relatiivsusteooria #3

relatiivsusteooria #3

Aastad ei ole vennad. Möödunud (2017) aastal juhtus väga palju asju, mida üleeelmisel (2016) kohe üldse ei juhtunud ja väga palju asju, mis üleeelmisel vägagi juhtus, jäid möödunud aasta juhtumata. Nii näiteks ei võtnud me möödunud aastal ühtegi lemmiklooma, ma ei õmmelnud kordagi kodus õmblumasinaga, ei teinud ühtegi video DIY projekti, ei käinud rääkimas taaskasutusest Kuku raadios ega ka ei sünnitanud. Seda kõike, mida ma ülemöödunud aastal tegin, saab järgi lugeda (LINK). Nüüd siis 2017 aasta kallale.

Jaanuar 

Aasta algas entusiastlikul noodil, mõtlesin kohe õmblusmasinal juhtemest haarata ja sõbrapäevaks ühe uue objektiga välja tulla. Tootearendust tehti, vaeva nähti, kuid kaugemale sellest ei jõutud, sest äkitselt saabus minuni mõistmine, et olin eelmise aasta viimastel päevadel lubanud 2017. aasta esimes pooles ühe raamatu materjalidega päevavalgele tulla, niiet ma otsustasin selle valentitipäeva projekti helgemaid aegu ootama jätta.

Raamatu tegemine ei läinud algul kohe üldse. Mäletan selgelt, kuidas hooldustiim oli totaalselt vale määrde alla pannud ja nii ma muudkui nühkisin kuni peaaegu jaanuari lõpuni välja, edasi üldse ei saanud. Tõesti oli keeruline kuu. Samal ajal olin palutud Gustav Adolfi üheksandile  rääkima, inspireerima ja sütitama – kõik, mis sellest välja tuli oli see, et ma seisin nende ees ja halasin, kuidas ma millegagi hakkama ei saa – totaalne loovuskriis (tsau, Lisete, ja sorri!) – kuid ehk ongi kannatav loomeinimene inspireerivam, õppige rohkem, muidu võib ka nii juhtuda.

Ma täpselt ei mäleta, kuidas, aga mingil moel ma sain sellest august välja – vaatan Instagrammist (LINK), et Pelle arenes sellel perioodil hästi kiirelt ja palju – äkki see aitas! Raamatuprojektidega paralleelselt tegin veel ka isetegemisprojekte Kodu & Aed ajakirja (LINK), niiet kogu mu elu oli (alarahastatud ja tollel hetkel tundsin, et absoluutselt ebaõnnestunud, haha) projekt.  Ja muidugi öökullid-kikilipsud ja kõik see värk tuli sinna juurde.

Veebruar

Õnneks ma käsitlesin oma magistritöös loovust ning teoreetikute toel natuke uurisin selle kulgu, niiet ka ülimasendavas jaanuaris ma olin üpris kindel, et üks hetk peab see madalseis lõppema, sest teooriad nii ütleisd. Teooriad ei vedanud mind alt. Veebruar oli ülejäänud kuudest, mis aastas olid, lühem (üldtuntud fakt) ja möödus totaalses flow seisundis või – kui soovite – totaalses mindfulnessis – siin ja praegu. Kõik sai supersujuvalt, meeldivalt ja hästi tehtud.

Lisaks raamatuprojektidele käisime Jaana (LINK) ja Vivianiga (LINK) Miramii (LINK) ägedas kodus pildistamas munavõtte seeriat Pere ja Kodu ajakirja (lugu ilmus aprilli numbris). Ja muidugi Eesti Vabariigi aastapäev. Alati sentimentaalse väärtusega minu jaoks, väärib alati perepilti ja kindlasti väärib aja mahavõtmist ja mõtlemist (mida tasuks isegi tihemini proovida).


Foto Jaana Süld 

Märts 

Endiselt raamat, öökullid, lapsed, vahepeal püüdsin süüa-magada, ennast pesta, pesta ka tuba ja lapsi, kuid siis kohe edasi. Jaanaga (LINK) pildistamsime Eesti Etno (LINK) kodutekstiile, see oli meil juba kordusprojekt, niiet kõik sujus ja oli väga lahe (tsau, Jaana, Gerda ja Merje!).


Foto Jaana Süld 

Gerdaga (LINK) käisime Kaubamajas öösel, tegin mitu blogipostitust, millest ehk meeldejäävam oli Aliexpressi sisutsusleidude oma (LINK) – sain ühe mahlaka tagasimõtte, kuid enamusele teist ikka meeldis! Dadamora (LINK) pani poisid ägedalt riidesse ja ma tegin riietes poistest pilte, sest teismoodi oleks lihtsalt kummaline (okei, see nali läks vist üle piiride…).

