relatiivsusteooria #8

Praegu peaks olema detsembri lõpp ja ma peaksin kirjutama kaheksandat postitust sarjast #relatiivsusteooria. Aga #BeReal ja tuleb konstateerida fakti, et jaanuar on pmst kohe otsi kokku tõmbamas, 2021. aasta kohta ma resümeerivat blogipostitust ei teinud ja seega kaheksas relatiivsusteooria on hoopis seitsmes. Kõik see aga sedastab fakti, et kõik siin elus on suhteline ja kaheksas võib olla seitsmes. Ja kes peale seda loogilist ja universumist inspireeritud mõttekäiku arvavad, et alljärgneb kutse retriidile, kus saad leida kontakti iseendaga, siis ütlen juba ette ära, et seda ei järgne. All järgneb minu subjektiivne versioon minu aastast 2022. Olen selliseid kokkuvõtteid kirjutanud ka aastate 2020, 2019, 2018, 2017, 2016, 2015 kohta. Niiet kui sa soovid kontakti leida minuga, siis ajaloost alustada on alati hea mõte – mine loe ära, mis Antiik Kurtnas toimus. 

 

Aasta tagasi, esimese jaanuari õhtul oleme me juba koos sõpradega jõudnud Kuuti ja värvime sealset põrandat üle – kui see värv järgmisel päeval suuremalt osalt lahti ei oleks hakanud kobrutama, siis võiks siit võiks sündida Kurtna piirkonda uus vanasõna, mis lubab värviderohket uut aastat, aga kuna kogu see värv tuli uuesti üle kraapida ja siis uuesti üle värvida, siis meenub hoopis Adavere (1878) vanasõna: Tahtmisest ei piisa, tuleb osata. Aasta algus oli aga üldiselt täitsa meeldiv, sest sai nautida juba varem tehtud töö vilju: ilmus Anni Raie raamat Varesepoeg Aadust, mille ma ILLUSTREERISIN! Raamatu esitlus toimus seal samas hoovis, kus Varesepoeg Aadu päriselt ka tegutses. 

Olin tükk aega mõelnud, et emadepäevaks tahaks mõne uue tootega välja tulla ja tegelt kaua oli juba peas tiksunud idee pajalappidest. Esialgne versioon sai jaanuaris teostatud neist ja nägi välja selline nagu juuresolevalt fotolt paistab ehk siis pajakinnas + -lapp, aga kuigi mulle endale täitsa meeldis see tulemus, siis ikkagi tundsin – või õigemini just ei tundnud, et oleks päris see. Nagu teab nüüd ajalugu – need pajalapid jäidki üheks katsetuseks. Kirjutasin sellest protsessist ka blogipostituse. 

Jaanuaris käisime sõpradega päris mitu korda põgenemistubades, rahvatantsukollektiiviga oli üle pika (covid)aja meeleolukas pidu (peamine põhjus, miks keegi rahvatantsu üldse tantsima peaks :)) Algoga käisime lauatamas ja tegime keldris suuremaid (ümber)korraldusi. Loomulikult ei lasknud ma mööda Humana uue kauba päeva ja oma saagist tegin nii jaanuaris kui ka mitmel teisel Humana uuekaubapäeval videoülevaateid. 

Veebruarid on mulle alati meeldinud, sest need on sellised head rahulikud ja natuke oled juba jaanuarist aastaga harjuma hakanud. 2022 ei erinenud selle poolest: käisime Algo (ja oma 8. klassiga) veel lauda sõitmas; sõpradega mitmed lauamänguõhtud, Vabariigi aastapäeva matk. Vabariigi aastapäeva vastuvõtul käisime ka Algoga vallas, seal esines Dagö ja Kristina Kaiva legendaarne foto “Naine õmblusmasinaga” sai valla fotokonkursil teise koha! Rahvatantsu tantsisime õues, kursakaaslastega sain kokku (toas), toas sain kokku ka Woolishi, Mimi ja Meidiga. Sain kirja Lidlist – igaksjuhuks ütlen, et see ei ainuke kiri, mille sellel kuul sain – kirjas seisis, et nad sooviksid minuga koostööd alustada – olin alguses väga kõhkleval seisukohal (sest ei olnud väga palju aimu, mis see Lidl endast kujutab), aga kokkuvõtteks on see olnud üks väga meeldiv ja nauditav koostöö – loodan, et te olete kõik ikka Lidlis käinud ja vähemalt liimipüstolipulki ostate nüüd hea hinnaga ainult sealt (PS! Sellel nädalal on Lidlis müügil akuga liimipüstolid)! Toimus Saku ettevõtjate esimene kohtumine, see on nüüd jäänud jälle natuke soiku, aga äkki nüüd kui ettevõtjal jõul läbi, saab uuesti proovida! 

