#lifehack – koristamine

#lifehack – koristamine

Teadlased ei ole veel omavahel kokku leppinud, kas geenidega saab isikuomadusi kaasa või siis ikka mitte ei saa. Seega ei või ma kindlalt väita, et olen oma vanaemalt pärinud ülidomineeriva koristamisgeeni – võib vabalt olla, et vanaema on mulle väikesest peale lihtsalt nii tugevat ajupesu ja praktikat teinud, et ma lihtsalt ei suuda taluda kui asjad on organiseerimata, mustad ja sassis. Ühesõnaga. Moel või teisel on minust kasvanud inimene, kelle ümber peab kõik olema korrastatud ja puhas. Tervitan siinkohal oma 83 aastast vanaema, kes redeliga ronides aknaid peseb ja oma korterealmu prügikastide sisu loogilisemasse ja säästlikumasse asendisse organiseerib ja regulaarselt seest poolt ka peseb – mul on pikk maa veel minna!

Vahel ikka püütakse Algo käest küsida, et räägi, kui sassis teil tegelikult kodus on ja kuidas need Instagrami pildid sünnivad, kas kogu elu lükatakse jalaga ühte seina, et teisest stiliseeritud seinast pilt teha – juhtub ka nii, aga üldiselt on Algo sunnitud vastama, et meil ongi kodu koguaeg korras. Päriselt. Peaaegu alati, sest ma lihtsalt ei suuda eksisteerida segamini ja mustas kodus. Teate ju seda tunnet kui peaks lõputööd kirjutama, aga hakkate suvalist sahtlit sorteerima. Mu lõputööd on ammu juba kirjutatud, aga sahtlite koristamise kultuur on jäänud – koguaeg ja alati on vaja midagi koristada, sorteerida ja ümber sättida!

Aastate jooksul on mul välja kujunenud mõned harjumused, kuidas kodu korrashoidmist enda jaoks lihtsustada. Üks vähestest asjadest, mida ma tean, on see, et maailmas on ka palju inimesi, kes ei ole vanaemalt sellist dominantset geeni või ajupesu kaasa saanud (näiteks minu ema – tsau, emps!), siis otsustasin oma koristamis hacke jagada, äkki on kellelegi veits abi või äratundmisrõõmu! Ma räägin koristamisest nii nagu mina seda teen.