Märtsis olid poisid palju haiged ja ma ise ka rivist väljas. Kuu lõpus oli mul põlve operatsioon. Ma ei ole sellest palju kirjutanud, sest asju elus ikka lõigatakse lahti, aga asju pannakse ka kokku ja asjad saavad terveks ka – niiet no big deal. Tegemist ei olnud sporditraumaga, sest keeruline on saada sporditraumat sporti mitte tehes. Mul oli põlves kasvaja.

Aprill

Kaks nädalat möödusid karkudel ja edaspidi lihtsalt liibates ja sirgejala kükke harrastades, kuid isu oma asju teha aitas jalal kiirelt paraneda ning nii saigi aprilli alguses, suures külmas, lörtsis ja tuules üles pildistatud raamatu viimased õueprojektid. Siiamaani tuleb neid pilte vaadates meelde kui külm kaadritaga oli!

Aprillis algas väga mõnus koostöö Bredenkidsiga (LINK) ning ühel päeval käis mul külas Black Carrot Fabrics (LINK), kelle kangaid ja nendest vormitud voodipesusid ma jäädvustasin.

Mai

Mai alguses tegin veel kaanefoto raamatule ja nii see trükki läkski, huh! Ja täpselt nii “huh” kogu maikuu oligi. Tegin öökulle ja lipse, aga muud nagu väga miskit. Mõned koostööprojektid ja äge küllakutse Uuskasutuskeskusesse (LINK). Kuu alguses sai Pelle 1, jehuu! Kuu lõpus mina 26.


Foto Anete Toming

 

Juuni

Ilmus minu teine raamat “Loo ise. 25 ideed tuppa ja õue” (LINK). Raamatu esitlus toimus Viru Keskuse Rahva Raamatu kaupluses – väga meeldejääv, minu teine raamat ja esimene raamatu esitlus!


Foto Jaana Süld 

Kui õnnitluste vastuvõtmise ja enda rõõmujoovastuse taltsutamisega lõpuks ühele poole sain, siis hakkasime poiste tuba ümber tegema. Nii, et ühte tuppa mahuks peale seda protsessi kaks poissi, koos kahe voodiga ja neile kuuluva kaasavaraga ja et ruumi tekiks veel juurdegi. Minu meelest oli mul päris keerukas projekt välja joonestatud, kuid Algo (tsau!) pani maja paari päevaga püsti ja nii ei jäänud mul üle muud kui Gerdaga Ikeasse põrutada, et ülejäänud tarvilik mööbel ja sisutuskaup ka üle lahe kohale tassida, sest ma saan aru, et naaberriikidest kauba toomine on praegu teemas.

Jaanaga koos tegime pilte Smuhvikule (LINK) ja Jaana ja Vivianiga ühe seeria Pere ja Kodu augusti numbrisse. Paistab täitsa suvi piltidelt. Aga tuletan meelde, et see oli juuni kuus, niiet tegelikult oli ikka megakülm.


Foto Jaana Süld 

A, peaaegu oleksin unustanud. Algo oli välismaal ja nii sain juunis kaks nädalat kogeda ka üksikema rolli. Päris jube värk, aga oleme kõik elu ja tervise juures!

Juuli

Minu kolmanda raamatu projektide tähtaeg oli määratud augusti lõpuks. Seega eeldasin, et puhkan mais, töötan juuni-juuli-august. Juuli alguseks oli selge, et juunikuus ma uue raamatuga ei tegelenud. Juuli lõpuks sai selgeks, et seda ei teinud ma ka juulikuus. Ise koguaeg salamisi lootsin, et saan kirjastuselt kõne, et kuule jätame ikka ära. Võib-olla oli tegu mobiilioperaatori halva leviga, kõne ma ei saanud.

Juulis puhkasin. Gerda (LINK) võttis uue perekonna nime ja sellega koos tuli tal ka mees võtta. Tegime talle tüdrukteõhtu (see oli esimene tüdrukuteõhtu, kus ma viibisin, niiet ma ei ole kindel, kas me selle üldse õigesti tegime, niiet kui abielus midagi jamasti on, Gerda, siis see võib valesti korraldatud tüdrukuteõhtu süü olla) ning osalesin ka nende hoopis teistmoodi, väikeses ja armsas, pulmas (võinoh, pulmi oli kaks, mind lubati sinna teise).

