Ma ei pea ennast küll väga suureks melomaaniks, kuid mitte miski – ei paraad, presidendipaari avavalss, kleidid ega hävitajate lend üle Vabaduse väljaku – ei kõneta mind Vabariigi aastapäeval rohkem kui eetris kõlav hümn. Üldse on kummaline, kuidas üks heli nii Vabariigi aastapäeval, 1. septembri avaaktusel või võrkpalli kohtumise alguses mõjub.
Jõulud! Tõenäoliselt on ühele harju keskmisele inimesele juba novembri algusest selle püha saabumisest aimdust andnud raagus puudel sinistes tunkedes ronivad džentelmenid; punaste tüttmütsidega ehitud näotud Koduextra ja Jyski reklaamlehed; pakkepaberi rullidega kaubanduskeskustest väljuvad naisterahvad ja õhtuti diivanitel hõõgveini joovad abikaasad. Minu selle aasta kõige suurem jõulutunde tekitaja on aga vaieldamatult
Ehki alateadvus kosutab mind ikka ja jälle kuskilt kaugest põhikoolist saadud teadmisega, mis väidab, et inimene õpib oma enda vigadest, siis mina olen konstantselt otsustanud oma alateadvuse aatelised püüded kõikvõimalikke meetodeid kasutades maha suruda ja ära eirata. Jah, ma ei ole oma vigadest õppinud. Ajalugu kordub. Kui ma eelmisel aastal
Ehki värske Käsitöö ajakirja ilmumine jäi juba kahe kuu kaugusesse minevikku ja vahepeal on jõudnud lisakas aastaajale vahetuda ka saatejuhid Rahvusringhäälingu tele-eetris ning karv valgejänese seljas, ei ole ma siin veel oma rõõmu jagada jõudnud. Rõõm on, rõõmu on! Sügisnumbris figureerisin kolme projektiga. Kaks neist oli jätk suvenumbris ilmunud lastetubade
Sügisköhade ja psühholoogiste nohude kiuste ajasime täna ennast Pääreni ja Mariaga toast välja. Kaasa pakkisin eile öösel fabritseeritud mütside ja sallide eksemplarid ja mõned komplektid vahetusriideid, mida nõudlik ja pikaagse modellikogemusega Päären otsustas meie tagasihoidlikul võtteplatsil selga muidugi mitte panna. Rõõm-rõõm! Hoolimata arvukatest vahejuhtumistest ja Pääreni disipliini minetamistest, said mütsid
Tundub, et evolutsioon on jõudnud müügiplatsilt kaugemalegi. Kaks postitust nädala aja sees on selles ajaveebis midagi fenomenaalset. Põhjuseid sellise olukorra sündimiseks on mitmuses. Alustan kõige uhivärskemast. Umbes mõned päevad tagasi tulin mõttele fabritseerida lisaks täismeeste kikilipsudele ka mõned väikese inimese kikilipsud, ikka nii, et papa saaks ka Pääreni stiili järgida.
Julge kuu aega on möödas eelmisest postitusest. Õhus on tunda juba plusskraade ja rohi kasvab kiiremini kui sõidab haljastajate kaheteist-silindriline murutraktor. Hoolimata progressioonist looduses olen mina endiselt öökullide lainel. Viimaste nädalate jooksul on neid minu masinate alt tulnud kümmekond ja loetud isendid on ka juba ennast uude koju uhuutanud. Stagnatsioon
Mäletan selgelt seda tunnet, kuidas juba umbes seitsme aasta jagu aega tagasi keskturu suvises melus ühele õnnetule tuvile peale astusin. Ise olin sinna basaarile sattunud otse tantsupeoproovilt, jalas õhukese tallalised tantsusussid ja seljas paljad sääred. Ja siis mäletan veel seda, kuidas üks teinekord peale jalgrattasõitu koju tagasi jõudes avastasin, et
Suvine number Käsitööd on väljas, rõõm! Minu kaastööd on sees. Igas mõttes sees: ajakirjas sees ja saabuvale suvehooajale ehk loomuvastaselt ka toas sees, nelja seina vahel. Veel enne seda kui Päärenit olemas ei olnud teadsin ma, et plastmassist värvilisi mänguasju minu kodus olema ei saa. Valesti teadsin! Ja isegi kui
… siis ma joonistaksin enda ümber palju heatujulisi, terava huumorimeelega, andekaid, töökaid ja ilushäid inimesi.Juba sellest ajast peale kui minu tööliskarjäär Vembu-Tembumaa basseini ääres plastmassist toolidel kunagi alguse sai, olen ma ikka vahetevahel mõelnud kui suur rõõm on omada enda ümber maailma kõige ilusheamaid inimesi. Ja veel suurem rõõm on
