kuidas 21aastaselt miinimumpalga eest korterit osta?

kuidas 21aastaselt miinimumpalga eest korterit osta?

Kogumispäevikus on aprill kodukuu ja paljud on jaganud enda lugusid, milline oli nende kodu ost ja millised olid nende kriteeriumid kodule. See on mind pannud tagasi mõtlema sellele (peaaegu kaheksa aastatagusele – juba!) ajale kui meie oma kodu ostma hakkasime. Mingil väga kummalisel kombel ei ole ma üldse palju sellest kirjutanud ja ei ole ka jaganud pilte, et milline meie kodu enne oli, kui palju see maksis ja mis meil siin teha tuli ja kuidas ja miks me siis sellise valiku üldse tegime.

Kõigepealt. Kui Päären sündis, siis elasime Akadeemia teel (legendaarne algus ühele armastusloole, eksole), kahetoalises üürikas. Ma käisin ülikoolis ja Algo töötas politseinikuna (klišee 60 palun). Kui Päären sündis ja me siis mu emal-isal Kurtnas (kus ma alates sünnist muidu elanud olen) külas käisime ja siin maal jalutada saime, siis oli küll selline tunne, et appi kui hea siin on ja tahaks ka Kurtnasse. Kuna aga kinnisvaraturg on Kurtnas üsna selline, et mis tuleb, see kohe läheb, siis ei olnud siin midagi võtta. Juhuse läbi, aga vabanes me peretuttavate üürikorter Kurtnas –  ja me mõtlesime kohe, et oh, koliks sisse ja prooviks, kuidas siis on kurtnakas olla. No mega mõnus oli, pidevalt mingid metskitsed ja siilid mürgeldasid akna taga ja no täiega äge, emps tegi pidevalt õhtusööki ja. Kohe peale sisse kolimist kutsuti mind ka Kurtna Kooli tööle ja Algo käis jalgrattaga linna tööle (ei ole väga norm, aga jah). Meile meeldis ühesõnaga. No ja siis ikka mõtlesime, et tuleks ka ära teha see kodu ost ja kõik sellega kaasnev.
Siis ühel hetkel tuli üle mitme aja üks korter müüki. Kahetoaline, renoveerimata. Olime koguaeg mõelnud, et tahaks renoveerimata korterit, sest ma oleks nagunii kõike muuta tahtnud (napilt oleks kirjutanud, et ME oleksiME kõike muuta tahtnud :D). Ja no siis tunduski, et miks rohkem maksta ja osta “euroremonditud” korter kui ise kõike nagunii muudame. Niisiis. Kahetoaline tundus küll väike, aga mõtlesime, et alati saab ju maha müüa/ edasi üürida jne. Niiet läksime siis panka, ajasime kõik laenuasjad korda ja pidime vist esmaspäeval minema allkirjastama Swedbanki laenutaotlust. Pühapäeval sattusin veel ema juurde suvilasse ja loen legendaarseid Saku Sõnumeid ja järsku kuulutuste lehel, kõigi nende kolmekümne “ostan teie vanu sõidukeid ja müün küttepuid” vahel, minu silme all väike kuulutus “Müüa kolmetoaline korter Kurtnas” ma olin nagu #wtf, ok valetan, ma olin: WTTTFTFTFTTF. Ma elan kinnisvaraportaalides, mis nali see on. Ja no muidugi kohe helistasin kuulutuse peale. Hind oli SAMA, mis meie kahetoalisel võino enamähem sama, tegemisest oli samuti renoveerimata kortergiga, AGA ta oli kolme toaline! No helistasin siis ja ütlesin kohe: “Tere, palun üks korter mulle; ei, kilekotti ei ole vaja, millal vormistada saab?” Selgus, et korter broneeringus hetkel, et huvline tegeleb laenutaotlusega, aga pandi ootele meid siis. Vahepeal saime ikkagi käia vaatamas ka korterit ja see oli täiega ideaalne meile. Ainukeses üleni renoveeritud kortermajas Kurtnas, teine korrus, kolm tuba. Õnneks ei saanud see broneerija laenu (okei, temast oli kahju ka), aga nii sai meie kodu ost, läbi ülilambi juhise, reaalsuseks.
Aga mis nali see siis ikkagi oli, et kinnisvaraportaalides seda korterit ei olnud? Selgus, et mees, kes seda müüs oli TTÜ proffessor (selline veits nunnult crazy proffessor tundus) ja see oli tema vanaisa korter, sai selle päranduseks. Ja ta ütles, et tahtis natuke teha eksperimenti, et kas nii ka korterit müüa saab ja natuke tundis: “Öeldakse küll, et raha ei haise, aga mulle on ikkagi oluline, et mu vanaisa korter läheb väärilistesse kätesse ja inimestele, kellelele see koht midagi tähendab.” Ehk siis, kes ei leia seda kuulutust portaale lapates. See oli tegelt väga armas ja tihti seda korterit ümber tõstes ja remontides mõtlen onu Arnole (ma ju iidse Kurtna elanikuna muidugi teadsin ka seda vana onu Arnot, kellel oli pikkade kõrvadega koer, kes meie korteris enne elas) ja loodan, et ta on rahul sellega, mis me peale teda siin korteris teinud oleme. Alumised naabrid on tõenäoliselt ainukesed, kes kohe üldse rahul ei ole.
Okei, tagasi korteri juurde. See oli täiesti nõukaagne. Ja me olime miinimum palga eest väikese kohaga töötav õpetaja/ magistriüliõpilane ja mitte väga hästi teeniv mööblitisler (sellel hetkel siis Algo ametikoht), a ja alla aastane laps oli meil ka. Ehk siis meil oli mingi null raha põhimõtteliselt säästudes. Aga me tahtsime üliägedat korterit (klassikaline armastuslugu jätkub). Ilmselgelt teadsime kohe, et kõik tuleb ise teha. Sellesmõttes oli ka materjali valikuga lihtne, et pmst hinna järgi. Ei olnud üldse mõtet hakata analüüsima, et mis on parim ja mis on vastupidavaim ja mis rohelisem, vaid alati tuli valida odavaim, ses suhtes oli nagu lihtne ka. Mina aga ikkagi üritasin mingit joont ka hoida ja kõikide kõige odavamate vahelt valida ka kõige normima välimusega asjad. Lisaks mingile väikesele säästule, mida me ikkagi omasime, võtsin ma õppelaenu (sest noh #üliõpilane ja madal intress) ja mu vanemad ka toetasid meid. Nagu ma ühes postituses jaanuari alguses kirjutasin, siis ma olen kohutav eelarvestaja ja numbrid ei ole minu teema, niiet väga kahjuks mul ei ole täpseid andmeid kui palju selle korteri renoveerimine maksis, aga ma arvan, et koos kõige tehnika ja mööbli ja köögimööbli, juhtmetevahetuse ja no kõigega, ei saanud see alguses  ületada 7000 eurot ehk siis selle alguse all mõtlen seda hetke kui me sisse kolisime.