  • Ma koristan koguaeg, möödaminnes! Samal ajal kui lapsed söövad ja ise juba lõpetanud olen, siis ma koristan köögikappe, töötasapindu, külmappi – ühesõnaga kõike, mis köögis on. Kui lapsed on dušši all, siis koristan vannituba kui lapsed on lastetoas, siis ma sorteerin mänguasjakorve (kus peavad ilmselgelt asjad liigitatud olema – ma olen veendunud, et süstematiseeritud keskkonnas on lapsel lihtsam süsteeme ja elu mõista).
  • Ma koristan korteri igal õhtul vahetult enne laste magama minekut ära – panen kõik asjad omale kohale (sh vedelevad riided, mustad nõud, kommipaberid, Algo sokid, haha, tsau, Algo! jm), vajadusel (st alati) imen tolmu. Niiet siis kui lapsed voodisse on läinud saan ma teha seda, mida ma parasjagu soovin, mitte ei pea selle jalgpalli meeskonna päeval tekitatud segadust koristama hakkama. Ja siis on hommikul ka alati meeldiv ärgata – kõik on korras (juhul muidugi kui mõni lastest ei ole varem ärganud ja diiavni peal leiba sööma hakkanud vmt – aga see on elu ja sellega olen ma juba arvestanud).
  • Nii nagu tuleb kodu ära koristada õhtuti, siis koristan ma kodu ära ka alati enne kui kodust välja lähen – enamasti ka siis kui ainult kümneks minutiks lastele lasteaeda järgi lähen. Siin võib peituda ka üks põhjus, miks ma alati igale poole hiljaks kipun jääma – sest need diivanipadjad vajasid veel väikest kohendamist.
  • Korra nädalas teen ma suurema koristuse – pesen aknad (nii seest kui väljast – talvel muidugi väljast mitte), pühin igaltpoolt tolmu, pesen üle kõik toolid, uksed, kapiuksed, üritan seinte pealt maha saada mustade sõrmede jäljed, klopin õues vaibad ja pesen põrandad. Kokku kulub selle protseduuri jaoks umbes neli tundi – ma võtan seda kui head trenni! Üldiselt teen seda alati koos Pellega, aga kui lõpus põrandate pesu on, siis on alati meeldiv kui Algo sellel ajal lastega õues on. Ja no üldse on üksi koristamine effektiivsem ja kiirem, aga samas mulle meeldib mõelda, et äkki siis lapsed mõistavad rohkem, kuidas asjad korda saavad (haha, ise ka ei usu, mis ma kirjutasin siia… mu lapsed ei korista never enda järgi).
  • Tegelikult aga püüan erinevatesse ülesannetesse ka teisi pereliikmeid kaasata – näiteks diivani alt koristamine, vaipade kloppimine või muu vähem vastutusrikas ala (sest keegi teine ei oska siin nii hästi tolmu imeda või kapiuksi poleerida kui mina!).
  • Suurema koristuse võtan tavaliselt ette pühapäeva õhtul või nädala alguses, sest nädalavahetusel on segaduse tekitajaid nii palju kodus, et koristatud kodu tundub lihtsalt totaalne raiskamine.
  • Tavaliselt üritan iga suurema koristuse käigus ühte asja põhjalikumalt koristada, näiteks, et ühel nädalal koristan põhjalikumalt riidekappi, teinekord riiuleid või karpe, siis jälle diivani või voodi alust.
  • Mul ei ole pesupesemise päeva vaid see käib möödaminnes. Meil ei ole kodus pesukorvi, pressime musta pesu segamini pesumasinasse ja kui sinna enam ei mahu, siis see on selge märk, et tuleb masin tööle panna. Sorteerin värvi järgi, otsin veel korterist asju juurde, et masin täis saada ja masin tööle. Seega ei teki mul kunagi meeletuid mustapesu hunnikuid, sest jooksvalt koguaeg tegelen sellega – reaalselt üldse ei mõtlegi enam pesu peale, vaid kuidagi jooksvalt kõik sujub.
  • Meil on juba paar aastat pesukuivati. Ausalt, nii hea asi. Ma tean, et see väsitab riideid, aga see aja kokkuhoid ja mugavus on minu jaoks nii määrav (pluss riiete kuivatusrest toas näeb nii kohutav välja), et ma kuivatan reaalselt kõik riided ja kodutekstiilid kuivatis. Ehk siis pesumasinast otse kuivatisse ja kuivatist viskan riided lastetuppa, kus need õiget pidi pööran, kokku voldin ja kappidesse laiali tassin.
  • Pesu pesen ja voldin ja panen kappi alati sellel ajal kui lapsed on üleval ja oma toas mängivad – mu meelest tundub lihtsalt raiskamisena seda nende uneajal teha. Triikrauda ei ole me kodus juba paar aastat, niiet õnneks nendest triikimisvajadusgeenidest olen prii ja me ei triigi ühtegi asja, oih.
  • Riided panen kappi ja kummutisse sordi ja värvi järgi – alati jätan murdejoone pealepoole, sest nii on lihtsalt ilusam ja mugavam neid asju pärast võtta ka.
  • Mul on hästi palju karpe ja panipaiku kodus – iga asja jaoks on oma koht! Reaalselt on nii ülilihtne ka koristada, ei teki seda mõtet, et oota, kuhu selle nüüd panna võiks, vaid ma tean täpselt kus mingi asi käib ja sinna ta ka viin.

Palun öelge, et ma ei ole üksi ja siin on veel palju selliseid kirglikuid koristjaid! Ja muidugi olen väga avatud ka uutele ägedatele koristusnippidele. Kuidas teie oma kodu korras hoiate?

Fotod ja tekst Anna Lutter

#lifehack – kaltsukad

#lifehack – kaltsukad

Mul ei ole isegi vaja üldse liialdada kui ma ütlen, et ma olen kaltsukaid külastades üles kasvanud – ma olen kaltsudes üles kasvanud. Ma arvan, et umbes 75% riietest, mida ma kunagi kandnud olen, on pärit kaltsukatest. Periooditi on see protsent olnud kindlasti kõrgem ja periooditi madalam, sest teiseringi poodide külastamine võtab päris palju aega, niiet beebipoegade kõrvalt oli see vahepeal üpris keerukas. Küll aga tegi selle beebiperioodi kindlasti tasa üks kuue või seitsme aasta tagune suvi, kui ma töötasin neli kuud Humanas! Ma töötasin Nõmme Humanas puhkuste asendajana – see oli üks äärmiselt mõttetu töökoht, sest palka ma põhimõtteliselt koju tuua ei jõudnud, sest see kõik kulus poes ära, haha. Aga kui see väike miinus kõrvale jätta, siis tegelikult oli see tõeliselt äge kogemus! Praktiseerin siiani mitmeid Humanast saadud nippe. Samuti hindan väga kõrgelt neid teadmiseid, mis ma Humana (ja ka teiste taaskasutuspoodide) kui organisatsiooni kohta sain – seitšas v magasiine Humana tšaš kidahhh.

