milliseid ma-ei-tea-kas-tegelt-ikka-on-vaja kodumasinaid ja tehnikavidinaid päriselt ka vaja on? 

milliseid ma-ei-tea-kas-tegelt-ikka-on-vaja kodumasinaid ja tehnikavidinaid päriselt ka vaja on? 

Teate küll neid köögikombaini sette, mis iga mees igale naisele kinkinud on (tsau, Algo) – haha. Tegelt jah, Algo kinkis mulle ühe Boschi köögikombaini suht esimesel aastal kui koos olime (olid ajad, mil ta vist päriselt lootis, et ma süüa teha oskan). Siiamaani on see meil kapis olemas :D… ja töötab – väga palju sellega midagi ma teinud ei ole, aga samas kui ikka vaja, siis aastas paar korda võtame välja ka. Aga kindlasti ei ole see selline seade, milleta ma ei oleks nõus enam edasi minema. Mõned seadmed ja tehnikavidinad meil aga on küll kodus sellised, mis on mu elu lihtsalt niiiiii palju lihtsamaks ja nagu lihtsalt mugavamaks teinud ja millest ei oleks nõus enam loobuma.

1. Kuivati. Mind ei ole pesu kokkuvoltimine ja kappi sorteerimine kunagi trööstinud, aga pesu kuivama panek ei ole mulle mitte kunagi meeldinud. Pluss mulle ei meeldinud see, et põhimõtteliselt koguaeg oli meil toas see pesurest laiali ja lahti. Kuna meil ei ole korteris selle jaoks ekstra mingit ruumi või pinda, siis tavaliselt meie magamistuba nägi välja nagu mingi pesumaja ja koguaeg seal kuivas midagi. Aga vist mingi 2-3 aastat tagasi ostsime endale kuivati ja see on lihtsalt parim investeering! Mul ainult ühed voodipesu komplektid näiteks kasutusel, sest kohe samal päeval saan puhtad peale tagasi panna – seega ma ei tea voodipesu üldse kappi isegi volitama tagasi, vaid lähevad kohe uuesti käiki. Kõik pikad kaltsuvaibad kuivatan seal – ei pea enam kuus päeva uste peal hoidma ja tuulutama ja pööritama neid seal. Ja korralik ajasääst ka pesumasinast kuivatisse lihtsalt visata. Niiet kui keegi kaalub, kas osta või mitte, siis: jaaaa! See on täiega seda väärt! Meil on Boschi serie 4 self cleaning condenser.

2. Varstolmuimeja. See on meie kõige värskem kodumasin, aga ma olen päris kaua selle soetamisele mõelnud, aga kartsin, et läheb veits sinna köögikombaini teemasse, et no paar korda aastas võtan välja ja nii on. Tegelt aga kui lapsed on kodus, siis reaalslet see koguaeg väljas meil, kasutuses ikka ka. Meie varstolmuimeja Bosch Unlimited 6 series üle ootuste võimas, niiet lisaks väikesele pudile saab ka täitsa sellise koristuse sellega ära teha. Tegelt kui aus olen, siis peale Boschi varstolmuimeja ilmumist meie kappi, olen ma ainult ühe korra viitsinud suurt tolmuimejat välja tarida – tegin veits suuremat puhastust ja siis korra tirisin! Ja no muidugi ei saa mainimata jätte, et varstolmuimeja näeb väga hea välja ka, niiet mind ei häiri kui ta mõnikord kuskil köögis terve päeva seisabki. Erinevalt siis meie suurest nö päris tolmuimejast, mis on kobakas ja kuidagi ei saaks teda terve päeva käeulatuses hoida. Kuna ma ise olen pigem ööinimene, siis pidevalt tekib vajadus oma projektide järgi koristada just öösel ja siis on jälle see varstolmuimeja väga hea lahendus, sest see on nii vaikne, et ei pea kogu maja üles ajama kui tolmu tahan imeda! Niiet kui ma vaatan, siis peale  selle (nii kerge!) varstolmuimeja ilmumist meie kappi, olen suurt tolmuimejat ainult korra välja võtnud. Veits hirm, et see suur tolmuimeja muutub nüüd selleks köögikombainiks..

