munadepüha aardejaht – lae alla tasuta PDF

munadepüha aardejaht – lae alla tasuta PDF

Pean tunnistama, et olen viimasel ajal isegi igasuguseid erinevaid uusi rolle kandma pidanud võtma ja usun, et see tunne ei ole sellel ajal meile kellelegi võõras. Tean omast kogemusest, et kui keegi siis mõnikord tuleb ja mõne rolli minu eest ära mängib (tervitused näiteks Algole, kes kõik pakendikeskusest tulnud kaubaalused keldrisse ümber ladustas ja transamehe rolli enda peale võttis või Raikole ja Kadrile, kes pealeKUUT kohtumistesarjas nii palju asju minu eest ära teevad! Ja kõigile teistele rollitäitjatele ka tervitused – aitäh!). Seega otsustasin midagi vastu anda ja teid ka aidata ja pühade jänese rolli teie pealt enda peale võtta! Nagu eelmisel aastal, siis ka nüüd tegin enda lastele munadepüha temaatilise aaretejahi, mida on super lihtne organiseerida ja saab korraldada igas talus, majas, ridaelamuboksis, korteris, uusarenduses või paarismajas!

seiklusmäng lastele tee ise aardejaht munadepüha

Jänes Joonas on tagasi. Eelmise aasta munadepüha mäng on ka endiselt alla laetav ja kes eelmisel aastal ei teinud, siis võib vabalt ka seda eelmise aasta oma kasutada, sest on väga relevantne. Kes, aga eelmisel aastal juba tegi (siis see on jätnud teie lastele kindlasti kustumatu mälestuse ja te ei saa seda sama asja uuesti kasutada). Niisiis teie (ja enda laste) jaoks tegin sellel aastal Jänes Joonase munaseikluse no.2. Muidugi ei tahtnud ma täpselt samasugust mänguplaani teha ja mõtlesin välja, kuidas aaretejahti natukene põnevamaks ja teistsugusemaks teha. Nagu ikka, siis mäng algab Jänes Joonase kirjaga, mis on väga autentselt käsitsi kirjutatud. Ka sellel aastal on asukoha vihjekaardid, kuid need on natuke rohkem asjade kesksed. Eelmisel aastal keskendusin pigem mööblile – niiet see annab nüüd võimaluse uusi peidukaid kasutada.

Lisaks on selle aasta munapühade aaretejahi vihjekaardi juures (graafiliselt kujutatud muna sisse kirjutatud), kuidas järgmisesse punkti liikuma peab. Näiteks: silmad kinni, kikivarvul, hüpates, tantsides jne. Kuna Päären peab lugemist harjutama, siis üritan igasse tegevusse ikka lugemismaterjali ka kaasata. Väiksematele lastele saate muidugi ise ette lugeda, et kuidas järgmisesse punkti liikuma peab. Pääreniga testvideo tehes, oli tal küll väga lõbus harjutusi sooritada :).

mäng lastele aardejaht

aardejaht

muande otsimise mäng lastele

mäng lastele aaretejaht munadepüha

lihavõtted aaretejaht munadepühad

Kuidas munadepüha aaretejaht siis käib? Kõik käib väga lihtsalt:

  1. Prindi välja TASUTA sinu jaoks koostatud pdf formaadis kiri ja kaardid – kui seiklust läbib üks laps, siis lae fail alla siit; kui seiklust läbivad õed-vennad, siis lae seiklus alla siit (vahe on selles, et ühel on tervituskiri kirjutatud mitmuses, teisel ainuses ;).
  2. Lõika kaardid välja
  3. Otsi midagi aardeks (aare (üllatusmuna, kommid, porgand) võib olla ka ainult viimases punktis – ma ise olen nii teinud, et igast punktist leiab midagi väikest)
  4. Jäta alustuseks Jänes Joonase kiri + esimene vihjekaart (järjekord on täiesti Su enda valida + võid vabalt mõned kaardid välja jätta või mõned juurde joonistada)
  5. Liigu kohta, mis on esimsel vihjekaardil (mille jätsid algusesse koos kirjaga) ja peida sinna esimene aare + järgmise koha vihjekaart
  6. Liigu järgmisesse kohta ja peida jälle aare + vihjekaart
  7. Viimases kohas vihjekaarti ei ole, on ainult aare 🙂
  8. Anna lapsele Jänes Joonase kiri koos esimese vihjekaardiga. Laps peab vihjekaardil olevasse kohta liikuma nii nagu kaardi peale joonistatud muna sees kirjas on.
  9. Nii lihtne ongi! Jaga oma laste rõõmu ja tägi mind instas @lutteranna

Munadepüha aardejahi PDF failides (ühele lapsele, mitmele lapsele) on ka tühjad kaardid, juhuks kui tahad veel ise midagi juurde joonistada! Muidugi võid valmis kaarte ka täiendada noolte, ringide või muude vihjetega. Anna mulle kindlasti teada, kas ka kaasa tegid ja kuidas lastele meeldis! Tägi mind isntas @lutteranna või kirjuta siia kommentaari!

Tekst, fotod ja mäng Anna Lutter. Aitäh, Epson.

 

niimoodi sünnib toode #2

niimoodi sünnib toode #2

Viimase uudistoote lanseerimisest saab kohe KOLM aastat (selleks oli emadepäeva kott)! Üsna uskumatu, et ma nii kaua kotiäriga tegelenud olen, tundub suht eile kui ma kirjutasin postituse “Niimoodi sünnib toode” ja rääkisin sellest, kuidas see koti idee täpsemalt sündis. Peale kotiäri, on mul muidugi ka sokiäri ja nüüd siis otsustasin, et kui inimene äritseb kottide ja sokkidega, siis paras täiendus oleks siia kindad. Seega maailma kõige ägedam sõbrapäeva (või ka muidu päeva) kink oma paarilisele on teie ees! Kinkepakendis labakindad. Pakendil seisab kiri “Me oleme paar. Meil on palju ühist, aga me oleme siiski erisugused. Me saame hakkama üksi, aga koos oleme eriti head.” Tootepakendis on temaatiline kaart tekstiga “Me oleme paar.” Kindad ise on 60-70% villast, sees vooder ning vahel veel tuuletõke, mis teeb kindad eriti soojaks! Eriti eriliseks teevad kindad aga nahkdetailid, millele saab peale tellida tikandi. Tikand tehakse mustale nahale musta niidiga ning tikandit on võimalik saada nii ühele kui ka mõlemale kindale. Kindad on kahes värvis: hallid ja mustad. Halli kindapaari vasakukäe ots on musta värvi ja musta kindapaari vasaku kinda ots on halli värvi – meil on palju ühist, aga me oleme siiski erisugused. 

Tegelikult algas tootearendus nende kinnaste suunas juba kolm aastat tagasi. Nagu protsessis ikka, siis asjad muutuvad ja võivad ajaga omandada hoopis teistsuguse kuju. 

  • Kolm aastat tagasi mõtlesin väga pingsalt, millise tootega sõbrapäevaks välja tulla – kuna mul oli tikkimismasin olemas (see sama, mille isa 9 aastat tagasi emale sünnaks kinis :)), siis mõtlesin, et võiks ju kuidagi personaliseerida midagi. Midagi, mida kõigil vaja läheks. Mõtlesin, et see asi võiks olla äkki sall. No et sobib nii meestele kui naistele, saab teha ühes suuruses, seega lihtne lõikeid teha ja toota. Varusin isegi üsna suured kogused trikotaaz kangast, tegin näidised. Mõtlesin, kuidas seda kõike ägedalt pakkida. Arvasin, et mul tuleb mingi idee seoses sallivusega (no, et sall ja sallivus), aga ideed üldse ei tulnud, siis hakkas selguma, et see trikotaaz annab veits värvi mu valgele tikandi kangale. Ja sõbrapäev jõudis minust ette. 
  • Järgmisel aastal (aasta tagasi) mõtlesin, et okei, nüüd oleks siis ideaalne selle salli teemaga tulla – kui ma aga hakkasin prognoosima ja arvutma, et kui palju materjali peaksin tellima, et nõudlust täita, siis tundus see mega hirmutav kogus (tahtsin ikkagi sellest kohevat ja suurt salli) ja tegin oma varasemate ostude pealt mingid prognoosid (mitte arvutused endale kohaselt) ja tundus ikka üsna pöörane sellist kogust tellida – kas keegi üldse kavatseb osta neid asju (täiega pingeline küsimus alati!). Ühesõnaga olin nii kõhklev, et ka eelmine aasta jäi see värk katki. Ja kui te nüüd mõtlete, et see on väga ok, et ikka asjad jäävad pooleli, siis minu jaoks ei ole ok ja mulle ei meeldi pooleli olevad asjad. Niiet ma elasin seda päris raskelt üle ja olin endas väga pettunud. 

