Järgnevalt asun käsitlema lastetoa vasakut poolt. Paremal pool asuvast voodilaadsest tootest saab lähemalt lugeda eelmises postituses (LINK), aga kõik ülejäänud pooled ja nurgad – mida ühe korterelamu neljakandises standardtoas on omajagu – saavad vaadeldavaks ja loetavaks siin. Niisiis, sinna vasakusse seina kujutasin ette midagi, mis täidaks nii
Eesti keeles on ikka omajagu veidraid mõisteid. Üheks selliseks on kahtlemata lapsehoolduspuhkus. Iga inimene, kes sellel imelisel 18-tähelisel mõistel üle kuu aja viibinud on, teab ilmselt, et asi on puhkusest kaugel ja kahe lapse (kellest vanem ka nüüd lasteaiast suve puhul vabastatud on) puhul tunnen, et
Ma ise ka veel täpselt ei tea ja ootan põnevusega, mis juhtub. See lause vist kirjeldab kõige detailsemalt minu äärmise täpsusega kalkuleeritud ja täiskasvanud inimesele kohase tasakaalukusega välja töötatud plaane lastetoaga. Kui eelmise aasta suvel rakendas Algo kogu oma vaba füüsilise jõu minu õmblustoa peale
Mul läheks vist tükk aega enne kui ma oskaksin välja tuua kolm asja, mis mulle mu kodus kõige rohkem meeldivad… rääkimata kõige lemmikuma valimisest ja ilmselt peale pingsat mõtlemist valiksin lemmikuteks kõige uuemad asjad… Küll aga võin – ja toongi – nüüd ja kohe välja
See elumuutev sündmus juhtus möödunud aasta oktoobri viimastel või novembri esimestel päevadel. Ma olin mitu nädalat järjest ööd-päevad kikilipse õmmelnud, pakkinud, meilinud, ühe silmaga jälgides, et mõlemad lapsed oleksid enamvähem toidetud ja üksteisele ohutud. Ja siis ma järsku tundsin, et ma vajan kiirelt midagi, mis
Konfutsius seadis kunagi mõtte, et ära tee kellelegi seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Ma olen juba tükk aega juurelnud, et kas see juhtmõte toimib ka teistpidi, et tee teisele seda, mida sa tahad, et sulle tehakse. Igaljuhul lootusetu DIY entusiastina lõpetan ma selle