Ajendatuna äsja ilmunud raamatust tegi Arter minust kaheleheküljelise loo (LINK) ja pean eraldi – tulevikus meenutamiseks –  välja tooma ka koostöö sellise suurkorportasiooniga nagu H&M (LINK) – kui äge? – väga!

Ja no muidugi külastasime Haanjat ja käisime kaks korda Dagöt kuulamas. Lastega käisime esimest korda telkimas!

August

Tegin 1. augusti hommikul silmad lahti ja sain aru kui suurde jamasse ma ennast mässinud olen. Mul tuleb 30 päevaga kokku panna kolmanda raamatu materjal. Tundus hullumeelne, aga ma teadsin, et nüüd tuleb kiirelt ennast voodist püsti ajada ja tegema hakata. Nii juhtus ka, tegin valmis. Terve augusti tegin, aga sain hakkama!

Öökulle tegin muidugi koguaeg – terve suvi – ikka ka. Augustis tegin oma esimese jaapani keelse! Niiet kui keegi tunneb, et tal on ka vaja, siis olen avatud (LINK)! Lõiming võõrriikidega ei jäänud augustis pelgalt Jaapani keskseks, tegin koostööd Läti rõivabrändiga Happeak (LINK).

Augusti lõpus alustasin jälle tööd õpetajana, peale väikest emapuhkust Pellega, enne seda veel käisin oma põlvega, mis ei olnud kasvajast vabanenud, kiiritusravis. Seiklused põlvega ei ole veel tänaseni lahenenud, aga küll saab, alati saab!

September

Tere, kool! Väga äge oli jälle poole koormusega koolis tagasi olla! Pelle kooli ei läinud, lasteaeda ka mitte. Ja hoidjat meil ka ei ole, aga meil on nii head emad, õed ja vanaemad, et kamba peale saab nii, et keegi ikka alati ühe silmaga Pellet ka jälgib (tsau, emps, ämm, Liisi ja Kurtnakas)!

Terve kuu kestis pidev meilimine ja korrektuurimine seoses raamatuga. Ja pean kirjutama ka ühest erilisest seigast Iittalaga (LINK). Olin parasjagu koolis tööl kui ühtäkki saan ma ootamatu kõne. Suundun välja ja seal ta seisab – kuller koos kuue Iittala Taika sarja klaasiga (LINK), millele ma olin juba ammu salaja kappi koha valmis teinud, lootes et kui midagi väga soovida, siis see täitub. Ja see täituski. Ilma ühegi meili, sooviavalduse, valiku ega suuniseta. Maailmas juhtub kummalisi ja ägedaid asju. Ma tean, et need kõigest klaasid, kuhu morssi sisse saab kallata, kuid minu jaoks oli see väike maagiline lugu keset tavalist koolipäeva. Lihtsad asjad, right?

Oktoober

Oktoobris ilmus Kodu&Aed ajakirjas üle mõne kuu üks projekt, ma isegi ei mäleta, mitmesse kuusse ma eelmisel aastal neid tegin, aga neid ikka oli. Igaljuhul oktoobri omast olen Instagrami pildi teinud ja nüüd siis tean kindlalt.

Ülejäänud oktoober tähendas kikilipsude tegemist igal vabal ja kinnisel hetkel. Korra sain ikka kodust välja ka. Läksin lõhna peale ja sattunsin Kalevi kommivabrikusse avatud toidutööstuse nädala avaüritusele. Viisin seal läbi pakenditest meisterdamise töötuba (tsau, Liis!). Oli mõnus, niiet (järgneb reklaam) kui Sa tunned, et vajad oma üritusele midagi uut, põnevat ja adrenaliinirohket, siis vali meistrdamine ja kutsu mind oma lapse või enda sünnipäevale seda kõike juhendama! (See ei olnud nali, ehkki ilmselt kõlas nii).


Foto Urmas Glase 

November

Oktoober lõppes, kikilipsude tegemine ei alanud ega lõppenud vaid vältas edasi kuni lõpuks isadepäev mu päästis, see on juba mitmeid aastaid mu jaoks üks aasta lemmikuid pühasid olnud ja kuna ma olen selleks päevaks nii väsinud, siis tundub õige, et lapsed peaksid selle päeva veetma isaga!

