mis nendes karpides siis ikkagi oli?

mis nendes karpides siis ikkagi oli?

Kastid on mulle alati meeldinud. Mulle meeldivad ilusad pakendid ja mul on keldris eraldi nurk, kus ma hoian alles kõikide asjade karpe (kingakarpe, lõhnakarpe, arvutihiirte karpe – you name it), mis mulle meeldivad, mitte nende ASJADE, mis mulle meeldivad, vaid nende asjade KARPIDE, mis mulle meeldivad – need on tühjad ja ma lihtsalt mõnikord käin neid vaatamas. Lisaks sellele, et karbid on ilusad, on nad ka väga funktsionaalseld. Niisiis meeldib mulle ka tühju karpe osta, et neis hoiusutada erinevaid esemeid. Aga seegi pole veel kõik. Mõnikord on karpide sees UUS DIIVAN! Ja mitte niisama kiirelt valitud – päris ok diivan – vaid kaua oodatud ja tahetud diivan. Seega siit järeldus – mulle meeldivad karbid. AGA nagu iga asjaga eestlastel, on minul ka karpidega üks AGA.

Viimane pilt vana diivaniga elutoast.

Valel ajal serveeritud karbid võivad minus tekitada vastakaid tundeid, palju emotsionaalsust. Nii juhtus ka mu uue diivani karpidega, mis pidid saabuma 24-48 tundi peale seda kui nad tegelikult saabusid. Tegelikult saabusid nad minu äsja koristatud kodusse täpselt kaks tundi enne külaliste jõudmist. Korraga oli terve mu elutuba täis mõnusat karbilõhna (vaata pilti mu Instagramist @lutteranna). Kuna minu kogemused karpidega on olnud üpris pikaagsed, siis suutsin säilitada külma närvi ning küllaltki adekvaatselt planeerida ära logistilise teekonna, kuidas karbid – maal viibivate – lastetuppa kiirelt ümber paigutada. Külalistega läks päris lõbusalt ja nii pidi karpide avamiseks ootama järgmist päeva – ootamise magusvalu – lemmik!

Järgmisel õhtul monteeris Algo vana diivani lahti ja uue kokku. Võttis oodatust kauem aega.
Nüüd siis diivanist endast lähemalt. Olin juba ammu mõelnud uuele diivanile, sest vana oli juba vana ja kole ja hirmus väike ka. Ikea kultuurireisidel olin mitu korda seda diivanit proovinud ja vaadanud ja vaadelnud. Olen püüdnud leida alternatiive ka mujalt, kuid see tundus pika kaalutlemise järel ikka the one. Tegemist on Ikea mooduldiivaniga Vallentuna. Mulle meeldib, et mooduleid on erinevaid, neid saab põnevalt omavahel kombneerida. Diivani katted on kõik eemaldatavad ja vahetatavad ehk siis kui meie praegune helehall ära peaks tüütama (või lapsed), siis on valikus veel mitmeid teisi värve – võib väljavahetada kõikide moodulite katted kui ka paari moodli katted – Ikea kodulehel on palju võimalusi visualiseeritud ka. Ikeal on hästi mugav programm, kus neid mooduleid omavahel kokku saab proovida panna ja sealt saab asjad juba kassanimekirja ka lisada. Kui sisestad programmi koodi WVMD9, näed millise diivani ma endale kokku monteerisin.

Meie diivanil on üks moodul, mis käib lahti voodiks, kaks moodulit, millel on all pesukastid ja kaks sügavat nö tumbamoodulit. Seina ääres oleva istmeosa sügavus on 100 cm, niiet juba sellel osal saab päris mõnusalt eksisteerida. Akna all oleva osa sügavus on 80 cm. Võtsin juurde ka diivani juurde käivad hallid padjad ning omalt poolt panin ka mõned dekoratiivpadjad veel diivanile – võib-olla läksin nendega veits liiale… Diivani taga on seljatoed kogu diiavni ulatuses.

