minu joonistus Woolishi pleedil!

minu joonistus Woolishi pleedil!

Mu joonistus ei ole kunagi teab, mis asi olnud. Mulle on alati meeldinud joonistada, aga ma ei oska asju realistlikult edastada. Aga nagu ka teistes valdkondades, siis ei ole see pisiasi mind kunagi heidutanud ja nii ma siis käisin isegi kunstiringis, sest kui entusiasmi jagub, siis on kõik võimalik. Kunstiringist on mul hästi selgelt meeles üks seik. Tahtsin sellel päeval koju minna ja ei viitsinud üldse mürgeldada nende värvidega seal kunstiklassis. Teemaks olid meil puud. Aga kohusetundliku õpilasena keevitasin sinna paberile guaššidega mingid puud ritta ikkagi. Kolm tükki. Üldse ikka ei viitsinud, ei viitsunud mingeid oksi joonistada vaid tegin nagu lihtsalt sellise robustse tüve ja siis selline kerajas puhmas sinna peale. Kuna parasjagu oli sügis, siis sündis see kõik oranžikas tonaalsuses. Tegin valmis ja olin niiii valmis koju saama, sest joonistus ju tehtud. Aga õpetaja: “Vau, Lutter, see on küll su parim töö – väga-väga hea. Tõesti hästi huvitav lahendus! Teeme nüüd siit edasi veel kolm pilti puudest ka teistel aastaagadel – see sobib ideaalselt kooli fuajeesse.” Ja ma tahtsin koju minna …

