kuidas 21aastaselt miinimumpalga eest korterit osta?

Kõigepealt. Kui Päären sündis, siis elasime Akadeemia teel (legendaarne algus ühele armastusloole, eksole), kahetoalises üürikas. Ma käisin ülikoolis ja Algo töötas politseinikuna (klišee 60 palun). Kui Päären sündis ja me siis mu emal-isal Kurtnas (kus ma alates sünnist muidu elanud olen) külas käisime ja siin maal jalutada saime, siis oli küll selline tunne, et appi kui hea siin on ja tahaks ka Kurtnasse. Kuna aga kinnisvaraturg on Kurtnas üsna selline, et mis tuleb, see kohe läheb, siis ei olnud siin midagi võtta. Juhuse läbi, aga vabanes me peretuttavate üürikorter Kurtnas –  ja me mõtlesime kohe, et oh, koliks sisse ja prooviks, kuidas siis on kurtnakas olla. No mega mõnus oli, pidevalt mingid metskitsed ja siilid mürgeldasid akna taga ja no täiega äge, emps tegi pidevalt õhtusööki ja. Kohe peale sisse kolimist kutsuti mind ka Kurtna Kooli tööle ja Algo käis jalgrattaga linna tööle (ei ole väga norm, aga jah). Meile meeldis ühesõnaga. No ja siis ikka mõtlesime, et tuleks ka ära teha see kodu ost ja kõik sellega kaasnev.

Siis ühel hetkel tuli üle mitme aja üks korter müüki. Kahetoaline, renoveerimata. Olime koguaeg mõelnud, et tahaks renoveerimata korterit, sest ma oleks nagunii kõike muuta tahtnud (napilt oleks kirjutanud, et ME oleksiME kõike muuta tahtnud :D). Ja no siis tunduski, et miks rohkem maksta ja osta “euroremonditud” korter kui ise kõike nagunii muudame. Niisiis. Kahetoaline tundus küll väike, aga mõtlesime, et alati saab ju maha müüa/ edasi üürida jne. Niiet läksime siis panka, ajasime kõik laenuasjad korda ja pidime vist esmaspäeval minema allkirjastama Swedbanki laenutaotlust. Pühapäeval sattusin veel ema juurde suvilasse ja loen legendaarseid Saku Sõnumeid ja järsku kuulutuste lehel, kõigi nende kolmekümne “ostan teie vanu sõidukeid ja müün küttepuid” vahel, minu silme all väike kuulutus “Müüa kolmetoaline korter Kurtnas” ma olin nagu #wtf, ok valetan, ma olin: WTTTFTFTFTTF. Ma elan kinnisvaraportaalides, mis nali see on. Ja no muidugi kohe helistasin kuulutuse peale. Hind oli SAMA, mis meie kahetoalisel võino enamähem sama, tegemisest oli samuti renoveerimata kortergiga, AGA ta oli kolme toaline! No helistasin siis ja ütlesin kohe: “Tere, palun üks korter mulle; ei, kilekotti ei ole vaja, millal vormistada saab?” Selgus, et korter broneeringus hetkel, et huvline tegeleb laenutaotlusega, aga pandi ootele meid siis. Vahepeal saime ikkagi käia vaatamas ka korterit ja see oli täiega ideaalne meile. Ainukeses üleni renoveeritud kortermajas Kurtnas, teine korrus, kolm tuba. Õnneks ei saanud see broneerija laenu (okei, temast oli kahju ka), aga nii sai meie kodu ost, läbi ülilambi juhise, reaalsuseks.

Aga mis nali see siis ikkagi oli, et kinnisvaraportaalides seda korterit ei olnud? Selgus, et mees, kes seda müüs oli TTÜ proffessor (selline veits nunnult crazy proffessor tundus) ja see oli tema vanaisa korter, sai selle päranduseks. Ja ta ütles, et tahtis natuke teha eksperimenti, et kas nii ka korterit müüa saab ja natuke tundis: “Öeldakse küll, et raha ei haise, aga mulle on ikkagi oluline, et mu vanaisa korter läheb väärilistesse kätesse ja inimestele, kellelele see koht midagi tähendab.” Ehk siis, kes ei leia seda kuulutust portaale lapates. See oli tegelt väga armas ja tihti seda korterit ümber tõstes ja remontides mõtlen onu Arnole (ma ju iidse Kurtna elanikuna muidugi teadsin ka seda vana onu Arnot, kellel oli pikkade kõrvadega koer, kes meie korteris enne elas) ja loodan, et ta on rahul sellega, mis me peale teda siin korteris teinud oleme. Alumised naabrid on tõenäoliselt ainukesed, kes kohe üldse rahul ei ole.

