma firma asjadega.

Algas kool ka. Mul on sellest aastast oma klass, olen 5. klassi klassijuhataja – ma ei ole küll üldse kindel, kas kõige parem klassijuhataja, aga ma püüan!

Septembris ilmus #lifehack postitus mu trenniharjumustest ja kõiki teid double tappima pannud instapostitus minu vanaisast. Ma tean, et see on kõigest ühe insta pildi laikide arv, aga seda on nii äge näha, kuidas minu lood ja mõtted teile korda lähevad – pildid on ilusad, aga mulle meeldivad ka alati lood ja kui need kaks kokku panna, siis ma saan aru, miks see pilt teile meeldis! Tsau, vanaisa!

Olen öökulle saatnud postiga vist umbes kümnesse erinevasse sihtriiki. Septembris alustasid 30 tükki oma teekonda Saksamaale. See on üks projekt, mida väga innukalt veab Createit team (tsau, Serena!).

Käisime Algo ja Dorisega (tsau!) Soomes Habitare sisustusmessil. See oli mu esimene välismaine elamus sisustusmessilt ja vist võiks öelda, et üldse esimene elamus, mis kerkib esile sisustusmessiga, sest Eestis on see … igav. Ups.

Septembris täitsin ka juba esimesed jõulusoki tellimused, aga mul ei olnud sellel hetkel veel õrna aimugi, mis aasta lõpus seonduvalt nende sussidega juhtuma hakkab. Aga see ongi mu meelest elus hästi kui mõndadest hulludest olukordadest mul ei ole enne õrnaaimugi kui ma selles juba sees olen. Mulle ei meeldi ette muretseda. Küll aga meeldib mulle, oi kuidas meeldib, ette unistada!

Oktoober

Alati oktoobris mõtlen, et rahulik kuu tuleb. Alati oktoobri lõpus järeldan, et I was wrong. Uus kollektsioon kikilipse sai valmis ja ülespildistatud ja ülesriputatud epoodi. Igapäev isadepäevale lähemale viis järjest kaugemale tellimuste täitmisega järepeal olemisest, ha. Hoolimata pöörasest ajast olen ma olen selle eest teile kõigile niiiiii tänulik – päriselt ka, see on nii lahe, et kellelegi veel meeldib, see mida ma teen – kuigi kui ma olen aus, siis mulle endale küll tulevad mõnikord pähe mõtted, et appi, miks kellelegi peaks üldse mu asjad meeldima ja miks nad peaks neid ostma – aga teie tagasiside aitab seda ensekriitilisust ka vähendada. Niiet aitäh-aitäh-aitäh!

Oktoobris, või oli see juba septembri lõpus alustasin ma üheksa nädala pikkust EASi alustava ettevõtja baaskoolitust. Koolitus leidis aset igal laupäeval, üheksa nädalat järjest. Miks ma sinna läksin? Sest, et mul on kaua, vist juba 6-7 aastat, olnud üks unistus, mille täitmiseks ma mõtlesin, et oleks ehk õige alustada teooriast.

Alustasime Black Carrot Fabric-uga ka ühte koostööprojekti, mis minu aja superebaadekvaatse planeerimise tõttu hetkel veel pooleli, aga küll see teine pool ka ühel ilusal päeval tuleb (tsau, Irene!). Teine tüüp, kellega igast plaane igasugusel erineval ajal tegime on Mirjam (tsau!), aga erinevate eluliste situatsioonide juhtumisel juhtus nii, et plaanid ei juhtunud, aga küll edaspidi juhtuvad. Alati juhtuvad!

November

Oli sellesmõttes märgiline kuu, et ma tegin oma esimesed tasustatud blogipostitused. Ehk siis ma kirjutasin päriselt arved välja, justkui oleks see mingi töö, mida ma teen. Tegelikult on see ikkagi all fun. Hah, aga kõige toredam on see, et ma olen kogemata, sujuvalt oma hobiblogimise, pööranud tööks. Aitäh igaljuhul Stockmannile ja Prismale usalduse ja nende ägedate koostööde eest!