Aga miks see vahejuhtum mul siiani meeles on? No eks ikka sellepärast kindlasti, et päris kaua rippusid mu neli taiest “Kolm puud. Aastajad” koolifuajees. Aga teisalt kindlasti sellepärast, et see oli vist esimene kord, kus ma mõistisn, et kõik ei peagi realistlikult ilus olema, võino üldse ei pea ilus olema, mõte võib olla oluline. Sellel hetkel ma veel ei mõelnud, et võib-olla õpetaja soovis mind lihtslat motiveerida ja no veits nagu liiga palju kiitis – arvasin, et nii päriselt on – aga ükskõik, kas ta siis tegi seda motiveerimise eesmärgil või lihtsalt, sest talle päriselt meeldis, siis mõlemal juhul on tema panus sellesse, et ma täna julgen üldse joonistada väga suur – aitäh, õpetaja Kaie Kuusing.
Peale seda “ei takista vallid ei takista mäed” ja ma joonistan päris palju. Sodin alati vihikutesse, teen skeeme, teen joonised, teen joonistusi, trükin, maalin, vesivärvin. Sest mulle lihtsalt meeldib. Nii sündisid kõik mu raamatute illustratsioonid, isadepäeva kikilipsu aluste kujundused, emadepäeva koti pakend  (millele õigepea on täiega täiendust oodata! Juhuu!) ja no kasvõi viimane jänes Joonase seiklus. Ometi ühendab kõiki neid juhtumeid asjaolu, et tegin need joonitused hädavajadusest – ehk siis oli vaja pakendit ja kust sa seda inimene mujalt siis ikka võtad kui tuleb pusida ja ise teha. Ma tunnen küll, et mõnikord see isetegemise entusiasm ja põhimõte “kõike saab ju ise teha” mulle saatuslik, sest palju kiirem ja parem tulemus saaks kui mõnda eksperti näiteks kasutada. Näiteks noh.
Ja seda suurem oli mu üllatus kui ma eelmisel suvel sain e-maili, milles seisis küsimus: “Kas sa tahaksid tekkidele joonistused teha?” Algul olin suht kindel, et see on järgmine kiri sarjast “Olen Zamunda prints, kes on teie vanatädi onupoja naise vend – kõik lähedased sugulased on tedmata kadunud ja teie olete nüüd trooni pärinud, palun saata pangaandmed.” Aga kui see meilivestlus oli juba mõnda aega siis ikkagi kestnud, siis selgus, et ei ole prints Zamundast vaid hoopis Eigo Woolishist, kes päris tõsimeeli pakkus mulle välja, et teeks koos ühe toote ja mind on vaja selleks, et ma JOONISTAKSIN pildid.
Woolishil oli plaan välja tulla uue pehmete meriinost lastepleedide/ tekikeste sarajaga. Neil oli väga ägedalt välja mõeldud lugu selle teki ja sarja juurde ja nad teadsid päris täpselt, mida nad tahavad. Idee oligi siis skandinaaviapärane minimalistlik loom tekil, kes piilub kuskilt tagant. Ehk siis näha ei ole mitte terve loom vaid loom piilub, sarja nimi “Kes seal on?”. Eigo andis mulle ette ka kolmteist looma ja mõned pildid, mis neile meeldivad, et saaksin stiili ja üldmõtet tabada.
No ja siis hakkas minu töö pihta – see oli vist esimene töö Kuudi pika laua taga, mida üldse tegin – seepärast oli see mulle ka väga eriline – Kuut oli just avatud – ja lapsed olid maal vanaema juures ja ma olin üksi suure laua taga ja joonistasin. See kõlab siin muidugi kõik väga hästi, aga reaalsus on see, et tegelt ikka Eigo pidi mind veits tagant ka torkima ja kõik kippus venima – nagu ikka. Meie tööprotsess nägi välja nii, et ma joonistasin, saatsin Eigole. Eigo vaatas, ütles, mis meeldib, mis ei meeldi. Ma joonistasin uuesti, saatsin Eigole jne. Võib-olla kõige suurem muutus, mis võrreldes esimeste piltidega tegin oli see, et alguses jäi peale ainult looma pea, aga mingi hetk kui kõik mu joonistatud loomad nägid välja nagu kolme looma ristsugutis ja ei meenutanud konkreetselt karu ega jänest ega ka hunti vaid neid kõike korraga, siis hakkasin analüüsima, et kuidas siis saada nii, et ta ikka meenutaks ühte konkreetset ja siis sain aru, et käpad ja saba on eriliikidel üsna väljendusrikkad ja otsustasingi need siis ka pitidele panna. See töötas!
Kui me siis enamvähem olime kujude osas paika saanud ja parimad välja valinud, siis mulle meeldis väga see, et Eigo ülihästi ja täpselt ütles, mida muuta – a la käpp veits nurga alla, saba rohkem välja. Ja ma siis joonistasin veits jälle ümber ja lõpuks endalegi üllatuseks sai isegi teatud tingimustel eriloomad ära tunda piltidelt. Siis panin pildid arvutisse, saatsin Eigole ja põhimõtteliselt juba kuue-seitsme kuu pärast olid tekid valmis! Tegelikult tekid sündisid ikkagi natuke varem, aga Eigo nägi veel suurt vaeva pakendi välja töötamisega. Kuna mulle endale väga meeldivad läbimõeldud ja sõnumiga pakendid, siis minu meelest oli see inveteeritud aeg tulemust väga väärt! Lõppkokkuvõttes valmis siis justkui raamat, mille peal on see sama loom, kelle tekk sees on ja siis pakendi sees on veel ka üks lugu sellest loomast. Woolish on ka üleüldse väga äge selle poolest, et neil on nii armsad ja tähendusrikkad detailid, sildid.
Ja peale seda kui pakendi idee oli olemas, läks veel natuke aega mööda ja siis Woolishi Anna saatis mulle autost fotod trükivärskete pakenditega, mis esialgu said küll valetpidi prinditud, aga kokkuvõttes hakkas asi ilmet võtma. Ja nüüd möödunud nädala lõpus saatis Anna mulle pildi, kuidas Eigo köögilaua taga pakendeid kummitab ja lõpuks on ka tootefotod valmsi ja tooted Woolishi epoes üleval!
Ehk siis enamvähem natuke vähem kui kümme kuud ja üks tekk jõudis ideest tooteni! Aitäh Annale ja Eigole, kes minu poole mingitel üsna segastel asjaoludel otsustasid pöörduda! Kokkuvõttes on ikka väga-väga äge näha enda joonistust mingil päris tootel ja päris asjal – ja veel nii ägedal asjal! Tekid on üleni meriino, valmistatud Kaunases ja minu meelest ideaalne katsikukingitus! Ja Woolish on üleni Woolish – maailma kõige armsamate ja andekamate inimestega seal taga! Kui te mind ei usu, siis hiljuti kohtusime Anna ja Eigoga ka LIVE kohtumistesarjas “peale KUUT” – saate seda järele vaadata ja kuulata või siis minge nende väga värskele ja sisukale kodulehele!
Tekst Anna Lutter. Fotod Anna Lutter, Anna Siimu, Martin Kosseson. Aitäh, Woolish.
#lifehack – kuidas teha ideaalset kingitust? (esimene osa)

#lifehack – kuidas teha ideaalset kingitust? (esimene osa)

Postituste sari #lifehack on mu suur lemmik (ja ma näen statistikast, et teie ka, mis on ka loogiline, sest kui teha midagi suure kirega, siis see paistab välja, päriselt ka, isegi statistika oskab kirge näidata!). Ma olen alati tahtnud jõhker häkker olla, aga kui ajupotentsiaal tarkvara häkkimisega tegeleda ei võimalda, siis olen ka igati rõõmus kui saan häkkida Ikea mööblit, oma koristamisvõtteid, kõhulihaseid, kaltsukaid või antud juhul kingitusi. Teate seda tunnet kui mõne SINU inimese sünnipäev on homme ja Sul puudub absoluutne mõistmine, mida talle kinkida. Ma tahaks kirjutada, et ma ei tea, aga tegelikult tean küll, päris täpselt tean ja see tunne sakib sajaga. Sellepärast on mul juba pikka aega kasutusel mõned #lifehackid, kuidas kinkide tegemist sujuvamaks muuta ja kuidas päriselt teha ideaalselt perfektset kingitust.