  • Pettumusest saab aga alati üle saada ja niimoodi ununes see sõbrapäeva toode kevadeks, suveks ja sügiseks üldse ära. 
  • See vist oli detsembri lõpp (hästi rahulik ja rohke unega periood) kui ma otsustasin, et mõtlen nüüd välja, mis selle sõbrapäeva värgiga saab. Meenus järsku, et ma ostsin ju suvel rekka täie villaseid kangaid (#basiclife), et neid oleks ideaalne selleks salliks teha! Siis hakkasin mõtlema, et ei, pekki, seda kangast kulub ikka nõnda palju sinna, et nii palju seda kanagast ka ei ole ja ei raatsi nagu + endiselt olin hästi kimpus selle pakendi sõnastusega.. see sallivuse teema tundus nii ära leierdatud. 
  • Ühel õhtul siis dušši all lõi korraga selgeks, et me oleme paar! Ja hoopis kindaid tuleb tegema hakata: super äge sõnum, materjali ei kulu palju + saab personaliseerida. Olin saanud just ka uue tikkimismasina ja sellega katsetanud nahale tikkimist (mega elegante!) ja ka teiseringi musta nahka olin suvel 20 kotti (3 euroaluse täit – rääkisin siin videos just hiljuti sellest, kuidas ma veel ei tea, mida sellega tegema hakkan!) Kuuti igaksjuhuks kuskilt sebinud – niisiis tundus, et kõik klapib super hästI! 
  • Järgmise asjana suundusin oma villaste kangaste lattu vanaisa juurde ja valisin sealt ülemisest kihist parimad välja (alt poolt ei saanud valida, sest need olid nii rasked, et me jõudnud emaga (tsau, emps!) neid välja tõmmata. 

  • Hakkasin tegema näidised. See kinda lõige on üsna selline trasitsiooniline, milliseid ikka õmmeldud kindaid tehakse. Tegemise käigus tuli idee, et teeks vasaku käe kinda otsa teist värvi ja sellest inspireerituna hakkas kohe peas jooksma see pakendi tekst ka: meil on palju ühist, aga oleme siiski erisugused.
  • Esimsed näidised ja mudelid valmis, hakkasin õues testima. Selgus, et üsna jahedad, eriti tuulega – panin siis voodri ja kinda väliskanga vahele veel tuuletõkkekanga. See töötas! (Aga mu enda pere testkindad on nüüd kõik sellised, et üks paarilisest on tuuletõkkega ja teine ilma 🙂 – mingi musta huumoriga saaks siitki paralleeli koos elava paari vahele tõmmata. 
  • Ka nahkdetailide suurusega tuli üsna palju katsetada enne kui selle perfekstse suuruse paika sain – algselt oli mõeldud nii, et detailid saab lisada kõige lõpus – st saame kõigepealt kindad valmis toota ja siis pärast ükskõik, mis suurusele lisada tikandi (nii oleks välja saatmine muutunud palju kiiremaks, sest toode oleks saanud juba valmis olla, vaja ainult lisada tikand). Niimoodi aga ebaõnnestus koguaeg kinnitusõmblus – see läks viltu ja otsustasin, et ikkagi ei saa siis enne valmis õmmelda, vaid tikand tuleb lisada juba valmistamise käigus. See muidugi teeb valmistamisse käiku palju segasemaks 🙂 – peame ootama konkreetset tellimust ja alles siis saame hakata õmblema. 
  • Muidugi oli üsna suur ja omaette töö ka suuruste väljatöötamine, eks väike ärevus nende osas on siiani sees, et kas kõik mõõdud ikka klapivad ja on igal inimesel head käes!

  • Pakendi disainimisel tundus mulle kohe põneva lahendusena karbi ümber käiv “vöö” – joonistasin ise kindad, millest tegin siis mustri (neid kindaid kopeerides), esmakordselt ei kasutanud joonistuste tegemisel paberit vaid oma ka üsna uut töövahendit iPad prod, millega otse Illustratorisse joonistasin!  
  • Pakendi juurde kuuluv kaart on võrreldes mu tavapärase loominguga üsna värviline, aga millegipärast väga meeldis ja selle kartongpakendi ümbrisega läheb ka suurepäraselt kokku. 
  • Natuke testisin veel erinevaid materjale pabervöö ja kaardi tegemiseks – tellisin mitmest eritihedusega materjalist näidised (pildil üks näide halvast trükist) ja lõpuks valisin siis parimad välja ja läksid trükki! Kuna karp on sama, mis mu kangast poekoti pakend, siis need on mul kenasti suuremas koguses tellitud ja olemas. 

  • Kõik testitud ja tellitud ja näidised valmis, nüüd tuli asuda tootefotode juurde. Mul ei ole kunagi midagi sellist juhtunud, aga seekord pidin tootepilte tegema kaks korda. Ma ei tea, kust mul sellised mõtted üldse tulevad, aga olin otsustanud esimesel korral modelli üleni musta riietada ja siis nende riiiete taustal musti kindaid pildistada (kust tulevad sellised ideed?). Ma enda vaimusilmas kindlasti kujutaisn ette, kuidas on selline artsy must-mustal kombinatsioon, aga see tuli välja pigem lihtsalt must, sest ei olnud näha, et musta riietuse juures üldse mingid kindad ka on. Nägin nedne piltide töötlemisega ikka kena 7 tundi vaeva (sest olin mega kindel, et küll ma nad sealt musta riietuse tasustalt välja töötlen) ja lõpuks sain aru, et ok, ma pean uuesti tegema. 
  • Pildistamine #2 (tsau, Maria ja Algo, kes selle korra veel läbi pidid tegema!). Püüdsin vältida kõiki vigasid, mida esimsel korral tegin (sh mustad riided) ja nüüd jäin tulemusega täitsa rahule. Kuid ega ikka kui reha piid püsti maas edasi on, siis ikka sinna otsa tagasi: endiselt mõtleisn, et sooviks teha ikkagi paar sellist kunstilisemat pilti toodetest musta laua peal ka – küsisin natuke Marilinilt (tsau, aitäh!) nõu ja nii – no ma ütlen, et läks igaljuhul paremini kui esimesel korral! 
  • Ja no viimaseks ei jäänudki muud teha kui pildid e-poodi üles panna, varustada tooted kirjeldusega ja siis jääda tellimusi ootama (ja oleme veits ärevil, et äkki mitte keegi ei taha). 

Niimoodi need kindad kõigest kolme aastaga valmis saidki! Kokkuvõttes olen ma hästi rahul ja isegi uhke enda üle, et ma seda ideed salli ja sallivuse teemaga ära ei lörtsinud ja raatsisin oodata õiget ideed! See ei ole asi, mis minuga liiga tihti juhtub. Ma olen ikkagi pigem see vend, kes ära teeb ja ei jää ootama ideaalset lahendust.

Igaljuhul kui mõtled, mis on kõige ägedam kingitus sõbrapäevaks oma mehele või naisele või sõbrannale või õele, siis oma tellimuse saab vormistada mugavalt epoes! Kui Sul on mingi kindel visioon tikandi kujudnuse ja paiknemise osas, siis anna kindlasti sellest märku ja saame võimalusel sellega arvestada!

Tekst ja fotod Anna Lutter

relatiivsusteooria #6

relatiivsusteooria #6

Ise olen ka veidike üllatunud, et kuidas ma kuus (juba?!) aastat tagasi – aastat kokkuvõtvale postitustesarjale – oskasin nii tabava nime panna – relatiivsusteooria. Mitte miski ei ole suhtelisem kui ükskõik milline möödunud aasta ja ka 2020s ei erine selle poolest teistest. Tagant järgi vaatan ikka kõike hoopis teistmoodi kui seal sees olles, niiet kogu see järgnev postitus on väga suhteline. Aeg ja ruum osutuvad suhtelisteks: kestus ja vahemaa võivad olla eri vaatlejate jaoks erinevad – see on oluline silmas pidada seda postitust läbi töötades. Aga, et seda põgusat pilguheitu kuidagi nüüd ikkagi alustada, siis hakkan peale eelmise aasta fookusest – oli kogumisaasta – mina olin üks kolmest #Kogumispäeviku entusiastist, kelle sihiks oli terve aasta vältel saada rahatargemaks ja oma teadmised ka praktikasse panna ehk siis säästa ja raha lugeda! Sellest lähtvalt pean tõdema, et hoolimata kõikidest piirangutest ja keeldudest ja sellest, et märtsikuus ühe päevaga 13000 euro eest üritusi tühistati, siis oli rekordkäibega aastaga – ma ei saaks seda kogumisaastat rohkem kordaläinuks lugeda! Oma eesmärgi – kokku koguda breketite raha – täitsin mai keskpaigaks ning sealt edasi olen enda säästupuhvrisse üsna meelerahu tekitava summa kokku kogunud. 

