#lifehack – trenn

#lifehack – trenn

See on minu kolmas postitus sarjast #lifehack. Esimene rääkis kaltsukates käimisest ja teine koristamisest. Kolmas räägib teemal mina ja trenn. Kui Sul ei ole aega, et seda postitust läbi lugeda, aga tahaks ikkagi hirmsasti teada, kuidas ma ennast vormis hoian ja mis mu trenn on, siis võin etteruttavalt öelda, et nii nagu eelmises kahes #lifehack posituses olid märksõnadeks: koguaeg, möödaminnes, ära heida meelt – siis sellise tõdemuseni jõuan ka selle postituse lõpus. Kui sa istud aga parasjagu diivanil ja otsid põhjust, miks mitte alustada kohe nüüd kõhulihaste treenimisega, siis see postitus on täpselt Sulle – üks hea põhjus, miks trenn edasi lükata ja veel veits tigudiivanil unistada ja kompleksharjutust näpu- ja silmapõhjalihastele teha.

Soovitus number 1: leia endale ala, mis Sulle meeldib!

Mul ei ole üldse sportlashinge, mulle ei meeldi võistelda – üldse mitte – küll on aga mul tugev sotsiaalne hing ja seepärast on mulle alati meeldinud käia trennides – et pärast riietusruumis ja saunas juttu rääkida. Ma olen kooliajal käinud kergejõustiku-, ujumis-, võrkpalli-, ja tantsutrennis. Ja enda entusiasmil on mulle rohkem pinget pakkunud jooksmine, suusatamine ja rulluisutamine. Tänaseks on minu treeningkavasse jäänud ainult iganädalane võrkpallitrenn. Käime võrkpallis Algoga koos ja trenn asub siin samas Kurtnas. Kuna meil treenerit ei ole, siis on see rohkem mängimine – mängimine on iga pühapäeva õhtul kaks tundi. Mängule järgneb saun ja vestlused riietusruumis. Võrkpall on põnev, sest vaja ei ole ainult füüsilist tehnikat, vaid ka vaimset – eriti oluline on võiskonnas valitsev emotsioon ja üksteise toetamine.

Soovitus number 2: leia trenn, milles Sa üldse ei saa arugi, et Sa trenni teed.

Ehk tule rahvatantsu! Ma olen rahvatantsu tantsinud vist nii kaua kui ma mäletan. Mina ja Algo saime rahvatantsurühmas kokku. Trenn toimub kord nädalas poolteist tundi ja ehkki seal tuleb koguaeg galoppi ja polkat vihkuda teha, siis kuna samal ajal keegi pidevalt teeb (või vähemalt üritab) nalja, siis ei pane peaaegu seda suurt füüsilist pingutust tähelegi. Järgneb väikene reklaamiminut: kui Sa oled alati mõelnud, et tahaks tantsupeole saada, aga pole turvameestest mööda saanud, siis siin on Sulle võimalus: tule tantsima – üldtantsupidu 2019 ootab! Otsime oma segarahvatantsurühma Hellad tallad uusi huvilisi. Trennid toimuvad igal esmaspäeval kell 19.00 (alustame 17.09.2018) Kurtna lasteaia saalis (Kurtna tee 50, Saku vald) (reklaam lõppes). Oma pika kogemuse põhjal võin öelda, et lisaks rutiinsele trennile, toimuvad ka pidevad lavaproovid erinevates saunades ning teambuilding üritused – seega füüsiliselt ja sotsiaalselt päris karm katsumus, aga seda väärt!

Soovitus number 3: tee trenni sellel ajal kui Sa ei tee trenni.

