hästi hoitud saladus

hästi hoitud saladus

Kui ma üle pika aja Päärenile lasteaeda järgi läksin – remargi korras, et tavaliselt käib Algo, mitte, et Päären seal oleks sunnitud mitmeid nädalaid järjest viibima – siis see, mida ma rühmas nägin, seletas nii mõndagi. Me oleme Algoga juba kaks aastat mõelnud, et kuidas ometi kõik vanemad on nõus lastele koguaeg uusi pükse ostma või kas Päären pahatahtlikult äkki lõhub salaja oma püksipõlvi või – no ühesõnaga tugev kurvameelsus tuleb peale kui põhimõtteliselt viie kandmiskorraga on inimene võimeline oma püksipõlved ära kulutama. Otsustasime proovida Bredeni põlvelappe (7,90 eurot), kirjutasin sellest ka blogis, kuid peale ühe paari lappide paigaldamise Algo entusiasm kuidagi lakkas ja nii me olime siis selles augus tagasi. Kuni, kuni ma läksin Päärenile järgi ja nägin kui alatult on minu eest varjatud asjaolu, et kõik teised lapsed on lasteaias lühikeste pükstega – geniaalne.

Mulle endale ei meeldi üldse talvel (ja suvel ja sügisel ja kevadel) paljaste säärtega olla ja ilmselt selle pärast ei olnud ma antud probleemi lahendamisele ka kunagi nii lähenud. Nüüd aga otsustasin, et kevad ka tuleb ja aeg on unustada püksipõlvede lappimised või vanakoolistiilis augu kinni õmblemised (mille – Algo vanaema poolt sooritatud – musternäidis allpool vaadeldav on) – aeg on katktiste ja määrdunud põlvedega pükstest teha lühkarid.

Lühkarite tegemine on imelihte. Vaja läheb paari katkiste põlvedega pükse, kääre, niiti, nõela ja ühte tassi kohvi. Lõika üks säär maha nii napilt augu juurest kui saab, joo kohvi. Murra pükste sääred üksteise peale ja esimese järgi lõika maha ka teine säär, joo kohvi. Pane niit nõela taha ning murra lõikeäär kaks korda tagasi (umbes 0,5 – 1 cm ulatuses) – õmble peitpistega kinni kogu lõikeääre ulatuses, joo kohvi. Valmis – hea töö, võta üks komm ühe ja teine komm teise sääre eest! Eriti soovituslik on kohe mitu paari pükse korraga lühkariteks toota.

  

Kogu mäng käib põlvede peal nendel kahel vennal. Tüdrukutega on vist lihtsam, sest nukuvankrit lükatakse pigem ju püsti? (#võrdõiguslikkus) Nii väga kui ma sellest uuest lühikeste pükste elu hackist ka vaimustatud ei ole, siis ma tean, et vahel läheb pikki pükse ka vaja. Pääreni ja Pelleni jõudsid ühed Bredeni pikad püksid (23,90 eurot). Ja need ei ole mingid tavalised – viis korda kannan ja põlv aukus püksid – vaid Breden on – Algo eriliseks rõõmuks – juba ise pükste põlvedele lapid peale pannud life hack #2. Seega on nende prognoositav vitaalne eluiga tunduvalt pikem ja kuna põlvelapid on juba disaini sisse kalkuleeritud, siis püsib disanterviklikkus ka pärast endapoolsete lappide lisamist.

Ja kui keegi tunneb ennast – peale selle postituse läbitöötamist – Sherlock Holmesi või minu poolest Frida Arrakuna ja loeb ridade vahelt välja midagi kahtlast, tajub õhus midagi, mis on ütlemata, siis on teil absoluutne õigus – tõepoolest on Breden mind valinud enda influenceriks. See töö ei ole mulle sugugi võõras – mul on kodus kaks last ja mees, keda ma püüan igapäevaselt mõjutada – toidulaua taga, hambapesu järjekorras, raamatu riiuli ees, voodisse minekul.

Selle ägeda koostöö alguse tähistamiseks saab 9.-11. aprillil  Bredeni (.ee) epoes koodiga ANNALUTTER20 kõikidele retuusidele ja beebipükstele -20% suuruse soodustuse! Juhuu! Soodustuse saamiseks peab olema sisselogitud.

Fotod ja tekst Anna Lutter. Aitäh, Breden

kuidas mälestusi säilitada?

kuidas mälestusi säilitada?