Lastetoast ilmus lugu Postimehes (LINK) ning käisin isadepäeva kingiideedest ja oma elust rääkimas ka Kuku raadios. Tulin avalikkuse ette suurt kõnepinda tekitanud uudisega KOLMANDAST raamatust. Gerda viis mu Ikeasse jälle ja peale seda – ja selle ajal vist juba ka – hakkas jõulusokkide kultiveermishooaeg. Tegin neid kohe täitsa mitu tükki. Novembrisse jäid ka mõned väiksemad koostööprojektid ja suuremad juukselõikused (tsau, Grete! LINK).

Detsember

Raamat #3 “Loo ise kodu heaks” (LINK). Seekord toimus esitlus Tallinna kõige stiilsemas sisustuspoes Homeart (LINK). See oli ülimõnus õhtu (tsau, Kairit!). Siin kohal tahan ka öeda tsau ja aitäh oma raamatu toimetaja Varjele, kellega ma terve see aasta olen vist rohkem suhelnud kui Algoga, haha.


Foto Kristina Kaiva

Jõulusokkide ja öökullide tegemise vahepeal käisime Algoga Tartus Lauri Saatpalu kuulamas. Tegin ka veel mõndasid väiksemaid koostööprojekte. Kui tellimused said jõuludeks tehtud, algas igaaastane festival Pääreni sünna ämmaga – Pääreni sünna minu perega – jõul perega – jõul vanaisaga – päärenisünna lastega – jõul rahvatantsijatega. Terve aasta treenime ennast selleks meeletuks katsumuseks!

Kui siis nii 28. detsembriks kõik peod läbi said, siis tundus, et ikka üliigav on olla ja otsustasime oma elutoa ümber teha. Lugeja kindlasti mõtleb, kuidas väikest Algot tanki lükatakase, kuid antud juhul on mul tõesti hea tõdeda, et seekord see impulss – remonttöödega alustada -temalt just tuligi (tsau, Algo!). Kuidas see kõik välja tuli, sellest loodan juba peaegi siin kirjutada ja joonistada.

*Pean vajalikuks tuletada meelde, et tegemist on minu 2017. aasta eredamate hetkedega. Mul juhtub pidevalt igast asju ja juhtub ka nii, et asju üldse ei juhtu kuigi kuupäev on ammu paika pandud, et peaks nagu juhtuma. Mul läks aastavahetusel üks see sama Iittala klaas katki, millest ees pool juttu oli – ise lõhkusin – aga killud toovad õnne. Ma tunnen enne iga kokkulepitud üritust, et ma ei viitsi minna – aga kuna on kokku lepitud, siis ikka lähen ja pärast on hästi! Mul on liiga palju parasiitsõnu ja piinlik on ennast kuulata – õnneks ma ei pea ennast tihti kuulama. Mu lapsed jonnivad, aga ma tunnen, et see on minu võimalus arendada enda rahulikuks jäämise musklit. Mu aasta on olnud superkeeruline, emotsionaalne, pingeline, aga kõike on võimalik kokku õmmelda ja alati saab! Let’s go 2018!

Fotod ja tekst  Anna Lutter (kui ei ole märgitud teisiti)

 

kuidas Algo põlvelappe paigaldab #elu

kuidas Algo põlvelappe paigaldab #elu

Elu lastega ei ole lihtne. Eriti selgelt avaldub sellise eluvormi raskus siis kui su naine õmbleb keskmisest inimesest rohkem ja on seega oma töövälisel ajal kategooriliselt keeldunud parandamast nii enda, mehe, laste kui ka teiste lähisugulaste sokke ja katkiseid püksipõlvi. Niisiis on Algo (tsau, Algo!) sõrmedele langenud kohustus õmmelda enda pluusidele ette nööpe ja parandada laste pükstepõlvi. Ja kui te nüüd arvate, et kui palju neid nööpe ja püksipõlvi siis ikka ühes aastas parandada tuleb, siis – vähemalt poistega peres – ikka tuleb küll.


Algo tööd lihtsustavad Breden Kidsi (LINK) põlvelapid, mille kinnitamine on tõesti imelihtne. Põlvelappe on mitmes erivärvis (LINK), hind 7.90 eurot. Paigaldamine algab sellest, et kõige pealt tuleb püksid aukluks kanda, Päären ja Pelle on päris vilunud kulutajad juba, siis valida sobivad lapid, seadistada triikraud maksimaalse kuumuse peale, eemaldada lappide küljest paber ja need siis – ilma auruta – kinni triikida. Et lapid kauem kestakasid võib need veel äärtest ka läbi traageldada, sobivat värvi niit on selleks pakiks olemas.



