relatiivsusteooria #2

relatiivsusteooria #2

Analüüsides möödunud aastat numbrites, võib öelda, et muutused tõusval kursil on toimunud nii mitmemeski valdkonnas. Kahtlemata märkmisväärseim sündmus toimus mais kui meie pereliikmete arv kasvas ümardatult 33,3% võrra. Et aga möödnud aasta lahkamist kuidagi loogiliselt liigendada, alustan algusest.

Jaanuar

Kui 2015. aastal alustasin oma debüüti Mareti ajakirjas (loe SIIT), siis 2016. aasta algas uute väljakutsetega ajakirjas Kodu & Aed. Olen nüüd erinevaid tee-ise-projekte sinna kirjutanud terve aasta jagu, igasse numbrisse 1-2 juhendit koos piltidega. See teeb siis kokku aasta peale umbes 20 juhendit! Ja see on olnud tõeliselt mõnus vaheldus öökullide ja kikilipsude kultiveerimisele!

Jaanuari alguses liitus minu masinapargiga esimene pooltööstluslik Juki ja no ma ei saaks rohkem rahul olla. Õmblemine muutus kuus korda kiiremaks.

Teist korda blogis tegin sponsorpostituse, rde.ee saatis mulle statiivi (loe SIIT).

Veebruar

Sõbrapäeval tegin kikilipsu- ja peapaelakomplektidele väikese update-i. Tellimuste hulk kasvas intensiivselt ja nii tuli lisaks köögile õmblemiseks kasutada ka muud korteris jõude seisvat pinda.

Veebruaris tegin koostöös Delfiga esimest korda tee-ise-projekte videformaadis (vaata SIIT). Juhendid keskendusid eelseisvale vabariigiaastapäevale. Videoformaat tundub väga atraktiivne, kuid üksi selliste tootmine võib ikka parasjagu tüütu olla. Seepärast nautisin väga seda võimalust, et keegi filmib, keegi jälgib, et midagi üleliigset kaadris ei ole ja mina lihtsalt meisterdan.

Märts

Ehkki väike elu minu sees oli alguse saanud juba möödunud aasta hilissuvel, siis alles märtsis andsin sellest ka laiemale üldsusele teada (tsau, Riin!), just siis läksin ka koolist dekreetpuhkusele. Olin seda hetke kaua oodanud, sest pidevalt külge haaratud haigused ja üleelusuurune väsimus tegid kogu toimimisprotsessi üpris vaevarikkaks.

Tundub, et märtsis midagi muud vist peale lõputu koristamise, beebiasjade voltimise ja magamise ei toimunudki.Kodu & Aeda kirjutasin ikka endiselt ka ja öökulle tuli ka teha!

Aprill

Otsustasime oma tillukesse magamistuppa pressida ka veel tillukesema beebinurga. Tänu sellele, et üliarmas olema pidanud beebinurk oli kõledalt tühi, ebalastesõbralik ja külmalt must-valge nagu meie ülejäänud korter, tuli välja mõelda mitmeid uusi sisustusdetaile… ja nii jõudsid need ka hiljem tootevalikusse. Beebitoast saab lähemalt lugeda SIIT.

Suurenenud kehakaal soosis tugevalt diivanil istumist, seega otsustasin välja töötada uue kollektsiooni öökulle ning nii ma terve aprillikuu neid diivanil istudes tikkisin ja täitsingi ja isegi üles jõudsin pildistada (loe SIIT).

Aprillis käisin ka ka korra Kuku raadios taaskasutusest rääkimas. Järele saab kuulata SIIT: (alates 60nes minut).

Mai

Kuuendal mail liitus meiega beebi Pelle. Ta oli päris suur poiss (siiamaani on)  – 4000 grammi ja 55 sentimeetrit. Õnneks oli maikuu tellimuste poolelt rahulik ning saime mõnusalt kõik üksteisega harjuda. Ehkki esialgse plaani järgi pidi Päären endiselt päeviti lasteaias käima, et mul lihtsam oleks, siis ta otsustas siiski, et soovib ka kodus Pellega harjuda ja haakis endale lasteaiast tuulerõuged külge, jessikas.

Juuni

Ma isegi ei tea, kust mul sellised mõtted tulevad kuuajase beebi kõrvalt, aga igaljuhul tundus, et juuni algus on täpselt paras aeg, et selle suve esimesest laadast osa võtta. Nii ma siis tegin mõned asjad ja pakkisime ennast Saku laadal lahti. Pelle magas terve aja stendi taga. Ehkki kalendri järgi oli nagu suvekuu, siis ilmastik väljas ütles kõike muud kui seda.