Näiteks tööle minnes – ära mine bussi või autoga – jaluta vähemalt paar peatust (või terve tee – kasuta ratast). Kooli tööle on mul umbes 200 meetrit minna, ütlen ausalt, et autoga olen nende aastate jooksul ainult paar korda läinud. Korista – mida rohkem koristada, seda rohkem korras on kodu ja seda rohkem trenni on tehtud! Mine lapsega õue – selles ma eriti hea ole, sest enamasti õues olles ma ei viitsi  (paha-paha sõna) ringi liikuda vaid pigem istun kuskil, oih. Kasuta treppe ja võta neid kiirelt! Ära mõtle, et homme viid prügi välja kui tööle lähed – vii kohe – eriti mõjus kui elad neljadal korrusel näiteks.

Soovitus number 4: ära kuluta aega trenni minemisele.

Eriti oluline trenni suhtes on ka see, et trenn asuks kodu lähedal, et ei peaks sellest 24st tunnist kahte tundi kulutama transpordile, mis viib auto või bussiga trenni ja tagasi – püüa leida treeningkoht oma kodu või töökoha lähendal. Ja kui Su kodukoha lähedal ei ole mõnda kõrge laega võrkpallisaali või Sul pole sobivaid riideid või pole kodus jooksulinti, siis  mine oma elutppa! Minu kõige sagedasem treeningsaal on minu elutoa vaibal. Mul ei ole isegi mingit moodsat joogamatti vaid on tavaline valge fliis, mille peal ma harjutusi teha vihun. Piltide jaoks panin moodsad treeningriided selga, aga muidu võimlen tavalistes koduriietes.

Soovitus number 5: kõhulihaseid arendavad harjutused.

Minu harjutuste tegemise lugu. See oli umbes kaheksa või seitse kuud tagasi kui ma õhtul lapsi magama panin (ehk siis istusin nende toas ja ootasin, et nad uinuksid). Ma istusin seal ja mõtlesin, et appiiiii mul on nii palju asju veel teha, aga selle asemel ma istun siin pimedas toas ja ootan midagi, mille juhtumise aeg on alati määramatu. Tegin siis väikese ajurünnaku (pedagoog minus), et kuidas seda aega ära kasutada ja järsku tuli idee, et hakkaks kõhulihaseharjutusi tegema. Hakkasingi. Kuna me panime Algoga lapsi üle õhtute magama, siis tegin ka harjutusi üle õhtute. Harjutuste sooritamine mõjus väga värskendavalt, sest muidu mul kippus lastetoas alati uni peale tulema ja kui need vennad lõpuks magasid, siis vajusin ise ka kuhugi diivanipatjade vahele sujuvalt ära ja mingite asjade ära tegemisest võisin ainult endale lucid dream-i tellida. Aga peale harjutuste tegemist käisin pesus ja olin siis mega värske ja … no tööd ikka ei viitsi üldjuhul tegema hakata, aga vähemalt ma nautisin teadmist, et ma oleks seda võinud.

Täna enam lapsed meie juuresolekt magama jäämiseks ei vaja. Mõtlesin, et okei, nüüd on minu harjutuste tegemise etapp elus ka läbi, aga tegelikult leidsin endale uue aja. Mul on selline komme, et tahan igapäev lõuna ajal magada – tegelikult nagu ei taha, aga hirmus uni tuleb mingi hetk peale ja nüüd on nii, et iga kord kui ma taban ära, et nüüd tuleb uni, siis selle asemel, et pleed endale diivanil olles peale tõmmata, võtan ma pleedi endale põrandal alla ja hakkan harjutusi tegema.

Lisaks kõhulihastele teen ma ka seljalihaseid ja mingisuguseid käelihased. Need harjutused, mis ma teen, need ei ole mingist kavast vaid on lihtsalt mõned harjutused, mida ma elu jooksul erinevates trennides olen teinud ja siis valisin endale mõned ja neid teengi. Ma ei tea, kas nii käib, aga ma teen igaljuhul nii. Kokku kulub mul kõigi harjutuste tegemiseks umbes 15-20 minutit (nii vähe ju!) ja siis mu kõige lemmikum osa kui harjutused on tehtud, siis venitan ja mõtlen, et damn kui tubli ma ikka olen, et need harjutused ära tegin – selle kogemuseni jõudmine innustabki mind peamiselt üle päeva neid harjutusi tegema.

