Kui ma peaaegu kaks aastat tagasi Kogumispäevikuga liitusin, siis sain enda rahaasjad palju selgemini ja paremini läbi mõeldud ja mõtestatud – kes veel ei ole liitunud, siis minge liituge Kogumispäeviku FB grupiga ja saate mõnusalt sisuka ja pideva raha temaatilise infovoo oma feedi. Aga lisaks
Ühed mu igapäeva elu kõige ägedamad hetked on need kui ma olen täpselt õigel ajal õiges kohas. Ehk sellel hetkel inimese juures, kui ta mingi asja valmis saab. Ja ma ei mõtle meili või head PP esitlust (koos kõikvõimalike slide transitionitega) vaid ma mõtlen, et
Umbes viis aastat tagasi, ühel kaunil maikuu päeval, hakkasid minuni saabuma kirjad, kus küsiti: “Kas su emal on kõik korras?”, “Kui palju vaja oleks ja kuhu kanda saab?” Ei läinud kaua kui – taiplike inimestena – saime aru, et mu ema Gmaili kontole on sisse
Ma tean, et paljud ilmselt arvavad, et mul on kapis kaks t-särki ja üks paari teksasid, sest noh – koguaeg ju need ühesugused mustavärvi hürbid seljas. Aga üllatan teid nüüd ja ütlen, et mul päris mitu musta t-särki ja püksegi üle kahe paari, aga kuna
Kogumispäevikus on aprill kodukuu ja paljud on jaganud enda lugusid, milline oli nende kodu ost ja millised olid nende kriteeriumid kodule. See on mind pannud tagasi mõtlema sellele (peaaegu kaheksa aastatagusele – juba!) ajale kui meie oma kodu ostma hakkasime. Mingil väga kummalisel kombel ei
Sain neljapäeval meile, telefonikõnesid, Facebooki ja Instagrami sõnumeid kokku üle 10 000 euro väärtuses tühistatud üritustega Kuudis ja järgmisel kolmel päeval 5000 euro ulatuses veel lisaks. “Tere, täiesti arusaadav! Hoidke ennast ja oma lähedasi! Kohtume tulevikus!” Täna oli plaanis #Kogumispäeviku investeerimiskuu raames kirjutada sellest, kuidas
Ma olen siin blogis ikka rohkem kui mõne (kaks vist juba peaks eesti keeles mõni olema küll) kirjutanud toidu teemadel. Aga seda ajal kui ma veel ülikoolis käisin. Ajal, mil ma olin kõige targem vend üldse (sest ülikooli bakaajal seda ju oldakse). Täna juba ammu