Mõned päevad hiljem saabus meile koju “Igal kodul oma lugu” saate meeskond. Kes veel saadet ei ole näinud, siis saab seda järelvaadata SIIT.

Seoses Pelle saabumisega ilmnesid vajadused ka uute atraktsioonide nagu mängukaar ja -matt järele. Ja nagu iga keskmine eesti ema, siis ei jätnud ka mina juba väljatöötatud lahendust ainult endale, vaid panin need ikka kohe müüki (SIIN).

Juunis jõudsin (ilma lasteta) käia ka veel teisel laadal Sfäär ja sõbrad (tsau, Maria!) (SIIN).

Tegin toote- ja meeleolu fotosid ühele uuele ja ägedale sisustustoodete e-poele Kidsdecor (vaata SIIT).

Juuli

Tegin ülesvõtteid uutest toodetest ja need jõudsid ka poodidesse (Nona ja Scandikids).

Juunikuus tekkis mul tunne (tõele au andes on see koguaeg olnud, aga nüüd kuidagi muutus eriti tugevaks selle mure foon), et appi, ma ei viitsi neid õmblusmasinaid enam kapist sisse-välja tõsta (kes õmbleb, see teab) ja tuli mingi lahendus genereerida. Ja kuidagi niimoodi ma ennast järsku leidsingi vanaisa tagumisest toast tapeeti maha kangutamas. (Loe: vaatamas, kuidas Algo tapeeti maha kangutab). Ja nii oligi siis valgus tunneli lõppu tekkimas (loe algusest SIIT).

August

Juuli lõpp ja augusti algus kuulus millelegi, mida tegin taas esimest korda – pulmade dekoreerimisele (tsau, Rita ja Märt). Pruutpaar oli vist nõus kõigega, mis ma välja pakkusin ja isegi sellega, mida ma välja ei pakkunud ja tundus, et nad jäid tulemusega rahule. Seega kui keegi oma pulma dekoraatorit otsib, siis pick me, pick me!


Fotod: Krista Kõiv (SIIN)

Augustis võtsin oma (online-st leitud uue) sõbrannaga (tsau, Gerda) ette kultuurireisi Soome. Kavas olid mitmed külastused muuseumitesse ja rahvusparkidesse, kuid kahjuks tuur Soome rahvusmuuseumis “Ikea” kestis terve päeva ning kaugemale me oma süvauuringutega Soome-ugri kultuurmaastikul ei jõudnudki.

Augutsi lõpus avas uksed mitmeid kuid ehitusfaasis olnud annalutteri e-pood SIIN ja värske ja eriti ilus koduleht (tsau, Siim). Kodulehe ja e-poe konstrueerimist juhtis ja teostas Siim Veskilt, kes tegi teoks kõik minu soovid ja isegi selle, mida ma ihata ei osanud. Kui keegi veel asjatundliku ja kiiret abi vajab, siis minu käest saab ta kontaktid.

September

KOLIMINE – kõik on uus septembrikuus. Ehkki ma ei ole oma valmis stuudiot veel siin näidanud (sest ta ei ole veel valmis, detailid-detailid!), siis alates septembrist õmblen ma stuudios (tsau, vanaisa!). Mul ei ole kodus ühtegi õmblusmasinat ning kui väga vaja siis leian ühe nõela ja musta ja valget niiti (aga seda ka naabrite käest laenates).

Tegin tootefotosid Gerda käsitsikirjutatud tekstidest ja kaartidest, näeb neid SIIN.


Fotod: Jaana Süld

Septembri Pere ja Kodu numbris ilmus koostöös Jaana ja Janariga (SIIN) tehtud lastemoeseeria, mille toimumispaik oli Vääna muinasjutuline Mõisakool.

Assisteerisin Jaanat (vaata SIIT) ka tsirkusetrupi pildistamisel Pere & Kodu erinumbri jaoks.

Oktoober

Algo võttis kassi. Nimi: Kalissa.

Ja oktoobri keskpaigast algas PÖÖRANE kikilipsude tegemine, mis päädis paar päeva enne isadepäeva. Aitäh kõigile, kes mind õhtuti ja ööseti aitasid (tsau Gerda, Iia, emps ja Algo). Kui ma eelmisel aastal mõtlesin, et wow, kui palju lipse ma tegin, siis see aasta ma tegin nii palju lipse, et mu mõtteorganid ei olnud enam suutelised töötama. Aga noh, see tunne peale seda kui oled midagi hullu ära teinud… on umbes sama nagu võtad ühe kuuma leili ja siis eesruumi pingile istuma pääsed.