Esimesel märtsil tegin endast oma arust viimase selfi breketitega, aga 2. märtsiks oli selge, et tegemist oli veel ühe selfiga, millel mul on breketid. 2. märtsi kandis olin ka õues jalutamas ja ehkki ma liiga palju inimestele ei helista. Kes mult kunagi kõne on saanud, siis teavad, et kui see juhtub, siis mul on kindlasti a) kaubikut laenata vaja; b) küsida nõu valgusallikate valmimisel; c) kodulehel midagi kokku jooknud. Aga sel erilisel märtsi algus päeval ei olnud ühtegi neist ja ma mõtlesin, et jalutamise ajal helistan Riinule. Viie päeva pärast olin koos Riinu (ja paaru teise daamiga) mõneks päevaks Pariisis. Nüüd mõtlen ikka, et äkki helistaks veel mõnele sõbrale mõnikord. 

Telefonist märtsi kuu alt leian terve hulga pilte Kurtna Koolis toimunud erinevatest ettevõtmistest: projektipäev oli minu korraldada ja teemaks oli raamat, niiet iga õpilane siis valmistas, kirjutas ja illustreeris oma väikese raamatu. Lisaks toimus koolis ühe ägeda taaskasutus raamatu esitlus.

Mingil hetkel kui mina juba rõdul t-särgi väel lugemas sain käia, arvas Algo, et suht ok on Haanja 100 suusaretkel osaleda ehk siis 100 km suuskadel, järjest. Mitte okei, aga etteruttavalt võib öelda, et sügisel läbis ta Haanja 100 ka rattal ja Haanja 100 jooksujalul. Ja kui kodus on sellised inspireerivad inimesed, siis otsustasin ka ise märtsis, et proovin peale 10 aastast pausi jälle joosta! Enne Pääreni sündi olin ma väga entusiastlik jooksja, aga siis hakkas mu põlv tõhusalt valutama kuni lõpuks – peale kuute arsti, kes soovitasid mee vanni, sinepimähist ja vaimude peletamist teha – leiti mu põlvest healoomuline kasvaja, mis tekitab põlve vett. Olen aastate jooksul mitmeid operatsioone ja radioaktiivseid ravisid läbinud – viimati 2020 suvel – ja kuna peale seda on kõik hea olnud, siis otsustasin proovida uuesti. Ja alates märtsist tänaseni olen ma iga nädal vähemalt ühe korra jooksmas käinud, tavaliselt pigem 3-4 x nädalas ja see on olnud nii nauditav! Kui ma olin kaks korda vist jooksmas käinud, peale 10+ aastast pausi, siis peale seda tuli Humanas kohe uue kauba päev ja ma leidsin sealt endale täitsa uued jooksutossud (ülihead)- see oli täiega märk! Lisaks uutele jooksutossudele jõudis isegi mitte teiselt vaid juba kolmandalt ringilt minuni minu vana-vanaema õmblusmasin Singer. Väga sümboolne ja hästi hoitud masin koos originaaljuhendiga! Oma kaltsukaentusiasmist käisin rääkimas ka Õhtu saates. Kuudis toimus lisaks tavapärasetele üritustele põgenemistoa õhtu koostöös Braingames-iga. 