Selle minu hinnangul 7000 euro eest vahetasime kõikides tubades juhtmed välja, tegime seinad korda, vahetasime põranda, aknad, panime ripplaed (et paneelidevahed välja ei hakkaks paistma), ostisme köögimööebli vajaliku tehnika jne, et kui sisse kolisime, siis kõik see oli kõikides tubades tehtud, aga meie praegune magamistuba oli vist pool aastat kolikamber, aga suured tööd olid ikkagi igalpool tehtud. Teistes tubades oli mööbel kohati eelnevatest üürikatest või ise tehtud, üsna vähe oli ka seda mööblit võrreldes hetke olukorraga.
Korteri ostsime augusti lõpus, mõtlesime, et paar kuud siis läheb remondile – oktoobri lõpuga juba ütlesime üürikorteri ka ära ja uus üüriline pidi 1. november sisse tulema. Aga no arvake ära, kas üks remont saab planeeritud ajaga valmis – muidugi mitte. Niisiis tuli meil kolida mu ema ja isa kolmetoalisesse vahepeal – oh boy – need ajad. 😀 haha. Lisaks mu emale ja isale oli seal ka mu väike õde (10 a minust noorem). Aga tegelt oli see üsna meeldiv aeg mulle, sest emps tegi süüa ja õde mängis Pääreniga.
Pääreni 1. sünnipäeval 23. detsember 2013 olime esimese öö uues korteris! Ehk siis planeeritust 2 kuud hiljem (klassika). Kuigi jah, sellised üldasjad kõik funktsioneerisid ja olid meil sissekolides olemas, aga järjest siis hakkasime edasi ehitama ja korterit sisustama. Alguses magasime Pääreniga ühes toas ja tema mänguasjad olid elutoas, siis sai meie magamistuba valmis ja siis Päären elas üksi lastetoas. Siis aastaks 2015 tundus meile mulle, et ok, korter on valmis ja jällegi meeltesegaduses otsustasin kandideerida Kodu & Aed ajakirja Kodu Kauniks konkurssile, olen sellest konkursist pikemalt ka siin artiklis – muu hulgas ka sellest, kuidas see oli ka üks juhuste-juhus ja kuidas sellel konkurssil osalemine põhimõtteliselt tegi teoks minu teise ja kolmanda raamatu… ühesõnaga, elu on täiega äge ja sa kunagi ei tea, milline asi viib teiseni – sellepärast ma koguaeg tahangi kõike teha ja proovida, sest ma tahan teada, milleni see asi viib. Aga no see asi, et mõtlesin, et oh, korter valmis, saadan oma pildid siis sinna konkurssile – see viis selleni, et me võitsime peapreemia, milleks oli Swedbanki poolt välja pandud 2500 eurot. Maksin sellega remondi jaoks võetud õppelaenu tagasi, niiet see oli ülitore üllatus ja tunnustus. Väike kõrvalepõige – selle aasta konkurss ootab fotoisd kodudest kuni augusti lõpuni, niiet sa kunagi ei tea, mis milleni viib – kandideeri ka! (järgenvad fotod on sellest need, millega tiitli võitsime).
Ilmselgelt on me korter peale selle preemia saamist nii palju muutunud, aga see on loomulik, sest meid on nüüd ka ju üks rohkem ja minu ebanormaalselt suure käsitöömaterjalide kollektsioneerimishuvi rahuldamiseks on nüüd Kuut ehk siis vabanes väga suur hulk pinda kangaste ja masinate arvelt! Vaatasin neid pilte läbi aegade ja olin juba ise ka natuke ära unustanud, milliseid perioode siin korteris olnud on! Ehkki jah, oleme palju ringi tõstnud, mööblit vahetanud, padjakatteid värskendanud, lampe keevitanud –  siis me veel ei ole värvinud uuesti ühtegi seina (peale magamistoa) ning põrandad ja laed on ka endiselt samad. Seega pean 21-aastasele iseendale ka natuke kiitust avaldama, et pole paha – oleks võinud hullemini minna.
Muidugi on mul ka igast mõtteid ja unistsusi juba uutest sisekujunduslahendustest peast läbi käinud, aga tänu sellele, et üldplaanis on kõik hästi neutraalne, siis olen saanud ka siin korteris väikeste ja soodsate muutustega palju uuendusi teha ja ennast välja elada. Kui ma tagasi vaatan, siis igas etapis mõtlesin, et okei, nüüd küll siin rohkem enam kuidagi ümber tõsta ega mõelda ei anna ja rohkem enam kuhugi midagi ei mahu, aga kui ikka palju tahta, siis saab küll, üks riiul mahub ikka alati veel!
Me ei ole ühtegi suurt remonttööd siin korteris peale esiaglset renoveerimist teinud. Kui oleme mööblit vahetanud, siis palju oleme ise teinud või siis otsinud lahendusi, kuidas soodsalt hakkama saada – näiteks paar aastat tagasi tellisin uue diivani Läti Ikeast vahendusfirma kaudu ja maksin koos transpordiga sama hinna, mis Soome Ikeast oleksin ainult diivani eest maksnud. Kööki värskendasime uute käepidemete lisamisega, elutuba uue vaibaga. Vannituppa panime uue segitsi ja dušši (mida ma veel isegi vist pilidistanud ei ole). Väikeste muutustega saab tegelikult hästi-hästi palju ära teha!
Lisaks kõigele eelloetletule, miks meile meie korter nii väga meeldib, siis kindlasti oleme hästi rahul ka selle hinnaga, millega me korteri ostsime. Selleks oli 25 000 eurot – selle jaoks võtsime Swedbankist kodulaenu ja sellele lisandus veel esialgne remondiraha umbes 7000 eurot (selle päritolust enne juba kirjutasin, selle jaoks nö kodulaenu ei võtnud). No ja muidugi oleme siia aastate jooksul veel ostnud ja valmistanud uut mööblit ja tehnikat ja sisustust, aga see pigem selline esteetiline kulu, sest kõik vajalik oli selle 25 000 + 7000 sees olemas. Kuna me Algo oskab oma kätega põhimõtteliselt kõike teha, siis kindlasti kui edaspidi uut eluaset otsime, siis on meil soodsam ja mõistlikum valida renoveerimist vajav või pooleldi valmis olev objekt, oma kogemustest teame, et ise ehitades tuleb soodsam ja ka kvaliteetsem ja täpselt nii nagu ise tahad. Niiet #DIY4EVER – et uusimate projektidega kursis olla, siis jälgi mind ka Instagramis!
Fotod, tekst Anna Lutter. Aitäh #Kogumispäevik 
kuidas magamistuppa värvi tuua?

kuidas magamistuppa värvi tuua?

