Uus tõug öökulle

Peale selle, et eelmise ja selle postituse vahel minu pere ühe imearmsa poissbeebi näol suurenenud on; on silmnähtavalt hüpertrofeerunud ka minu öökullide kollektsioon. Sellel korral küll natuke pisemate, kuid endiselt armsate isendite näol. 

Kuna Eesti poodides pakutavad voodikarussellid nägid eranditult välja sellised nagu oleks plastmass just üleeile leiutatud ning nüüd on tore seda kõikvõimalikes toonides, kujudes ning suurustes igale poole, kuhu vähegi kannatab – ja kuhu ei kannata ka -, toppida, siis ei jäänud muud üle kui ise üks armas ja plastikdetaile ebasisaldav karusell moodustada. 

Kui öökullide masintikkimine, täitmine ja õmblemine imekiirelt, lihtsalt ja ilma suuremate komplikatsioonideta läks, siis sootuks keerulisemaks väljakutseks osutus karuselli kinnitus. Täpsemalt siis selle atribuutika disain, mis öökulle voodikohal peaks lennus hoidma. Algselt oli plaanis lihtne, peenike painutatud metallvarras, kuid minu tootearendustiim, kellele edastan ka tervitused, sellise triviaalsusega ei leppinud – niisiis, daamid ja härrad, nüüdsest on meie magamistoa seinal duššikinniti (ilma pihustita, tõsi küll). Pihusti asemel ripuvad seal öökullid. Kinniti võimaldab öökullirõngaga sõita mööda läikmalöödud kroomtoru üles-alla ning on puldi abil juhitav kahe meetri raadiuses.