kuidas värskendada vannituba soodsalt ja tolmuta?

kuidas värskendada vannituba soodsalt ja tolmuta?

“Je, näen nüüd päris elus ka selle instakodu ära! Oot, aga seda vannituba näen küll esimest korda.” Selline sissejuhatus uue külalise poolt meie korteris on juba üsna tavaliseks saanud. Kui aus olla, siis on neil külalistel ka üsna palju õigus, sest oma vannituba  ei ole ma ei oma Instagramis ega ka kuskil mujal just liiga palju presenteerinud. Ja mul on selleks ka väga kindlad põhjused.

Aga, et nendest paremini aru saada, siis alustan algusest! Kõige varem oli põhjus selles, et alguses, noh nii 7 aastat tagasi, oli kogu meie korter üleni valge: mööbel, seinad, laed ja põrand. Esialgu oma (22-aastase inimese) peas mõtlesin välja, et vannituba tuleb ka kindlasti üleni valgete plaatidega ja olin isegi vist epoes midagi välja valinud. Läksime siis poodi kohale ja ma nägin ühte sellist näidisnurka hallide plaatidega: hallid olid nii seinad kui põrand. Seisin seal ees ja lasin Algol need plaadid peale laduda. See tuli mulle endale ka nii ootamatult kui vähegi ootamatult tulla sai. Ometi olen ma täna väga rahul, et see juhtus, sest hallidele plaatidele lisandusid ka hallid vuugivahed ja no ma ei pea vist ütlema, et neid on ikka veiiittsss lihtsam hooldada kui valgeid oleks! Aga seoses nende hallide plaatidega tundus mulle, et ükskõik, kuidas ma ka ei töötleks ja värve ei keeraks, ei oska ma seda vannituba ülejäänud tubadega koos tööle panna ja keeldusin peaaegu neid ühes blogipostituses kasutama. Kusjuures seda sama ütlesid ka Kodu & Aed inimesed (võitsime Kauni Kodu peapreemia aastal 2015), et vannituba on nii naljakas ajakirjas meie loo sisse panna, sest see justkui: “Hoopis teisest ooperist,” – nende sõnad.

WC-poti, dušši, segisti valimine läks väga ruttu ja ilma suurema pingeta ja ootamatute ümber otsustamiseta, sest valisime kõige odavamad, mis saada oli. Nagu kunagi ühes – korteriostu pikemalt kajastavas – postituses rääkisin, siis oli meil kogu korteri kapitaalremondiks umbes 7000 eurot, niiet disainile väga rõhuda ei saanud. Üks asi, mis oli vist kogu korteri kõige kallim asi (pool köögi hinnast) – oli valge kraanikausikapp koos kraanikausiga ja samasse komplekti kuuluv peeglikapp. Ma hinda ei mäleta (#minajanumbrid), aga mäletan, et väga kallis oli, aga need tundusid nii ilusad ja ajatud ja tagashoidlikud, et lootsin, et need jäävad meile kauaks ja peavad kaua vastu ja ei tüüta. Ja ma võin öelda, et jällegi see 22-aastane inimene suutis täitsa okei valiku teha. Valmu on oma laiade äärtega hästi praktiline (eriti siis kui lapsed olid väiksemad ja seal teatud asjaoludel rohkem möllamist oli). Kapp ise ka üsna hästi vastu pidanud (kuigi nüüd on küll ikkagi veekahjustusi ka tekkinud ja alumisel sahtlil vahetas Algo põhja vineeriplaadi vastu välja.

Üks asi, aga mis läks üsna ruttu koledaks (võino tegelt ei ole ta kunagi ilus olnud), on dušši alune põrand. Sinna suuri plaate panna ei saanud, sest oleks olnud libedad ja kallet oleks olnud võimatu teha, aga väikeste plaatide paigaldusel läks sinna peale seda segu asja ja no ei olnud eriti õnnestunud see paigaldus esmakordselt plaatival Algol (kes kogu ülejäänud töö tegi lihtsalt mega hästi ära, niiet see ei ole üldse etteheide!). Algo on ise mitu korda tahtnud neid plaate välja lõhkuda ja uued panna sinna, aga appi – kes viitsiks mingit tolmu jälle tuppa saada? Niiet ma mõtlesin hoopis kavalama lahenduse välja – plaatide peale puitrest. Lisaks sellele, et ta varjab ära koleda põranda annab mu meelest kogu vannitoale ilmet ja iseloomu!

Veel üks asi, mis vannitoas alati ruumi võtab on pesumasin. Tõime selle kaasa oma üürikorterist (Algo ema kusjuures võitis selle mingi tarbimiskampaaniaga – kui te mõtlete, kas keegi võidab päriselt ka kunagi nende Felixi ketšupite ja Delmadega, siis jah – see on Algo ema – ta on päris mitu korda võitnud). Igaljuhul alguses oligi meil siis see pesumasin seal niimoodi üksi.

Ühel hetkel aga ei suutnud ma seda pesuresti meie magamistoas 24/7 lahtiolevana (sest koguaeg midagi kuivas) ära seedida ja ostsime endale Boschi kuivati. Algo tegi päris kõva eeltöö ja niimoodi ta välja valitud sai. Ja no ma ei saaks rohkem rahul olla – kuivati on parim asi peale kõiki teisi parimaid asju, mis minuga juhtunud on! Tegelikult aga ega selle kuivati-pesumasina torni moodustamine alguses nii lihtsalt ei käinud – nimelt oli meie pesumasin marupisike ja Algo pidi sinna pesumasina taha ehitama vineerist lisapikenduse (u 20 cm suuruse), et siis kuivati sinna peale mahuks. Aga ta tegi supertöö, niiet kõik läks väga hästi!

Viimasel ajal aga hakkasime tundma pesumasinast halba lõhna ja heledatele riietele tuli mingit puru külge ja saime aru, et see mega ustavalt teeninud pesumasin on aeg välja vahetada. Olen temaga pesnud kõiki korteris olevaid suuri vaipu ja ta on olnud lihtsalt ülitubli! Hakkasime siis valima uut. Oma näitajate poolest jäid silma Hooveri pesumasinad: suured pöörete arvud ja päris suure mahutavusega ka, lisaks tundus neil väga suur programmide valik. Kui meil head kuivatit juba varem olemas ei oleks olnud, siis Hooveril on ka kohe välja pakkuda tornlahendused, kus on pesumasin + kuivati ja pesutorni kinnitus ka kaasas, hetkel need tornid ja ka üksikud Hooverid Hansapostis üliheade hindadega ka. Väga mugav kui mõlemad masinad ühe süsteemiga. See sarnase süsteemi soov ja veits ka disainiküsimus pani meid aga lõpuks ikkagi valima ka Boschi pesumasina kasuks. Ja noh, kuna need kaks asja võtavad ikka päris märkimisväärse osa vannitoas enda alla, siis on nende välimus ja ühtlane ilme mu jaoks ka päris olulised.