Soovitus number 6: ära panne hullu.

Mulle väga meeldis jooksmine, aga kõik, kes mind kauem Instagramis on jälginud teavad, et mul oli poolteist aastat tagasi põlveoperatsioon. Mul oli põlves healoomuline kasvaja. Operatsiooni käigus ei suudetud kogu kasvajat eemaldada ja nii sain ka kiiritusravi. Aga ka see ei mõjunud piisavalt ja nii on mingi osa sellest veel endiselt mu põlves ja mu põlv valutab vahetevahel (kui ilm muutub näiteks). Ühesõnaga, joosta ma selle põlvega enam ei saa, küll aga olen ma leidnud teised alternatiivid ja ma ei ole üldse kurb või pahane või pettunud, sest see on kõigest jooksmine! Seega minu soovitus – kui Sul on mõni vigastus, siis arvesta sellega ja leia mõni alternatiiv. Ja kui mõnipäev on selline tuju, et appi ma üldse ei viitsi trenni teha, siis ära tee! Kui ikka kohe üldse pole tervist või tuju teha, siis ma kunagi ei pushi ennast – trenni mõte vist on ju hea enesetunne, aga kui seda läbi kohutava surumise teha, siis ei tundu see mu jaoks mõistlik.

Soovitus number 7: ära vea ennast alt!

See võib tundnuda natuke vastuoluline eelmise soovitusega, mis väitis, et kui tuju pole siis ära tee, aga tegelikult ei ole – vastuolus ei ole see tähendab. Ole enda vastu aus, kui päriselt tuju ei ole, siis ei peagi tegema, aga kui päriselt on lihtsalt see, et üldse ei viitsi sellelt diivanilt püsti ajada ennast ja Anna mega pikk postitus on ka nüüd läbi töötatud, siis ära vea ennast alt! Mõtle sellele kui hea tunne peale väikest trenni on ja lihtsalt ära mõtle rohkem vaid mine ja tee see ära! Ma ei hakka seda diivani ja ukse slõuganit siia kirja panema, aga see kehtib!

Teksti ja fotod Anna Lutter

 

#lifehack – koristamine

#lifehack – koristamine

Teadlased ei ole veel omavahel kokku leppinud, kas geenidega saab isikuomadusi kaasa või siis ikka mitte ei saa. Seega ei või ma kindlalt väita, et olen oma vanaemalt pärinud ülidomineeriva koristamisgeeni – võib vabalt olla, et vanaema on mulle väikesest peale lihtsalt nii tugevat ajupesu ja praktikat teinud, et ma lihtsalt ei suuda taluda kui asjad on organiseerimata, mustad ja sassis. Ühesõnaga. Moel või teisel on minust kasvanud inimene, kelle ümber peab kõik olema korrastatud ja puhas. Tervitan siinkohal oma 83 aastast vanaema, kes redeliga ronides aknaid peseb ja oma korterealmu prügikastide sisu loogilisemasse ja säästlikumasse asendisse organiseerib ja regulaarselt seest poolt ka peseb – mul on pikk maa veel minna!

Vahel ikka püütakse Algo käest küsida, et räägi, kui sassis teil tegelikult kodus on ja kuidas need Instagrami pildid sünnivad, kas kogu elu lükatakse jalaga ühte seina, et teisest stiliseeritud seinast pilt teha – juhtub ka nii, aga üldiselt on Algo sunnitud vastama, et meil ongi kodu koguaeg korras. Päriselt. Peaaegu alati, sest ma lihtsalt ei suuda eksisteerida segamini ja mustas kodus. Teate ju seda tunnet kui peaks lõputööd kirjutama, aga hakkate suvalist sahtlit sorteerima. Mu lõputööd on ammu juba kirjutatud, aga sahtlite koristamise kultuur on jäänud – koguaeg ja alati on vaja midagi koristada, sorteerida ja ümber sättida!