Ma tegelt ei mäleta, kas see oli aprillis või märtsis või mingil muul kuul, igaljuhul aasta alguse poole see oli kui ma nägin, et saakisn KUUT festi korraldamise jaoks kohaliku omaalgatus programmist toetust küsida. Tegelikult olin ma sellel hetkel üsna sellises meeleolus, et 2022 küll ei viitsi festi korraldada, aga mõtlesin, et kirjutan selle pisikese projektitaotluse ikka ära ja eks siis vaatab, kas üldse toetust saab ja mis teeb sellega. Selgus, et toetust sai ja umbes 1,5 kuud enne festivali toimumist, otsustasin, et ta ikka toimub, vist.

Aprillis läks palju mahti emadepäeva pajalappide lansseerimise peale ehk siis kogu pildistamine, toodete lisamine epoodi, tooteinfo kirjutamine ja muu kohustuslik kirjandus. Muidugi koostasin juba traditsiooniks saanud Jänes Joosepi munapüha seikluse ja emadepäevaks tegin koostöös Epsoniga ka ühe emadepäeva temaatilise prinditava ja täidetava raamatu. Väga harukordne oli ka see, et käisin kontserdil, mis ei olnud Dagö kontsert – (see ei ole saladus, et) oli Terminaatori kontsert Suurhallis (päris äge oli!) Algo käis Võhandu maratonil süstaga ja lapsed jäid aprilli lõpus terveks vaheajaks maale! Praegu – jaanuari keskosas – tundub absurdne, aga juba aprillis sai rõdul täitsa olla ja 2022 tegime väikese uuendusringi ka koostöös Magaziini poega oma rõdul. 

Maikuu algus möödus nagu ikka e-poe tellimusi väljastades (aitäh teile, et oma emasid meeles pidasite ja mind sellesse kaasasite!) Peale seda pidutsesime. Pelle sai kuus ja mina 31, esimest korda elus tegin stiilipeo. Äge kogemus oli ka Lidiliga videosisu tootmine. Rahvatantsuga esinesime mitu korda ja Algoga käisime Draamateatris ka! 

Juuni alguses läksin kohe oma sünnakinki välja võtma ehk siis üllatusreis Eesti maa ja vee pinnal – aitäh, Pille ja Mirko. Käisin esinemas ka sotsiaalmeedia konverentsil, kus rääkisin Reelside tegemisest. See oli reaalselt üks hetkedest, kus ma mõtlesin, et ma ei ole seda kunagi teinud, aga praegu on minu hetk see covidi kaart taskust välja võtta ja: “Kahjuks ma ei saa tulla, sest sain just covid positiivse testi – nii ootamatu, väga vabandan!” – nii väga kartsin, et seal on sadu tarku inimesi koos ja siis olen ma seal ees: heh Reelsid siis. Valetada ma ei suutnud siiski, käisin ära ja pärast saadud tagasiside põhjal tundus, et läks väga hästi (ise sellist hinnangut ei annaks, aga hea meel, et ära tegin!).

Käisin oma õdede ja isaga teatris ja õdedega (seekord ilma isata) ja peaaegu poole Kurtna küla ja mu sõbrannadega käisime tegemas ühes suure ettevõtte suvepäevadel töötuba – polnud kunagi nii suure projekti osa olnud, seega jälle – ülilahe kogemus! Õpsidega käisime Pühajärvel, lapsed olid nädala jälle Mamma juures maal. Ühtedel suvepäevadel tegime ka Roostal töötuba, seal juhendasime koos nahatöö eksperdi Algoga 🙂 Ja siis võtsin vastu lõpliku otsuse, et teeme siis KUUT fest III ikka ära! – sest et kuu ajaga tavaliselt ju korraldataksegi festivale. 

Jaanipäev oli samuti väga meeleolukas, sõitsime peaaegu kogu valla ratastega läbi! Peale seda käisime lastega Vembukas ja Kiviõli seikluspargis – Kiviõli oli väga lahe, kes ei ole käinud, soovitan! 

