mis ühendab scam emaile ja laste uuenenud tuba?

mis ühendab scam emaile ja laste uuenenud tuba?

Umbes viis aastat tagasi, ühel kaunil maikuu päeval, hakkasid minuni saabuma kirjad, kus küsiti: “Kas su emal on kõik korras?”, “Kui palju vaja oleks ja kuhu kanda saab?” Ei läinud kaua kui – taiplike inimestena – saime aru, et mu ema Gmaili kontole on sisse häkitud, need on scam-meilid, mis ta kontolt välja on läinud, ilma tema teadmata. Oma paroolidega tema enam sinna ligi ei saanud ja kuskilt nägime, et sisse logimised on tehtud ei kuskilt mujalt kui Udmurtiast – või jumal teab kust, aga vist näitas tõesti Udmurtiat (niiet ei saa ta ilma asjata siin!).

Igajuhul oli see (lepime kokku, et) udmurtlane oli kätte võtnud ja mu ema Gmaili konto endale kaaperdanud. Ühtlasi oli ta kõikidele, kellega mu ema kunagi meilivahetuses oli olnud, saatnud välja kirja, kus – küll vigases, kuid – uskumatul kombel – üsna mõistetavas eesti keeles räägib sellest, kuidas ta (mu ema siis) on hetkel reisil ja dokumendid on varastatud ja et lennujaamast koju tagasi saada, oleks tal vaja 1400 eurot. Kusjuures selle raha kavatseb – kirja järgi mu ema – pärast tagasi maksta, kirjas seisab, et oleks vaja laenta (kogu kiri fotol nähtav). E-mail ise kõlab tegelikult väga seda moodi, et mu ema on selle kiirustades kuskil lennujaama halvas interneti levis kirjutanud ja kiirelt teele pannud – mõned vead ja kentsakad väljendid, kuid ei midagi arusaamatut või üleni vigast.
Mu ema on rahvatantsuõpetaja ja tal on üsna mitu rühma, kus käib kokku üsna mitu inimest. Meil kõigil on palju kontakte meilis, nõus, aga mis mu ema juhtumi puhul oli määrav see, et kõik need inimesed näevad teda iganädalaselt ja mingil kujul hoolivad ja teavad temast, kuid ega nad täpselt ei tea ka. Nad ei tea, kas Eve on siis praegu reisil või ei ole. Ehk nad ei ole sõbrad, et kindlasti teaksid, et ei, Eve ei ole reisil; nad ei ole nö kauged kontaktid, kellega tal isiklik suhe puuduks (no need, kes mõtlesid kohe, et kes see Eve üldse oli .. jumal temaga, küll sõbrad aitavad ja laenavad 1400 eurot); vaid need olid just sellised vahepealsed kontaktid. Seega said mitmeid neist selle kirja ja kirjutasid nii mulle kui mu õele, et nad on väga valmis aitama, et palju ja kuhu on vaja kanda, sest nad väga tahaksid järgmisel nädalal ka tantsutrenni teha ja Eve on vaja tagasi  Eestisse aidata.
Õe Gmaililt püüdsime saata nii paljudele kontaktidele kui oskasime edasi kirja, et tegemist on pettusega ja Evega on kõik hästi ja laenu ei ole hetkel vaja. Kui ma õigesti mäletan, siis ema Gmaili konto varumeil oli mu õe Gmaili konto ja seda kasutades saime kuidagi lõpuks ta Gmaili sisse ja konto uuesti üle võtta. Muidugi oli meie tundmatuks jäänud Udmurtia sõber ära kustutatnud kõik empsi meilid ja kontaktid, kuid saime säilitada tema aadressi ja muutsime ta paroolid kohe super keerulisteks (soovitaks sul sama teha)! Kogumispäevikus on hetkel käimas digitarkuse –  minge vaadake seal ka, inimesed jagavad, milliseid uskumatuid scam-kirju nad saanud on (ei teagi, kas põnevik või absurdikomööda žanr) – inimeste postiatud screenshote näeb SIIT.
Praegu tagasi vaadatuna ei tundugi olukord nii pöörane, aga mäletan, et selle sees olles oli küll tunne, et appi, kuidas nüüd seda jama veel lahendada. Lisaks heale õppetunnile, miks tuleb kasutada võimalusel mobiil-ID kaudu sisselogimist või vähemalt keerukaid paroole, oli siiski väga armas tõdeda kui paljud helistasid ja saatsid meile õega kirju ja päriselt mures olid!
Selle aasta kevadel tundus mulle, aga et ka mina olen scam-i ohvriks langenud. Nimelt nägin meili pealkirjaga “Lasteaiast väljaarvamine”, saatjaks Saku vallavalitsus. Kõik tundus nii ehtne, kirjas seisis: “Teie laps on sellel aastal lõpetamas lasteaeda ja talle tuleb nüüd kool valida.” Kirja lõpus olid olemas kõik lingid, millise keskkonna kaudu saab kooli avaldusi teha ja telefoninumbrid ja no päriselt tundus nii ehtne… kirjavigu ei olnud ka väga palju… lõpuks selgus et see oligi päris. Mul on lihtsalt keeruline uskuda, et mu laps on juba nii vana, et suundub kooli!
Sellega seoses, et tegemst ei olnud – vaatamata minu kahtlustele – scamiga, oli siis tarvis kohanduda. Kohanduda tuli tal endal, meil ja toal muidugi ka. Lastel on kahe peale üks tuba ja juurde ei olnud hetkel nagu kuskilt võtta. Minu jaoks oli oluline, et oleks õppimislaud (pikem postitus toa planeerimisesprotsessist ja eelarvest siin üleval) ja sahtlid kooliasjadele. Lõpuks joonistasin siis sellise tõstetud põrnadaga lahenduse. Laua, põranda ja laua kohal oleva karkassi tegi muidugi Algo (tsau!). Tool vana hea Ikea, mul endal õmblusmasina taga sama tool ja on väga aus tool!
Tegelikult on sellel tõstetud põrandal ka muidugi väike lisafunktsioon (ma ei arvanudki, et keegi oleks teist arvanud, et ei ole) – nimelt sellel on luuk, mille saab teha lahti ja seal sees või sinna sisse saab legodest ehitada ja siis kaane kinni panna ja kõik ülejäänud tuba saab selle ehitusprotessi vältel olla kenasti korras ja kõik lego asjad samas terved ja saab mängu ka pooleli jätta ja hiljem luugi lahti teha ja edasi mängida.
Lisaks laua paigutamisele tuppa tahtsin muidugi natuke veel ümber teha ja otsustasin muuta ka vasakpoolse seina kujudnust. Seoses vaiba asukoha muutusega tuli ratastega legokasti pool panna riidekapi poole ja “Pelle laud” siis ääre poole. Üles panime ühe pika riiuliplaadi, mille külge laualambid ja seinale Ikea väikesed kummutid. A ja siis joonistustarvete tahvli kõrval on nüüd see äge Ikea magnettahvel.
Ega Päären selle laua taga nüüd väga rohkemat kui tunniplaani päevikusse ümberkirjutamine teinud ei ole, aga tunniplaani on kirjutanud – mitu korda – ja võin kinnitada, et laud töötab, tool ka!
Aitäh, Kogumispäevik. Tekst ja fotod Anna Lutter
näitan kogu oma riidekapi sisu ette & lifehackid kaltsukates käimise kohta

