relatiivsusteooria #6

relatiivsusteooria #6

Ise olen ka veidike üllatunud, et kuidas ma kuus (juba?!) aastat tagasi – aastat kokkuvõtvale postitustesarjale – oskasin nii tabava nime panna – relatiivsusteooria. Mitte miski ei ole suhtelisem kui ükskõik milline möödunud aasta ja ka 2020s ei erine selle poolest teistest. Tagant järgi vaatan ikka kõike hoopis teistmoodi kui seal sees olles, niiet kogu see järgnev postitus on väga suhteline. Aeg ja ruum osutuvad suhtelisteks: kestus ja vahemaa võivad olla eri vaatlejate jaoks erinevad – see on oluline silmas pidada seda postitust läbi töötades. Aga, et seda põgusat pilguheitu kuidagi nüüd ikkagi alustada, siis hakkan peale eelmise aasta fookusest – oli kogumisaasta – mina olin üks kolmest #Kogumispäeviku entusiastist, kelle sihiks oli terve aasta vältel saada rahatargemaks ja oma teadmised ka praktikasse panna ehk siis säästa ja raha lugeda! Sellest lähtvalt pean tõdema, et hoolimata kõikidest piirangutest ja keeldudest ja sellest, et märtsikuus ühe päevaga 13000 euro eest üritusi tühistati, siis oli rekordkäibega aastaga – ma ei saaks seda kogumisaastat rohkem kordaläinuks lugeda! Oma eesmärgi – kokku koguda breketite raha – täitsin mai keskpaigaks ning sealt edasi olen enda säästupuhvrisse üsna meelerahu tekitava summa kokku kogunud. 

Aga nüüd siis rahast natuke kaugemale ka (kuigi hirmus isu oleks ju ikka koguaeg rahale lähedal olla)! Jaanuaris käis mul Kuudis külas ETV saade Nova: koos noorte reporteritega meisterdasime Sipsikuid. Lisaks väisas meie maapiirkonna paneelealmus asuvat korterit  ajakiri EMA (jep, see sama ajakiri, kus on ainult mega ägedad, andekad ja inspireerivad naised! – ja nad olid meie juures!). Peale kodu käis külalisi muidugi ka Kuudis ja valmisid kõikidele ägedatalele KUUT inimestele ägedad pusad. Pusad olid planeeritud jõulukingina, sellepärast need jaanuari keskpaigas üle saidki antud – positiivse inimese tardistioonilise hilinemisega, sest kella vaadates mõtlen alati: ok, üsna napp, aga kuule, kindlalt jõuan supsti selle asja ka veel ära teha. Aga supsti tavaliselt ei jõua (aga positiivse inimesena mõtlen alati, et seekord kindlalt ikka jõuan).  

Veebruar oli #Kogumispäevikus toidukuu. Võtsime oma perega vastu väljakutse, et kulutame toidule 50 eurot nädalas – see oli tegelikult hea planeerimisega väga tehtav (ja reaalselt Lutter võiks ennast taas käsile võtta ja nädalamenüü koostada)! Muidugi äratas see palju meedia tähelepanu. Oli supernaljakas näha, kuidas Maalehel ilmus artikkel sellel teemal enam vähem sellise pealkirjaga “Käsitööõpetaja Anna Lutter kulutab pere toidule 50 eurot nädalas” – lugu oli rikastatud kommentaaridega: “Vau, nii tubli! Ja elab veel sellises maakohas ka, ikka väga sümpaatne.”. Ja siis Delfi artikkel samast teemast inspireeritud: “Disainer Anna Lutter kulutab pere toidule 50 eurot nädalas” oli rikastatud kommentaaridega: “Juhul, kui ta üksi elab, siis mida ta ometi küll sööb, et tal kulub toiduainetele nädalas rohkem, kui 50 € Kalamarja? Arvata võib, et lilleke lihtsalt ei oska kokata ja nüüd leiutab jalgratast.” Et siis #relatiivsusteooria. 

Tegime enda magamistoas remonti – kuna see tuba oli jäänud mingitest aegadest ja hetkedest ja sinna olid mööbliesemed suvaliselt kogunenud, siis juba ammu tahtsin seda värskendada ja nii siis saigi tehtud – ma ei saaks rohkem rahul olla. Muidugi ruum, kus on voodi ei saagi ilmselt mitte meeldida! Kuudis käis esimene õpilastegrupp ehk siis õppekäiguna tulid 7.-9. klassi õpilased Kuuti. Rääkisime brändist kui sellisest ja toote valmimisest ideest teostuseni. Päeva lõpuks tuli neil kõik praktiliselt ise ära ka proovida. Kui tavalisse ellu jälle tagasi saame, siis mulle tundus, et see oli väga tore asi, kuhu ka õpilastega tulla võiksid. Veebruari jäid ka muidugi klassikalised vastlakuklid ja minu podcasti debüüt! Rääkisin #Kogumispäeviku podcastis oma rahaasjadest! 

No ja siis märtsi keskel, sellel samal päeval kui oleks võinud suure peo ja rahvahulgaga tähistada Kuudis Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeva, siis ma tegin Instas üleskutse, et oleme kõik kodus! Kõik üritused Kuudis tühistati, kirjutasin sellest kogemusest ka blogipostituse. Algas kodukontor. Käsitöö ja kodunudse õpetajana ei saa ma aga ikka üldse kurta – ma arvan, et paljud õpilased said sel perioodil seda kodunduse õpet isegi tunduvalt intesiivsemalt ja praktilisemalt kui nad koolis kunagi saanud oleksid! Aga ausalt, minu lugupidamine kõikide nende päris õppeaine õpetejate suunas! Te olete imelised! 