Mälestusest kirjutamine on väga keeruline. See tähendab, et keeruline on nendest kirjutada nii, et need kõnetaksid ka teisi peale mälestuse omaniku. See tunne kui ma sirvin oma algklassi päevikuid või vaatan põhikoolis tehtud pilte, aga teiseltpoolt see tunne kui me vaatame Algoga koos tema algklassi päevikuid või põhikooli pilte – pole üldse võrreldav, sest minu pildid ja märkused ja hinded on lihtsalt poole põnevamad, haha. Ehk siis püüan nüüd tutvustada erinevaid lahendusi, kuidas ma oma mäletusi talletan ja seejuures püüan mitte laskuda mälestustesse endisse, sest te ilmselt ei taju neil sellist väärtust nagu mina. Niiet letsgo.
Märkmikud ja DIY ramatud. Kirjutada ja joonistada on mulle alati meeldinud ja vahel teen seda lihtsalt sellepärast, et mulle meeldib lehekülge kujundada – proovida erinevaid kirjastiile, lehekülje layouti jmt, vahel kirjutan, sest on tunne, et on midagi asajlikku paberile panna. Seega on mul elu jooksul olnd väga palju joonistamise-kirjutamise märkmike. Lisaks sellistele tühjadele märkmikutele on ju juba päris ammusest ajast olemas erinevaid pooleldi trükitud ja pooleldi ise täidetavad raamatud nö DIY raamatud. Sõbraraamatud, aastaraaatud, soovideraamatud, beebiraamatud – you name it! Olen vist kõiki neid proovinud. Nende täitmine tundub alguses nii mõttetu – mul ei ole ju midagi enneolematut öelda, ma ju tean ise ka mida ma asjadest mõtlen, aga tuleb välja, et ega aasta või kümne pärast ei tea küll ja just siis sain ma aru kui lahedad asjad need DIY raamatud on. Sõbraraamatuid tuleb praegu vist pigem antikvariaatidest skoorida või siis ise teha, aga beebiraamatute valik on küll hetkel kaubanduses väga suur (LINK). “Minu parimad aastad” (18,75 eurot, LINK) on ka päris põneva ülesehitusega, võimaldab käsitleda väga paljusid erinevaid aspekte elust ja joonistada ja kleepida saab ka! Kõige uuem DIY raamat minu raamatukapis on “Hetk iseendale” (16,99 eurot, LINK) – see raamat on ülesehitatud ühe päeva analüüsile ja sellesmõttes ehk kõige pragmaatilisem, võimaldades enseanalüüsi ja analüüs viib ju alati ka arenguni.

Fotoalbumid (füüsilisel kujul). Eriti meeldivad mulle scrapbook stiilis tooted, aga kuna nende valmistamiseks kulub nii palju aega, siis perepildid otsustasin koondada siiski kiletaskudega albumitesse, mis on kindlasti hea valik ka siis kui plaan on lapsed ka albumite ligi lasta. Oma musta värvi albumid ostisn Tigerist (5 eurot, LINK), mahutavad vist 152 pilti ja väljast üleni mustad – olen ammu selliseid tagasihoidlike otsinud, sest enamik albumeid on ju pööraselt ägedalt reljeefsete pindade ja kullaga kaunistatud. Ma panin oma albumitele valge markeriga aastanumbri peale.

Kogemus on mul ka paberlehtedega albumiga. Tegin Gerdale (LINK) sõbrapäevaks albumid tüdrukuteõhtust ja pulmadest – kuna need olid eelkõige suunatud Gerdale ja Madisele ning pisut pidulikumad, siis otsustasin paberlehtedega albumi kasuks. Ma ei suutnud aga leida ühtegi albumit, mis oleks väljast sama ilus nagu minu tehtud pildid seal sees (haha). Niisiis tulin poes spontaansele mõttele, otsisin sobiva sisuga albumid (11,99 eurot, LINK) ja kleepisin need väljast ise (koos Algo abiga, sest see ei ole väga lihtne töö, et asi ilus jääks) kleepkilega üle. Palju tööd, aga palju rahulolu ka pärast! Pilte ilmutan Photopointi Photoexpressi kaudu (LINK), valin alati matid pildid.

Blogi ja Instagram. Instagram on suur  lemmik praegu – nii lihtne ja kiire ja nii palju mälestusi ühe kliki kaugusel – ei pea kõvaketast arvuti taha panema ja läbi mitme kausta surfama. Ja blogi on ka kahtlemata hea lahendus. Pidasin Pääreni esimsel eluaastal temaga blogi ja kui Pelle sündis, siis oli nii lahe tagasi lugeda, et mis Päären selles vanuses tegi ja mida ma ise mõtlesin. Seda blogi kirjutades tundsin küll, et aah, see on ikka totaalne jaburdus, mis ma teen a la “Täna tegime seda, homme läheme sinna, Päären naeris selle üle…” aga kuna mu õde elas siis välismaal ja Algo vanemad ka meist kaugemal, siis suutsin läbi selle blogi vajalikkust enda jaoks põhjendada – ja olen nüüd väga rõõmus. Pelle beebiaastast pole kuskil blogis ühtegi märki.