Lisaks festivali korraldamisele hakkasin aktiivsemalt tegelema nüüd oma väikese õe pulmadega ehk siis tüdrukuteõhtuga ja lisaks ka pulma ajakirjaga, mille tarbeks tegime teise õega koos fotosid, eksperimente ja kõike muud põnevat! Juhuste kokkulangemisel ja hea tähtede seisu toel jõudis minuni ka sel aastal kaks rekka täit kangaid. 

2022 üllatas kontsertide osas ikka tugevalt, sest juulikuus käisin juba selle aatsa kolmanda mitte Dagö kontserdil! Käisime lastega veel Kantervillas (seda pigem ei soovita, suht amortiseerunud), aga Päären tuvastas Hotelli adminruumist Mona Lisa maali, niiet kui keegi seda on tahtnud näha, siis käige ära! Lapsed jätsimegi jälle mõneks ajaks sinna lõuna poole ja käisime sõpradega rabas magamas ja peale seda läksime Veini- ja siidrifestivalile, mis oli suurepärane – Eesti suveilm deliverdas oma täies hiilguses, aga seltskond oli äge ja vein hea! 

Samal ajal kui Mona Lisa ja siidrifestivakiga tutvusime ja rabasid väisasime, siis koguaeg teadsin, et festivalini on 2 nädalat, kõik asjad tulid ära orgunnida ja kokku leppida, sest viimaseks nädalaks ei saanud jätta asju – muidu oleks saanud küll, aga lihtsalt me otsustasime, et mega hea oleks oma Islandi reis (mille Algo jõuludeks mult sai) teha vahetult enne festivali, sest nagunii on kõik mega hästi ja õigeaegselt organiseeritud. Aga noh, ega kui reisi ei oleks olnud, siis ma oleks lihtsalt edasi kõike lükanud nagu ikka. Seega reisisime! See oli superäge – loodus on ikka fantastiline ja matkasime nii palju ja no nii mõnus oli! Tagasi tulles oli kolm päeva aega, et viimased ettevalmistused festivali jaoks teha – nagu ikka – esines väiksemaid ja mitmeid suuremaid tõrkeid, aga hell yeah, et ära tegime selle — tiim oli seekord nii suur ja nii võimekas ja külastajate arv ka rekordiline. Ma pean sellest eraldi kirjutama!

Päev peale festivali võeti mult ära breketid! Ja päev peale festivali startis mu õe tüdrukuteõhtu festivali korraldamise spurt. Enne seda veel jõudsin aga käia 3 päeva traditsioonilisel Kihnu suvepuhukusel! Ja kohe kui Kihnust tagasi, startisime õe tüdrukuteõhtu kolmepäevase mahuka programmiga: kontsert, matk, õhtusöögid, videod, saunad, arvamusfestival, viktoriin, kanuumatk, võrkpall etc. 

 

Ühe öö vist magasin, käes oli august. Kiire spurt õe pulma ajakirja kujundamisega ning järsku kerkis õhku ka see, et dekoratsioone oleks kuue päeva pärast algavale üritusele, kus kahest saab üks, vaja. Ikka saab! Pulmapidu oli väga raju (nii palju kui ma mäletan :)). Pidu toimus Tartus, me olime sinna juba päev varem läinud, vanaema võtsime ka hotelli ja kuna tal oli pulmapäeval sünnipäev, siis hommikul veel õnnitlesime teda! Augustis jõudsin ära käia kahel Dagö kontserdil, arvamusfestivalil, perega käisime kolm päeva Lätis (väga äge oli Livu veepark ja Riia loomaaed ka!), sõpradega ja peredega käisime Billundi Legolandis, seal tähistasime ka Algo sünnipäeva ja täiesti ootamatult oligi suvi läbi saanud – nii vähe!!! 

 

Õnneks sõbrad üllatasid ka Algot sünna puhul väikese meelelahutuspogramiga ja september algas mööda Teletorni äärt kõndides. September oli väga meeldivalt rahulik võrreldes selle suvega, mis on oli üsna intensiivne (aga nii äge!). Septembris tegin ühe nahatöö klipi TV3 duubli saatesse ja Mustatoidufestvalil osalesin ka. 