“Kuule, ma mõtlesin, et …” Täpselt niimoodi saavad alguse kõik peretülid projektid, mida Algoga koos teeme. Niiet tegevus “mõtlema” ei oma meie peres ammu enam keeruka ajutegevuse abil asjade omadusi ja seoseid leides järelduste ja otsuste tegemist [EKSS]. Vaid see on üks kardetumaid käitumismustreid, mille tagajärjed on tihtipeale fataalsed ja ennustamatud isegi kogenud sensitiividele. Jaanuari seal keskpaigas umbes tuli aga jälle see väike fraas üle mu huuli ja selgus, et ma mõtlesin, et …  et ei ole ammu meie magamistuba remontinud. Selline väike mõte tekkis lihtsalt. 

Otseloomulikult ei ole ma mingi maailmatark ja ka minu mõtted peavad kuskilt alguse saama – seekord said nad alguse telefonikõnest ajakirjast EMA. Nad avaldasid soovi järgmisel nädalal meie kodust väikese loo kirjutada ja fotod juurde teha. Ma ütlesin, et kõik väga ok ja sobib ja tulge muidugi – ise tahtsin juba kõne ära lõpetada kiirelt, et teha Algole kõne ja öelda, et ma “Ma mõtlesin, et …” Sest aeg ju koguaeg vähenes. Igaljuhul sain oma mõtte Algole presenteeritud ja ega seal rohkemat esialgu taga polnudki kui tõdemus, et me magamistuba tuleb ümber teha. Kuidas – sellest polnud mul õrna aimugi. Meil oli nädal.

Magamistuba oli moodustunud asjadest väga erinevatest eluetappidest. Seinariiul sellest ajast kui seal oli Pelle beebinurk (eeh, millal see veel oli?!). Valged kummutud ilmusid lastetoast peale seda kui nende toa ümber tegime kahepoisi toaks – “paneme need kummutid mõneks nädalaks oma tuppa, seni kuni välja mõtleme, mis nendega tegelt teha” – kolmeks aastaks. Eesti kaart seinal oli sinna korra kahepoolse teibiga raamatu kaanefoto pildistamiseks kinnitatud, aga peale seda kui setti maha hakkasin võtma ja selgus tõsiasi, et koos Eesti mandriosaga ka pool krohvi alla tahab tulla, otsustasin, et tegelt suht norm kui see Eesti kontuur ka seal peakohal on, jep, kindlalt norm, see sobib väga hästi sinna. Seega objektid väga erinevate taustadega olid lihtsalt meie magamistuppa jäänud.

Ma olin juba mõned nädalad varem – täitsa lambist – Ikeast ostnud halli voodipesu (muidu on meil kuus aastat ainult valge olnud, aga elan ohtlikku elu ja tegin sellise valiku siis täitsa spontaanselt). Ja no, kus häda kõige suurem, seal tuleb ikka lambist tehtud ostudele tugineda – mõtlesin, et tegelt selle halli pesuga sobiks hall sein päris normilt vist. Aga lihtsalt sein oleks nagu sein – vajasime (tsau, Algo!) midagi enamat  – seega tuli mul idee, et teeme maast kuskile seina kahe kolmandikuni sellise väikese astme või laienduse. Alguses oligi see plaanis kuni sinna parempoolse seinani ja mõtlesin, et kummutid lähevad üldse minema ja vähendame riideid nii paju, et nad lihtsalt kõik seinakappi ära mahuksid (tundus suht võimatu, aga ägeda toa saamise nimel sisestasin Algole, et lebo, muidugi mahutame ka kummutites olevad riided niigi täis seinakappi ära). Aga siis järsku tuli idee, et äkki ehitame ikka uue kappi sinna paremasse nurka ja siis ma olin “mai tea, see max keeruline, ei ole aega jamada sellega, tõstame need kummutid lihtsalt üksteise otsa, jääks väga imelik?” Ja siis Algol tuli idee, et nende samade kummutite sahtlite peale kleepida vineerpaneel ja siis teha ümber ka vineer nagu olekski uus kapp, aga poole (vähemalt poole) lihtsama vaevaga.

Solarise projektist oli meil palju prusse ja vineeri järgi (mis omakorda olid ka juba ju erinevates projektides osalenud), niiet taaskasutuse projekt level 10. Tegime ära. Ok, Algo tegi ära – ehitas karkassid, möllas selle kapiga, mis osaliselt koosneb siis kahest valgest, enne meie toas olnud, Ikea Malm kummutist ja sinna kummutite peale sai veel ühe lisa kapi teha – niiet tegelkult tuli meil selle uuendusega panipaiga ruumi päris märkimisväärselt juurde!

Mäletate loo algust, et nädala aja pärast pidi ajakiri EMA pildistama tulema. Saatsin siis Algo poodi värvi järgi “Võta see padjapüür kaasa ja ürita sama toon valida.” Algo poolel teel linna: “Unustasin selle riidekaltsu maha.” Mina (WTFFF, hinga-hinga): “Ee, okei, aga proovi siis enamvähem sama valida.” No tuli tumedam, aga sobib see ka!

Neljapäeva hommikul kruvis Algo veel siin viimaseid hingi (kapiuste omasid siis) ja siis neljapäeval õhtul ja öösel hakkasin vaatama, kuidas see kõik siis ilusaks sättida. Järgmisel päeval pidi ajakiri jõudma. Ikeasse selle ajaga ei jõua, niiet vaatasin kodustest vahenditest. Olin paar nädalat enne Ikeast kööki ostnud sellise kärukese, see sobis siia ülihästi. Köögist võtsin kaasa veel ühe üksiku tabureti. Vaiba sain kunagi naabrimehe käest (tsau, Risto!), kes selle endale oli tellinud, aga mõõdud ei sobinud tema planeeritud kohta. Ja siis. Suur vineerplaat seal otsas – see on oli poiste auto kaldtee (teisel pool kriipejäljed sees). Lamp oli juba enne siin toas. Väikesed vidinad korjasin erinevatest tubadest riiulitelt kokku. A ja üks lahe asi oli veel see vapustav kunstiteos. Akna peal kolm aastat rullis seisnud paber, mis on ära pleekinud. Kortsutasin teda veelgi ja panin raami ja no täiega nunnu jäi – mulle väga meeldib see taies.