Käisin Ikeas? Ei käinud. ma teadsin kohe – kui olin otsustanud, et tahan ikkagi just seda diivanit – et ma ei hakka seda ise Ikeast ära tooma, sest tegelikult on suurema mööbli tarimine ühele naisterahvale ikkagi üpris tülikas ettevõtmine. Niisiis otsustasin vahendusteenuse kasuks. On teadatuntud fakt, et Soome Ikea on kallim kui Leedu Ikea, sama nali oli ka mu diivaniga. Niisiis tellisin diiavni Leedust, kust diivani koguhind tuli u 200 eurot odavam ja sain selle sama raha eest transpordi tellida. Mina kasutasin Ekspresskullerit, väga kiire ja meeldiv teenindus – onu tassis veel palava ilmaga üksi kõik suured kastid tuppa. Transpordi hinnaks kujunes 236 eurot ja diiavni 5 moodulit 1190 eurot. Kõik osad klappisid omavahel – katted olid õiges suuruses ja värvis – kuni me Algoga siis kokkupandud diivanile maha istusime ja vaatasime, et seina ääres seisab VEEL ÜKS MOODUL. Aga meil oli terve tuba juba diivanit täis. Täna siis selgus, et kuskil oli keegi midagi valesti lugenud ja ülejäänud moodul on juba teekonda tagasi Ikeasse alustanud.

Tekst ja fotod Anna Lutter

 

minu EV100 lemmikud

minu EV100 lemmikud

Kui ma eelmisel aastal Gerdale pulmadeks video kokku panin ja ühe härda klipi taha muusikat otsisin, siis küsisin talt, mis on see laul, mis tal alati (või tihti) pisarad esile kutsub. Madisega kahe peale valisid Maarja “Kuldne põld”. Otsustasin loo valikusse neid kaasata, sest kui ma oleksin endast lähtuvalt selle laulu valiku teinud, siis oleks nende pulmavideo kõige härdama hetke taustaks kõlanud Eesti hümn. Ja see ei ole minu puhul see, et vahest võtab silma märjaks. Iga jumala kord võtab. Alates sellest kui ma need sõnad kunagi pähe sain, lõpetades kolm nädalat tagasi toimunud aastapäeva aktusega koolis ja kõik need ülejäänud korrad nende kahe vahel kui ma kuskil aktusel, üritusel, spordivõistlusel või televiiisori ees hümni kuulanud olen. EV100 raames on kokku pandud Eesti Hümni CD plaat (14,99 eurot, LINK), kus kõlab hümn 16nes erinevas esituses. Suutmata varjata oma erutust selle plaadi osas, otsustasin seda siin blogis välja elada! Peale hümni plaadi on mulle silma jäänud veel mõned EV100 raames fabritseeritud ägedad asjad, millest lemmikumaid järgnevalt jagan.

Nägin Heavy Mentali Instagramis seda Riho Hallopi disainitud Eesti siluetiga T-särki (29 eurot, LINK) ja teadsin kohe, et ma pean selle Algole ostma. Kättesaades selgus tõsiasi, et see sobib mulle palju paremini ja nii ei ole Algo sellega veel käia saanudki. Mõnus, pehme, ilus ja, kes mind Instagramis (LINK) jälgib, siis see teab, et Heavy Mentalist saab lisaks ilusale T-särgile ka väga ilusa klienditeeninduse! Ma pean siinkohal veel välja tooma ühe Eesti temaatilise T-särgi, mis ei ole valminud küll EV100 raames, kuid kuna mulle väga meeldib, siis väärib ka siinkohal näitamist. Tegemist on graafilise disaineri Markko Karu ja rõivadisainer Reet Ausi koostööna valminud särgiga (50 eurot, LINK). Särgid on kokku õmmeldud suurtööstuse tootmisjääkidest.

Käärid – üks mu paljudest nõrkustest! Kui ma nägin neid Fiskarsi EV100 kääre (hind oli umbes 16 eurot, Selverist), siis hakkasin ma hoolikalt mõtlema mitte seda, et kas mul on neid vaja, vaid et mitu paari ma peaksin ostma. Analoogsed käärid tegi Fiskars ka Soome100 puhul ja kirgliku käärikollektsionäärina on ka need mul olemas.

