ma olen kohati ikka totaalne teenager

ma olen kohati ikka totaalne teenager

Ühel nädalavahetusel  kui Algo oli lastega maale läinud (terveks nädalavahetuseks!) ja mina olin üksi koju jäänud (terveks nädalavahetuseks! sic!) sain ma aru, et lapsevanema elul ja teenageri elul on rohkem ühist kui ma olen kunagi osanud arvata. Tõsiselt – milline teenager ütleks ära vabast majast – või milline lapsevanem? Lisaks sellele, et mõlemad väärtustavad vaba pinda, esineb mõlemal tugevaid meeleoluhäireid. Huh, ma tean omast käest, kuidas ühel hetkel tundub kogu mu elu nii tore ja siis järgmisel hetkel ei saa ma aru, kuidas mu lapsed üldse korraldustele ei allu – minu lapsed?! – ja kuidas mu mees minust kunagi aru ei saa nagu kuidas? Kui päeva alguses tehtud perfect selfie läks Instasse üles, siis juba lõunaajal ei soovi see noor inimene toastki välja minna, sest ta on nii jube ja mõttetu vend.

Muusika. Nii täiskasvanud kui teenagerid armastavad muusikat. Pisike vahe on selles, et täiskasvanuna saad sa isegi endale mõne kontserdipileti lubada. Teenagerina tuleb Youtubes ringi piraatida. Nii täiskasvanutele kui ka teenageritele on ülieluoluline, mida teised nendest arvavad – ühiskonna normid. Ootused lastele, abielule või soliidses pikkuses kunstripsmetele – nad mõlemad tahavad olla aksepteeritud.

Ja nii ma siis olin terve nädalavahetuse üksi kodus – mis väljendus tegelikult enamjaolt kodust eemal olemisest – reede õhtul äge kokkusaamine kursakaaslastega, laupäeval koolitus ja õhtul kodus töö tegemine – poole ööni välja. Täpselt samad rõõmud, mis ühel teenageril – kaua üleval olla ja teha seda, mis sulle meeldib.

Peamine põhjus, miks ma teenageri elu ja enda eluga sarnasusi oskan näha, on see, et ma olen selle ise läbi teinud ja mitte nii, et tegin sellise kahepäevase koolituse raames, vaid mul oli see teenageri periood ikka süvendatudõppe vormis. Aga teine põhjus, miks ma neid ühispunkte näen, on see, et mul elab paar maja edasi päris oma teenager – minu 17aastane õde. Juba ammu selgus, et nii talle kui mulle meeldib poodides käia. Võtsime ette ja läksime pühapäeva hommikul Stockmanni. Kesklinna ma üldjuhul väga tihti ei satu, sest parkimine on kitsas ja tasuline, Stockmannis saab püsiklient kaks tundi tasuta parkida, niiet sellepärast oli sinna minek väga mugav.

Stockmannis oli avatud juba jõulupood – mulle meeldib kui poes käies saab ka inspiratsiooni koguda – jõulupoe alale rajatud majaraamid olid üliäge lahendus – tuled, kaunistused, küünlad olid poe alale paigutatud väga maitsekalt – niiet kui tahad jõulutunnet sisse saada juba, siis ma soovitan küll Stockmanni jõulupoodi jalutama minna või siis kodus küünal põlema panna ja glöggi juua ja hapukapsast süüa – või siis seda kõike korraga!

Lisaks jõulupoele vaatasin oma õega koos ringi ka koduosakonnas – ka seal oli üliägedaid asju! Palju tuntud ja kvaliteetsete brändide ja kaubamärkide tooteid. Mulle endale meeldivad väga kõik Desing Letters tooted – ideaalne jõulukingiks. Lisaks püüdsin veel piltidele saada mõned tooted, mis tundusid mulle hea kingiideena – Stockmannis on see aasta võimalik jõulukingid nüüd – kohe praegu – ära pakkida lasta ja kuni jõuludeni Stockmannis hoiustada – päris lahe idee, eriti kitsas või uudishimulike laste ja meestega kodus.