1 second everyday (LINK). Videod on alati sellise kahtlase väärtusega mu jaoks olnud – kui telefoniga tehtud pilte saab ju veel välja lasta ja sorteerida, siis videosid on mu meelest nii keeruline vaadata – teine asi on see kui need oleksid kuidagi kokku lõigatud, aga seda ma ka üldiselt teha ei viitsi. Aga üks päev avastasin enda jaoks sellise app-i nagu 1 second everyday ja ma olin müüdud – üliäge asi. Mõte on siis selles, et selle app-i kaudu filmid iga päev ühe sekundi oma elust ja see programm paneb ise siis video kokku. Geniaalne! Igaljuhul, ma olen nüüd umbes kuu aega teinud seda ja jagan nüüd oma ühte sekundit viimasest umbes kolmekümnest päevast.

 

Mäletustekarbid. Ja siis on meil muidugi kõigil ka mälestustekarbid, kuhu sorteerin kutsed, kaardid, piletid ja muud väiksemad asjad, mis mingil hetkel tähtsad on olnud. Lastel olen alles hoidnud ka esimest komplekti riideid, mis neil seljas olid, ja esimesed tähtsad mänguasjad.

Kuidas teie oma mälestusi säilitate – jagage ägedaid appe ja füüsilisi vorme!

 

Fotod ja tekst Anna Lutter. Aitäh, Hetk iseendale (LINK)

 

 

relatiivsusteooria #3

relatiivsusteooria #3

Aastad ei ole vennad. Möödunud (2017) aastal juhtus väga palju asju, mida üleeelmisel (2016) kohe üldse ei juhtunud ja väga palju asju, mis üleeelmisel vägagi juhtus, jäid möödunud aasta juhtumata. Nii näiteks ei võtnud me möödunud aastal ühtegi lemmiklooma, ma ei õmmelnud kordagi kodus õmblumasinaga, ei teinud ühtegi video DIY projekti, ei käinud rääkimas taaskasutusest Kuku raadios ega ka ei sünnitanud. Seda kõike, mida ma ülemöödunud aastal tegin, saab järgi lugeda (LINK). Nüüd siis 2017 aasta kallale.

Jaanuar 

Aasta algas entusiastlikul noodil, mõtlesin kohe õmblusmasinal juhtemest haarata ja sõbrapäevaks ühe uue objektiga välja tulla. Tootearendust tehti, vaeva nähti, kuid kaugemale sellest ei jõutud, sest äkitselt saabus minuni mõistmine, et olin eelmise aasta viimastel päevadel lubanud 2017. aasta esimes pooles ühe raamatu materjalidega päevavalgele tulla, niiet ma otsustasin selle valentitipäeva projekti helgemaid aegu ootama jätta.

Raamatu tegemine ei läinud algul kohe üldse. Mäletan selgelt, kuidas hooldustiim oli totaalselt vale määrde alla pannud ja nii ma muudkui nühkisin kuni peaaegu jaanuari lõpuni välja, edasi üldse ei saanud. Tõesti oli keeruline kuu. Samal ajal olin palutud Gustav Adolfi üheksandile  rääkima, inspireerima ja sütitama – kõik, mis sellest välja tuli oli see, et ma seisin nende ees ja halasin, kuidas ma millegagi hakkama ei saa – totaalne loovuskriis (tsau, Lisete, ja sorri!) – kuid ehk ongi kannatav loomeinimene inspireerivam, õppige rohkem, muidu võib ka nii juhtuda.

Ma täpselt ei mäleta, kuidas, aga mingil moel ma sain sellest august välja – vaatan Instagrammist (LINK), et Pelle arenes sellel perioodil hästi kiirelt ja palju – äkki see aitas! Raamatuprojektidega paralleelselt tegin veel ka isetegemisprojekte Kodu & Aed ajakirja (LINK), niiet kogu mu elu oli (alarahastatud ja tollel hetkel tundsin, et absoluutselt ebaõnnestunud, haha) projekt.  Ja muidugi öökullid-kikilipsud ja kõik see värk tuli sinna juurde.