Niiet kui te kuulete mind ütlemas: “Kuule, ma mõtlesin, et …,” siis kõige kindlam on lihtsalt jooksu panna, sest see üritus võib lõppeda sellega, et ma kortsutan pleekinud paberit, topin selle siis pildiraami ja olen maru vaimustatud.

Tekst ja fotod Anna Lutter

kuidas Solarise jõulusett valmis sai ehk projektijuhtimine Anna moodi

kuidas Solarise jõulusett valmis sai ehk projektijuhtimine Anna moodi

Kui üldiselt on tuntud vanasõna või ütelus, et, kes teeb see jõuab, siis usun, et minu kohta käib vanasõna: “Kes liig palju mõtleb, jõuab vähe ära teha (teeb vähe)” (EVS). Ehk siis nagu ma ennegi kirjutanud olen – ühel ilusal suvepäeval kui Solariskeskus käis välja mõtte, et kuule teeks jõulude ajal midagi. Olin ma juba enne: “Tegeeeeelt, jaa, muidugi teeme, üliäge” ära öelnud, kui nad jõudsid lõpetada, et terve keskuse dekoratsioonid teeks. Seega said nad minu: “Jah, teeme”.
Nagu te ette võite kujutada, siis ühe suure projekti tegemine ei alga kindlasti mitte kaks nädalat enne projekti valmimistähtaega… nagu mul hakkas… haha. Kuna see mul siiski nii juhtus, siis läks kogu protsess üsna intesiivseks novembri lõpus. Ometi pean ma tõdema, et ehkki võis tunduda, et kahe nädalaga tegimegi kõik need dekoratsioonid valmis, siis tegelikult oli ettevalmistusperiood siiski pikemalt vältav. Primaarne  ettevalmistuse juures on ka see, et olla ettevalmistunud kaheks väga intensiivseks nädalaks. Järgnevalt kirjutangi lahti, kuidas juhtida projekti Anna moodi.
  1. Naudi seda hetke keset suve kui sa oled oma jah sõna andnud, sest esiteks on valmimistähtaeg kaugel ja kõik tundub ülitehtav. Teiseks alguse joovastus on piisavalt suur, et adekvaatne mõtlemine (kui sul see juhtub esinema, mul üpris puudulik) esile ei pääseks oma keskmiselt tüütumate mõtetega: “Kuidas sa kõik need asjad sinna saad; kas see post ei ole mitte 24 meetrit kõrge; kas sul sellel ajal mitte kõige rohkem tellimusi ei ole?” Ühesõnaga tunne ennast hästi, sest ükski neist mõtetest sul kohe kindlasti pähe ei tule, sest mingil veidral põhjusel sa arvad sellel perioodil, et sa oled Jüri Ratas ja suudud kõik asjad ära lahendada.
  2. Nüüd algab oluline periood. Siin tuleb väga palju lõunaajal magada, tuleb logeleda, Instas skrollida, Pinterestis kaustu teha. Tähtis on natuke projektile mõelda, aga mitte liiga intensiivselt, üldse mitte intensiivselt, ära rabele ja muretse. Tavapäraselt elades ja erinevaid asju nähes koguneb alateadvusesse ülipalju lahendusi, mille teket tõenäoliselt esialgu ei märka, aga kui sa oled piisava tõsidusega puhanud, siis ma olen ülikindel, et need kogunevad ja tekivad!
  3. Konseptsiooni esitamistähtaja eelmisel õhtul oled sa täiesti kindel, et elusees ei oska teha seda ja sa oled üldse kõige mõttetum inimene, õhku kerkib küsimus: “Mis on elu mõte?” ja sa vastad küsimusega: “Miks ma koguaeg ennast sellesse kõigesse mähin?”. Lähed tuimalt magama ja eeltoodud vanasaõna juhtmõttest lähtvalt mõtled vähe, sest sa oled nagunii nii mõttetu, et mõtted isegi ei tule su juurde. Hommikul äratab sind telefonikõne Solarisest ja sa – endiselt mõtlemata – ütled: “Tsau, jaa, pmst on valmis ja kohe tegelt viimistlengi ära ja ma tunni aja jooksul saadan ära.” Ja siis võtad ennast tunniks ajaks kokku, otsid alateadvusest üles kõik need ideed, mis logelemisperioodil sinna tekkinud on  ja paned need Illustratorisse ja saadad kiirelt ära – tegemata ühtegi kalkulatsiooni paned kokku hinnapakkumise, kõhutunde pealt. Napilt kaks minutit üle tunni läks.
  4. Tunned ennast nüüd jälle hästi, sest said tunni ajaga tehtud asja, mida sa kaks kuud ära ei suutnud teha. Üsna mitu nädalat ei tule kuskilt mingit vastust. See ei tähenda, et sina puhata saaksid. Pead tegema iseenedaga väga oluliselt tööd – tuleb magada, logeleda. Tuleb tegeleda enda tervisega, et see ees ootav pingeline novembri kaks nädalat vastu pidada. Minu trennirutiini kohta saad rohkem lugeda #lifehack postitusest. Hoolimata kõigist tervislikest pingutustest tundsin ennast sellel perioodil ikka vääääga väsinult, olin üli mures, et minu tippvormi ajastamine novembri lõpuks ei kulge treeningplaanipäraselt ja ebaõnnestub. Võttes ühendust oma treeneriga (aka pereasrtiga) oli ta väga üllatunud, et ma ühtegi vitamiini ei söö ja tugvalt soovitas seda teha. Tegin! Alustasin iga päev D-vitamiini  võtmist (algul võtsin kaplseid, aga siis läksin Mega vitamin D sprei peale üle) ja  see üli tüütu väsimus kadus ära, päriselt! Kusjuures eriti oluline siinkohal on pöörata ka tähelepanu laste ja meeste tervisele – kui neid juhtub olema -, sest mis sa siis inimenene peale hakkad kui sellel kiirel ajal lapsed haigeks jäävad. Seega anna regulaarselt neile ka vitamiine, meil on Marsihemehe vitamiinid igapäevaselt enne lasteaeda minekut laste nõudmisel menüüs (sest nad arvavad, et need on kommid) – ja loomulikult regulaarne uni ka – lapsed lähevad igal õhtul kell üheksa magama, ise magan regulaarselt lõunati.
  5. Kui siis ühel hetkel tuleb kõne, et kuule millal sa siis üles hakkad panema neid asju ja sa küsid, et oot mind kinnitati siis ? Siis tuleb lihtsalt iseendasse uskuma hakata – on aeg!  Üldiselt see iseendasse ja oma tegevusse uskumine aitab ka igas eelnevas etapis. Sealhulgas trenni tegemisel ja vitamiide võtmisel – kui sa arvad, et elu on üks hädaorg ja sina oled nii haige ja sind saabab ebaõnn – elulõpuni saadab – ja vitamiinid isegi sinul ei tööta, siis ilmslet ei töötagi! Kõik on suhtumise ja vaatenurga küsimus. Aga nüüd tuleb igaljuhul tööle panna oma oskus iseendasse uskuda, see on väga oluline.
  6. Kui on kätte jõudnud see kaks nädalat enne tähtaega – siis enam ei ole aega mingiks heietuseks ega enda eksistentsi analüüsiks. Nüüd tuleb kasutada seda hästi ajastatud tippvormi – unustada ära see unereziim, sest sa oled valmistunud selleks, et kaks nädalat oma neli kuud ehitatud vormi nautida. Nüüd on hea oma dream-tiimile (sest igalühel peaks üks selline olema!) teatavaks teha, mis ja millal teha tuleb. Sina teed erinevaid arvutusi, ostad nende järgi materjlaid – üsna varsti saad aru, et arvutamine valmistab sulle sama suurt keerukust kui eesti keele grammatika, aga sa ei heida meelt ja lähed uuele poeringile, et puuuolevad komad ja kaahäälikud ka ära tuua.

