Elu lastega ei ole lihtne. Eriti selgelt avaldub sellise eluvormi raskus siis kui su naine õmbleb keskmisest inimesest rohkem ja on seega oma töövälisel ajal kategooriliselt keeldunud parandamast nii enda, mehe, laste kui ka teiste lähisugulaste sokke ja katkiseid püksipõlvi. Niisiis on Algo (tsau, Algo!) sõrmedele langenud kohustus õmmelda enda
Eelmisest kaltsukapostitusest (LINK) on möödas väga mitukümmend kaltsuka külastust. Ehkki, tõele au andes, olen ise ka viimasel ajal nendesse järjest vähem sattunud. Kahetsusväärne on fakt, et Kurtna parim kaltsukas on juba mitu aega tagasi suletud. Ning möödunud suvel minu ja Kurtna teise taaskasutuskaupluse klienditeenidaja vahel aset leidnud intsidendi tõttu olen Kurtna teises
… siis ma joonistaksin enda ümber palju heatujulisi, terava huumorimeelega, andekaid, töökaid ja ilushäid inimesi.Juba sellest ajast peale kui minu tööliskarjäär Vembu-Tembumaa basseini ääres plastmassist toolidel kunagi alguse sai, olen ma ikka vahetevahel mõelnud kui suur rõõm on omada enda ümber maailma kõige ilusheamaid inimesi. Ja veel suurem rõõm on
Minu rõõm on deklareerida, et Võru, Saku, Viimsi, Kuressaare, Kurtna ja veel mõne teise ilusa nimega Eestimaa koha liivakastides eksisteerib umbes seitskümmend väikest inimest, kellel on peas minu õmmeldud müts ja kaelas minu triigutud sall. Rõõm, rõõm, rõõm. Jagatud rõõm on aga teadagi vähemalt poole suurem ja seepärast jaotab Päären
Käisin laupäeval läbi peaaegu kõik Tallinna heamamad poed, oleks mulle veel üks päev jagatud, oleks kõikidesse jõudnud. Ja kui keegi ootab siit nüüd ülevaadet Hullude Päevade ostumelust, H&Mi uuest kevadkollektsioonist või Ülemiste Keskuse laiendusest, siis tuleb teil pöörduda mõnda adekvaatsemasse blogisse. Mina aga kirjutan – või noh mis kirjutan, rohkem
