sildistamisest

sildistamisest

Süsteemiinimesena on mul absoluutne soov kõike sildistada. Kui vähegi saaks, siis ma jagaks kastidesse ära ja paneks sildi peale kõigele! Enamasti saab ja nii on ülilihtne elu ja asju korras ka hoida, sest kõigel on oma koht ja ei pea kaua juurdlema, et kuhu see või teine asi nüüd surada. Elu on aga näidanud, et ainult kohast või konkreetsest kastist konkreetsetele asjadele ei piisa, sest mõnikord veab enda mälu alt ja täpselt ei mäleta, mitmendas kastis paremalt patareisid hoidsime või millises korvis üleliigsed arvutijuhtmed on (kuigi üldjuhul tean suht hästi peast selliseid olulisi fakte ja koordinaate); ja mõnikord võib juhtuda, et mees või laps või keegi ka midagi ostib ja siis mu klassik vastus: “A vaata, mu meelest on seal karbis,” võib jääda pisut ebamääraseks. Seega, ei piisa ainult korvist või kastits, vaja on need ka sildistada!

Oma sisekujundustöid 20 aastat tagasi alustasin papist mööbli konstrueerimise ja guaššvärviga seinamaalingute tegemisest. Seega eesmärk pühitseb abinõu ja nii olen ma kogu elu erinevaid tekste kastidele a) kirjutanud käsitsi b) ettevalmistanud arvutiga, siis printinud. Need mõlemad aga ei ole kunagi minu jaoks olnud rahuldav lahendus, sest esimesega jääb asi liiga amatöörlik (ja ebaühtlane ja ebasüsteemne) ja teisega kulub nii palju aega ja ettemõtlemist: milliseid silte teha, millise fondiga, bold või italic. Olin ägedatel Instagrami ja Pinteresti piltidel näinud küll sellist asja nagu etikettiprinter (label printer), aga mul ei olnud kunagi tulnud pähe, et see on üldse päris asi või, et võiks korra guugeldada ja vaadata, äkki on see Eestis ka kuskil müügis – tundus selline kättesaamatu max äge  välismaa Instagrami relv. Õnneks on elus mõnikord nii, et kui asjad pähe ei tule, siis nad tulevad meilile. Sinna viimasele saabus armas teadaanne, et mind ootab üks Brotheri P-touch CUBE etiketiprinter ja selgus, et see on ühtlasi täiesti vabalt Eestis Büroomaailma kaupluses saadaval (hetkel soodushinnaga 33 eurot) – ja selle endale saamiseks ei pea üldse olema välismaa Instagrammer.

Igaljuhul. Mu elu muutus just täiuslikuks kui selle masina karbist lahti võtsin ja sisse lülitasin. Esiteks olin ma just alustanud tegema suursüstematiseerimist Kuudi laoruumis (asjad olid sinna avamisest saadik lihtsalt kogunenud – mitmesse väga mitmesse kihti). Emps (tsau!) tuli ka ühel päeval appi ja sorteerisime neid seal siis hoolega. Mul olid mõned läbipaistvad kastid, kust on hästi näha, mis seal sees siis on, aga lisaks on mul ka palju pappkaste ja neile oli lihtsalt I-D-E-A-A-L-N-E selle etiketiprinteriga sildid peale teha. Mul Kuudis päris printerit ei ole ehk siis muidu oleksin pidanud need sildid kõik kodus koostama, kujundama ja välja printima ja siis oleks ikka midagi raudselt tegemata jäänud. Nüüd sain aga otse telefonist kirjutada nime programmi, printida ja selle siis kohe sinna kasti peale surada. Ülirahul nende siltidega. Kuna tegime emspiga süstematiseerimisel ja organiseerimisel nii head tööd, et palju ruumi tuli juurde, siis siltideta kastid on veel tühjad ja ootavad uut sisu. Vaata Instagramist ka, kuidas ma neid silte siis ikka tegin.