Seoses sellega, et siis enda pesumasina välja vahetasime tekkis mul üldse tunne, et appi, tahaks vannituppa värskendust. Aga nagu  ma enne kirjutasin, siis vannituba ja köök on veits sarnased, et see mööbel on üsna kallis ja paigaldatakse seina ja selle vahetamine ei tundu nagu raamaturiiuli vahetamine. Kirjutasin kunagi mõned mõtted sellest, et mida ma tegin kui mu köök mulle enam ei meeldinud ja nüüd panen siia järjest mõned punktid, mida tegin mina ja mida soovitan teil üle vaadata, proovida kui vannituba tüütuks on muutunud.

  1. Pese kõik puhtaks ja viska ära ebavajalik. See toimib iga toa puhul – vaata üle, mis kappides seisab ja kui sa viimase aasta  jooksul ei ole kasuatnud, siis tõenäoliselt on säilivuskuupäev ka läbi ja kui ei ole, siis otsi keegi, kes seda asja päriselt kasutaks ja anna ära.
    Pesin aurutajaga üle kõik vannitoa seinad, vuugivahed, laed. Isegi kui seda otselselt välja ei ole näha, siis endal on tunne, et kõik mõnusalt puhas ja uus!
  2. Vaheta välja vannimatid/vaibad ja rätikud (kui sul on, siis vannikardin). Ehk siis mängi tekstiilidega. Need on üsna suured ja intensiivsed ja nendega saab päris palju muuta. Mulle jäid silma Hansapostist näiteks need super hea hinnaga armsad vaibad (mingi perioodil olid meil analoogsed ka endal vannitoas).
  3. Plaadi puiduga – ehk siis äkki ka ei ole oma põrandaga rahul ja saad ka kasutada meie nippi – panna maha puitrest?
  4. Muuda valgustust – mulle näiteks meeldib kasutada kodus külmavalgust ja kohe kui sooja valguse vahetasin külma vastu andis see palju ägedama tulemuse ja vannitoa ilme muutus koos sellega.
  5. Lisa nagisid, aga ära puuri plaati auke! Me ei taha väga plaatide sisse auke puurida (ennast teades, siis äkki uuel kuul uus idee ja mida teha siis auguga keset plaati), seega kasutame kahepoolseid teipe (väiksemad üksikud nagid) ja selle mustast plekist riiuli panime üles nii, et kruvid läksid täpselt vuugivahedesse – päris ägedaid metallriiuleid leiab siit Hansaposti valikust ka!
  6. Vaheta välja segisti ja dušš. Need olid meil juba ka nii vanad ja katlakivised ja ei tulnud väga hätsi isegi vett sealt läbi, niiet väga õige hetk oli need välja vahetada. Panime hõbedaste asemel nüüd sellised mustjad (Algo kusjuures üksi valis need poest!).
  7. Lisa uusi pisividinaid (seebidosaatorid ja -alused, küünlad, lilled, peeglid jm) ja lõhnastajaid. Hea lõhn vannitoas on minu meelest ülioluline!

Niiet nüüd tundub mulle, et mul on justkui nagu uus vannituba ja üldse ei pidanud plaate vahetama ega tolmu tekitama! Kuidas teil kogemused on – kui tihti ja mida vannitoas muudate ja kas oskate veel mõne nutika lahenduse tuua, millega lihtsalt ja kiirelt vannituba värskendada?

Tekst ja fotod Anna Lutter. Aitäh, Hansapost

mis ühendab scam emaile ja laste uuenenud tuba?

mis ühendab scam emaile ja laste uuenenud tuba?

Umbes viis aastat tagasi, ühel kaunil maikuu päeval, hakkasid minuni saabuma kirjad, kus küsiti: “Kas su emal on kõik korras?”, “Kui palju vaja oleks ja kuhu kanda saab?” Ei läinud kaua kui – taiplike inimestena – saime aru, et mu ema Gmaili kontole on sisse häkitud, need on scam-meilid, mis ta kontolt välja on läinud, ilma tema teadmata. Oma paroolidega tema enam sinna ligi ei saanud ja kuskilt nägime, et sisse logimised on tehtud ei kuskilt mujalt kui Udmurtiast – või jumal teab kust, aga vist näitas tõesti Udmurtiat (niiet ei saa ta ilma asjata siin!).