Aga nüüd siis rahast natuke kaugemale ka (kuigi hirmus isu oleks ju ikka koguaeg rahale lähedal olla)! Jaanuaris käis mul Kuudis külas ETV saade Nova: koos noorte reporteritega meisterdasime Sipsikuid. Lisaks väisas meie maapiirkonna paneelealmus asuvat korterit  ajakiri EMA (jep, see sama ajakiri, kus on ainult mega ägedad, andekad ja inspireerivad naised! – ja nad olid meie juures!). Peale kodu käis külalisi muidugi ka Kuudis ja valmisid kõikidele ägedatalele KUUT inimestele ägedad pusad. Pusad olid planeeritud jõulukingina, sellepärast need jaanuari keskpaigas üle saidki antud – positiivse inimese tardistioonilise hilinemisega, sest kella vaadates mõtlen alati: ok, üsna napp, aga kuule, kindlalt jõuan supsti selle asja ka veel ära teha. Aga supsti tavaliselt ei jõua (aga positiivse inimesena mõtlen alati, et seekord kindlalt ikka jõuan).  

Veebruar oli #Kogumispäevikus toidukuu. Võtsime oma perega vastu väljakutse, et kulutame toidule 50 eurot nädalas – see oli tegelikult hea planeerimisega väga tehtav (ja reaalselt Lutter võiks ennast taas käsile võtta ja nädalamenüü koostada)! Muidugi äratas see palju meedia tähelepanu. Oli supernaljakas näha, kuidas Maalehel ilmus artikkel sellel teemal enam vähem sellise pealkirjaga “Käsitööõpetaja Anna Lutter kulutab pere toidule 50 eurot nädalas” – lugu oli rikastatud kommentaaridega: “Vau, nii tubli! Ja elab veel sellises maakohas ka, ikka väga sümpaatne.”. Ja siis Delfi artikkel samast teemast inspireeritud: “Disainer Anna Lutter kulutab pere toidule 50 eurot nädalas” oli rikastatud kommentaaridega: “Juhul, kui ta üksi elab, siis mida ta ometi küll sööb, et tal kulub toiduainetele nädalas rohkem, kui 50 € Kalamarja? Arvata võib, et lilleke lihtsalt ei oska kokata ja nüüd leiutab jalgratast.” Et siis #relatiivsusteooria. 

Tegime enda magamistoas remonti – kuna see tuba oli jäänud mingitest aegadest ja hetkedest ja sinna olid mööbliesemed suvaliselt kogunenud, siis juba ammu tahtsin seda värskendada ja nii siis saigi tehtud – ma ei saaks rohkem rahul olla. Muidugi ruum, kus on voodi ei saagi ilmselt mitte meeldida! Kuudis käis esimene õpilastegrupp ehk siis õppekäiguna tulid 7.-9. klassi õpilased Kuuti. Rääkisime brändist kui sellisest ja toote valmimisest ideest teostuseni. Päeva lõpuks tuli neil kõik praktiliselt ise ära ka proovida. Kui tavalisse ellu jälle tagasi saame, siis mulle tundus, et see oli väga tore asi, kuhu ka õpilastega tulla võiksid. Veebruari jäid ka muidugi klassikalised vastlakuklid ja minu podcasti debüüt! Rääkisin #Kogumispäeviku podcastis oma rahaasjadest! 

No ja siis märtsi keskel, sellel samal päeval kui oleks võinud suure peo ja rahvahulgaga tähistada Kuudis Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeva, siis ma tegin Instas üleskutse, et oleme kõik kodus! Kõik üritused Kuudis tühistati, kirjutasin sellest kogemusest ka blogipostituse. Algas kodukontor. Käsitöö ja kodunudse õpetajana ei saa ma aga ikka üldse kurta – ma arvan, et paljud õpilased said sel perioodil seda kodunduse õpet isegi tunduvalt intesiivsemalt ja praktilisemalt kui nad koolis kunagi saanud oleksid! Aga ausalt, minu lugupidamine kõikide nende päris õppeaine õpetejate suunas! Te olete imelised! 

Kes on mind kauem kui mõned kuud jälginud, siis võib-olla olete märganud, et kui ma näen mega räämas kanalat, siis ma ei mõtle, et oi-jummal kus siin vanasti oli hiilgus ja nüüd kõik ära soditud ja laamendatud ja kuidas ikka üldse ei väärtustata ja mis nüüd ei ole siit miksit nahka saada. Vaid ma olen: kuule, misasja, siia saaks megahea Kuudi ju teha! Ehk siis mina eriolukorra ajal: misjasa, mega lahe võimalus ju praegu – veebis jõuamegi rohkemate inimesteni! Mega! Niiet nii korraldasimegi üsna mitu avatud töötoa laivi, kus sai koos lastega meisterdada koos – see oli ikka üsna meeletu kui hästi te sellega kaasa tulite – aitäh! Märtsis läksid ebareaalselt viraalseks minu juustusaid – kes mingi põhjusel ei ole Anna Lutteri juustusaiu vee teinud, siis Instagrami highlightside alt leiab kõik vajaliku! 

Kuna aega oli nagu rohkem käes, siis aprillis otsustasin, et teen uue kollektsiooni öökulle. Aitasite mind nimede valimisel – nimed said valitud, aga arvake ära, kas inimene siinpool ekraani on öökullid ka valmis saanud – no mõned tegelikult (täiesti üllatuslikult) isegi on, aga pikk tee on veel minna! Munapühade ajal tegin ka jänes Joonase mängu – sest teile nii meeldis Päkapikk Tõnu ja siis mõtlesin, et võiks ju Joonas ka olla – see meeldis teile ka. Mu enda lastele muidugi ka. Aprillis toimus ka esimene Live kohtumisõhtu sarjast pealeKUUT – ehk siis tegelikult oli see loomulikult plaanis toimuma Kuudis, aga no kuna aeg oli selline, siis ega alla ka andnud – niisiis pealeKUUT ehk siis kell 18.01 saime video ja helivahendusel kokku ägedate Eesti disaineritega! Mina olin siis intervjuuerija ja ka tehnilisetoe rollis – jällegi üks väga suur eneseületus, aga maruäge kogemus! Aprillis panin #Kogumispäeviku teemakuu raames kirja meie kodu ostmise loo – minu jaoks täiesti uksumatu, et ma sellest väga palju varem rääkinud ei ole, aga asjad omandavad ajas hoopis teise perspektiivi (#relatiivsusteooria). Kui ma olin 21 ja me selle ostu tegime, siis mul oli selline tunne, et: “Issand ma olen nii täiskasvanud inimene ja jube mark, et mul ei ole miljoneid kuskilt võtta ja ei saagi kõiki tube kohe ära möbleerida.” Ehk siis elusees ei tahtnud sellest blogipostitust kirjutada, kuidas ehituspoes kõik detailid nii kähku valitud saime, sest hinna järgi mingit väga suurt kaalumist ja vaidlemist ei tekkinud – kui isegi tekkis, siis müüja alati oma kalkulaatriga andis nõu, milline stepslipesa valida tuleb! Vaatamata imelikule ajale, sain osa ka Saatapalju ja Rebase kontserdist. See kõik algas juba varem, aga tuli päevavalgele nüüd – mul avanes megaäge võimalus joonistada teki peale! Koostöös imelise Woolishiga tegime minu joonistustega meriino beebiteki – ideaalne katsikukingituseks! Teki sünnloost kirjutasin blogipostituse ka! Aprillis avaldasin oma esimese IGTV video – see oli selline väike homemade amatöörnäitlejatega reklaam emadepäeva kottidele. Aga, mis ma oskan öelda – amatöörid teile vist meeldivad, sest kotte läks üsna mitu! – siiralt vöga TÄNULIK! Seoses eriolukorraga tegin ka kottidele väikese uuenduse ja nii sai käsikirjas kirja ka koos kotiga otse oma emale saata! Sain aprillis teha ka ühe väga inspireeriva fototöö ehk siis toidupilte Philidalphia toorjuustule! 

Maikuu – a ma vist unustasin mainida, aga õpetamisetööd tegin ikka ka koguaeg! Videotunde ma enamasti küll ei teinud, sest minu meelest on keerukamaid aineid, millele eetrit anda, aga koostasin ja kontrollisin ja vajadusel nõustasin! Mai alguses tähistasime Pelle neljandat sünnipäeva. Hoolimata erilukorrast ilmus esimest korda avalikkuse ette Anete, kellest sai  tiimKUUT täieõiguslik liige (tsau, Anete)! Maikuus sain ka esimese laiv telesaate kogemuse – käisin Kanal2 õhtu saates. Ma võiks öelda, et oli superäge kogemus ja suht esimest korda vist kui ma ikka üldse ei närveerinud, mega laadna oli! Mitmed toredad koostööd jäid ka veel sinna kuusse ja kuu lõpus üks üsna hirmutav sündmus, minu 29s sünnipäev – miks hirmutav? Sest kui sa saad 29, siis üsna suure tõenäosusega on järgmine aasta 30 tulemas – nagu kuidas, millal?! Ja täitsa kuu lõpus juhtus selline imeline asi, et Päären lõpetas lasteaia ja see pidu oli ka üks esimesi, mis peale piiranguid (alates 14.03) Kuudis sai peetud! Oli üsna eriline! 