November

Siis kui kikilipsud tehtud said hakkas jõulusoki- ja jõuluhooaeg. (Loe: läksin vabatahtlikult leiliruumi tagasi. Aga kui leil liiga kuumaks läks, siis leidus mul tarkust, et enda kunagine klassiõde appi õmblema võtta (tsau, Anni!).

Oma jõuluhooaja tarbeks palus mul fotosid stiliseerida Eestietno (vaata SIIT) ) (tsau, Merje ja Jaana), pildistas Jaana. Jälle midagi sellist, mida ma enne teinud ei ole, aga mis mulle väga meeldis. Niiet kui keegi tunneb, et tootefotod vajavad stiliseerimist, siis pick me, pick me! 

Fotod: Jaana Süld

Seda postitust kirjutades tundub, et uued kogemused on minu liialdatud austamise objektid, sest novembris õnnestus mul (ka täiesti enne proovimata asjana) dekoreerida Lumene pressiüritust Lauluväljakul (tsau, Anna ja Ülle!) ja see oli nii äge, et kui keegi tunneb, et tal on mõni üritus ära vaja kaunistada, siis…

Novembris sain kõne Laulukarussellilt. Olin väga elevil, kuid selgus, et kõik, mis nad soovivad on üks väike öökull stuudiokujundusse. Öökull on eetris igal pühapäeval ETVs.

Detsember

Kuna oktoober ja november olid väga kiired ja töörikkad, siis otsustasin, et detsembris ise ühelegi laadale müüma ei lähe, kuid kui mu õde (tsau, Kadri!) kutsus mind Riigikogu jõululaadale, siis… (“ei” ütlemine on mulle alati problemaatiline olnud). Olime Pääreniga kohal!

Jõulud on ilmselt paljudele suur pidustuste ja õhtusöökide aeg, aga kuna mulle meeldib koguaeg rööprähkelda ja rabeleda, siis otsustasin neli aastat tagasi, et Päären võiks ju ka jõulude ajal sündida, et oleks pinget rohkem õhus. Nii me siis siin iga-aastaselt püüame ellu (ja normaalkaalu) jääda peale nädala pikkust sünnipäeva- ja jõulumaratoni.

Mu tööandja ilmselt märkas mu kõrget panust perioodil oktoober-detsember ja premeeris mind aastalõpus veel tagasihoidliku jõulukingiga. (tsau, sigma 18-35mm f/1.8).

 

Tähelepanu! Tegemist on eredamate hetkedega minu ja minu pere 2016ndast aastat, palun tarbida neid pilte seda aspekti tugevalt silmas pidades. Mulle tundub, et osaele teist on jäänud teistsugune mulje, aga ma olen täiesti tavaline inimene koos mänguasju täis elutoa, karjuvate laste ja liiga palju trennis viibiva mehega. Need on aga nii argised asjad, et ma ei vaevu neid kunagi üles pildistama või siin kajastama.

Fotod ja tekst  Anna Lutter (kui ei ole märgitud teisiti)

kuidas ma öökullide peale tulin?

kuidas ma öökullide peale tulin?

Ma kardan, et kõik, kes oma elus on midagi väiksemat või suuremat kunagi loonud, on langenud küsimuse: “Kuidas Sa selle mõtte peale tulid?” ohvriks. Tõenäoliselt on raske iseendalegi seletada, et kust need ideed siis ikkagi täpselt tulevad. Palju valgust loovuse ja selle maagilisse tekkeprotsessi  toob Sawyeri raamat “Zig Zag: The Surprising Path to Greater Creativity” (LINK) (Aitäh, Eva!). Esindusliku osa sellest raamatust, koos assisteeriva materjaliga, leiab eesti keeles minu magsitritööst, kus ma püüdsin endale seda kiirelt muutuva maailma primaarset oskust (jep, tsitaat kaitsekõnest) natuke selgemaks mõtestada. 