näitan kogu oma riidekapi sisu ette & lifehackid kaltsukates käimise kohta

Ma tean, et paljud ilmselt arvavad, et mul on kapis kaks t-särki ja üks paari teksasid, sest noh – koguaeg ju need ühesugused mustavärvi hürbid seljas. Aga üllatan teid nüüd ja ütlen, et mul päris mitu musta t-särki ja püksegi üle kahe paari, aga kuna nad tõesti kõik on musta värvi (ok, tegelt ju ei ole, allolevas videos on tõestus), siis ma ei pane üldse pahaks, et tundub, et ma käin koguaeg ühtede riietega. Kui täiesti aus olla, siis mul on isegi kapis mõned värvilised riided. Hetkel pigem olen aga musta ja äärmisel juhul valge-halli lainel ja mis mind riiete juures kõige enam kõnetab on lõiked – ehk siis sellised teistmoodi lõikelised lahendused. Ja muidugi meeldivad mulle ka lihtsalt suured hürbid, sest need lihtsalt väga meeldivad mulle.

Mõtlesin täna hommikul, et teen kapis väikese puhastuse, sest no esiteks ei ole ammu midagi peale koduriiete (spordiretuusid + pusa/kampsun) kandnud ja päris meelest on juba läinud, mis seal kapis üldse on. Ja teiseks olen ikka igal kevadel korra oma kapi üle vaadanud ja mõned asjad sealt välja võtnud, et ruumi saada ja et kord ikka majas kapis oleks. Tegelikult oleks sealt välja visata palju rohkem – või nagu on palju asju, mida ma tegelt sisimas tean, et ma ilmselt ei kanna kunagi enam – aga mis mulle mingil põhjusel ikkagi väga sümpaatsed on ja nii ma siis ikkagi ei raatsi neist loobuda. Kõik asjad, millest ma siiski loobuda raatsin rändavad kõigepealt suurede Uusakastuse kotti, siis vaatavad selle koti tavalislet läbi mu ema ja õed ja siis viin selle Uuskasutuskeskusesse. Neil on hetkel ka käimas kapmaania #toomeära, mille käigus ootavadki nad oma poodidesse kõiki terveid ja puhtaid riideid ja ka muid kodus olevaid esemeid! Niiet kui te nuputate, et kuhu asjad viia ja lükkate sellepärast koristust edasi, et ei oska ülejäänud asju kuhugi viia, siis Uuskasutuskeskus on kindlasti koht, mis suure rõõmuga asjad vastu võtab ja üsna suure tõenäosusega saab varsti sinu asi uue ja õnneliku omaniku, kellel seda asja palju rohkem vaja oli kui sul!

Süteemiinimesena (üks koristamise #lifehack postitus selle kohta ka) on mul kappides ka omad süsteemid ja väga harva kui minu riiulid/ sahtlid segamini on, sest minu meelest kui süsteem juba on loodud, siis on superlihtne seda hoida ja see on nii ajasäästlik ka – tead alati, kust midagi leida, pluss – mitte vähem olulisem – tead alati, kuhu midagi tagasi panna! Kogumispäevikus on maikuu pühendatud keskkonnale ja kuna minu gardroobist ilmselt 70% hetkel on kaltsukatest pärit, siis mõtlesin, et näitan teile, kuidas minu kapikoristamise protesess välja näeb ja selle käigus näitan ka kõik oma riided ette ja saate ise veenduda, et tegelt tõesti on mitu musta hürpi mul kapis. Ja nagu ma ütlesin, siis hinnagluliselt 70% on kaltsukatest, kirbukatest pärit.

Kaltsukad on koht, kuhu praegu ei ole ikka väga ammu enam saanud. Talvel ma seal väga tihti ka ei käi, sest proovimine on tüütu ja kuidagi liikuda nende vahel on külm ja ebameeldiv, aga olen nüüd juba väga elevil, et juba varsti-varsti mõnda neist külastada. Kirjutasin mõned hetked tagasi blogipostituse oma parimatest kaltsukates käimise nippidest ja panen need siia nüüd uuesti endale ka meelde tuletuseks üles, sest need on endiselt väga aktuaalsed. Mõne hea hacki panin veel boonuseks juurede ka:

