Veebruarist on saanud jaanipäev; pimedatest pikkadest õhtutest on saanud veel pikemad valged õhtud ja ööd; külmapügalatest on Kristo mingil imeviisil lühikeseks perioodiks tekitanud siia soojuse. Linnakodust on saanud kõikide mugavustega maakodukorter; kaugel asuvast ameerika sugulasest on saanud naaber ja politseiametnikust tisler. Konsum on asendunud Kiisa hüpermarketiga ja tasuta sõiduõigust nautivatest
Äärepealt kolm õppeaastat käsitöö ja kodunduse tudengina jõudis oma haripunkti eile õhtul, kui seitse kaheksandiku minu kursusest esmakordselt kooliväliselt ja mitte kohustuslikult kokku sattus. Õhkkond F-hoone tagasihoidlikus töölissööklas oli ülev ning surmkindlalt hurmasid kodukootud õhtukleidid meie maisetel kehadel kogu ülejäänud sööjate meeled. Mina lõpetasin kogu protsessi ajaga kaks tundi ja
Ja jälle on kätte jõudnud päev, mil Rimidest, Maksimarketitest ja Selveritest tassitakse koju hunnikute kaupa südamega ilustatud tasse, pliiatseid, kreeme, šokolaade, sokke ja kaarte kah. Sõbrapäev ju. Minu sõprade kaardid ei jõudnud minuni ühegi supermarketi letilit, vaid otse Akadeemia tee tööstusliinilt, trükivärskelt! Kuigi tööstusliin on minu – sellel aastal –
Peale selle, et eelmise ja selle postituse vahel minu pere ühe imearmsa poissbeebi näol suurenenud on; on silmnähtavalt hüpertrofeerunud ka minu öökullide kollektsioon. Sellel korral küll natuke pisemate, kuid endiselt armsate isendite näol. Kuna Eesti poodides pakutavad voodikarussellid nägid eranditult välja sellised nagu oleks plastmass just üleeile leiutatud ning nüüd