Peale lao organiseerimise oli mul veel üks asi, mida ma alates Kuudi avamisest (8 kuud tagasi!) olen mõelnud koguaeg, et jep, kindlalt prindin kodus väikese sildi järgmiseks korraks välja. Jep, kindlalt ei olnud seda siiamaani teinud. See asi oli kohvimasina instruktsioon. Kuhu vajutada, et saada kohvi, mida mingi märk tähendab, kuhu valada vett ja kuidas tühjendada. Tundub selline lamp asi – no et kuskil on lapsed näljas ja sa siin muretsed oma sildi pärast. Aga tegelikult igakord tundsid inimesed ennast selle masina taga segaduses ja suures pinges (ok, see oli kunstiline liialdus) ja mulle endale ka meeldib kui võõrastel masinatel on kohe selgelt öeldud “VAJUTA SIIA JA KOHV ON SINU” – ja ei pea kõiki nuppe enne läbi kompima. Ühesõnaga sain selle väikese, aga väga olulise täienduse ka imeliselt Brother P-touch CUBE etketiprinteriga tehtud. Trükitud kujul see kiri ja märgid seal juures jätavad hästi korrektse ja süsteemse mulje. Jee!

No ja kui töö on tehtud, siis on aeg veits lõbutseda. Ehk siis mul enda tööruumis on juba kaua olnud korktahvlid märkmete panemiseks, aga need nägid välja sellised väga suvalised ja stiliseerimata ja siis tuli mõte, et teeks siis jälle selle etiketiprinteriga (sest nii mõnus oli seda printimise häält kuulata ja tahtsin kohe veel). Panin veits musta värvi ka korktahvlile, siis mõtlesin välja ja teostasin etiketiprinteriga kategooriad, kuhu alla midagi hakkan panema (tee täna ära, ideed, toodete info jne) ja siis tegin veel knopkad ka ilusamaks ehk siis printsin sümboleid, liimisin need knopkade pea peale ja lõikasin siis ümmarguseks väikeste kääridega.

See printimine on täiega mõnus tegevus – disaini saab siis teha mobiilis, Brotheri appis – muuhulgas saab lisada ka oma pildi (või näiteks firma logo!) – lisaks teipidele saab selle sama printeriga printida ka paela peale ja saab veel ka sellise kangakülge liimitava paela peale. Kui ma oleks kuus aastat tagasi alustava ettevõtjana sellist asja omanud, siis oleksin kohe kõik asjad logoga teinud – niiet kes tahab väikest partiid tooteid välja anda ja neid logoga ilmestada, siis see etiketiprinter on kindlasti üks hea lahendus! Aga kes ühtegi partiid ei tee parasjagu ja mõtleb, et võiks lihtsalt sõpradega mulli juua, siis ma kavatsen nüüd igal enda – rohkemate külaliste arvuga – peol lasta kõigil endal ise sildid disainida ja siis ümber klaasi jala kleepida. Selleks, et pärast ei peaks hullu vaeva nägema kleepsude lahti saamisega soovitan sildi keskele kleepida väike paberi tükk – see aseta pokaali jala ümber – nii saab selle pärast pidu lihtsalt küljest ära lõigata.

Päären ja Pelle on ka ilmselgelt suured fännid sellel printeril, meil nüüd kodus nende toas kõikidel asjadel erineva disainiga nende nimedega sildikesed peal. A, seda pokaali trikki saab lastesünnal teha ka kõrre ümber – kuna selle kuubiku app on lihtne, siis iga laps saab ise disainida ja välja printida sildi.

Niiet minumeelest on sildistamine väga mõistlik tegevus ja väga soovitan seda kõgil teha. Mida rohkem sildistada ja asju oma elus kastidesse, korvidesse ja karpidesse panna, seda vähem on pärast kaalumist ja mõtlemist – asjad tuleb selgeks mõelda ja selgks mõeldud asjadele sildid peale panna. Kas sa oled ka sildiinimene? Kas kasutaksid etiketiprinterit ennekõike selleks, et asjad korda saada või hakkaksid sellega mingit lihtsalt toredat ja ilusat projekti tegema? Sünnkaarte kaunistama äkki hoopis? Anna mulle kommentaarides teada, sest ma tahaks veel midagi ägedat oma printeriga teha!