  • Ära kunagi tee järeldusi paari külastuse pealt – on olemas küll kaltsukaid, kust ma peaaegu kunagi midagi ei leia, aga näiteks situatsioon, kus kaks korda järjest Nõmme Humanast tühjade kätega välja pead tulema ei tähenda seda, et kolmandal korral sa terve koti riietega sealt ei võiks väljuda – ehk siis kaup vahetub, ära anna alla!
  • Kaltsukasse ei saa asju vaatama minna. Tuleb ikka kohe käed külge panna – riidepuu riidepuu haaval, vaatad kõik läbi. Ei saa nii, et lähed korra stange otsa ja tajud ära, et pole miskit – tööta materjal detailselt läbi.
  • Kitsenda sortimenti! Kui on mingi kindel värv, mida otsid (või värvid mida välistad), siis saad automaatselt neid otsida (või stangel kõrvale lükata) – kui kärtsroosa pole sinu teema, siis ära hakka oma aega selle eseme vaatamisele kulutama.
  • Ära kunagi otsi midagi konkreetset. Kaltsukas ei ole see koht, kuhu saab lapsele homseks lasteaeda minekuks talvesaapaid skoorima minna. Kui on homseks vaja, mine päris poodi! Vaata alati kõik stanged läbi, isegi kui parasjagu ei ole suvi, siis tasub ikkagi ka kleite vaadata, sest suvel ei pruugi see äge hürp sind stangel ootamas olla.
  • Ikka varuga! See on nagu Lätist alkoholi ostmine, ikka varuga! Ehk siis kolm numbrit suuremad laste jalatsid – kui välimus klapib ja hind on mõistlik, siis ma kunagi isegi ei mõtle – ikka nagu Lätis (must huumor oli ka siin, igaksjuhuks kirjutan).
  • Proovitud riiete stange. Keegi on juba töö sinu eest ära teinud – teistele silma jäänud riided, mis pole mingil põhjusel neile sobinud, sulle äkki sobib!
  • Ära vaata suurust! Ära lase ennast rõivaste suurusnumbritel piiritleda. Kui asi meeldib, siis proovi selga – kõik ei peagi alati liibuv ja taljesse olema. Või äkki ongi see asi sattunud kaltsukasse kuna ei vasta päris täpselt oma sisse kirjutatud numbrile ja nüüd kõik hülgavad vaest t-särki pelgalt valesti mõõdetud ja kinnitatud numbrimärgi pärast.
  • Kaltsuka külastamisel tuleb kasuks mugav riietus proovimiseks, võimalusel auto (mugavam kaupa tassida ja pikki vahemaid läbida), ära unusta süüa ja juua, hea seltsiline ja piisavalt palju aega.
  • Proovi riideid. Ma tean, et palju lihtsam on mõelda, et ah suva see 1 euro ja kodus proovin, aga kui kohe üldse ei sobi, siis tuleb sul mõtlema hakata, kuhu see asi pärast kodus panna. Pluss äkki keegi tuleb peale sind samasse kaltsukasse ja otsib just seda asja, mis sa ära ostsid (aga sulle üldse ei sobi), siis on maailmas korraga kaks õnnetut inimest juures – niiet, proovi asju, see teeb õnnelikumaks!
  • Ära osta asju, mida sa mõtled, et oh, siit saaks seda veits kohendada ja siit seda ühendada – suure tõenäosusega sa ei jõua kunagi sinna – vähemalt ma mitte. Reaalselt ma ei mäleta, millal ma “ah, siit teen nii, nii lihtne ju” ära tegin.
  • Spetsiifliselt Humanast – uue kauba päevadel ole esimesena kohal, kõikides kauplustes on erinev valik, niiet mida rohkem poode külastad, seda suurem võidu võimalus. Hea kvaliteedi ja hinna suhe on -50% päevadel. Kuna riided on pandud stangedele värvide järgi, siis saad kohe oma sirvimismahtu vähendada. Iga päev lisatakse Humanas sama ühik uusi tooteid müüki tagasi – niiet kui sa täna käisid, siis on alati põhjust homme uuesti minna! Ei ole sellist asja, et Nõmme Humanas on alati paremad tooted – kaup sorteeritakse kesklaos ja kotid rõivastega satuvad poodi nii nagu satuvad (st vaadatakse, et igale poole oleleks pluuse, pükse jne, aga ei vaadata, et saadame Kalamajja ainult hipsterite riideid või Lasnamäele sinna sobivat kraami).
  • Spetsiifiliselt kirbukatest: (ehk siis nendest, kus on inimeste enda toodud riided erinevates boksides). Sa ju näed kohe ära, mis suurus/ maitse sellel inimsel on, kelle boksis sa oled ehk siis kui sa leiad juba ühe asja, mis sulle väga meeldib ja sobib, siis keskendu sellele boskile veel, suure tõenäosusega on seal samas veel riideid, mis sulle meeldivad! Ja ära kuluta aega boksis, kus üleval on kõrged klubikingad ja all vööd seelikud – st juhul kui sul nende üldse asja ei ole.
  • Ütle müüjale: “Tere!” ja ole rõõmus, sest mossis inimesi kaltsukad ei soosi, vanarahva tarkus.

 

Ma päriselt nüüd olen väga elevil peale selle postituse kirjutamist, sest igasugused head kaltsukad tulid meelde ja tahaks neid juba uuesti kogeda! Aga kuna ma ei ole ka talvel väga palju kaltsukatesse jõudnud ja võib-olla on vahepeal avatud mõned uued kirbukad, millest ma midagi isegi ei tea, siis ootan ka kommentaaridesse soovitusi või teadaandeid teie lemmikkaltsukate ja kirbukate kohta (kui te muidugi raatsite neid jagada üldse!) – aga kui raatsite, siis olen väga tänulik!

Fotod, tekst ja video: Anna Lutter. Aitäh, Kogumispäevik

kuidas 21aastaselt miinimumpalga eest korterit osta?

kuidas 21aastaselt miinimumpalga eest korterit osta?

Kogumispäevikus on aprill kodukuu ja paljud on jaganud enda lugusid, milline oli nende kodu ost ja millised olid nende kriteeriumid kodule. See on mind pannud tagasi mõtlema sellele (peaaegu kaheksa aastatagusele – juba!) ajale kui meie oma kodu ostma hakkasime. Mingil väga kummalisel kombel ei ole ma üldse palju sellest kirjutanud ja ei ole ka jaganud pilte, et milline meie kodu enne oli, kui palju see maksis ja mis meil siin teha tuli ja kuidas ja miks me siis sellise valiku üldse tegime.

