Mõnikord juhtub, et keegi tituleerib mind (ilmselges meelte segaduses) fotograafiks. Igal sellisel hetkel tunnen ma enda sees kohutavat piinlikust, sest ma olen ise alati väga skeptiline selliste persoonide (seal hulgas iseenda) suhtes, kes on omale peegelkaamera soetanud ja püüavad sellega, ilma teadmiste, kogemuste ja nägemuseta,
Instagram-i (@lutteranna) jälgijad ja põhjalikumad Kodu & Aed (LINK) ajakirja lugejad on ehk juba märganud, et alates sellest aastat kirjutan, pildistan, teostan ja stiliseerin Kodu & Aed ajakirja nii umbes paar “tee ise” projekti numbri kohta. Need, kes ajakirja ei loe, saavad minu projektidega nüüd ja edaspidi blogi vahendusel tutvuda. Jaanuari
Kui keegi inimene rongis kunagi Einsteinil oma relatiivsusteooriat lahti oli palunud mõtestada, ütles ta legendi järgi ise nii: “Kui peas on kolm juuksekarva, siis on seda vähe; kui supis on kolm juuksekarva, siis on seda palju.” Seega sujuvalt (või mitte) relatiivsusteoorialt käesolevasse postitusse üle minnes,
Jõulud! Tõenäoliselt on ühele harju keskmisele inimesele juba novembri algusest selle püha saabumisest aimdust andnud raagus puudel sinistes tunkedes ronivad džentelmenid; punaste tüttmütsidega ehitud näotud Koduextra ja Jyski reklaamlehed; pakkepaberi rullidega kaubanduskeskustest väljuvad naisterahvad ja õhtuti diivanitel hõõgveini joovad abikaasad. Minu selle aasta kõige suurem
Ehki alateadvus kosutab mind ikka ja jälle kuskilt kaugest põhikoolist saadud teadmisega, mis väidab, et inimene õpib oma enda vigadest, siis mina olen konstantselt otsustanud oma alateadvuse aatelised püüded kõikvõimalikke meetodeid kasutades maha suruda ja ära eirata. Jah, ma ei ole oma vigadest õppinud. Ajalugu
Ehki värske Käsitöö ajakirja ilmumine jäi juba kahe kuu kaugusesse minevikku ja vahepeal on jõudnud lisakas aastaajale vahetuda ka saatejuhid Rahvusringhäälingu tele-eetris ning karv valgejänese seljas, ei ole ma siin veel oma rõõmu jagada jõudnud. Rõõm on, rõõmu on! Sügisnumbris figureerisin kolme projektiga. Kaks neist
Sügisköhade ja psühholoogiste nohude kiuste ajasime täna ennast Pääreni ja Mariaga toast välja. Kaasa pakkisin eile öösel fabritseeritud mütside ja sallide eksemplarid ja mõned komplektid vahetusriideid, mida nõudlik ja pikaagse modellikogemusega Päären otsustas meie tagasihoidlikul võtteplatsil selga muidugi mitte panna. Rõõm-rõõm! Hoolimata arvukatest vahejuhtumistest ja
Tundub, et evolutsioon on jõudnud müügiplatsilt kaugemalegi. Kaks postitust nädala aja sees on selles ajaveebis midagi fenomenaalset. Põhjuseid sellise olukorra sündimiseks on mitmuses. Alustan kõige uhivärskemast. Umbes mõned päevad tagasi tulin mõttele fabritseerida lisaks täismeeste kikilipsudele ka mõned väikese inimese kikilipsud, ikka nii, et papa
Julge kuu aega on möödas eelmisest postitusest. Õhus on tunda juba plusskraade ja rohi kasvab kiiremini kui sõidab haljastajate kaheteist-silindriline murutraktor. Hoolimata progressioonist looduses olen mina endiselt öökullide lainel. Viimaste nädalate jooksul on neid minu masinate alt tulnud kümmekond ja loetud isendid on ka juba
Mäletan selgelt seda tunnet, kuidas juba umbes seitsme aasta jagu aega tagasi keskturu suvises melus ühele õnnetule tuvile peale astusin. Ise olin sinna basaarile sattunud otse tantsupeoproovilt, jalas õhukese tallalised tantsusussid ja seljas paljad sääred. Ja siis mäletan veel seda, kuidas üks teinekord peale jalgrattasõitu