  7. Kõik asjad saavad täpselt valmis kaks minutit enne väljasõitu objektile. Võib juhtuda, et magad nendel päevadel väga vähe, aga üks asi mis kindlasti juhtub on see, et sa ei saa arugu, et sa nii vähe maganud oled, sest kõik on nii põnev, äge ja lihtsalt puhas rõõm! Treeningperioodil magatud lõunauned, tehtud venitused ja kiirkõnnid, söödud vitamiinid ja koogid :)) tasuvad ennast ära.
  8. Valmis! Nüüd, igal järgmisel vabal hetkel, oled rohkem kui veendunud selles, et oled täiega praegu lõunaune välja teeninud ja seda umbes kuu aega järjest. Aga see on okei, sest sa oledki!
Tahaksin siinkohal edastada suured tervitused oma dream-teamile – Algo, Emps, Iss, Kadri, Maria. Aitäh Kairi ja Lis! Ja aitäh Solarisele, kellel sellise projekti usaldamiseks jätkus külma närvi. Ütlesin neile, et täiega loodan, et midagi alla ei kuku ja nad ütlesid, et ma ei muretseks, et lagi ükskord ju kukkus, et ega hullemini ikka minna ei saa. See võtab hästi kokku veel ühe olulise asja, mida projekti juhtimise ja selle teostamise juures silmas pidada tuleb – halvad naljad on olulised! Ja ärge unustage grupipilti kell 4 hommikul Solarise aatriumis!
Fotod, tekst Anna Lutter. Aitäh,  Wallmark
nii palju tööd, et hakkasin sahtleid koristama

nii palju tööd, et hakkasin sahtleid koristama

Mäletate seda tunnet kui pidi kontrolltööks või eksamiks õppima, aga hakkas lambist pihta mingi koristamine. Ma ei ole siiamaani sellest käitumismustrist välja saanud – nagu ka mitmest muust teismeeas tekkinud harjumusest – lõunauni ja telefonis tuimalt skrollimine! Mul on lihtslat nii raske võimatu keskenduda mõttetööle ja projektidele kui ruum mu ümber on sassis. Tegelikult sõna “sassis” ei ole ilmselt visualiseerimiseks päris õige – mul ei ole asjad kunagi sassis. Koristamine toimub pidevalt ja panen vedelevad asjad alati jooksvalt õigetele kohtadele, kirjutasin oma koristaharjumustest, mida koristamine kaasa toob täpsemalt #lifehack blogipostitutes. Ehk siis asjad ei ole sassis, vaid on määrdunud, tolmused ja no lihtsat kaua koristamata. Kuna mul on praegu kuidagi eriti palju kohustusi, siis isu kodu korda teha on kohe ekstrasuur.

Alati kui keegi külla tuleb ja ma ei ole nädalaega pühendunumalt koristanud, on mul endal selline tunne, et appi nii piinlik, kõik on ju nii sassis. Nagu ikka vabandan ette-taha, aga tegelikult ilmselt ega keegi muu peale minu seda koristamatuse tunnet ei taju. Selleks aga, et ma ise sellest tundest lahti saaksin ei piisa kiirelt-enne-külalisi-lapiga-ühe-tiiru-tegemisest, millega üldpilt jääb tegelikult väga okei ja 15 minutiga saab teha imesid. Et enda seest seda koristamatuse tunnet välja saada, pean teadma, et jah, kõik kapid ja riiulid on ideaalslet korras, kõik voodipesud (pandadega: Ciraf, 14,90) on vahetatud ja parem veel kui oled uuendanud ka oma tekke ja patju mõne hooajale kohasema kvaliteetsema mudeliga (Familion, 89 eurot). Pean teadma, et kõik noad ja kahvlid on õiges kohas ja hambaharjad topsis ühes suunas jne. Ja alles siis saan keskenduda keerukamatele projektidele ja mõttetööle. Võib-olla.

Random fact: Päären ja Pelle lähevad laupäeval nädalaks ajaks maale (elagu Mammad!). Seega oma aja panustamine suuremasse puhastusse ja kodu värskendamisesse tundus rohkem kui põhjendatud. Eriti arvestades seda, et naisteajakirjades soovitatakse aega võtta töö kõrvalt ka sellele, et tegeleda oma hobidega – niiet otsustasin, et las need kohustused ootavad – hakkan koristama.

See aasta on kevad olnud kuidagi külm ja kiire ja mul ei ole tulnud seda igakevadist suurpuhastuse tegemise tunnet. No see, et vahetaks mõned talvisemad objektid suvisemate vastu ja keeraks kalendri suvekuu peale. Otsustasin nüüd koristamise käigus ka selle tegematajätmise lahendada.

Kõige rohkem ootasin selle elutoa halli kardina vahetamist, talvel oli see mõnus, aga suve jaoks liiga tume. Mul on olnud palju erinevaid mustrilisi kardinaid, aga kuna asju on elutuppa viimasel ajal kogunenud väga palju, siis otsustasin seekord valgete kardinate (Prisma, 16.90) kasuks, tegelikult ei ole ma kindel, kas mulle nüüd päris elus need seal ees meeldivad – nõuab harjumist. Lisaks kardinatele ostsin mõned heledamad diivanipadjad (Prisma, 6,90) ja panin villasemad kappi ära, lambanahad ka. Täiesti planeerimita otsustasin osta kaks sinist padjapüüri! – värvid! Pean ütlema, et see nõuab kohe ekstra suurt harjumist ja ei ole üldse nendes kindel. Aga noh ekstreemsused ongi mu elu märksõna, haha, elan pöörast ja ohtliku elu!

