Tundub, et evolutsioon on jõudnud müügiplatsilt kaugemalegi. Kaks postitust nädala aja sees on selles ajaveebis midagi fenomenaalset. Põhjuseid sellise olukorra sündimiseks on mitmuses. Alustan kõige uhivärskemast. Umbes mõned päevad tagasi tulin mõttele fabritseerida lisaks täismeeste kikilipsudele ka mõned väikese inimese kikilipsud, ikka nii, et papa saaks ka Pääreni stiili järgida.
Käisin laupäeval läbi peaaegu kõik Tallinna heamamad poed, oleks mulle veel üks päev jagatud, oleks kõikidesse jõudnud. Ja kui keegi ootab siit nüüd ülevaadet Hullude Päevade ostumelust, H&Mi uuest kevadkollektsioonist või Ülemiste Keskuse laiendusest, siis tuleb teil pöörduda mõnda adekvaatsemasse blogisse. Mina aga kirjutan – või noh mis kirjutan, rohkem
Lambist jälle. Kui kunagi ma siin ühte pitslampi demonsteerisin, siis polnud mul veel õrna aimugi, et natuke vähem kui pooleteist aasta pärast pean ma rääkima jälle, lambist siis. Seekord on lamp hoopis maskuliinsem ja ka kilokam ja hoopis tehtud ühte teise tuppa – kööki. Ja kui ma eelmine kord sain
Peale selle, et eelmise ja selle postituse vahel minu pere ühe imearmsa poissbeebi näol suurenenud on; on silmnähtavalt hüpertrofeerunud ka minu öökullide kollektsioon. Sellel korral küll natuke pisemate, kuid endiselt armsate isendite näol. Kuna Eesti poodides pakutavad voodikarussellid nägid eranditult välja sellised nagu oleks plastmass just üleeile leiutatud ning nüüd