Terve 2022 aasta olen olnud ka seotud ühe veits teistsugusema projektiga: nimelt LEADER programm on välja töötamas uut strateegiat teoetuste jagamiseks ja ma olen selle strateegia koostamise juhtrühmas. Sellega kaasnes võimalus panustada ka ühe – minu hinnangul – väga hästi välja kukkunud päeva korraldamisesse. Nimelt ettevõtjate inspiratsioonipäev toimus ja üheks esinejaks oli Kristi Saare ja päeva juhtis Kristel Kruustük – ei pea vist muid kvaliteedimärgiseid andma 🙂 

Ühe väga ägeda sammu tegin septembris veel: nimelt ma otsustasin otsida endale flöödi eraõpetaja ja käin nüüd iga nädal korra flööditunnis ja see on lihtsalt üks ägedamaid asju, mis minuga 2022 juhtus! 

Lisaks Leader programmi strateegiale on teinegi väga-väga põnev – terve aasta (tegelt isegi 4) vältav tegevus taustal jooksmas: nimelt endiselt olen Saku Valla volikogu liige ja ka Hariduskomisjoni esimees. Peaaegu saan juba mõnedest asjadest aru, teistest jälle ei saa ja seepärast on mul väga hea meel, et ma seal olen, sest siis saab alati küsida ja uurida ja asjadest aru saada või siis aru saada, et asjadest ei saa aru saada ja nad tuleb teha selliseks, et neist saaks aru saada. 

Läbivalt läbi aasta tegime Novale meisterdamise klippe ka! 

Oktoobris oli õpetajate päev ja mind valiti Kurtna Kooli 2022 aasta õpetajaks. Et seda väärikalt tähistada, siis võtsin paar päeva vabaks koolist ja käisime koos Algoga, Riinu ja Sandri eestvedamisel Itaalias veini joomas. Tagasi tulles otse reaalsusesse: Kuudi põranda värvimine ja Lidiliga koostöös viisime Loomaaias läbi lumeleopardi temaatilise meisterdamise töötoa. Oktoobris oli veel paar suuremat sünnipäeva ja üks tore soolaleivapidu. 

Ja ma naiivselt arvasin, et nii meeldiv on elada ja saab flööti mängida, sõpradega kontserditel käia, lõuna ajal magada ja, et sellel aastal tuleb see aasta lõpp ka kindlasti teisiti – ja ma nii eksisin. Ma ei ole novembris väga ühtegi pilti isegi teinud, sest neid kindaid, susse, põllesid, kotte sai toodetud ikka tuhandetes! (ma olen numbritega halb, aga see vastab praegu tõele (vist) :)) – ehk siis aitäh kõikidele nendele personali inimestele, kes oma ettevõtetele minu disaini jõuludeks tellisid! Mingi hetk novembris ja detsembris te ei meeldinud mulle :D, sest ma tahtsin oma veiniõhtuid tagasi, aga täna tagasi mõeldes oli ikka väga äge! Tegelikult ei tulnud need muidugi veiniõhtute vaid ikka une arvelt, sest nii olulisi asju ma juba kergekäeliselt ja suurema vastupanuta ära ei jäta. Seega lisaks kõikidele muudele istumistele käisime sõpradega Jarek Kasari kontsert-õhtusöögil. 

Kui septembris alustasin flöödi õppimisega ja üks unistus sai jälle täidetud, siis novembris viisin ellu teise oma unituse: nimelt tahtsin, et Kurtna Spordikas (mis on mu majas 250 m kaugusel) oleks võimalik teha paar korda nädalas grupi sellist üldfüüsilist trenni ja täna olen ma seal juba kolm kuud käinud, niiet võtsin kätte, otsisin väga ägeda treeneri, head trennikaaslased ja üks unistus jälle täidetud – PS! Kuna Kurtnas on trennihuvilis nii palju, siis treener avab ka uue grupi, niiet kui keegi on huvitatud liitumast, siis vaata siia! Täidetud sai ka 30 minutit bürootöötajate konverentsil, kus ma esinesin. Muidugi valmisid novembri lõpus legendaarsed päkapikk Tõnu kirjad ja nendest käisin rääkimas ka Vikerraadio otse-eetris. 