Siis otsustasin eemaldada kõik liigutatavad küünlajalad ja et kõik ikka veel heledam oleks, siis laua alla heledad kastid (karbikesi, Prisma, 6,50 vist oli see valge ja triibuline). Laua peale üks elus taim (Prisma, 6,99) , soovin talle siinkohal pikka iga ja sitkust! ja üks must korvike, mis tegelt on ka küünlajalg, aga kuidagi suvisem mu meelest. No ja ma usun, et te juba märkasite, et piltide järjekorda riiulil vahetasin ka, haha. Üks äge asi, mis ma juurde panin on ümmargune peegel (Prisma, 11,90) ja see on küll päris hästi sobiv sinna!

 

Lisaks vahetasin veel ära kalendris kuupäeva! Võin juba etteruttavalt öelda, et tegemist on ühe väga ägeda kuupäevaga.

Fotod ja tekst Anna Lutter. Aitäh, Prisma

mida ma tegin kui mu köök mulle enam ei meeldinud?

mida ma tegin kui mu köök mulle enam ei meeldinud?

Ma tean, et kevade saabudes või õigemini palju enne seda kui kevad päriselt saabub, umbes ajal nagu see siin, tuleb inimkonnal veider ind, et koristaks kodu ära ja tõstaks mööblit ringi ja teeks mingi värskenduse. Ma ise elan pidevas kevadootuse värinas, sest ma tahaks koguaeg  – aastaringselt – midagi ümbertõsta, uuendada ja värskendada. Elutoa ja magamistoaga on kerge – piisab uue tooniga voodilinadest või uutest diivanipatjadest, lilledest vaasis ja teistpidi keeratud lauast. Keerulisem on aga lugu siis kui köök tundub nii vana ja mõttetu – no täiega kole ja selline tunne, et viitsi isegi enam koristada seal, sest see on nii vana ja igav, ööh. Mul täpselt nii juhtus. Kuna iseenest mööbel on enamvähem konditsioonis, siis uue mööbli tellimine tundus täielik ressursi raiskamine, niiet ma otsustasin leida säästlikuma lahenduse ja ikkagi see köögivärskendus ära teha.

Kuidas teha köögivärskendus lihtsalt ja soodsalt?

Korista köök põhjalikult ära. Täiesti tasuta vahend, aga mõjub vaimselt ülihästi kui tead, et kapis ei ole enam ühtegi, kolm aastat parim enne ületanud, poolikut küpsetuspulbri pakki. Kui tead, et kõik makaroonid on kuju järgi ritta pandud ja suhkrutoosid täis valatud.

Vaheta kardinad! Sellini ma ise ei ole veel jõudnud, sellepärast kirjutasin endale meeldetuletuseks siia – otsin veel sobivat kangast, aga ma juba tean kui palju see juurde annab. Lisaks kardinakanga värvile võib muuta ka kardina kuju – kardina asemel panna hoopis ruloo – teha kardinad pikemaks, lühemaks, panna ainult ülaserva, panna ühele küljele.
Kui Sinu köök ei ole nii kappe täis pressitud kui minu oma, siis ka vaiba lisamine või vahetamine annab ülipalju juurde. Eriti kui soovid ilma värvimata vahetada köögi tonaalsust, siis suuremõõtmelise vaibaga on see täitsa tehtav.

Uued kapinupud. Olen saanud meie köiest kapiukse käepidemete kohta päris palju küsimusi, kuid ajaga on need läinud lihtsalt jubedaks ja räpaseks, pluss mind ka ära tüüdanud, niiet juba ammu mõtlesin, et peaks ära vahetama. Tekkis ainult kaks suurt probeemi kapiustes, nimelt köie panekuks tuli teha kaks suht suurt auku ukse sisse – köie läbi toppimiseks – ning nii oli käepidemete valik ülipiiratud, sest aukude vahe on fikseeritud ja pidi klappima ja käepide peab olema piisavalt lai jne. Ühesõnaga kui Excelisse valemit nende leidmiseks hakata kirjutama, siis tuleks päris mitu if-i sinna panna. Lõpuks kui nägin neid Ikea nahast käepidemeid (Soomes 12,99 2 tk, Lätis 9,99 2 tk), siis tundsin, et need võivad meile sobida – tellisin ühe komplekti prooviks – pidime käepidemeid kääridega ise lühemaks lõikama, et need klapiksid ette puuritud vahega, aga see sujus ja tellisimegi ülejäänud ustele ka, jehuu, Algo pani ette ja jehuu #2! Mulle väga meeldivad!

Lisa riiuleid ja detaile. Ma tean, et mu köögis on juba üks kapp, millel seisvad asjad, mis seisavad seal lihtsalt ilu pärast – okei raadio on kasutuses ja suhkrutops ka, aga ülejäänud kraam on puhas kunst. Aga kuna mul ei vedele töötasapinnal kunagi toidupakke või suvaliselt sinna jäänud nõusid, siis on üldmulje ikkagi suhteliselt puhas ja tundsin, et ühed riiulid äkki mahuksid kuskile veel ja annaks palju juurde ja no mahutusidki. Sellised armsad väiksed mustad riiulid, saab näiteks Kukupesast (ainult 8,90 eurot) ja nendele on tore panna kaarte või teisi õhemaid ja eredamaid mäletusi oma elust.

Köögitehnika uuendamine. Veekeetja, kohvimasin ja röster töötasapinnal on nii tavalised asjad, et neid ei pane üldse tähelegi – no nagu mees kodus, haha. Aga kui ma hakkasin oma kööki analüüsima, siis sain aru, et sisse tulles ja laua taga istudes just neile suurem osa tähelepanust langebki ja tabasin, et ära, et mõnikord tasub nii mehele kui kodumasinatele ekstra tähelepanu pöörata ja veeplekid neilt maha nühkida. Poleerimine ei andnud ikkagi päris seda tulemust ja otsustasin oma veekeetja välja vahetada (mehe puhul nii fataalseid otsuseid teha ei soovita, ennekõike ikkagi proovida kõikvõimalikke pesuvahendeid, tugevamaid nuustikuid, vajadusel kemikaale, et vana mudel ikkagi jälle läikima saada) – see oli huumor a la Anna. Õnneks oli minu pikaaegne kissitamine ühe veekeetja suunas olnud piisavalt intensiivne ja ämm kinkis mulle jõuludeks uue, üliilusa veekeetja. Algo sai jõuludeks uue kohvimasina, Jura E8 ja kuna need kaks moodustasid seal nii täiusliku koosluse, siis otsustasin rösteri hoopis kappi panna. Kapis on meil veel mikro ja jäätisemasin ja et keegi ei arvaks, et ma olen imelik inimene, siis ütlen ära, et veini on ka kapis.

