kuidas Algo põlvelappe paigaldab #elu

kuidas Algo põlvelappe paigaldab #elu

Elu lastega ei ole lihtne. Eriti selgelt avaldub sellise eluvormi raskus siis kui su naine õmbleb keskmisest inimesest rohkem ja on seega oma töövälisel ajal kategooriliselt keeldunud parandamast nii enda, mehe, laste kui ka teiste lähisugulaste sokke ja katkiseid püksipõlvi. Niisiis on Algo (tsau, Algo!) sõrmedele langenud kohustus õmmelda enda pluusidele ette nööpe ja parandada laste pükstepõlvi. Ja kui te nüüd arvate, et kui palju neid nööpe ja püksipõlvi siis ikka ühes aastas parandada tuleb, siis – vähemalt poistega peres – ikka tuleb küll.


Algo tööd lihtsustavad Breden Kidsi (LINK) põlvelapid, mille kinnitamine on tõesti imelihtne. Põlvelappe on mitmes erivärvis (LINK), hind 7.90 eurot. Paigaldamine algab sellest, et kõige pealt tuleb püksid aukluks kanda, Päären ja Pelle on päris vilunud kulutajad juba, siis valida sobivad lapid, seadistada triikraud maksimaalse kuumuse peale, eemaldada lappide küljest paber ja need siis – ilma auruta – kinni triikida. Et lapid kauem kestakasid võib need veel äärtest ka läbi traageldada, sobivat värvi niit on selleks pakiks olemas.



Ja nüüd siis kõige parem uudis, minu Instagrami (LINK) giveaway – 70 euro väärtuses tooteid Breden Kidsilt, omal valikul – võitis … tarantarantaraa @khrissu, ma võtan Sinuga ühendust! Fortuunaks oli täna minu ema (tsau, emps!). Jehuu!

Tekst ja fotod Anna Lutter. Aitäh, Breden Kids (LINK).

 

 

avameelselt oma sõltuvusest

avameelselt oma sõltuvusest

Mina olen Anna ja mul on sõltuvus, ma ei suuda kunagi mitte kunagi ära öelda ühestki tükist kangast (tsau kõigile, kes mulle oma vanaemade ja tädide kappidest seisma jäänud juppe ja suuri tükke saatnud on!). Aga mul on ka teine mure (muresid on rohkem tegelikult), nimelt olen ma  kummalisel kombel leidnud tugevad paralleelid kangaste ja Lego klotside vahel:

  • nii kangast kui Lego klotsidest saab teha põhimõtteliselt kõike (loovus is the limit)
  • sobivad kasutamiseks igale vanusele
  • ajataju kaob täielikult kui Pinterestid (LINK) ägedeid projekte
  • nende peale saab kulutada vää-ä-ääga suure hulga eurosid
  • kangaid ega Legosid ei saa olla kunagi liiga palju

Seega, lähtudes ülal olevast viiest tugevast argumendist, suudan ma poes (ja ka kodus diivanil onlainshopates) leida alati absoluutselt põhjapaneva argumendi – tavaliselt isegi kaks – miks mul uut (või ka kellegi kasutatud) kangatükki või Lego pakki koju vaja on. Seega on mul väga palju kangaid ja poistel väga palju Legosid. Kas ma tunnen ületarbimise ees süümepiinu? Ei, sest nii legod kui kangad ei lähe seistes halvaks, pealegi neid saavad kasutada ka lapselapsed (investeering tulevikku?) ja mida suurem on kangaste ja legode valik seda intensiivsemalt saab enda ideid teostada ja loovust arendada … Nagu ma ütlesin, see on haigus.