Kõigepealt. Kui Päären sündis, siis elasime Akadeemia teel (legendaarne algus ühele armastusloole, eksole), kahetoalises üürikas. Ma käisin ülikoolis ja Algo töötas politseinikuna (klišee 60 palun). Kui Päären sündis ja me siis mu emal-isal Kurtnas (kus ma alates sünnist muidu elanud olen) külas käisime ja siin maal jalutada saime, siis oli küll selline tunne, et appi kui hea siin on ja tahaks ka Kurtnasse. Kuna aga kinnisvaraturg on Kurtnas üsna selline, et mis tuleb, see kohe läheb, siis ei olnud siin midagi võtta. Juhuse läbi, aga vabanes me peretuttavate üürikorter Kurtnas –  ja me mõtlesime kohe, et oh, koliks sisse ja prooviks, kuidas siis on kurtnakas olla. No mega mõnus oli, pidevalt mingid metskitsed ja siilid mürgeldasid akna taga ja no täiega äge, emps tegi pidevalt õhtusööki ja. Kohe peale sisse kolimist kutsuti mind ka Kurtna Kooli tööle ja Algo käis jalgrattaga linna tööle (ei ole väga norm, aga jah). Meile meeldis ühesõnaga. No ja siis ikka mõtlesime, et tuleks ka ära teha see kodu ost ja kõik sellega kaasnev.
Siis ühel hetkel tuli üle mitme aja üks korter müüki. Kahetoaline, renoveerimata. Olime koguaeg mõelnud, et tahaks renoveerimata korterit, sest ma oleks nagunii kõike muuta tahtnud (napilt oleks kirjutanud, et ME oleksiME kõike muuta tahtnud :D). Ja no siis tunduski, et miks rohkem maksta ja osta “euroremonditud” korter kui ise kõike nagunii muudame. Niisiis. Kahetoaline tundus küll väike, aga mõtlesime, et alati saab ju maha müüa/ edasi üürida jne. Niiet läksime siis panka, ajasime kõik laenuasjad korda ja pidime vist esmaspäeval minema allkirjastama Swedbanki laenutaotlust. Pühapäeval sattusin veel ema juurde suvilasse ja loen legendaarseid Saku Sõnumeid ja järsku kuulutuste lehel, kõigi nende kolmekümne “ostan teie vanu sõidukeid ja müün küttepuid” vahel, minu silme all väike kuulutus “Müüa kolmetoaline korter Kurtnas” ma olin nagu #wtf, ok valetan, ma olin: WTTTFTFTFTTF. Ma elan kinnisvaraportaalides, mis nali see on. Ja no muidugi kohe helistasin kuulutuse peale. Hind oli SAMA, mis meie kahetoalisel võino enamähem sama, tegemisest oli samuti renoveerimata kortergiga, AGA ta oli kolme toaline! No helistasin siis ja ütlesin kohe: “Tere, palun üks korter mulle; ei, kilekotti ei ole vaja, millal vormistada saab?” Selgus, et korter broneeringus hetkel, et huvline tegeleb laenutaotlusega, aga pandi ootele meid siis. Vahepeal saime ikkagi käia vaatamas ka korterit ja see oli täiega ideaalne meile. Ainukeses üleni renoveeritud kortermajas Kurtnas, teine korrus, kolm tuba. Õnneks ei saanud see broneerija laenu (okei, temast oli kahju ka), aga nii sai meie kodu ost, läbi ülilambi juhise, reaalsuseks.
Aga mis nali see siis ikkagi oli, et kinnisvaraportaalides seda korterit ei olnud? Selgus, et mees, kes seda müüs oli TTÜ proffessor (selline veits nunnult crazy proffessor tundus) ja see oli tema vanaisa korter, sai selle päranduseks. Ja ta ütles, et tahtis natuke teha eksperimenti, et kas nii ka korterit müüa saab ja natuke tundis: “Öeldakse küll, et raha ei haise, aga mulle on ikkagi oluline, et mu vanaisa korter läheb väärilistesse kätesse ja inimestele, kellelele see koht midagi tähendab.” Ehk siis, kes ei leia seda kuulutust portaale lapates. See oli tegelt väga armas ja tihti seda korterit ümber tõstes ja remontides mõtlen onu Arnole (ma ju iidse Kurtna elanikuna muidugi teadsin ka seda vana onu Arnot, kellel oli pikkade kõrvadega koer, kes meie korteris enne elas) ja loodan, et ta on rahul sellega, mis me peale teda siin korteris teinud oleme. Alumised naabrid on tõenäoliselt ainukesed, kes kohe üldse rahul ei ole.
Okei, tagasi korteri juurde. See oli täiesti nõukaagne. Ja me olime miinimum palga eest väikese kohaga töötav õpetaja/ magistriüliõpilane ja mitte väga hästi teeniv mööblitisler (sellel hetkel siis Algo ametikoht), a ja alla aastane laps oli meil ka. Ehk siis meil oli mingi null raha põhimõtteliselt säästudes. Aga me tahtsime üliägedat korterit (klassikaline armastuslugu jätkub). Ilmselgelt teadsime kohe, et kõik tuleb ise teha. Sellesmõttes oli ka materjali valikuga lihtne, et pmst hinna järgi. Ei olnud üldse mõtet hakata analüüsima, et mis on parim ja mis on vastupidavaim ja mis rohelisem, vaid alati tuli valida odavaim, ses suhtes oli nagu lihtne ka. Mina aga ikkagi üritasin mingit joont ka hoida ja kõikide kõige odavamate vahelt valida ka kõige normima välimusega asjad. Lisaks mingile väikesele säästule, mida me ikkagi omasime, võtsin ma õppelaenu (sest noh #üliõpilane ja madal intress) ja mu vanemad ka toetasid meid. Nagu ma ühes postituses jaanuari alguses kirjutasin, siis ma olen kohutav eelarvestaja ja numbrid ei ole minu teema, niiet väga kahjuks mul ei ole täpseid andmeid kui palju selle korteri renoveerimine maksis, aga ma arvan, et koos kõige tehnika ja mööbli ja köögimööbli, juhtmetevahetuse ja no kõigega, ei saanud see alguses  ületada 7000 eurot ehk siis selle alguse all mõtlen seda hetke kui me sisse kolisime.
Selle minu hinnangul 7000 euro eest vahetasime kõikides tubades juhtmed välja, tegime seinad korda, vahetasime põranda, aknad, panime ripplaed (et paneelidevahed välja ei hakkaks paistma), ostisme köögimööebli vajaliku tehnika jne, et kui sisse kolisime, siis kõik see oli kõikides tubades tehtud, aga meie praegune magamistuba oli vist pool aastat kolikamber, aga suured tööd olid ikkagi igalpool tehtud. Teistes tubades oli mööbel kohati eelnevatest üürikatest või ise tehtud, üsna vähe oli ka seda mööblit võrreldes hetke olukorraga.
Korteri ostsime augusti lõpus, mõtlesime, et paar kuud siis läheb remondile – oktoobri lõpuga juba ütlesime üürikorteri ka ära ja uus üüriline pidi 1. november sisse tulema. Aga no arvake ära, kas üks remont saab planeeritud ajaga valmis – muidugi mitte. Niisiis tuli meil kolida mu ema ja isa kolmetoalisesse vahepeal – oh boy – need ajad. 😀 haha. Lisaks mu emale ja isale oli seal ka mu väike õde (10 a minust noorem). Aga tegelt oli see üsna meeldiv aeg mulle, sest emps tegi süüa ja õde mängis Pääreniga.
Pääreni 1. sünnipäeval 23. detsember 2013 olime esimese öö uues korteris! Ehk siis planeeritust 2 kuud hiljem (klassika). Kuigi jah, sellised üldasjad kõik funktsioneerisid ja olid meil sissekolides olemas, aga järjest siis hakkasime edasi ehitama ja korterit sisustama. Alguses magasime Pääreniga ühes toas ja tema mänguasjad olid elutoas, siis sai meie magamistuba valmis ja siis Päären elas üksi lastetoas. Siis aastaks 2015 tundus meile mulle, et ok, korter on valmis ja jällegi meeltesegaduses otsustasin kandideerida Kodu & Aed ajakirja Kodu Kauniks konkurssile, olen sellest konkursist pikemalt ka siin artiklis – muu hulgas ka sellest, kuidas see oli ka üks juhuste-juhus ja kuidas sellel konkurssil osalemine põhimõtteliselt tegi teoks minu teise ja kolmanda raamatu… ühesõnaga, elu on täiega äge ja sa kunagi ei tea, milline asi viib teiseni – sellepärast ma koguaeg tahangi kõike teha ja proovida, sest ma tahan teada, milleni see asi viib. Aga no see asi, et mõtlesin, et oh, korter valmis, saadan oma pildid siis sinna konkurssile – see viis selleni, et me võitsime peapreemia, milleks oli Swedbanki poolt välja pandud 2500 eurot. Maksin sellega remondi jaoks võetud õppelaenu tagasi, niiet see oli ülitore üllatus ja tunnustus. Väike kõrvalepõige – selle aasta konkurss ootab fotoisd kodudest kuni augusti lõpuni, niiet sa kunagi ei tea, mis milleni viib – kandideeri ka! (järgenvad fotod on sellest need, millega tiitli võitsime).
Ilmselgelt on me korter peale selle preemia saamist nii palju muutunud, aga see on loomulik, sest meid on nüüd ka ju üks rohkem ja minu ebanormaalselt suure käsitöömaterjalide kollektsioneerimishuvi rahuldamiseks on nüüd Kuut ehk siis vabanes väga suur hulk pinda kangaste ja masinate arvelt! Vaatasin neid pilte läbi aegade ja olin juba ise ka natuke ära unustanud, milliseid perioode siin korteris olnud on! Ehkki jah, oleme palju ringi tõstnud, mööblit vahetanud, padjakatteid värskendanud, lampe keevitanud –  siis me veel ei ole värvinud uuesti ühtegi seina (peale magamistoa) ning põrandad ja laed on ka endiselt samad. Seega pean 21-aastasele iseendale ka natuke kiitust avaldama, et pole paha – oleks võinud hullemini minna.
Muidugi on mul ka igast mõtteid ja unistsusi juba uutest sisekujunduslahendustest peast läbi käinud, aga tänu sellele, et üldplaanis on kõik hästi neutraalne, siis olen saanud ka siin korteris väikeste ja soodsate muutustega palju uuendusi teha ja ennast välja elada. Kui ma tagasi vaatan, siis igas etapis mõtlesin, et okei, nüüd küll siin rohkem enam kuidagi ümber tõsta ega mõelda ei anna ja rohkem enam kuhugi midagi ei mahu, aga kui ikka palju tahta, siis saab küll, üks riiul mahub ikka alati veel!
Me ei ole ühtegi suurt remonttööd siin korteris peale esiaglset renoveerimist teinud. Kui oleme mööblit vahetanud, siis palju oleme ise teinud või siis otsinud lahendusi, kuidas soodsalt hakkama saada – näiteks paar aastat tagasi tellisin uue diivani Läti Ikeast vahendusfirma kaudu ja maksin koos transpordiga sama hinna, mis Soome Ikeast oleksin ainult diivani eest maksnud. Kööki värskendasime uute käepidemete lisamisega, elutuba uue vaibaga. Vannituppa panime uue segitsi ja dušši (mida ma veel isegi vist pilidistanud ei ole). Väikeste muutustega saab tegelikult hästi-hästi palju ära teha!
Lisaks kõigele eelloetletule, miks meile meie korter nii väga meeldib, siis kindlasti oleme hästi rahul ka selle hinnaga, millega me korteri ostsime. Selleks oli 25 000 eurot – selle jaoks võtsime Swedbankist kodulaenu ja sellele lisandus veel esialgne remondiraha umbes 7000 eurot (selle päritolust enne juba kirjutasin, selle jaoks nö kodulaenu ei võtnud). No ja muidugi oleme siia aastate jooksul veel ostnud ja valmistanud uut mööblit ja tehnikat ja sisustust, aga see pigem selline esteetiline kulu, sest kõik vajalik oli selle 25 000 + 7000 sees olemas. Kuna me Algo oskab oma kätega põhimõtteliselt kõike teha, siis kindlasti kui edaspidi uut eluaset otsime, siis on meil soodsam ja mõistlikum valida renoveerimist vajav või pooleldi valmis olev objekt, oma kogemustest teame, et ise ehitades tuleb soodsam ja ka kvaliteetsem ja täpselt nii nagu ise tahad. Niiet #DIY4EVER – et uusimate projektidega kursis olla, siis jälgi mind ka Instagramis!
Fotod, tekst Anna Lutter. Aitäh #Kogumispäevik 
elust väikeettevõtjana: kuidas ma peaaegu oleks omale pärast 6 aastat ettevõtlusega tegelemist palka maksnud, aga siis…