Äge kingitus on kindlasti mõni Fiskarsi pann või pada, erinevad joogipudelid, Iittala nõusid sobib mu meelest ka alati kõigile kinkida. Lisaks leidsime Stockmanni toiduosakonnast stiilsed õli- ja soolapudelid ja igasuguseid erinevaid ilusate pakenditega teesid, mida mu õde mulle soovitada teadis – ka alati äge mõte kingituseks, mulle küll meeldib selliseid erilisi ja ilusaid asju oma pakkide seest leida ja neid sinna teistele ka ise panna! Igaljuhul minu selle aasta esimesed kingitused on juba ostetud – väga rahul sellega. Kas Sa oled kingitused juba ära ostnud või vähemlat välja mõelnud, mida kinkida?

Fotod ja tekst Anna Lutter. Aitäh Stockmann

sisutsusmess Habitare ja ägedad sisustusleiud Soomest

sisutsusmess Habitare ja ägedad sisustusleiud Soomest

Käisime laupäeval Soomes Habitare sisustusmessil. Tegelikult vääriks see postitus, aga sama palju järgnevat sissejuhatavat lauset: “Käisime Soomes Jyskis – vao!” Enamasti olen Soomes käinud autoga (sest, kes see Ikka Ikeast asju käe otsas ära jõuab tuua), aga seekord oli meil eksklusiivselt kasutada giid (tsau, Doris-Kelly) ja otsustasime liikuda ilma autota – väga lihtne kui lõpuks ühistranspordipileti ostmise selgeks saime ja parkimise pärast ei pidanud ka kuskil muretsema.

Esimese asjana sõitsime hommikul linna peal sihitult trammiga ringi, aga kui me lõpuks olime õiges suunas liikuvale ja õigele trammile peale istunud, siis jõudsime messile. Eesti messiga ei saa seda suurt võrrelda ja kuna ma kuskil mujal messil ei ole kunagi käinud, siis ei ole ma väga adekvaatne siin mingit analüüsivat lõiku sellest messist kirjutama. Küll aga oskan öelda, et mulle endale väga meeldis ja oli meeleolukas. Sain eelkõige palju ideid kooli. Aga oli ka päris ootamatult ja põnevalt lahendatud boksikujundusi ja uusi tootearendusi. Messil oli ka väike programm erinevate esinejatega – soome keelt ma ei mõika, aga kui lavast mööda käisime oli ekraanil slaid, mille Kelly tõlkis: “Käsitöö on tee õnnelikkuseni” – niiet tundus, et nad rääkisid seal päris õiget asja.

Peale messi oli Kelly kokku pannud tuuri Helsinki parimate sisustus- ja disainipoodidega. Instagrami stoorides juba näitasin ka mõnda poodi seest. Vaieldamatult kõige ägedam elamus oli Jyskis. Põhimõtteliselt, kõik, mis seal Jyskis oli, kõik oleks mulle koju sobinud. Me jõudsime Jyski 7 minutit enne sulgemist, niiet väga põhjalikult seal üldse inspekteerida ei jõudnud, aga ma ei jõua ära oodata, et Soome Jyski veel minna! Kuna paljud teist tundsid huvi, et mis ma Soomest ära tõin, siis järgevalt näitangi ja kirjutan juurde hinnad ja kui ma tean, siis kirjutan juurde, mis poest need tulid ka.

Ülal olevad asjad on tegelikult hoopis ostetud Eesti Jyskist, aga ka nende kohta tuli palju küsimusi ja olid ägedad leiud, siis panen nad ka siia. Metallist majake (5,99 eurot), kuubik küünlajalg (1,99 eurot) ja hall padi (14,99) – otsin need Ülemiste Jyskist.

Mustavärvi paberilaadsest materjalist lillepott (7,00 eurot) ja mustadest puuhelmestest VÕTMEkett (14,99 eurot) – olin sellisest asjast unistanud ja mõtlesin pikalt, kuidas ise midagi sellist teha, sest ma päriselt ei uskunud, et seda võib normaalsel kujul olemas olla – aga on – ideaalne koolis klassivõtme kaasas kandmiseks! Need mõlemad ostsin sisustusmessilt Piirouki boksist.