3. See vahelüli, mis käib teleka ja telefoni/ läpaka vahele. Me ei vaja väga tihti seda, et tahame pilti telefonist/ läpakast telekasse, aga no kuus paar-kolm korda ikka tahame ja ma ei tea, me ei oska seda oma teleka ja telefoniga normaalviisil (bluetooth/äpp) teha. Niiet igakord kui oli vaja, siis mul hakkas enne juba halb, sest teadsin, et mingi 45 min läheb jälle juramisele, et kuidas see värk oligi, et õpuks ikka telefonist pilt telekasse saada (me ilmselt nii tumbad lihtsalt), aga noh siis ostsime selle vahelüli, pistad lihtsalt telefoni selle ja naksti ongi pilt telekas. Reaalselt kuigi ma ei kasuta seda mega tihti, siis on see maksimaalselt meeldiv kogemus nüüd ja oli iga oma senti väärt see meelerahu! See on nii frustatsiooni tekitav kui ei saa hakkama sellise asjaga ja asjad ei tööta.

4. Printer. See on meil ka päris kaua olnud juba, aga seda ka kaalusin tükk aega, et kas on seda asja ikka vaja ja siis raudselt kui printida on vaja, siis on alati tint otsas ja kuivanud ja mida mul üldse printida vaja on? Aga tegelt tuleb välja, et koguaeg ikkagi midagi on vaja printida. Lisaks mulle meeldib kui mingid listid ja kavad on paberil ka olemas. Kuidagi on mul õnnestunud ka koguaeg tinti ette tellida nii, et kordagi ei ole juhtunud ka seda, et kassett saab tühaks ja uut ei ole. Niiet jällegi üks asi, mis nüüd tundub nii loogiline ja igapäevane asi –  ei teagi, kuidas enne ilma hakkama sain.

5. AirPods kõrvaklapid. Jälle selline asi, mida ma mõtlesin, et eeeh liiga kallid ja mõttetud ja ma ei kuulagi üldse nii palju saateid/muusikat. Aga. Sain need emadepäevaks kingituseks ja need on reaalselt lemmikasjad mul. Koguaeg kaasas/ kõrvas. Ma ei räägi mega palju telefoniga, aga päevas nii keskmiselt 15-20 min ikka ja varem mind täiega häirisi see, et ma ei saanud isegi nõusid masinast (mis viib meid järgmise seadmeni) välja võtta ja pidin lihtsalt olema (või siis sihitult mööda tuba ringi käima – teate küll ju, see klassik telefoniga sihitult mööda kodu ringikäimise kõnnak). Aga nüüd vabalt tühjendan nõudekat, lõikan kangast ja räägin telefoniga. Täiega mugavad on need! Niiet kui sa ka kahtled, siis, noh parim lahendus on muidugi emadepäeva oodata, aga tegelt minu hinnangul on nad ka endale kinkimist igati ja väga väärt!

6. Nõudepesumasin. Ma veits ei tea, kas see peaks siia alla minema, sest see võib-olla natuke juba nagu pesumasin, et kõigil on. Meil aga alguses ei olnud kui siia korterisse kolisime, sest eelarves ei olnud ruumi. Aga nõudepesu on isegi hullem kui riiete kuivama panek, niiet vist 3-4 aastat tagasi ehitasime oma köögisaare kappe veits laiemaks ja paigaldasime sinna siis Boschi nõudepesumasina. Ma ei pea vist ütlema, et see on jällegi üks asi, millest ma ei oleks kindlalt nõus enam loobuma!