Hea uudis on see, et haigused on ravitavad. Ühel päeval kirjutas mulle Juku Mänguasjakeskus (LINK), et neil on parasjagu käimas Lego kogumiskampaania. Nad koguvad oma kauplustes Lego klotse ning annetavad need siis kampaaniaga liitunud lasteaedadele, mis asuvad üle Eesti. Väga lahe projekt, sest päriselt, Legod on kõige vastupidavamad ja loovust soosivamad mänguasjad, mida ma oskan nimetada! Alustades sellest, kui väga naudib Pelle tornide ümber lükkamist ja lõpetades sellega, kuidas Päären ehitab fantaasia autosid Algo kolm tundi Lego mehi kokku paneb või mina enda Pelle eest, koos Lego klotsidega, blokaadi sulen, sest ma ei taha, et ta mu pooleli olevat sammastega rajatist lõhkuma tuleks. Vastavalt poodi annetatud kogusele, annab Juku mänguasjakeskus sooduskupongi, selle allahindlusprotsent sõltub sellest, kui palju Lego klotse kauplusesse viid. Mõõtetopsidega mõõtes selgub, kas annetaja saab septembri jooksul sooritatud ostult kupongi näitamisel 15, 20 või 25 protsenti soodustust, täpsed reeglid leiad Juku kodulehelt (LINK).

Hakkasin hetkeks isegi mõtlema, et kas meil on kodus mõned klotsid, mis kasutuna seisavad. Asja kiirelt analüüsides jõudsin järeldusele, et meil on Legosid hoopis puudu ning olemasolevad leiavad pidevat kasutust kõigi meie pereliikmete poolt. See on haigus, korilashing ja sõltuvusgeenid. Ja tervitused kaasvõitlejale, Algole, kelle ühine hobi Pääreniga on Lego meeste kollektsioneerimine…. Ja nad räägivad, et motosport on kallis.


Aga kui keegi on eelmise elus midagi hästi teinud või lihtsalt hea õnne läbi sõltuvusgeeni ei oma, siis ma tean, et kodus kasutust mitteleidvaid Lego klotse ootab lasteaedades palju rõõmsam ja intensiivsem elu, niiet – seniks kuni septembrit jätkub – viige klotsid Juku Mänguasjakeskusesse!

Tekst ja fotod Anna Lutter. Aitäh, Juku mänguasjakeskus (LINK).

 

 

täiega metsas

täiega metsas

Asjad siin on ikka täiega metsas. Kuuaega tagasi kui lastetoa remont valmis sai, arvasin ma ise ka, et kohe-kohe formuleerub sellest siia üks postitus, aga tuleb välja, et täiesti valesti arvasin. Postituse tegemise asemel sattusime koos lastega (!) hoopis metsa.



Kell oli vist kolm päeval saanud kui ma käisin välja mõtte, et läheks täna ööseks telkima. Mingite segaste asjaolude tõttu otsustasime, et see on üks hiilgav mõte. Võtsime voodipesu ja lastele mõned vahetusriided ja natuke nõusid ja sööki ja olime kell neli autos. Suutmata oma keldrist leida üles telki, mis seal meie andmete kohaselt olema pidi, suundusime mu vanemate oma laenama. Kella viieks olime ka oma öömaja peale saanud ja hakkasime sõitma. Meil ei olnud õrna aimugi, kuhu. Kuna kell oli palju ja me ei olnud päris kindlad, kas me lapsed öö vastu peavad, siis väga kaugele ei ihanud minna. Algo roolis ja mina toksisin telefoni sisse rmk lõkkekoht (LINK) ja kõige lähem punkt meile oli Paunküla lõkkekoht (LINK). Valisimegi selle.

Ehkki juurdepääsu tee oli pehmelt öeldes väga rööpas ja mudane – minu vaatest läbipääsmatu – aga Algo arvas, et saab läbi küll ja saigi. Ja kui me kohale jõudsime, siis … siis see oli ikka väga mõnus, mis meid seal ootas. Lõkkekoht, majake, potikesed, vardad, vets, pingid, puude taga suur järv. No ikka väga ilus. Ja olime seal täiesti neljakesi.