Juuni alguses läksid lapsed maale – nad käisid suvel iga kuu nädal-kaks maal Mamma juures (Tsau, Liia!). Mina käisin kolleegidega Saaremaal ja tähistasime muid olulisi suursündmusi (tsau, Merle!) Algoda (no rohkem nagu Algo) tegime elutoas remonti (mitte nagu terve suve iga kuu, vaid ikka Algo kombel, et kolm-neli päeva ja võiks juba uue projekti võtta) – lihtlsalt seda magamistoa värvi jäi üle ja kuna see sai tõesti väga mõnus, siis rakendasime seda elutoa seinal ka! Viimaks sai valmis Kuudi koduleht – minul on siin kanda küll mitte liiga suur roll, seega tervitused lähevad Evale, Anetele ja Kullarile! Aitäh – aasta aega ja saimegi tehtud! Loodan, et te kõik olete seda kaunist lehte ikka külastanud? Esimesele IGTV videole lisandus ka teine – käisin #Kogumispäeviku lisaraha teenimise kuu raames tööl Rikets aiandis, kellel see episood vahele jäi ja tahate teada kui palju ma teenisin või mida mina taimedega tegin, siis minge vaadake järgi! Lisaks lisandusid minu hammastele kaua oodatud breketid (ja vahetult enne seda kadusid mõned hambad) Alates juunist algas ka Kuudis taas tihedam estraadikava, niiet ma otsustasin, et enda feedi enam liiga palju Kuudi pilte ei pane, niiet kui sa soovid Kuudi elust rohkem osa saada, siis mine ja jälgi annalutter.KUUT instat! 

Juuli algas kaltsukate retkega – nii kaua igatsetud! Näitasin kõik oma leiud ette ka! Ühel ebamäärasel (kui ise juures ei oleks olnud, siis tahaks siia ebakainel kirjutada, aga olin juures ja seda uskumatum see kõik tundub) hetkel võtsime Anetega vastu otstuse, et teeme Kiisa kohvikutepäeva raames Kuuti ka kohviku. Ja siis järjest hakkas ideid tulema, mis kõik võiks veel olla kuni lõpuks asi päädis sellega, et 29.07 toimus vägaKUUTfest, esines Curly Strings, toimus kirbukas, umbes 8 erinevat töötuba, ürituste sari pealeKUUT esimene füüsiline episood koos Merilin Miidoga (Tsau, Merilin!) – uuh! Niimoodi juhtus keset õpetaja Lutteri suvepuhkust. Seoses festivaliga valmis ka ametlik esimene Kuudi merch – kui kellelgi on isiklik huvi selle vastu, siis leti alt äkki midagi saab! Anna märku! Peale festivali läksin oma põlvekesega planeeritud radioaktiivsele ravile. Olin kolm päeva sees (tervitused ITK imetoredatele arstidele ja õdedele), sest see aine ei tohi kerre laiali minna ja peab lebama siis seal voodis – oli üpris sümpaatne elamus peale kõike seda tralli! Juulis ilmus ka üks väga pikk ja mõnus artikkel minust Delfi naistekas

Augustis kirjutasin vögaKUUTfestist ka blogipostituse ja tunnistasin ausalt üles kui paljuga me miinusesse jäime. Lisaks hakkas see värk, et Päären ju sihtis kooli suunas pidime ta toa (mida ta juhtumisi ühe teise vennega jagab) pisut ümber tegema! Koos Euroopa Komisjoni Eesti esindusega osalesin Arvamusfestivalil – tegime seal kotitrüki töötuba. Töötuba tegin ka 20.08 Vabamus! Mõlemad olid hästi-hästi ägedad asjad – iga päevaga üllatan kui armsaid, siiraid ja tarkasid inimesi Eestis elab! 

Kui mais käisin mina õhtu saates, siis septembris käis õhtu saade Kuudis! Aga, et ikkagi laiv ka septembrikuusse kirja saada, siis osalesin kohvifestivalil – koostöös Pauligiga õpetasin, kuida teha kohvipakist vöökott! Septembrikuu Oma maistes ilmus minust ja poistest vääääääga pikk ja äge lugu! Septembris juhtus veel selline asi, et ma ostsin endale rekkatäie, kaubiku täie, kahe sõiduauto ja järelhaagise täie kangaid (basic shit, mis ühe tavalise eesti inimesega juhtuda võib). Ehk siis suutmata öelda ei, ostsin ära ühe pankrotti läinud Eesti mantlitootja materjaliao. See asus Rakveres. Sellega Kuuti saamine oli ka – ütleme nii, et jumal tänatud, et mu pere enne Solaris keskuses koostööd on harjutanud! Septembris tähistasime Mirjami töövõite (reaalne naine on see tüüp – üks ei suuda oma Kanalas isegi korda hoida ja teine avab Tallinnas (mis ei ole mingi Kurtna) juba teise päris poe!). Lisaks jäi septembrisse paar ägedat meisterdamisprojekti koostöös Eesti toiduliiduga! Septembris käisin Ikeas vist suisa kaks korda! Teine kord oli mitte enesekasu eesmärkidel, vaid aitasin väikesel õel üürikorterit värskendada! 

Oktoober – väga nagu ei mäleta midagi eredalt (haha, nagu ka ülejäänud aasta kohta ei mäletanud, aga järjest Instagram tuletas meelde, aitäh mulle enda Instagrami eest!). Aga oktoobris on Instas ka sellised magamispildid ainult. Aga nüüd meenub, et Kuudis oli oktoober ikka maru edukas! Toimus üsna mitu ka sellist suuremat inspiratsioonipäeva, kus aitasime ettevõttel terve päevaprogrammi ja tegevused Kuudis paika sättida (lisaks toategevustele on meil ka nüüd käsitööteaamtiline orienteerumine looduskaunis Kurtna külas – kui hästi läheb, siis võib küla peal mu vanema ka näha!) Lisaks muidugi ka tavaformaadiks kujunenud onu Heino juubelid ja Christine-Agnetha 35! Klassi kokkutulek oli ka! (kui ma nüüd kuud segi ei saja, sügisel ühel hetkel igaljuhul oli, selles olen üsna kindel!) Oktoobris avaldasin postituse uuenenud lastetoast ja ka meie väiksest vannitoa uuendusest! (väga ei mäletanudki, aga selgub, et tegime sellel aastal igas toas – peale köögi – remonti!). Tundub nagu see kõik juhtus mega ammu – ma juba tahaks uut remonti – väga loodan, et Algo seda postitust ei loe ja juba varsti saan faktidega nii ammu toimunud remondis kohale ilmuda! 

Novemrbis oli juba selline üsna klassikaline maksimaalselt pöörane aeg (naljakas öelda, et oli aeg, sest tegelt ei olnud aega). Tellimusi oli marupalju! Kõigepealt kikilipsud isadepäeaks, see ei olnud veel läbi kui algas jõulususside hooaeg ja kui see veel poole peal ei olnud, siis oli nii palju teid ägedaid, kes te õpetajatele jõuludeks kotte tellisite! Novembrisse jäi ka üsna mitu salvestust – käisin Podcastis Mull, siis käis mul külas Ideepuu armas tiim, kellega koostöös valmisid ka ühed veits teistmoodi jõulusussid ettevõtete jõulupakkidesse – need olid valged ja nendega kaasas käis superäge telesaade, kus muuhulgas juhendsain lapsi, kuidas oma sokke ära saab kaunistada! Lisaks käis taaskord saade Nova (enne suvepoole käis ka – oleme iga kord salvesatnud 3-4 klippi ja need siis lähevad eriaegadel eetrisse). Novembri lõpus ilmus kauaoodatud kodanik päkapikk Tõnu oma kirjadega ikka ka blogisse! Ja uusi jõulusussi mudelid saabus epoodi! A ja novembris kutsusin Kuuti kõik oma ägedad head tuttavad/ instasõbrad – isegi järgmise päeva hilislõunani oli väga hästi meeles kui tore õhtu oli! Novembris rääkisin tund aega ka Elmari raadio saates Ikigai

Detsember, võib juba öelda, et traditsiooniliselt sai meie peres alguse Solaris keskuses. Ehk siis sellel aastal avanes jälle selline äge võimalus, et sain Solarise Keskusse luua jõulufotonurga! Kuna fotonurga tegemine on ikka oluliselt väiksem tegemine kui terve keskuse ära kaunistamine, siis seekord päris kogu suguvõsa Solarisse kokku ei ajanud, ainult Algo ja isaga käisime – basic chill kella 23.30-03ni Solarises)! Detsembri alguses korraldasime koos õdedega oma vanemate 30ndaks pulmaaastapäevaks üllatuspeo (väikse seltskonnaga) ka Kuudis! See oli nii äge õhtu ja meil oli kõik detailideni läbimõeldud ja välja arvutatud (ma selle osa eest ei vastutanud, niiet te ei pea siit välja lugema, et midagi lapesse läks)! 