Veebruar

Õnneks ma käsitlesin oma magistritöös loovust ning teoreetikute toel natuke uurisin selle kulgu, niiet ka ülimasendavas jaanuaris ma olin üpris kindel, et üks hetk peab see madalseis lõppema, sest teooriad nii ütleisd. Teooriad ei vedanud mind alt. Veebruar oli ülejäänud kuudest, mis aastas olid, lühem (üldtuntud fakt) ja möödus totaalses flow seisundis või – kui soovite – totaalses mindfulnessis – siin ja praegu. Kõik sai supersujuvalt, meeldivalt ja hästi tehtud.

Lisaks raamatuprojektidele käisime Jaana (LINK) ja Vivianiga (LINK) Miramii (LINK) ägedas kodus pildistamas munavõtte seeriat Pere ja Kodu ajakirja (lugu ilmus aprilli numbris). Ja muidugi Eesti Vabariigi aastapäev. Alati sentimentaalse väärtusega minu jaoks, väärib alati perepilti ja kindlasti väärib aja mahavõtmist ja mõtlemist (mida tasuks isegi tihemini proovida).


Foto Jaana Süld 

Märts 

Endiselt raamat, öökullid, lapsed, vahepeal püüdsin süüa-magada, ennast pesta, pesta ka tuba ja lapsi, kuid siis kohe edasi. Jaanaga (LINK) pildistamsime Eesti Etno (LINK) kodutekstiile, see oli meil juba kordusprojekt, niiet kõik sujus ja oli väga lahe (tsau, Jaana, Gerda ja Merje!).


Foto Jaana Süld 

Gerdaga (LINK) käisime Kaubamajas öösel, tegin mitu blogipostitust, millest ehk meeldejäävam oli Aliexpressi sisutsusleidude oma (LINK) – sain ühe mahlaka tagasimõtte, kuid enamusele teist ikka meeldis! Dadamora (LINK) pani poisid ägedalt riidesse ja ma tegin riietes poistest pilte, sest teismoodi oleks lihtsalt kummaline (okei, see nali läks vist üle piiride…).

Märtsis olid poisid palju haiged ja ma ise ka rivist väljas. Kuu lõpus oli mul põlve operatsioon. Ma ei ole sellest palju kirjutanud, sest asju elus ikka lõigatakse lahti, aga asju pannakse ka kokku ja asjad saavad terveks ka – niiet no big deal. Tegemist ei olnud sporditraumaga, sest keeruline on saada sporditraumat sporti mitte tehes. Mul oli põlves kasvaja.

Aprill

Kaks nädalat möödusid karkudel ja edaspidi lihtsalt liibates ja sirgejala kükke harrastades, kuid isu oma asju teha aitas jalal kiirelt paraneda ning nii saigi aprilli alguses, suures külmas, lörtsis ja tuules üles pildistatud raamatu viimased õueprojektid. Siiamaani tuleb neid pilte vaadates meelde kui külm kaadritaga oli!

Aprillis algas väga mõnus koostöö Bredenkidsiga (LINK) ning ühel päeval käis mul külas Black Carrot Fabrics (LINK), kelle kangaid ja nendest vormitud voodipesusid ma jäädvustasin.

Mai

Mai alguses tegin veel kaanefoto raamatule ja nii see trükki läkski, huh! Ja täpselt nii “huh” kogu maikuu oligi. Tegin öökulle ja lipse, aga muud nagu väga miskit. Mõned koostööprojektid ja äge küllakutse Uuskasutuskeskusesse (LINK). Kuu alguses sai Pelle 1, jehuu! Kuu lõpus mina 26.


Foto Anete Toming

 

Juuni

Ilmus minu teine raamat “Loo ise. 25 ideed tuppa ja õue” (LINK). Raamatu esitlus toimus Viru Keskuse Rahva Raamatu kaupluses – väga meeldejääv, minu teine raamat ja esimene raamatu esitlus!


Foto Jaana Süld 

Kui õnnitluste vastuvõtmise ja enda rõõmujoovastuse taltsutamisega lõpuks ühele poole sain, siis hakkasime poiste tuba ümber tegema. Nii, et ühte tuppa mahuks peale seda protsessi kaks poissi, koos kahe voodiga ja neile kuuluva kaasavaraga ja et ruumi tekiks veel juurdegi. Minu meelest oli mul päris keerukas projekt välja joonestatud, kuid Algo (tsau!) pani maja paari päevaga püsti ja nii ei jäänud mul üle muud kui Gerdaga Ikeasse põrutada, et ülejäänud tarvilik mööbel ja sisutuskaup ka üle lahe kohale tassida, sest ma saan aru, et naaberriikidest kauba toomine on praegu teemas.

Jaanaga koos tegime pilte Smuhvikule (LINK) ja Jaana ja Vivianiga ühe seeria Pere ja Kodu augusti numbrisse. Paistab täitsa suvi piltidelt. Aga tuletan meelde, et see oli juuni kuus, niiet tegelikult oli ikka megakülm.