1. Kuula! Ja ära kunagi – ma mõtlen mittekunagi – usalda oma mälu! Teisisõnu, Ott Lepland ei valeta – kuula! 

Kuulamine on ilmselt nõuanne, mida saab kasutada väga mitmedimensiooniliste probleemide lahendamiseks. Päriselt soovitan seda isegi oma mehega proovida – olen saavutanud üllatavaid tulemusi! Aga tegelikul tõesti, enamuse ajast on mul kombeks endast rääkida, enda lood, enda kogemused – teotudes USA teadlaste uuringutele võin kinnitada, et ma olen inimene nagu iga teine ja seepärast võin laiendada seda iseendast rääkimise ja oma murede defineerimise fakti ka teiste inimeste peale – me koguaeg räägime sellest, mis on meie valupunktid, mida me väga tahaksime, mida meil vaja on, mida meil vaja ei ole, aga ikka tahaks.

Ehk siis enamasti olen ma kordi ja kordi kuulnud erinevaid asju, emotsioone, sündmusi, seiklusi, mida minu inimene kogeda ja saada tahaks, AGA! Aga mul ei ole need meeles sellel hetkel kui on tähtpäeva eelne õhtu ja ma olen Prismas ja mõtlen, et “Mida kuradit ma sellele tüübile siis kingin, appi kui tüütud need tähtpäevad on, kes need välja mõtles?!”. Mul on lahendus – juba aastaid on mul märkmikus leht, kuhu ma panen igakord kui keegi mu headest räägib mõnest murest, huvist, ambitsioonist, millest minu jõud üle käib, ma panen selle asja sellele lehele kirja! Toon praktilise näite – mu ema (tsau, emps) käis eile mul abis silte augustamas ja muidugi rääkisime me töö tegemise ajal juttu (ja muidugi olin mina samal ajal spioonimas ideid, mida jõuludeks kinkida). Ta rääkis, kuidas Kata (mu õde) 2. klassi koolikott nii kaua vastu on pidanud ja ta siiamaani kasutab seda oma trennides käimiseks (sic!), aga kuna tal on nüüd CD-de asemel iPod (mu ema on tantsuõpetaja ja nagu selgub ka arenemisvõimeline), siis ei ole enam nii suurt kotti vaja. No selge, ma otsisin märkmiku välja, panin kirja, eile nägin just Primas neid ägedaid Fjällräveni seljkotte – nüüd tõmbasin just maha, sest sa ju loed mu postitusi ikka, eks emps? Aga ootan nüüd uut vestlust (ja seda, et Sa tööle tuleksid, emps) ja olen koguaeg valmis oma märkmikut täiendama. Äkki järgmine kord räägime sellest, kuidas tal öösel külm magada on. Ma olen igaljuhul valmis ja tean, kust Familoni tekke saab!

2. Kingi asju, mille hind tundub Sulle nii jabur, et Sa ei raatsiks seda kunagi osta! Nagu tegelt, kes ostab nii kallist asja?

Hulluks läksid, Anna? Ei läinud, koguaeg olnud. Haha, väike nali ka siia sekka, jube vahva! (Meenub mõte, et igas naljas on killuke tõde, uuh) Igaljuhul, olete kunagi vaadanud seda Iittala tassi? 15,95 eurot – kes oleks nii loll ja ostaks endale nii kalli tassi? Sul on õigus, ega ikka ei ostaks küll, aga kes on vaadanud seda tassi ja mõelnud, damn kui hea tee selle seest maitseks? Jep, igaüks meist (ok, kunstiline liialdus, mulle meeldib). Kui ma lähen sünnipäevale, siis minu keskmine kingituse eelarve on umbes 25-30 eurot ehk siis sinna sisse mahuks kaks tassi – sest loodame, et Prismas on veel parasjagu soodukas ka nendele tassidele. Tassidele, mis ei ole lihtsalt tassid, vaid on Iittala tassid. Ja mõtle nüüd kui kaua kingisaaja on neid tasse (või siis ükskõik millist teist disaintoodet, mille hind ei ole ühe praktilise meelega inimese jaoks ratsioaalne) Prisma riiulis vaadanud ja tõstnud ja katsunud ja nüüd ma saan talle need tassid kinkida – ma olen täiesti kindel, et vähemalt kuu aega ta mõtleb iga hommik kohvi juues minu peale! Ehk siis kui Sa mõtled mõne asja peale, mida Sa viimati poes tõstsid ja mõtlesid, et ahh kui lahe see oleks, aga panid tagasi, sest “tegelt mul ei ole seda ju vaja, mul on nii palju asju, asjad ei tee mind õnnelikuks” ja kui Su enda hea inimene sellega Sind mõnel tähtpäeval üllatab, siis ei ole see enam üldse mitte ainult see sama hea asi, mida Sa nii väga tegelikult tahtsid, vaid see on parim asi, mis Sinuga juhtunud on – Su ümber on parimad inimesed!

