Mul on mitu korda olnud selline hetk, et paneme kodus riiuli seina ja siis mõtlen, et ok, see on nüüd küll viimane riiul, mille seina panime, sest rohkem ei ole siin korterist lihtsalt vaba ruumi ja vaba seina. See tunne vältab senikaua kuni me paneme järgmise riiuli seina, sest et
Mäletate seda tunnet kui pidi kontrolltööks või eksamiks õppima, aga hakkas lambist pihta mingi koristamine. Ma ei ole siiamaani sellest käitumismustrist välja saanud – nagu ka mitmest muust teismeeas tekkinud harjumusest – lõunauni ja telefonis tuimalt skrollimine! Mul on lihtslat nii raske võimatu keskenduda mõttetööle ja projektidele kui ruum mu
Mul oleks super keeruline iseennast mõista kui ma ei teaks, et ma olen natuke vähem kui kolm kuud elanud nõukogude ajal – räägitakse ju sellest, et imikuiga pidi inimese olemust tugevalt mõjutama. Ma olen kuulnud lugusid, et sellel ajal polnud midagi saada ja kui kuskilt sai, tuli kindla peale ära
Kastid on mulle alati meeldinud. Mulle meeldivad ilusad pakendid ja mul on keldris eraldi nurk, kus ma hoian alles kõikide asjade karpe (kingakarpe, lõhnakarpe, arvutihiirte karpe – you name it), mis mulle meeldivad, mitte nende ASJADE, mis mulle meeldivad, vaid nende asjade KARPIDE, mis mulle meeldivad – need on tühjad