Detsembrile pani hea alguse traditsiooniline kogupere üritus Solaris keskuses, mis päädis seekord kell 3.18 öösel: neljas jõulunurk Solarisse – aitäh kaasamast ja usaldamast! Järgmisel päeval käisime Raekojaplatsil esinemas (sest ega kui selle kesklinna maigu suhu oled saanud, ega muu nagu enam ei kõneta) rahvatantsuga ja peale seda pidutsesime Kuudis. Koostöös Tallinkiga filmisime kingipakkimisvideosid (mitte selle rahvatantsu peo ajal) ja käisime Algo (ja õpilastega) Stand upi vaatamas. Detsembris ilmus Varesepoeg Aadu raamatu juurde loodud tegevusvihik, mille ma illustreerisin – reaalselt nii läbi võttis see detsember, et ma ei jõudnudki seda tegelusvihiku ilmumist kuskil väga kajastada ega väärikalt tähistada. Kuigi põhjust oli, sest minu jaoks oli see oluliselt töömahukam ja väljakutsuvam kui raamat – aga no tähistan siis 2023. aastal järgi.

Küll aga tähistasime Algoga Laulasmaa Spaas oma 12ndat aastat kombineeritud elusid ja järgmisel päeval spontaane külastus Ikeasse tõi kaasa spontaanse elutoa värskenduse. Ühtlasi oli see SPA üle 25 päeva esimene vaba õhtu ja see korteri värskendus oli 2 päeva, kus ma likvideerisin kahe kuu jooksul tekkinud kaost ja natuke siis tõstsime asju ringi ja see oli nii hea tunne kui lõpuks kõik korda sai ja enam ei olnudki 223 täitmata tellimust vaid oli ainul 89 🙂 Enne jõule tähistasime veel Pääreni 10ndat sünnipäeva, mille puhkus tegime seekord sugulastele 7käigulise õhtusöögi – see oli väga äge! Jõulud möödusid traditsiooniliselt Kurtnas ja siis Haanjas ja siis jäid lapsed kuni aasta esimeste päevadeni Haanjasse, me käisime Algoga spas ja nautisime seda, et mitte midagi ei pea vahelduseks tegema – kuigi see oli alguses ikka hirmutavalt raske, aga paraku harjusin ma paari päevaga ära ja nüüd ei saa enam sellest rütmist välja. Aasta lõpus käisin ma empsiga Harjumaaballil ja aastavahetuse veetsime sõpradega Kuudis. 

Kuidas kokkuvõte kokku võtta? Siit võiks esile kerkida ka filosoofilisem arutelu, kas on kõike vaja üldse kokku võtta või võiks midagi lahti jätta? Aga kuna 2022. aasta alguses andsin lubaduse, et ma lõbutsen ja teen meelelahutuslikke asju koos sõprade ja perega sellel aastal veel rohkem kui enne, siis ei hakka siin ka süvitsi minema vaid vana hea kalkulaatormeetodil lõppakord: käisin kokku (umbes) 16-l kontserdil; 8-l teatrietendusel/ stand up-il; neljal festivalil; SPAs viiel korral; ja reisil viies riigis; lastega Eestis kolmes erinevas seiklus-/lõbustuspargis. Ma hakkasin jooksmas käima, flööti õppima ja regulaarselt üldfüüsilist tegema. Kiisa poes käisin 37 korda. 

Kui sa praegu siia lõppu välja kerisid (ja ma isegi ei hakka eeldama, et keegi siia lugemise teel jõudis), siis ka see kerimine on juba omaette pikamaasport ja oled teinud hea tulemuse. Protokolli huvides jäta mulle siia alla kommentaar kui maratonteksti visuaalsel või sensoorsel teel läbi töötasid! Aitäh, et siin oled, loodan, et annan põhjust uuel aastal siia tihemini sattuda. Aga kõige lõppu kõige olulisem – mu inimesed:

Fotod, tekst Anna Lutter