elust väikeettevõtjana: kuidas ma peaaegu oleks omale pärast 6 aastat ettevõtlusega tegelemist palka maksnud, aga siis…

Sain neljapäeval meile, telefonikõnesid, Facebooki ja Instagrami sõnumeid kokku üle 10 000 euro väärtuses tühistatud üritustega Kuudis ja järgmisel kolmel päeval 5000 euro ulatuses veel lisaks. “Tere, täiesti arusaadav! Hoidke ennast ja oma lähedasi! Kohtume tulevikus!” Täna oli plaanis #Kogumispäeviku investeerimiskuu raames kirjutada sellest, kuidas on lihtsalt mega MEGA äge investeerida enda ettevõttesse. Kuidas investeerimine ei pea üldse tähendama seda, et annad oma raha kellegi teise käsutusse ja meelevalda (aktsiad näituseks), vaid on võimalik investeerida ka nii, et ise juhid ja panustad sellesse, kuidas ja kui palju su raha suureneb ja saad enda raha eest ennast teostada.  Aastate jooksul on välja tulnud, et läbi selle protsessi saab väga edukalt seda raha muidugi ka vähendada . 🙂

Täna istun enda elutoas, mis on meil karantiini ajal väljakuulutatud rahu-, töötamis-, ja õppimisalaks — aga mitte kõik pereliikmed ei ole sellest paraku aru saanud,  ehk istun legorongi ja spinneritelahingu vahel. Koolitundide ülesanded on õpilastele edastatud (töötan ka õpetajana), Kuudis on kolme eriolukorra päeva jooksul jäänud ära kolm üritust (ja see on alles algus), AGA ma kavatsen ikkagi kirjutada sellest, et – pagan! – kui õige on ikka enda ettevõttesse ja selle läbi ka endasse investeerida ja teeksin ja teen seda iga kell uuesti ja edasi!