Aastate jooksul on mul välja kujunenud mõned harjumused, kuidas kodu korrashoidmist enda jaoks lihtsustada. Üks vähestest asjadest, mida ma tean, on see, et maailmas on ka palju inimesi, kes ei ole vanaemalt sellist dominantset geeni või ajupesu kaasa saanud (näiteks minu ema – tsau, emps!), siis otsustasin oma koristamis hacke jagada, äkki on kellelegi veits abi või äratundmisrõõmu! Ma räägin koristamisest nii nagu mina seda teen.

  • Ma koristan koguaeg, möödaminnes! Samal ajal kui lapsed söövad ja ise juba lõpetanud olen, siis ma koristan köögikappe, töötasapindu, külmappi – ühesõnaga kõike, mis köögis on. Kui lapsed on dušši all, siis koristan vannituba kui lapsed on lastetoas, siis ma sorteerin mänguasjakorve (kus peavad ilmselgelt asjad liigitatud olema – ma olen veendunud, et süstematiseeritud keskkonnas on lapsel lihtsam süsteeme ja elu mõista).
  • Ma koristan korteri igal õhtul vahetult enne laste magama minekut ära – panen kõik asjad omale kohale (sh vedelevad riided, mustad nõud, kommipaberid, Algo sokid, haha, tsau, Algo! jm), vajadusel (st alati) imen tolmu. Niiet siis kui lapsed voodisse on läinud saan ma teha seda, mida ma parasjagu soovin, mitte ei pea selle jalgpalli meeskonna päeval tekitatud segadust koristama hakkama. Ja siis on hommikul ka alati meeldiv ärgata – kõik on korras (juhul muidugi kui mõni lastest ei ole varem ärganud ja diiavni peal leiba sööma hakkanud vmt – aga see on elu ja sellega olen ma juba arvestanud).
  • Nii nagu tuleb kodu ära koristada õhtuti, siis koristan ma kodu ära ka alati enne kui kodust välja lähen – enamasti ka siis kui ainult kümneks minutiks lastele lasteaeda järgi lähen. Siin võib peituda ka üks põhjus, miks ma alati igale poole hiljaks kipun jääma – sest need diivanipadjad vajasid veel väikest kohendamist.
  • Korra nädalas teen ma suurema koristuse – pesen aknad (nii seest kui väljast – talvel muidugi väljast mitte), pühin igaltpoolt tolmu, pesen üle kõik toolid, uksed, kapiuksed, üritan seinte pealt maha saada mustade sõrmede jäljed, klopin õues vaibad ja pesen põrandad. Kokku kulub selle protseduuri jaoks umbes neli tundi – ma võtan seda kui head trenni! Üldiselt teen seda alati koos Pellega, aga kui lõpus põrandate pesu on, siis on alati meeldiv kui Algo sellel ajal lastega õues on. Ja no üldse on üksi koristamine effektiivsem ja kiirem, aga samas mulle meeldib mõelda, et äkki siis lapsed mõistavad rohkem, kuidas asjad korda saavad (haha, ise ka ei usu, mis ma kirjutasin siia… mu lapsed ei korista never enda järgi).
  • Tegelikult aga püüan erinevatesse ülesannetesse ka teisi pereliikmeid kaasata – näiteks diivani alt koristamine, vaipade kloppimine või muu vähem vastutusrikas ala (sest keegi teine ei oska siin nii hästi tolmu imeda või kapiuksi poleerida kui mina!).
  • Suurema koristuse võtan tavaliselt ette pühapäeva õhtul või nädala alguses, sest nädalavahetusel on segaduse tekitajaid nii palju kodus, et koristatud kodu tundub lihtsalt totaalne raiskamine.
  • Tavaliselt üritan iga suurema koristuse käigus ühte asja põhjalikumalt koristada, näiteks, et ühel nädalal koristan põhjalikumalt riidekappi, teinekord riiuleid või karpe, siis jälle diivani või voodi alust.
  • Mul ei ole pesupesemise päeva vaid see käib möödaminnes. Meil ei ole kodus pesukorvi, pressime musta pesu segamini pesumasinasse ja kui sinna enam ei mahu, siis see on selge märk, et tuleb masin tööle panna. Sorteerin värvi järgi, otsin veel korterist asju juurde, et masin täis saada ja masin tööle. Seega ei teki mul kunagi meeletuid mustapesu hunnikuid, sest jooksvalt koguaeg tegelen sellega – reaalselt üldse ei mõtlegi enam pesu peale, vaid kuidagi jooksvalt kõik sujub.
  • Meil on juba paar aastat pesukuivati. Ausalt, nii hea asi. Ma tean, et see väsitab riideid, aga see aja kokkuhoid ja mugavus on minu jaoks nii määrav (pluss riiete kuivatusrest toas näeb nii kohutav välja), et ma kuivatan reaalselt kõik riided ja kodutekstiilid kuivatis. Ehk siis pesumasinast otse kuivatisse ja kuivatist viskan riided lastetuppa, kus need õiget pidi pööran, kokku voldin ja kappidesse laiali tassin.
  • Pesu pesen ja voldin ja panen kappi alati sellel ajal kui lapsed on üleval ja oma toas mängivad – mu meelest tundub lihtsalt raiskamisena seda nende uneajal teha. Triikrauda ei ole me kodus juba paar aastat, niiet õnneks nendest triikimisvajadusgeenidest olen prii ja me ei triigi ühtegi asja, oih.
  • Riided panen kappi ja kummutisse sordi ja värvi järgi – alati jätan murdejoone pealepoole, sest nii on lihtsalt ilusam ja mugavam neid asju pärast võtta ka.
  • Mul on hästi palju karpe ja panipaiku kodus – iga asja jaoks on oma koht! Reaalselt on nii ülilihtne ka koristada, ei teki seda mõtet, et oota, kuhu selle nüüd panna võiks, vaid ma tean täpselt kus mingi asi käib ja sinna ta ka viin.