Fotod ja tekst Anna Lutter. Aitäh, Brother #koostöö.

 

 

küsimused ja vastused

küsimused ja vastused

Võrreldes sellega, mitu küsimust Päären viieteistkümne minuti jooksul genereerida suudab, jäite teie oma küsimuste püstitamisega muidugi piinlikult tagasihoidlikuks. Samuti jäi tagasihoidlikuks küsimuste raskusaste, sest õmblusmasinate kohta oskan ma ikka üht-teist öelda ja oma lemmikuid Instgrammereid viidata, aga Pääreni konstrueeritud küsimustele – “Miks ma magama pean minema?”, “Kus selle legomehe juuksed on?”, “Kui palju on 5 ja 7 ja 8 ja 9 ja 6?”  – on palju keerulisem kiireid ja ammendavaid vastuseid anda. Seega naudin hetke kui Päären lasteaias õpetajatelt vastuseid nõuab (ja Pelle magab) ning püüan teie esitatud küsimustele nii head vastused moodustada kui ma oskan.
Milliseid õmblusmasinaid ma kasutan ja kuidas rahul olen?

Mu töölaual on hetkel kolm masinat: õmblusmasin, overlok ja tikkimismasin.

Mitu aastat kasutasin õmblusmasinana Brotheri hobimasinat (midagi sarnast LINK), aga kui see paar aastat tagasi väsimuse jälgi näitama hakkas, otsustasin, et ehk oleks hea hetk proovida midagi professionaalsemat. Tegin veidike eeltööd ja käisin masinaid vaatamas ning otsustasin Juki TL-98P (LINK) pooltööstusliku kasuks. Ja ma ei saaks praegu rohkem rahul olla. Vahest kasutan ema juures oma vana hobimasinat ja ei suuda ära imestada, kuidas ma üldse midagi enne tehtud sain. Uus on kiire, läheb lihtsalt läbi iga kanga (sh naha.. kuigi hobikaga raiusin ka nahka õmmelda, aga ilusat tulemust oli keeruline saada), niidlõikus käib pedaalilt ja ka talda on võimalik jalaga tõsta. Seega ideaalne väikeste detailide kiireks õmblemiseks ja suurte muidugi ka! Ma ei oska isegi praegu midagi halba ta kohta välja tuua, julgen kindlasti soovitada kui õmblemist igapäevaselt ette tuleb.

Overloki mudel on Brenina 700D (LINK), olen temaga nüüd päris mitu head aastat kõike ääristanud ja siiani ei ole olnud mingeid tõrkeid. Nagu ikka on kõige tüütum asi overloki juures niidivahetus, aga kui uued niidid eelmiste külge siduda ja niidipinge nulli keerata, saab hea õnne korral niidid läbi tõmmata ja uus värv saab väikese närvikuluga peale.

Ja siis tikkimismasin Brother innov-is 955 (LINK). Tegelikult sellega on nii, et mu ema sai selle kunagi jõuludeks (tsau, Jõuluvana) endale ja ma lihtsalt olen selle sujuvalt endale ahnitsenud (viies talle oma vana hobimasina, tsau, emps!). Aga see ongi selline hästi primitiivne. Mis mõnes mõttes on hea, sest kuna ma ei tee sellega igapäevaselt väga keerukaid manöövreid, siis siis kui mul midagi keerukamat (peale nime tikandite) vaja teha, on see täiesti teostatav ja ma ei pea manuali lahti võtma, mida näiteks suuremate tikkimismasinate puhul pea alati teha tuleb. Nagu öeldud, siis hetkel mu tikkimisvajadus ongi enamasti nime ja sünniandmete tikkimine öökullidelle, siis selleks on see masin ideaalne. Ma arvan, et mul tekiks süümepiinad kui mul oleks mingi võimsam tikkimismasin ja ma sellega ainult nimesid fabritseeriks. Seega hetkel vastab minu vajadustele. Seda masinat saab ka õmblusmasinaks ümber seadistada (selleks tuleb vahetada seal ka määrav osa detaile ja mutreid keerata.. seega suht tüütu), aga kuna mul on õmblusmasin olemas, siis seda vajadust ei ole. Samuti ei ole mul olnud mingeid erilisi lahkarvamusi tikkimismasinaga ning ta on enamasti mu soovid kenasti ära teenindanud.