Kui Kuudi rajamise plaaniga eetrisse tulin, siis panin detailsemalt kirja oma loo ettevõtjaks kujunemisest , — seda võib vabalt ikka veel lugeda. Minu esimene ettevõte sündis sellest, et äritegevus hakkas peaaegu iseenesest  pihta – tegin sõbranna lapsele katsikuks ühe öökullikujulise padja ja varsti (tegelikult paari aasta pärast) sai neid patju e-poest tellida ja nende saamiseks ei pidanud üldse mu sõbranna või lähisugulane olema. Neid saab siiani tellida. Järgmisena tekkis tootevalikusse veel palju erivaid tooteid – ikka sellest lähtuvalt, et mida endal parasjagu tarvis oli – alustades nt mütsidest ja sallidest ja lõpetades seljakottide, mängumattide ja -kaartega, mis samuti siiani tootevalikus on. Neid asju läks endal lihtsalt kodus vaja, lapsed kasvasid, tekkisid uued vajadused ja nii nad tulid. Tooted siis.

Ühel hetkel aga tundsin, et inimesed soovivad minu käest lisaks nendele toodetele, mida ma läbi e-poe pakun, ka teenust saada – nad tahavad ise õppida ja proovida, kuidas mütsi või kotti teha saab. Nad tahavad ise kogeda, kuidas see masinaga õmblemine siis käib. Nii ma otsustasingi ellu kutsuda Kuudi. Tekkis vajadus, ma nägin (rohkem küll vist tajusin seda) ja vastavalt sellele muutsin oma ärimudelit (õigupoolest lõin uue), õppisin uusi asju, lõin uusi asju – arendasin ennast ja investeerisin.

See kõik võib siit ekraani pealt lugedes tunduda lihtne — et ok, nii tegidki ja täitsa loogiline tundub, sest asjad ju nii sünnivadki. Aga ma ei ole vist kunagi rääkinud tööst, numbritest  (sest mulle ei meeldi numbrid) ja eesmärkide seadmistest, mis selle “täitsa loogiline ja loomulik” protsessi taga tegelikult aset leiavad. Ma ei ole kuus ja pool aastat endale kordagi palka maksnud, sest ma olen kogu aeg jõudnud uute toodete, teenuste ja arendusteni, ja mõelnud alati, et oo, nii põnev, seda küll ju tahaks ära teha ja proovida- Sellest lähtuvalt olen kõik ettevõtte tulud reinvesteerinud uutesse seadmetesse, arendusse, materjalidesse – veel paremaks, veel ägedamaks – ja see valdkond on ka veel ju üldse proovimata, tuleb ära teha. Ma saan seda endale lubada, sest lisaks ettevõtja olemisele olen ma ka õpetaja, mis tagab mulle igakuise sissetuleku – lastevorst ja kommunaalid on sellega kaetud. Ma tean, et seda lugedes võib tekkida tunne, et nojah, sa ju saad seda endale lubada  ja koguaeg reinvesteerida, ja sul ei olegi vaja endale palka maksta, sest koolist tiksub kogu aeg raha peale.  See ei ole tegelikult nii lihtne, kui esmapilgul tundub, ja nende kahe asja paralleelselt tegemine on algusest peale olnud mu enda väga teadlik valik.

See on võibolla peaaegusama (täpselt ei tea, sest ma ei ole ise kunagi aktsiatega mürgeldanud), et mõni paneb kogu raha kuhugi riskantsemasse fondi (või aktsiatesse või mis nad on) ja võibolla saab kiiremini rohkem kasu, aga võibolla kaotab ka kiiremini ja rohkem. Mõni aga paigutab osa oma vahendeid rahulikumasse ja stabiilsemasse fondi ja siis teise osa rahaga  riskib. Mõni paneb kõik stabiilsesse ja vaikselt kükitab seal. Mina ilmselt kuulun sinna keskmisesse kategooriasse. – õpetajatöö tagab stabiilse sissetuleku ja siis oma ettevõttega riskin ja proovin. Oluline on mõista, et õpetajatöö (peaaegu täiskohaga) nõuab päris palju aega ja energiat, ja see pärsib ja aeglustab märgatavalt ettevõtlustegevust, kuid ee on olnud minu teadlik valik.

Seega jah, Kuudil on läinud viimased kuus kuud ülihästi – mõtlesin paar nädalat tagasi, et äkki peaks raamatupidaja käest küsima või veidi uurima, et kas mu ettevõttel ka selline funktsioon on, et sealt palka välja maksta saab – olen kuulnud, et mõned nii justkui teevad. Täna (#eriolukord) tean, et praegu see funktsioon ei tööta, aga ma ei ole kurb või masendunud, sestma olen see stabiilsema ja rahulikuma fondi mees ka  jah, ma ma investeerin võimalusel alati, arendan (ennast ja tehnikat), aga maandan ka riske.

Praegu on lihtsalt teistsugune aeg ja hea on tunda, et ma ei sõltu kellegi teise viitsimisest või mõtetest – mina ise olen see, kes enda raha ja investeeringute eest vastutab. Ma ei pea kartma, muretsema ja ennustama, et huvitav, kas mu ülemus leiab mingi lahenduse või äkki ta peab mind koondama. Ma mõtlen praegu, et kuidas ma antud olukorras saaksin arendada, muuta ja ka investeerida, et kõigest sellest välja tulla ja edasi minna nii, et mu ettevõte oleks veel parem ja edukam.

Enda ettevõttesse investeerimine on väga äge! Muidugi tähendab see pidevat tööd, väga palju tööd. Aga nagu see klišee kõlab: “when your work is your hobby you don’t have to work a day in your life”. Minu soovitus on mõelda, kui suur on see risk, mille sa võtta julged – kas lähed all out või oled nagu mina, et korraldad elu kombineerides stabiilset ja riskantsemat elustiili.

