elust väikeettevõtjana: kuidas ma peaaegu oleks omale pärast 6 aastat ettevõtlusega tegelemist palka maksnud, aga siis…

elust väikeettevõtjana: kuidas ma peaaegu oleks omale pärast 6 aastat ettevõtlusega tegelemist palka maksnud, aga siis…

Sain neljapäeval meile, telefonikõnesid, Facebooki ja Instagrami sõnumeid kokku üle 10 000 euro väärtuses tühistatud üritustega Kuudis ja järgmisel kolmel päeval 5000 euro ulatuses veel lisaks. “Tere, täiesti arusaadav! Hoidke ennast ja oma lähedasi! Kohtume tulevikus!” Täna oli plaanis #Kogumispäeviku investeerimiskuu raames kirjutada sellest, kuidas on lihtsalt mega MEGA äge investeerida enda ettevõttesse. Kuidas investeerimine ei pea üldse tähendama seda, et annad oma raha kellegi teise käsutusse ja meelevalda (aktsiad näituseks), vaid on võimalik investeerida ka nii, et ise juhid ja panustad sellesse, kuidas ja kui palju su raha suureneb ja saad enda raha eest ennast teostada.  Aastate jooksul on välja tulnud, et läbi selle protsessi saab väga edukalt seda raha muidugi ka vähendada . 🙂

Täna istun enda elutoas, mis on meil karantiini ajal väljakuulutatud rahu-, töötamis-, ja õppimisalaks — aga mitte kõik pereliikmed ei ole sellest paraku aru saanud,  ehk istun legorongi ja spinneritelahingu vahel. Koolitundide ülesanded on õpilastele edastatud (töötan ka õpetajana), Kuudis on kolme eriolukorra päeva jooksul jäänud ära kolm üritust (ja see on alles algus), AGA ma kavatsen ikkagi kirjutada sellest, et – pagan! – kui õige on ikka enda ettevõttesse ja selle läbi ka endasse investeerida ja teeksin ja teen seda iga kell uuesti ja edasi!

Kui Kuudi rajamise plaaniga eetrisse tulin, siis panin detailsemalt kirja oma loo ettevõtjaks kujunemisest , — seda võib vabalt ikka veel lugeda. Minu esimene ettevõte sündis sellest, et äritegevus hakkas peaaegu iseenesest  pihta – tegin sõbranna lapsele katsikuks ühe öökullikujulise padja ja varsti (tegelikult paari aasta pärast) sai neid patju e-poest tellida ja nende saamiseks ei pidanud üldse mu sõbranna või lähisugulane olema. Neid saab siiani tellida. Järgmisena tekkis tootevalikusse veel palju erivaid tooteid – ikka sellest lähtuvalt, et mida endal parasjagu tarvis oli – alustades nt mütsidest ja sallidest ja lõpetades seljakottide, mängumattide ja -kaartega, mis samuti siiani tootevalikus on. Neid asju läks endal lihtsalt kodus vaja, lapsed kasvasid, tekkisid uued vajadused ja nii nad tulid. Tooted siis.

Ühel hetkel aga tundsin, et inimesed soovivad minu käest lisaks nendele toodetele, mida ma läbi e-poe pakun, ka teenust saada – nad tahavad ise õppida ja proovida, kuidas mütsi või kotti teha saab. Nad tahavad ise kogeda, kuidas see masinaga õmblemine siis käib. Nii ma otsustasingi ellu kutsuda Kuudi. Tekkis vajadus, ma nägin (rohkem küll vist tajusin seda) ja vastavalt sellele muutsin oma ärimudelit (õigupoolest lõin uue), õppisin uusi asju, lõin uusi asju – arendasin ennast ja investeerisin.