Igajuhul oli see (lepime kokku, et) udmurtlane oli kätte võtnud ja mu ema Gmaili konto endale kaaperdanud. Ühtlasi oli ta kõikidele, kellega mu ema kunagi meilivahetuses oli olnud, saatnud välja kirja, kus – küll vigases, kuid – uskumatul kombel – üsna mõistetavas eesti keeles räägib sellest, kuidas ta (mu ema siis) on hetkel reisil ja dokumendid on varastatud ja et lennujaamast koju tagasi saada, oleks tal vaja 1400 eurot. Kusjuures selle raha kavatseb – kirja järgi mu ema – pärast tagasi maksta, kirjas seisab, et oleks vaja laenta (kogu kiri fotol nähtav). E-mail ise kõlab tegelikult väga seda moodi, et mu ema on selle kiirustades kuskil lennujaama halvas interneti levis kirjutanud ja kiirelt teele pannud – mõned vead ja kentsakad väljendid, kuid ei midagi arusaamatut või üleni vigast.
Mu ema on rahvatantsuõpetaja ja tal on üsna mitu rühma, kus käib kokku üsna mitu inimest. Meil kõigil on palju kontakte meilis, nõus, aga mis mu ema juhtumi puhul oli määrav see, et kõik need inimesed näevad teda iganädalaselt ja mingil kujul hoolivad ja teavad temast, kuid ega nad täpselt ei tea ka. Nad ei tea, kas Eve on siis praegu reisil või ei ole. Ehk nad ei ole sõbrad, et kindlasti teaksid, et ei, Eve ei ole reisil; nad ei ole nö kauged kontaktid, kellega tal isiklik suhe puuduks (no need, kes mõtlesid kohe, et kes see Eve üldse oli .. jumal temaga, küll sõbrad aitavad ja laenavad 1400 eurot); vaid need olid just sellised vahepealsed kontaktid. Seega said mitmeid neist selle kirja ja kirjutasid nii mulle kui mu õele, et nad on väga valmis aitama, et palju ja kuhu on vaja kanda, sest nad väga tahaksid järgmisel nädalal ka tantsutrenni teha ja Eve on vaja tagasi  Eestisse aidata.
Õe Gmaililt püüdsime saata nii paljudele kontaktidele kui oskasime edasi kirja, et tegemist on pettusega ja Evega on kõik hästi ja laenu ei ole hetkel vaja. Kui ma õigesti mäletan, siis ema Gmaili konto varumeil oli mu õe Gmaili konto ja seda kasutades saime kuidagi lõpuks ta Gmaili sisse ja konto uuesti üle võtta. Muidugi oli meie tundmatuks jäänud Udmurtia sõber ära kustutatnud kõik empsi meilid ja kontaktid, kuid saime säilitada tema aadressi ja muutsime ta paroolid kohe super keerulisteks (soovitaks sul sama teha)! Kogumispäevikus on hetkel käimas digitarkuse –  minge vaadake seal ka, inimesed jagavad, milliseid uskumatuid scam-kirju nad saanud on (ei teagi, kas põnevik või absurdikomööda žanr) – inimeste postiatud screenshote näeb SIIT.
Praegu tagasi vaadatuna ei tundugi olukord nii pöörane, aga mäletan, et selle sees olles oli küll tunne, et appi, kuidas nüüd seda jama veel lahendada. Lisaks heale õppetunnile, miks tuleb kasutada võimalusel mobiil-ID kaudu sisselogimist või vähemalt keerukaid paroole, oli siiski väga armas tõdeda kui paljud helistasid ja saatsid meile õega kirju ja päriselt mures olid!
Selle aasta kevadel tundus mulle, aga et ka mina olen scam-i ohvriks langenud. Nimelt nägin meili pealkirjaga “Lasteaiast väljaarvamine”, saatjaks Saku vallavalitsus. Kõik tundus nii ehtne, kirjas seisis: “Teie laps on sellel aastal lõpetamas lasteaeda ja talle tuleb nüüd kool valida.” Kirja lõpus olid olemas kõik lingid, millise keskkonna kaudu saab kooli avaldusi teha ja telefoninumbrid ja no päriselt tundus nii ehtne… kirjavigu ei olnud ka väga palju… lõpuks selgus et see oligi päris. Mul on lihtsalt keeruline uskuda, et mu laps on juba nii vana, et suundub kooli!
Sellega seoses, et tegemst ei olnud – vaatamata minu kahtlustele – scamiga, oli siis tarvis kohanduda. Kohanduda tuli tal endal, meil ja toal muidugi ka. Lastel on kahe peale üks tuba ja juurde ei olnud hetkel nagu kuskilt võtta. Minu jaoks oli oluline, et oleks õppimislaud (pikem postitus toa planeerimisesprotsessist ja eelarvest siin üleval) ja sahtlid kooliasjadele. Lõpuks joonistasin siis sellise tõstetud põrnadaga lahenduse. Laua, põranda ja laua kohal oleva karkassi tegi muidugi Algo (tsau!). Tool vana hea Ikea, mul endal õmblusmasina taga sama tool ja on väga aus tool!
Tegelikult on sellel tõstetud põrandal ka muidugi väike lisafunktsioon (ma ei arvanudki, et keegi oleks teist arvanud, et ei ole) – nimelt sellel on luuk, mille saab teha lahti ja seal sees või sinna sisse saab legodest ehitada ja siis kaane kinni panna ja kõik ülejäänud tuba saab selle ehitusprotessi vältel olla kenasti korras ja kõik lego asjad samas terved ja saab mängu ka pooleli jätta ja hiljem luugi lahti teha ja edasi mängida.
Lisaks laua paigutamisele tuppa tahtsin muidugi natuke veel ümber teha ja otsustasin muuta ka vasakpoolse seina kujudnust. Seoses vaiba asukoha muutusega tuli ratastega legokasti pool panna riidekapi poole ja “Pelle laud” siis ääre poole. Üles panime ühe pika riiuliplaadi, mille külge laualambid ja seinale Ikea väikesed kummutid. A ja siis joonistustarvete tahvli kõrval on nüüd see äge Ikea magnettahvel.
Ega Päären selle laua taga nüüd väga rohkemat kui tunniplaani päevikusse ümberkirjutamine teinud ei ole, aga tunniplaani on kirjutanud – mitu korda – ja võin kinnitada, et laud töötab, tool ka!
Aitäh, Kogumispäevik. Tekst ja fotod Anna Lutter
milliseid ma-ei-tea-kas-tegelt-ikka-on-vaja kodumasinaid ja tehnikavidinaid päriselt ka vaja on? 

milliseid ma-ei-tea-kas-tegelt-ikka-on-vaja kodumasinaid ja tehnikavidinaid päriselt ka vaja on? 

Teate küll neid köögikombaini sette, mis iga mees igale naisele kinkinud on (tsau, Algo) – haha. Tegelt jah, Algo kinkis mulle ühe Boschi köögikombaini suht esimesel aastal kui koos olime (olid ajad, mil ta vist päriselt lootis, et ma süüa teha oskan). Siiamaani on see meil kapis olemas :D… ja töötab – väga palju sellega midagi ma teinud ei ole, aga samas kui ikka vaja, siis aastas paar korda võtame välja ka. Aga kindlasti ei ole see selline seade, milleta ma ei oleks nõus enam edasi minema. Mõned seadmed ja tehnikavidinad meil aga on küll kodus sellised, mis on mu elu lihtsalt niiiiii palju lihtsamaks ja nagu lihtsalt mugavamaks teinud ja millest ei oleks nõus enam loobuma.

1. Kuivati. Mind ei ole pesu kokkuvoltimine ja kappi sorteerimine kunagi trööstinud, aga pesu kuivama panek ei ole mulle mitte kunagi meeldinud. Pluss mulle ei meeldinud see, et põhimõtteliselt koguaeg oli meil toas see pesurest laiali ja lahti. Kuna meil ei ole korteris selle jaoks ekstra mingit ruumi või pinda, siis tavaliselt meie magamistuba nägi välja nagu mingi pesumaja ja koguaeg seal kuivas midagi. Aga vist mingi 2-3 aastat tagasi ostsime endale kuivati ja see on lihtsalt parim investeering! Mul ainult ühed voodipesu komplektid näiteks kasutusel, sest kohe samal päeval saan puhtad peale tagasi panna – seega ma ei tea voodipesu üldse kappi isegi volitama tagasi, vaid lähevad kohe uuesti käiki. Kõik pikad kaltsuvaibad kuivatan seal – ei pea enam kuus päeva uste peal hoidma ja tuulutama ja pööritama neid seal. Ja korralik ajasääst ka pesumasinast kuivatisse lihtsalt visata. Niiet kui keegi kaalub, kas osta või mitte, siis: jaaaa! See on täiega seda väärt! Meil on Boschi serie 4 self cleaning condenser.

2. Varstolmuimeja. See on meie kõige värskem kodumasin, aga ma olen päris kaua selle soetamisele mõelnud, aga kartsin, et läheb veits sinna köögikombaini teemasse, et no paar korda aastas võtan välja ja nii on. Tegelt aga kui lapsed on kodus, siis reaalslet see koguaeg väljas meil, kasutuses ikka ka. Meie varstolmuimeja Bosch Unlimited 6 series üle ootuste võimas, niiet lisaks väikesele pudile saab ka täitsa sellise koristuse sellega ära teha. Tegelt kui aus olen, siis peale Boschi varstolmuimeja ilmumist meie kappi, olen ma ainult ühe korra viitsinud suurt tolmuimejat välja tarida – tegin veits suuremat puhastust ja siis korra tirisin! Ja no muidugi ei saa mainimata jätte, et varstolmuimeja näeb väga hea välja ka, niiet mind ei häiri kui ta mõnikord kuskil köögis terve päeva seisabki. Erinevalt siis meie suurest nö päris tolmuimejast, mis on kobakas ja kuidagi ei saaks teda terve päeva käeulatuses hoida. Kuna ma ise olen pigem ööinimene, siis pidevalt tekib vajadus oma projektide järgi koristada just öösel ja siis on jälle see varstolmuimeja väga hea lahendus, sest see on nii vaikne, et ei pea kogu maja üles ajama kui tolmu tahan imeda! Niiet kui ma vaatan, siis peale  selle (nii kerge!) varstolmuimeja ilmumist meie kappi, olen suurt tolmuimejat ainult korra välja võtnud. Veits hirm, et see suur tolmuimeja muutub nüüd selleks köögikombainiks..

