Want create site? Find Free WordPress Themes and plugins.

Kui muusikute peres voolavad emapiimas noodivõtmed, duurid ja dieesid, siis ma sain ilmselt oma vanematelt (tsau, emps ja is!) kaasa mingi veidra armastuse taaskasutuse ja isetegemise vastu. Ma mäletan hästi, kuidas pikad koolinädad kulmineerusid laupäevaste külastustega Kohila kaltsukatesse ja kuidas me empsiga mitte ainult ei ostnud sobivaid rõvaid kandmiseks, vaid otsisime ka potensiaalseid asju, millest midagi teha saaks. Eriti hinnas olid suurte tädide pikad kleidid, millest mu emps meile mõlemale õega – ja veel endalegi – suveks uued moodsad kostüümid valmis traageldes. Tõele au andes, mitte alati ei rahuldanud mind nende valminud toodete moekus – kus viga näed laita, seal tule aita – hakkasingi ise endale veel moodsamaid riidelaadseid objekte valmistama.

Seega on vanade asjade kasutamine millegi uue loomiseks mulle väga tuttav. Kahtlemata on see tegevus igati keskkonnasõbralik, kuid lisaks sellele sunnib olema ka rohkem loovam. Loov olemisele aitab kaasa nii algmaterjali vorm (materjali nappus) kui ka see, et tavaliselt ei ole materjalide rahaline väärtus väga suur ja ei teki sellist krampi, mida näiteks 50 eurose meetri hinnaga kanga töötlemine tugevalt esile võib kutsuda. Seega soovitan ka alati oma õpetaja töös: “Otsige mõni vana tekikott või kardin.” (eelkõige ikka selleks, et õpetaja ise neid töid juhendades koguaeg krambis ei peaks olema).


Käisin ühel õhtul külas Uuskasutuskeskuses (LINK), ehkki olen selle asutuse püsiklient olnud juba aastaid ning Humanas ühel suvel tööl käies, olen veidike kursis, kuidas sellistes organisatsioonides elu käib, siis oli ikkagi äärmiselt erutav võtta keldris asuvast laoruumist annetatud asjadega kott ja kõige esimesena vaadata, mis sealt seest välja tuleb ja hiljem need siis ära sorteerida. Jah, see kõlab nagu unistuste töö: esmalt saad üllatuse osaliseks ja avastada seda, mida keegi teine varem pole näinud ja siis saad veel asju organiseerima ka hakata!


Olen aru saanud, et selleks, et Uuskasutuskeskus toimida saaks, on oluline hoida asjad ringluses. Ehkki minu panus seisneb peamiselt sealt asjade ära toomisega, siis umbes nii korra aastas püüan oma kapid kriitilise pilguga üle vaadata ning kõik, mida enam – ka seebi abil mitte – selga ei punnita, Uuskasutuskeskusesse ära viia. Siin juures on oluline, et alati kui sinna asju viia, tuleb ise ka poes üks tiir ära teha ja midagi osta, sest just nii saab asjade ringlusele kõige paremini kaasa aidata!
Õhtu Uuskasutuskeskuses lõppes sellega, et pidime endale kombineerima ühe rõivakomplekti. Minu oma on siis selline nagu alljärgneval pildil nägha saab. Kõik: teksad, pluus, kampsun, jope, saapad ja kott on Uuskasutuskeskusest!

Hetkel on Uuskasutuskeskusel käimas ka väike challenge #toomeära. Asi ise on väga lihtne:
Leia kodust kõik veel kasutuskõlblikud asjad, mida sa enam ise enam vaja ning millest oleks Sinu arvates rohkem rõõmu kellelegi teisele. Vali üks neist välja ja tee sellest pilt pealkirjaga “Mina loobun…. , sest….” ja postita Facebooki ja/või Instagrami koos teemaviiteg #toomeära ja nomineeri veel kaks sõpra, kes sinu arust peaks sama tegema. Anneta asi/asjad lähimasse Uuskasutuskeskuse kogumispunkti või leia neile ise uus omanik!

Seda, millest mina loobusin ja kelle edasi nomineerisin, näeb minu Instagramis (LINK), kui sind ei ole veel nomineeritud, siis ole ise esimine ja #toomeära.
Aitäh, Uuskasutuskeskus, oli väga mõnus!

Fotod Anette Toming (LINK). Tekst Anna Lutter. Aitäh Uuskasutuskeskus (LINK)

Did you find apk for android? You can find new Free Android Games and apps.