Sellised täiesti erivaldkondadest asjad siis, aga ühtne nimetaja on see, et kõigi nende puhul olen mõelnud, et eee reaalslet ei tea, kas mul ikka on vaja seda ja raudslet jääks seisma ja selline mugavuskaup. Et no ei tahaks jälle ühte köögikombaini endale koju. Hakkasin mõtlema, et kas mul on praegu ka peas mõni seade/ masin, mida mõtlen, et ooh võiks ju olla, aga ei tulnudki ühtegi pähe… niiet äkki jagate mõtteid? Millised ma-ei-tea-kas-tegelt-ikka-on-vaja asjad on teie elu täiega lihtsamaks ja mugavamaks teinud või millised on teie “köögikombaini” ostud olnud?
Tekst, fotod Anna Lutter. Postitus valmis koostöös Boschiga.
võtsime kodu korrashoidmiseks uue abilise

võtsime kodu korrashoidmiseks uue abilise

Kui inimene on ülikoolis läbinud aine nimega koristamise põhialused, siis võid olla kindel, et kogu järgneva elu on ta väga passonate koristustarvikute suhtes või no tegelikult ka koristamise osas laiemalt. Tegelikult ei alanud minu ebaterve huvi koristamise ja piinliku puhtuse vastu üldse mitte üikoolis vaid ikkagi tunduvalt varem, aga just ülikoolis said praktilised kogemused ka teadusliku põhja. No, et millises järjekorras on näiteks mõistlik koristada WCpoti erinevaid osasid (joonisega küsimus eksamilt) ja milliste liigutustega tuleb põrandamoppi liigutada, et saavutada parim tulemus. Tänast blogipostitust ajendas kirjutama see, et minu koristusseadmetega liitus uus tegija – BOSCH  Unlimeted Serie 6 varstolmuimeja.