3. See vahelüli, mis käib teleka ja telefoni/ läpaka vahele. Me ei vaja väga tihti seda, et tahame pilti telefonist/ läpakast telekasse, aga no kuus paar-kolm korda ikka tahame ja ma ei tea, me ei oska seda oma teleka ja telefoniga normaalviisil (bluetooth/äpp) teha. Niiet igakord kui oli vaja, siis mul hakkas enne juba halb, sest teadsin, et mingi 45 min läheb jälle juramisele, et kuidas see värk oligi, et õpuks ikka telefonist pilt telekasse saada (me ilmselt nii tumbad lihtsalt), aga noh siis ostsime selle vahelüli, pistad lihtsalt telefoni selle ja naksti ongi pilt telekas. Reaalselt kuigi ma ei kasuta seda mega tihti, siis on see maksimaalselt meeldiv kogemus nüüd ja oli iga oma senti väärt see meelerahu! See on nii frustatsiooni tekitav kui ei saa hakkama sellise asjaga ja asjad ei tööta.

4. Printer. See on meil ka päris kaua olnud juba, aga seda ka kaalusin tükk aega, et kas on seda asja ikka vaja ja siis raudselt kui printida on vaja, siis on alati tint otsas ja kuivanud ja mida mul üldse printida vaja on? Aga tegelt tuleb välja, et koguaeg ikkagi midagi on vaja printida. Lisaks mulle meeldib kui mingid listid ja kavad on paberil ka olemas. Kuidagi on mul õnnestunud ka koguaeg tinti ette tellida nii, et kordagi ei ole juhtunud ka seda, et kassett saab tühaks ja uut ei ole. Niiet jällegi üks asi, mis nüüd tundub nii loogiline ja igapäevane asi –  ei teagi, kuidas enne ilma hakkama sain.

5. AirPods kõrvaklapid. Jälle selline asi, mida ma mõtlesin, et eeeh liiga kallid ja mõttetud ja ma ei kuulagi üldse nii palju saateid/muusikat. Aga. Sain need emadepäevaks kingituseks ja need on reaalselt lemmikasjad mul. Koguaeg kaasas/ kõrvas. Ma ei räägi mega palju telefoniga, aga päevas nii keskmiselt 15-20 min ikka ja varem mind täiega häirisi see, et ma ei saanud isegi nõusid masinast (mis viib meid järgmise seadmeni) välja võtta ja pidin lihtsalt olema (või siis sihitult mööda tuba ringi käima – teate küll ju, see klassik telefoniga sihitult mööda kodu ringikäimise kõnnak). Aga nüüd vabalt tühjendan nõudekat, lõikan kangast ja räägin telefoniga. Täiega mugavad on need! Niiet kui sa ka kahtled, siis, noh parim lahendus on muidugi emadepäeva oodata, aga tegelt minu hinnangul on nad ka endale kinkimist igati ja väga väärt!

6. Nõudepesumasin. Ma veits ei tea, kas see peaks siia alla minema, sest see võib-olla natuke juba nagu pesumasin, et kõigil on. Meil aga alguses ei olnud kui siia korterisse kolisime, sest eelarves ei olnud ruumi. Aga nõudepesu on isegi hullem kui riiete kuivama panek, niiet vist 3-4 aastat tagasi ehitasime oma köögisaare kappe veits laiemaks ja paigaldasime sinna siis Boschi nõudepesumasina. Ma ei pea vist ütlema, et see on jällegi üks asi, millest ma ei oleks kindlalt nõus enam loobuma!

Sellised täiesti erivaldkondadest asjad siis, aga ühtne nimetaja on see, et kõigi nende puhul olen mõelnud, et eee reaalslet ei tea, kas mul ikka on vaja seda ja raudslet jääks seisma ja selline mugavuskaup. Et no ei tahaks jälle ühte köögikombaini endale koju. Hakkasin mõtlema, et kas mul on praegu ka peas mõni seade/ masin, mida mõtlen, et ooh võiks ju olla, aga ei tulnudki ühtegi pähe… niiet äkki jagate mõtteid? Millised ma-ei-tea-kas-tegelt-ikka-on-vaja asjad on teie elu täiega lihtsamaks ja mugavamaks teinud või millised on teie “köögikombaini” ostud olnud?
Tekst, fotod Anna Lutter. Postitus valmis koostöös Boschiga.
võtsime kodu korrashoidmiseks uue abilise

võtsime kodu korrashoidmiseks uue abilise

Kui inimene on ülikoolis läbinud aine nimega koristamise põhialused, siis võid olla kindel, et kogu järgneva elu on ta väga passonate koristustarvikute suhtes või no tegelikult ka koristamise osas laiemalt. Tegelikult ei alanud minu ebaterve huvi koristamise ja piinliku puhtuse vastu üldse mitte üikoolis vaid ikkagi tunduvalt varem, aga just ülikoolis said praktilised kogemused ka teadusliku põhja. No, et millises järjekorras on näiteks mõistlik koristada WCpoti erinevaid osasid (joonisega küsimus eksamilt) ja milliste liigutustega tuleb põrandamoppi liigutada, et saavutada parim tulemus. Tänast blogipostitust ajendas kirjutama see, et minu koristusseadmetega liitus uus tegija – BOSCH  Unlimeted Serie 6 varstolmuimeja.