Üks väga märgiline asi juhtus detsembris veel. Ma mäletan üsna hästi, et ma kunagi mõtlesin, et: “Vau, mõned inimesed saavad koostööd teha Applega.” Ja siis mina detsembris: “Tere, nii suur rõõm, et olen silma jäänud ja aitäh pööraselt ägeda ettepaneku eest.” – aastaajane koostöö Valge Klaariga! Ma olen üsna lojaalne inimene, et noh alates gümnaasiumist kuulan ühte bändi, alates algklassidest söön ainult Rakvere juustuvorsti ja no alates sellest kui ma oma esimese Apple läpaka sain, siis alates sellest ma olen Apple inimene ja niiii rahul! Detsembris sai suhteliselt planeerimata välja saadetud ka üsna eeskujulik kogus kandekotte õpetajatele ja ka ägedatele ettevõtetele (aitäh kõikidele nende ees ja taga olevatele inimestele, kes mind on märganud ja oma kinkidevalikuga ka minu unistusi täita aitavad!). Umbes nii 18ndast detsembrist läks ikka väga mõnusaks elu! Selline Õnne 13 mode veits läks peale – samas – me kõik ju veits salja vaatame Õnnet, niiet vähe ei meeldi see tiksumine vahest! Käisime kõik koos Pärnus Lottemaal ja spas; tähistasime Pääreni sünnipäeva pereringis ja jõule ja igast värke (meil sai Algoga ka kümme aastat kooselu – suur lugupidamine, et sa oled vastu pidanud, eks Sinu räsitud välimusest on näha, et ei ole olnud kerge, aga sa oled elu ja enam-vähem tervise juures, niiet kindlalt edasi!) Aasta lõpus läksid lapsed jälle maale ja meil oli vaba aega veidike rohkem võtta – niiet pühendasin päris palju aega oma erinevate laopindade organiseerimise peale! Asju on maru äge omada, aga neil komme mitte ennast ise korras hoida ja kui on nii palju (väga vajalikke) asju kui mul, siis läheb nende korrastamiseks nädalaid, aga kui nii paju aega ei ole, siis #lifehack on see, et tuleb jälle suguvõsa kohale helistada ja saabki kiiremini tehtud! 

Mida öelda kokkuvõtteks? Eks ikka seda, et kõik on suhteline! Ma tegin üleootuste palju blogipostitusi (25, mis teeb kekskmiselt kaks tk kuus!!)  ja IG oli ka ikka üsna üllatavalt aktiivne! Käisin kuuel Dagö kontserdil; etenduskunste nautisime vist kuuel korral ainult olukorda arvestades isegi üllatavalt palju. Olin lastega märtsi keskpaigast kuni mai lõpuni igapäev kolmekesi kodus; olime Algoga peaaegu kaks kuud aasta peale kahekesi kodus; tegin vääääga paljusid pööraseid projekte koos oma pere, sugulaste ja sõpradega; magasin umbes 180-l päeval lõunaund; tegin vähemalt üle päeva trenni (ühtegi ah-praegu-on-nii-kiire perioodi sisse laskmata); korraldasin päris mitu ägedat olemist endale ja oma sõpradele/ tuttavatele; sain breketid; ettevõtted tegid rekordkäibeid. Aitasin kaasa viie korteri sisekujundamises + remont kõigis meie enda korteri tubades! Oli mega aasta – kõik juhtus millegipärast ja millegipärast kõik juhtus! Ma olen nii valmis uueks! Olles nii kaua elanud kui mina, siis toetun kogemustele ja ei hakka ootama, mida aasta toob vaid toon ja teen ise selle aasta!  

Tekst ja enamik fotosid Anna Lutter. Aitäh, aasta 2020

perega jälle Solaris keskuses

perega jälle Solaris keskuses

Kui siin üsna tavaliseks on saanud see, et pered lähevad jõulude paiku Vabaõhu muuseumisse või Lottemaale või vähemalt SPAsse. Siis meie peres on tavaks saamas see, et pakime enda asjad, paneme mugavad riided selga, pressime ennast kogu perega ühte autosse ja võtame suuna Solaris keskuse poole! Ja tegemist ei ole sellise klassikalise osturetkega, mille sarnaseid palverännakuid ka tõesti lähiajaloos teadaolevat pereti ette on võetud, vaid millegi enamaga! Ehk siis – ka sellel aastal avanes mul – koos enda perega – võimalus dekoreerida Solaris keskuse jõulunurk. Eelmise aasta kaunistamise kulgu saad järgi lugeda ja vaadelda siit. Kuna aeg on praegu täpselt selline nagu ta on – keerulisel ajal on  hea toetuda klassikutele: kui kõike ei jõua, tee pool. Siis sellel aastal kogu keskust ette ei võtnud vaid piirudusime ainult 0 korrusel asuva jõulunurgaga. Kui eelmisel aastal oli meil ettevalmistuseks umbes natuke alla poole aasta, siis sellel aastal küll suve hakul põgusalt vestlesime antud pakkumise võimalikkusest, kuid reaalseks läks antud juhtum alles paar nädalat enne seda kui oma boksi püsti panime! 

Selline pärgade konseptsioon oli mul juba mitu aastat tagasi oma salamärkmikus üles joonistatud, et äkki kunagi kuskil kellegi pulmas või tooteesitlusel saaksin kasutada, aga jõudis hoopis Solaris keskusesse ja hoopis jõuludeks. Töömaht sellel aastal oli ikka hoopis midagi muud kui eelmisel – palju lihtsam oli poes käia, ei olnud kõike vaja Solaris keskuse pindalaga korrutada, vaid piisas selle 2,5 X 2,5 m suuruse nurga valemisse lisamisest. Kui ma üldiselt oma vigadest ei õpi, siis seekord siiski õnnestus mul ka eelmise aasta vigadest üht-teist õppida. Nimelt kaasasin ma pärgade tegemiseks proffessionaalid ehk siis minu armas Joanna Stuudio Nelkist võttis pärjad enda peale – mul jäi vaevaks ainult natuke kirjeldada ja siis nädata, kuhu kohta isa kruvi keerab ja kuidas nad kõik kokku võiksid minna. 

Eelmisel aastal oli fotoseina põrand valge ning kuna õues oli üsna pori (nagu klassikalisel jõulul ikka), siis läks see ruttu koledaks – seekord proovisin siis sellise porivaibaga, vaatame, kas püsib kauem puhas! Lisaks ilmusid nurka vanad lemmikud väiksed küpressid ja eelmisest aastast tuttavad vineerist kingipakid, millele lisaks pakkisime emaga veel paar pappkasti ära.  Ja kõige tipuks muidugi see puitredel, mis on minu meelest üks kõige ägedamaid esemeid, mida ma oman. Isa arvas küll, et turvamehed viivad selle hommikul sealt fotonurgast ära, ise kirudes, et kurat nad siis enda töövahendeid kaasa ei saanud viidud. 

Kõige selle planeerimine ja ülespanek oli sellel aastal nii lihtne ja pingevaba ja keegi ei pidanud 19 m kõrgusele ulatuva redeliga 24 m kõrgusele midagi kinnitama, niiet üsna leebe! Kokkuvõttes tuli fotonurk pildistamiseks isegi minu meelest fotogeenilisem kui eelmise aasta lahendus. Olen juba näinud nii palju nunnusid pilte, mida te seal nurgas ise teinud või mida Marilin Leenurm teinud on. Kes veel jõudnud ei ole, siis ise saab igal ajal pildistamiseks kasutada – aga veel kaks laupäeva (12.12 ja. 19.12) kell 11-13 on võimalik end (ja neda pere) lasta tasuta pildistada imearmsal Marilin Leenurmel – niiet minge kasutage võimalust! 

Ma käisin oma jõulukinke juba kuuaega tagasi Solarises ostmas ja suur osa juba ootab kodus voodi all – olen väga tänulik iseendale, et selle siis ette võtsin ja nüüd poodides kolama ei pea! Algole on mul aga ikka veel kink puudu (tegelt konkreetne idee ka, niiet kui sul on häid ideid, siis anna kommentaarides teada) – aga minu strateegia tema kingiga on praegu see, et Solaris koondas kõikide oma poodide e-poed mugavalt ühele lehele – kavatsen nendel ringi vaadata ja väga loodan, et mul idee tuleb! 

Pro tip on ka see, et mõndadel poodidel on oma veebis ka blogid või kingisoovitused, kust saab mõnikord päris häid ideid – kui mitte täpselt seda, mida kinkida, siis vähemasti panevad mõtted liikuma! Solaris keskuses on ülisuur Eesti disaini valik ja kui praegu eriti poodides ringi ei taha unistada, siis e-poodidest oma lemmikute väljavalimine on ideaalne lahendus. Ma ise praegu täiesti pahaaimaatult sattusin näiteks selle unistuste pusa peale (see kleit on mul juba kapis nii väga tahaks, et saaks rohkema kui kahe inimese seltskonnas seda kanda!) ja need Design Lettersi asjad on ka lihtsalt veits ägedad! Meil minu poolse perega on jõulude ajal loosipakid ja täiega lootsin oma ühe õe saada, kellele mul juba ammu Hemtexist igast asju välja valitud, aga ma sain oma vanaema, niiet nüüd tuleb hoopis Apotheka e-poodi vist pöörduda. Oma pakile võid siis mugavalt Solarisse ise järgi minna (no nt laupäeval, siis kui nagunii pidistama lähed ;)). Sest pakiautomaatides on preaegu üsna tihe rebimine! 