Ja kui Sa otsid disaini, siis ei pea tingimata mõnesse disainipoodi minema, suurtes kaubanduskeskustest on ALATI hinnad kõige madalamad, mis on loogline, seega sellised ägedad brändid nagu Iittala, Fiskars, Finlayson on Prismas olemas ja väga hea hinnaga.

3. Kui Sa täpselt ei tea, siis ole praktiline (ja tagasihoidlik)! 

Mitu kotitäit kodukaunistusasju või nõusid, mida keegi Sulle kinkinud on ja mida Sa kordagi kasutanud ei ole, Sa Uuskasutuskeskusesse viinud oled? Ma loodan, et väga mitu, sest vastaseljuhul lebavad need kasutud asjad, mida Sa nagunii kunagi välja ei võta ikka Su kappides ja raiskavad Su ruumi, aega ja kõike muud. Mõnikord tuleb teha kingitusi ka neile, kellest ei ole päris head arusaama, kes ta siis täpselt on ja mis asja ta siin planeedil ajab. Maitsed on erinevad ja seepärast ei soovita ma kunagi kinkida “ilusad” nõusid või “mega armast” voodipesukomplekti. Mida ma aga soovitan kinkida on hästi praktilised ja neutraalsed asjad nagu näiteks Hard Face Fiskarsi pann, tagasihoidlik Finlaysoni köögirätik või Fiskarsi käärid – need on asjad, mida meil kõigil nagunii elus vaja läheb ja kui Sul just ei õnnestu valida mõnda väga kirevat mudelit neist, siis vähemalt mina küll selliseid asju alati kasutan, isegi kui ma ise valides täpselt seda ei oleks võtnud, aga ära kuluvad ikka. Seega – kingi praktiline asi, mis on tagasihoidlik ja mida pidevalt kasutatakse ehk siis asi, mis kulub – niiet kingisaajal on hea meel kui ta ise ei pea uut muretsema ja otsima hakkama.

4. Jäljenda – monkey does as monkey sees. 

See on üks väga kaval nipp – kas Sa analüüsid seda, mida teised Sulle kingivad? Sa peaksid! Üldjuhul kingivad inimesed ikkagi neid asju, mis neid kõnetavad – kui see ei ole just kingitus, mis läheb minu postituse esimese (kuula, mida ta tahab) või teise (kingi seda, mida ta ei raatsi) punkti alla. Vaata, mida nad Sulle kingivad ja Sa võid olla kindel, et neile meeldib kui neile seda sama kingitakse. Praktiliselt – teate inimesi, kes koguaeg eksklusiivseid ja erilisi toiduaineid/ toite kingivad – selge, neile meeldib see – vasta samaga! Mine Prismasse ja veeda mõne toiduaine vahes kauem kui 7 minutit ja Sa leiad raudselt midagi põnevat! Tead inimesi, kes koguaeg Piletilevi kinkekaarte kingivad – vasta samaga – nad tahavad tearisse minna, anna neile see võimalus! Kui ta kingib igaaasta jõulude ajal jõulutulukesi, vasta samaga!

Okei, see postitus on läinud nii pikaks, miks? Sest kingituste tegemine ongi teadus, hea kingitus sünnib ainult ja ainult läbi suure pühendumise ja läbimõtlemise. Nendesse panustatakse palju aega ja energiat. Kui Sul on keegi, kes teeb Sulle alati perfektseid kingitus, siis Sa oled õnnega koos ja võid olla kindel, et Sa tähendad, Sinust hoolitakse ja… Ah, see on lihtsalt pööraselt äge! Aga mul on veel umbes sama palju mõtteid ja häkke, aga ma otsustasin just selle romaani kaheosalisena välja anda, niiet jätan Sind hetkel nende mõtetega siia, aga see ei ole minu poolt veel kõik – kingi häkkide teine osa varsti poodides blogis! Kui Sul on endal häid nippe, siis Su mõtted on mulle alati väga VÄGA tähtsad ja ootan neid – ma tahan ka targaks saada – jagatud tarkus on kaks korda suurem!

