Tundub, et evolutsioon on jõudnud müügiplatsilt kaugemalegi. Kaks postitust nädala aja sees on selles ajaveebis midagi fenomenaalset. Põhjuseid sellise olukorra sündimiseks on mitmuses. Alustan kõige uhivärskemast. Umbes mõned päevad tagasi tulin mõttele fabritseerida lisaks täismeeste kikilipsudele ka mõned väikese inimese kikilipsud, ikka nii, et papa
Julge kuu aega on möödas eelmisest postitusest. Õhus on tunda juba plusskraade ja rohi kasvab kiiremini kui sõidab haljastajate kaheteist-silindriline murutraktor. Hoolimata progressioonist looduses olen mina endiselt öökullide lainel. Viimaste nädalate jooksul on neid minu masinate alt tulnud kümmekond ja loetud isendid on ka juba
Mäletan selgelt seda tunnet, kuidas juba umbes seitsme aasta jagu aega tagasi keskturu suvises melus ühele õnnetule tuvile peale astusin. Ise olin sinna basaarile sattunud otse tantsupeoproovilt, jalas õhukese tallalised tantsusussid ja seljas paljad sääred. Ja siis mäletan veel seda, kuidas üks teinekord peale jalgrattasõitu
Siis kui soojuse asemel oli õhus tunda külma tuult ning päikeseprillide eest tuli pähe tõmmata kapuuts, siis sai rohkearvuliselt tööd tehtud. Ja nüüd kui õmblusmasin sooja piruka ja teega enam apetiitsed ei tundu, on täpselt hea aeg õues ajakirjade lugemiseks ja töö ebategemiseks. Kõige trükivärskem
Suvine number Käsitööd on väljas, rõõm! Minu kaastööd on sees. Igas mõttes sees: ajakirjas sees ja saabuvale suvehooajale ehk loomuvastaselt ka toas sees, nelja seina vahel. Veel enne seda kui Päärenit olemas ei olnud teadsin ma, et plastmassist värvilisi mänguasju minu kodus olema ei saa.
Je! Ja selle blogi teine ametlik loosimine on otsa saanud ja ära lõppenud ja kahtlemata mul on suur rõõm, et osalejaid oli oodatust väga palju rohekm. Pikk aitähhhh kõigile, kes asjasse segatud olid! Fortuuna on oma töö teinud ja mul on kena tunne öelda, et
… siis ma joonistaksin enda ümber palju heatujulisi, terava huumorimeelega, andekaid, töökaid ja ilushäid inimesi.Juba sellest ajast peale kui minu tööliskarjäär Vembu-Tembumaa basseini ääres plastmassist toolidel kunagi alguse sai, olen ma ikka vahetevahel mõelnud kui suur rõõm on omada enda ümber maailma kõige ilusheamaid inimesi.
Minu rõõm on deklareerida, et Võru, Saku, Viimsi, Kuressaare, Kurtna ja veel mõne teise ilusa nimega Eestimaa koha liivakastides eksisteerib umbes seitskümmend väikest inimest, kellel on peas minu õmmeldud müts ja kaelas minu triigutud sall. Rõõm, rõõm, rõõm. Jagatud rõõm on aga teadagi vähemalt poole
Käisin laupäeval läbi peaaegu kõik Tallinna heamamad poed, oleks mulle veel üks päev jagatud, oleks kõikidesse jõudnud. Ja kui keegi ootab siit nüüd ülevaadet Hullude Päevade ostumelust, H&Mi uuest kevadkollektsioonist või Ülemiste Keskuse laiendusest, siis tuleb teil pöörduda mõnda adekvaatsemasse blogisse. Mina aga kirjutan –
Kui ma esimest korda Päärenile mütse ja salle õmblesin, peaaegu natuke vähem kui aasta tagasi, ja siis neid tema, pooleaastase kuti, peal pildistada üritasin oli see otsemõtteliselt üritus: katse nurjumine; aga juba siis ma arvasin ja lootsin, et usutavasti on lihtsalt iga algus raske (loe