Igaljuhul aitäh Solaris keskusele selle üliägeda perepäeva (või rohkem nagu öö) eest jälle ja valige oma kingid Solaris keskuse poodide epoodides välja ja pakile järgi minnes vaadake ka me pere valmistatud fotonurk üle! Ja tehke pilti ka! 

Tekst ja fotod Anna Lutter. Aitäh, Solaris keskus

minu joonistus Woolishi pleedil!

minu joonistus Woolishi pleedil!

Mu joonistus ei ole kunagi teab, mis asi olnud. Mulle on alati meeldinud joonistada, aga ma ei oska asju realistlikult edastada. Aga nagu ka teistes valdkondades, siis ei ole see pisiasi mind kunagi heidutanud ja nii ma siis käisin isegi kunstiringis, sest kui entusiasmi jagub, siis on kõik võimalik. Kunstiringist on mul hästi selgelt meeles üks seik. Tahtsin sellel päeval koju minna ja ei viitsinud üldse mürgeldada nende värvidega seal kunstiklassis. Teemaks olid meil puud. Aga kohusetundliku õpilasena keevitasin sinna paberile guaššidega mingid puud ritta ikkagi. Kolm tükki. Üldse ikka ei viitsinud, ei viitsunud mingeid oksi joonistada vaid tegin nagu lihtsalt sellise robustse tüve ja siis selline kerajas puhmas sinna peale. Kuna parasjagu oli sügis, siis sündis see kõik oranžikas tonaalsuses. Tegin valmis ja olin niiii valmis koju saama, sest joonistus ju tehtud. Aga õpetaja: “Vau, Lutter, see on küll su parim töö – väga-väga hea. Tõesti hästi huvitav lahendus! Teeme nüüd siit edasi veel kolm pilti puudest ka teistel aastaagadel – see sobib ideaalselt kooli fuajeesse.” Ja ma tahtsin koju minna …

Aga miks see vahejuhtum mul siiani meeles on? No eks ikka sellepärast kindlasti, et päris kaua rippusid mu neli taiest “Kolm puud. Aastajad” koolifuajees. Aga teisalt kindlasti sellepärast, et see oli vist esimene kord, kus ma mõistisn, et kõik ei peagi realistlikult ilus olema, võino üldse ei pea ilus olema, mõte võib olla oluline. Sellel hetkel ma veel ei mõelnud, et võib-olla õpetaja soovis mind lihtslat motiveerida ja no veits nagu liiga palju kiitis – arvasin, et nii päriselt on – aga ükskõik, kas ta siis tegi seda motiveerimise eesmärgil või lihtsalt, sest talle päriselt meeldis, siis mõlemal juhul on tema panus sellesse, et ma täna julgen üldse joonistada väga suur – aitäh, õpetaja Kaie Kuusing.
Peale seda “ei takista vallid ei takista mäed” ja ma joonistan päris palju. Sodin alati vihikutesse, teen skeeme, teen joonised, teen joonistusi, trükin, maalin, vesivärvin. Sest mulle lihtsalt meeldib. Nii sündisid kõik mu raamatute illustratsioonid, isadepäeva kikilipsu aluste kujundused, emadepäeva koti pakend  (millele õigepea on täiega täiendust oodata! Juhuu!) ja no kasvõi viimane jänes Joonase seiklus. Ometi ühendab kõiki neid juhtumeid asjaolu, et tegin need joonitused hädavajadusest – ehk siis oli vaja pakendit ja kust sa seda inimene mujalt siis ikka võtad kui tuleb pusida ja ise teha. Ma tunnen küll, et mõnikord see isetegemise entusiasm ja põhimõte “kõike saab ju ise teha” mulle saatuslik, sest palju kiirem ja parem tulemus saaks kui mõnda eksperti näiteks kasutada. Näiteks noh.
Ja seda suurem oli mu üllatus kui ma eelmisel suvel sain e-maili, milles seisis küsimus: “Kas sa tahaksid tekkidele joonistused teha?” Algul olin suht kindel, et see on järgmine kiri sarjast “Olen Zamunda prints, kes on teie vanatädi onupoja naise vend – kõik lähedased sugulased on tedmata kadunud ja teie olete nüüd trooni pärinud, palun saata pangaandmed.” Aga kui see meilivestlus oli juba mõnda aega siis ikkagi kestnud, siis selgus, et ei ole prints Zamundast vaid hoopis Eigo Woolishist, kes päris tõsimeeli pakkus mulle välja, et teeks koos ühe toote ja mind on vaja selleks, et ma JOONISTAKSIN pildid.
Woolishil oli plaan välja tulla uue pehmete meriinost lastepleedide/ tekikeste sarajaga. Neil oli väga ägedalt välja mõeldud lugu selle teki ja sarja juurde ja nad teadsid päris täpselt, mida nad tahavad. Idee oligi siis skandinaaviapärane minimalistlik loom tekil, kes piilub kuskilt tagant. Ehk siis näha ei ole mitte terve loom vaid loom piilub, sarja nimi “Kes seal on?”. Eigo andis mulle ette ka kolmteist looma ja mõned pildid, mis neile meeldivad, et saaksin stiili ja üldmõtet tabada.
No ja siis hakkas minu töö pihta – see oli vist esimene töö Kuudi pika laua taga, mida üldse tegin – seepärast oli see mulle ka väga eriline – Kuut oli just avatud – ja lapsed olid maal vanaema juures ja ma olin üksi suure laua taga ja joonistasin. See kõlab siin muidugi kõik väga hästi, aga reaalsus on see, et tegelt ikka Eigo pidi mind veits tagant ka torkima ja kõik kippus venima – nagu ikka. Meie tööprotsess nägi välja nii, et ma joonistasin, saatsin Eigole. Eigo vaatas, ütles, mis meeldib, mis ei meeldi. Ma joonistasin uuesti, saatsin Eigole jne. Võib-olla kõige suurem muutus, mis võrreldes esimeste piltidega tegin oli see, et alguses jäi peale ainult looma pea, aga mingi hetk kui kõik mu joonistatud loomad nägid välja nagu kolme looma ristsugutis ja ei meenutanud konkreetselt karu ega jänest ega ka hunti vaid neid kõike korraga, siis hakkasin analüüsima, et kuidas siis saada nii, et ta ikka meenutaks ühte konkreetset ja siis sain aru, et käpad ja saba on eriliikidel üsna väljendusrikkad ja otsustasingi need siis ka pitidele panna. See töötas!
Kui me siis enamvähem olime kujude osas paika saanud ja parimad välja valinud, siis mulle meeldis väga see, et Eigo ülihästi ja täpselt ütles, mida muuta – a la käpp veits nurga alla, saba rohkem välja. Ja ma siis joonistasin veits jälle ümber ja lõpuks endalegi üllatuseks sai isegi teatud tingimustel eriloomad ära tunda piltidelt. Siis panin pildid arvutisse, saatsin Eigole ja põhimõtteliselt juba kuue-seitsme kuu pärast olid tekid valmis! Tegelikult tekid sündisid ikkagi natuke varem, aga Eigo nägi veel suurt vaeva pakendi välja töötamisega. Kuna mulle endale väga meeldivad läbimõeldud ja sõnumiga pakendid, siis minu meelest oli see inveteeritud aeg tulemust väga väärt! Lõppkokkuvõttes valmis siis justkui raamat, mille peal on see sama loom, kelle tekk sees on ja siis pakendi sees on veel ka üks lugu sellest loomast. Woolish on ka üleüldse väga äge selle poolest, et neil on nii armsad ja tähendusrikkad detailid, sildid.
Ja peale seda kui pakendi idee oli olemas, läks veel natuke aega mööda ja siis Woolishi Anna saatis mulle autost fotod trükivärskete pakenditega, mis esialgu said küll valetpidi prinditud, aga kokkuvõttes hakkas asi ilmet võtma. Ja nüüd möödunud nädala lõpus saatis Anna mulle pildi, kuidas Eigo köögilaua taga pakendeid kummitab ja lõpuks on ka tootefotod valmsi ja tooted Woolishi epoes üleval!
Ehk siis enamvähem natuke vähem kui kümme kuud ja üks tekk jõudis ideest tooteni! Aitäh Annale ja Eigole, kes minu poole mingitel üsna segastel asjaoludel otsustasid pöörduda! Kokkuvõttes on ikka väga-väga äge näha enda joonistust mingil päris tootel ja päris asjal – ja veel nii ägedal asjal! Tekid on üleni meriino, valmistatud Kaunases ja minu meelest ideaalne katsikukingitus! Ja Woolish on üleni Woolish – maailma kõige armsamate ja andekamate inimestega seal taga! Kui te mind ei usu, siis hiljuti kohtusime Anna ja Eigoga ka LIVE kohtumistesarjas “peale KUUT” – saate seda järele vaadata ja kuulata või siis minge nende väga värskele ja sisukale kodulehele!
Tekst Anna Lutter. Fotod Anna Lutter, Anna Siimu, Martin Kosseson. Aitäh, Woolish.
relatiivsusteooria #5 ja uue aasta (raha)lubadused

relatiivsusteooria #5 ja uue aasta (raha)lubadused

Juba viiendat aastat võtan ennast aasta alguses (või veidi rohkem kui alguses) kokku ja vaatan tagasi ja mõtlen edasi ja tõden, et kõik on suhteline. Relatiivsusteooria töötab endiselt laitmatult – kõik rasked hetked tunduvad tagasi vaadates, omg kuidas ma hakkama sain, aga no pagan polnud tegelt üldse hullu ju. Ja kõik mõnusad hetkek tunduvad päris norm oli, suht ok.