Foto Jaana Süld 

A, peaaegu oleksin unustanud. Algo oli välismaal ja nii sain juunis kaks nädalat kogeda ka üksikema rolli. Päris jube värk, aga oleme kõik elu ja tervise juures!

Juuli

Minu kolmanda raamatu projektide tähtaeg oli määratud augusti lõpuks. Seega eeldasin, et puhkan mais, töötan juuni-juuli-august. Juuli alguseks oli selge, et juunikuus ma uue raamatuga ei tegelenud. Juuli lõpuks sai selgeks, et seda ei teinud ma ka juulikuus. Ise koguaeg salamisi lootsin, et saan kirjastuselt kõne, et kuule jätame ikka ära. Võib-olla oli tegu mobiilioperaatori halva leviga, kõne ma ei saanud.

Juulis puhkasin. Gerda (LINK) võttis uue perekonna nime ja sellega koos tuli tal ka mees võtta. Tegime talle tüdrukteõhtu (see oli esimene tüdrukuteõhtu, kus ma viibisin, niiet ma ei ole kindel, kas me selle üldse õigesti tegime, niiet kui abielus midagi jamasti on, Gerda, siis see võib valesti korraldatud tüdrukuteõhtu süü olla) ning osalesin ka nende hoopis teistmoodi, väikeses ja armsas, pulmas (võinoh, pulmi oli kaks, mind lubati sinna teise).

Ajendatuna äsja ilmunud raamatust tegi Arter minust kaheleheküljelise loo (LINK) ja pean eraldi – tulevikus meenutamiseks –  välja tooma ka koostöö sellise suurkorportasiooniga nagu H&M (LINK) – kui äge? – väga!

Ja no muidugi külastasime Haanjat ja käisime kaks korda Dagöt kuulamas. Lastega käisime esimest korda telkimas!

August

Tegin 1. augusti hommikul silmad lahti ja sain aru kui suurde jamasse ma ennast mässinud olen. Mul tuleb 30 päevaga kokku panna kolmanda raamatu materjal. Tundus hullumeelne, aga ma teadsin, et nüüd tuleb kiirelt ennast voodist püsti ajada ja tegema hakata. Nii juhtus ka, tegin valmis. Terve augusti tegin, aga sain hakkama!

Öökulle tegin muidugi koguaeg – terve suvi – ikka ka. Augustis tegin oma esimese jaapani keelse! Niiet kui keegi tunneb, et tal on ka vaja, siis olen avatud (LINK)! Lõiming võõrriikidega ei jäänud augustis pelgalt Jaapani keskseks, tegin koostööd Läti rõivabrändiga Happeak (LINK).

Augusti lõpus alustasin jälle tööd õpetajana, peale väikest emapuhkust Pellega, enne seda veel käisin oma põlvega, mis ei olnud kasvajast vabanenud, kiiritusravis. Seiklused põlvega ei ole veel tänaseni lahenenud, aga küll saab, alati saab!

September

Tere, kool! Väga äge oli jälle poole koormusega koolis tagasi olla! Pelle kooli ei läinud, lasteaeda ka mitte. Ja hoidjat meil ka ei ole, aga meil on nii head emad, õed ja vanaemad, et kamba peale saab nii, et keegi ikka alati ühe silmaga Pellet ka jälgib (tsau, emps, ämm, Liisi ja Kurtnakas)!

Terve kuu kestis pidev meilimine ja korrektuurimine seoses raamatuga. Ja pean kirjutama ka ühest erilisest seigast Iittalaga (LINK). Olin parasjagu koolis tööl kui ühtäkki saan ma ootamatu kõne. Suundun välja ja seal ta seisab – kuller koos kuue Iittala Taika sarja klaasiga (LINK), millele ma olin juba ammu salaja kappi koha valmis teinud, lootes et kui midagi väga soovida, siis see täitub. Ja see täituski. Ilma ühegi meili, sooviavalduse, valiku ega suuniseta. Maailmas juhtub kummalisi ja ägedaid asju. Ma tean, et need kõigest klaasid, kuhu morssi sisse saab kallata, kuid minu jaoks oli see väike maagiline lugu keset tavalist koolipäeva. Lihtsad asjad, right?

Oktoober

Oktoobris ilmus Kodu&Aed ajakirjas üle mõne kuu üks projekt, ma isegi ei mäleta, mitmesse kuusse ma eelmisel aastal neid tegin, aga neid ikka oli. Igaljuhul oktoobri omast olen Instagrami pildi teinud ja nüüd siis tean kindlalt.