Kui Kuudi ehitus veel käis, siis otsin sinna sellise tööstuslikuma tolmuimeja, kasutasime seda ka ehitustolmu ja teiste päris raskete tööde jaoks. Kui meil on see siis Kuudis mõnda aega olnud, siis ühel hetkel andis me enda tolmuimeja kodus alla. Me tolmuimeja oli mingi 9 aastat vana suvalisest toidupoest ostetud suvaline (võimalikult odav, sest #üliõpilased) masin. Aga kuna see otseselt nagu katki ei olnud, siis me ei leidnud mingit põhjust ta välja vahetamiseks. Kui aga nüüd oli vaja ikkagi vahetada, siis mõtlesime kohe, et ostame koju ka selle sama võimsa ja suure, sest see teeb kõik nii puhtaks. Nii tegimegi.
Peale esimesi tõmbeid kodus selgus, aga karm tõsiasi, see kaasas olev otsik vaipade peal kohe üldse ei toimi. Siis aga lambist tuli idee, et vahetame selle otsiku siis ära, võtame vana imeja otsiku ja paneme uuele, sest otsik oli terve ju, ainult see imemisfunktsioon ei töödanud enam. Nii tegimegi ja nii toimis kõik superhästi. Esimesed kuus korda oli entusiasm suur ja ei tekkinud mingeid probleeme iga kahe tunni tagant (sest keegi koguaeg ajab midagi maha ja on koristada vaja) välja võtta ja kiirelt ära koristada. Seitsmendast korrast, aga see entusiasm kadus ja iga kord selle masina välja kiskumine, juhtme kerimine, pistikute vahetamine (sest juhe ei ole piisavalt pikk, et kogu korteri ühte stepslit kasutades ära saaks teha) tundus nii tüütu ja paljunõudev, et ma mõnikord ei imenud isegi mõnel päeval tolmu (mis on totaalne eneseületus).
Tegelikult, aga hakkasin kohe mõtlema, et mul oleks nii vaja mingit sellist kerget ja kiiret asja, millega igapäevaselt kõige purusemad kohad üle käia. See suur ja võimas imeja muidugi teeb imelist tööd, aga seda on lihtsalt maru tüütu koguaeg välja kiskuda. Pluss, ta teeb nii valjut häält ja arvestades minu öist eluviisi … siis no ei taha koguaeg naabritel ka meeles olla.
Hakkasin siis otsima, et milline see varstolmuimeja olla võiks või milliseid neid üldse on. Ülikoolis sellest ei räägitud – ma vist lõpetasin nii ammu, et mäletan, et meil oli teemaks ainult mopp ja hari (haha). Mulle ei meeldi kui praktilised asjad seisavad nähtaval kohal ehk siis ma teadsin, et ma nagunii hakkan seda hoiustama oma moppidele/ tolmuimejatele mõeldud kapis lastetoas, seega langes ära selle alusega valik (või ma ei tea, kuidas seda nimetatkse, aga ma olen teiste juures kodudes näinud), sest kapis ei ole elektriühendust ja seal see laadida nagunii ei saa. Niisiis sain aru, et mul on vaja akuga mudelit, mille akut saab eraldi laadida. Siis ma tahtsin, et ta oleks veel vaikne (sest see suur tolmukas teeb ikka korralikku mürgilt) ja tahtsin, et ta ei maksaks miljon.
Otsingutega hakkasin tegelema juba kuskil märtsis vist, siis kui kõik lapsed ja ise ka koju jäin. Kuna kõik olid kodus, siis seda pudi ja puru põrandale tekkis lihtsalt väga VÄGA palju ja vajaduse sellise varstolmuimeja järgi kasvas ikka väga domineerivaks. Ma olen hästi halb eeltöö tegeija – ma igakord mõtlen, et kindlalt uurin ja siis analüüsin enne suurema asja ostu, aga tegelt ma ei viitsi kunagi seda teha ja ma alati palju parema meelega kuulan teiste soovitusi, aga ikka igal korral olen ma kindel, et järgmisel korral kindlalt uurin! Seekord juhtus aga nii, et Bosch kirjutas mulle ja pakkus koostööd ja kuna kõik need eelnevalt minu poolt kaardistatud omadused (ilma dokita laetav, vaikne, mitte miljon maksev) olid Bosch Unlimited 6 seeria varstolmuimejal olemas, siis – siis ma lihtsalt olin tänulik, et ma ei pidanud rohkem eeltööd tegema ja uurima ja kogu interenti läbi lugema, vaid valik tehti minu eest ära. Mulle alati selline asi meeldib! Kuna Boschi teiste seadmetega on mul seni ainult väga positiivsed kogemused olnud, siis nii see Bosch meile koju jõudiski. Kusjuures kaasas olev aku sobib ka teistele Boschi seadmetele!
Olen selle imelise asjaga nüüd paar päeva imenud ja nagu nii kiire! Nii lihtne! Tõsi, ma ei ole veel ületanud seda kriitilist kuut korda, mille jooksul mulle ka suur tolmukas imeline ja – ah, mis see siis ei ole teda siit kapist koguaeg välja kiskuda – tundus. Niiet kui ma olen nüüd siin kuuaega talle kuuma andnud, siis ma kannan ette, kuidas minu suhe Boschiga päriselt on ja kas ta ikka on nii äge ja imeline nagu siin praegu mesinädalaperioodil tundub.
Lisaks tolmuimejale – nüüd siis kahele – suur suurpuhastuseks ja Bochi varstolmuimeja –  mugav ja lihtsalt liikuv (pmst saab kohvi samal ajal juua kui tolmu imed) – on mul põrandaphastuses abis ka aurutaja. Enne kasutasin vana head moppi, aga aurutajaga lähevad need põrandad ikka nii mõnusalt ja lihtsalt puhtaks ja palju puhtamaks kui seda mopiga saavutasin – küüri palju tahad! Küll aga tahan siin ära märkida selle, et aurutaja on Kuudiga kahe peale ehk siis see leiab kasutust kodus maksimum 2 korda kuus, seega ma ei tea, kas ma oleksin raatsinud ta ainuüksi kodu jaoks osta. Praegu aga Kuudis pidevalt kasutan ja mu ema vahest laenab ja see leiab meil siis kogu suguvõsa peale kokku väga palju rakendust.
Kuna mul korteris palju põrandast on tegelikult ikkagi vaiba all, siis pigem muidugi kasutamegi tolmuimejat, niiet ma olen rohkem kui excited, et kõik Boschi Unlimited varstolmuimeja erinevad osad ja funktsioonid ära proovida! Kuidas teil – mitu tolmuimejat teil kapis on ja mille põhjal valiku olete teinud? Kas kellelgi kogemus ka Boschiga ja oskab head nõu anda kaasas olnud tarvikute vm osas (sest #klassika kasutusjuhendit ei ole veel lugeda jõudnud).
Tekst ja fotod Anna Lutter. Postitus valmis koostöös Boschiga
tegime korterisse ühe toa juurde

tegime korterisse ühe toa juurde

Mul on mitu korda olnud selline hetk, et paneme kodus riiuli seina ja siis mõtlen, et ok, see on nüüd küll viimane riiul, mille seina panime, sest rohkem ei ole siin korterist lihtsalt vaba ruumi ja vaba seina. See tunne vältab senikaua kuni me paneme järgmise riiuli seina, sest et kui isu on ikka nii suur, siis küll leitakse mõni vaba nurk. Ja no kui isegi riiulid väga enam ei mahu, siis ei ole ma julgenud peaaegu, et unistadagi, et meil võiks olla korteris söögilaud.