Kui Kuudi ehitus veel käis, siis otsin sinna sellise tööstuslikuma tolmuimeja, kasutasime seda ka ehitustolmu ja teiste päris raskete tööde jaoks. Kui meil on see siis Kuudis mõnda aega olnud, siis ühel hetkel andis me enda tolmuimeja kodus alla. Me tolmuimeja oli mingi 9 aastat vana suvalisest toidupoest ostetud suvaline (võimalikult odav, sest #üliõpilased) masin. Aga kuna see otseselt nagu katki ei olnud, siis me ei leidnud mingit põhjust ta välja vahetamiseks. Kui aga nüüd oli vaja ikkagi vahetada, siis mõtlesime kohe, et ostame koju ka selle sama võimsa ja suure, sest see teeb kõik nii puhtaks. Nii tegimegi.
Peale esimesi tõmbeid kodus selgus, aga karm tõsiasi, see kaasas olev otsik vaipade peal kohe üldse ei toimi. Siis aga lambist tuli idee, et vahetame selle otsiku siis ära, võtame vana imeja otsiku ja paneme uuele, sest otsik oli terve ju, ainult see imemisfunktsioon ei töödanud enam. Nii tegimegi ja nii toimis kõik superhästi. Esimesed kuus korda oli entusiasm suur ja ei tekkinud mingeid probleeme iga kahe tunni tagant (sest keegi koguaeg ajab midagi maha ja on koristada vaja) välja võtta ja kiirelt ära koristada. Seitsmendast korrast, aga see entusiasm kadus ja iga kord selle masina välja kiskumine, juhtme kerimine, pistikute vahetamine (sest juhe ei ole piisavalt pikk, et kogu korteri ühte stepslit kasutades ära saaks teha) tundus nii tüütu ja paljunõudev, et ma mõnikord ei imenud isegi mõnel päeval tolmu (mis on totaalne eneseületus).
Tegelikult, aga hakkasin kohe mõtlema, et mul oleks nii vaja mingit sellist kerget ja kiiret asja, millega igapäevaselt kõige purusemad kohad üle käia. See suur ja võimas imeja muidugi teeb imelist tööd, aga seda on lihtsalt maru tüütu koguaeg välja kiskuda. Pluss, ta teeb nii valjut häält ja arvestades minu öist eluviisi … siis no ei taha koguaeg naabritel ka meeles olla.
Hakkasin siis otsima, et milline see varstolmuimeja olla võiks või milliseid neid üldse on. Ülikoolis sellest ei räägitud – ma vist lõpetasin nii ammu, et mäletan, et meil oli teemaks ainult mopp ja hari (haha). Mulle ei meeldi kui praktilised asjad seisavad nähtaval kohal ehk siis ma teadsin, et ma nagunii hakkan seda hoiustama oma moppidele/ tolmuimejatele mõeldud kapis lastetoas, seega langes ära selle alusega valik (või ma ei tea, kuidas seda nimetatkse, aga ma olen teiste juures kodudes näinud), sest kapis ei ole elektriühendust ja seal see laadida nagunii ei saa. Niisiis sain aru, et mul on vaja akuga mudelit, mille akut saab eraldi laadida. Siis ma tahtsin, et ta oleks veel vaikne (sest see suur tolmukas teeb ikka korralikku mürgilt) ja tahtsin, et ta ei maksaks miljon.