Novembri alguses tuli välja uus jõulusokkide kollektsioon. Ma ei tea, kas see oli tingitud sellest, et see oli suurem kui ei kunagi varem, aga igaljuhul meeldisid teile sokid vägaväga. Ma loodan, et päkapikud olid helded neid oma uutes kodudes täitma!

Novembri lõpus, kõigi nende kikilipsude ja jõulususside vahel lõppes EASi alustava ettevõtja baaskoolitus – ma ilmselt käsitlen üsna pea seda ka täpsemalt, aga kui keegi tunneb, et ta sees justkui on tunne, et võiks oma asja teha, siis ma küll väga soovitan seda koolitust. Meil oli muidugi ka erakordselt äge seltskond sinna kokku saanud ja mul on mitu visiitkaarti (mis ma kaaskoolitujatelt sain) oma aega ootamas, et millal nendega koos midagi teha ja millal nende ärid käima lähevad.

Ja veel käisin Tallinna Ühisgümnaasiumi põhikooli õpilastele rääkimas taaskasutusest.

Detsember

Ma nii väga ootasin, et see esimene advent juba tuleks ja saaks natuke vabamalt võtta. Mu ootused täitusid, vähemalt selle osas, et esimene advent tuli. Koos sellega tuli ka Fazeri äge koostööpakkumine – teha nende leiva-saia pakenditest 4 diy video. Ma olen kunagi Delfiga koostöös diy videosid teinud, aga seal mina ainult meisterdasin, kogu tehniline pool oli kellegi teise ampluaa. Aga nüüd – ma tegin kõike ise. Algo projekteeris ja keevitas mulle ülihea statiivi, millega ülevalt filmida (tsau, Algo – aitäh!). Ja siis ma ise panin puki peale kaks karpi ja raamatu ja sellest sai statiiv otsevõtte filmiseks. Kuna mul oli ainult üks kaamera, siis ma filmisin kõiki klippe topelt ehk siis kahest vaatest ja siis lõikasin pärast kokku, ise. See oli põnev, aga aega nõudev. Tahan veel tänada oma kooli kolleegi Jürgenit, kes oma piirituid tehnilisteadmiseid minuga jagas – aitäh, Jürgen! Igaljuhul valmis sai, kaugel täiuslikkusest, aga kui ma oma esimest öökulli vaatan, siis on ka päris piinlik, aga kui ikka neli aastat harjutada, siis võib juba midagi tulema ka hakata, niiet nelja aasta pärast – ma loodan – siis juba parem olla selles videovärgis. Fazeriga koostöös valminud videosid näeb mu Youtube kanalilt (hah, ise ka ei usu, et ma sellist lauset kunagi kirjutan, ilma, et ma valetaks või nalja teeks :D).

Kaheksa päeva detsembrist viibisin ma kooliõpilastega Erasmus+ projekti raames Itaalias. Itaalia on üks nendest kõigist ülejäänudest maailma riikidest, kus ma käinud ei ole. Niiet oli väga põnev. Mina olin seal jälle nö kastitassija, kogu projekti vedas mu ülivõimekas kolleeg Merle (tsau, Merle!), kellega reisimine oli väga äge ja ma tean, et juba märtsis on meid jälle ootamas seitsmepäevane lähetus Rumeeniasse!

Detsembri lõpp. Pääreni sünna vol 1, vol 2, vol 3 ja vol 4. Siis jõulud X 4. Aastavahetuseks olime nii väsinud, et seda võtsime ainult ühe korra vastu, küll aga korralikult juba siis, haha.

Aasta lõpus kirjutasin veel ka Postimehes oma jõululauast. Postimehe ajakirjanik käis siin mu lauast pilti ka tegemas. See onu oli me kassist nii vaimustunud, et lõpuks läks lehte pilt, kus laud on ülikohutavalt peal, aga kass fookuses. Mina tahtsin hoopis teise nurga alt pilti teha, seda talle ka välja pakkusin, aga ta ei pidanud seda heaks – aga ma ei lasknud ennast häirida ja tegin ise telefonitaimeriga ikkagi sellise pildi ka, mis mulle meeldis.