Ja nüüd siis kõige parem uudis, minu Instagrami (LINK) giveaway – 70 euro väärtuses tooteid Breden Kidsilt, omal valikul – võitis … tarantarantaraa @khrissu, ma võtan Sinuga ühendust! Fortuunaks oli täna minu ema (tsau, emps!). Jehuu!

Tekst ja fotod Anna Lutter. Aitäh, Breden Kids (LINK).

 

 

avameelselt oma sõltuvusest

avameelselt oma sõltuvusest

Mina olen Anna ja mul on sõltuvus, ma ei suuda kunagi mitte kunagi ära öelda ühestki tükist kangast (tsau kõigile, kes mulle oma vanaemade ja tädide kappidest seisma jäänud juppe ja suuri tükke saatnud on!). Aga mul on ka teine mure (muresid on rohkem tegelikult), nimelt olen ma  kummalisel kombel leidnud tugevad paralleelid kangaste ja Lego klotside vahel:

  • nii kangast kui Lego klotsidest saab teha põhimõtteliselt kõike (loovus is the limit)
  • sobivad kasutamiseks igale vanusele
  • ajataju kaob täielikult kui Pinterestid (LINK) ägedeid projekte
  • nende peale saab kulutada vää-ä-ääga suure hulga eurosid
  • kangaid ega Legosid ei saa olla kunagi liiga palju

Seega, lähtudes ülal olevast viiest tugevast argumendist, suudan ma poes (ja ka kodus diivanil onlainshopates) leida alati absoluutselt põhjapaneva argumendi – tavaliselt isegi kaks – miks mul uut (või ka kellegi kasutatud) kangatükki või Lego pakki koju vaja on. Seega on mul väga palju kangaid ja poistel väga palju Legosid. Kas ma tunnen ületarbimise ees süümepiinu? Ei, sest nii legod kui kangad ei lähe seistes halvaks, pealegi neid saavad kasutada ka lapselapsed (investeering tulevikku?) ja mida suurem on kangaste ja legode valik seda intensiivsemalt saab enda ideid teostada ja loovust arendada … Nagu ma ütlesin, see on haigus.



Hea uudis on see, et haigused on ravitavad. Ühel päeval kirjutas mulle Juku Mänguasjakeskus (LINK), et neil on parasjagu käimas Lego kogumiskampaania. Nad koguvad oma kauplustes Lego klotse ning annetavad need siis kampaaniaga liitunud lasteaedadele, mis asuvad üle Eesti. Väga lahe projekt, sest päriselt, Legod on kõige vastupidavamad ja loovust soosivamad mänguasjad, mida ma oskan nimetada! Alustades sellest, kui väga naudib Pelle tornide ümber lükkamist ja lõpetades sellega, kuidas Päären ehitab fantaasia autosid Algo kolm tundi Lego mehi kokku paneb või mina enda Pelle eest, koos Lego klotsidega, blokaadi sulen, sest ma ei taha, et ta mu pooleli olevat sammastega rajatist lõhkuma tuleks. Vastavalt poodi annetatud kogusele, annab Juku mänguasjakeskus sooduskupongi, selle allahindlusprotsent sõltub sellest, kui palju Lego klotse kauplusesse viid. Mõõtetopsidega mõõtes selgub, kas annetaja saab septembri jooksul sooritatud ostult kupongi näitamisel 15, 20 või 25 protsenti soodustust, täpsed reeglid leiad Juku kodulehelt (LINK).

Hakkasin hetkeks isegi mõtlema, et kas meil on kodus mõned klotsid, mis kasutuna seisavad. Asja kiirelt analüüsides jõudsin järeldusele, et meil on Legosid hoopis puudu ning olemasolevad leiavad pidevat kasutust kõigi meie pereliikmete poolt. See on haigus, korilashing ja sõltuvusgeenid. Ja tervitused kaasvõitlejale, Algole, kelle ühine hobi Pääreniga on Lego meeste kollektsioneerimine…. Ja nad räägivad, et motosport on kallis.


Aga kui keegi on eelmise elus midagi hästi teinud või lihtsalt hea õnne läbi sõltuvusgeeni ei oma, siis ma tean, et kodus kasutust mitteleidvaid Lego klotse ootab lasteaedades palju rõõmsam ja intensiivsem elu, niiet – seniks kuni septembrit jätkub – viige klotsid Juku Mänguasjakeskusesse!

Tekst ja fotod Anna Lutter. Aitäh, Juku mänguasjakeskus (LINK).