Tekst, fotod Anna Lutter. Aitäh, Prisma

ma olen kohati ikka totaalne teenager

ma olen kohati ikka totaalne teenager

Ühel nädalavahetusel  kui Algo oli lastega maale läinud (terveks nädalavahetuseks!) ja mina olin üksi koju jäänud (terveks nädalavahetuseks! sic!) sain ma aru, et lapsevanema elul ja teenageri elul on rohkem ühist kui ma olen kunagi osanud arvata. Tõsiselt – milline teenager ütleks ära vabast majast – või milline lapsevanem? Lisaks sellele, et mõlemad väärtustavad vaba pinda, esineb mõlemal tugevaid meeleoluhäireid. Huh, ma tean omast käest, kuidas ühel hetkel tundub kogu mu elu nii tore ja siis järgmisel hetkel ei saa ma aru, kuidas mu lapsed üldse korraldustele ei allu – minu lapsed?! – ja kuidas mu mees minust kunagi aru ei saa nagu kuidas? Kui päeva alguses tehtud perfect selfie läks Instasse üles, siis juba lõunaajal ei soovi see noor inimene toastki välja minna, sest ta on nii jube ja mõttetu vend.

Muusika. Nii täiskasvanud kui teenagerid armastavad muusikat. Pisike vahe on selles, et täiskasvanuna saad sa isegi endale mõne kontserdipileti lubada. Teenagerina tuleb Youtubes ringi piraatida. Nii täiskasvanutele kui ka teenageritele on ülieluoluline, mida teised nendest arvavad – ühiskonna normid. Ootused lastele, abielule või soliidses pikkuses kunstripsmetele – nad mõlemad tahavad olla aksepteeritud.

Ja nii ma siis olin terve nädalavahetuse üksi kodus – mis väljendus tegelikult enamjaolt kodust eemal olemisest – reede õhtul äge kokkusaamine kursakaaslastega, laupäeval koolitus ja õhtul kodus töö tegemine – poole ööni välja. Täpselt samad rõõmud, mis ühel teenageril – kaua üleval olla ja teha seda, mis sulle meeldib.

Peamine põhjus, miks ma teenageri elu ja enda eluga sarnasusi oskan näha, on see, et ma olen selle ise läbi teinud ja mitte nii, et tegin sellise kahepäevase koolituse raames, vaid mul oli see teenageri periood ikka süvendatudõppe vormis. Aga teine põhjus, miks ma neid ühispunkte näen, on see, et mul elab paar maja edasi päris oma teenager – minu 17aastane õde. Juba ammu selgus, et nii talle kui mulle meeldib poodides käia. Võtsime ette ja läksime pühapäeva hommikul Stockmanni. Kesklinna ma üldjuhul väga tihti ei satu, sest parkimine on kitsas ja tasuline, Stockmannis saab püsiklient kaks tundi tasuta parkida, niiet sellepärast oli sinna minek väga mugav.

Stockmannis oli avatud juba jõulupood – mulle meeldib kui poes käies saab ka inspiratsiooni koguda – jõulupoe alale rajatud majaraamid olid üliäge lahendus – tuled, kaunistused, küünlad olid poe alale paigutatud väga maitsekalt – niiet kui tahad jõulutunnet sisse saada juba, siis ma soovitan küll Stockmanni jõulupoodi jalutama minna või siis kodus küünal põlema panna ja glöggi juua ja hapukapsast süüa – või siis seda kõike korraga!

Lisaks jõulupoele vaatasin oma õega koos ringi ka koduosakonnas – ka seal oli üliägedaid asju! Palju tuntud ja kvaliteetsete brändide ja kaubamärkide tooteid. Mulle endale meeldivad väga kõik Desing Letters tooted – ideaalne jõulukingiks. Lisaks püüdsin veel piltidele saada mõned tooted, mis tundusid mulle hea kingiideena – Stockmannis on see aasta võimalik jõulukingid nüüd – kohe praegu – ära pakkida lasta ja kuni jõuludeni Stockmannis hoiustada – päris lahe idee, eriti kitsas või uudishimulike laste ja meestega kodus.

Äge kingitus on kindlasti mõni Fiskarsi pann või pada, erinevad joogipudelid, Iittala nõusid sobib mu meelest ka alati kõigile kinkida. Lisaks leidsime Stockmanni toiduosakonnast stiilsed õli- ja soolapudelid ja igasuguseid erinevaid ilusate pakenditega teesid, mida mu õde mulle soovitada teadis – ka alati äge mõte kingituseks, mulle küll meeldib selliseid erilisi ja ilusaid asju oma pakkide seest leida ja neid sinna teistele ka ise panna! Igaljuhul minu selle aasta esimesed kingitused on juba ostetud – väga rahul sellega. Kas Sa oled kingitused juba ära ostnud või vähemlat välja mõelnud, mida kinkida?