Ja siis veel võin soovitada seda, et kui tundub, et õmblusmasin hakkab vanaks jääma ja et uut oleks vaja, siis tegelikult on väga hea mõte see hooldusesse viia (võino hooldusesse tasuks juba ta natuke enne selle tunde tekkimist viia). Mina ise olen alati kasutanud sellise firma nagu Marevik (LINK) teenuseid. Asub Stocmanni vastas ja üks muhe onu teeb seal alati kiiret ja head tööd!

Kust on pärit must Eesti kaart lasteoa seinal?

Selle saagis Algo ise välja ja kattis tahvlivärviga, aga kuna ma kardan, et ma ei saa seda kriidipuru sealt enam välja, siis Päären ei tea, et sinna tegelt kriitidega joonistada saab.

Kui head kaamerat ja objektiivi on vaja, et oma DIY projekte jäädvustada?

See võib kõlada sellise klišee vastusena, aga kaamera ja objektiiv ei ole määravad. Tegelikult saab telefoniga ka juba väga häid pilte, näiteks Miramii tegi hiljuti ühe ilusa postituse telefoniga tehtud piltidega (LINK). Seega pigem tasub vaeva näha tausta, valguse ja kompositsiooniga. Alustades tasub vaadata ja jäljendada teiste heade tegijate pilte ja töid. Tegelikult tasub andekate tegijate fotosid ja töid koguaeg vaadata, see arendab ja annab inspiratsiooni. Oma fotovarustusest aga kirjutasin pikemalt ühes eelnevas postituses (LINK). Järgnev pilt on ka telefoniga tehtud.

Kuidas me kassi saime?

Me kassi nimi on Kalissa (algselt Alissa, aga Päären pani sinna K ette, niiet Kalissa it is). Õigupoolest ei ole ta meie vaid ennekõike Algo kass, sest tema selle otsuse vastu võttis ja ta oma õe juurest meie juurde tõi. Ta saab kohe aastaseks ja ta pigem meenutab mulle koera kui kassi, sest ta ei ole selline isepäine vaid pigem koguaeg käib järgi ja tahab süles olla ja isegi toob palli või mänguasju ära kui talle visata.

Mis projektid mul praegu käsil on ja millal saab nende kohta blogist lugeda?

Hm, mul on küll mõni asi pooleli, aga nendest kirjutan siin siis kui nad näitamisküpsed on! Plaanime (loe: mina plaanin) näiteks lastetoas (ja seega ka kogu ülejäänud korteris) väikest ümberkorraldust teha, kindlasti kajastan seda ka siin blogis!

Kust ma oma projektide jaoks inspiratsiooni saan?

Instagram on juba pikka aega üks mu lemmikutest olnud. Lisaks sellele, et seal saab sõprade ja tuttavate tegevusel silma peal hoida, leiab sealt üliinspireerivaid interjööre, motiveerivaid väikeettevõtjaid ning samas saab ka oma lemmikpoodide ja -tootjate kaubavalikul ning uutel kollektsioonidel kätt pulsil hoida. Kohalikest sistus-instagrammeritest näiteks Anu (LINK) ja Miramii (LINK). Üks Rootsi kolme lapse ema ja väikese disainiettevõtte omanik Petra (LINK) ja siis näiteks mõned interjööri instagrammerid väljast poolt Eestit (LINK), (LINK), (LINK).

Ja muidugi kasutan ma Pinteresti (LINK) ja mul on ka Feedlys päris palju blogisid, mida küll kahjuks enamasti läbi ei jõua vaadata, aga kui vahest vaba hetk tekib, siis A Beatiful mess (LINK), My scandinavian home (LINK), Lovely indeed (LINK), Paper & stitch (LINK) ja My full house (LINK).

Fotod ja tekst Anna Lutter