DSC_1872

Aga nüüd siis selle kurikuulsa “kust-ja-kuidas-öökullid-alguse-said” küsimuse juurde. See juhtus umbes kolm ja pool aastat tagasi kui ma genereerisin viimaseid projekte oma esikteose “Ideid maailma päästmiseks” (LINK) tarbeks. Kui enamus mõtteid raamatusse olid sündinud enda kodu vajadusi silmas pidades, siis viimased ideid (olin kirjastajaga enne piirmäära 30 kokku leppinud) tuli asuda harilikust pliiatsist välja imema. Mõtlesin siis, et riiete taaskasutust veel raamatus nagu ei olegi, et võiks ju midagi sellist olla. Aga millist sisustuselementi vanadest traksipükstest ja hõlmikkleidist teha saab? Koheselt tuli idee, et see asi saab olema padi. Meenusid lehma- ja lõvikujulised padjad, mille me Kadriga kunagi varases nooruses jõuluvana käest lunastanud olime. …mingi kummalisel kombel sain hiljem teada, et need padjad oli teinud hoopis mu emps sic!…. Loomad tundusid hea mõte – palju detaile, millest aplikatsioone teha. Hakkasin siis oma peas fauna esinduslikumaid liike läbi laskma. Karu ja põder tundusid liiga ühevärvilised, pruuni värvi kangast mul üldse kapis ei olnudki. Leidsin siis lõpuks kummutist kaks suuremat tükki fllisi: valge ja halli. Istusin meie toonase üürikodu põrandal ja nägin Pääreni voodikaruselli (LINK) ja korraga sai selgeks, et jah, öökullid on hea mõte.

Öökulli padjad (6)1

Tegin vaba käega mingid lõike moodi objektid küpsetuspaberile ja asusin aplikatsioonide jaoks sobivaid vanasid rõivad otsima. Silmade šabloonidena kasutasin tassi ja kaussi, mis riiulilt leidisn (teen seda siiani). Lõpuks kombineerisin siis nendest esimesed öökullid. Täitematerjali jäi puudu, aga kuna tahtsin padjad kindlasti kohe valmis saada, siis laenasin diivanilt paari padja sisutäidet ka. Mingil põhjusel – äkki saatsin kellelegi? – tegin telefoniga nendest kohe ka selle pildi:

2013-07-03 22.50.00

Raamatu jaoks pildistasin öökulle Lenna toas (tsau Laura&co!). Umbes aasta või natuke vähema pärast otsustasime ühe kursaõega (tsau, Lisete! LINK) minna Telliskivi kunsti- ja disainilaadale müüma (meie mõlema esimene kogemus), otsuse langetasime juba palju varem, teadmata, mida me üldse seal müüma hakkame, aga tahtsime vist ennast proovile panna ja käsitöö müümiskogemuse saada. Kui oodatav kogemus lähemale hakkas jõudma, siis sai akuutseks küsimus, et mida ma siis ikkagi müün.

Öökulli padjad (5)Öökulli padjad (16)

Ma ei mäleta, kuidas või miks täpselt, aga millegi pärast arvasin, et vahetult enne jõule võiks keegi äkki neid öökullipatju tahta, mille juhendi ma raamatusse teinud olin. Tegin siis vist umbes 5-6 tükki neid patju ja mõned teised asjad ka veel juurde (tsau, Iia, kellega koos neid öösel täitsime). Ühtegi öökullipatja ma seal muidugi maha ei müünud, pilte sellest kogemusest näeb SIIT. Küll aga kirjutas mulle keegi fotograaf Jaana Süld (tsau, Jaana! LINK). Olin superelevil, sest keegi oli minu loomingut märganud ja mitte lihtsalt keegi vaid päris fotograaf. Jaana uuris, et äkki saab öökulle mõneks pildistamiseks laenata ja – no kuulge – miks ei saa, muidugi saab! Sellest ajast peale oleme Jaanaga nii mõndagi koos korda saatnud ja sellest ajast peale otsustasin ma öökulle tootma hakata.

Fotofoto2

Tikand jõudis öökullidele peale pisut hiljem. Mingi hetk olin ma oodatud tervitama uut ilmakodanikku Jakobit (tsau, Riin!) ning oli selge, et oleks viisaks midagi ka tervituseks kaasa võtta, nii tehakse. Olles aga ise üsna värskelt sarnase olukorra aka lapse sünni ja katsikud üleelanud, mäletasin, et kõige lemmikumad kingitused olid need, kus oli midagi personaalset. Ega head ideed ei tule lihtsalt ja mis veelgi halvem, nad ei tule üldse tihti, seega otsustasin Jakobi sünniandmed selle vanale heale öökullile panna. Mõeldud-tehtud. Jutud ja pildid öökullist levisid ja nii ongi tänaseks päevaks saanud tikanditega öökullidest minu tellimuste nimekirja lahutamatu osa.