See kõik võib siit ekraani pealt lugedes tunduda lihtne — et ok, nii tegidki ja täitsa loogiline tundub, sest asjad ju nii sünnivadki. Aga ma ei ole vist kunagi rääkinud tööst, numbritest  (sest mulle ei meeldi numbrid) ja eesmärkide seadmistest, mis selle “täitsa loogiline ja loomulik” protsessi taga tegelikult aset leiavad. Ma ei ole kuus ja pool aastat endale kordagi palka maksnud, sest ma olen kogu aeg jõudnud uute toodete, teenuste ja arendusteni, ja mõelnud alati, et oo, nii põnev, seda küll ju tahaks ära teha ja proovida- Sellest lähtuvalt olen kõik ettevõtte tulud reinvesteerinud uutesse seadmetesse, arendusse, materjalidesse – veel paremaks, veel ägedamaks – ja see valdkond on ka veel ju üldse proovimata, tuleb ära teha. Ma saan seda endale lubada, sest lisaks ettevõtja olemisele olen ma ka õpetaja, mis tagab mulle igakuise sissetuleku – lastevorst ja kommunaalid on sellega kaetud. Ma tean, et seda lugedes võib tekkida tunne, et nojah, sa ju saad seda endale lubada  ja koguaeg reinvesteerida, ja sul ei olegi vaja endale palka maksta, sest koolist tiksub kogu aeg raha peale.  See ei ole tegelikult nii lihtne, kui esmapilgul tundub, ja nende kahe asja paralleelselt tegemine on algusest peale olnud mu enda väga teadlik valik.

See on võibolla peaaegusama (täpselt ei tea, sest ma ei ole ise kunagi aktsiatega mürgeldanud), et mõni paneb kogu raha kuhugi riskantsemasse fondi (või aktsiatesse või mis nad on) ja võibolla saab kiiremini rohkem kasu, aga võibolla kaotab ka kiiremini ja rohkem. Mõni aga paigutab osa oma vahendeid rahulikumasse ja stabiilsemasse fondi ja siis teise osa rahaga  riskib. Mõni paneb kõik stabiilsesse ja vaikselt kükitab seal. Mina ilmselt kuulun sinna keskmisesse kategooriasse. – õpetajatöö tagab stabiilse sissetuleku ja siis oma ettevõttega riskin ja proovin. Oluline on mõista, et õpetajatöö (peaaegu täiskohaga) nõuab päris palju aega ja energiat, ja see pärsib ja aeglustab märgatavalt ettevõtlustegevust, kuid ee on olnud minu teadlik valik.

Seega jah, Kuudil on läinud viimased kuus kuud ülihästi – mõtlesin paar nädalat tagasi, et äkki peaks raamatupidaja käest küsima või veidi uurima, et kas mu ettevõttel ka selline funktsioon on, et sealt palka välja maksta saab – olen kuulnud, et mõned nii justkui teevad. Täna (#eriolukord) tean, et praegu see funktsioon ei tööta, aga ma ei ole kurb või masendunud, sestma olen see stabiilsema ja rahulikuma fondi mees ka  jah, ma ma investeerin võimalusel alati, arendan (ennast ja tehnikat), aga maandan ka riske.

Praegu on lihtsalt teistsugune aeg ja hea on tunda, et ma ei sõltu kellegi teise viitsimisest või mõtetest – mina ise olen see, kes enda raha ja investeeringute eest vastutab. Ma ei pea kartma, muretsema ja ennustama, et huvitav, kas mu ülemus leiab mingi lahenduse või äkki ta peab mind koondama. Ma mõtlen praegu, et kuidas ma antud olukorras saaksin arendada, muuta ja ka investeerida, et kõigest sellest välja tulla ja edasi minna nii, et mu ettevõte oleks veel parem ja edukam.

Enda ettevõttesse investeerimine on väga äge! Muidugi tähendab see pidevat tööd, väga palju tööd. Aga nagu see klišee kõlab: “when your work is your hobby you don’t have to work a day in your life”. Minu soovitus on mõelda, kui suur on see risk, mille sa võtta julged – kas lähed all out või oled nagu mina, et korraldad elu kombineerides stabiilset ja riskantsemat elustiili.

Arvake ära, mitu korda ma olen mõelnud, et läheks ka all out! Väga mitu(kümmend) korda – olen mõelnud, et appi, tahaks kiiremini oma eesmärke ja mõtteid teoks teha  – äkki loobuks õpetajatööst Aga ma ei ole seda teinud, sest mul ei oleks siis sellist vabadust riskimiseks. Kui peaks nüüd selguma, et Kuudiga lähebki pekki ja aasta aega (näiteks) ühtegi üritust seal korraldada ei saa, siis mu esimene mõte on, kuidas ruumid millegi muu jaoks ümber kohandada. Sealt edasi – kui  kohandamineei peaks toimima, kuidas ja mida uut teha. Miski ei ole jääv (teate küll mu neid igaastaseid relatiivsusteooria postitusi) kõik ongi muutuv ja suhteline ja tuleb olukorraga kohaneda, olla loov,paindlik ja postiivne!