Ja lõpetuseks siis muidugi meie enda (minu ja Algo) EV100le mõeldes loodud toode – vineerist Eesti siluett (hind 38 eurot, LINK). Nii põnev on olnud näha tagasisidena saadud fotodelt Eesti siluette erinevate Eesti (ja ka välis-Eesti) kodude seintel! Kellel veel ei ole, siis veebipoest veel saab!

Muidugi olen veel tarbinud ja kinkinud EV100 sümboolikaga söögi- ning joogitooteid, kuid kuna päris Marko Reikpoi tasemele ilmselt nende  konumeerimisel ja analüüsimisel ei küündi, siis jätan selle osa siinkohal sujuvalt vahele. Ma väga tahaks teada, kas Te ostsite endale EV100 sümboolikaga või selle raames valminud meeneid ja tarbeesmeid? Kui ja, siis mida või äkki oskate minu pisikesse nimekirja lisada veel midagi ägedat?

Fotod ja tekst Anna Lutter

 

 

SaveSaveSaveSave

kuidas ja millest ja mida lastega meisterdada?

kuidas ja millest ja mida lastega meisterdada?

Kui ma üle poole aasta kiirmoe kauplusest mõne hürbi olen omastanud ja sellega tööle naasen, siis alati – ma mõtlen ALATI – leidub üks kuni mitu kolleegi, kes küsivad, et kuidas ma ikka nii ägeda asja olen endale valmis õmmelnud. Ma tean, et kiirmoe tarbimine ei ole väga eetiline, aga päriselt mul ei ole aega (ega oskusi) endale midagi ise traageldada, rääkimata kampsuni kudumisest. Ja sama kehtib ka mu laste kohta. Neil ei ole vist ühtegi ema õmmeldud rõivaeset. Küll aga on neil mõlemal öökullipadjad, see ju loeb ka? Niiet päris sellised rahvakultuurist paljajalu välja karanud kingsepa pojad nad ei ole.

Samuti püüan ma anda endast kõik, et koordineerida Pääreni ja Pelle regulaarset meisterdamisveerandtundi. Tunnistan ausalt, et ega ma nüüd mingi eeskuju tegelikult ei ole ja saaks väga palju paremini, aga õnneks Päären on ise kuidagi alati asjast huvitatud ja tihti ergutab ka mind: “Meisterdame midagi!”. Eriti ergutab mind muidugi see kui keegi külla tuleb, ma olen vist koolis harjunud suuremaid rahvamasse juhendama ja nii tundub mulle loogiline, et kohe kui rohekm kui kaks last siin korteris ringi möllab, tuleb nad köögilaua taha ritta seada ja käärid kätte anda. Millega Päären ja Pelle siis meisterdavad? Enamasti pakendite ja muu ülejäägiga, aga et neid modelleerida, siis on neil olemas mõned baastööriistad ja -materjalid.

Kunagi lastetoa postituses kirjutasin, et ma oleks igatsenud vasakusse seina veel ühte sahtlite rida, kus meisterdamisasju hoiustada. Viimasel korral kui Ikeas käisime, siis ma ühe – küll igatsetust palju väiksema – koju ka tõin (39,95 eurot, LINK). Seal hoiab Päären puhtaid paberid, valmis pilte, vesivärve, guašše, värvilisi pabereid ja mõndasid templeid.

Templid on vist minu mingi veider nõrkus. Väga harva poes kui ma avastan mõned templid ja suudan nende ostmisele vastu panna. Need tähestiku (15,10 eurot, LINK) ja dinosauruste komplektid on Djeco firma omad, ostetud Apelsinist. Djeco teeb üldse väga ägedaid ja arendavaid asju!