Seekordne elutoa ümbertõstmine algas tegelikult vastupidiselt, see algas mitte riiulist vaid vabast nurgast. Ühel hetkel diivanil olles (võib-olla võiks siit teha järelduse, et ei maksa nii palju diivanil lebotada), vaatasin koridori (meil on selline avatud koridor/ esik/ elutuba) ja märkasin – endalegi ootamatult – et koridori ruum on tegelikult totaalselt alakasutatud. Ehk siis lihtsalt tühi ruum, millel ei ole ühtegi mööblieset, vaipa, lampi, valgustit vaid see lihtsalt on seal. Enamasti kasutavad seda ära lapsed, kes seal jooksevad või jooksevad või jooksevad.
Kui siis oli kaardistatud see tühi ala, siis hakkasin genereerima ideid, mida sinna siis kõike panna saaks. Korra isegi mõtlesin, et ehitada suuri sisseehitatud lükanduksega esikukappe ka veits ringi ja teha siis meie magamistuba kuidagi sinna kappide ja koridori kanti, et siis mõlemad lapsed oma toad saaksid. Aga see tundus veits liiga palju mässamist ja ehitamist, niiet mõtlesin veel ja tuli meelde, et me oleme tegelikult tahtnud, et meil oleks suur söögilaud. Meil on köögis saar ja pukid, mis on pisut ebamugavad pikemateks söömisteks.
Niiet otsustatud, koridori tuleb söögituba. Kui tavaliselt võetakse seinasid maha, et ruumi juurde saada, siis mulle tundus loogiline, et tuleb seinasid juurde teha – ehk siis ehitasime (haha, loe: Algo ehitas) 60 cm seina koridiori juurde. Magamistoas juba panime veits hullu nende värvidega (hall sein) ja kuna see meile endale väga meeldis, siis mõtlesime, et teeme elutuppa ka ühe sellise, meil oli värvi ka veits järgi ja see tundus eriti tore!
Täitsa sama seina ei tahtnud teha. Tuli mõte, et paneme seina enne väikese kraadi alla lauad ja värvime need siis selle halliga üle! Kuni lõpuni välja ei olnud ma kindel, et kas see asi jääb äge ja üldse välja tuleb. Pluss tehniliselt ka tundus laudis mulle alguses liiga paks, samas me ei leidnud ühtegi teist materjali ka, millega seda asendada, niiet jäi ikkagi see laudis. Üles panemiseks kasutasime (loe: Algo kasutas) naelapüstolit. See oli ka natuke selline küsitavusi tekitav kuna puit mängib päris palju, siis mõtlesime, et äkki peab liimi ikka ka panema. Ma aga koguaeg kartsin, et jääb mitte äge ja et pärast ei oleks eriti meeldiv neid liimiga kinnitatud laudu alla kangutada – seega jäi siis see, et panime naeltega. Siiani (2 nädalat) on väga ilusti püsinud kõik.
Kuna sein sai hästi domineeriv äge, siis oli selge, et kogu oma ülejäänud kraami pean elutoa sellest seinast välja tarima. Kus häda kõige suurem, seal Kuut kõige lähem – ehk siis see must kõrge riiul, Jyski mustade ustega kapp ja telekakapp rändasid Kuuti, peaaegu koos kõigi nendel olevate (hästi vajalike ilu-) asjadega. Kapi nurgale jätsin väikese valiku kõige lemmikumaid Iittala asju. Kapp ise on Ikeast. Mulle see Ivari sari juba kaua meeldinud ja olin mõelnud, et kus ja kuidas neid kasutada saaksin, aga mittekunagi ei oleks ette kujutanud, et need jäävad naturaalsel kujul meil elutuppa. Elu on ikka uskumatuid pöördkäike täis (haha).
Tundus visuaalselt kohe, et selleks, et tekitada nö söögitoaala ja elutoaala, selleks oleks hea kasutada vaipasid, et need nagu visuaalselt siis piiritleksid neid tsoone. Vaatasin Ikeast siis vaipasid ka ja nägingi seda rohkekat vaipa. Mulle millegipärast täiega meeldis, veider, miks peaks mulle roheline vaip meeldima. Aga ma jällegi ei olnud üldse kindel, aga võtsin riski ja samal päeval kui olin ära tellinud vaiba, nägin Hemtexis neid rohekas-sinakaid sametkardinaid ka ja siis sain kohe aru, et omgomg nii äge! Tähelepanelikum vaataja näeb pildil ka ühte ümmargust meriheinast vaipa, selle otsin juba varem Hemtexist ja kuigi nagu ei olnud siis otsest plaani, kuhu ja kuidas selle panen, siis tundus, et see läheb igaljuhul hästi meie uude elutuppa ja no kokkuvõttes läks ka!
Söögilaud. Laua tegi minu joonise järgi Algo ise. Jalad metallist ja peal puit, musta õlivahaga üle tehtud. Praegu tundub hästi loogiline, et see söögilaud must on ja täpselt selline välja näeb nagu näeb, aga ise vaevasin tükk aega pead, et milliseks õlitada ja mitu cm siit ja mitu sealt. Aga õnneks peavaevamine tõi seekord edu ja sai päris äge. Pink on ka Algo tehtud. Ja laua taga on ka kaks üsna kiiruga valitud tooli. Aga täitsa ilusad ja mugavad!
Lambist tuleb ka rääkida. Nimelt meil laelambi juhe veetud elutoa sellisesse keskmesse enamvähem. Aga kuna mööblit tuli juurde, siis sain kohe aru, et sinna tuleb ruumi juurde saada ja sellepärast panin sellise suure ja intensiivse valgusti hoopis söögilaua kohale. Väike probleem on see, et sealt küll valgust ei tule, sest seal ei olnud ju juhtme kohta… Milline ebapädev arvestus juhtmestiku vahetades kuus aastat tagasi, oleks võinud ju kohe arvata, et tahan ühel hetkel keset esikut toidulaua panna. Igaljuhul. Otsin sinna hetkel patareitoitel pirni, et ikkagi saaks nagu põlema ka panna. Kuigi otsest vajadust ei ole, sest elutoas on veel 5 valgustit ja koridoris ka tugev valgustus.
Ja siis ilmus elutuppa veel üks suur õhuline tool, mis lambiga hästi kokku läheb, mu endine kästitööõpetaja ütleks, et moodustab kena ansambli. Ja siis taimekast, mida enne raamatute jaoks kasutasime, see muutus taimekastiks ja diivani taga olevaid riiuleid sättisin ka natuke ümber. Tegelt ei ole ma vist siin otselslet rääkinud ka meie (järjekordsest) elutoalauast, mille Algo ka algusest lõpuni ise keevitas ja valas. Aga see on juba vist viis kuud vist elutoas olnud. Igaljuhul, see oli täiesti Algo projekt. Ta tahtis proovida, kuidas on ise valada. Ma veits ainult rääkisin mõõtude osas kaasa.
Seoses selle seina pikendamisega tekkis teisele poole seina ka ruumi juurde (uus tuba põhimõtteliselt), aga sellest juba kirjutan uues postituses, sest see on natukene veel ideetasandil ka! Igaljuhul. See sein sai maruäge ja ma olen üldse päris rahul praegu sellise tumedama fooniga meie elutoas/ söögitoas/ esikus / koridoris/ kodukontoris. Olen näinud ka teistes nõukaagsetes samalaadse planeeringuga korterites söögilaudu elutoas, aga minu meelest tänu sellele seina pikendamisele ja koridori kasutamisele sai meie variant siiski hästi avar, hoolimata et on tume ja üsna palju mööblit ja erifunkstioone eviv. Kindlasti süvendab avaruse tunnet see, et kõik need väikesed (ilu/dekoratiiv)asjad on kadunud ja pind puhas. Kui teil on küsimusi kindlate asjade päritolu või nende tegemise kohta, siis andke kommentaarides teada, ei jõudnud kõige kohta tekstis eraldi välja tuua, aga hea meelega jagan kui huvi!
Tekst ja fotod Anna Lutter
kuidas 21aastaselt miinimumpalga eest korterit osta?

kuidas 21aastaselt miinimumpalga eest korterit osta?