Kes on mind kauem kui mõned kuud jälginud, siis võib-olla olete märganud, et kui ma näen mega räämas kanalat, siis ma ei mõtle, et oi-jummal kus siin vanasti oli hiilgus ja nüüd kõik ära soditud ja laamendatud ja kuidas ikka üldse ei väärtustata ja mis nüüd ei ole siit miksit nahka saada. Vaid ma olen: kuule, misasja, siia saaks megahea Kuudi ju teha! Ehk siis mina eriolukorra ajal: misjasa, mega lahe võimalus ju praegu – veebis jõuamegi rohkemate inimesteni! Mega! Niiet nii korraldasimegi üsna mitu avatud töötoa laivi, kus sai koos lastega meisterdada koos – see oli ikka üsna meeletu kui hästi te sellega kaasa tulite – aitäh! Märtsis läksid ebareaalselt viraalseks minu juustusaid – kes mingi põhjusel ei ole Anna Lutteri juustusaiu vee teinud, siis Instagrami highlightside alt leiab kõik vajaliku! 

Kuna aega oli nagu rohkem käes, siis aprillis otsustasin, et teen uue kollektsiooni öökulle. Aitasite mind nimede valimisel – nimed said valitud, aga arvake ära, kas inimene siinpool ekraani on öökullid ka valmis saanud – no mõned tegelikult (täiesti üllatuslikult) isegi on, aga pikk tee on veel minna! Munapühade ajal tegin ka jänes Joonase mängu – sest teile nii meeldis Päkapikk Tõnu ja siis mõtlesin, et võiks ju Joonas ka olla – see meeldis teile ka. Mu enda lastele muidugi ka. Aprillis toimus ka esimene Live kohtumisõhtu sarjast pealeKUUT – ehk siis tegelikult oli see loomulikult plaanis toimuma Kuudis, aga no kuna aeg oli selline, siis ega alla ka andnud – niisiis pealeKUUT ehk siis kell 18.01 saime video ja helivahendusel kokku ägedate Eesti disaineritega! Mina olin siis intervjuuerija ja ka tehnilisetoe rollis – jällegi üks väga suur eneseületus, aga maruäge kogemus! Aprillis panin #Kogumispäeviku teemakuu raames kirja meie kodu ostmise loo – minu jaoks täiesti uksumatu, et ma sellest väga palju varem rääkinud ei ole, aga asjad omandavad ajas hoopis teise perspektiivi (#relatiivsusteooria). Kui ma olin 21 ja me selle ostu tegime, siis mul oli selline tunne, et: “Issand ma olen nii täiskasvanud inimene ja jube mark, et mul ei ole miljoneid kuskilt võtta ja ei saagi kõiki tube kohe ära möbleerida.” Ehk siis elusees ei tahtnud sellest blogipostitust kirjutada, kuidas ehituspoes kõik detailid nii kähku valitud saime, sest hinna järgi mingit väga suurt kaalumist ja vaidlemist ei tekkinud – kui isegi tekkis, siis müüja alati oma kalkulaatriga andis nõu, milline stepslipesa valida tuleb! Vaatamata imelikule ajale, sain osa ka Saatapalju ja Rebase kontserdist. See kõik algas juba varem, aga tuli päevavalgele nüüd – mul avanes megaäge võimalus joonistada teki peale! Koostöös imelise Woolishiga tegime minu joonistustega meriino beebiteki – ideaalne katsikukingituseks! Teki sünnloost kirjutasin blogipostituse ka! Aprillis avaldasin oma esimese IGTV video – see oli selline väike homemade amatöörnäitlejatega reklaam emadepäeva kottidele. Aga, mis ma oskan öelda – amatöörid teile vist meeldivad, sest kotte läks üsna mitu! – siiralt vöga TÄNULIK! Seoses eriolukorraga tegin ka kottidele väikese uuenduse ja nii sai käsikirjas kirja ka koos kotiga otse oma emale saata! Sain aprillis teha ka ühe väga inspireeriva fototöö ehk siis toidupilte Philidalphia toorjuustule! 

Maikuu – a ma vist unustasin mainida, aga õpetamisetööd tegin ikka ka koguaeg! Videotunde ma enamasti küll ei teinud, sest minu meelest on keerukamaid aineid, millele eetrit anda, aga koostasin ja kontrollisin ja vajadusel nõustasin! Mai alguses tähistasime Pelle neljandat sünnipäeva. Hoolimata erilukorrast ilmus esimest korda avalikkuse ette Anete, kellest sai  tiimKUUT täieõiguslik liige (tsau, Anete)! Maikuus sain ka esimese laiv telesaate kogemuse – käisin Kanal2 õhtu saates. Ma võiks öelda, et oli superäge kogemus ja suht esimest korda vist kui ma ikka üldse ei närveerinud, mega laadna oli! Mitmed toredad koostööd jäid ka veel sinna kuusse ja kuu lõpus üks üsna hirmutav sündmus, minu 29s sünnipäev – miks hirmutav? Sest kui sa saad 29, siis üsna suure tõenäosusega on järgmine aasta 30 tulemas – nagu kuidas, millal?! Ja täitsa kuu lõpus juhtus selline imeline asi, et Päären lõpetas lasteaia ja see pidu oli ka üks esimesi, mis peale piiranguid (alates 14.03) Kuudis sai peetud! Oli üsna eriline! 