Otsingutega hakkasin tegelema juba kuskil märtsis vist, siis kui kõik lapsed ja ise ka koju jäin. Kuna kõik olid kodus, siis seda pudi ja puru põrandale tekkis lihtsalt väga VÄGA palju ja vajaduse sellise varstolmuimeja järgi kasvas ikka väga domineerivaks. Ma olen hästi halb eeltöö tegeija – ma igakord mõtlen, et kindlalt uurin ja siis analüüsin enne suurema asja ostu, aga tegelt ma ei viitsi kunagi seda teha ja ma alati palju parema meelega kuulan teiste soovitusi, aga ikka igal korral olen ma kindel, et järgmisel korral kindlalt uurin! Seekord juhtus aga nii, et Bosch kirjutas mulle ja pakkus koostööd ja kuna kõik need eelnevalt minu poolt kaardistatud omadused (ilma dokita laetav, vaikne, mitte miljon maksev) olid Bosch Unlimited 6 seeria varstolmuimejal olemas, siis – siis ma lihtsalt olin tänulik, et ma ei pidanud rohkem eeltööd tegema ja uurima ja kogu interenti läbi lugema, vaid valik tehti minu eest ära. Mulle alati selline asi meeldib! Kuna Boschi teiste seadmetega on mul seni ainult väga positiivsed kogemused olnud, siis nii see Bosch meile koju jõudiski. Kusjuures kaasas olev aku sobib ka teistele Boschi seadmetele!
Olen selle imelise asjaga nüüd paar päeva imenud ja nagu nii kiire! Nii lihtne! Tõsi, ma ei ole veel ületanud seda kriitilist kuut korda, mille jooksul mulle ka suur tolmukas imeline ja – ah, mis see siis ei ole teda siit kapist koguaeg välja kiskuda – tundus. Niiet kui ma olen nüüd siin kuuaega talle kuuma andnud, siis ma kannan ette, kuidas minu suhe Boschiga päriselt on ja kas ta ikka on nii äge ja imeline nagu siin praegu mesinädalaperioodil tundub.
Lisaks tolmuimejale – nüüd siis kahele – suur suurpuhastuseks ja Bochi varstolmuimeja –  mugav ja lihtsalt liikuv (pmst saab kohvi samal ajal juua kui tolmu imed) – on mul põrandaphastuses abis ka aurutaja. Enne kasutasin vana head moppi, aga aurutajaga lähevad need põrandad ikka nii mõnusalt ja lihtsalt puhtaks ja palju puhtamaks kui seda mopiga saavutasin – küüri palju tahad! Küll aga tahan siin ära märkida selle, et aurutaja on Kuudiga kahe peale ehk siis see leiab kasutust kodus maksimum 2 korda kuus, seega ma ei tea, kas ma oleksin raatsinud ta ainuüksi kodu jaoks osta. Praegu aga Kuudis pidevalt kasutan ja mu ema vahest laenab ja see leiab meil siis kogu suguvõsa peale kokku väga palju rakendust.
Kuna mul korteris palju põrandast on tegelikult ikkagi vaiba all, siis pigem muidugi kasutamegi tolmuimejat, niiet ma olen rohkem kui excited, et kõik Boschi Unlimited varstolmuimeja erinevad osad ja funktsioonid ära proovida! Kuidas teil – mitu tolmuimejat teil kapis on ja mille põhjal valiku olete teinud? Kas kellelgi kogemus ka Boschiga ja oskab head nõu anda kaasas olnud tarvikute vm osas (sest #klassika kasutusjuhendit ei ole veel lugeda jõudnud).
Tekst ja fotod Anna Lutter. Postitus valmis koostöös Boschiga
tegime korterisse ühe toa juurde