Pliiatsid, vildikad, käärid, liimid, väiksed paberid jmt ripuvad Pääreni ja Pelle laua kohal. Pelle maast asju kätte saama ei ulatu, mis aga ei tähendaks, et ta aegajalt sinna laua otsa ei roniks ja viimase kui ühe kirjutava või mittekirjutava eseme mööda tuba laiali ei loobiks. Minu lemmikkäärid on need väiksed Muumi Fiskarsid (10,95 eurot, LINK). Selle seina küljes on veel väiksed topsid, kus on veel ühed tavalisemad tähetemplid (Tigerist) ja siis värvilisi teipe, mida ka Päärenile väga meeldib kasutada. Sellega me pere templite ja teipide kollektsioonid muidugi ei piirud, ema on lihtsalt targasti parimad palad kõrgematesse kappidesse ära peitnud.

Veel meeldib Päärenile väga teha helmestest kette, käevõrusid jmt. Samuti on teemas Play-Doh ja ka plastiliin vahetevahel. Ja ühed kauaagsed lemmikud on Päärenil veel väikesed mummud, mida saab aluse peale laududa ja siis kokku sulatada triikrauaga… ma ei teagi, mis nende nimed on. Põhimõtteliselt saab ka neid helmestena kasutada. Me oleme nendest teinud kaelakette, võtmehoidjad, tassialuseid ja lihtsalt fantaasia kujusid. Suur topsiku täis on pärit Ikeast (4,99 eurot, LINK). Ja siis ei tea ma veel ka nende karvaste traatide õiget nimetust, aga nendest meeldib ka Päärenile ehitada, ostsin need vist Tigerist või Koduextrast.

Muidugi on terve internet täis (häid ja vähem häid) ideid, mida lastega meisterdada, aga jõulumees tõi ühel aastal Päärenile selle – küll üpris vana avaldamisaastaga – meisterdamisraamatu (13,99 eurot, LINK) ja ma pean tõdema, et Päärenile väga meeldib see kui ta ise lappab seda raamatut ja valib järgmise projketi, mida teha, välja. Me oleme sealt vist peaagu kõik asjad ära teinud, mis tegemist kannatavad :). Ja no raamatutest meeldivad talle väga ka värvimisraamatud ja erinevad kleepsuraamatud, mida siis paberile, valmis meisterdatud suurvormidele või värvilehtedele kleepida. Ägeda juurvilja värviraamatu saab Dadamorast (2 tk = 15 eurot, LINK).

Fotod ja tekst Anna Lutter

SaveSave

köögi uuendus

köögi uuendus

Viimasest Ikea külastusest (LINK) on küll juba mitu umbusaldamist möödas, aga mõned suuremad mööblid, mis ma sealt ära tõin on endiselt näitamata. Teen algust plekist kapiga (LINK, hind 119 eurot), mille ka ise ilmselt paar aastat tagasi Algo töönurka keldrisse oleksin hoopis paigutanud. Mood on aga kiire värk ja nii tundub täna, et parim koht sellele kapile on köök.

Meil ei ole väga väike köök, kuid kuna sisseehitatud köögimööbel on koos suure saarega, mis täidab ka laua funktsiooni, siis väga palju üleliigset ja lihtsalt redigeeritavat pinda köögis ei ole. Ühes nurgas natuke ikkagi on. Alguses oli see meil umbes aasta täitsa tühi – hoidsime seal Pääreni suurt plastikust söögitooli ja kui seda enam vaja ei olnud, siis tegi Algo sinna nurka sellise robustse ratastel laua. Sinna mahtus päris palju asju, kuid kuna sellel polnud ühtegi ust, siis tegelikult praktilisi esemeid seal väga hoida ei saanud, sest oleks kole olnud ja keegi – peale minu – ei viitsiks neid ilusti tagasi sättida. Küll aga oli see ideaalne igasuguste ilusamate köögiasjade hoiustamiseks.

Kui ma Ikeas seda plekist kappi nägin, siis kujutasin kohe seda meie köögis ette ja nii täiesti spontaanselt see ära ostetud saigi. Valge Algo tehtud ratastel laud läks kiirelt müügiks ja koht kapile vabanes. Kapp ei ole nii sügav, kuid on kõrgem ning alumine osa on ustega – seega saab ka mitte nii esteetlisi asju selles isegi hoida, jess. Ruumi tundub ka köögis rohkem tänu väiksemale sügavusele.