Arvake ära, mitu korda ma olen mõelnud, et läheks ka all out! Väga mitu(kümmend) korda – olen mõelnud, et appi, tahaks kiiremini oma eesmärke ja mõtteid teoks teha  – äkki loobuks õpetajatööst Aga ma ei ole seda teinud, sest mul ei oleks siis sellist vabadust riskimiseks. Kui peaks nüüd selguma, et Kuudiga lähebki pekki ja aasta aega (näiteks) ühtegi üritust seal korraldada ei saa, siis mu esimene mõte on, kuidas ruumid millegi muu jaoks ümber kohandada. Sealt edasi – kui  kohandamineei peaks toimima, kuidas ja mida uut teha. Miski ei ole jääv (teate küll mu neid igaastaseid relatiivsusteooria postitusi) kõik ongi muutuv ja suhteline ja tuleb olukorraga kohaneda, olla loov,paindlik ja postiivne!

Praegu on minu kõige suurem mure – väga suur mure – kõigi nende üliägedate Eesti väikeettevõtete ja ettevõtjate pärast, kes on läinud all out! Täielik lugupidamine oli mul enne ja on ka nüüd kõigi nende vastu, kes on võtnud selle julguse ja teevad oma asja suurelt ja ägedalt: pakuvad tööd (ühele või kolmele, mõned lausa 10+ inimesele, mis on juba väga suur asi), loovad väärtust ja no on üldse nii toredad. Aga praegu on neil paljudel ikka väga raske. Nendel ettevõtjatel on inimesed, kellele tuleb käibenumbrite kokkukuivamisest hoolimata palka maksta, paljudel selle palga ootajatel on kodus ka oma väikesed inimesed. Ma tean, et praegu ei ole ilmselt ükski ema oma aega sisustamas veebipoodides ringi shopates ja kõige ägedamat Eesti kevadmoodi oma või lapse garderoobi ostes, sest on väga ebakindel aeg —keegi ei tea, millal, kui palju või keda koondatatakse ja millal see kõik lõppeb. Aga kui sa ikkagi plaanid postiga saata kingituse sündinud beebile või oma õetütrele või lapselapsele, siis ma kutsun sind üles — palun anna oma panus nende väikeste ettevõtete ellujäämiseks!

Lisaks soovitan kindlasti liituda ka #Kogumispäeviku Facebooki grupiga, kust saab väga häid ideid säästmise ja muude päevakajaliste teemade (kindlustused jm) kohta. Samuti on inimesed seal jaganud väga häid nippe nädalamenüüü säästlikuks planeerimiseks. Minu 50 euroga nädalas hakkamasaamise lugusid saab ka endiselt lugeda.

Vaatasin eile AK nädalat ja seal reporterid küsisid erinevates Eesti linnades inimestelt, et kas ja kuidas koroonaviirus nende elu mõjutanud on. 6 või 7 inimest, kellega räägiti, vastasid kõik, et ei ole. Kuidas!? Ma ei mõista, kus nad elavad – ma olen siiani nii imestunud ja kahtlustan, et äkki see klipp salvestati eelmise nädala alguses… Ma ei arva, et oleks põhjust paanikaks (see ei ole kunagi kedagi aidanud), kuid väita, et praegu saaks business as usual asju ajada, ei tundu mulle reaalne.  Palun andke kommentaarides teada, kuidas koroonaviiruse teid ja pere mõjutanud on ning jagage lugusid – või ehk iseenda kogemusi – sellest, kuidas väikeettevõtjad praegu toime tulevad. Hoidke ennast ja oma lähedasi!

Tekst Anna Lutter. Fotod Anna Lutter ja

nädalamenüü ehk üritame üle 50 euro nädalas toidupoodi mitte jätta

nädalamenüü ehk üritame üle 50 euro nädalas toidupoodi mitte jätta

Ma olen siin blogis ikka rohkem kui mõne (kaks vist juba peaks eesti keeles mõni olema küll) kirjutanud toidu teemadel. Aga seda ajal kui ma veel ülikoolis käisin. Ajal, mil ma olin kõige targem vend üldse (sest ülikooli bakaajal seda ju oldakse). Täna juba ammu enam ei ole tark – noh või siis olen täpselt napilt nii tark, et oskan vait olla. Nüüd panen erakorraliselt pausi vaikimisele ja teen ausa ülestunnistuse. Mul puudub asboluutne kirg lugeda toiduainete pakeneid, otsida neist E-ained, vaadata nende koostist, neid võrrelda. Otsida erinevatele toiduainetele tervislikemaid alternatiive. Kõik see. Ma väga VÄGA imetlen ja heas mõttes kadestan neid inimesi, kes oskavad, tahavad ja viitsivad sellega tegeleda ja selle läbi igasuguseid ägedaid retsepte välja mõtlevad ja imemaitsvaid toite teevad – ma oleks igakell, iga päev neid valmis sööma, võtaksin teise portsjoni juurde ka raudselt, aga ma ei ole valmis toiduaine pakendeid lugema. Ma ei ole üks neist ägedatest toiduentusiastidest (tsau, Mirjam!). Ja niikaua kui Algo ka ei ole, siis me lihtsalt kodus üritame nagu enamvähem nii teha, et kõhud täis oleksid – kuidagi. Nagu järgnevalt fotolt (baka II kurusus äkki, siis juba siis kursakad (tsau, Kellu!) hoolikalt jälgisid, et Lutter midagi untsu ei keeraks. Olen lõpetanud käsitöö ja kodunduse eriala, niiet olen tegelikult nii toidutehnoloogiast kui ka -keemiast saanud üpris sügava ülevaate ja praktikumi).

Ilmselgelt on tervislik ja toiteainete rikas toit aluseks ka tervislikule elule, headele mõtetele ja millele kõigele veel, aga kuna me kõik siin peres funktsioneerime siin enamvähem oma ajupotentsiaali piires, siis tundub, et kuidagi oleme selle toiduga manageerimisega ikkagi hakkama saanud. Aga ma olen absoluutselt teadlik sellest, et tegelt saaks ikka paremini küll. #Kogumispäeviku terve aasta kestev väljakutse on suunatud küll säästmisele, kuid aitab ka üldiselt oma valikud läbi mõelda. Veebruar on toidukuu, mille suurem väljakutse on säästa toidueelarvelt kuus 20%. Ilmselgelt suudaksime selle kohe ära teha kui üheks kuuks jätaks väljas söömata ja võib-olla kallimad toorained ostamata. Mõtlesime aga, et prooviks ikkagi sisukalt läheneda! Alustasime oma eelarve pidamist eelmisel kuul ja koos kõikide pereliikmete lõunate, ja hommiku ja õhtute ja väljas söömisega kulus meil toidule 654,4 eurot (ulmeline summa!) – niiet kui me nüüd hakkama saaksime 20% väljakutsega, siis peaksime veebruari lõpuks eelarvetabelis nägema numbrit 523,52 või väiksemat.
 