Praegu on minu kõige suurem mure – väga suur mure – kõigi nende üliägedate Eesti väikeettevõtete ja ettevõtjate pärast, kes on läinud all out! Täielik lugupidamine oli mul enne ja on ka nüüd kõigi nende vastu, kes on võtnud selle julguse ja teevad oma asja suurelt ja ägedalt: pakuvad tööd (ühele või kolmele, mõned lausa 10+ inimesele, mis on juba väga suur asi), loovad väärtust ja no on üldse nii toredad. Aga praegu on neil paljudel ikka väga raske. Nendel ettevõtjatel on inimesed, kellele tuleb käibenumbrite kokkukuivamisest hoolimata palka maksta, paljudel selle palga ootajatel on kodus ka oma väikesed inimesed. Ma tean, et praegu ei ole ilmselt ükski ema oma aega sisustamas veebipoodides ringi shopates ja kõige ägedamat Eesti kevadmoodi oma või lapse garderoobi ostes, sest on väga ebakindel aeg —keegi ei tea, millal, kui palju või keda koondatatakse ja millal see kõik lõppeb. Aga kui sa ikkagi plaanid postiga saata kingituse sündinud beebile või oma õetütrele või lapselapsele, siis ma kutsun sind üles — palun anna oma panus nende väikeste ettevõtete ellujäämiseks!

Lisaks soovitan kindlasti liituda ka #Kogumispäeviku Facebooki grupiga, kust saab väga häid ideid säästmise ja muude päevakajaliste teemade (kindlustused jm) kohta. Samuti on inimesed seal jaganud väga häid nippe nädalamenüüü säästlikuks planeerimiseks. Minu 50 euroga nädalas hakkamasaamise lugusid saab ka endiselt lugeda.

Vaatasin eile AK nädalat ja seal reporterid küsisid erinevates Eesti linnades inimestelt, et kas ja kuidas koroonaviirus nende elu mõjutanud on. 6 või 7 inimest, kellega räägiti, vastasid kõik, et ei ole. Kuidas!? Ma ei mõista, kus nad elavad – ma olen siiani nii imestunud ja kahtlustan, et äkki see klipp salvestati eelmise nädala alguses… Ma ei arva, et oleks põhjust paanikaks (see ei ole kunagi kedagi aidanud), kuid väita, et praegu saaks business as usual asju ajada, ei tundu mulle reaalne.  Palun andke kommentaarides teada, kuidas koroonaviiruse teid ja pere mõjutanud on ning jagage lugusid – või ehk iseenda kogemusi – sellest, kuidas väikeettevõtjad praegu toime tulevad. Hoidke ennast ja oma lähedasi!

Tekst Anna Lutter. Fotod Anna Lutter ja

nädalamenüü ehk üritame üle 50 euro nädalas toidupoodi mitte jätta

nädalamenüü ehk üritame üle 50 euro nädalas toidupoodi mitte jätta

Ma olen siin blogis ikka rohkem kui mõne (kaks vist juba peaks eesti keeles mõni olema küll) kirjutanud toidu teemadel. Aga seda ajal kui ma veel ülikoolis käisin. Ajal, mil ma olin kõige targem vend üldse (sest ülikooli bakaajal seda ju oldakse). Täna juba ammu enam ei ole tark – noh või siis olen täpselt napilt nii tark, et oskan vait olla. Nüüd panen erakorraliselt pausi vaikimisele ja teen ausa ülestunnistuse. Mul puudub asboluutne kirg lugeda toiduainete pakeneid, otsida neist E-ained, vaadata nende koostist, neid võrrelda. Otsida erinevatele toiduainetele tervislikemaid alternatiive. Kõik see. Ma väga VÄGA imetlen ja heas mõttes kadestan neid inimesi, kes oskavad, tahavad ja viitsivad sellega tegeleda ja selle läbi igasuguseid ägedaid retsepte välja mõtlevad ja imemaitsvaid toite teevad – ma oleks igakell, iga päev neid valmis sööma, võtaksin teise portsjoni juurde ka raudselt, aga ma ei ole valmis toiduaine pakendeid lugema. Ma ei ole üks neist ägedatest toiduentusiastidest (tsau, Mirjam!). Ja niikaua kui Algo ka ei ole, siis me lihtsalt kodus üritame nagu enamvähem nii teha, et kõhud täis oleksid – kuidagi. Nagu järgnevalt fotolt (baka II kurusus äkki, siis juba siis kursakad (tsau, Kellu!) hoolikalt jälgisid, et Lutter midagi untsu ei keeraks. Olen lõpetanud käsitöö ja kodunduse eriala, niiet olen tegelikult nii toidutehnoloogiast kui ka -keemiast saanud üpris sügava ülevaate ja praktikumi).