Seega on kaltsukakultuur minu jaoks nii iseenesest mõistetav nagu – ma ei tea – tuttavate teretamine. Eelmisel nädalal toimus meil Kurtna Koolis õpilasomaloomingut tutvustav üritus Loomeaken, mis oli seekord keskendunud taaskasutusele. Minu (ja ikka kõigi teiste õpetajate, õpilaste ja lapsevanemate ka) suureks rõõmuks käis oma taaskasutusharjumustest ja -trikkidest rääkimas kirglik taaskasutaja ja alati ülisärav Agnes Sekkarileiud blogist. Ehkki minusugune on need trikid vist juba emapiimaga kaasa saanud, siis sain peale Agnese vahetut esinemist üsna palju tagasiside, et vau kui äge ja kui head nipid ja miks keegi neid enne jaganud ei ole. Ma muidugi noogutasin kaasa, et tõesti oli üli meeleolukas ja head nipid, aga seda, kuidas, miks ja millal tuttvaid teretada tuleb teab ju igaüks... aga selgus, et ega ikka ei tea küll. Niisiis otsustasin inspireerituna Agnese nippidest kirja panna ka oma kaltsukakülastamise kultuuri põhiprintsiibid.

  • Ära kunagi tee järeldusi paari külastuse pealt – on olemas küll kaltsukaid, kust ma peaaegu kunagi midagi ei leia, aga näiteks situatsioon, kus kaks korda järjest Nõmme Humanast tühjade kätega välja pead tulema ei tähenda seda, et kolmandal korral sa terve koti riietega sealt ei võiks väljuda – ehk siis kaup vahetub, ära anna alla!
  • Kaltsukasse ei saa asju vaatama minna. Tuleb ikka kohe käed külge panna – riidepuu riidepuu haaval, vaatad kõik läbi. Ei saa nii, et lähed korra stange otsa ja tajud ära, et pole miskit – tööta materjal detailselt läbi.
  • Kitsenda sortimenti! Kui on mingi kindel värv, mida otsid (või värvid mida välistad), siis saad automaatselt neid otsida (või stangel kõrvale lükata) – kui kärts roosa pole sinu teema, siis ära hakka oma aega selle eseme vaatamisele kulutama.
  • Ära kunagi otsi midagi konkreetset. Kaltsukas ei ole see koht, kuhu saab lapsele homseks lasteaeda minekuks talvesaapaid skoorima minna. Kui on homseks vaja, mine päris poodi! Vaata alati kõik stanged läbi, isegi kui parasjagu ei ole suvi, siis tasub ikkagi ka kleite vaadata, sest suvel ei pruugi see äge hürp sind stangel ootamas olla.
  • Ikka varuga! See on nagu Lätist alkoholi ostmine, ikka varuga! Ehk siis kolm numbrit suuremad laste jalatsid – kui välimus klapib ja hind on mõistlik, siis ma kunagi isegi ei mõtle – ikka nagu Lätis.
  • Proovitud riiete stange. Keegi on juba töö sinu eest ära teinud – teistele silma jäänud riided, mis pole mingil põhjusel neile sobinud, sulle äkki sobib!
  • Ära vaata suurust! Ära lase ennast rõivaste suurusnumbritel piiritleda. Kui asi meeldib, siis proovi selga – kõik ei peagi alati liibuv ja taljesse olema. Või äkki ongi see asi sattunud kaltsukasse kuna ei vasta päris täpselt oma sisse kirjutatud numbrile ja nüüd kõik hülgavad vaest t-särki pelgalt valesti mõõdetud ja kinnitatud numbrimärgi pärast.
  • Kaltsuka külastamisel tuleb kasuks mugav riietus proovimiseks, võimalusel auto (mugavam kaupa tassida ja pikki vahemaid läbida), ära unusta süüa ja juua, hea seltsiline ja piisavalt palju aega.
  • Proovi riideid. Ma tean, et palju lihtsam on mõelda, et ah suva see 1 euro ja kodus proovin, aga kui kohe üldse ei sobi, siis tuleb sul mõtlema hakata, kuhu see asi pärast kodus panna. Pluss äkki keegi tuleb peale sind samasse kaltsukasse ja otsib just seda asja, mis sa ära ostsid (aga sulle üldse ei sobi), siis on maailmas korraga kaks õnnetut inimest juures – niiet, proovi asju, see teeb õnnelikumaks!
  • Ära osta asju, mida sa mõtled, et oh, siit saaks seda veits kohendada ja siit seda ühendada – suure tõenäosusega sa ei jõua kunagi sinna – vähemalt ma mitte. Reaalselt ma ei mäleta, millal ma “ah, siit teen nii, nii lihtne ju” ära tegin.
  • Spetsiifliselt Humanast – uue kauba päevadel ole esimesena kohal, kõikides kauplustes on erinev valik, niiet mida rohkem poode külastad, seda suurem võidu võimalus. Hea kvaliteedi ja hinna suhe on -50% päevadel. Kuna riided on pandud stangedele värvide järgi, siis saad kohe oma sirvimismahtu vähendada. Iga päev lisatakse Humanas sama ühik uusi tooteid müüki tagasi – niiet kui sa täna käisid, siis on alati põhjust homme uuesti minna!
  • Ütle müüjale: “Tere!” ja ole rõõmus, sest mossis inimesi kaltsukad ei soosi, vanarahva tarkus.