Oma toidukulude vähendamiseks ja menüü tervislikumaks muutmiseks, otsustasime koostada nädalamenüü. Lapsed saavad tööpäeviti hommikul-lõunal ja ootel süüa lasteaias. Algo sööb lõunal tööjuures (käib väljas). Mina söön lõuna kodus, aga eraldi kunagi ei kokka midagi, vaid söön seda, mis eelmisest õhtust jäänud või teen võileiba (also mu lemmiktoit). Niisiis menüü planeerisimegi nii, et hommikusöögid ja õhtud. Nädalavahetused jätsime ka praegu kahe toidukorra (hommikusöök + lõuna/õhtu) peale, sest tavaliselt on mingid sünnipäevad, küllakutsed, väljas söömised jm. Seega 7 X õhtusöök + 7 X hommikusöök ja väikesed vahepalad, selle kõige jaoks eraldasime tubli 50 eurot nädalas. Loomikult ei tähenda see, et menüü läheb 50 eurot, sest osad asjad on meil juba olemas (kuivained, maitseained jm) või näiteks munasid, kartuleid, hapukurke, moose jm saame Algo ema (ülihea kokk on ta ka) käest, Haanja kodukanade munad!
Meie kuuajane nädalamenüü väljakutse algaski nüüd, niiet vaatame, kas me suudame nädal aega mitte poodi minna. Nädalamenüü toorained tellisime kulleriga koju. Avastasin Coopi lehel mega laheda asja (I’m really sorry, kui kõik sellest juba teavad, aga ma olin väga amazed lihtsalt) – et saad valida retsepti ja siis sealt viskab kohe toorained, mida saad siis lihtsalt korvi laduda – proovisin ka nüüd ühe retseptiga seda varianti! Vaatame!
Sain Instagramis palju küsimusi menüü kohta. Vastasin, et mul on nii piinlik menüüd jagada, sest seal ei ole midagi, mille peale te ei tuleks, seal ei ole mingeid moodsaid “läätsehautis avokaado ja hummuse mahedas kastmes täiendatud tofuga” ega isegi spinati smuutit ei ole. Aga nüüd ma mõtlen, et äkki on veel keegi, kes ei viitsi üldse süüa teha (aga ikka teeb, sest no süüa ju tahaks ja peaks) ja tunneb ka piinlikust, et tema on see ainuke inimene maailmas, kes ei ole kunagi tofust midagi veel kokanud, siis teie nimel panen oma absoluutselt lihtsa menüü siia üles. Aga siinkohal ikkagi tervitan ka kõiki neid, kes neid moodsaid toite teevad ja panevad mind isegi mõtlema, et võiks ka proovida – ma veel tegudeni ei ole jõdunud, aga kui te piisava intensiivusega jätkate, siis mine-tea! Äkki kunagi teen midagi ära ka.
Hommikuti sööme, kas omletti või putru või võikusid. Algo alati teeb pudru ja omelti, mina tõstan võikude jaoks asjad külmkapist välja. Täpselt midagi siin paigas ei ole – vaatame, kuidas tuju (või mida järel on kapis), et mida mis hommikul prasjagu teha. Pühapäeval teeme seljanka, mille kõrvale pärmitaingast juustusaiad. Seljankat teeme nii palju (ja saiu ka), et esmaspäeval (kui on mõlemal suht tihe päev – vaatasime kalendrit ka kui menüüd tegime, et mida oleks millal reaalne teha ja millal peaks toit eelmisest päevast valmis olema) sööme seda seljankat, mis pühapäevast jäi ja loodetavasti juustusaiu ka jäi järgi – kui ei jäänud, siis soojad võikud saab kõrvale teha. Teisipäeval peedisalat, omeltt ja võiku (Algo jõuab teisipäeviti alles kell 22, niiet ma ei viitsi enda pärast väga pingutada – laste pärast ka ei muretse, sest nad päeval lasteaias korralikult söönud). Kolmapäeval ahjukartul, toorvorstid, eilne peedisalat ja hapukurk. Neljapäeval muretaigna põhjaga mingi vormike – asjadest, mis veel külmkapis on. Reedel tomatipüreesupp kanaga (see on see retsept, mille ma sealt Coopist võtsin) ja siis teeks pärmitaigast kaneelisaiu ka reede puhul või nii. Laupäeval endiselt püreesupp kanaga.
Selle menüü väljakirjutamine siia blogisse oli totaalne enseületus ja tunnen ennast nüüd nii paljastatult, aga loodan, et keegi lastekaitset ei kutsu. Igaljuhul. Lisaks siis sellele nädalamenüü toorainetele tellisime veel puuvilju ja tomatit (tomat on parim!) terveks nädalaks, jogurtit ja müslit, et kui kellelgi siin korteris viibivatest inimetest ootamatult oleks vaja ikkagi veel lisaks süüa ja elu on näidanud, et seda juhtub. Tellimata jäid kommid (ok ühe paki mahutasin ikka), mida ma muidu päris palju söön ja veel ei tellinud pähkleid, krõpse, juuste, mida muidu ka alati tellime. Loodan, et kui ikka nüüd isu tuleb, siis see inspireerib natuke kokkama ja retsepte otsima ja ise midagi valmis tegema ja mitte poodi minema.
Kuna eelnevalt ei ole me otseselt planeerinud kunagi oma menüüd (ja nt vaadanud kalendrit enne asju ostes, et äkki meid üldse kolm õhtut polegi kodus), siis on suur probleem toidu halvaks minemine ja siis ära viskamine. Et see kontrolli alla saada, siis otsustasime nüüd nii, et igakord kui midagi halvaks läheb ja ära tuleb visata, siis paneme selle asja kirja – nii näeme, et äkki on mingid kindlad asjad, mida me kunagi ära ei suuda kokata või tarbida ja saame edaspidi nende ostmist üldse vältida.
Väga ootan teie mõtteid nädalamenüü ja toiduga manageerimise kohta ja ägedaid retsepte muidugi ka! Rääkige, kuidas te kõik nii osavad selle toiduga olete? Mulle päriselt tundub, et ma olen ainuke, kes liha küpsetuskarbis ostab ja siis ennast hästi tunneb kui ise noaga kilesse augud sisse olen suutnud teha. Soovitan liituda ka Facebookis #Kogumispäeviku grupiga, kust saab see kuu ka väga palju häid nippe toiduga tegelemiseks!
Tekst ja fotod Anna Lutter