Ühtegi raamatut sellel aastal ei kirjutanud, suurimateks elamusteks olid kindlasti uued (tööalased) tutvused, millest mõndadest on saanud ka (eraelualased) sõprused. Mulle meeldivad sellised kokkuvõtted, sest tavaliselt kui ma ühe asja nö ära teen, siis ma hakkan juba uuest unistama ja seepärast on tore korra aastas meenutada ja analüüsida, mis sai hästi ja mis lihtsalt sai. Aga nagu ma kirjutasin, siis oma mõtetes olen ma ammu juba ühe uue ja eriti kaua unistatud projekti juures. Selle õnnestumiseks kirjutasin ma isegi äriplaani ja läbisin eelnevalt viidatud EASi alustava ettevõtja baaskoolituse, aga ma olen ikkagi parandamatu praktik, niiet ma päriselt siiamaani ka ise ei usu, mis ma sinna kokku kirjutasin vaid mõtlen, et step by step ja vaatame, mis sellest välja tuleb. See (äri)idee on mu peas olnud 6-7 aastat – mõned asjad vajavad aega. Tegemist ei ole tegelikult millegi uuega, pigem mulle tundub, et see idee või konseptsioon liidab kogu minu elu üheks kokku. Nagu Sa aru saad, siis ma ise veel päris täpselt ka ei saa aru, mida ma tegema hakkan.

Ma tean, et on ka asju, mis vajavad lihtsalt ärategemist ja toetust ja ühe hullu julgustavat eesminemist. Seega ma mõtlen, kas teile pakuks huvi kui ma oma teekonda oma uue (äri)idee elustumisel siin blogis vahetevahel kajastan?

Nüüd käised üles ja äratus, mu Fiskars käärid on värskelt teritatud – tere 2019! A! Ja veel seda tahtsin ka teada anda, et uuendasin enda blogis rubriike minust, portfoolio ja koostöö.

Fotod ja tekst Anna Lutter, aitäh, kes Sa mu 2018. aastas olid – tule sellel aastal ka!

 

minu isa on minu suur eeskuju

minu isa on minu suur eeskuju


Mu isa on traktorist. Mu isa on ettevõtja. Mu isa on maailma parim storyteller. Mu isa on toetav, alati. Mu isa on tark. Mu isa on raamatu lugeja ja AK vaataja. Mu isa on sauna inimene. Mu isa on hea huumorisoonega. Minu isa on minu suur eeskuju.

Kui ma olin kuskil neljandas või viiendas klassis, siis sain ma päevikusse märkuse, sest segasin tundi -. ilmselgelt ei julgenud ma sellest oma vanematele rääkida, sest ma olin ka päev varem kirjaliku noomitusse eelmainitud infokandjasse saanud ja märkus oli sellel ajal ikkagi big thing. Aga kus häda kõige suurem, seal valgendaja kõige lähem ja nii ma otsustasin päevikust selle märkuse lihtsalt eemaldada. Juhtus aga nii nagu elus ikka – enne veel kui ma kojugi olin jõudnud, oli ema juba haisu minu ebaadekvaatsest tunnis käitumisest ninna saanud. Mida ta kodus aga päevikust ei leidnud oli märkus – nüüd läks asi üpris tõsiseks. Pika epistli tulemusena jõudis mulle kohale, et ega vist järgmine kord valgendama ei maksa hakata. Aga kõige hirmsam ootas mind veel ees – mu vanemad ütlesid, et ma pean võtma vastutuse ja minema selle õpetaja ees vabandama ja ausalt ülestunnistama, mis ma kuri inimene tema vaevaga kirjutatud märkusega teinud olin. Ja vot see oli eneseületus – ma nutsin terve õhtu ja ei julgenud hommikul kooli minna. Mu isa rahustas mind ja ütles, et suru oma pöial oma pihku ja mõtle, et see on minu pöial, ma toetan sind – sa saad hakkama. Ma surun siiamaani vahest pöidla pihku ja tean, et ma saan hakkama ja mu isa toetab mind, ükskõik mis.