Juuni alguses läksid lapsed maale – nad käisid suvel iga kuu nädal-kaks maal Mamma juures (Tsau, Liia!). Mina käisin kolleegidega Saaremaal ja tähistasime muid olulisi suursündmusi (tsau, Merle!) Algoda (no rohkem nagu Algo) tegime elutoas remonti (mitte nagu terve suve iga kuu, vaid ikka Algo kombel, et kolm-neli päeva ja võiks juba uue projekti võtta) – lihtlsalt seda magamistoa värvi jäi üle ja kuna see sai tõesti väga mõnus, siis rakendasime seda elutoa seinal ka! Viimaks sai valmis Kuudi koduleht – minul on siin kanda küll mitte liiga suur roll, seega tervitused lähevad Evale, Anetele ja Kullarile! Aitäh – aasta aega ja saimegi tehtud! Loodan, et te kõik olete seda kaunist lehte ikka külastanud? Esimesele IGTV videole lisandus ka teine – käisin #Kogumispäeviku lisaraha teenimise kuu raames tööl Rikets aiandis, kellel see episood vahele jäi ja tahate teada kui palju ma teenisin või mida mina taimedega tegin, siis minge vaadake järgi! Lisaks lisandusid minu hammastele kaua oodatud breketid (ja vahetult enne seda kadusid mõned hambad) Alates juunist algas ka Kuudis taas tihedam estraadikava, niiet ma otsustasin, et enda feedi enam liiga palju Kuudi pilte ei pane, niiet kui sa soovid Kuudi elust rohkem osa saada, siis mine ja jälgi annalutter.KUUT instat! 

Juuli algas kaltsukate retkega – nii kaua igatsetud! Näitasin kõik oma leiud ette ka! Ühel ebamäärasel (kui ise juures ei oleks olnud, siis tahaks siia ebakainel kirjutada, aga olin juures ja seda uskumatum see kõik tundub) hetkel võtsime Anetega vastu otstuse, et teeme Kiisa kohvikutepäeva raames Kuuti ka kohviku. Ja siis järjest hakkas ideid tulema, mis kõik võiks veel olla kuni lõpuks asi päädis sellega, et 29.07 toimus vägaKUUTfest, esines Curly Strings, toimus kirbukas, umbes 8 erinevat töötuba, ürituste sari pealeKUUT esimene füüsiline episood koos Merilin Miidoga (Tsau, Merilin!) – uuh! Niimoodi juhtus keset õpetaja Lutteri suvepuhkust. Seoses festivaliga valmis ka ametlik esimene Kuudi merch – kui kellelgi on isiklik huvi selle vastu, siis leti alt äkki midagi saab! Anna märku! Peale festivali läksin oma põlvekesega planeeritud radioaktiivsele ravile. Olin kolm päeva sees (tervitused ITK imetoredatele arstidele ja õdedele), sest see aine ei tohi kerre laiali minna ja peab lebama siis seal voodis – oli üpris sümpaatne elamus peale kõike seda tralli! Juulis ilmus ka üks väga pikk ja mõnus artikkel minust Delfi naistekas

Augustis kirjutasin vögaKUUTfestist ka blogipostituse ja tunnistasin ausalt üles kui paljuga me miinusesse jäime. Lisaks hakkas see värk, et Päären ju sihtis kooli suunas pidime ta toa (mida ta juhtumisi ühe teise vennega jagab) pisut ümber tegema! Koos Euroopa Komisjoni Eesti esindusega osalesin Arvamusfestivalil – tegime seal kotitrüki töötuba. Töötuba tegin ka 20.08 Vabamus! Mõlemad olid hästi-hästi ägedad asjad – iga päevaga üllatan kui armsaid, siiraid ja tarkasid inimesi Eestis elab! 

Kui mais käisin mina õhtu saates, siis septembris käis õhtu saade Kuudis! Aga, et ikkagi laiv ka septembrikuusse kirja saada, siis osalesin kohvifestivalil – koostöös Pauligiga õpetasin, kuida teha kohvipakist vöökott! Septembrikuu Oma maistes ilmus minust ja poistest vääääääga pikk ja äge lugu! Septembris juhtus veel selline asi, et ma ostsin endale rekkatäie, kaubiku täie, kahe sõiduauto ja järelhaagise täie kangaid (basic shit, mis ühe tavalise eesti inimesega juhtuda võib). Ehk siis suutmata öelda ei, ostsin ära ühe pankrotti läinud Eesti mantlitootja materjaliao. See asus Rakveres. Sellega Kuuti saamine oli ka – ütleme nii, et jumal tänatud, et mu pere enne Solaris keskuses koostööd on harjutanud! Septembris tähistasime Mirjami töövõite (reaalne naine on see tüüp – üks ei suuda oma Kanalas isegi korda hoida ja teine avab Tallinnas (mis ei ole mingi Kurtna) juba teise päris poe!). Lisaks jäi septembrisse paar ägedat meisterdamisprojekti koostöös Eesti toiduliiduga! Septembris käisin Ikeas vist suisa kaks korda! Teine kord oli mitte enesekasu eesmärkidel, vaid aitasin väikesel õel üürikorterit värskendada! 

Oktoober – väga nagu ei mäleta midagi eredalt (haha, nagu ka ülejäänud aasta kohta ei mäletanud, aga järjest Instagram tuletas meelde, aitäh mulle enda Instagrami eest!). Aga oktoobris on Instas ka sellised magamispildid ainult. Aga nüüd meenub, et Kuudis oli oktoober ikka maru edukas! Toimus üsna mitu ka sellist suuremat inspiratsioonipäeva, kus aitasime ettevõttel terve päevaprogrammi ja tegevused Kuudis paika sättida (lisaks toategevustele on meil ka nüüd käsitööteaamtiline orienteerumine looduskaunis Kurtna külas – kui hästi läheb, siis võib küla peal mu vanema ka näha!) Lisaks muidugi ka tavaformaadiks kujunenud onu Heino juubelid ja Christine-Agnetha 35! Klassi kokkutulek oli ka! (kui ma nüüd kuud segi ei saja, sügisel ühel hetkel igaljuhul oli, selles olen üsna kindel!) Oktoobris avaldasin postituse uuenenud lastetoast ja ka meie väiksest vannitoa uuendusest! (väga ei mäletanudki, aga selgub, et tegime sellel aastal igas toas – peale köögi – remonti!). Tundub nagu see kõik juhtus mega ammu – ma juba tahaks uut remonti – väga loodan, et Algo seda postitust ei loe ja juba varsti saan faktidega nii ammu toimunud remondis kohale ilmuda! 