Ühest sisustuspoest, mis müüs palju elektroonikat ja kõike muud kodukaupa ka, sain kaks ägedat lampi – mul ei tule selle poe nimi meelde praegu. Esimene betoonist laualamp maksis 2,99 eurot ja siis ümmargune laelamp (diameeter 30 cm) maksis 24,99 eurot – ma veel ei tea, kuhu ma need mõlemad panen, aga tegelen sellega. Viimases Kodu & Aed ajakirjas vist oli just kirjas, et ühekski toas ei saa olla liiga palju lampe – nõus!

No ja siis see Jysk! Ristkülikukujuline klaasist vitriin (4, 00 eurot). Hall minimalistlik küünlaalus (1,50 eurot). Jalgadel lillepott, mida saab kasutada kahte moodi – ühtepidi on pott kõrgemal, teistpidi pott madalamal (5,99 eurot). Ümmarguse puidust korgiga klaaspudel (1,50 eurot). Seebidosaator, mustavärvi (3 eurot) – ei ole kergest plastikust vaid ikka on kaalu ka. Väga lahedad leiud mu meelest ja veel lahedamad hinnad!

Värvliplekkidega laudlina (14,99 eurot) H&M Homeist. Olin seda tükk aega endale kardinaks juba mõelnud (Eesti koduosakonnas ka saadaval) – aga polnud kindel, kas see liiga intensiivne ei jää, aga otsustasin Soomes selle ikkagi osta ja täitsa ok vist.

Niiet, tripid  Ikeasse on minevik – ma ei jõua ära oodata, millal jälle Soome Jyski saan! Milliseid ägedaid sisustuspoode te Soomes külastate?

Fotod ja tekst Anna Lutter

mis nendes karpides siis ikkagi oli?

mis nendes karpides siis ikkagi oli?

Kastid on mulle alati meeldinud. Mulle meeldivad ilusad pakendid ja mul on keldris eraldi nurk, kus ma hoian alles kõikide asjade karpe (kingakarpe, lõhnakarpe, arvutihiirte karpe – you name it), mis mulle meeldivad, mitte nende ASJADE, mis mulle meeldivad, vaid nende asjade KARPIDE, mis mulle meeldivad – need on tühjad ja ma lihtsalt mõnikord käin neid vaatamas. Lisaks sellele, et karbid on ilusad, on nad ka väga funktsionaalseld. Niisiis meeldib mulle ka tühju karpe osta, et neis hoiusutada erinevaid esemeid. Aga seegi pole veel kõik. Mõnikord on karpide sees UUS DIIVAN! Ja mitte niisama kiirelt valitud – päris ok diivan – vaid kaua oodatud ja tahetud diivan. Seega siit järeldus – mulle meeldivad karbid. AGA nagu iga asjaga eestlastel, on minul ka karpidega üks AGA.

Viimane pilt vana diivaniga elutoast.

Valel ajal serveeritud karbid võivad minus tekitada vastakaid tundeid, palju emotsionaalsust. Nii juhtus ka mu uue diivani karpidega, mis pidid saabuma 24-48 tundi peale seda kui nad tegelikult saabusid. Tegelikult saabusid nad minu äsja koristatud kodusse täpselt kaks tundi enne külaliste jõudmist. Korraga oli terve mu elutuba täis mõnusat karbilõhna (vaata pilti mu Instagramist @lutteranna). Kuna minu kogemused karpidega on olnud üpris pikaagsed, siis suutsin säilitada külma närvi ning küllaltki adekvaatselt planeerida ära logistilise teekonna, kuidas karbid – maal viibivate – lastetuppa kiirelt ümber paigutada. Külalistega läks päris lõbusalt ja nii pidi karpide avamiseks ootama järgmist päeva – ootamise magusvalu – lemmik!

