Mõnikord juhtub, et keegi tituleerib mind (ilmselges meelte segaduses) fotograafiks. Igal sellisel hetkel tunnen ma enda sees kohutavat piinlikust, sest ma olen ise alati väga skeptiline selliste persoonide (seal hulgas iseenda) suhtes, kes on omale peegelkaamera soetanud ja püüavad sellega, ilma teadmiste, kogemuste ja nägemuseta, saavutada midagi sellist, mille jaoks
Ehki alateadvus kosutab mind ikka ja jälle kuskilt kaugest põhikoolist saadud teadmisega, mis väidab, et inimene õpib oma enda vigadest, siis mina olen konstantselt otsustanud oma alateadvuse aatelised püüded kõikvõimalikke meetodeid kasutades maha suruda ja ära eirata. Jah, ma ei ole oma vigadest õppinud. Ajalugu kordub. Kui ma eelmisel aastal
Sügisköhade ja psühholoogiste nohude kiuste ajasime täna ennast Pääreni ja Mariaga toast välja. Kaasa pakkisin eile öösel fabritseeritud mütside ja sallide eksemplarid ja mõned komplektid vahetusriideid, mida nõudlik ja pikaagse modellikogemusega Päären otsustas meie tagasihoidlikul võtteplatsil selga muidugi mitte panna. Rõõm-rõõm! Hoolimata arvukatest vahejuhtumistest ja Pääreni disipliini minetamistest, said mütsid
Tundub, et evolutsioon on jõudnud müügiplatsilt kaugemalegi. Kaks postitust nädala aja sees on selles ajaveebis midagi fenomenaalset. Põhjuseid sellise olukorra sündimiseks on mitmuses. Alustan kõige uhivärskemast. Umbes mõned päevad tagasi tulin mõttele fabritseerida lisaks täismeeste kikilipsudele ka mõned väikese inimese kikilipsud, ikka nii, et papa saaks ka Pääreni stiili järgida.