Fotod ja tekst Anna Lutter. Aitäh Stockmann

sisutsusmess Habitare ja ägedad sisustusleiud Soomest

sisutsusmess Habitare ja ägedad sisustusleiud Soomest

Käisime laupäeval Soomes Habitare sisustusmessil. Tegelikult vääriks see postitus, aga sama palju järgnevat sissejuhatavat lauset: “Käisime Soomes Jyskis – vao!” Enamasti olen Soomes käinud autoga (sest, kes see Ikka Ikeast asju käe otsas ära jõuab tuua), aga seekord oli meil eksklusiivselt kasutada giid (tsau, Doris-Kelly) ja otsustasime liikuda ilma autota – väga lihtne kui lõpuks ühistranspordipileti ostmise selgeks saime ja parkimise pärast ei pidanud ka kuskil muretsema.

Esimese asjana sõitsime hommikul linna peal sihitult trammiga ringi, aga kui me lõpuks olime õiges suunas liikuvale ja õigele trammile peale istunud, siis jõudsime messile. Eesti messiga ei saa seda suurt võrrelda ja kuna ma kuskil mujal messil ei ole kunagi käinud, siis ei ole ma väga adekvaatne siin mingit analüüsivat lõiku sellest messist kirjutama. Küll aga oskan öelda, et mulle endale väga meeldis ja oli meeleolukas. Sain eelkõige palju ideid kooli. Aga oli ka päris ootamatult ja põnevalt lahendatud boksikujundusi ja uusi tootearendusi. Messil oli ka väike programm erinevate esinejatega – soome keelt ma ei mõika, aga kui lavast mööda käisime oli ekraanil slaid, mille Kelly tõlkis: “Käsitöö on tee õnnelikkuseni” – niiet tundus, et nad rääkisid seal päris õiget asja.

Peale messi oli Kelly kokku pannud tuuri Helsinki parimate sisustus- ja disainipoodidega. Instagrami stoorides juba näitasin ka mõnda poodi seest. Vaieldamatult kõige ägedam elamus oli Jyskis. Põhimõtteliselt, kõik, mis seal Jyskis oli, kõik oleks mulle koju sobinud. Me jõudsime Jyski 7 minutit enne sulgemist, niiet väga põhjalikult seal üldse inspekteerida ei jõudnud, aga ma ei jõua ära oodata, et Soome Jyski veel minna! Kuna paljud teist tundsid huvi, et mis ma Soomest ära tõin, siis järgevalt näitangi ja kirjutan juurde hinnad ja kui ma tean, siis kirjutan juurde, mis poest need tulid ka.

Ülal olevad asjad on tegelikult hoopis ostetud Eesti Jyskist, aga ka nende kohta tuli palju küsimusi ja olid ägedad leiud, siis panen nad ka siia. Metallist majake (5,99 eurot), kuubik küünlajalg (1,99 eurot) ja hall padi (14,99) – otsin need Ülemiste Jyskist.

Mustavärvi paberilaadsest materjalist lillepott (7,00 eurot) ja mustadest puuhelmestest VÕTMEkett (14,99 eurot) – olin sellisest asjast unistanud ja mõtlesin pikalt, kuidas ise midagi sellist teha, sest ma päriselt ei uskunud, et seda võib normaalsel kujul olemas olla – aga on – ideaalne koolis klassivõtme kaasas kandmiseks! Need mõlemad ostsin sisustusmessilt Piirouki boksist.

Ühest sisustuspoest, mis müüs palju elektroonikat ja kõike muud kodukaupa ka, sain kaks ägedat lampi – mul ei tule selle poe nimi meelde praegu. Esimene betoonist laualamp maksis 2,99 eurot ja siis ümmargune laelamp (diameeter 30 cm) maksis 24,99 eurot – ma veel ei tea, kuhu ma need mõlemad panen, aga tegelen sellega. Viimases Kodu & Aed ajakirjas vist oli just kirjas, et ühekski toas ei saa olla liiga palju lampe – nõus!

No ja siis see Jysk! Ristkülikukujuline klaasist vitriin (4, 00 eurot). Hall minimalistlik küünlaalus (1,50 eurot). Jalgadel lillepott, mida saab kasutada kahte moodi – ühtepidi on pott kõrgemal, teistpidi pott madalamal (5,99 eurot). Ümmarguse puidust korgiga klaaspudel (1,50 eurot). Seebidosaator, mustavärvi (3 eurot) – ei ole kergest plastikust vaid ikka on kaalu ka. Väga lahedad leiud mu meelest ja veel lahedamad hinnad!

Värvliplekkidega laudlina (14,99 eurot) H&M Homeist. Olin seda tükk aega endale kardinaks juba mõelnud (Eesti koduosakonnas ka saadaval) – aga polnud kindel, kas see liiga intensiivne ei jää, aga otsustasin Soomes selle ikkagi osta ja täitsa ok vist.