Kogumispäevikus on aprill kodukuu ja paljud on jaganud enda lugusid, milline oli nende kodu ost ja millised olid nende kriteeriumid kodule. See on mind pannud tagasi mõtlema sellele (peaaegu kaheksa aastatagusele – juba!) ajale kui meie oma kodu ostma hakkasime. Mingil väga kummalisel kombel ei ole ma üldse palju sellest kirjutanud ja ei ole ka jaganud pilte, et milline meie kodu enne oli, kui palju see maksis ja mis meil siin teha tuli ja kuidas ja miks me siis sellise valiku üldse tegime.

Kõigepealt. Kui Päären sündis, siis elasime Akadeemia teel (legendaarne algus ühele armastusloole, eksole), kahetoalises üürikas. Ma käisin ülikoolis ja Algo töötas politseinikuna (klišee 60 palun). Kui Päären sündis ja me siis mu emal-isal Kurtnas (kus ma alates sünnist muidu elanud olen) külas käisime ja siin maal jalutada saime, siis oli küll selline tunne, et appi kui hea siin on ja tahaks ka Kurtnasse. Kuna aga kinnisvaraturg on Kurtnas üsna selline, et mis tuleb, see kohe läheb, siis ei olnud siin midagi võtta. Juhuse läbi, aga vabanes me peretuttavate üürikorter Kurtnas –  ja me mõtlesime kohe, et oh, koliks sisse ja prooviks, kuidas siis on kurtnakas olla. No mega mõnus oli, pidevalt mingid metskitsed ja siilid mürgeldasid akna taga ja no täiega äge, emps tegi pidevalt õhtusööki ja. Kohe peale sisse kolimist kutsuti mind ka Kurtna Kooli tööle ja Algo käis jalgrattaga linna tööle (ei ole väga norm, aga jah). Meile meeldis ühesõnaga. No ja siis ikka mõtlesime, et tuleks ka ära teha see kodu ost ja kõik sellega kaasnev.
Siis ühel hetkel tuli üle mitme aja üks korter müüki. Kahetoaline, renoveerimata. Olime koguaeg mõelnud, et tahaks renoveerimata korterit, sest ma oleks nagunii kõike muuta tahtnud (napilt oleks kirjutanud, et ME oleksiME kõike muuta tahtnud :D). Ja no siis tunduski, et miks rohkem maksta ja osta “euroremonditud” korter kui ise kõike nagunii muudame. Niisiis. Kahetoaline tundus küll väike, aga mõtlesime, et alati saab ju maha müüa/ edasi üürida jne. Niiet läksime siis panka, ajasime kõik laenuasjad korda ja pidime vist esmaspäeval minema allkirjastama Swedbanki laenutaotlust. Pühapäeval sattusin veel ema juurde suvilasse ja loen legendaarseid Saku Sõnumeid ja järsku kuulutuste lehel, kõigi nende kolmekümne “ostan teie vanu sõidukeid ja müün küttepuid” vahel, minu silme all väike kuulutus “Müüa kolmetoaline korter Kurtnas” ma olin nagu #wtf, ok valetan, ma olin: WTTTFTFTFTTF. Ma elan kinnisvaraportaalides, mis nali see on. Ja no muidugi kohe helistasin kuulutuse peale. Hind oli SAMA, mis meie kahetoalisel võino enamähem sama, tegemisest oli samuti renoveerimata kortergiga, AGA ta oli kolme toaline! No helistasin siis ja ütlesin kohe: “Tere, palun üks korter mulle; ei, kilekotti ei ole vaja, millal vormistada saab?” Selgus, et korter broneeringus hetkel, et huvline tegeleb laenutaotlusega, aga pandi ootele meid siis. Vahepeal saime ikkagi käia vaatamas ka korterit ja see oli täiega ideaalne meile. Ainukeses üleni renoveeritud kortermajas Kurtnas, teine korrus, kolm tuba. Õnneks ei saanud see broneerija laenu (okei, temast oli kahju ka), aga nii sai meie kodu ost, läbi ülilambi juhise, reaalsuseks.
Aga mis nali see siis ikkagi oli, et kinnisvaraportaalides seda korterit ei olnud? Selgus, et mees, kes seda müüs oli TTÜ proffessor (selline veits nunnult crazy proffessor tundus) ja see oli tema vanaisa korter, sai selle päranduseks. Ja ta ütles, et tahtis natuke teha eksperimenti, et kas nii ka korterit müüa saab ja natuke tundis: “Öeldakse küll, et raha ei haise, aga mulle on ikkagi oluline, et mu vanaisa korter läheb väärilistesse kätesse ja inimestele, kellelele see koht midagi tähendab.” Ehk siis, kes ei leia seda kuulutust portaale lapates. See oli tegelt väga armas ja tihti seda korterit ümber tõstes ja remontides mõtlen onu Arnole (ma ju iidse Kurtna elanikuna muidugi teadsin ka seda vana onu Arnot, kellel oli pikkade kõrvadega koer, kes meie korteris enne elas) ja loodan, et ta on rahul sellega, mis me peale teda siin korteris teinud oleme. Alumised naabrid on tõenäoliselt ainukesed, kes kohe üldse rahul ei ole.
Okei, tagasi korteri juurde. See oli täiesti nõukaagne. Ja me olime miinimum palga eest väikese kohaga töötav õpetaja/ magistriüliõpilane ja mitte väga hästi teeniv mööblitisler (sellel hetkel siis Algo ametikoht), a ja alla aastane laps oli meil ka. Ehk siis meil oli mingi null raha põhimõtteliselt säästudes. Aga me tahtsime üliägedat korterit (klassikaline armastuslugu jätkub). Ilmselgelt teadsime kohe, et kõik tuleb ise teha. Sellesmõttes oli ka materjali valikuga lihtne, et pmst hinna järgi. Ei olnud üldse mõtet hakata analüüsima, et mis on parim ja mis on vastupidavaim ja mis rohelisem, vaid alati tuli valida odavaim, ses suhtes oli nagu lihtne ka. Mina aga ikkagi üritasin mingit joont ka hoida ja kõikide kõige odavamate vahelt valida ka kõige normima välimusega asjad. Lisaks mingile väikesele säästule, mida me ikkagi omasime, võtsin ma õppelaenu (sest noh #üliõpilane ja madal intress) ja mu vanemad ka toetasid meid. Nagu ma ühes postituses jaanuari alguses kirjutasin, siis ma olen kohutav eelarvestaja ja numbrid ei ole minu teema, niiet väga kahjuks mul ei ole täpseid andmeid kui palju selle korteri renoveerimine maksis, aga ma arvan, et koos kõige tehnika ja mööbli ja köögimööbli, juhtmetevahetuse ja no kõigega, ei saanud see alguses  ületada 7000 eurot ehk siis selle alguse all mõtlen seda hetke kui me sisse kolisime.