Novemrbis oli juba selline üsna klassikaline maksimaalselt pöörane aeg (naljakas öelda, et oli aeg, sest tegelt ei olnud aega). Tellimusi oli marupalju! Kõigepealt kikilipsud isadepäeaks, see ei olnud veel läbi kui algas jõulususside hooaeg ja kui see veel poole peal ei olnud, siis oli nii palju teid ägedaid, kes te õpetajatele jõuludeks kotte tellisite! Novembrisse jäi ka üsna mitu salvestust – käisin Podcastis Mull, siis käis mul külas Ideepuu armas tiim, kellega koostöös valmisid ka ühed veits teistmoodi jõulusussid ettevõtete jõulupakkidesse – need olid valged ja nendega kaasas käis superäge telesaade, kus muuhulgas juhendsain lapsi, kuidas oma sokke ära saab kaunistada! Lisaks käis taaskord saade Nova (enne suvepoole käis ka – oleme iga kord salvesatnud 3-4 klippi ja need siis lähevad eriaegadel eetrisse). Novembri lõpus ilmus kauaoodatud kodanik päkapikk Tõnu oma kirjadega ikka ka blogisse! Ja uusi jõulusussi mudelid saabus epoodi! A ja novembris kutsusin Kuuti kõik oma ägedad head tuttavad/ instasõbrad – isegi järgmise päeva hilislõunani oli väga hästi meeles kui tore õhtu oli! Novembris rääkisin tund aega ka Elmari raadio saates Ikigai

Detsember, võib juba öelda, et traditsiooniliselt sai meie peres alguse Solaris keskuses. Ehk siis sellel aastal avanes jälle selline äge võimalus, et sain Solarise Keskusse luua jõulufotonurga! Kuna fotonurga tegemine on ikka oluliselt väiksem tegemine kui terve keskuse ära kaunistamine, siis seekord päris kogu suguvõsa Solarisse kokku ei ajanud, ainult Algo ja isaga käisime – basic chill kella 23.30-03ni Solarises)! Detsembri alguses korraldasime koos õdedega oma vanemate 30ndaks pulmaaastapäevaks üllatuspeo (väikse seltskonnaga) ka Kuudis! See oli nii äge õhtu ja meil oli kõik detailideni läbimõeldud ja välja arvutatud (ma selle osa eest ei vastutanud, niiet te ei pea siit välja lugema, et midagi lapesse läks)! 

Üks väga märgiline asi juhtus detsembris veel. Ma mäletan üsna hästi, et ma kunagi mõtlesin, et: “Vau, mõned inimesed saavad koostööd teha Applega.” Ja siis mina detsembris: “Tere, nii suur rõõm, et olen silma jäänud ja aitäh pööraselt ägeda ettepaneku eest.” – aastaajane koostöö Valge Klaariga! Ma olen üsna lojaalne inimene, et noh alates gümnaasiumist kuulan ühte bändi, alates algklassidest söön ainult Rakvere juustuvorsti ja no alates sellest kui ma oma esimese Apple läpaka sain, siis alates sellest ma olen Apple inimene ja niiii rahul! Detsembris sai suhteliselt planeerimata välja saadetud ka üsna eeskujulik kogus kandekotte õpetajatele ja ka ägedatele ettevõtetele (aitäh kõikidele nende ees ja taga olevatele inimestele, kes mind on märganud ja oma kinkidevalikuga ka minu unistusi täita aitavad!). Umbes nii 18ndast detsembrist läks ikka väga mõnusaks elu! Selline Õnne 13 mode veits läks peale – samas – me kõik ju veits salja vaatame Õnnet, niiet vähe ei meeldi see tiksumine vahest! Käisime kõik koos Pärnus Lottemaal ja spas; tähistasime Pääreni sünnipäeva pereringis ja jõule ja igast värke (meil sai Algoga ka kümme aastat kooselu – suur lugupidamine, et sa oled vastu pidanud, eks Sinu räsitud välimusest on näha, et ei ole olnud kerge, aga sa oled elu ja enam-vähem tervise juures, niiet kindlalt edasi!) Aasta lõpus läksid lapsed jälle maale ja meil oli vaba aega veidike rohkem võtta – niiet pühendasin päris palju aega oma erinevate laopindade organiseerimise peale! Asju on maru äge omada, aga neil komme mitte ennast ise korras hoida ja kui on nii palju (väga vajalikke) asju kui mul, siis läheb nende korrastamiseks nädalaid, aga kui nii paju aega ei ole, siis #lifehack on see, et tuleb jälle suguvõsa kohale helistada ja saabki kiiremini tehtud! 

Mida öelda kokkuvõtteks? Eks ikka seda, et kõik on suhteline! Ma tegin üleootuste palju blogipostitusi (25, mis teeb kekskmiselt kaks tk kuus!!)  ja IG oli ka ikka üsna üllatavalt aktiivne! Käisin kuuel Dagö kontserdil; etenduskunste nautisime vist kuuel korral ainult olukorda arvestades isegi üllatavalt palju. Olin lastega märtsi keskpaigast kuni mai lõpuni igapäev kolmekesi kodus; olime Algoga peaaegu kaks kuud aasta peale kahekesi kodus; tegin vääääga paljusid pööraseid projekte koos oma pere, sugulaste ja sõpradega; magasin umbes 180-l päeval lõunaund; tegin vähemalt üle päeva trenni (ühtegi ah-praegu-on-nii-kiire perioodi sisse laskmata); korraldasin päris mitu ägedat olemist endale ja oma sõpradele/ tuttavatele; sain breketid; ettevõtted tegid rekordkäibeid. Aitasin kaasa viie korteri sisekujundamises + remont kõigis meie enda korteri tubades! Oli mega aasta – kõik juhtus millegipärast ja millegipärast kõik juhtus! Ma olen nii valmis uueks! Olles nii kaua elanud kui mina, siis toetun kogemustele ja ei hakka ootama, mida aasta toob vaid toon ja teen ise selle aasta!  