Okei, tagasi korteri juurde. See oli täiesti nõukaagne. Ja me olime miinimum palga eest väikese kohaga töötav õpetaja/ magistriüliõpilane ja mitte väga hästi teeniv mööblitisler (sellel hetkel siis Algo ametikoht), a ja alla aastane laps oli meil ka. Ehk siis meil oli mingi null raha põhimõtteliselt säästudes. Aga me tahtsime üliägedat korterit (klassikaline armastuslugu jätkub). Ilmselgelt teadsime kohe, et kõik tuleb ise teha. Sellesmõttes oli ka materjali valikuga lihtne, et pmst hinna järgi. Ei olnud üldse mõtet hakata analüüsima, et mis on parim ja mis on vastupidavaim ja mis rohelisem, vaid alati tuli valida odavaim, ses suhtes oli nagu lihtne ka. Mina aga ikkagi üritasin mingit joont ka hoida ja kõikide kõige odavamate vahelt valida ka kõige normima välimusega asjad. Lisaks mingile väikesele säästule, mida me ikkagi omasime, võtsin ma õppelaenu (sest noh #üliõpilane ja madal intress) ja mu vanemad ka toetasid meid. Nagu ma ühes postituses jaanuari alguses kirjutasin, siis ma olen kohutav eelarvestaja ja numbrid ei ole minu teema, niiet väga kahjuks mul ei ole täpseid andmeid kui palju selle korteri renoveerimine maksis, aga ma arvan, et koos kõige tehnika ja mööbli ja köögimööbli, juhtmetevahetuse ja no kõigega, ei saanud see alguses  ületada 7000 eurot ehk siis selle alguse all mõtlen seda hetke kui me sisse kolisime.

Selle minu hinnangul 7000 euro eest vahetasime kõikides tubades juhtmed välja, tegime seinad korda, vahetasime põranda, aknad, panime ripplaed (et paneelidevahed välja ei hakkaks paistma), ostisme köögimööebli vajaliku tehnika jne, et kui sisse kolisime, siis kõik see oli kõikides tubades tehtud, aga meie praegune magamistuba oli vist pool aastat kolikamber, aga suured tööd olid ikkagi igalpool tehtud. Teistes tubades oli mööbel kohati eelnevatest üürikatest või ise tehtud, üsna vähe oli ka seda mööblit võrreldes hetke olukorraga.

Korteri ostsime augusti lõpus, mõtlesime, et paar kuud siis läheb remondile – oktoobri lõpuga juba ütlesime üürikorteri ka ära ja uus üüriline pidi 1. november sisse tulema. Aga no arvake ära, kas üks remont saab planeeritud ajaga valmis – muidugi mitte. Niisiis tuli meil kolida mu ema ja isa kolmetoalisesse vahepeal – oh boy – need ajad. 😀 haha. Lisaks mu emale ja isale oli seal ka mu väike õde (10 a minust noorem). Aga tegelt oli see üsna meeldiv aeg mulle, sest emps tegi süüa ja õde mängis Pääreniga.

Pääreni 1. sünnipäeval 23. detsember 2013 olime esimese öö uues korteris! Ehk siis planeeritust 2 kuud hiljem (klassika). Kuigi jah, sellised üldasjad kõik funktsioneerisid ja olid meil sissekolides olemas, aga järjest siis hakkasime edasi ehitama ja korterit sisustama. Alguses magasime Pääreniga ühes toas ja tema mänguasjad olid elutoas, siis sai meie magamistuba valmis ja siis Päären elas üksi lastetoas. Siis aastaks 2015 tundus meile mulle, et ok, korter on valmis ja jällegi meeltesegaduses otsustasin kandideerida Kodu & Aed ajakirja Kodu Kauniks konkurssile, olen sellest konkursist pikemalt ka siin artiklis – muu hulgas ka sellest, kuidas see oli ka üks juhuste-juhus ja kuidas sellel konkurssil osalemine põhimõtteliselt tegi teoks minu teise ja kolmanda raamatu… ühesõnaga, elu on täiega äge ja sa kunagi ei tea, milline asi viib teiseni – sellepärast ma koguaeg tahangi kõike teha ja proovida, sest ma tahan teada, milleni see asi viib. Aga no see asi, et mõtlesin, et oh, korter valmis, saadan oma pildid siis sinna konkurssile – see viis selleni, et me võitsime peapreemia, milleks oli Swedbanki poolt välja pandud 2500 eurot. Maksin sellega remondi jaoks võetud õppelaenu tagasi, niiet see oli ülitore üllatus ja tunnustus. Väike kõrvalepõige – selle aasta konkurss ootab fotoisd kodudest kuni augusti lõpuni, niiet sa kunagi ei tea, mis milleni viib – kandideeri ka! (järgenvad fotod on sellest need, millega tiitli võitsime).