tegime korterisse ühe toa juurde

Mul on mitu korda olnud selline hetk, et paneme kodus riiuli seina ja siis mõtlen, et ok, see on nüüd küll viimane riiul, mille seina panime, sest rohkem ei ole siin korterist lihtsalt vaba ruumi ja vaba seina. See tunne vältab senikaua kuni me paneme järgmise riiuli seina, sest et kui isu on ikka nii suur, siis küll leitakse mõni vaba nurk. Ja no kui isegi riiulid väga enam ei mahu, siis ei ole ma julgenud peaaegu, et unistadagi, et meil võiks olla korteris söögilaud.

Seekordne elutoa ümbertõstmine algas tegelikult vastupidiselt, see algas mitte riiulist vaid vabast nurgast. Ühel hetkel diivanil olles (võib-olla võiks siit teha järelduse, et ei maksa nii palju diivanil lebotada), vaatasin koridori (meil on selline avatud koridor/ esik/ elutuba) ja märkasin – endalegi ootamatult – et koridori ruum on tegelikult totaalselt alakasutatud. Ehk siis lihtsalt tühi ruum, millel ei ole ühtegi mööblieset, vaipa, lampi, valgustit vaid see lihtsalt on seal. Enamasti kasutavad seda ära lapsed, kes seal jooksevad või jooksevad või jooksevad.
Kui siis oli kaardistatud see tühi ala, siis hakkasin genereerima ideid, mida sinna siis kõike panna saaks. Korra isegi mõtlesin, et ehitada suuri sisseehitatud lükanduksega esikukappe ka veits ringi ja teha siis meie magamistuba kuidagi sinna kappide ja koridori kanti, et siis mõlemad lapsed oma toad saaksid. Aga see tundus veits liiga palju mässamist ja ehitamist, niiet mõtlesin veel ja tuli meelde, et me oleme tegelikult tahtnud, et meil oleks suur söögilaud. Meil on köögis saar ja pukid, mis on pisut ebamugavad pikemateks söömisteks.
Niiet otsustatud, koridori tuleb söögituba. Kui tavaliselt võetakse seinasid maha, et ruumi juurde saada, siis mulle tundus loogiline, et tuleb seinasid juurde teha – ehk siis ehitasime (haha, loe: Algo ehitas) 60 cm seina koridiori juurde. Magamistoas juba panime veits hullu nende värvidega (hall sein) ja kuna see meile endale väga meeldis, siis mõtlesime, et teeme elutuppa ka ühe sellise, meil oli värvi ka veits järgi ja see tundus eriti tore!
Täitsa sama seina ei tahtnud teha. Tuli mõte, et paneme seina enne väikese kraadi alla lauad ja värvime need siis selle halliga üle! Kuni lõpuni välja ei olnud ma kindel, et kas see asi jääb äge ja üldse välja tuleb. Pluss tehniliselt ka tundus laudis mulle alguses liiga paks, samas me ei leidnud ühtegi teist materjali ka, millega seda asendada, niiet jäi ikkagi see laudis. Üles panemiseks kasutasime (loe: Algo kasutas) naelapüstolit. See oli ka natuke selline küsitavusi tekitav kuna puit mängib päris palju, siis mõtlesime, et äkki peab liimi ikka ka panema. Ma aga koguaeg kartsin, et jääb mitte äge ja et pärast ei oleks eriti meeldiv neid liimiga kinnitatud laudu alla kangutada – seega jäi siis see, et panime naeltega. Siiani (2 nädalat) on väga ilusti püsinud kõik.
Kuna sein sai hästi domineeriv äge, siis oli selge, et kogu oma ülejäänud kraami pean elutoa sellest seinast välja tarima. Kus häda kõige suurem, seal Kuut kõige lähem – ehk siis see must kõrge riiul, Jyski mustade ustega kapp ja telekakapp rändasid Kuuti, peaaegu koos kõigi nendel olevate (hästi vajalike ilu-) asjadega. Kapi nurgale jätsin väikese valiku kõige lemmikumaid Iittala asju. Kapp ise on Ikeast. Mulle see Ivari sari juba kaua meeldinud ja olin mõelnud, et kus ja kuidas neid kasutada saaksin, aga mittekunagi ei oleks ette kujutanud, et need jäävad naturaalsel kujul meil elutuppa. Elu on ikka uskumatuid pöördkäike täis (haha).