Palun öelge, et ma ei ole üksi ja siin on veel palju selliseid kirglikuid koristjaid! Ja muidugi olen väga avatud ka uutele ägedatele koristusnippidele. Kuidas teie oma kodu korras hoiate?

Fotod ja tekst Anna Lutter

#lifehack – kaltsukad

#lifehack – kaltsukad

Mul ei ole isegi vaja üldse liialdada kui ma ütlen, et ma olen kaltsukaid külastades üles kasvanud – ma olen kaltsudes üles kasvanud. Ma arvan, et umbes 75% riietest, mida ma kunagi kandnud olen, on pärit kaltsukatest. Periooditi on see protsent olnud kindlasti kõrgem ja periooditi madalam, sest teiseringi poodide külastamine võtab päris palju aega, niiet beebipoegade kõrvalt oli see vahepeal üpris keerukas. Küll aga tegi selle beebiperioodi kindlasti tasa üks kuue või seitsme aasta tagune suvi, kui ma töötasin neli kuud Humanas! Ma töötasin Nõmme Humanas puhkuste asendajana – see oli üks äärmiselt mõttetu töökoht, sest palka ma põhimõtteliselt koju tuua ei jõudnud, sest see kõik kulus poes ära, haha. Aga kui see väike miinus kõrvale jätta, siis tegelikult oli see tõeliselt äge kogemus! Praktiseerin siiani mitmeid Humanast saadud nippe. Samuti hindan väga kõrgelt neid teadmiseid, mis ma Humana (ja ka teiste taaskasutuspoodide) kui organisatsiooni kohta sain – seitšas v magasiine Humana tšaš kidahhh.