 

 

täiega metsas

täiega metsas

Asjad siin on ikka täiega metsas. Kuuaega tagasi kui lastetoa remont valmis sai, arvasin ma ise ka, et kohe-kohe formuleerub sellest siia üks postitus, aga tuleb välja, et täiesti valesti arvasin. Postituse tegemise asemel sattusime koos lastega (!) hoopis metsa.



Kell oli vist kolm päeval saanud kui ma käisin välja mõtte, et läheks täna ööseks telkima. Mingite segaste asjaolude tõttu otsustasime, et see on üks hiilgav mõte. Võtsime voodipesu ja lastele mõned vahetusriided ja natuke nõusid ja sööki ja olime kell neli autos. Suutmata oma keldrist leida üles telki, mis seal meie andmete kohaselt olema pidi, suundusime mu vanemate oma laenama. Kella viieks olime ka oma öömaja peale saanud ja hakkasime sõitma. Meil ei olnud õrna aimugi, kuhu. Kuna kell oli palju ja me ei olnud päris kindlad, kas me lapsed öö vastu peavad, siis väga kaugele ei ihanud minna. Algo roolis ja mina toksisin telefoni sisse rmk lõkkekoht (LINK) ja kõige lähem punkt meile oli Paunküla lõkkekoht (LINK). Valisimegi selle.

Ehkki juurdepääsu tee oli pehmelt öeldes väga rööpas ja mudane – minu vaatest läbipääsmatu – aga Algo arvas, et saab läbi küll ja saigi. Ja kui me kohale jõudsime, siis … siis see oli ikka väga mõnus, mis meid seal ootas. Lõkkekoht, majake, potikesed, vardad, vets, pingid, puude taga suur järv. No ikka väga ilus. Ja olime seal täiesti neljakesi.


Lapsed jäid telgis magama täpselt nii nagu kodus voodis – Algo luges loomaenstüklopeediat ette ja paarikümne minutiga olid mõlemad kustunud. Öö möödus magades (lastel, meil oli super ebamugav, sest me ei näinud madratsite kaasa võtmisega just väga palju vaeva). Natuke häiris mind maanteelt kostuv autode müra. Tee oli küll päris kaugel, kuid öösel oli seda nii hästi kuulda.


Panda kauss 4.99 eurot (LINK). Kootud pleed 34.99 eurot (LINK). Loomade ja kaardiga tekikott 24.99 eurot (sama mustrilise vaiba LINK). Panda tass 4.99 (kassiga tassi LINK). Geomeetrilise mustriga vaip 29.99 eurot (analoogse vaiba LINK). Ahvi ja panda padjapüürid 4.99 (linnkujulin padi LINK). Väike tekstiilist kott 2.99 eurot (teise mustiga LINK). Suurem tekstiilist kotike 5.99 eurot (punutud korvike LINK). 

Hommikul oli äratus isegi tavalisest hiljem. Sõime ja pakkisime ja terve tagasitee mõtlesime, et kui mõnus see kõik ikka oli! Niiet kui keegi mõtleb, et kas minna lastega telkima või mitte, siis mina julgen küll soovitada. Üliäge kogemus. Pelle veel ilmselt ei mõistnud, miks vesi nii kaua aega keema läheb ja pudru juba ei paista, aga Päären oli küll väga positiivselt meelestatud kõigi tegevuste osas, mida metsaelu talle ette tõi. Igaljuhul mõtlen juba järgmisest telkimisest, nüüd võiks juba kuhugi kaugemale, Kauksi? Oskab keegi mõnda kohta soovitada?

Tekst ja fotod Anna Lutter. Aitäh H&M (LINK)

 

küsimused ja vastused

küsimused ja vastused

Võrreldes sellega, mitu küsimust Päären viieteistkümne minuti jooksul genereerida suudab, jäite teie oma küsimuste püstitamisega muidugi piinlikult tagasihoidlikuks. Samuti jäi tagasihoidlikuks küsimuste raskusaste, sest õmblusmasinate kohta oskan ma ikka üht-teist öelda ja oma lemmikuid Instgrammereid viidata, aga Pääreni konstrueeritud küsimustele – “Miks ma magama pean minema?”, “Kus selle legomehe juuksed on?”, “Kui palju on 5 ja 7 ja 8 ja 9 ja 6?”  – on palju keerulisem kiireid ja ammendavaid vastuseid anda. Seega naudin hetke kui Päären lasteaias õpetajatelt vastuseid nõuab (ja Pelle magab) ning püüan teie esitatud küsimustele nii head vastused moodustada kui ma oskan.
Milliseid õmblusmasinaid ma kasutan ja kuidas rahul olen?