Ma surusin pöidla pihku ja hakkasin neli aastat tagasi oma ettevõtet tegema. Ma surusin pöidla pihku ja sain kaks üliägedat poega. Ma surusin pöidla pihku kui pidin Estonia teatri laval kõne pidama. Ma surusin pöidla pihku ja õppisin seda, mis mind päriselt kõnetab. Ma surusin pöidla pihku ja tegin uue kikilipsude ja peapaelte kollektsiooni – pildistasin selle üles ja panin epoodi. Ma tean, et mind toetatakse ja ma tean, et ma saan hakkama! Minu isa on minu suur eeskuju.

Kui Sa tunned, et tahaks lisaks nendele ägedatele lugudele ja meenutustele, mida sa oma isale rääkima hakkad, üllatada teda isadepäeval veel ka ühe väga erilise ja mõttega kikilipsu komplektiga, siis saad selle oma isale või oma laste isale soetada minu e-poest. Lisaks tagasihoidlikutele mustadele ja hallidele, leiab selle aasta kollektsioonist ka punased ja sinised kikipsud ja peapaelad. Ja et Sa oled selle postituse nüüd läbi lugenud, siis spetsiaalselt Sulle kehtib kikilipsudele epoes 10% suurune soodustus – soodustuse saamiseks kirjutada kupongi lahtrisse kood “lugesinläbi”. Kupong kehtib oktoobri lõpuni!

Fotod ja tekst Anna Lutter


[/et_pb_text]
[/et_pb_column]
[/et_pb_row]
[/et_pb_section]

seljakott lasteaeda minekuks

seljakott lasteaeda minekuks

Kolm aastat tagasi oli selline lugu, et Päären läks lasteaeda. Nüüd on täpselt sama lugu, aga oma lasteaia karjääri alustab Pelle. Iseenesest ei oleks selles midagi märkimisväärset, sest lapsed ju ikka kasvavad ja lähevad lasteaeda ja siis kooli ja üli- või kutsekooli ja abielluvad ja saavad lapsi – selliseid asju juhtub. Aga kolm aastat tagasi, siis kui Päären lasteaeda läks, siis juhtus harukordne intsident – ma õmblesin talle seljakoti (fototõestus minu Instagramis), et oleks, millega eelmainitud asutusse minna. Kuna see seljakott tuli päris ontlik välja, siis mõtlesin, et oleks soliidne oma epoodi ka need üles panna. Juhtus aga nii, et elu tuli vahele ja nüüd kolm aastat hiljem, täna, olen oma mõtte teoks teinud. See ei ole minu jaoks olnud lihtne – peaaegu tuhat päeva, sest see tunne ja teadmine kui midagi on tegemata ja pidevalt mõtled, et aah pagan, nii palju kordi on lubatud ja edasi lükatud – see ei ole eluterve, edasiviiv ja nauditav kindlasti ka mitte. Aga nüüd, lasteaiapoisid ja -tüdrukud – maailma kõige stiilsemad seljakotid on lasteaeda minemiseks valmis!

Ehkki kotid jõudsin epoodi üles alles täna, siis tegelikult olen mitmetel laatadel ja üritustel neid juba korduvalt demonstreerinud. Samuti olen päris palju neid läbi Instagrami jõudnud ägedatele lasteaialastele laiali saata. Ja neid on olnud – ja siiani on – võimalik näha nii mõnegi edasimüüja juures ja ka ajakirjade piltidel.

Nagu eelpool kirjeldatud, siis on tegemist ennekõike lasteaiaealistele inimestele mõeldud tootega. Seljakott on umbes 31 cm kõrge ja 24 cm lai – niiet A4 suurune kunstitöö mahub kenasti kotti. Seljakoti valmistamisel on kasutatud taaskasutatud materjale. Koti alumine nahast osa on mustast kunst- või pärisnahast – naha tüüp varieerub, sest nahk on tootmisjääk (autoistmete katmisest ülejäänud väiksemad detailid) ning saan kasutada seda, mis autoistmekatjatel parasjagu ülejäänud on. Soovi korral saab alati küsida, millisest nahast hetkel kotid valmistatud on. Koti ülemine, mustriga kangas ning vooder on õhemast puuvillasest või segakangast – ka need on suures osas tootmisjäägid või juba teisel-kolmandal ja neljandal ringil olevad materjalid.