7Robin2

Selline on siis põgus kronoloogiline ülevaade öökullidest. Tundub, et just need isendid on peakangelased minu brändi annalutter kujunemisloos. Seepärast otsustasin ka sellise märgilise sündmuse – nagu e-poe avamine kahtlemata on – öökullidega ära märkida. Ehkki mulle endale tunduvad need öökullid mõnikord juba nii igavad ja tavalised, et mõtlen, kes neid ometi küll tahab, siis tõeliselt mõnus ja värskendav oli lugeda teie kommentaare ja no 910 jagamist tõestab, et vähemalt nii palju (see on ikka väga palju) inimesi päriselt ka tahavad neid! Aitäh kõigile, kes on öökulle tellinud või neid jaganud või lihtsalt häid mõtteid mõelnud ja öelnud!

71

Pinge jõudis ilmselt haripunkti juba selle postituse teise lõigu alguses, kuid ma pidin lihtsalt selle väikese kronoloogilise ülevaate Eesti kodudes leiduvast öökulli liigist lõpuni kirjutama. Aga nüüd siis. Võitsid need, kellel vedas: Signe Sillamägi, Marle Merimaa ja Kadri Migul. Võtan teiega ühendust! Sisekujunduse, lapse silmavärvi või elutoa seinal rippuva Kostabi maaliga harmoneeruva öökullipadja saab välja valida SIIT.

4Päären4

Fotod: Anna Lutter, Jaana Süld, Kristina Kaiva

 

tunkedes mehed raagus puudel ehk juba jõulud

tunkedes mehed raagus puudel ehk juba jõulud

Jõulud! Tõenäoliselt on ühele harju keskmisele inimesele juba novembri algusest selle püha saabumisest aimdust andnud raagus puudel sinistes tunkedes ronivad džentelmenid; punaste tüttmütsidega ehitud näotud Koduextra ja Jyski reklaamlehed; pakkepaberi rullidega kaubanduskeskustest väljuvad naisterahvad ja õhtuti diivanitel hõõgveini joovad abikaasad. Minu selle aasta kõige suurem jõulutunde tekitaja on aga vaieldamatult olnud exceli-tabel nimega tellimused.xlsx.
Ja mul on selle üle suurim rõõm. Eriti suur rõõm on see, et juba kuu aega ei tööta ma oma väikeses päikapiku töökojas üksi, seega saame, jõuluvana poolt kuutöötaja tiitliga pärjatud, Krissuga vastu võtta rohkem tellimusi kui ma seda üksi ealeski teha oleksin võinud, je.
Ühel mõne nädala kaugusel päeval pildistasime ühte imearmast eritellimust. Pildistamiseks laenasime Pääreni voodit, aga nüüd rõõmustab kogu see helgus juba mitu nädalat Sofiat. Komplekti kuulus lisaks kolmele erisuuruuses öökullipadjale ka lapitekk, nimega lipukeste rida ja hunnik pisikesi öökulle, mis oma koha Sofia kardinapuu küljes leidsid. Suur pai tellijale, oli tõeliselt põnev ja loov kõike seda omavahel sobitada ja töötama saada!








Minu tellimused.xlsx on valmis vastu võtma veel mõned tellimused, je!
Pöörduda võib facebooki kaudu SIIN või kirjutades fabritseeritudaktid@gmail.com.
Suur öökullipadi 28 eurot (nimega/ tekstiga 30 eurot)
Keskmine öökullipadi 26 eurot (nimega/ tekstiga 28 eurot)
Väike öökullipadi 22 eurot (nimega/ tekstiga 24 eurot)
Pihuöökull 12 eurot
suur murureha Fiskars Solid L