Seega on kaltsukakultuur minu jaoks nii iseenesest mõistetav nagu – ma ei tea – tuttavate teretamine. Eelmisel nädalal toimus meil Kurtna Koolis õpilasomaloomingut tutvustav üritus Loomeaken, mis oli seekord keskendunud taaskasutusele. Minu (ja ikka kõigi teiste õpetajate, õpilaste ja lapsevanemate ka) suureks rõõmuks käis oma taaskasutusharjumustest ja -trikkidest rääkimas kirglik taaskasutaja ja alati ülisärav Agnes Sekkarileiud blogist. Ehkki minusugune on need trikid vist juba emapiimaga kaasa saanud, siis sain peale Agnese vahetut esinemist üsna palju tagasiside, et vau kui äge ja kui head nipid ja miks keegi neid enne jaganud ei ole. Ma muidugi noogutasin kaasa, et tõesti oli üli meeleolukas ja head nipid, aga seda, kuidas, miks ja millal tuttvaid teretada tuleb teab ju igaüks... aga selgus, et ega ikka ei tea küll. Niisiis otsustasin inspireerituna Agnese nippidest kirja panna ka oma kaltsukakülastamise kultuuri põhiprintsiibid.

  • Ära kunagi tee järeldusi paari külastuse pealt – on olemas küll kaltsukaid, kust ma peaaegu kunagi midagi ei leia, aga näiteks situatsioon, kus kaks korda järjest Nõmme Humanast tühjade kätega välja pead tulema ei tähenda seda, et kolmandal korral sa terve koti riietega sealt ei võiks väljuda – ehk siis kaup vahetub, ära anna alla!
  • Kaltsukasse ei saa asju vaatama minna. Tuleb ikka kohe käed külge panna – riidepuu riidepuu haaval, vaatad kõik läbi. Ei saa nii, et lähed korra stange otsa ja tajud ära, et pole miskit – tööta materjal detailselt läbi.
  • Kitsenda sortimenti! Kui on mingi kindel värv, mida otsid (või värvid mida välistad), siis saad automaatselt neid otsida (või stangel kõrvale lükata) – kui kärts roosa pole sinu teema, siis ära hakka oma aega selle eseme vaatamisele kulutama.
  • Ära kunagi otsi midagi konkreetset. Kaltsukas ei ole see koht, kuhu saab lapsele homseks lasteaeda minekuks talvesaapaid skoorima minna. Kui on homseks vaja, mine päris poodi! Vaata alati kõik stanged läbi, isegi kui parasjagu ei ole suvi, siis tasub ikkagi ka kleite vaadata, sest suvel ei pruugi see äge hürp sind stangel ootamas olla.
  • Ikka varuga! See on nagu Lätist alkoholi ostmine, ikka varuga! Ehk siis kolm numbrit suuremad laste jalatsid – kui välimus klapib ja hind on mõistlik, siis ma kunagi isegi ei mõtle – ikka nagu Lätis.
  • Proovitud riiete stange. Keegi on juba töö sinu eest ära teinud – teistele silma jäänud riided, mis pole mingil põhjusel neile sobinud, sulle äkki sobib!
  • Ära vaata suurust! Ära lase ennast rõivaste suurusnumbritel piiritleda. Kui asi meeldib, siis proovi selga – kõik ei peagi alati liibuv ja taljesse olema. Või äkki ongi see asi sattunud kaltsukasse kuna ei vasta päris täpselt oma sisse kirjutatud numbrile ja nüüd kõik hülgavad vaest t-särki pelgalt valesti mõõdetud ja kinnitatud numbrimärgi pärast.
  • Kaltsuka külastamisel tuleb kasuks mugav riietus proovimiseks, võimalusel auto (mugavam kaupa tassida ja pikki vahemaid läbida), ära unusta süüa ja juua, hea seltsiline ja piisavalt palju aega.
  • Proovi riideid. Ma tean, et palju lihtsam on mõelda, et ah suva see 1 euro ja kodus proovin, aga kui kohe üldse ei sobi, siis tuleb sul mõtlema hakata, kuhu see asi pärast kodus panna. Pluss äkki keegi tuleb peale sind samasse kaltsukasse ja otsib just seda asja, mis sa ära ostsid (aga sulle üldse ei sobi), siis on maailmas korraga kaks õnnetut inimest juures – niiet, proovi asju, see teeb õnnelikumaks!
  • Ära osta asju, mida sa mõtled, et oh, siit saaks seda veits kohendada ja siit seda ühendada – suure tõenäosusega sa ei jõua kunagi sinna – vähemalt ma mitte. Reaalselt ma ei mäleta, millal ma “ah, siit teen nii, nii lihtne ju” ära tegin.
  • Spetsiifliselt Humanast – uue kauba päevadel ole esimesena kohal, kõikides kauplustes on erinev valik, niiet mida rohkem poode külastad, seda suurem võidu võimalus. Hea kvaliteedi ja hinna suhe on -50% päevadel. Kuna riided on pandud stangedele värvide järgi, siis saad kohe oma sirvimismahtu vähendada. Iga päev lisatakse Humanas sama ühik uusi tooteid müüki tagasi – niiet kui sa täna käisid, siis on alati põhjust homme uuesti minna!
  • Ütle müüjale: “Tere!” ja ole rõõmus, sest mossis inimesi kaltsukad ei soosi, vanarahva tarkus.