Lapsed jäid telgis magama täpselt nii nagu kodus voodis – Algo luges loomaenstüklopeediat ette ja paarikümne minutiga olid mõlemad kustunud. Öö möödus magades (lastel, meil oli super ebamugav, sest me ei näinud madratsite kaasa võtmisega just väga palju vaeva). Natuke häiris mind maanteelt kostuv autode müra. Tee oli küll päris kaugel, kuid öösel oli seda nii hästi kuulda.


Panda kauss 4.99 eurot (LINK). Kootud pleed 34.99 eurot (LINK). Loomade ja kaardiga tekikott 24.99 eurot (sama mustrilise vaiba LINK). Panda tass 4.99 (kassiga tassi LINK). Geomeetrilise mustriga vaip 29.99 eurot (analoogse vaiba LINK). Ahvi ja panda padjapüürid 4.99 (linnkujulin padi LINK). Väike tekstiilist kott 2.99 eurot (teise mustiga LINK). Suurem tekstiilist kotike 5.99 eurot (punutud korvike LINK). 

Hommikul oli äratus isegi tavalisest hiljem. Sõime ja pakkisime ja terve tagasitee mõtlesime, et kui mõnus see kõik ikka oli! Niiet kui keegi mõtleb, et kas minna lastega telkima või mitte, siis mina julgen küll soovitada. Üliäge kogemus. Pelle veel ilmselt ei mõistnud, miks vesi nii kaua aega keema läheb ja pudru juba ei paista, aga Päären oli küll väga positiivselt meelestatud kõigi tegevuste osas, mida metsaelu talle ette tõi. Igaljuhul mõtlen juba järgmisest telkimisest, nüüd võiks juba kuhugi kaugemale, Kauksi? Oskab keegi mõnda kohta soovitada?

Tekst ja fotod Anna Lutter. Aitäh H&M (LINK)

 

küsimused ja vastused

küsimused ja vastused

Võrreldes sellega, mitu küsimust Päären viieteistkümne minuti jooksul genereerida suudab, jäite teie oma küsimuste püstitamisega muidugi piinlikult tagasihoidlikuks. Samuti jäi tagasihoidlikuks küsimuste raskusaste, sest õmblusmasinate kohta oskan ma ikka üht-teist öelda ja oma lemmikuid Instgrammereid viidata, aga Pääreni konstrueeritud küsimustele – “Miks ma magama pean minema?”, “Kus selle legomehe juuksed on?”, “Kui palju on 5 ja 7 ja 8 ja 9 ja 6?”  – on palju keerulisem kiireid ja ammendavaid vastuseid anda. Seega naudin hetke kui Päären lasteaias õpetajatelt vastuseid nõuab (ja Pelle magab) ning püüan teie esitatud küsimustele nii head vastused moodustada kui ma oskan.
Milliseid õmblusmasinaid ma kasutan ja kuidas rahul olen?

Mu töölaual on hetkel kolm masinat: õmblusmasin, overlok ja tikkimismasin.

Mitu aastat kasutasin õmblusmasinana Brotheri hobimasinat (midagi sarnast LINK), aga kui see paar aastat tagasi väsimuse jälgi näitama hakkas, otsustasin, et ehk oleks hea hetk proovida midagi professionaalsemat. Tegin veidike eeltööd ja käisin masinaid vaatamas ning otsustasin Juki TL-98P (LINK) pooltööstusliku kasuks. Ja ma ei saaks praegu rohkem rahul olla. Vahest kasutan ema juures oma vana hobimasinat ja ei suuda ära imestada, kuidas ma üldse midagi enne tehtud sain. Uus on kiire, läheb lihtsalt läbi iga kanga (sh naha.. kuigi hobikaga raiusin ka nahka õmmelda, aga ilusat tulemust oli keeruline saada), niidlõikus käib pedaalilt ja ka talda on võimalik jalaga tõsta. Seega ideaalne väikeste detailide kiireks õmblemiseks ja suurte muidugi ka! Ma ei oska isegi praegu midagi halba ta kohta välja tuua, julgen kindlasti soovitada kui õmblemist igapäevaselt ette tuleb.