Muidugi annavad kapi neli avatud riiulit ideaalse võimaluse eksponeerida kõiki ilusaid asju, mis mu köögis on. Kapi külje peal on veel neli konksu, kuhu saab sõelu või rätikuid riputada. Õli ja suhkru pudelid on üks DIY projekt Kodu & Aed ajakirja. Erinevad topsikud on pärit Ikeast, Koduextrast, Tigerist, Prismast. Must kandiline kandik on Algo tehtud, ka üks DIY juhend Kodu & Aed ajakirja. Teekann “T”  (LINK) on kingitus Gerdalt (LINK). Tähestikuga köögirätik (LINK) on ka Gerdalt.

Ülemisel riiulil olevad klaasist kannud on enamus Ikeast, aga kaela juurest kitsamaks minev korgist kaanega kann on hoopis Laagri Maksimarketist, hind oli äkki 8 eurot. Iittala metallist karpides (LINK, hind 10 eurot praegu ) hoian sünnipäeva ja muid kaarte. Mul on elutoa kapis veel üks selline ehk siis üks karp minu kaartidele, üks Algo ja üks laste omadele. Klaasist väikesed pudelid on mingid smuutipudelid, millelt suure raskusega sildid eemaldasin ja Algo tegi sellise kasti ümber. See on alati üks põhiasi, mis pildistamisel kasutust leiab.

Küünlajalad on juba mõned aastad tagasi Hemtexist ostetud ja must punutud korv Ikeast. Puidust toidutöötlemisnuiad on Koduextrast. Ma olen igaljuhul väga rahul selle plekist kapiga. Tolmu pühkimisel on sellega küll omajagu tööd, aga ilu nõuab ohvreid. Ja et asi ikka koguaeg ilus oleks, siis eraldab seda kappi pärismaailmast puidust tara. Nii ei pääse igasugused loodusjõud üksinda kööki.

Fotod ja tekst Anna Lutter

küll me oleme ikka tublid!

küll me oleme ikka tublid!

Ei ole saladus, et mul on ämmaga (tsau, Algo ema!) vedanud. Ta käib kaks korda kuus – kaks kuni kolm päeva järjest – meie järeltulijaid hoidmas. Samal ajal kui meie tööl oleme, tehakse laste kõrvalt valmis ka õhtusöök ja kui me saabume, siis ei tule meil tegeleda laiali tõmmatud mänguasjade organiseerimisega vaid hoopis kaetud laua taha istumise, söömise, puhkamisega ja siis soovitab ta meil õhtuks välja minna #elu ja kes siis ämma soovitustele ikka vastu julgeb seista, kui tuleb minna, tuleb minna. Ühel sellisel nädalavahetusel – olgu siinkohal mainitud, et Algo ema elab Suure Munamäe kõrval ja siia saabumine võtab keskelt läbi aega terve ühe tööpäeva – kui ämm jälle külas oli ja ennast minekule hakkas sättima, siis mainisin, et plaanime Gerdaga (LINK) järgmisel nädalavahetusel Ikeasse minna ja oleks väga tore kui ta laupäeval terve päev siin saaks olla, et Algol vähe lõbusam oleks. Ja ämm mulle siis vastu: “Oi, kui tublid te olete!” Jah, vähemalt keegi mõistab meid. Ikeas käimine ei ole mingi nalja asi – see on väsitav ja ennastohverdav tegevus. Lisaks füüsilisele koormusele tuleb tegeleda ka vaimse pingega – peas tiksuv õud, et enne kuut kuud siia imselt tagasi ei lasta, paneb proovile ka kõige tugevamad meist.