Teooriat tuleb alati kinnitada ka praktikas, niisiis raporteerin oma viimasest kaltsukatuurist. Käisin oma õega Humana uue kauba päeval. Kokku külastasime seitset Humanat: Nõmme, Õismäe, Mustika keskus, Mustamäe, Pärnu mnt, Lasnamäe ja Järve. Läks meil päris mitu tundi, mõnest Humanast leidsime vähem, teisest rohkem, aga ei ole olemas sellist asja nagu hea Humana – riided sorteeritakse valmis sorteerimiskeskuses ja pärast jagatakse lihtsalt laiali – niiet kõik Humanad on head ja alati tasub minna!

Ühtlasi vabandan juba ette ära – mõtlesin, et teen pildid riietest enda seljas, aga I have no idea, kuidas või millises poosis neid kodus koridori taustal näidata tuleb, niiet proovisin selliseid klassikalisemaid poose nagu #appimaeioskakaameraeesolla ja siis #appikuikohutavagamaikkateenära.

Nahktagi, mis pole nahast – 13.90 eurot (Mustamäe Humana), nahalaadsed püksid – 7 eurot, kingad – 11 eurot (Õismäe Humana), kleit/pluus – 5.50 eurot (Mustika Humana).

Rohekas jakk – 10 eurot, kingad – 7 eurot (Nõmme Humana), kleit/pluus – 5.50 eurot (Mustika Humana)

Püksid – 5.50 (Õismäe Humana), t-särk – 6 eurot (Pärnu mnt Humana), nahtagi – 13.90 eurot (Mustamäe Humana), kingad – 7 eurot (Nõmme Humana).

Spordiretuusid – 9.90 (Järve Humana), Pääreni t-särk – 4 eurot (Nõmme Humana)

Pääreni jalkatossud (suured veel) – 11.90 eurot, Algo triatloni tossud (need värvilised monstrumid) – 19.90 eurot (Järve Humana), Algo võrgu toss – 16 eurot (Pärnu mnt Humana), Pääreni (veel suured) jalkapüksid – 4 eurot (Nõmme Humana)

Pelle conversid – 4.50 eurot, puuvillane pleed – 5.50 eurot (Mustika keskuse Humana)

Algo püksid – 7 eurot (Õismäe Humana), Algo kampsun (varasemast ajast) u 14 eurot (Nõmme Humana)

Juhuu, niiet kuigi ma tean, et hasartmänge ei ole vist eriti eetiline promoda, siis soovitan ikkagi kõigil Humanasse või ükskõik millisesse muusse kaltsukasse minna, sest see tunne kui sa midagi ägedat oled skoorinud – see tunne on selline, et tahaks varsti kohe uuesti minna midagi sama ägedat kogeda, haha. Kes jagab vaimustust kaltsukakultuuri vastu ja millised on teie trikid, nipid ja hackid?

Tekst ja fotod Anna Lutter