Tekst ja enamik fotosid Anna Lutter. Aitäh, aasta 2020

relatiivsusteooria #2

relatiivsusteooria #2

Analüüsides möödunud aastat numbrites, võib öelda, et muutused tõusval kursil on toimunud nii mitmemeski valdkonnas. Kahtlemata märkmisväärseim sündmus toimus mais kui meie pereliikmete arv kasvas ümardatult 33,3% võrra. Et aga möödnud aasta lahkamist kuidagi loogiliselt liigendada, alustan algusest.

Jaanuar

Kui 2015. aastal alustasin oma debüüti Mareti ajakirjas (loe SIIT), siis 2016. aasta algas uute väljakutsetega ajakirjas Kodu & Aed. Olen nüüd erinevaid tee-ise-projekte sinna kirjutanud terve aasta jagu, igasse numbrisse 1-2 juhendit koos piltidega. See teeb siis kokku aasta peale umbes 20 juhendit! Ja see on olnud tõeliselt mõnus vaheldus öökullide ja kikilipsude kultiveerimisele!

Jaanuari alguses liitus minu masinapargiga esimene pooltööstluslik Juki ja no ma ei saaks rohkem rahul olla. Õmblemine muutus kuus korda kiiremaks.

Teist korda blogis tegin sponsorpostituse, rde.ee saatis mulle statiivi (loe SIIT).

Veebruar

Sõbrapäeval tegin kikilipsu- ja peapaelakomplektidele väikese update-i. Tellimuste hulk kasvas intensiivselt ja nii tuli lisaks köögile õmblemiseks kasutada ka muud korteris jõude seisvat pinda.

Veebruaris tegin koostöös Delfiga esimest korda tee-ise-projekte videformaadis (vaata SIIT). Juhendid keskendusid eelseisvale vabariigiaastapäevale. Videoformaat tundub väga atraktiivne, kuid üksi selliste tootmine võib ikka parasjagu tüütu olla. Seepärast nautisin väga seda võimalust, et keegi filmib, keegi jälgib, et midagi üleliigset kaadris ei ole ja mina lihtsalt meisterdan.

Märts

Ehkki väike elu minu sees oli alguse saanud juba möödunud aasta hilissuvel, siis alles märtsis andsin sellest ka laiemale üldsusele teada (tsau, Riin!), just siis läksin ka koolist dekreetpuhkusele. Olin seda hetke kaua oodanud, sest pidevalt külge haaratud haigused ja üleelusuurune väsimus tegid kogu toimimisprotsessi üpris vaevarikkaks.

Tundub, et märtsis midagi muud vist peale lõputu koristamise, beebiasjade voltimise ja magamise ei toimunudki.Kodu & Aeda kirjutasin ikka endiselt ka ja öökulle tuli ka teha!

Aprill

Otsustasime oma tillukesse magamistuppa pressida ka veel tillukesema beebinurga. Tänu sellele, et üliarmas olema pidanud beebinurk oli kõledalt tühi, ebalastesõbralik ja külmalt must-valge nagu meie ülejäänud korter, tuli välja mõelda mitmeid uusi sisustusdetaile… ja nii jõudsid need ka hiljem tootevalikusse. Beebitoast saab lähemalt lugeda SIIT.

Suurenenud kehakaal soosis tugevalt diivanil istumist, seega otsustasin välja töötada uue kollektsiooni öökulle ning nii ma terve aprillikuu neid diivanil istudes tikkisin ja täitsingi ja isegi üles jõudsin pildistada (loe SIIT).

Aprillis käisin ka ka korra Kuku raadios taaskasutusest rääkimas. Järele saab kuulata SIIT: (alates 60nes minut).

Mai

Kuuendal mail liitus meiega beebi Pelle. Ta oli päris suur poiss (siiamaani on)  – 4000 grammi ja 55 sentimeetrit. Õnneks oli maikuu tellimuste poolelt rahulik ning saime mõnusalt kõik üksteisega harjuda. Ehkki esialgse plaani järgi pidi Päären endiselt päeviti lasteaias käima, et mul lihtsam oleks, siis ta otsustas siiski, et soovib ka kodus Pellega harjuda ja haakis endale lasteaiast tuulerõuged külge, jessikas.

Juuni

Ma isegi ei tea, kust mul sellised mõtted tulevad kuuajase beebi kõrvalt, aga igaljuhul tundus, et juuni algus on täpselt paras aeg, et selle suve esimesest laadast osa võtta. Nii ma siis tegin mõned asjad ja pakkisime ennast Saku laadal lahti. Pelle magas terve aja stendi taga. Ehkki kalendri järgi oli nagu suvekuu, siis ilmastik väljas ütles kõike muud kui seda.

Mõned päevad hiljem saabus meile koju “Igal kodul oma lugu” saate meeskond. Kes veel saadet ei ole näinud, siis saab seda järelvaadata SIIT.

Seoses Pelle saabumisega ilmnesid vajadused ka uute atraktsioonide nagu mängukaar ja -matt järele. Ja nagu iga keskmine eesti ema, siis ei jätnud ka mina juba väljatöötatud lahendust ainult endale, vaid panin need ikka kohe müüki (SIIN).

Juunis jõudsin (ilma lasteta) käia ka veel teisel laadal Sfäär ja sõbrad (tsau, Maria!) (SIIN).

Tegin toote- ja meeleolu fotosid ühele uuele ja ägedale sisustustoodete e-poele Kidsdecor (vaata SIIT).

Juuli

Tegin ülesvõtteid uutest toodetest ja need jõudsid ka poodidesse (Nona ja Scandikids).