Niiet, tripid  Ikeasse on minevik – ma ei jõua ära oodata, millal jälle Soome Jyski saan! Milliseid ägedaid sisustuspoode te Soomes külastate?

Fotod ja tekst Anna Lutter

mis nendes karpides siis ikkagi oli?

mis nendes karpides siis ikkagi oli?

Kastid on mulle alati meeldinud. Mulle meeldivad ilusad pakendid ja mul on keldris eraldi nurk, kus ma hoian alles kõikide asjade karpe (kingakarpe, lõhnakarpe, arvutihiirte karpe – you name it), mis mulle meeldivad, mitte nende ASJADE, mis mulle meeldivad, vaid nende asjade KARPIDE, mis mulle meeldivad – need on tühjad ja ma lihtsalt mõnikord käin neid vaatamas. Lisaks sellele, et karbid on ilusad, on nad ka väga funktsionaalseld. Niisiis meeldib mulle ka tühju karpe osta, et neis hoiusutada erinevaid esemeid. Aga seegi pole veel kõik. Mõnikord on karpide sees UUS DIIVAN! Ja mitte niisama kiirelt valitud – päris ok diivan – vaid kaua oodatud ja tahetud diivan. Seega siit järeldus – mulle meeldivad karbid. AGA nagu iga asjaga eestlastel, on minul ka karpidega üks AGA.

Viimane pilt vana diivaniga elutoast.

Valel ajal serveeritud karbid võivad minus tekitada vastakaid tundeid, palju emotsionaalsust. Nii juhtus ka mu uue diivani karpidega, mis pidid saabuma 24-48 tundi peale seda kui nad tegelikult saabusid. Tegelikult saabusid nad minu äsja koristatud kodusse täpselt kaks tundi enne külaliste jõudmist. Korraga oli terve mu elutuba täis mõnusat karbilõhna (vaata pilti mu Instagramist @lutteranna). Kuna minu kogemused karpidega on olnud üpris pikaagsed, siis suutsin säilitada külma närvi ning küllaltki adekvaatselt planeerida ära logistilise teekonna, kuidas karbid – maal viibivate – lastetuppa kiirelt ümber paigutada. Külalistega läks päris lõbusalt ja nii pidi karpide avamiseks ootama järgmist päeva – ootamise magusvalu – lemmik!

Järgmisel õhtul monteeris Algo vana diivani lahti ja uue kokku. Võttis oodatust kauem aega.
Nüüd siis diivanist endast lähemalt. Olin juba ammu mõelnud uuele diivanile, sest vana oli juba vana ja kole ja hirmus väike ka. Ikea kultuurireisidel olin mitu korda seda diivanit proovinud ja vaadanud ja vaadelnud. Olen püüdnud leida alternatiive ka mujalt, kuid see tundus pika kaalutlemise järel ikka the one. Tegemist on Ikea mooduldiivaniga Vallentuna. Mulle meeldib, et mooduleid on erinevaid, neid saab põnevalt omavahel kombneerida. Diivani katted on kõik eemaldatavad ja vahetatavad ehk siis kui meie praegune helehall ära peaks tüütama (või lapsed), siis on valikus veel mitmeid teisi värve – võib väljavahetada kõikide moodulite katted kui ka paari moodli katted – Ikea kodulehel on palju võimalusi visualiseeritud ka. Ikeal on hästi mugav programm, kus neid mooduleid omavahel kokku saab proovida panna ja sealt saab asjad juba kassanimekirja ka lisada. Kui sisestad programmi koodi WVMD9, näed millise diivani ma endale kokku monteerisin.

Meie diivanil on üks moodul, mis käib lahti voodiks, kaks moodulit, millel on all pesukastid ja kaks sügavat nö tumbamoodulit. Seina ääres oleva istmeosa sügavus on 100 cm, niiet juba sellel osal saab päris mõnusalt eksisteerida. Akna all oleva osa sügavus on 80 cm. Võtsin juurde ka diivani juurde käivad hallid padjad ning omalt poolt panin ka mõned dekoratiivpadjad veel diivanile – võib-olla läksin nendega veits liiale… Diivani taga on seljatoed kogu diiavni ulatuses.