suur murureha Fiskars Solid L

Ehki alateadvus kosutab mind ikka ja jälle kuskilt kaugest põhikoolist saadud teadmisega, mis väidab, et inimene õpib oma enda vigadest, siis mina olen konstantselt otsustanud oma alateadvuse aatelised püüded kõikvõimalikke meetodeid kasutades maha suruda ja ära eirata. Jah, ma ei ole oma vigadest õppinud. Ajalugu kordub.
Kui ma eelmisel aastal Tallinna esimese improvisatsiooni festivali TILT tarbeks ligi sada kikilipsu valmis olin nõus tegema, siis tundus see otsus kohe alguses pisut meeletu, aga nagu minu puhul ikka: ära mõtle, kohe ütle. Minu nõusolek saabus ilmselt kiiremalt kui number 1 tramm Tallinna Ülikooli eest Hobujaama sõidab. Eelmise aasta fabritseeringuga saab tutvuda SIIN.
Kui ma nende sajaga möödunud aastal siis ühele poole viimaks sain, hingasin kergendatult ja mõtlesin, et ei kunagi enam. Nii kaua ma niimoodi sain õilsalt mõelda kuni Eva umbes kuu aega tagasi kummikommide ja limonaadiga jälle ukse taga oli. Õmblusmasin pandi täistuuridel tööle ja kohvi keedeti ikka nii kange, et vähemalt neljani masinat tallata jõuaks. Selle aasta lipsud on sinisemad kui eelmise aasta omad ja vähem sai neid ka tehtud. Poole vähem.
Päris sama reha otsa ma see aasta ikka kah ei astunud, ühe moodsama mudeli otsa nähtavasti hoopis. Kui eelmise aasta fotoseeria sündis ilma igasuguse plaanimajanduseta, siis see aasta oli kõik teistmoodi. Modellid sõitsid kokku üle kogu Eesti ja lavastus ise ei leidnud triviaalselt aset maja taga, vaid selleks eelnevalt ettemõeldud koordinaatidel – endise kolhoosi söökla juures. Pildistamisega läks meil tugevalt üle tunni. Lisaks pildiseeriale, mis kultiveeriti Hooandja kampaania tarbeks (SIIN), sain ma pildistamiselt ka keskmiselt eeskujulikuma neeruvaagnapõletiku.
Õnneks ei ole haigus nii püsiv nähtus kui Hooandja kapaania ja on vahepeal raugenud. Hooandja kampaania aga endiselt veel vältab (SIIN). Toetage noori tegijaid ja toetage enda hinge ka – minge teatrisse!
Modellid: Eva, Reijo
Foto, stiil: ma














testgrupp

testgrupp

Sügisköhade ja psühholoogiste nohude kiuste ajasime täna ennast Pääreni ja Mariaga toast välja. Kaasa pakkisin eile öösel fabritseeritud mütside ja sallide eksemplarid ja mõned komplektid vahetusriideid, mida nõudlik ja pikaagse modellikogemusega Päären otsustas meie tagasihoidlikul võtteplatsil selga muidugi mitte panna. Rõõm-rõõm!
Hoolimata arvukatest vahejuhtumistest ja Pääreni disipliini minetamistest, said mütsid ja tuubsallid siiski igatepidi ära pruugitud. Tõsi, enamike neist testisime toas koos Kingidraakon Dibo, Lammas Shauni ja muude rahvuskangelastega. Teadagi on raskused nende ületamiseks ja seega võib ülesvõtteid paksematest ja õhematest ja uuematest ja vanematest sallikangaid leida minu Facebooki lehelelt, SIIT.












Komplekt 11€
Eraldi: tuubsall 7€, müts 6€
Lisandub postikulu
Saadaval erinevad suurused ja värvid (SIIN)
Tellimused Facebooki (SIIA) või lutteranna@gmail.com
ristlipse saab

ristlipse saab

Tundub, et evolutsioon on jõudnud müügiplatsilt kaugemalegi. Kaks postitust nädala aja sees on selles ajaveebis midagi fenomenaalset. Põhjuseid sellise olukorra sündimiseks on mitmuses. Alustan kõige uhivärskemast.
Umbes mõned päevad tagasi tulin mõttele fabritseerida lisaks täismeeste kikilipsudele ka mõned väikese inimese kikilipsud, ikka nii, et papa saaks ka Pääreni stiili järgida. Täna võtsin kätte ja tegin ära, mis see siis ära ei ole. Ja kuna esimesed neli komplekti mulle nii ilushead paistsid, siis käisime neid õhtul kohe Pääreni, Algo ja Maria peal revideerimas.





Plaanin selliseid järgmise nelja öö joosksul juurde toota, et juba reede südapäevaks sõita Taimi Paljaku poolt soojaks ja vihmavabaks lubatud Pärnusse. Lisaks kikilipsude fabritseerimisele kavatsen tegeleda ka uue mustriliste mütside ja tuubsallide õmblemisega. Kõike seda saab katsuda Liivakaru lastemoe päeval, vaata SIIT.




Ja kes veel pole oma õnnele võimalust andnud, siis endiselt saab osaleda ühe armsa öökulli (padja) võitmsel (SIIN).

Ja kui Pärnusse ei jõua, siis peaegi-peaegi saab kikilipse ka interneti vahendusel katsuda, kes kannatada ei oska, võib mulle kohe kirjutada: lutteranna@gmail.com või SIIA.