Panin üks päev meediaringis õpilaste poolt saadetud fotosid Jaapani reisist üles ja nad kurtsid, et maru keeruline on neid fotosid välja valida, sest kõik on nii ägedad ja olulised. Kuna saadetud fotode arv oli suur, siis mõtlesin, et püüan mõned välja võtta ikka, et mitte kooli Facebookilehe mälu kõike ära kulutada. Ja no – nii lihtne oli mu meelest valida – kohe vaatad, et palju pilte peaaegu sarnastest olukordadest ja no suht sama maastik veits erikülje alt – ei saanud aru, millest nad rääkisid, et raske valida või nii. A nüüd kui hakkan siin oma aastat kokkuvõtma, siis saan ikka aru küll. Mõtlen, et äkki oleks mõistlik kui inimese aastakokkuvõtte teeks mõni võõras inimene. Ta saaks kohe aru, et ops nii-nii. Palju sarnaseid projekte, see tundub igav, see pole oluline, see peaaegu sama mis üleeelimine – delete-delete-delete – ja ongi lühike kokkuvõte valmis. Aga no ei käi nii, ei saa nii, sest see relatiivsusteooria. Mõned maastikud võivad olla nii ühesugused ja nii väljast samad, aga mulle endale niiiii erineva tähtsuse, kogemuse ja emotsiooniga. Seega otsustasin ikka, et teen ise selle aasta kokkuvõtte ära! Ja no, uueaasta lubadused annan ka välja!

Jaanuar. Juba mitmes aasta järjest kui jaanuari alguses kööki uuendan, 2019 lisandus kööki kolm riiulit (see oli muuhulgas ka suht ainuke vaba sein me korteris). Sisustusteema laienduseks jagasin ka oma sisustuspoodide hacke ja oma lemmikuid poode. 16. jaanuaril allkirjastasin Kuudi rendilepingu – oh boy – mul ei olnud õrna aimugi! Aga inimestel, kellel vähe aimu on, nad võtavadki igasugu asju ette, mõtlemata ja nii. Jaanuaris veel midagi ei ehitanud (Algot pean silmas), aga plaani pidasin küll! Jaanauri jäi ka äge koostöö Legoga – mis on alati laste ja Algo lemmikosa minu tööst on.

Veebruar. Alustasime Mastermind grupiga, mis küll väga tööle ei läinud, aga sain sealt ägedad tutvused, mis tõid mu ellu Joanna ja Stuudio Nelki ja teise kaasvõitleja Triinu ja BAO play. Veebruaris algas ehitus – Algo ehitas ja ma muudkui mõtlesin igasugu asju välja, valisin kõiki neid olulisi detaile, mis teevad Kuudist Kuudi – ventilatsioonitorusid, 2 G ja 3 G kaableid aga kui päriselt aus olla siis asusin H&M koduosakonnast dekoratiivelemente ikka ka tellima, sest noh alguses tundus, et mis ta on – veits venttorusid ja värvi ja põrandahari ja ongi olemas.

Märtsis algas teekond Negavati võistlusel (PS kandideerimine sellel hooajal ka kohe-kohe algab 3.02.2020) – otsustasin sinna Kuudi projektiga kandideerida. Panin kokku oma lemmikmeeskonna Algo, Kadri ja Eva (tsau kõigile!). Koolitusime nädalavahetuseti (kuni maini välja) ja arendasime Kuuti. Algo arendas ehitustandril koguaeg – ööl ja päeval (ma ei tea, kuidas ta jõudis, aga ei hakka väga pead vaevama, sest usun, et kõigil meil tuleb elus ette hetki, kus me oma mehi üldse ei mõista, no lihtsalt üldse ei saa aru). Märtsis ostsustasime Kuudiga minna ka Hooandjasse (kõrvalmärkusena – 188 hoonandjat!!!) ja filmisime selle tarbeks klipi, kanadega ja puha! Märtsi jäi ka mitmeid toredaid koostöid – tervitused, Penosil, Kiigesellid ja Fazer! Käisime Erasmus pluss projekti raames Rumeenias nädal aega.

Siis teavitasin avalikkust oma kanditatuurist Euroopa Parlamendis. On suur õnn, et astun selle faktiga avalikusse ette 1. aprillil. Aprillis Algo muuuuuuudkui ehitas, ma muudkui tellisin ehitusmaterjali, otsisin koostöid – esimest korda ise kirjutasin erinevatele ettevõttetega koostöö mõtetetes ja mul on tõesti niiiii hea meel, et paljud neist ka said päriselt teoks – aitäh, Skandinaavia tapeedisalong, Fiskars. Poseerisime perega koos oma külmkapi ja selle sisuga Nipiraamatus ja siis tegin veel oma viimased töötoad stiilis “võtan õmblusmasinad auto peale ja sõidan sinu juurde ja õmbeleme kartulisalati ja hapukurgi vahel”. Ja siis aprillis juhtus veel üks maruäge asi – nimelt tuli välja emadepäevakott! Olin seda kaua arendanud ja sellel läks maru hästi ja ma olen siiamaani maru elevil selle pärast!

Terve mai alguse pakkisin ma kotte. Ema aitas ja õed aitasid ja Kairi aitas ja koguaeg pakkisime. Oluline ja märkimisväärne on ka see, et kott on esimene annalutter brändi toode, mille valmistamisel ma ise ei osale – küll aga oli ka pakendil vaja detaile käsitsi töödelda ja seal olin tegevrollis. Vahepeal ikka jõudsime teha Õhtulehega koostöös ühe väikese videojuhendi ka. Teemaks lapitehnikas padi taaskasutuskangast. Algo ikka ehitas, mu isa aitas vahepeal ka ja vanaema koguaeg aitas ja õed ja Eva ja kõik aitasid! Filmisime pooleli olevas Kuudis Negevati tarbeks Kuuti tutvustava video, mis pidi välja nägema nagu oleksime valmisolevas Kuudis. Panime tapeeti ja käisime Ikeas ja sättisime asju riiulile ja pühikisime ja pesime ja värvisime ja. Uh, MEGA edukas Hooandja kampaania lõppes ka maikuus – aitäh kõikidele nüüd ka (nägite ikka enne, et ma kirjutasin, et teid oli 188!)! Te nimed on Kuudi seinal ja ma olen nii tänulik! Eraldi tsau Mirjamile (Tsau!), kelle entusiasmi kaasmõjul sündis Kuuti suurem köök, milleta ma Kuuti praegu ette isegi ei kujutaks.

 Juuni. Kuudi avapidu, mida siiamaani härdusega meenutan (no niipalju kui meeles on). Esiteks nii palju ägedaid ja häid inimesi; teiseks Kuut sai valmis – aitäh kõigile mu hooandjatele, sõpradele ja perele, kes selle ära tegid – I mean Algo!; ja kolmandaks Saatpalu ja Rebane. Peost saad rohkem pilte ja juttu näha ja lugeda blogipostitusest (fotod tegi Kristina Kaiva ja armsa video Igor Novitski Visuals). Peale pidu taastusime. Juuni lõpus tegin Algole üllatusreisi Berliini (tsau, Riin), Algo ei teadnud sellest midagi kuni ma talle tööjuurde sõitsin ja käskisin taksosse tulla.

Juuli ja august. Tantsupidu. Kristini ja Marko pulmad (tsau!), mida ma dekoreerisin. Hullult kahetsesin, et sellega kunagi mitu kuud tagasi nõus olin olnud, et no – ma ei saa hakkama ja rikun kahe inimese elu oluliseima päeva ära – aga kokkuvõttes jäin ise tulemusega enamvähem rahule. Pulma teemaks oli lennureis ja kõik dekoratsioonid lähtusid ka sellest (olen juba jõudnud faasi, kust meisterdatud asjad lähtuvad milestki. Läheb hästi, Anna) Siis tegin veel mitu korda Bredenile pildistamist, muuhulgas pildistasime ja filmisime talvekombesid koos lumega (juuli ja augusti kokkuvõttes oleme). A no praegu õue vaadates, siis see talvekombede filmimine kõlaks ka praegu paras seiklus :). Kui aus olla, siis ega peale nende paari suurema projekti rohkem nagu suvel vaeva väga ei näinudki, hull isu oli Kuudi koduleht valmis teha (tsau, Eva ja Kullar) aga no ei teinud seda. Ei tulnud nagu vaimu peale, siiamaani tegemata, häbiots. Parim kaup leti alt. Käisime Algoga rohkem kui mitmel Dagö kontserdil. Mängisime rannavollet, vaatasime võrkpallimänge. Lapsed käisid iga kuu nädal aega maal (appi, kuidas ma ootan suve ja tervitused siinkohal ämm Liiale – päriselt selline ämm on lihtsalt suurim luksus – kahekesi on nii äge kodus olla). No ja siis ühe Loov Eesti võistluse kaudu võitsin oma meeskonnaga harukordse elamuse – Kuudi arendamiseks metorlus minu ühe suure lemmiku ja eeskuju Reet Ausiga. Programm päädis Reeda külastusega Kuuti.