Vaheta deitaile erinevate tubade vahel. Milline naine siis ei tahaks iga nädal kööki uut lillepotti? – haha, okei, iga normaalne naine ilmselt. Kahjuks mul nii hästi ei ole läinud ja ma tahan, iga nädal tahan. Aga kuna see ei tundu eriti mõistlik plaan, siis on mul asjad kodus ringluses. Mõnikord panen mõned asjad mõneks ajaks üldse mõnda kasti ära ja kui välja võtan, siis on jälle tore ja ongi jälle köögivärskendus.

Selline lugu siis minu ja minu köögivärskendusega. Niiet alati ei pea kõike maha lammutama, vaid võib piisata ka poleerimisest! Minu meelest on sellisel käitumine ka igati vastutustundlik. Kui ka sul on vastutustundlike nippe, siis esita oma idee Negavatt konkursile. Ressursisäästu konkursile Negavatt on oodatud osalema noored vanusevahemikus 18–30 eluaastat, kelle hea idee aitab mõistlikult tegutsedes ressursiefektiivsema ühiskonna poole liikuda. Ka siis, kui pakutav ideelahendus aitab kaasa vaid pisut, on see siiski oluline — iga suur muutus koosneb paljudest väikestest algatustest. Niiet päriselt ka – jaga oma häid ideid meiega! Ja tee seda kiirelt, sest ideede esitamistähtaeg on juba 3.03!

Tekst ja fotod Anna Lutter. Aitäh Kukupesa, Negavatt

 

#lifehack – sisustuspoed

#lifehack – sisustuspoed

Ma tean, et tegelikult peaks sellel postitusel olema hoopis teine pealkiri ja sellega kaasnevalt ka sisu (,sest mu eestikeele õpetaja kunagi ütles, et peakiri peab vastama sisule). Õigemini ootavad järjekorras kaks mõtteavaldust, millest esimene kannaks pealkirja “#lifehack – kuidas teha ideaalset kingitust (teine osa)” ja teine “relatiivsusteooria #4” aga avades eile kõige värskema horoskoobi, siis selgus, et just täna – ja ainult täna – toetavad tähed erilisel viisil minu loovust ning soosivad ellu viia asju, mida ma tunnen, et on õige teha, sest minu sisetunne subsideerib täna kõiki mu valikuid. Seega usaldsin ma eile oma horoskoopi, et usaldada täna oma sisetunnet ja kirjutan hoopis oma lemmikumatest sisustuspoodidest ning trikkidest, mida ma neis viibimisel ja nende pakutava kauba tarbimisel kasutan.

 

1. Pood on vahendaja, mulle meeldivad konkreetsed kaubamärgid.

Mis su lemmikud sisustuspoed on? Mu lemmikud on need, mis müüvad mu lemmikuid kaubamärke. Ma olin väga kaua aega see vend, keda ma kutsun täna üles mitte olema. Ehk siis mul ei olnud õrna aimugi, et Aatrium, Koduekstra, Magaziin, Home4you, Apelsin ja teised kauplused müüvad samade kaubmärkide tooteid. Ma teadsin küll, et igas eelnimetatud poes on alati ühe riiulinurga peal kuskil asjad, mis on kummalisel moel teistest rohkem minu maitse järgi, kuid ma arvasin, et see on puhas vedamine ja ma ei olnud kunagi tähelepanu pööranud sellele, et need ongi kõik ühe kaubamärgi toodang ja selle tunnistuseks on neil küljes isegi ühesugune, antud kaubamärgile omane, logoga silt.

Mis see vahe siis on? On kaks vahe. Esimene on see, et erinevates poodides on erinevatelt kaubamärkidelt erinev valik ehk siis näiteks kaubamärgi 4living tooteid leiab erinevates poodides erinevas koguses ja sortimendis. Teine suur vahe on hindades. Näiteks Aatrium müüb 4living tooteid põhimõtteliselt poole kallimalt kui Koduekstra. Ehk siis jälgi järgmine kord, mis on selle kaubamärgi nimi, mille asjad sinuga haakuvad ja siis vaata, kas leiad ka mõne teise poe tootevalikust sama kaubamärgi – ja siis vaata, äkki on mõnes poes suurem ja teistsugusem valik seda kaubamärki ja äkki on poole odavam. Siis ütle oma mehele, et ta enam kunagi sind sinna odavama valikuga poodi süüa ei viiks ostma, sest siis võib juhtuda, et sa lihtsalt ostad asju, mida tegelikult võib-olla vaja ei olegi. Täpselt nii nagu minuga alati juhtub.

2. Kõige kallim on sisustustoodeid osta sisustuspoodidest.

See punkt on natuke kattuv esimese punktiga, mis on hästi, sest tundub, et mu jutus võib isegi siis ju mingi loogika või iva sees olla. Kui oled leidnud kaubamärgi, mis sulle meeldib, siis vaata äkki müüb Prisma, Selver või Bauhof sama kaubamärgi tooteid. Spetsiifilisele valdkonnale keskendunud poed (mänguasjapoed, beebipoed, kosmeetikapoed, sisustuspoed) on alati kallimad kui suured kaubaketid, mis suurema läbimüügi, kvantideedi arvelt suudavad viia hinna madalamale. Muidugi on selge, et päris kõiki asju Prismast osta ei ole võimalik – korra hakkasin endas kahtlema, aga kõike vist ei saa jah. Niiet millegi spetsiifilisema omandamiseks on ikkagi need valdkonnapoed ka päris kasulikud ja lisaks on neis alati palju ilusamad väljapanekud. Aga kõike patareidest, puhtastusvahenditest kuni nugade ja pottide-pannideni, on alati soodsam osta suurest jaeketist.

3. Erilised asjad, eriliste hindadega

Et siis kõik mu kodus olevad sisustusasjad on pärit Prismast, Bahofist ja Selverist? Muidugi mitte! Sisustus on mu nõrkus ja muidugi on mul alati hea meel kui mõni asi mulle väga meeldib ja kui ma selle tagumisel või alumisel küljel näen hinda, mis mulle veel rohkem meeldib, kuid see ei ole määrav. Mõnikord on mõni asi nii äge ja selle hind nii pööraselt kallis, et ma tean kohe, et ma pean selle ostma. Ma arvan,  et sama on söömise ja riietega. Üldjuhul püüan ikkagi kodus mõistliku eelarve juures valmistada maitsva asja – osta kõik kaltsukatest – , kuid mõnikord satume ikkagi kiirtoidu otsa – H&Mi – ja mõnikord mõnda nooblimasse kohta ka. Seega – ei miskit uut siin ilmas – tasakaal on märksõna ja mõned erilised ja kallimad deailid ka kodusisustamisel on minu jaoks alati teema.