Seljakotil on üks suur voodriga põhitasku ning kott käib kinni hõbedase metallist karabiinhaagiga. Koti rihmad on valmistatud mustast, 25 mm laiusest tugevast kotirihma paelast ning rihmasid saab reguleerida pingutite abil. Koti riputamiseks on ülemisel serval puuvillasest paelast riputusaas. Koti vasakul küljel on väike logo. Seljakott on läbini käsitöö ja valmistatud armastusega. Kõige parem on seljakotiga käia lasteaias, sest sinna sisse mahub täpselt ära pidžaama, kaisukas ja väike traktor või nuku. Kui on aga vaba päev, siis sobib seljakott ka hästi muuseumide, teatri või hoopis loomaaia külastamiseks. Lisaks mõnele kommile, mis alati igaksjuhuks pikemal seiklusel kaasas peab olema, saab sinna panna paki kõrsikuid ja pudeli vett.
Selline lugu juhtus minuga. Ja nüüd ma võin õnnelikult edasi elada, teades, et vähemalt ühe mõtte ja lubaduse olen jälle ära teinud, jess – tuhanded veel minna! Seljakotte on väikeses koguses – niiet kui sul on oma vaieldamatu lemmik, siis tasub kiire olla!
Fotod ja tekst Anna Lutter
öökullid 2.0

öökullid 2.0

Kui midagi on võimalik edasi lükata, siis ma olen täpselt see inimene, kes hakkab edasi lükkama. Lükkan täpselt nii kaugele, et napilt enne tähtaega hakkama saan. Karmim juhtum on aga see kui tähtaega üldse ei ole või kui ma olen selle enda jaoks ise püstitanud, sest siis ma lükkan asju väga (väääääääga) palju edasi. Siit moraal, kui keegi peaks tahtma minuga midagi koos teha, siis ole karm ja pane tähtaeg paika!
Nii ma olen siis jaanuarist (jep, kuus kuud) alates lükanud edasi uute öökullimudelite (öökullid 2.0) tegemist. Koguaeg olen nagu natuke ikka teinud, aga kuidagi valmis ei saanud kuni ma siis otsustasin, et panen lastevaba nädala (tervitused ämmale!) endale viimaseks deadlineiks. Ja tundub, et saingi hakkama! 10 täiesti uut öökulli mudelit on tänasest epoes üleval.

Ja kui te nüüd mõtlete, et miks ma sellise veidrusega tegelen ja mis nende öökullidega teha saab, siis öökullide tekke loo panin juba ükskord ammu blogisse kirja. Ja kui aus olla, siis ega öökullil endal otseselt mingeid funktsioone ei ole – ühegi äppiga teda juhtida ei saa, samuti puudub võimalus teda laadida või oma käekellaga syncida. Niiet täiesti ebapraktiline toode. Küll aga on võimalik öökulli igal ajal kallistada, temaga rääkida ja mängida. Meelispesapaigad on neil voodid, kuid sobib hästi ka riiul või aknalaud. Öökull võib olla ilma tikandita armas sisustuselement ja kaisukas, kuid sellele saab anda ka personaalse kujunduse – tikkida peale lapse nime. Või siis teha tikandiga padi katsikukingituseks koos nime ja kõigi olulistema sünniandmetega (kuupäev, kell, kaal, pikkus). Või siis sobib öökull – kui tarkuse sümbol – hästi lasteaia lõpetamiseks, kooli alustamiseks või ka doktorantuuri lõpetamiseks.

Selleks, et oma suurt töövõitu tähistada jagan eksklusiivselt sooduskoodi, millega saab kõik öökullid maikuu lõpuni (23.-30.05.2018) 20% soodsamalt!
Soodustuse saamiseks sisesta kupongi lahtrisse kood “juhuu!”

Fotod ja tekst Anna Lutter