Juunikuus tekkis mul tunne (tõele au andes on see koguaeg olnud, aga nüüd kuidagi muutus eriti tugevaks selle mure foon), et appi, ma ei viitsi neid õmblusmasinaid enam kapist sisse-välja tõsta (kes õmbleb, see teab) ja tuli mingi lahendus genereerida. Ja kuidagi niimoodi ma ennast järsku leidsingi vanaisa tagumisest toast tapeeti maha kangutamas. (Loe: vaatamas, kuidas Algo tapeeti maha kangutab). Ja nii oligi siis valgus tunneli lõppu tekkimas (loe algusest SIIT).

August

Juuli lõpp ja augusti algus kuulus millelegi, mida tegin taas esimest korda – pulmade dekoreerimisele (tsau, Rita ja Märt). Pruutpaar oli vist nõus kõigega, mis ma välja pakkusin ja isegi sellega, mida ma välja ei pakkunud ja tundus, et nad jäid tulemusega rahule. Seega kui keegi oma pulma dekoraatorit otsib, siis pick me, pick me!


Fotod: Krista Kõiv (SIIN)

Augustis võtsin oma (online-st leitud uue) sõbrannaga (tsau, Gerda) ette kultuurireisi Soome. Kavas olid mitmed külastused muuseumitesse ja rahvusparkidesse, kuid kahjuks tuur Soome rahvusmuuseumis “Ikea” kestis terve päeva ning kaugemale me oma süvauuringutega Soome-ugri kultuurmaastikul ei jõudnudki.

Augutsi lõpus avas uksed mitmeid kuid ehitusfaasis olnud annalutteri e-pood SIIN ja värske ja eriti ilus koduleht (tsau, Siim). Kodulehe ja e-poe konstrueerimist juhtis ja teostas Siim Veskilt, kes tegi teoks kõik minu soovid ja isegi selle, mida ma ihata ei osanud. Kui keegi veel asjatundliku ja kiiret abi vajab, siis minu käest saab ta kontaktid.

September

KOLIMINE – kõik on uus septembrikuus. Ehkki ma ei ole oma valmis stuudiot veel siin näidanud (sest ta ei ole veel valmis, detailid-detailid!), siis alates septembrist õmblen ma stuudios (tsau, vanaisa!). Mul ei ole kodus ühtegi õmblusmasinat ning kui väga vaja siis leian ühe nõela ja musta ja valget niiti (aga seda ka naabrite käest laenates).

Tegin tootefotosid Gerda käsitsikirjutatud tekstidest ja kaartidest, näeb neid SIIN.


Fotod: Jaana Süld

Septembri Pere ja Kodu numbris ilmus koostöös Jaana ja Janariga (SIIN) tehtud lastemoeseeria, mille toimumispaik oli Vääna muinasjutuline Mõisakool.

Assisteerisin Jaanat (vaata SIIT) ka tsirkusetrupi pildistamisel Pere & Kodu erinumbri jaoks.

Oktoober

Algo võttis kassi. Nimi: Kalissa.

Ja oktoobri keskpaigast algas PÖÖRANE kikilipsude tegemine, mis päädis paar päeva enne isadepäeva. Aitäh kõigile, kes mind õhtuti ja ööseti aitasid (tsau Gerda, Iia, emps ja Algo). Kui ma eelmisel aastal mõtlesin, et wow, kui palju lipse ma tegin, siis see aasta ma tegin nii palju lipse, et mu mõtteorganid ei olnud enam suutelised töötama. Aga noh, see tunne peale seda kui oled midagi hullu ära teinud… on umbes sama nagu võtad ühe kuuma leili ja siis eesruumi pingile istuma pääsed.

November

Siis kui kikilipsud tehtud said hakkas jõulusoki- ja jõuluhooaeg. (Loe: läksin vabatahtlikult leiliruumi tagasi. Aga kui leil liiga kuumaks läks, siis leidus mul tarkust, et enda kunagine klassiõde appi õmblema võtta (tsau, Anni!).

Oma jõuluhooaja tarbeks palus mul fotosid stiliseerida Eestietno (vaata SIIT) ) (tsau, Merje ja Jaana), pildistas Jaana. Jälle midagi sellist, mida ma enne teinud ei ole, aga mis mulle väga meeldis. Niiet kui keegi tunneb, et tootefotod vajavad stiliseerimist, siis pick me, pick me! 

Fotod: Jaana Süld

Seda postitust kirjutades tundub, et uued kogemused on minu liialdatud austamise objektid, sest novembris õnnestus mul (ka täiesti enne proovimata asjana) dekoreerida Lumene pressiüritust Lauluväljakul (tsau, Anna ja Ülle!) ja see oli nii äge, et kui keegi tunneb, et tal on mõni üritus ära vaja kaunistada, siis…

Novembris sain kõne Laulukarussellilt. Olin väga elevil, kuid selgus, et kõik, mis nad soovivad on üks väike öökull stuudiokujundusse. Öökull on eetris igal pühapäeval ETVs.

Detsember

Kuna oktoober ja november olid väga kiired ja töörikkad, siis otsustasin, et detsembris ise ühelegi laadale müüma ei lähe, kuid kui mu õde (tsau, Kadri!) kutsus mind Riigikogu jõululaadale, siis… (“ei” ütlemine on mulle alati problemaatiline olnud). Olime Pääreniga kohal!

Jõulud on ilmselt paljudele suur pidustuste ja õhtusöökide aeg, aga kuna mulle meeldib koguaeg rööprähkelda ja rabeleda, siis otsustasin neli aastat tagasi, et Päären võiks ju ka jõulude ajal sündida, et oleks pinget rohkem õhus. Nii me siis siin iga-aastaselt püüame ellu (ja normaalkaalu) jääda peale nädala pikkust sünnipäeva- ja jõulumaratoni.