Ilmselgelt on tervislik ja toiteainete rikas toit aluseks ka tervislikule elule, headele mõtetele ja millele kõigele veel, aga kuna me kõik siin peres funktsioneerime siin enamvähem oma ajupotentsiaali piires, siis tundub, et kuidagi oleme selle toiduga manageerimisega ikkagi hakkama saanud. Aga ma olen absoluutselt teadlik sellest, et tegelt saaks ikka paremini küll. #Kogumispäeviku terve aasta kestev väljakutse on suunatud küll säästmisele, kuid aitab ka üldiselt oma valikud läbi mõelda. Veebruar on toidukuu, mille suurem väljakutse on säästa toidueelarvelt kuus 20%. Ilmselgelt suudaksime selle kohe ära teha kui üheks kuuks jätaks väljas söömata ja võib-olla kallimad toorained ostamata. Mõtlesime aga, et prooviks ikkagi sisukalt läheneda! Alustasime oma eelarve pidamist eelmisel kuul ja koos kõikide pereliikmete lõunate, ja hommiku ja õhtute ja väljas söömisega kulus meil toidule 654,4 eurot (ulmeline summa!) – niiet kui me nüüd hakkama saaksime 20% väljakutsega, siis peaksime veebruari lõpuks eelarvetabelis nägema numbrit 523,52 või väiksemat.
 