Teooriat tuleb alati kinnitada ka praktikas, niisiis raporteerin oma viimasest kaltsukatuurist. Käisin oma õega Humana uue kauba päeval. Kokku külastasime seitset Humanat: Nõmme, Õismäe, Mustika keskus, Mustamäe, Pärnu mnt, Lasnamäe ja Järve. Läks meil päris mitu tundi, mõnest Humanast leidsime vähem, teisest rohkem, aga ei ole olemas sellist asja nagu hea Humana – riided sorteeritakse valmis sorteerimiskeskuses ja pärast jagatakse lihtsalt laiali – niiet kõik Humanad on head ja alati tasub minna!

Ühtlasi vabandan juba ette ära – mõtlesin, et teen pildid riietest enda seljas, aga I have no idea, kuidas või millises poosis neid kodus koridori taustal näidata tuleb, niiet proovisin selliseid klassikalisemaid poose nagu #appimaeioskakaameraeesolla ja siis #appikuikohutavagamaikkateenära.

Nahktagi, mis pole nahast – 13.90 eurot (Mustamäe Humana), nahalaadsed püksid – 7 eurot, kingad – 11 eurot (Õismäe Humana), kleit/pluus – 5.50 eurot (Mustika Humana).

Rohekas jakk – 10 eurot, kingad – 7 eurot (Nõmme Humana), kleit/pluus – 5.50 eurot (Mustika Humana)

Püksid – 5.50 (Õismäe Humana), t-särk – 6 eurot (Pärnu mnt Humana), nahtagi – 13.90 eurot (Mustamäe Humana), kingad – 7 eurot (Nõmme Humana).

Spordiretuusid – 9.90 (Järve Humana), Pääreni t-särk – 4 eurot (Nõmme Humana)

Pääreni jalkatossud (suured veel) – 11.90 eurot, Algo triatloni tossud (need värvilised monstrumid) – 19.90 eurot (Järve Humana), Algo võrgu toss – 16 eurot (Pärnu mnt Humana), Pääreni (veel suured) jalkapüksid – 4 eurot (Nõmme Humana)

Pelle conversid – 4.50 eurot, puuvillane pleed – 5.50 eurot (Mustika keskuse Humana)

Algo püksid – 7 eurot (Õismäe Humana), Algo kampsun (varasemast ajast) u 14 eurot (Nõmme Humana)

Juhuu, niiet kuigi ma tean, et hasartmänge ei ole vist eriti eetiline promoda, siis soovitan ikkagi kõigil Humanasse või ükskõik millisesse muusse kaltsukasse minna, sest see tunne kui sa midagi ägedat oled skoorinud – see tunne on selline, et tahaks varsti kohe uuesti minna midagi sama ägedat kogeda, haha. Kes jagab vaimustust kaltsukakultuuri vastu ja millised on teie trikid, nipid ja hackid?

Tekst ja fotod Anna Lutter