Järgnevalt lahkan seda kõike, mis mul ära tuua õnnestus. Etteruttavalt ütlen, et vaja ei olnud mul seekord midagi peale tulevase arvutilaua (rohkem nagu riiuli) plaatide – need said ka ära toodud, kuid lisaks nendele plaatidele sattus mu kaubaalusele veel 3 riiulilaadset toodet. Nendest mööblitükkidest kirjutan ma mõnes muus peatükis. Täna teistest vajalikest asjadest, siinkohal pean mõistlikuks lugejat hoiatada, võib juhtuda, et peale järgnevate piltide vaatamist tunned ka ise sõnuseletamatut vajadust nende objektide järele, mida tegelikult üldse vaja ei ole, siinpool kirjutaja antud episoodis vastutust ei võta, seega edasine lugemine ja vaatamine ainult omal vastutusel.

Need hallid tekstiilid ja purgid on kõik Ikea talv 2017 kollektsioonist. Mõnusalt hallid ja ilma suurema jõulumehe pildita – seega sobivad kasutamiseks ka talve välisel perioodil. Köögirätikud (LINK, hind 4,99 komplektis 2 tk), salvrätikud (LINK, hind 1,99) ja siis suur laudlina (LINK, hind 16,99), mida juba traditsiooniliselt kardinana mõtlen kasutama hakata. Kolm komplektis olevat purki (LINK, hind 5,99, komplektis 3 tk), sobivad nii kööki, elutuppa kui ka kontorisse. Ülinunnud keraamlised suhkrutoos ja koorekann koos korgist aluse ja kaanega (LINK, hind 7,99, komplektis suhkrutoos ja koorekann). Ja see roheline kann (LINK, hind 4,99 eurot) on tegelikult plastikust termos, fotol paistab isegi rohkem plastik kui päris elus, igaljuhul väga ilus kuju on tal ja ROHELINE, minu kodus, something new.

Lisaks ostsin mõned asjad ka oma õmblustuppa. Valge magnettahvli (LINK, 5) (mida pildil ei ole), magnetid (LINK, hind 1,99). Siis ammu oodatud riiulile kandurid (LINK, hind 3/tk) ja hall matt lamp (LINK, hind 9,99) – selle võibolla võtan kasutusele hoopis uues arvutinurgas… otsused-otsused.

Lastele tuleb ka välismaareisilt midagi tuua. Vesivärvid (mida keegi juba enne pildi tegemist proovida jõudis – töötasid) (LINK, hind 6,99), vildikad-templid (LINK, hind 3,99), ilusad pintslid (suht kindel, et ma ei raatsi neid Päärenile anda, oih) (LINK, hind 3,99). Lisaks valged karbikesed (LINK, hind 6,99/ 3 tk komplektis) Pääreni juba kodus olevate kunstitarvete organiseerimiseks (see on on haigus). See must asi, st need kolm musta asja on pliiatsitops/ kleeplindihoidja ja kirjaklambris saab ka sisse panna – uude arvutinurka (LINK, hind 9,99). Ja muidugi putukatega plaastrid (LINK, 0,99).

Loomulikult küünlad, sest kes ei sõidaks Soome, et tuua koju teeküünlaid.. arutlesime selle fenomeni üle Gerdaga, et mis lööb inimese ajusse, et ta hakkab Soomest koju tassima teeküünlaid, mida saab Kiisa poest ka. Lahenduseni me ei jõudnud, polnud aega, tuli küünlaid korvi tassida (LINK, 1,99/ 100 tk). Plastikust mustad riidepuud (LINK, 1,99/ 10 tk). Lamp (LINK, hind 29,95), mis mulle täitsa lambist väga meeldima hakkas. Ma ei ole kohta veel talle välja mõelnud, äkki uude arvutinurka või hoopis elutuppa, sest neli valgusallikat väikeses korteri elutoas ongi vähe). Ilus kandekott, sees väike tasku ja puha (hind 0,50).

Ülinunnud küünlaalused (LINK, hind 5,99 / 3 tk), mis sobivad nii pikkadele kui ka teeküünaldele. Hall fliispleed (LINK, hind 4,99) ja hall täitsa hästi kuivatav rätik (LINK, hind 4,99). Talv 2017 sarjast voodipesu (LINK, hind 7,99), mida kavatsen õmblemiseks kasutada ja siis loomulikult meie elukeskkonda jätkusuutlik taimelaadne toode (LINK, hind 4,99).