Järgmisel õhtul monteeris Algo vana diivani lahti ja uue kokku. Võttis oodatust kauem aega.
Nüüd siis diivanist endast lähemalt. Olin juba ammu mõelnud uuele diivanile, sest vana oli juba vana ja kole ja hirmus väike ka. Ikea kultuurireisidel olin mitu korda seda diivanit proovinud ja vaadanud ja vaadelnud. Olen püüdnud leida alternatiive ka mujalt, kuid see tundus pika kaalutlemise järel ikka the one. Tegemist on Ikea mooduldiivaniga Vallentuna. Mulle meeldib, et mooduleid on erinevaid, neid saab põnevalt omavahel kombneerida. Diivani katted on kõik eemaldatavad ja vahetatavad ehk siis kui meie praegune helehall ära peaks tüütama (või lapsed), siis on valikus veel mitmeid teisi värve – võib väljavahetada kõikide moodulite katted kui ka paari moodli katted – Ikea kodulehel on palju võimalusi visualiseeritud ka. Ikeal on hästi mugav programm, kus neid mooduleid omavahel kokku saab proovida panna ja sealt saab asjad juba kassanimekirja ka lisada. Kui sisestad programmi koodi WVMD9, näed millise diivani ma endale kokku monteerisin.

Meie diivanil on üks moodul, mis käib lahti voodiks, kaks moodulit, millel on all pesukastid ja kaks sügavat nö tumbamoodulit. Seina ääres oleva istmeosa sügavus on 100 cm, niiet juba sellel osal saab päris mõnusalt eksisteerida. Akna all oleva osa sügavus on 80 cm. Võtsin juurde ka diivani juurde käivad hallid padjad ning omalt poolt panin ka mõned dekoratiivpadjad veel diivanile – võib-olla läksin nendega veits liiale… Diivani taga on seljatoed kogu diiavni ulatuses.

Käisin Ikeas? Ei käinud. ma teadsin kohe – kui olin otsustanud, et tahan ikkagi just seda diivanit – et ma ei hakka seda ise Ikeast ära tooma, sest tegelikult on suurema mööbli tarimine ühele naisterahvale ikkagi üpris tülikas ettevõtmine. Niisiis otsustasin vahendusteenuse kasuks. On teadatuntud fakt, et Soome Ikea on kallim kui Leedu Ikea, sama nali oli ka mu diivaniga. Niisiis tellisin diiavni Leedust, kust diivani koguhind tuli u 200 eurot odavam ja sain selle sama raha eest transpordi tellida. Mina kasutasin Ekspresskullerit, väga kiire ja meeldiv teenindus – onu tassis veel palava ilmaga üksi kõik suured kastid tuppa. Transpordi hinnaks kujunes 236 eurot ja diiavni 5 moodulit 1190 eurot. Kõik osad klappisid omavahel – katted olid õiges suuruses ja värvis – kuni me Algoga siis kokkupandud diivanile maha istusime ja vaatasime, et seina ääres seisab VEEL ÜKS MOODUL. Aga meil oli terve tuba juba diivanit täis. Täna siis selgus, et kuskil oli keegi midagi valesti lugenud ja ülejäänud moodul on juba teekonda tagasi Ikeasse alustanud.

Tekst ja fotod Anna Lutter

 

minu EV100 lemmikud

minu EV100 lemmikud

Kui ma eelmisel aastal Gerdale pulmadeks video kokku panin ja ühe härda klipi taha muusikat otsisin, siis küsisin talt, mis on see laul, mis tal alati (või tihti) pisarad esile kutsub. Madisega kahe peale valisid Maarja “Kuldne põld”. Otsustasin loo valikusse neid kaasata, sest kui ma oleksin endast lähtuvalt selle laulu valiku teinud, siis oleks nende pulmavideo kõige härdama hetke taustaks kõlanud Eesti hümn. Ja see ei ole minu puhul see, et vahest võtab silma märjaks. Iga jumala kord võtab. Alates sellest kui ma need sõnad kunagi pähe sain, lõpetades kolm nädalat tagasi toimunud aastapäeva aktusega koolis ja kõik need ülejäänud korrad nende kahe vahel kui ma kuskil aktusel, üritusel, spordivõistlusel või televiiisori ees hümni kuulanud olen. EV100 raames on kokku pandud Eesti Hümni CD plaat (14,99 eurot, LINK), kus kõlab hümn 16nes erinevas esituses. Suutmata varjata oma erutust selle plaadi osas, otsustasin seda siin blogis välja elada! Peale hümni plaadi on mulle silma jäänud veel mõned EV100 raames fabritseeritud ägedad asjad, millest lemmikumaid järgnevalt jagan.