Selle minu hinnangul 7000 euro eest vahetasime kõikides tubades juhtmed välja, tegime seinad korda, vahetasime põranda, aknad, panime ripplaed (et paneelidevahed välja ei hakkaks paistma), ostisme köögimööebli vajaliku tehnika jne, et kui sisse kolisime, siis kõik see oli kõikides tubades tehtud, aga meie praegune magamistuba oli vist pool aastat kolikamber, aga suured tööd olid ikkagi igalpool tehtud. Teistes tubades oli mööbel kohati eelnevatest üürikatest või ise tehtud, üsna vähe oli ka seda mööblit võrreldes hetke olukorraga.
Korteri ostsime augusti lõpus, mõtlesime, et paar kuud siis läheb remondile – oktoobri lõpuga juba ütlesime üürikorteri ka ära ja uus üüriline pidi 1. november sisse tulema. Aga no arvake ära, kas üks remont saab planeeritud ajaga valmis – muidugi mitte. Niisiis tuli meil kolida mu ema ja isa kolmetoalisesse vahepeal – oh boy – need ajad. 😀 haha. Lisaks mu emale ja isale oli seal ka mu väike õde (10 a minust noorem). Aga tegelt oli see üsna meeldiv aeg mulle, sest emps tegi süüa ja õde mängis Pääreniga.
Pääreni 1. sünnipäeval 23. detsember 2013 olime esimese öö uues korteris! Ehk siis planeeritust 2 kuud hiljem (klassika). Kuigi jah, sellised üldasjad kõik funktsioneerisid ja olid meil sissekolides olemas, aga järjest siis hakkasime edasi ehitama ja korterit sisustama. Alguses magasime Pääreniga ühes toas ja tema mänguasjad olid elutoas, siis sai meie magamistuba valmis ja siis Päären elas üksi lastetoas. Siis aastaks 2015 tundus meile mulle, et ok, korter on valmis ja jällegi meeltesegaduses otsustasin kandideerida Kodu & Aed ajakirja Kodu Kauniks konkurssile, olen sellest konkursist pikemalt ka siin artiklis – muu hulgas ka sellest, kuidas see oli ka üks juhuste-juhus ja kuidas sellel konkurssil osalemine põhimõtteliselt tegi teoks minu teise ja kolmanda raamatu… ühesõnaga, elu on täiega äge ja sa kunagi ei tea, milline asi viib teiseni – sellepärast ma koguaeg tahangi kõike teha ja proovida, sest ma tahan teada, milleni see asi viib. Aga no see asi, et mõtlesin, et oh, korter valmis, saadan oma pildid siis sinna konkurssile – see viis selleni, et me võitsime peapreemia, milleks oli Swedbanki poolt välja pandud 2500 eurot. Maksin sellega remondi jaoks võetud õppelaenu tagasi, niiet see oli ülitore üllatus ja tunnustus. Väike kõrvalepõige – selle aasta konkurss ootab fotoisd kodudest kuni augusti lõpuni, niiet sa kunagi ei tea, mis milleni viib – kandideeri ka! (järgenvad fotod on sellest need, millega tiitli võitsime).
Ilmselgelt on me korter peale selle preemia saamist nii palju muutunud, aga see on loomulik, sest meid on nüüd ka ju üks rohkem ja minu ebanormaalselt suure käsitöömaterjalide kollektsioneerimishuvi rahuldamiseks on nüüd Kuut ehk siis vabanes väga suur hulk pinda kangaste ja masinate arvelt! Vaatasin neid pilte läbi aegade ja olin juba ise ka natuke ära unustanud, milliseid perioode siin korteris olnud on! Ehkki jah, oleme palju ringi tõstnud, mööblit vahetanud, padjakatteid värskendanud, lampe keevitanud –  siis me veel ei ole värvinud uuesti ühtegi seina (peale magamistoa) ning põrandad ja laed on ka endiselt samad. Seega pean 21-aastasele iseendale ka natuke kiitust avaldama, et pole paha – oleks võinud hullemini minna.
Muidugi on mul ka igast mõtteid ja unistsusi juba uutest sisekujunduslahendustest peast läbi käinud, aga tänu sellele, et üldplaanis on kõik hästi neutraalne, siis olen saanud ka siin korteris väikeste ja soodsate muutustega palju uuendusi teha ja ennast välja elada. Kui ma tagasi vaatan, siis igas etapis mõtlesin, et okei, nüüd küll siin rohkem enam kuidagi ümber tõsta ega mõelda ei anna ja rohkem enam kuhugi midagi ei mahu, aga kui ikka palju tahta, siis saab küll, üks riiul mahub ikka alati veel!
Me ei ole ühtegi suurt remonttööd siin korteris peale esiaglset renoveerimist teinud. Kui oleme mööblit vahetanud, siis palju oleme ise teinud või siis otsinud lahendusi, kuidas soodsalt hakkama saada – näiteks paar aastat tagasi tellisin uue diivani Läti Ikeast vahendusfirma kaudu ja maksin koos transpordiga sama hinna, mis Soome Ikeast oleksin ainult diivani eest maksnud. Kööki värskendasime uute käepidemete lisamisega, elutuba uue vaibaga. Vannituppa panime uue segitsi ja dušši (mida ma veel isegi vist pilidistanud ei ole). Väikeste muutustega saab tegelikult hästi-hästi palju ära teha!
Lisaks kõigele eelloetletule, miks meile meie korter nii väga meeldib, siis kindlasti oleme hästi rahul ka selle hinnaga, millega me korteri ostsime. Selleks oli 25 000 eurot – selle jaoks võtsime Swedbankist kodulaenu ja sellele lisandus veel esialgne remondiraha umbes 7000 eurot (selle päritolust enne juba kirjutasin, selle jaoks nö kodulaenu ei võtnud). No ja muidugi oleme siia aastate jooksul veel ostnud ja valmistanud uut mööblit ja tehnikat ja sisustust, aga see pigem selline esteetiline kulu, sest kõik vajalik oli selle 25 000 + 7000 sees olemas. Kuna me Algo oskab oma kätega põhimõtteliselt kõike teha, siis kindlasti kui edaspidi uut eluaset otsime, siis on meil soodsam ja mõistlikum valida renoveerimist vajav või pooleldi valmis olev objekt, oma kogemustest teame, et ise ehitades tuleb soodsam ja ka kvaliteetsem ja täpselt nii nagu ise tahad. Niiet #DIY4EVER – et uusimate projektidega kursis olla, siis jälgi mind ka Instagramis!
Fotod, tekst Anna Lutter. Aitäh #Kogumispäevik