Mu töölaual on hetkel kolm masinat: õmblusmasin, overlok ja tikkimismasin.

Mitu aastat kasutasin õmblusmasinana Brotheri hobimasinat (midagi sarnast LINK), aga kui see paar aastat tagasi väsimuse jälgi näitama hakkas, otsustasin, et ehk oleks hea hetk proovida midagi professionaalsemat. Tegin veidike eeltööd ja käisin masinaid vaatamas ning otsustasin Juki TL-98P (LINK) pooltööstusliku kasuks. Ja ma ei saaks praegu rohkem rahul olla. Vahest kasutan ema juures oma vana hobimasinat ja ei suuda ära imestada, kuidas ma üldse midagi enne tehtud sain. Uus on kiire, läheb lihtsalt läbi iga kanga (sh naha.. kuigi hobikaga raiusin ka nahka õmmelda, aga ilusat tulemust oli keeruline saada), niidlõikus käib pedaalilt ja ka talda on võimalik jalaga tõsta. Seega ideaalne väikeste detailide kiireks õmblemiseks ja suurte muidugi ka! Ma ei oska isegi praegu midagi halba ta kohta välja tuua, julgen kindlasti soovitada kui õmblemist igapäevaselt ette tuleb.

Overloki mudel on Brenina 700D (LINK), olen temaga nüüd päris mitu head aastat kõike ääristanud ja siiani ei ole olnud mingeid tõrkeid. Nagu ikka on kõige tüütum asi overloki juures niidivahetus, aga kui uued niidid eelmiste külge siduda ja niidipinge nulli keerata, saab hea õnne korral niidid läbi tõmmata ja uus värv saab väikese närvikuluga peale.

Ja siis tikkimismasin Brother innov-is 955 (LINK). Tegelikult sellega on nii, et mu ema sai selle kunagi jõuludeks (tsau, Jõuluvana) endale ja ma lihtsalt olen selle sujuvalt endale ahnitsenud (viies talle oma vana hobimasina, tsau, emps!). Aga see ongi selline hästi primitiivne. Mis mõnes mõttes on hea, sest kuna ma ei tee sellega igapäevaselt väga keerukaid manöövreid, siis siis kui mul midagi keerukamat (peale nime tikandite) vaja teha, on see täiesti teostatav ja ma ei pea manuali lahti võtma, mida näiteks suuremate tikkimismasinate puhul pea alati teha tuleb. Nagu öeldud, siis hetkel mu tikkimisvajadus ongi enamasti nime ja sünniandmete tikkimine öökullidelle, siis selleks on see masin ideaalne. Ma arvan, et mul tekiks süümepiinad kui mul oleks mingi võimsam tikkimismasin ja ma sellega ainult nimesid fabritseeriks. Seega hetkel vastab minu vajadustele. Seda masinat saab ka õmblusmasinaks ümber seadistada (selleks tuleb vahetada seal ka määrav osa detaile ja mutreid keerata.. seega suht tüütu), aga kuna mul on õmblusmasin olemas, siis seda vajadust ei ole. Samuti ei ole mul olnud mingeid erilisi lahkarvamusi tikkimismasinaga ning ta on enamasti mu soovid kenasti ära teenindanud.

Ja siis veel võin soovitada seda, et kui tundub, et õmblusmasin hakkab vanaks jääma ja et uut oleks vaja, siis tegelikult on väga hea mõte see hooldusesse viia (võino hooldusesse tasuks juba ta natuke enne selle tunde tekkimist viia). Mina ise olen alati kasutanud sellise firma nagu Marevik (LINK) teenuseid. Asub Stocmanni vastas ja üks muhe onu teeb seal alati kiiret ja head tööd!

Kust on pärit must Eesti kaart lasteoa seinal?

Selle saagis Algo ise välja ja kattis tahvlivärviga, aga kuna ma kardan, et ma ei saa seda kriidipuru sealt enam välja, siis Päären ei tea, et sinna tegelt kriitidega joonistada saab.

Kui head kaamerat ja objektiivi on vaja, et oma DIY projekte jäädvustada?

See võib kõlada sellise klišee vastusena, aga kaamera ja objektiiv ei ole määravad. Tegelikult saab telefoniga ka juba väga häid pilte, näiteks Miramii tegi hiljuti ühe ilusa postituse telefoniga tehtud piltidega (LINK). Seega pigem tasub vaeva näha tausta, valguse ja kompositsiooniga. Alustades tasub vaadata ja jäljendada teiste heade tegijate pilte ja töid. Tegelikult tasub andekate tegijate fotosid ja töid koguaeg vaadata, see arendab ja annab inspiratsiooni. Oma fotovarustusest aga kirjutasin pikemalt ühes eelnevas postituses (LINK). Järgnev pilt on ka telefoniga tehtud.