Nägin Heavy Mentali Instagramis seda Riho Hallopi disainitud Eesti siluetiga T-särki (29 eurot, LINK) ja teadsin kohe, et ma pean selle Algole ostma. Kättesaades selgus tõsiasi, et see sobib mulle palju paremini ja nii ei ole Algo sellega veel käia saanudki. Mõnus, pehme, ilus ja, kes mind Instagramis (LINK) jälgib, siis see teab, et Heavy Mentalist saab lisaks ilusale T-särgile ka väga ilusa klienditeeninduse! Ma pean siinkohal veel välja tooma ühe Eesti temaatilise T-särgi, mis ei ole valminud küll EV100 raames, kuid kuna mulle väga meeldib, siis väärib ka siinkohal näitamist. Tegemist on graafilise disaineri Markko Karu ja rõivadisainer Reet Ausi koostööna valminud särgiga (50 eurot, LINK). Särgid on kokku õmmeldud suurtööstuse tootmisjääkidest.

Käärid – üks mu paljudest nõrkustest! Kui ma nägin neid Fiskarsi EV100 kääre (hind oli umbes 16 eurot, Selverist), siis hakkasin ma hoolikalt mõtlema mitte seda, et kas mul on neid vaja, vaid et mitu paari ma peaksin ostma. Analoogsed käärid tegi Fiskars ka Soome100 puhul ja kirgliku käärikollektsionäärina on ka need mul olemas.

Ja lõpetuseks siis muidugi meie enda (minu ja Algo) EV100le mõeldes loodud toode – vineerist Eesti siluett (hind 38 eurot, LINK). Nii põnev on olnud näha tagasisidena saadud fotodelt Eesti siluette erinevate Eesti (ja ka välis-Eesti) kodude seintel! Kellel veel ei ole, siis veebipoest veel saab!

Muidugi olen veel tarbinud ja kinkinud EV100 sümboolikaga söögi- ning joogitooteid, kuid kuna päris Marko Reikpoi tasemele ilmselt nende  konumeerimisel ja analüüsimisel ei küündi, siis jätan selle osa siinkohal sujuvalt vahele. Ma väga tahaks teada, kas Te ostsite endale EV100 sümboolikaga või selle raames valminud meeneid ja tarbeesmeid? Kui ja, siis mida või äkki oskate minu pisikesse nimekirja lisada veel midagi ägedat?

Fotod ja tekst Anna Lutter

 

 

SaveSaveSaveSave

kuidas ja millest ja mida lastega meisterdada?

kuidas ja millest ja mida lastega meisterdada?

Kui ma üle poole aasta kiirmoe kauplusest mõne hürbi olen omastanud ja sellega tööle naasen, siis alati – ma mõtlen ALATI – leidub üks kuni mitu kolleegi, kes küsivad, et kuidas ma ikka nii ägeda asja olen endale valmis õmmelnud. Ma tean, et kiirmoe tarbimine ei ole väga eetiline, aga päriselt mul ei ole aega (ega oskusi) endale midagi ise traageldada, rääkimata kampsuni kudumisest. Ja sama kehtib ka mu laste kohta. Neil ei ole vist ühtegi ema õmmeldud rõivaeset. Küll aga on neil mõlemal öökullipadjad, see ju loeb ka? Niiet päris sellised rahvakultuurist paljajalu välja karanud kingsepa pojad nad ei ole.