Ilmselgelt on me korter peale selle preemia saamist nii palju muutunud, aga see on loomulik, sest meid on nüüd ka ju üks rohkem ja minu ebanormaalselt suure käsitöömaterjalide kollektsioneerimishuvi rahuldamiseks on nüüd Kuut ehk siis vabanes väga suur hulk pinda kangaste ja masinate arvelt! Vaatasin neid pilte läbi aegade ja olin juba ise ka natuke ära unustanud, milliseid perioode siin korteris olnud on! Ehkki jah, oleme palju ringi tõstnud, mööblit vahetanud, padjakatteid värskendanud, lampe keevitanud –  siis me veel ei ole värvinud uuesti ühtegi seina (peale magamistoa) ning põrandad ja laed on ka endiselt samad. Seega pean 21-aastasele iseendale ka natuke kiitust avaldama, et pole paha – oleks võinud hullemini minna.

Muidugi on mul ka igast mõtteid ja unistsusi juba uutest sisekujunduslahendustest peast läbi käinud, aga tänu sellele, et üldplaanis on kõik hästi neutraalne, siis olen saanud ka siin korteris väikeste ja soodsate muutustega palju uuendusi teha ja ennast välja elada. Kui ma tagasi vaatan, siis igas etapis mõtlesin, et okei, nüüd küll siin rohkem enam kuidagi ümber tõsta ega mõelda ei anna ja rohkem enam kuhugi midagi ei mahu, aga kui ikka palju tahta, siis saab küll, üks riiul mahub ikka alati veel!

Me ei ole ühtegi suurt remonttööd siin korteris peale esiaglset renoveerimist teinud. Kui oleme mööblit vahetanud, siis palju oleme ise teinud või siis otsinud lahendusi, kuidas soodsalt hakkama saada – näiteks paar aastat tagasi tellisin uue diivani Läti Ikeast vahendusfirma kaudu ja maksin koos transpordiga sama hinna, mis Soome Ikeast oleksin ainult diivani eest maksnud. Kööki värskendasime uute käepidemete lisamisega, elutuba uue vaibaga. Vannituppa panime uue segitsi ja dušši (mida ma veel isegi vist pilidistanud ei ole). Väikeste muutustega saab tegelikult hästi-hästi palju ära teha!

Lisaks kõigele eelloetletule, miks meile meie korter nii väga meeldib, siis kindlasti oleme hästi rahul ka selle hinnaga, millega me korteri ostsime. Selleks oli 25 000 eurot – selle jaoks võtsime Swedbankist kodulaenu ja sellele lisandus veel esialgne remondiraha umbes 7000 eurot (selle päritolust enne juba kirjutasin, selle jaoks nö kodulaenu ei võtnud). No ja muidugi oleme siia aastate jooksul veel ostnud ja valmistanud uut mööblit ja tehnikat ja sisustust, aga see pigem selline esteetiline kulu, sest kõik vajalik oli selle 25 000 + 7000 sees olemas. Kuna me Algo oskab oma kätega põhimõtteliselt kõike teha, siis kindlasti kui edaspidi uut eluaset otsime, siis on meil soodsam ja mõistlikum valida renoveerimist vajav või pooleldi valmis olev objekt, oma kogemustest teame, et ise ehitades tuleb soodsam ja ka kvaliteetsem ja täpselt nii nagu ise tahad. Niiet #DIY4EVER – et uusimate projektidega kursis olla, siis jälgi mind ka Instagramis!

Fotod, tekst Anna Lutter. Aitäh #Kogumispäevik