Tundus visuaalselt kohe, et selleks, et tekitada nö söögitoaala ja elutoaala, selleks oleks hea kasutada vaipasid, et need nagu visuaalselt siis piiritleksid neid tsoone. Vaatasin Ikeast siis vaipasid ka ja nägingi seda rohkekat vaipa. Mulle millegipärast täiega meeldis, veider, miks peaks mulle roheline vaip meeldima. Aga ma jällegi ei olnud üldse kindel, aga võtsin riski ja samal päeval kui olin ära tellinud vaiba, nägin Hemtexis neid rohekas-sinakaid sametkardinaid ka ja siis sain kohe aru, et omgomg nii äge! Tähelepanelikum vaataja näeb pildil ka ühte ümmargust meriheinast vaipa, selle otsin juba varem Hemtexist ja kuigi nagu ei olnud siis otsest plaani, kuhu ja kuidas selle panen, siis tundus, et see läheb igaljuhul hästi meie uude elutuppa ja no kokkuvõttes läks ka!
Söögilaud. Laua tegi minu joonise järgi Algo ise. Jalad metallist ja peal puit, musta õlivahaga üle tehtud. Praegu tundub hästi loogiline, et see söögilaud must on ja täpselt selline välja näeb nagu näeb, aga ise vaevasin tükk aega pead, et milliseks õlitada ja mitu cm siit ja mitu sealt. Aga õnneks peavaevamine tõi seekord edu ja sai päris äge. Pink on ka Algo tehtud. Ja laua taga on ka kaks üsna kiiruga valitud tooli. Aga täitsa ilusad ja mugavad!
Lambist tuleb ka rääkida. Nimelt meil laelambi juhe veetud elutoa sellisesse keskmesse enamvähem. Aga kuna mööblit tuli juurde, siis sain kohe aru, et sinna tuleb ruumi juurde saada ja sellepärast panin sellise suure ja intensiivse valgusti hoopis söögilaua kohale. Väike probleem on see, et sealt küll valgust ei tule, sest seal ei olnud ju juhtme kohta… Milline ebapädev arvestus juhtmestiku vahetades kuus aastat tagasi, oleks võinud ju kohe arvata, et tahan ühel hetkel keset esikut toidulaua panna. Igaljuhul. Otsin sinna hetkel patareitoitel pirni, et ikkagi saaks nagu põlema ka panna. Kuigi otsest vajadust ei ole, sest elutoas on veel 5 valgustit ja koridoris ka tugev valgustus.
Ja siis ilmus elutuppa veel üks suur õhuline tool, mis lambiga hästi kokku läheb, mu endine kästitööõpetaja ütleks, et moodustab kena ansambli. Ja siis taimekast, mida enne raamatute jaoks kasutasime, see muutus taimekastiks ja diivani taga olevaid riiuleid sättisin ka natuke ümber. Tegelt ei ole ma vist siin otselslet rääkinud ka meie (järjekordsest) elutoalauast, mille Algo ka algusest lõpuni ise keevitas ja valas. Aga see on juba vist viis kuud vist elutoas olnud. Igaljuhul, see oli täiesti Algo projekt. Ta tahtis proovida, kuidas on ise valada. Ma veits ainult rääkisin mõõtude osas kaasa.
Seoses selle seina pikendamisega tekkis teisele poole seina ka ruumi juurde (uus tuba põhimõtteliselt), aga sellest juba kirjutan uues postituses, sest see on natukene veel ideetasandil ka! Igaljuhul. See sein sai maruäge ja ma olen üldse päris rahul praegu sellise tumedama fooniga meie elutoas/ söögitoas/ esikus / koridoris/ kodukontoris. Olen näinud ka teistes nõukaagsetes samalaadse planeeringuga korterites söögilaudu elutoas, aga minu meelest tänu sellele seina pikendamisele ja koridori kasutamisele sai meie variant siiski hästi avar, hoolimata et on tume ja üsna palju mööblit ja erifunkstioone eviv. Kindlasti süvendab avaruse tunnet see, et kõik need väikesed (ilu/dekoratiiv)asjad on kadunud ja pind puhas. Kui teil on küsimusi kindlate asjade päritolu või nende tegemise kohta, siis andke kommentaarides teada, ei jõudnud kõige kohta tekstis eraldi välja tuua, aga hea meelega jagan kui huvi!
Tekst ja fotod Anna Lutter
kuidas 21aastaselt miinimumpalga eest korterit osta?