4. Tavalised asjad, tavaliste soodushindadega

Ma olen juba mitu aastat kasutanud ainult valget voodipesu. Ilma igasuguste pitside ja rüüsideta. Ja alates sellest ajast kui meil on kodus kuivati, on mul korraga kasutuses ainult üks teikikott ja üks lina ja üks padjapüür igale padjale – ehk siis kui ma pesen, siis lähevad otse kuivatisse ja sealt jälle voodisse tagasi ja kui ma näen, et midagi läbi hakkab kuluma, siis ma võtan kasutusele uue komplekti ja vana viin tavaliselt stuudiosse, et selle juppidest ja tervetest äärtest midagi uut õmmelda.

Küll aga on mul alati kapis ootamas üks kinnises pakendis uus – täpselt see sama klassikaline valge – voodipesukomplekt. Miks siis? Sest et ma olen selle ostnud allahindluse ajal. Hemtexis on allahindluste ajal voodipesukomplektid poole odavamad ja vahel isegi rohkem kui poole odavamad – seega on mul alati üks uus komplekt kapis valmis, et siis sellel hetkel kui vana päriselt läbi kulub ei peaks minema poodi täishinnaga ostma. Sama tehnikat kasutan ka kõigi teiste tarbetekstiilide ja kuluvate koduasjade puhul (nagu näiteks saunalinad, käte- ja köögirätikud, laste voodipesu, padjatäited jm). Ehk siis ma ei ole kunagi nõus maksma tavalise ja puhtalt tarbeasja eest täishinda.

5. Vaata kohapeal, telli epoest

Ikeas käimine on alati ülilahe! Esimesel korral ja teisel ja isegi kolmandal ei tununud see asjade tarimine ja pakkimine ja laudstamine ka üldse tüütu, aga inimene on ikka üks mugav loom ja lõpuks võib isegi Ikea asjade kärru ja sealt kassalindi ja sealt kärru ja sealt autosse ja sealt teise autosse ja sealt tuppa laadimine tundada tüütu – eriti kui õues on külm ja mingit ebakonkreetset asja tevast alla tuleb. Ühesõnaga. Suuremad kogused ja suuremamahulisemad asjad on palju mugavam tellida epoest. Transpordikulu on seda väärt – lisaks on tihti epoodides ka mingist summast alates transport üldse tasuta + lisaks on epoodides ka tihti palju rohkem sooduspakkumisi kui päris poes. Näiteks kehtib see alati H&M Home kohta, kus on praegu allahinnatud üle 600 kodusisutsustoote ja üle 30 euro suurusele ostule tasuta transport otse koju (sooduskood 0407).

6. Ägedad väikesed sisustuspoed

Erand kinnitab reeglit. Ehk siis kui ma enne kutsusin üles ostma kõike suurtest kaubanduskettidest, siis ma kutsun nüüd üles ostma kõike väikestest sisustuspoodidest. Ma olen kaksik, niiet mul ongi alati kaks – vähemalt kaks –  kinnisideed ja põhimõtet. Aga tegelikult pean siin silmas seda, et kui sinu jaoks on kodukujundamine ja sisustuse ostmine suur peavalu, siis ma soovitan külastada väikesed sisustuspoode ning pikemalt pidama jääda mõnda sellisesse, millesse sisse astudes ennast ülihästi tunned.

Sellised väikesed poed on tavaliselt ellukutsutud väikeste, aga väga suure hinge, eesmärgi ja visiooniga inimeste poolt, kes teevad seda ennekõike suure entusiasmi ja armastuse kui kasumi teenimise eesmärgil. Minule näiteks meeldib väga Telliskivi Loomelinnakus olev Homeart ja Järvel asuv Kukupesa (neil on epood ka – jehuu!). Kõik poodides tehtud pildid sellel postituse juures on ka nendest kahest poest! Homeart on väga suure ja stiilipuhta valikuga, kuid pisut kallim, Kukupesas on valik jällegi pisut väiksem ja hinnad on ka pisut väiksemad, kohati isegi nii väikesed, et paneb mõtlema, et kas see Mirjam ikka äritegemisest üldse midagi teab (haha, tsau, Mirjam!). Igaljuhul on nende poodide külastamine kasulik kõigile neile, kes ennast sisekujunduses tugevalt ei tunne, sest sinna on juba eranditult ilusad asjad välja valitud, seevastu kui näiteks Prismas või Bauhofis võid leida sisustust igale maitsele ja stiilile.

7. Viimase aja lemmikumad mittesisustuspoed, kust leiab ägedat sisustust.

Toon nimeliselt välja poed Eestis, kust ma olen viimasel ajal leindud ägedaid asju ja mis on sellised võib-olla mitte nii levinud poed, mida üks sisustusgurmaan külastada võiks. Grossi toidupoest leiab igasuguseid ägedaid asju, Jysk, Handyman, Prisma, Koduekstra, Apelsin, Magaziin, suuremates Selverites (Järvel nt) on ka palju sisustust. Ehituspoodidest on sisustustooted teistest erinevad ja minu meelest toredamad Bauhausis – võib-olla sellepärast, et ma ise lihtsalt satun sinna teistest ehituspoodidest harvemini.

Viimane kord kui me Gerdaga Ikeas käisime, siis külastasime Soomes ka teisi sisustuspoode, mida Doris-Kelly (tsau, Kellu!) mulle enne oli soovitanud. Vaieldamatu lemmik oli Jysk – isegi Ikeast oli see võibolla lahedam (iaiks), sest oli palju uusi ja nägemata toodeid ja hinnad olid VÄGA odavad. Nendel piltidel, mis siin postituses on, on paljud tooted ka just sealt. Lisaks Clas Ohlson, kus on väga lahe valgustite valik. Enda koju olen mitu valgustit ostnud Hetmexist, Ikeast. Toredaid lampe võib leida ka Prismast ja Homeartist! Meil on kodus mitmeid lampe, mille oleme poest ostnud, kuid mida hiljem värvinud või ümber keevitanud (tsau, Algo!) – näiteks lastetoa kartongist lamp oli Ikea mingi imelik roheline, aga kuna mulle see kuju meeldis, siis ostsin selle ikkagi ära ja Algo värvis selle lihtsalt mustaks ja sai väga lahe, sama tegime ka elutoa laes oleva Hemtexi kuldse lambiga.

Juba mitu aastat tagasi kirjutasin oma kogemustest Aliexpressi ja sisustustoodetega ka – rohkem ei ole sealt vahepeal ühtegi sisustusasja tellinud, sest ei ole olnud aega seal ringi vaadata. Need asjad, mis siis tellisin on siiani kasutuses ja olen väga rahul.

Tekst, fotod Anna Lutter