Septemberis algas jälle kool. See tähendas ka lasteaeda ja muidugi lubadusi, et nüüd küll võtan ennast kokku ja teen kodulehe valmis, hakkan kikilipse varem tootma, jõulusussid teen ka valmis, üldse olen parem ja värki. A no kõik algas ja jätkus nii nagu igal septembril. Et siis ega suurt midagi ei muutunud ja midagi valmis ka ei saanud. Tuleb lihtsalt endaga leppida. Mingis suvesegaduses olin jah öelnud sellisele projektile nagu Solarise keskuse jõulukaunistused. Ideaalis plaanisin need siis septemrbis valmis saada, juhtus sama, mis kõige muuga. Ideaal ei töödud. Ma täpselt ei tea, kust te selle info leidsite või kuidas Kuuti jõudsite, aga tuleb tõdeda, et üha enam olid nädalavahetused minul hõivatud Kuudis pidutsemisega! Et siis guugeldasin just, et Kuudi FB lehe lingi saada ja Googlis ilmus selline pilt nagu allpool paistab. Seega, veelgi enam üllatunud, kuidas te julgesite tulla Kuuti, mille eelvaade näeb väja selline.

Oktoober. Õpetajatepäev (tervitused kõigile õpetajatele!). Isadepäevaks valmistumine, kokandusõhtud Kuudis koos Mirjamiga! Koostööd uute – Sirvi.ee ja vanade lemmikutega Iittala. Oktoobris käisin ka Erasmus projekti raames nädal aega Portugalis (tsau, Merle!).

Novembris kohe kui isadepäev lõppes – lisaks kikilipsudele oli isapäev teemaks Solarises toimunud kotitrükkimise töötoas – algas jõul ja jõulususside uute mudelite tootmine, pildistamine ja laialisaatmine. Mängisime perega võrkpalli ja novembri lõpus üldse hängisime perega suht palju koos. Eriti öösiti ja enamasti seda Solarise keskuses – ehk siis panime kahe ööga üles kõik Solarise keskuse jõulukaunistused (tsau, Algo, is, emps, Iia, Kata ja Liia, kes lapsi hoidis) ja tervitused ka Kairile, kelle abiga enamus nendest tuttidest teoks said! Esimest korda elus oli mul töövari. A, ja praktikant tuli mul ka – olen mõlemale neile rollile ka sellel aastal avatud – anna endast märku! Kirjutasin menuka blogipostituse päkapikk Tõnu ainetel ega rohkem suuremat ei jõudnudki. Millalgi koos Bredeniga tegime ägeda DIY video sellest, kuidas kinnitada mütsile tututti.

Detsember. Ühelhetkel keegi küsis, et kas neid kandekotte saab õpetajale ka – kohandasin seda pakendit veits ja sai küll – ja kuna Eestis on hästi palju õpetajaid, kes on kandev jõud, siis saatsin üsna palju detsembris neid kotte jälle laiali! Kolmel esimesel detsembri laupäeval meisterdasin Solarise keskuses nahast võtmehoidjaid ja detsembri kolm esimest nädalat oli ka Kuudis väga tihe – nagu ka november. Koostöös Solarisega ilmus lugu Annes ja Stiilis ja Pere & Kodu jõulueri kaanetüdruk olin ka (endal ei ole siiamaani õnnestunud seda ajakirja saada, olen vist tänulik). Sirvi.ee-le tegin päris mitu video kingipakkimisest (tsau, Anete!). Siis andis mu põlv alla (healoomuline kasvaja vasakus põlves, kolm aastat tagasi opereeritud ja kiiritatud) ja ma sattusin erakorraliselt operatsioonile jälle. Siis veel tähistasime Pääreni sünnipäeva ja peale seda ka Jeesuse sünnipäeva. Üle mitme aasta oli meil kõigil koos kaks nädalat puhkust – selle jooksul pidutsesime, magasime, mängisime Legodega, käisime Soomes, käisime Lätis, lapsed viibisid tädidel ja vanaemal külas ja no väga tore oli!

Ega muud ei teinudki.

Kuidas see kõik siis kokku võtta? Ma võiks lihtsalt öelda, et oli nii maru äge aasta, et veits elevil kui keegi aasta alguses kirjutas, et soovin sulle veel paremat aastat kui eelmine.

Heietada on tore, et nii oli ja naa oli ja see meenutamine on ka väga vajalik, et korraks rahul olla ja lihtsalt hästi rõõmus kõige ja kõigi nende üle, kes mu ümber on. Aga kokkuvõttele järgneb analüüs – mida parandada – mida ettevõtta uuel aastal? On aeg seada sihid! Minu uusaasta lubadus oli valmis teha Kuudi koduleht. Ma ei ole sellega siiani veel alustanud, aga ma ei ole ka veel loobunud sellest ideest ehk siis teisisõnu spordiklubi kuukaart on tehtud, aga spordiklubisse veel jõudnud ei ole. Niiet sellega tegelen!

Teiseks, lubasin õpsidele jõululauas oma uusaasta lubaduseks, et hakkan rohekm lugema. Tänaseks on selgunud, et lubadustel on kombeks täituda ja hakkangi lugema – võtan osa  Swedbanki #Kogumispäeviku ägedast rahatarkuse projektist ja hakkan raha lugema – aastaaega järjest! Olen üks 30 000st, kes on sel aastal säästmisväljakutse vastu võtnud ja kes oma teekonda rahamaailmas kajastavad. Kui ma oskaks Taro kaarte laduda, siis ilmselt need näitaksid, et olen see, kes feilib pidevalt ja sellega teisi innustab, et ah ta on ikka hullem! Niiet kui sa oled mõelnud, et tahaks ka oma rahaasju läbimõeldumalt manageerida edaspidi, siis tule ka #Kogumispäeviku gruppi ja Tätte garantii, et ma olen ikka hullem.

Mul on olemas säästupuhver ja tänu sellele tunnen ennast vist nii hästi, et kui mingi mõte midagi osta tuleb, siis teen kohe teoks, ilma et mõtleksin, et kas see asi või elamus päriselt ka väärib panustamist. Ma arvan, e kui ma peaksin millegi nimel koguma, siis jääks palju väljamienkuid tegemata, sest isu jõuab ära minna. Minu säästupuhver asub  mu tavakontol ja on igati ligipääsetav – iga kell, igas kohas, igas mahus – nii palju kui kogumispäeviku grupis lugenud olen, siis nii vist tegelikult ei olegi hea ja see vist põhjustabki sellist halba olukorda, et tunnen, et võin kõike alati osta. Igaljuhul sellele probleemile kavatsen ka kiiremas korras sealt lahenduse leida!

Seadsin Kogumispäevikusse minnes endale eesmärgi – koguda aastaga kokku breketite raha – jep, ma saan endale breketid, esimesed proovid ja fotosessioon on juba tehtud! Teine eesmärk on mul ka – ma lihtsalt tahaks hakata järge pidama rahaasjadega. Nagu eelnevast lõigust selgus, siis ega ma oma otsuseid läbi väga ei kaalu. Tegelikult puudub mul isegi ülevaade kui palju ja kuhu ma kulutan. Niiet käitun (tarbimiskäitun) nüüd terve jaanuari normaalselt, panen kõik andmed excelisse (hea exceli alus siin lingil) ja siis hakkan analüüsima ja selle pinnalt siis parandusi tegema. Hästi hea on see, et #kogumispäevikus on terve aasta igal kuul fookuses erinev teema ja nii saab iga kuu millelegi pühenduda. Jaanuar on eelarve kuu ja see on üks nendest kuudest, mis tundub mulle väga põnev ja elumuutev.

Kindlasti on mul nii midagigi öeda sellistel teemadel nagu ettevõtlus ja lisaraha teenimine (juuni), kodu (aprill) ja kingituste tegemine ning DIY (detsember). Aga ise ootan ka väga toidukuud (veebruar) ja investeerimisele ja pensionile pühendatud kuud (märts) – ja neid ennekõike siis selleks, et ise erinevaid hacke ja teadmisi saada. Niiet läheb lugemiseks – tule ka minuga #Kogumispäevikusse, alustame koos ja saame rahatargaks (või vähemalt rahatargemaks) aasta lõpuks!

Mis Sinu fookused uueks aastaks on? Raha lugema koos minuga või lihtsalt lugema? Sprodiklubi või lihtsalt klubi? Dieettoit või lihtsalt toit?

Tekst Anna Lutter. Aitäh, 2019 ja kõik, kes siia oma osa andsid!