niimoodi sünnib toode #2

Viimase uudistoote lanseerimisest saab kohe KOLM aastat (selleks oli emadepäeva kott)! Üsna uskumatu, et ma nii kaua kotiäriga tegelenud olen, tundub suht eile kui ma kirjutasin postituse “Niimoodi sünnib toode” ja rääkisin sellest, kuidas see koti idee täpsemalt sündis. Peale kotiäri, on mul muidugi ka sokiäri ja nüüd siis otsustasin, et kui inimene äritseb kottide ja sokkidega, siis paras täiendus oleks siia kindad. Seega maailma kõige ägedam sõbrapäeva (või ka muidu päeva) kink oma paarilisele on teie ees! Kinkepakendis labakindad. Pakendil seisab kiri “Me oleme paar. Meil on palju ühist, aga me oleme siiski erisugused. Me saame hakkama üksi, aga koos oleme eriti head.” Tootepakendis on temaatiline kaart tekstiga “Me oleme paar.” Kindad ise on 60-70% villast, sees vooder ning vahel veel tuuletõke, mis teeb kindad eriti soojaks! Eriti eriliseks teevad kindad aga nahkdetailid, millele saab peale tellida tikandi. Tikand tehakse mustale nahale musta niidiga ning tikandit on võimalik saada nii ühele kui ka mõlemale kindale. Kindad on kahes värvis: hallid ja mustad. Halli kindapaari vasakukäe ots on musta värvi ja musta kindapaari vasaku kinda ots on halli värvi – meil on palju ühist, aga me oleme siiski erisugused. 

Tegelikult algas tootearendus nende kinnaste suunas juba kolm aastat tagasi. Nagu protsessis ikka, siis asjad muutuvad ja võivad ajaga omandada hoopis teistsuguse kuju. 

• Kolm aastat tagasi mõtlesin väga pingsalt, millise tootega sõbrapäevaks välja tulla – kuna mul oli tikkimismasin olemas (see sama, mille isa 9 aastat tagasi emale sünnaks kinis :)), siis mõtlesin, et võiks ju kuidagi personaliseerida midagi. Midagi, mida kõigil vaja läheks. Mõtlesin, et see asi võiks olla äkki sall. No et sobib nii meestele kui naistele, saab teha ühes suuruses, seega lihtne lõikeid teha ja toota. Varusin isegi üsna suured kogused trikotaaz kangast, tegin näidised. Mõtlesin, kuidas seda kõike ägedalt pakkida. Arvasin, et mul tuleb mingi idee seoses sallivusega (no, et sall ja sallivus), aga ideed üldse ei tulnud, siis hakkas selguma, et see trikotaaz annab veits värvi mu valgele tikandi kangale. Ja sõbrapäev jõudis minust ette. 
• Järgmisel aastal (aasta tagasi) mõtlesin, et okei, nüüd oleks siis ideaalne selle salli teemaga tulla – kui ma aga hakkasin prognoosima ja arvutma, et kui palju materjali peaksin tellima, et nõudlust täita, siis tundus see mega hirmutav kogus (tahtsin ikkagi sellest kohevat ja suurt salli) ja tegin oma varasemate ostude pealt mingid prognoosid (mitte arvutused endale kohaselt) ja tundus ikka üsna pöörane sellist kogust tellida – kas keegi üldse kavatseb osta neid asju (täiega pingeline küsimus alati!). Ühesõnaga olin nii kõhklev, et ka eelmine aasta jäi see värk katki. Ja kui te nüüd mõtlete, et see on väga ok, et ikka asjad jäävad pooleli, siis minu jaoks ei ole ok ja mulle ei meeldi pooleli olevad asjad. Niiet ma elasin seda päris raskelt üle ja olin endas väga pettunud. 

• Pettumusest saab aga alati üle saada ja niimoodi ununes see sõbrapäeva toode kevadeks, suveks ja sügiseks üldse ära. 
• See vist oli detsembri lõpp (hästi rahulik ja rohke unega periood) kui ma otsustasin, et mõtlen nüüd välja, mis selle sõbrapäeva värgiga saab. Meenus järsku, et ma ostsin ju suvel rekka täie villaseid kangaid (#basiclife), et neid oleks ideaalne selleks salliks teha! Siis hakkasin mõtlema, et ei, pekki, seda kangast kulub ikka nõnda palju sinna, et nii palju seda kanagast ka ei ole ja ei raatsi nagu + endiselt olin hästi kimpus selle pakendi sõnastusega.. see sallivuse teema tundus nii ära leierdatud. 
• Ühel õhtul siis dušši all lõi korraga selgeks, et me oleme paar! Ja hoopis kindaid tuleb tegema hakata: super äge sõnum, materjali ei kulu palju + saab personaliseerida. Olin saanud just ka uue tikkimismasina ja sellega katsetanud nahale tikkimist (mega elegante!) ja ka teiseringi musta nahka olin suvel 20 kotti (3 euroaluse täit – rääkisin siin videos just hiljuti sellest, kuidas ma veel ei tea, mida sellega tegema hakkan!) Kuuti igaksjuhuks kuskilt sebinud – niisiis tundus, et kõik klapib super hästI! 
• Järgmise asjana suundusin oma villaste kangaste lattu vanaisa juurde ja valisin sealt ülemisest kihist parimad välja (alt poolt ei saanud valida, sest need olid nii rasked, et me jõudnud emaga (tsau, emps!) neid välja tõmmata. 