Oma toidukulude vähendamiseks ja menüü tervislikumaks muutmiseks, otsustasime koostada nädalamenüü. Lapsed saavad tööpäeviti hommikul-lõunal ja ootel süüa lasteaias. Algo sööb lõunal tööjuures (käib väljas). Mina söön lõuna kodus, aga eraldi kunagi ei kokka midagi, vaid söön seda, mis eelmisest õhtust jäänud või teen võileiba (also mu lemmiktoit). Niisiis menüü planeerisimegi nii, et hommikusöögid ja õhtud. Nädalavahetused jätsime ka praegu kahe toidukorra (hommikusöök + lõuna/õhtu) peale, sest tavaliselt on mingid sünnipäevad, küllakutsed, väljas söömised jm. Seega 7 X õhtusöök + 7 X hommikusöök ja väikesed vahepalad, selle kõige jaoks eraldasime tubli 50 eurot nädalas. Loomikult ei tähenda see, et menüü läheb 50 eurot, sest osad asjad on meil juba olemas (kuivained, maitseained jm) või näiteks munasid, kartuleid, hapukurke, moose jm saame Algo ema (ülihea kokk on ta ka) käest, Haanja kodukanade munad!
Meie kuuajane nädalamenüü väljakutse algaski nüüd, niiet vaatame, kas me suudame nädal aega mitte poodi minna. Nädalamenüü toorained tellisime kulleriga koju. Avastasin Coopi lehel mega laheda asja (I’m really sorry, kui kõik sellest juba teavad, aga ma olin väga amazed lihtsalt) – et saad valida retsepti ja siis sealt viskab kohe toorained, mida saad siis lihtsalt korvi laduda – proovisin ka nüüd ühe retseptiga seda varianti! Vaatame!
Sain Instagramis palju küsimusi menüü kohta. Vastasin, et mul on nii piinlik menüüd jagada, sest seal ei ole midagi, mille peale te ei tuleks, seal ei ole mingeid moodsaid “läätsehautis avokaado ja hummuse mahedas kastmes täiendatud tofuga” ega isegi spinati smuutit ei ole. Aga nüüd ma mõtlen, et äkki on veel keegi, kes ei viitsi üldse süüa teha (aga ikka teeb, sest no süüa ju tahaks ja peaks) ja tunneb ka piinlikust, et tema on see ainuke inimene maailmas, kes ei ole kunagi tofust midagi veel kokanud, siis teie nimel panen oma absoluutselt lihtsa menüü siia üles. Aga siinkohal ikkagi tervitan ka kõiki neid, kes neid moodsaid toite teevad ja panevad mind isegi mõtlema, et võiks ka proovida – ma veel tegudeni ei ole jõdunud, aga kui te piisava intensiivusega jätkate, siis mine-tea! Äkki kunagi teen midagi ära ka.
Hommikuti sööme, kas omletti või putru või võikusid. Algo alati teeb pudru ja omelti, mina tõstan võikude jaoks asjad külmkapist välja. Täpselt midagi siin paigas ei ole – vaatame, kuidas tuju (või mida järel on kapis), et mida mis hommikul prasjagu teha. Pühapäeval teeme seljanka, mille kõrvale pärmitaingast juustusaiad. Seljankat teeme nii palju (ja saiu ka), et esmaspäeval (kui on mõlemal suht tihe päev – vaatasime kalendrit ka kui menüüd tegime, et mida oleks millal reaalne teha ja millal peaks toit eelmisest päevast valmis olema) sööme seda seljankat, mis pühapäevast jäi ja loodetavasti juustusaiu ka jäi järgi – kui ei jäänud, siis soojad võikud saab kõrvale teha. Teisipäeval peedisalat, omeltt ja võiku (Algo jõuab teisipäeviti alles kell 22, niiet ma ei viitsi enda pärast väga pingutada – laste pärast ka ei muretse, sest nad päeval lasteaias korralikult söönud). Kolmapäeval ahjukartul, toorvorstid, eilne peedisalat ja hapukurk. Neljapäeval muretaigna põhjaga mingi vormike – asjadest, mis veel külmkapis on. Reedel tomatipüreesupp kanaga (see on see retsept, mille ma sealt Coopist võtsin) ja siis teeks pärmitaigast kaneelisaiu ka reede puhul või nii. Laupäeval endiselt püreesupp kanaga.
Selle menüü väljakirjutamine siia blogisse oli totaalne enseületus ja tunnen ennast nüüd nii paljastatult, aga loodan, et keegi lastekaitset ei kutsu. Igaljuhul. Lisaks siis sellele nädalamenüü toorainetele tellisime veel puuvilju ja tomatit (tomat on parim!) terveks nädalaks, jogurtit ja müslit, et kui kellelgi siin korteris viibivatest inimetest ootamatult oleks vaja ikkagi veel lisaks süüa ja elu on näidanud, et seda juhtub. Tellimata jäid kommid (ok ühe paki mahutasin ikka), mida ma muidu päris palju söön ja veel ei tellinud pähkleid, krõpse, juuste, mida muidu ka alati tellime. Loodan, et kui ikka nüüd isu tuleb, siis see inspireerib natuke kokkama ja retsepte otsima ja ise midagi valmis tegema ja mitte poodi minema.
Kuna eelnevalt ei ole me otseselt planeerinud kunagi oma menüüd (ja nt vaadanud kalendrit enne asju ostes, et äkki meid üldse kolm õhtut polegi kodus), siis on suur probleem toidu halvaks minemine ja siis ära viskamine. Et see kontrolli alla saada, siis otsustasime nüüd nii, et igakord kui midagi halvaks läheb ja ära tuleb visata, siis paneme selle asja kirja – nii näeme, et äkki on mingid kindlad asjad, mida me kunagi ära ei suuda kokata või tarbida ja saame edaspidi nende ostmist üldse vältida.
Väga ootan teie mõtteid nädalamenüü ja toiduga manageerimise kohta ja ägedaid retsepte muidugi ka! Rääkige, kuidas te kõik nii osavad selle toiduga olete? Mulle päriselt tundub, et ma olen ainuke, kes liha küpsetuskarbis ostab ja siis ennast hästi tunneb kui ise noaga kilesse augud sisse olen suutnud teha. Soovitan liituda ka Facebookis #Kogumispäeviku grupiga, kust saab see kuu ka väga palju häid nippe toiduga tegelemiseks!
Tekst ja fotod Anna Lutter