Overloki mudel on Brenina 700D (LINK), olen temaga nüüd päris mitu head aastat kõike ääristanud ja siiani ei ole olnud mingeid tõrkeid. Nagu ikka on kõige tüütum asi overloki juures niidivahetus, aga kui uued niidid eelmiste külge siduda ja niidipinge nulli keerata, saab hea õnne korral niidid läbi tõmmata ja uus värv saab väikese närvikuluga peale.

Ja siis tikkimismasin Brother innov-is 955 (LINK). Tegelikult sellega on nii, et mu ema sai selle kunagi jõuludeks (tsau, Jõuluvana) endale ja ma lihtsalt olen selle sujuvalt endale ahnitsenud (viies talle oma vana hobimasina, tsau, emps!). Aga see ongi selline hästi primitiivne. Mis mõnes mõttes on hea, sest kuna ma ei tee sellega igapäevaselt väga keerukaid manöövreid, siis siis kui mul midagi keerukamat (peale nime tikandite) vaja teha, on see täiesti teostatav ja ma ei pea manuali lahti võtma, mida näiteks suuremate tikkimismasinate puhul pea alati teha tuleb. Nagu öeldud, siis hetkel mu tikkimisvajadus ongi enamasti nime ja sünniandmete tikkimine öökullidelle, siis selleks on see masin ideaalne. Ma arvan, et mul tekiks süümepiinad kui mul oleks mingi võimsam tikkimismasin ja ma sellega ainult nimesid fabritseeriks. Seega hetkel vastab minu vajadustele. Seda masinat saab ka õmblusmasinaks ümber seadistada (selleks tuleb vahetada seal ka määrav osa detaile ja mutreid keerata.. seega suht tüütu), aga kuna mul on õmblusmasin olemas, siis seda vajadust ei ole. Samuti ei ole mul olnud mingeid erilisi lahkarvamusi tikkimismasinaga ning ta on enamasti mu soovid kenasti ära teenindanud.

Ja siis veel võin soovitada seda, et kui tundub, et õmblusmasin hakkab vanaks jääma ja et uut oleks vaja, siis tegelikult on väga hea mõte see hooldusesse viia (võino hooldusesse tasuks juba ta natuke enne selle tunde tekkimist viia). Mina ise olen alati kasutanud sellise firma nagu Marevik (LINK) teenuseid. Asub Stocmanni vastas ja üks muhe onu teeb seal alati kiiret ja head tööd!

Kust on pärit must Eesti kaart lasteoa seinal?

Selle saagis Algo ise välja ja kattis tahvlivärviga, aga kuna ma kardan, et ma ei saa seda kriidipuru sealt enam välja, siis Päären ei tea, et sinna tegelt kriitidega joonistada saab.

Kui head kaamerat ja objektiivi on vaja, et oma DIY projekte jäädvustada?

See võib kõlada sellise klišee vastusena, aga kaamera ja objektiiv ei ole määravad. Tegelikult saab telefoniga ka juba väga häid pilte, näiteks Miramii tegi hiljuti ühe ilusa postituse telefoniga tehtud piltidega (LINK). Seega pigem tasub vaeva näha tausta, valguse ja kompositsiooniga. Alustades tasub vaadata ja jäljendada teiste heade tegijate pilte ja töid. Tegelikult tasub andekate tegijate fotosid ja töid koguaeg vaadata, see arendab ja annab inspiratsiooni. Oma fotovarustusest aga kirjutasin pikemalt ühes eelnevas postituses (LINK). Järgnev pilt on ka telefoniga tehtud.

Kuidas me kassi saime?

Me kassi nimi on Kalissa (algselt Alissa, aga Päären pani sinna K ette, niiet Kalissa it is). Õigupoolest ei ole ta meie vaid ennekõike Algo kass, sest tema selle otsuse vastu võttis ja ta oma õe juurest meie juurde tõi. Ta saab kohe aastaseks ja ta pigem meenutab mulle koera kui kassi, sest ta ei ole selline isepäine vaid pigem koguaeg käib järgi ja tahab süles olla ja isegi toob palli või mänguasju ära kui talle visata.