• Hakkasin tegema näidised. See kinda lõige on üsna selline trasitsiooniline, milliseid ikka õmmeldud kindaid tehakse. Tegemise käigus tuli idee, et teeks vasaku käe kinda otsa teist värvi ja sellest inspireerituna hakkas kohe peas jooksma see pakendi tekst ka: meil on palju ühist, aga oleme siiski erisugused.
• Esimsed näidised ja mudelid valmis, hakkasin õues testima. Selgus, et üsna jahedad, eriti tuulega – panin siis voodri ja kinda väliskanga vahele veel tuuletõkkekanga. See töötas! (Aga mu enda pere testkindad on nüüd kõik sellised, et üks paarilisest on tuuletõkkega ja teine ilma 🙂 – mingi musta huumoriga saaks siitki paralleeli koos elava paari vahele tõmmata. 
• Ka nahkdetailide suurusega tuli üsna palju katsetada enne kui selle perfekstse suuruse paika sain – algselt oli mõeldud nii, et detailid saab lisada kõige lõpus – st saame kõigepealt kindad valmis toota ja siis pärast ükskõik, mis suurusele lisada tikandi (nii oleks välja saatmine muutunud palju kiiremaks, sest toode oleks saanud juba valmis olla, vaja ainult lisada tikand). Niimoodi aga ebaõnnestus koguaeg kinnitusõmblus – see läks viltu ja otsustasin, et ikkagi ei saa siis enne valmis õmmelda, vaid tikand tuleb lisada juba valmistamise käigus. See muidugi teeb valmistamisse käiku palju segasemaks 🙂 – peame ootama konkreetset tellimust ja alles siis saame hakata õmblema. 
• Muidugi oli üsna suur ja omaette töö ka suuruste väljatöötamine, eks väike ärevus nende osas on siiani sees, et kas kõik mõõdud ikka klapivad ja on igal inimesel head käes!

• Pakendi disainimisel tundus mulle kohe põneva lahendusena karbi ümber käiv “vöö” – joonistasin ise kindad, millest tegin siis mustri (neid kindaid kopeerides), esmakordselt ei kasutanud joonistuste tegemisel paberit vaid oma ka üsna uut töövahendit iPad prod, millega otse Illustratorisse joonistasin!  
• Pakendi juurde kuuluv kaart on võrreldes mu tavapärase loominguga üsna värviline, aga millegipärast väga meeldis ja selle kartongpakendi ümbrisega läheb ka suurepäraselt kokku. 
• Natuke testisin veel erinevaid materjale pabervöö ja kaardi tegemiseks – tellisin mitmest eritihedusega materjalist näidised (pildil üks näide halvast trükist) ja lõpuks valisin siis parimad välja ja läksid trükki! Kuna karp on sama, mis mu kangast poekoti pakend, siis need on mul kenasti suuremas koguses tellitud ja olemas. 

• Kõik testitud ja tellitud ja näidised valmis, nüüd tuli asuda tootefotode juurde. Mul ei ole kunagi midagi sellist juhtunud, aga seekord pidin tootepilte tegema kaks korda. Ma ei tea, kust mul sellised mõtted üldse tulevad, aga olin otsustanud esimesel korral modelli üleni musta riietada ja siis nende riiiete taustal musti kindaid pildistada (kust tulevad sellised ideed?). Ma enda vaimusilmas kindlasti kujutaisn ette, kuidas on selline artsy must-mustal kombinatsioon, aga see tuli välja pigem lihtsalt must, sest ei olnud näha, et musta riietuse juures üldse mingid kindad ka on. Nägin nedne piltide töötlemisega ikka kena 7 tundi vaeva (sest olin mega kindel, et küll ma nad sealt musta riietuse tasustalt välja töötlen) ja lõpuks sain aru, et ok, ma pean uuesti tegema. 
• Pildistamine #2 (tsau, Maria ja Algo, kes selle korra veel läbi pidid tegema!). Püüdsin vältida kõiki vigasid, mida esimsel korral tegin (sh mustad riided) ja nüüd jäin tulemusega täitsa rahule. Kuid ega ikka kui reha piid püsti maas edasi on, siis ikka sinna otsa tagasi: endiselt mõtleisn, et sooviks teha ikkagi paar sellist kunstilisemat pilti toodetest musta laua peal ka – küsisin natuke Marilinilt (tsau, aitäh!) nõu ja nii – no ma ütlen, et läks igaljuhul paremini kui esimesel korral! 
• Ja no viimaseks ei jäänudki muud teha kui pildid e-poodi üles panna, varustada tooted kirjeldusega ja siis jääda tellimusi ootama (ja oleme veits ärevil, et äkki mitte keegi ei taha). 

Niimoodi need kindad kõigest kolme aastaga valmis saidki! Kokkuvõttes olen ma hästi rahul ja isegi uhke enda üle, et ma seda ideed salli ja sallivuse teemaga ära ei lörtsinud ja raatsisin oodata õiget ideed! See ei ole asi, mis minuga liiga tihti juhtub. Ma olen ikkagi pigem see vend, kes ära teeb ja ei jää ootama ideaalset lahendust.

Igaljuhul kui mõtled, mis on kõige ägedam kingitus sõbrapäevaks oma mehele või naisele või sõbrannale või õele, siis oma tellimuse saab vormistada mugavalt epoes! Kui Sul on mingi kindel visioon tikandi kujudnuse ja paiknemise osas, siis anna kindlasti sellest märku ja saame võimalusel sellega arvestada!

Tekst ja fotod Anna Lutter