Klassikaline hunnik kaste, mis võimaldavad mu uue arvutinurga kaunilt ära organiseerida ja siis suur kaos, mis peale Ikeast tulekut kodus valitseb, sest kõik asjad tahaks uuesti ja paremini ära sättida. Hallid karbid (LINK, hind 17,99 / 3 tk komplektis), ja siis veel terve hunnik teise karpe, kaste ja topsikuid (LINK). Ja lõpetuseks siis väike ülevaade sellest, kuidas kõik Ikeas käigust rõõmu saavad tunda.

Fotod ja tekst Anna Lutter

*Ikeas käiku sponsoreeris Gerda Rouhijainen (LINK), haha, tänks!

 

 

 

 

 

üks ootamatu sisustuspood

üks ootamatu sisustuspood

Kaks enim küsitud küsimust: kus sa saad oma ideede jaoks inspirtasiooni? (also kõige veidram ja mittemidagi ütlevam küsimus) ja teine: millistes sisustuspoodides sa käid? Kui inspiratsioonikorje küsimust ma isegi ei oska lahata, siis sisustuspoodidest võin ma küll vabalt kirjutada. Täna spetsialiseeruks sellisele sisustuskaubamajale nagu Prisma peremarket (LINK).Juba viis aastat tagasi kui Algoga ennast Prisma ratsutamisosakonnast leidsime, tekitas see pood minus suurt erutust. Ma ei ole kindel, kas hobusõiduks vajalikud instrumendid endiselt eraldi osakonnas müügil on, küll aga on viimasel aastal Prismadest võimalik leida väääga palju ägedaid – ja mitte ülehinnatud – sisustustoodeteid. Ja neil on epood ka! Näitangi nüüd mõnda akuutsemat ostu lähemalt.

Karbid! Millist naist need ei kõnetaks. Tugevast materjalist, kergelt puhastatavad, mahukad ja näevad väga head välja. Kahes erisuuruses ja mõlema hinnaks oli 7.95 eurot (LINK). Ma ei ole nendele veel head kohta leidnud, ilmselt uude kontorisse nad kunagi paigutan.


Kui minu eelmine elutoa kardin (LINK) oli ostetud juba mitu aasta tagasi ühelt reisilt –  ja oli tegelikult vannikardin, oih. Siis seekord otsustasin Prismast kardina tarbeks osta laudlina, hind 34.95 eurot. Kardin on ainult seina ees ja me ei liiguta seda, niiet pahempool ei paista ja kui ära peaks tüütama, siis on mul üks äge laudlina juures.


Laua all olevad ruudulised korvid on ka Prismast, need tõi mulle Gerda (tsau! LINK), hind vist on midagi 12 euro kanti (Gerda?), samasugususeid on saada ka Aatriumis (analoogsed, LINK) ja Koduextras.

Aga, et see asi siin liiga Prisma promona ei tunduks, siis näitan veel kolme ostu Tigerist (LINK). Mustade otsadega plastikust tulukesed (töötavad patarei pealt), hind 8 eurot ja mulle väga meeldivad. Ja nahamoodi näivast materjalist kott/korv, hind 4 eurot. Ja keraamiline käsi, mille hinnaks oli minu meelest ka 4 eurot.


Ja siis on väga lahedat ja teistsugust sisustusvalikut Bauhausis (LINK). Seal on ka näiteks hoopis teistsuguseid valgusteid, valamukappe ja vaipu ja peegleid ja ühesõnaga, soovitan minna sinna jalutama! Hea tervislik. Ise ostsin sealt sellise väikese kaanega topsi, mille hinnaks oli 2.50 eurot. Kas kellelgi on ka mõni salajane ja ootamatu koht, kust ta sisustusdetaile koju on harjunud tassima?

Fotod ja tekst Anna Lutter