Ülejäänud oktoober tähendas kikilipsude tegemist igal vabal ja kinnisel hetkel. Korra sain ikka kodust välja ka. Läksin lõhna peale ja sattunsin Kalevi kommivabrikusse avatud toidutööstuse nädala avaüritusele. Viisin seal läbi pakenditest meisterdamise töötuba (tsau, Liis!). Oli mõnus, niiet (järgneb reklaam) kui Sa tunned, et vajad oma üritusele midagi uut, põnevat ja adrenaliinirohket, siis vali meistrdamine ja kutsu mind oma lapse või enda sünnipäevale seda kõike juhendama! (See ei olnud nali, ehkki ilmselt kõlas nii).


Foto Urmas Glase 

November

Oktoober lõppes, kikilipsude tegemine ei alanud ega lõppenud vaid vältas edasi kuni lõpuks isadepäev mu päästis, see on juba mitmeid aastaid mu jaoks üks aasta lemmikuid pühasid olnud ja kuna ma olen selleks päevaks nii väsinud, siis tundub õige, et lapsed peaksid selle päeva veetma isaga!

Lastetoast ilmus lugu Postimehes (LINK) ning käisin isadepäeva kingiideedest ja oma elust rääkimas ka Kuku raadios. Tulin avalikkuse ette suurt kõnepinda tekitanud uudisega KOLMANDAST raamatust. Gerda viis mu Ikeasse jälle ja peale seda – ja selle ajal vist juba ka – hakkas jõulusokkide kultiveermishooaeg. Tegin neid kohe täitsa mitu tükki. Novembrisse jäid ka mõned väiksemad koostööprojektid ja suuremad juukselõikused (tsau, Grete! LINK).

Detsember

Raamat #3 “Loo ise kodu heaks” (LINK). Seekord toimus esitlus Tallinna kõige stiilsemas sisustuspoes Homeart (LINK). See oli ülimõnus õhtu (tsau, Kairit!). Siin kohal tahan ka öeda tsau ja aitäh oma raamatu toimetaja Varjele, kellega ma terve see aasta olen vist rohkem suhelnud kui Algoga, haha.


Foto Kristina Kaiva

Jõulusokkide ja öökullide tegemise vahepeal käisime Algoga Tartus Lauri Saatpalu kuulamas. Tegin ka veel mõndasid väiksemaid koostööprojekte. Kui tellimused said jõuludeks tehtud, algas igaaastane festival Pääreni sünna ämmaga – Pääreni sünna minu perega – jõul perega – jõul vanaisaga – päärenisünna lastega – jõul rahvatantsijatega. Terve aasta treenime ennast selleks meeletuks katsumuseks!

Kui siis nii 28. detsembriks kõik peod läbi said, siis tundus, et ikka üliigav on olla ja otsustasime oma elutoa ümber teha. Lugeja kindlasti mõtleb, kuidas väikest Algot tanki lükatakase, kuid antud juhul on mul tõesti hea tõdeda, et seekord see impulss – remonttöödega alustada -temalt just tuligi (tsau, Algo!). Kuidas see kõik välja tuli, sellest loodan juba peaegi siin kirjutada ja joonistada.

*Pean vajalikuks tuletada meelde, et tegemist on minu 2017. aasta eredamate hetkedega. Mul juhtub pidevalt igast asju ja juhtub ka nii, et asju üldse ei juhtu kuigi kuupäev on ammu paika pandud, et peaks nagu juhtuma. Mul läks aastavahetusel üks see sama Iittala klaas katki, millest ees pool juttu oli – ise lõhkusin – aga killud toovad õnne. Ma tunnen enne iga kokkulepitud üritust, et ma ei viitsi minna – aga kuna on kokku lepitud, siis ikka lähen ja pärast on hästi! Mul on liiga palju parasiitsõnu ja piinlik on ennast kuulata – õnneks ma ei pea ennast tihti kuulama. Mu lapsed jonnivad, aga ma tunnen, et see on minu võimalus arendada enda rahulikuks jäämise musklit. Mu aasta on olnud superkeeruline, emotsionaalne, pingeline, aga kõike on võimalik kokku õmmelda ja alati saab! Let’s go 2018!