Kuidas me kassi saime?

Me kassi nimi on Kalissa (algselt Alissa, aga Päären pani sinna K ette, niiet Kalissa it is). Õigupoolest ei ole ta meie vaid ennekõike Algo kass, sest tema selle otsuse vastu võttis ja ta oma õe juurest meie juurde tõi. Ta saab kohe aastaseks ja ta pigem meenutab mulle koera kui kassi, sest ta ei ole selline isepäine vaid pigem koguaeg käib järgi ja tahab süles olla ja isegi toob palli või mänguasju ära kui talle visata.

Mis projektid mul praegu käsil on ja millal saab nende kohta blogist lugeda?

Hm, mul on küll mõni asi pooleli, aga nendest kirjutan siin siis kui nad näitamisküpsed on! Plaanime (loe: mina plaanin) näiteks lastetoas (ja seega ka kogu ülejäänud korteris) väikest ümberkorraldust teha, kindlasti kajastan seda ka siin blogis!

Kust ma oma projektide jaoks inspiratsiooni saan?

Instagram on juba pikka aega üks mu lemmikutest olnud. Lisaks sellele, et seal saab sõprade ja tuttavate tegevusel silma peal hoida, leiab sealt üliinspireerivaid interjööre, motiveerivaid väikeettevõtjaid ning samas saab ka oma lemmikpoodide ja -tootjate kaubavalikul ning uutel kollektsioonidel kätt pulsil hoida. Kohalikest sistus-instagrammeritest näiteks Anu (LINK) ja Miramii (LINK). Üks Rootsi kolme lapse ema ja väikese disainiettevõtte omanik Petra (LINK) ja siis näiteks mõned interjööri instagrammerid väljast poolt Eestit (LINK), (LINK), (LINK).

Ja muidugi kasutan ma Pinteresti (LINK) ja mul on ka Feedlys päris palju blogisid, mida küll kahjuks enamasti läbi ei jõua vaadata, aga kui vahest vaba hetk tekib, siis A Beatiful mess (LINK), My scandinavian home (LINK), Lovely indeed (LINK), Paper & stitch (LINK) ja My full house (LINK).

Fotod ja tekst Anna Lutter

 

teine

teine

1

Ehkki veel kolm kuud tagasi kui Päärenit küsitlesime, oli ta täiesti kindel, et ta ei taha jõuludeks beebit, vaid soovib hoopis põm-põm-i (tlk trumm), siis tänaseks on ta oma hoiakuid natuke muutnud. Beebi ei ole kohta wish list-is endiselt küll saanud, kuid kellestki, kellega koos mängida saab, ta ära ei ütleks.

Ja no kui laps ikka midagi väga tahab, siis selle peab ta saama (välja arvatud juhul kui see asi on eriti jube sätendav maiustus, kole plastmassist jurakas, liiga värvline multikakangelastega pluus või mõni muu asi, mida ta lihtsalt ei peaks saama). Nii head lapsevanemad kui me ka olla ei taha, siis päris valmis mängukaaslast me suure tõenäosusega otse sünnitusmajast koju tuua ei saa. Seega esiti peab vanem vend Päären siiski beebiga leppima, kuid toetudes nii enda kui ka mõne lähema tuttava kogemustele, võin Päärenile kinnitada, et üsna pea saab ka beebist asja!

2

3

Meile saabub beebi nr. 2. Ja kui te küsite, et kas ma olen selleks valmis ja kas ma saan hakkama, siis ma pean ausalt vastama, et ma ei ole jõudnud veel kahele lapsele korraga emaks olemise üle muretseda, sest hetkel painavad mu pead paktilisemad küsimused nagu: mis värvi voodipesu õmmelda; või kuidas täpselt tuba ringi tõsta; või millise voodi Algo beebile teeb; või mis firma vanker valida; või milliseid riideid ma juurde peaks ostma; või millises kastis beebi mänguasjad on?

6

Õnneks saabub juba üsna lähema kolme nädala pärast dekreetpuhkuse esimene päev ning mul on aega nende primaarsete küsimuste üle sügavamalt juurelda. Beebi saabumistähtajaks määrati 8. mai ning kõigi eelduste kohaselt saab Päären endale väikese venna.

Meie igaljuhul väga ootame!

Fotod: Anna Lutter