Want create site? Find Free WordPress Themes and plugins.

Mõnikord juhtub, et keegi tituleerib mind (ilmselges meelte segaduses) fotograafiks. Igal sellisel hetkel tunnen ma enda sees kohutavat piinlikust, sest ma olen ise alati väga skeptiline selliste persoonide (seal hulgas iseenda) suhtes, kes on omale peegelkaamera soetanud ja püüavad sellega, ilma teadmiste, kogemuste ja nägemuseta, saavutada midagi sellist, mille jaoks fotograafid aastaid õppinud, harjutanud ja end ümbritsevat mõtestanud on.

20160127_122110

Minu jaoks on foto lihtsalt üks töövahend. Nii nagu oleks imelik Selveri müüjat nimetada telleriks, sest ta loeb vahetuse alguses ja lõpus sularaha üle; või traktoristi turundusspetsialistiks, sest ta pani just kohalikku lehte mullamüügi kuulutuse; nii on minul ennast kohatu nimetada või mõelda fotograafiks, sest foto on vaid üks vahend, mis aitab mul teha seda, mida ma teen.

Ometi olen ma aru saanud ka sellest, et ehkki Selveri müüja ei ole teller, tuleb tal sularaha lugeda sendi täpsusega. Töövahendid, millega lõppeesmärki saavutada peavad olema tasemel. Seega olen ma püüdnud enda oskuseid, varustust, kogemusi ja teadmisi foto ülesvõtmiseks igati laiendada ja täiendada.

Oma esimese peegelkaamera (Nikon d3100) sain ma 10. klassis ja hingusele saatsin selle kaamera vähem kui aasta eest, seega teenis see aparaat mind truud 7 ja natuke peale aastat. Tegin sellega väga palju, väga-väga palju võtteid. Muu hulgas on selle kaameraga tehtud ka kõik fotod, mis minu raamatut “Ideid maailma päästmiseks” illustreerivad. (Piinlikusega) tagasi nendele ülesvõtetele mõeldes ja vaadates tunnen, et olen arenenud. Tore, sest vastasel juhul oleks midagi ikka väga pahasti.

Eelmise aasta kevadest teenib mind Nikon d7100 (LINK). Ehkki alguses tundus see aparaat jube massiivne ja keerukas, siis aklimatiseerumisprotsess on tänaseks kenasti lõppenud ning enamik (nendest paljudest) nuppudest, mis kaamera kere peale välja on toodud, õigustavad ennast täielikult ja teevad piltide ülesvõtmise tunduvalt meeldivamaks.

20160127_120251

Suure tõenäosusega arvasin ma kunagi, et kaamera objeketiivi ei tasu väga kaamera eest ära võtta – kõik, mis liigub, see ju kulub (mehhaanikust isa õpetas) – ja tõenäoliselt olin enda üle ka uhke, et olen kaamerat nii hästi hoidnud, et kolme aasta jooksul pole kordagi pidanud objektiivi eest ära võtma. Õnneks on inimestele aga omane pidev areng, mis ühel hetkel viis selleni, et ma oma kaamera objektiive vahetama julgesin hakata.

DSC_3996

Hetkel kasutan pildistamiseks peamiselt Nikkor 35mm f 1.8 objektiivi (LINK), see on ühtlasi ka kõigem uuem objektiiv. Varem kasutasin väga palju Nikkor 50 mm f 1.4 objektiivi (LINK), mille ma lihtsalt ajaliselt ennem ostnud olin, aga kuna projektid ja soovid on ajaga muutunud, siis tekkis ka ületamatu vajadus selle 35mm objektiivi järele. Lisaks nendele kahele on mul veel üks Tamroni 18-200mm objektiiv (LINK), sellega olen vahest õues midagi toimetanud, sisetingimustes on kahtlase väärtusega. Ja kui ma endale uue kaamera ostsin, siis võtsin selle koos KIT-objektiiviga (Nikkor 18-105 mm) (LINK), et vajadusel sugulastest sünnipäevalaua ümber koos süldi ja kollaste nartsissidega pilti teha. Tegelikult olen seda kitsastes tingimustes isegi töö eesmärgil tarbinud.

DSC_3999

Ja kui ma siis ühel hetkel olin aru saanud, et kere ees olev objektiiv võib ühtteist lõpptulemuses ikka muuta, siis järgmisel hetkel teadvustasin endale statiivi olulisust. Ehkki mõnda aega teenindas mind üks üpriski pisikene ja kiitsakas statiiv, mis mahtus kenasti mu seljakoti külge, siis täna kasutan stabiilsemat mudelit Camlink CL-TPPRE27 (LINK), tunduvalt stressivabam variant, ei pea pidevalt kartma, et Päären statiivi ümber jookseb (või hingab).

DSC_4003

DSC_4028

Seljakoti tellisin Amazonist (LINK) väga väikese raha eest (vist midagi sinna 25 euro kanti), aga olen sellega hirmus rahul. Niimoodi kotis on seda kõike ka ülimugav hoiustada ja kiirelt kaasa haarata. Kotil on veel mitu sahtlit kinnaste, taskurätikute ja märkmepaberite jaoks ja vihmakile saab ka peale tõmmata. Tegelikult – nagu öeldud – saab koti külge rihmade abil kinnitada ka väiksemat statiivi, minu praegune aga sinna ära ei mahu.

DSC_4014

Peale seda kui ma kaamera, objektiivi ja statiiviga toimetamise võtteplatsil olen lõpetanud tegelen fotodega edasi ka natukene arvutis. Kui Instagram-i (@lutteranna) pilte lõikan-kleebin ja natuke ka töötlen oma MacBookis mingi kohaliku Painti-laadse programmi vahendusel (jah, ma teen juba üle poole aasta kõik IG pildid kaameraga), siis tähtsamad ja trükki või blogisse minevad pildid püüan lauaarvutis PhotoShop-i vahendusel heamaks teha. Ehkki minu oskused sealses programmis on väga primaarsed, siis siiski meeldib mulle katseeksitusmeetodil fotosid enne avaldamist pisut redigeerida. Kasvõi horisont otseks keerata.

DSC_4001

DSC_4096

Ja et kogu see ilu ikka igavesti säiliks, siis hoidistan süstematiseeritult kõiki oma fotosid ja faile Toshiba kõvakettal (LINK). Kuna tarbin korraga kahte arvutit, siis on kõvaketas ka siinkohal väga asja eest. Ja viimaks. Olen püüdnud ennast küll telefoni pildistamisfunktsioonist võõrutada, sest muudmoodi saab ikka tunduvalt paremini, kuid kui vahest on midagi vaja kiirelt (ja ilma suurema vaevata) edastada, siis aitab mind minu Samsung Galaxy A5 (LINK). Muu hulgas on temaga tehtud ka siinses postituses olevad mõned fotod.

DSC_4064

Millised on Teie eelistused pildistamisel: peegelkaamera või telefon; töötlus või mittetöötlus?

Fotod: Anna Lutter. Aitäh: rde.ee (LINK)

Did you find apk for android? You can find new Free Android Games and apps.