Fotod ja tekst  Anna Lutter (kui ei ole märgitud teisiti)

 

kuidas Algo põlvelappe paigaldab #elu

kuidas Algo põlvelappe paigaldab #elu

Elu lastega ei ole lihtne. Eriti selgelt avaldub sellise eluvormi raskus siis kui su naine õmbleb keskmisest inimesest rohkem ja on seega oma töövälisel ajal kategooriliselt keeldunud parandamast nii enda, mehe, laste kui ka teiste lähisugulaste sokke ja katkiseid püksipõlvi. Niisiis on Algo (tsau, Algo!) sõrmedele langenud kohustus õmmelda enda pluusidele ette nööpe ja parandada laste pükstepõlvi. Ja kui te nüüd arvate, et kui palju neid nööpe ja püksipõlvi siis ikka ühes aastas parandada tuleb, siis – vähemalt poistega peres – ikka tuleb küll.


Algo tööd lihtsustavad Breden Kidsi (LINK) põlvelapid, mille kinnitamine on tõesti imelihtne. Põlvelappe on mitmes erivärvis (LINK), hind 7.90 eurot. Paigaldamine algab sellest, et kõige pealt tuleb püksid aukluks kanda, Päären ja Pelle on päris vilunud kulutajad juba, siis valida sobivad lapid, seadistada triikraud maksimaalse kuumuse peale, eemaldada lappide küljest paber ja need siis – ilma auruta – kinni triikida. Et lapid kauem kestakasid võib need veel äärtest ka läbi traageldada, sobivat värvi niit on selleks pakiks olemas.



Ja nüüd siis kõige parem uudis, minu Instagrami (LINK) giveaway – 70 euro väärtuses tooteid Breden Kidsilt, omal valikul – võitis … tarantarantaraa @khrissu, ma võtan Sinuga ühendust! Fortuunaks oli täna minu ema (tsau, emps!). Jehuu!

Tekst ja fotod Anna Lutter. Aitäh, Breden Kids (LINK).

 

 

avameelselt oma sõltuvusest

avameelselt oma sõltuvusest

Mina olen Anna ja mul on sõltuvus, ma ei suuda kunagi mitte kunagi ära öelda ühestki tükist kangast (tsau kõigile, kes mulle oma vanaemade ja tädide kappidest seisma jäänud juppe ja suuri tükke saatnud on!). Aga mul on ka teine mure (muresid on rohkem tegelikult), nimelt olen ma  kummalisel kombel leidnud tugevad paralleelid kangaste ja Lego klotside vahel:

  • nii kangast kui Lego klotsidest saab teha põhimõtteliselt kõike (loovus is the limit)
  • sobivad kasutamiseks igale vanusele
  • ajataju kaob täielikult kui Pinterestid (LINK) ägedeid projekte
  • nende peale saab kulutada vää-ä-ääga suure hulga eurosid
  • kangaid ega Legosid ei saa olla kunagi liiga palju

Seega, lähtudes ülal olevast viiest tugevast argumendist, suudan ma poes (ja ka kodus diivanil onlainshopates) leida alati absoluutselt põhjapaneva argumendi – tavaliselt isegi kaks – miks mul uut (või ka kellegi kasutatud) kangatükki või Lego pakki koju vaja on. Seega on mul väga palju kangaid ja poistel väga palju Legosid. Kas ma tunnen ületarbimise ees süümepiinu? Ei, sest nii legod kui kangad ei lähe seistes halvaks, pealegi neid saavad kasutada ka lapselapsed (investeering tulevikku?) ja mida suurem on kangaste ja legode valik seda intensiivsemalt saab enda ideid teostada ja loovust arendada … Nagu ma ütlesin, see on haigus.



Hea uudis on see, et haigused on ravitavad. Ühel päeval kirjutas mulle Juku Mänguasjakeskus (LINK), et neil on parasjagu käimas Lego kogumiskampaania. Nad koguvad oma kauplustes Lego klotse ning annetavad need siis kampaaniaga liitunud lasteaedadele, mis asuvad üle Eesti. Väga lahe projekt, sest päriselt, Legod on kõige vastupidavamad ja loovust soosivamad mänguasjad, mida ma oskan nimetada! Alustades sellest, kui väga naudib Pelle tornide ümber lükkamist ja lõpetades sellega, kuidas Päären ehitab fantaasia autosid Algo kolm tundi Lego mehi kokku paneb või mina enda Pelle eest, koos Lego klotsidega, blokaadi sulen, sest ma ei taha, et ta mu pooleli olevat sammastega rajatist lõhkuma tuleks. Vastavalt poodi annetatud kogusele, annab Juku mänguasjakeskus sooduskupongi, selle allahindlusprotsent sõltub sellest, kui palju Lego klotse kauplusesse viid. Mõõtetopsidega mõõtes selgub, kas annetaja saab septembri jooksul sooritatud ostult kupongi näitamisel 15, 20 või 25 protsenti soodustust, täpsed reeglid leiad Juku kodulehelt (LINK).