Samuti püüan ma anda endast kõik, et koordineerida Pääreni ja Pelle regulaarset meisterdamisveerandtundi. Tunnistan ausalt, et ega ma nüüd mingi eeskuju tegelikult ei ole ja saaks väga palju paremini, aga õnneks Päären on ise kuidagi alati asjast huvitatud ja tihti ergutab ka mind: “Meisterdame midagi!”. Eriti ergutab mind muidugi see kui keegi külla tuleb, ma olen vist koolis harjunud suuremaid rahvamasse juhendama ja nii tundub mulle loogiline, et kohe kui rohekm kui kaks last siin korteris ringi möllab, tuleb nad köögilaua taha ritta seada ja käärid kätte anda. Millega Päären ja Pelle siis meisterdavad? Enamasti pakendite ja muu ülejäägiga, aga et neid modelleerida, siis on neil olemas mõned baastööriistad ja -materjalid.

Kunagi lastetoa postituses kirjutasin, et ma oleks igatsenud vasakusse seina veel ühte sahtlite rida, kus meisterdamisasju hoiustada. Viimasel korral kui Ikeas käisime, siis ma ühe – küll igatsetust palju väiksema – koju ka tõin (39,95 eurot, LINK). Seal hoiab Päären puhtaid paberid, valmis pilte, vesivärve, guašše, värvilisi pabereid ja mõndasid templeid.

Templid on vist minu mingi veider nõrkus. Väga harva poes kui ma avastan mõned templid ja suudan nende ostmisele vastu panna. Need tähestiku (15,10 eurot, LINK) ja dinosauruste komplektid on Djeco firma omad, ostetud Apelsinist. Djeco teeb üldse väga ägedaid ja arendavaid asju!

Pliiatsid, vildikad, käärid, liimid, väiksed paberid jmt ripuvad Pääreni ja Pelle laua kohal. Pelle maast asju kätte saama ei ulatu, mis aga ei tähendaks, et ta aegajalt sinna laua otsa ei roniks ja viimase kui ühe kirjutava või mittekirjutava eseme mööda tuba laiali ei loobiks. Minu lemmikkäärid on need väiksed Muumi Fiskarsid (10,95 eurot, LINK). Selle seina küljes on veel väiksed topsid, kus on veel ühed tavalisemad tähetemplid (Tigerist) ja siis värvilisi teipe, mida ka Päärenile väga meeldib kasutada. Sellega me pere templite ja teipide kollektsioonid muidugi ei piirud, ema on lihtsalt targasti parimad palad kõrgematesse kappidesse ära peitnud.

Veel meeldib Päärenile väga teha helmestest kette, käevõrusid jmt. Samuti on teemas Play-Doh ja ka plastiliin vahetevahel. Ja ühed kauaagsed lemmikud on Päärenil veel väikesed mummud, mida saab aluse peale laududa ja siis kokku sulatada triikrauaga… ma ei teagi, mis nende nimed on. Põhimõtteliselt saab ka neid helmestena kasutada. Me oleme nendest teinud kaelakette, võtmehoidjad, tassialuseid ja lihtsalt fantaasia kujusid. Suur topsiku täis on pärit Ikeast (4,99 eurot, LINK). Ja siis ei tea ma veel ka nende karvaste traatide õiget nimetust, aga nendest meeldib ka Päärenile ehitada, ostsin need vist Tigerist või Koduextrast.

Muidugi on terve internet täis (häid ja vähem häid) ideid, mida lastega meisterdada, aga jõulumees tõi ühel aastal Päärenile selle – küll üpris vana avaldamisaastaga – meisterdamisraamatu (13,99 eurot, LINK) ja ma pean tõdema, et Päärenile väga meeldib see kui ta ise lappab seda raamatut ja valib järgmise projketi, mida teha, välja. Me oleme sealt vist peaagu kõik asjad ära teinud, mis tegemist kannatavad :). Ja no raamatutest meeldivad talle väga ka värvimisraamatud ja erinevad kleepsuraamatud, mida siis paberile, valmis meisterdatud suurvormidele või värvilehtedele kleepida. Ägeda juurvilja värviraamatu saab Dadamorast (2 tk = 15 eurot, LINK).