Mu tööandja ilmselt märkas mu kõrget panust perioodil oktoober-detsember ja premeeris mind aastalõpus veel tagasihoidliku jõulukingiga. (tsau, sigma 18-35mm f/1.8).

 

Tähelepanu! Tegemist on eredamate hetkedega minu ja minu pere 2016ndast aastat, palun tarbida neid pilte seda aspekti tugevalt silmas pidades. Mulle tundub, et osaele teist on jäänud teistsugune mulje, aga ma olen täiesti tavaline inimene koos mänguasju täis elutoa, karjuvate laste ja liiga palju trennis viibiva mehega. Need on aga nii argised asjad, et ma ei vaevu neid kunagi üles pildistama või siin kajastama.

Fotod ja tekst  Anna Lutter (kui ei ole märgitud teisiti)

relatiivsusteooria

relatiivsusteooria

Kui keegi inimene rongis kunagi Einsteinil oma relatiivsusteooriat lahti oli palunud mõtestada, ütles ta legendi järgi ise nii: “Kui peas on kolm juuksekarva, siis on seda vähe; kui supis on kolm juuksekarva, siis on seda palju.” Seega sujuvalt (või mitte) relatiivsusteoorialt käesolevasse postitusse üle minnes, võib siit viimase umbes 400 päeva jooksul leida täpselt nii palju kui kaks postitust! Selleks, et minu eluloosse ei jääks aastaajast lünka, kirjutan siia endale – pensionipõlves tee ja küpsiste kõrvale lugemiseks – mõned mõtted ja joonistan pildid, millega aasta 2015 meelde on jäänud.

Jaanuar

Alates jaanuarist alustasin kirjutamist ajakirja Maret, mis ilmus kuukirjana. Kui 2014 aasta lõpus ajakirja peatoimetaja selle ettepanekuga minu poole pöördus, ei kahelnud ma oma jaatavas vastuses kordagi, siiski olin pisut hirmul, et kas mul ikka iga kuu tuleb piisavalt palju mõtteid, et oma ettenähtud lehekülgede norm (6-8 lehekülge) täis kirjutada ja joonistada. Iga kuu anti mulle ette üks sisustusstiil või -suund ning mul tuli natuke avada selle olemust, lavastada selles stiilis kaks ruumi ning teha 6-8 DIY projekti, mis siis vastavalt kuustiiliga kokku läheks. Juba esimese kuu teema – värviline – oli minu jaoks väga väljakutsuv ja sundis oma mugavustsoonist täielikult väljuma. Seda tunnet iseloomustavad paremini allolevad pildid:

maret_jaanuar

Kui 2014nda aasta sügisel siin blogis kirjutasin oma uuest äripartnerist Krissust (tervitused sulle siinkohal), siis juba jaanuari lõpus (või oli see veebruaris), otsustasime siiski leivad ühest kapist välja võtta. See otsus ei sündinud minu jaoks kergelt ja meie koos töötamise aeg oli tõeliselt vaheldusrikas ja lõbus, kuid endalegi ootamatult, avastasin, et sellises kontekstis ei ole ma väga hea meeskonnamängija. Krissu tegemistel saab endiselt silma peal hoida SIIN. Aga kogemustest ju õpitakse.

1012076_771188782953558_6343399452292697908_n

Veebruar, märts ja aprill

Tõenäoliselt möödusid need kolm kuud magistritöö kirjutamise meeleoludes, kindlasti tegin kirjutamisele vahelduseks ka mõned(kümned) öökullid, kikilipsud ja peapaelad. Jätkasin kirjutamist ja joonistmist Maretisse, skoorides veebruaris ka oma elu esimese kaane (ja märtsis teise ja aprillis kolmanda)! Pildistasid: Kristina Vahtras ja Jaana Süld.

IMG_20150212_125945

Endiselt õpetasin Kurtna Koolis lapsi kuduma ja heegeldama, ja kui mulle hästi meenub, siis mingil hetkel võtsin ka koolist õppepuhkuse, et magistritöö ikka kraadi vääriline saaks. Veel käisin sellel talvis-kevadisel perioodil Tallinna Loomaaias pidamas loengut ning läbi viimas töötuba teemal taaskasutus. Ja veel tähelepanuväärne sündmus: meie perega liitus märtsis uus fotokaamera, millest olin ammu puudust tundnud.

veeb-aprill

Aprillis ilmus koostöös Jaana Süldiga Pere & Kodu ajakirjas äge moeseeria “Üksinda kodus Eesti moodi”. Modellideks armsad Lenna ja Maribel.

Pere ja kodu

Mai

Kahtlemata kõige emotsionaalsem hetk maikuus oli see, kui ma trükikojast, kaks köidet magaistritööd Rimi kilekotis, välja astusin. See avas mulle võimaluse korraldada taaskohtumine minu õmblusmasinatega ja isegi leida aega sõpradega Facebookis rääkimiseks. Emadepäeval käisin Tallinna Loomaaias taaskasutusest rääkimas ja seda praktiseerimas. Öökullid ja kikilipsud käisid mõned päevad hiljem Bebee.ee eestvedamisel Kultuurikatlas toimunud Disainiturul. Maretisse hakkasin kirjutama lisaks sisustuslugudele ka teist rubriiki (meisterdamine koos lapsega). Pidasin oma 24ndat sünnipäeva ja harjutasin magistritöö kaitsekõne.

maiTriin Tõnurist, kodulugu, Kristjan Port

Juuni

Juuni algas minu 17 aastat järjest vädlanud akadeemisekarjääri lõpetamisega. Kaitsesin magistritöö teemal: Õpilaste loovuse arendamine käsitöötunnis Kurtna Kooli näitel, hindele “A” (kes lugeda tahab, siis andke märku). Omandasin haridusteaduste magistri cum laude, millega seoses sain käia nii rektori kui ka presitendi vastuvõtul.