Hakkasin hetkeks isegi mõtlema, et kas meil on kodus mõned klotsid, mis kasutuna seisavad. Asja kiirelt analüüsides jõudsin järeldusele, et meil on Legosid hoopis puudu ning olemasolevad leiavad pidevat kasutust kõigi meie pereliikmete poolt. See on haigus, korilashing ja sõltuvusgeenid. Ja tervitused kaasvõitlejale, Algole, kelle ühine hobi Pääreniga on Lego meeste kollektsioneerimine…. Ja nad räägivad, et motosport on kallis.


Aga kui keegi on eelmise elus midagi hästi teinud või lihtsalt hea õnne läbi sõltuvusgeeni ei oma, siis ma tean, et kodus kasutust mitteleidvaid Lego klotse ootab lasteaedades palju rõõmsam ja intensiivsem elu, niiet – seniks kuni septembrit jätkub – viige klotsid Juku Mänguasjakeskusesse!

Tekst ja fotod Anna Lutter. Aitäh, Juku mänguasjakeskus (LINK).

 

 

täiega metsas

täiega metsas

Asjad siin on ikka täiega metsas. Kuuaega tagasi kui lastetoa remont valmis sai, arvasin ma ise ka, et kohe-kohe formuleerub sellest siia üks postitus, aga tuleb välja, et täiesti valesti arvasin. Postituse tegemise asemel sattusime koos lastega (!) hoopis metsa.



Kell oli vist kolm päeval saanud kui ma käisin välja mõtte, et läheks täna ööseks telkima. Mingite segaste asjaolude tõttu otsustasime, et see on üks hiilgav mõte. Võtsime voodipesu ja lastele mõned vahetusriided ja natuke nõusid ja sööki ja olime kell neli autos. Suutmata oma keldrist leida üles telki, mis seal meie andmete kohaselt olema pidi, suundusime mu vanemate oma laenama. Kella viieks olime ka oma öömaja peale saanud ja hakkasime sõitma. Meil ei olnud õrna aimugi, kuhu. Kuna kell oli palju ja me ei olnud päris kindlad, kas me lapsed öö vastu peavad, siis väga kaugele ei ihanud minna. Algo roolis ja mina toksisin telefoni sisse rmk lõkkekoht (LINK) ja kõige lähem punkt meile oli Paunküla lõkkekoht (LINK). Valisimegi selle.

Ehkki juurdepääsu tee oli pehmelt öeldes väga rööpas ja mudane – minu vaatest läbipääsmatu – aga Algo arvas, et saab läbi küll ja saigi. Ja kui me kohale jõudsime, siis … siis see oli ikka väga mõnus, mis meid seal ootas. Lõkkekoht, majake, potikesed, vardad, vets, pingid, puude taga suur järv. No ikka väga ilus. Ja olime seal täiesti neljakesi.


Lapsed jäid telgis magama täpselt nii nagu kodus voodis – Algo luges loomaenstüklopeediat ette ja paarikümne minutiga olid mõlemad kustunud. Öö möödus magades (lastel, meil oli super ebamugav, sest me ei näinud madratsite kaasa võtmisega just väga palju vaeva). Natuke häiris mind maanteelt kostuv autode müra. Tee oli küll päris kaugel, kuid öösel oli seda nii hästi kuulda.


Panda kauss 4.99 eurot (LINK). Kootud pleed 34.99 eurot (LINK). Loomade ja kaardiga tekikott 24.99 eurot (sama mustrilise vaiba LINK). Panda tass 4.99 (kassiga tassi LINK). Geomeetrilise mustriga vaip 29.99 eurot (analoogse vaiba LINK). Ahvi ja panda padjapüürid 4.99 (linnkujulin padi LINK). Väike tekstiilist kott 2.99 eurot (teise mustiga LINK). Suurem tekstiilist kotike 5.99 eurot (punutud korvike LINK). 

Hommikul oli äratus isegi tavalisest hiljem. Sõime ja pakkisime ja terve tagasitee mõtlesime, et kui mõnus see kõik ikka oli! Niiet kui keegi mõtleb, et kas minna lastega telkima või mitte, siis mina julgen küll soovitada. Üliäge kogemus. Pelle veel ilmselt ei mõistnud, miks vesi nii kaua aega keema läheb ja pudru juba ei paista, aga Päären oli küll väga positiivselt meelestatud kõigi tegevuste osas, mida metsaelu talle ette tõi. Igaljuhul mõtlen juba järgmisest telkimisest, nüüd võiks juba kuhugi kaugemale, Kauksi? Oskab keegi mõnda kohta soovitada?

Tekst ja fotod Anna Lutter. Aitäh H&M (LINK)