Fotod ja tekst Anna Lutter

SaveSave

köögi uuendus

köögi uuendus

Viimasest Ikea külastusest (LINK) on küll juba mitu umbusaldamist möödas, aga mõned suuremad mööblid, mis ma sealt ära tõin on endiselt näitamata. Teen algust plekist kapiga (LINK, hind 119 eurot), mille ka ise ilmselt paar aastat tagasi Algo töönurka keldrisse oleksin hoopis paigutanud. Mood on aga kiire värk ja nii tundub täna, et parim koht sellele kapile on köök.

Meil ei ole väga väike köök, kuid kuna sisseehitatud köögimööbel on koos suure saarega, mis täidab ka laua funktsiooni, siis väga palju üleliigset ja lihtsalt redigeeritavat pinda köögis ei ole. Ühes nurgas natuke ikkagi on. Alguses oli see meil umbes aasta täitsa tühi – hoidsime seal Pääreni suurt plastikust söögitooli ja kui seda enam vaja ei olnud, siis tegi Algo sinna nurka sellise robustse ratastel laua. Sinna mahtus päris palju asju, kuid kuna sellel polnud ühtegi ust, siis tegelikult praktilisi esemeid seal väga hoida ei saanud, sest oleks kole olnud ja keegi – peale minu – ei viitsiks neid ilusti tagasi sättida. Küll aga oli see ideaalne igasuguste ilusamate köögiasjade hoiustamiseks.

Kui ma Ikeas seda plekist kappi nägin, siis kujutasin kohe seda meie köögis ette ja nii täiesti spontaanselt see ära ostetud saigi. Valge Algo tehtud ratastel laud läks kiirelt müügiks ja koht kapile vabanes. Kapp ei ole nii sügav, kuid on kõrgem ning alumine osa on ustega – seega saab ka mitte nii esteetlisi asju selles isegi hoida, jess. Ruumi tundub ka köögis rohkem tänu väiksemale sügavusele.

Muidugi annavad kapi neli avatud riiulit ideaalse võimaluse eksponeerida kõiki ilusaid asju, mis mu köögis on. Kapi külje peal on veel neli konksu, kuhu saab sõelu või rätikuid riputada. Õli ja suhkru pudelid on üks DIY projekt Kodu & Aed ajakirja. Erinevad topsikud on pärit Ikeast, Koduextrast, Tigerist, Prismast. Must kandiline kandik on Algo tehtud, ka üks DIY juhend Kodu & Aed ajakirja. Teekann “T”  (LINK) on kingitus Gerdalt (LINK). Tähestikuga köögirätik (LINK) on ka Gerdalt.

Ülemisel riiulil olevad klaasist kannud on enamus Ikeast, aga kaela juurest kitsamaks minev korgist kaanega kann on hoopis Laagri Maksimarketist, hind oli äkki 8 eurot. Iittala metallist karpides (LINK, hind 10 eurot praegu ) hoian sünnipäeva ja muid kaarte. Mul on elutoa kapis veel üks selline ehk siis üks karp minu kaartidele, üks Algo ja üks laste omadele. Klaasist väikesed pudelid on mingid smuutipudelid, millelt suure raskusega sildid eemaldasin ja Algo tegi sellise kasti ümber. See on alati üks põhiasi, mis pildistamisel kasutust leiab.

Küünlajalad on juba mõned aastad tagasi Hemtexist ostetud ja must punutud korv Ikeast. Puidust toidutöötlemisnuiad on Koduextrast. Ma olen igaljuhul väga rahul selle plekist kapiga. Tolmu pühkimisel on sellega küll omajagu tööd, aga ilu nõuab ohvreid. Ja et asi ikka koguaeg ilus oleks, siis eraldab seda kappi pärismaailmast puidust tara. Nii ei pääse igasugused loodusjõud üksinda kööki.

Fotod ja tekst Anna Lutter