Käisin Ikeas? Ei käinud. ma teadsin kohe – kui olin otsustanud, et tahan ikkagi just seda diivanit – et ma ei hakka seda ise Ikeast ära tooma, sest tegelikult on suurema mööbli tarimine ühele naisterahvale ikkagi üpris tülikas ettevõtmine. Niisiis otsustasin vahendusteenuse kasuks. On teadatuntud fakt, et Soome Ikea on kallim kui Leedu Ikea, sama nali oli ka mu diivaniga. Niisiis tellisin diiavni Leedust, kust diivani koguhind tuli u 200 eurot odavam ja sain selle sama raha eest transpordi tellida. Mina kasutasin Ekspresskullerit, väga kiire ja meeldiv teenindus – onu tassis veel palava ilmaga üksi kõik suured kastid tuppa. Transpordi hinnaks kujunes 236 eurot ja diiavni 5 moodulit 1190 eurot. Kõik osad klappisid omavahel – katted olid õiges suuruses ja värvis – kuni me Algoga siis kokkupandud diivanile maha istusime ja vaatasime, et seina ääres seisab VEEL ÜKS MOODUL. Aga meil oli terve tuba juba diivanit täis. Täna siis selgus, et kuskil oli keegi midagi valesti lugenud ja ülejäänud moodul on juba teekonda tagasi Ikeasse alustanud.

Tekst ja fotod Anna Lutter

 

minu EV100 lemmikud

minu EV100 lemmikud

Kui ma eelmisel aastal Gerdale pulmadeks video kokku panin ja ühe härda klipi taha muusikat otsisin, siis küsisin talt, mis on see laul, mis tal alati (või tihti) pisarad esile kutsub. Madisega kahe peale valisid Maarja “Kuldne põld”. Otsustasin loo valikusse neid kaasata, sest kui ma oleksin endast lähtuvalt selle laulu valiku teinud, siis oleks nende pulmavideo kõige härdama hetke taustaks kõlanud Eesti hümn. Ja see ei ole minu puhul see, et vahest võtab silma märjaks. Iga jumala kord võtab. Alates sellest kui ma need sõnad kunagi pähe sain, lõpetades kolm nädalat tagasi toimunud aastapäeva aktusega koolis ja kõik need ülejäänud korrad nende kahe vahel kui ma kuskil aktusel, üritusel, spordivõistlusel või televiiisori ees hümni kuulanud olen. EV100 raames on kokku pandud Eesti Hümni CD plaat (14,99 eurot, LINK), kus kõlab hümn 16nes erinevas esituses. Suutmata varjata oma erutust selle plaadi osas, otsustasin seda siin blogis välja elada! Peale hümni plaadi on mulle silma jäänud veel mõned EV100 raames fabritseeritud ägedad asjad, millest lemmikumaid järgnevalt jagan.

Nägin Heavy Mentali Instagramis seda Riho Hallopi disainitud Eesti siluetiga T-särki (29 eurot, LINK) ja teadsin kohe, et ma pean selle Algole ostma. Kättesaades selgus tõsiasi, et see sobib mulle palju paremini ja nii ei ole Algo sellega veel käia saanudki. Mõnus, pehme, ilus ja, kes mind Instagramis (LINK) jälgib, siis see teab, et Heavy Mentalist saab lisaks ilusale T-särgile ka väga ilusa klienditeeninduse! Ma pean siinkohal veel välja tooma ühe Eesti temaatilise T-särgi, mis ei ole valminud küll EV100 raames, kuid kuna mulle väga meeldib, siis väärib ka siinkohal näitamist. Tegemist on graafilise disaineri Markko Karu ja rõivadisainer Reet Ausi koostööna valminud särgiga (50 eurot, LINK). Särgid on kokku õmmeldud suurtööstuse tootmisjääkidest.

Käärid – üks mu paljudest nõrkustest! Kui ma nägin neid Fiskarsi EV100 kääre (hind oli umbes 16 eurot, Selverist), siis hakkasin ma hoolikalt mõtlema mitte seda, et kas mul on neid vaja, vaid et mitu paari ma peaksin ostma. Analoogsed käärid tegi Fiskars ka Soome100 puhul ja kirgliku käärikollektsionäärina on ka need mul olemas.

Ja lõpetuseks siis muidugi meie enda (minu ja Algo) EV100le mõeldes loodud toode – vineerist Eesti siluett (hind 38 eurot, LINK). Nii põnev on olnud näha tagasisidena saadud fotodelt Eesti siluette erinevate Eesti (ja ka välis-Eesti) kodude seintel! Kellel veel ei ole, siis veebipoest veel saab!

Muidugi olen veel tarbinud ja kinkinud EV100 sümboolikaga söögi- ning joogitooteid, kuid kuna päris Marko Reikpoi tasemele ilmselt nende  konumeerimisel ja analüüsimisel ei küündi, siis jätan selle osa siinkohal sujuvalt vahele. Ma väga tahaks teada, kas Te ostsite endale EV100 sümboolikaga või selle raames valminud meeneid ja tarbeesmeid? Kui ja, siis mida või äkki oskate minu pisikesse nimekirja lisada veel midagi ägedat?

Fotod ja tekst Anna Lutter

 

 

SaveSaveSaveSave