lõpetamine

Kirjutasin oma viimased leheküljed ajakirja Maret, peale mida ajakiri hingusele läks. Lisaks sisustusloole, tegin jälle ka meisterdamisrubriiki, kuhu seekord ennast Algo ja Päären mõnusalt sisse olid sättinud.

skandinaaviakalale

Õmblesin valmis oma elu esimese ja (tuletades endale meelde) viimase pruutkleidi. Tegelesin kodu sisustamisega ning tootsin isegi ühe seeria tuubsalle ja mütse. Juunikuu Pere & Kodus ilmus jällegi koostööd Jaana ja Janariga moeseeria lasteaia lõpetamise temaatikal.

juuni lastaialõpp

Juuli, august

Üle mitme aasta veetsin suve teadmises, et ei ole mingeid esitamata aineid ega kogumata EAP-sid, millega kindlasti enne sügist tegelema pean. Maailmamuutev sündmus oli Ikea külastus (elu esimene), millega seoses augustiks meie kodu valmis sai. Suur roll oli siin ka Algol ja tema tugeval närvikaval, kes kõik minu plaanid teoks tegi ja Ikeast asjad koju tassis. Tegelesin palju toodete fabritseerimise ja ka turundamisega. Valmisid mitmed uued tootefotod (ja tooted). 2015nda aasta ainukeseks laadaelamuseks jäi eriti edukaks osutunud Vanamõisa Käsitöölaat.

vanamõisaIMG_20150714_211335DSC_5495

September, oktoober

Uus õppeaasta tõi mulle Kurtna Koolis  kaasa suurema koormuse kui eelneval kahel aastal ning  minu repertuaari lisandus ka klassijuhatamine. Ka brändi annalutter toodangus võis sügisel märgata akadeemilisi elemente – valmisid esimesed lasteaialapse seljakotid (mille tootepildistamiseni siiani jõutud ei ole).

Sügisest võib annalutter brändi tooteid leida ka Norras asuvas Eesti käsitööd müüvast poest nEST (ülilahe nimi! Poe perenaise blogi SIIN) ning samuti saab öökulle, kikilipse, seljakotte ja muud Eesti lastemoodi müüvas kaupluses  Nona (vaata SIIT) Tallinnas Telliskivi tänaval.

kotid2015.09.13 (38)

Oktoobrikuu Pere & Kodu ajakirjas oli fotoseeria “Maal vanaisa juures”, mille koostöös Jaana ja Janariga jälle tegime.

pere jakodu

November

Juba oktoobrikuus alanud hullumeelne isadepäeva eelne kikilipsukomplektide tootmine jõudis novembris oma haripunkti. Paari nädalaga saatsin läbi Bebee.ee (SIIN) ja oma FB lehe (SIIN) teele üle 150 komplekti kikilipse. Ja kui ma naiivselt arvasin, et peale isadepäeva saab natuke hinge tõmmata, siis tegelikult hakkas peale isadepäeva juba jõul. Ja nii jõudiski juba novembris müüki uue disainiga jõulususs.

isadepäevjõulususs

Novembri lõpp tõi kaasa ajakirja Kodu & Aed korraldatava konkursi Aasta kodu võidu, mis oli meile tõeliseks üllatuseks. Konkursiga kaasnes suurenenud meedia tähelepanu ning andsin ka oma esimene teleintervjuu, klaviatuuri taga tunnen ennast ikka tunduvalt mugavamalt. Ehkki (anonüümne) tagasiside kodu kohta on olnud valdavalt negatiivses toonis (märksõnadeks haiglaelu ja vaene Päären, kellel värvilisi vildikaid ei ole), siis oleme siiski oma võidu üle väga õnnelikud ning täname kõiki, kes on meid õnnitlenud, külastanud ja olemasoluga rõõmustanud. Meie kodu on täpselt meie enda nägu ning meil on siin kolmekesi väga mõnus ja kodune olla ja põhitoonides vildikad on isegi ka kuskil sahtlipõhjas olemas. Kõige rohkem kahju on mul muidugi sellest, et meie kodu nüüd valmis on, sest ehkki loomisprotsess oli kohati ka pingeline ja tüütu, siis pakkus see mulle väga suurt eneseväljendusvõimalust. Rohkem pilte ja juttu meie kodust saab vaadata ja lugeda detembrikuu Kodu & Aia ajakirjast.

Köök-töökoda 2elutubaka

Detsember

Detsember algas ülisuure öökulli tellimusega – 30 (kolmkümmend) öökulli korraga. Millele lisandusid kõik tavalised üksikud, kaksikud ja kolmikud tellimused. Kuni detsembri keskpaigani unistasin veel, et jõuan osa võtta vähemalt ühest laadast, kuid kui elu kätte jõudis, siis jõudis minuni ka arusaam, et ega ikka ei jõua küll. Tänaseks on kõik kingikotti jõudma pidanud öökullid ja kikilipsud oma tee sinna leidnud.

öökull

Alates detsembrikuust saab annalutter fabritseeringut osta ka Rocca al Mare keskuses asuvast lastepoest Scankids (SIIN).

12308601_972237629509857_6508918377509550173_n

Mul on hea meel, et on olemas Instagram, millele toetudes ma selle pika postituse siia suuresti ka tegin, mind saab jälgida @lutteranna. Ning mul on hea meel, et mul on olnud väga põnev ja edukas aasta. Ja mul on hea meel, et endiselt saan ma tegeleda sellega, mida ma armastan. Mul on hea meel, et seda postitust loete te uue kujundusega kodulehelt. Ja mul on hea meel, et minu pere ja sõbrad on mind minu tegemistes toetanud. Ja muidugi on mul hea meel, et ma täna selle postituse valmis kirjutasin, sest nüüd on järgmisel aastal palju lihtsam alustada. Ei ühtegi lubadust!