Mis projektid mul praegu käsil on ja millal saab nende kohta blogist lugeda?

Hm, mul on küll mõni asi pooleli, aga nendest kirjutan siin siis kui nad näitamisküpsed on! Plaanime (loe: mina plaanin) näiteks lastetoas (ja seega ka kogu ülejäänud korteris) väikest ümberkorraldust teha, kindlasti kajastan seda ka siin blogis!

Kust ma oma projektide jaoks inspiratsiooni saan?

Instagram on juba pikka aega üks mu lemmikutest olnud. Lisaks sellele, et seal saab sõprade ja tuttavate tegevusel silma peal hoida, leiab sealt üliinspireerivaid interjööre, motiveerivaid väikeettevõtjaid ning samas saab ka oma lemmikpoodide ja -tootjate kaubavalikul ning uutel kollektsioonidel kätt pulsil hoida. Kohalikest sistus-instagrammeritest näiteks Anu (LINK) ja Miramii (LINK). Üks Rootsi kolme lapse ema ja väikese disainiettevõtte omanik Petra (LINK) ja siis näiteks mõned interjööri instagrammerid väljast poolt Eestit (LINK), (LINK), (LINK).

Ja muidugi kasutan ma Pinteresti (LINK) ja mul on ka Feedlys päris palju blogisid, mida küll kahjuks enamasti läbi ei jõua vaadata, aga kui vahest vaba hetk tekib, siis A Beatiful mess (LINK), My scandinavian home (LINK), Lovely indeed (LINK), Paper & stitch (LINK) ja My full house (LINK).

Fotod ja tekst Anna Lutter

 

teine

teine

1

Ehkki veel kolm kuud tagasi kui Päärenit küsitlesime, oli ta täiesti kindel, et ta ei taha jõuludeks beebit, vaid soovib hoopis põm-põm-i (tlk trumm), siis tänaseks on ta oma hoiakuid natuke muutnud. Beebi ei ole kohta wish list-is endiselt küll saanud, kuid kellestki, kellega koos mängida saab, ta ära ei ütleks.

Ja no kui laps ikka midagi väga tahab, siis selle peab ta saama (välja arvatud juhul kui see asi on eriti jube sätendav maiustus, kole plastmassist jurakas, liiga värvline multikakangelastega pluus või mõni muu asi, mida ta lihtsalt ei peaks saama). Nii head lapsevanemad kui me ka olla ei taha, siis päris valmis mängukaaslast me suure tõenäosusega otse sünnitusmajast koju tuua ei saa. Seega esiti peab vanem vend Päären siiski beebiga leppima, kuid toetudes nii enda kui ka mõne lähema tuttava kogemustele, võin Päärenile kinnitada, et üsna pea saab ka beebist asja!

2

3

Meile saabub beebi nr. 2. Ja kui te küsite, et kas ma olen selleks valmis ja kas ma saan hakkama, siis ma pean ausalt vastama, et ma ei ole jõudnud veel kahele lapsele korraga emaks olemise üle muretseda, sest hetkel painavad mu pead paktilisemad küsimused nagu: mis värvi voodipesu õmmelda; või kuidas täpselt tuba ringi tõsta; või millise voodi Algo beebile teeb; või mis firma vanker valida; või milliseid riideid ma juurde peaks ostma; või millises kastis beebi mänguasjad on?

6

Õnneks saabub juba üsna lähema kolme nädala pärast dekreetpuhkuse esimene päev ning mul on aega nende primaarsete küsimuste üle sügavamalt juurelda. Beebi saabumistähtajaks määrati 8. mai ning kõigi eelduste kohaselt saab Päären endale väikese venna.

Meie igaljuhul väga ootame!

Fotod: Anna Lutter