kuidas 21aastaselt miinimumpalga eest korterit osta?

Kogumispäevikus on aprill kodukuu ja paljud on jaganud enda lugusid, milline oli nende kodu ost ja millised olid nende kriteeriumid kodule. See on mind pannud tagasi mõtlema sellele (peaaegu kaheksa aastatagusele – juba!) ajale kui meie oma kodu ostma hakkasime. Mingil väga kummalisel kombel ei ole ma üldse palju sellest kirjutanud ja ei ole ka jaganud pilte, et milline meie kodu enne oli, kui palju see maksis ja mis meil siin teha tuli ja kuidas ja miks me siis sellise valiku üldse tegime.

Kõigepealt. Kui Päären sündis, siis elasime Akadeemia teel (legendaarne algus ühele armastusloole, eksole), kahetoalises üürikas. Ma käisin ülikoolis ja Algo töötas politseinikuna (klišee 60 palun). Kui Päären sündis ja me siis mu emal-isal Kurtnas (kus ma alates sünnist muidu elanud olen) külas käisime ja siin maal jalutada saime, siis oli küll selline tunne, et appi kui hea siin on ja tahaks ka Kurtnasse. Kuna aga kinnisvaraturg on Kurtnas üsna selline, et mis tuleb, see kohe läheb, siis ei olnud siin midagi võtta. Juhuse läbi, aga vabanes me peretuttavate üürikorter Kurtnas –  ja me mõtlesime kohe, et oh, koliks sisse ja prooviks, kuidas siis on kurtnakas olla. No mega mõnus oli, pidevalt mingid metskitsed ja siilid mürgeldasid akna taga ja no täiega äge, emps tegi pidevalt õhtusööki ja. Kohe peale sisse kolimist kutsuti mind ka Kurtna Kooli tööle ja Algo käis jalgrattaga linna tööle (ei ole väga norm, aga jah). Meile meeldis ühesõnaga. No ja siis ikka mõtlesime, et tuleks ka ära teha see kodu ost ja kõik sellega kaasnev.
Siis ühel hetkel tuli üle mitme aja üks korter müüki. Kahetoaline, renoveerimata. Olime koguaeg mõelnud, et tahaks renoveerimata korterit, sest ma oleks nagunii kõike muuta tahtnud (napilt oleks kirjutanud, et ME oleksiME kõike muuta tahtnud :D). Ja no siis tunduski, et miks rohkem maksta ja osta “euroremonditud” korter kui ise kõike nagunii muudame. Niisiis. Kahetoaline tundus küll väike, aga mõtlesime, et alati saab ju maha müüa/ edasi üürida jne. Niiet läksime siis panka, ajasime kõik laenuasjad korda ja pidime vist esmaspäeval minema allkirjastama Swedbanki laenutaotlust. Pühapäeval sattusin veel ema juurde suvilasse ja loen legendaarseid Saku Sõnumeid ja järsku kuulutuste lehel, kõigi nende kolmekümne “ostan teie vanu sõidukeid ja müün küttepuid” vahel, minu silme all väike kuulutus “Müüa kolmetoaline korter Kurtnas” ma olin nagu #wtf, ok valetan, ma olin: WTTTFTFTFTTF. Ma elan kinnisvaraportaalides, mis nali see on. Ja no muidugi kohe helistasin kuulutuse peale. Hind oli SAMA, mis meie kahetoalisel võino enamähem sama, tegemisest oli samuti renoveerimata kortergiga, AGA ta oli kolme toaline! No helistasin siis ja ütlesin kohe: “Tere, palun üks korter mulle; ei, kilekotti ei ole vaja, millal vormistada saab?” Selgus, et korter broneeringus hetkel, et huvline tegeleb laenutaotlusega, aga pandi ootele meid siis. Vahepeal saime ikkagi käia vaatamas ka korterit ja see oli täiega ideaalne meile. Ainukeses üleni renoveeritud kortermajas Kurtnas, teine korrus, kolm tuba. Õnneks ei saanud see broneerija laenu (okei, temast oli kahju ka), aga nii sai meie kodu ost, läbi ülilambi juhise, reaalsuseks.
Aga mis nali see siis ikkagi oli, et kinnisvaraportaalides seda korterit ei olnud? Selgus, et mees, kes seda müüs oli TTÜ proffessor (selline veits nunnult crazy proffessor tundus) ja see oli tema vanaisa korter, sai selle päranduseks. Ja ta ütles, et tahtis natuke teha eksperimenti, et kas nii ka korterit müüa saab ja natuke tundis: “Öeldakse küll, et raha ei haise, aga mulle on ikkagi oluline, et mu vanaisa korter läheb väärilistesse kätesse ja inimestele, kellelele see koht midagi tähendab.” Ehk siis, kes ei leia seda kuulutust portaale lapates. See oli tegelt väga armas ja tihti seda korterit ümber tõstes ja remontides mõtlen onu Arnole (ma ju iidse Kurtna elanikuna muidugi teadsin ka seda vana onu Arnot, kellel oli pikkade kõrvadega koer, kes meie korteris enne elas) ja loodan, et ta on rahul sellega, mis me peale teda siin korteris teinud oleme. Alumised naabrid on tõenäoliselt ainukesed, kes kohe üldse rahul ei ole.
Okei, tagasi korteri juurde. See oli täiesti nõukaagne. Ja me olime miinimum palga eest väikese kohaga töötav õpetaja/ magistriüliõpilane ja mitte väga hästi teeniv mööblitisler (sellel hetkel siis Algo ametikoht), a ja alla aastane laps oli meil ka. Ehk siis meil oli mingi null raha põhimõtteliselt säästudes. Aga me tahtsime üliägedat korterit (klassikaline armastuslugu jätkub). Ilmselgelt teadsime kohe, et kõik tuleb ise teha. Sellesmõttes oli ka materjali valikuga lihtne, et pmst hinna järgi. Ei olnud üldse mõtet hakata analüüsima, et mis on parim ja mis on vastupidavaim ja mis rohelisem, vaid alati tuli valida odavaim, ses suhtes oli nagu lihtne ka. Mina aga ikkagi üritasin mingit joont ka hoida ja kõikide kõige odavamate vahelt valida ka kõige normima välimusega asjad. Lisaks mingile väikesele säästule, mida me ikkagi omasime, võtsin ma õppelaenu (sest noh #üliõpilane ja madal intress) ja mu vanemad ka toetasid meid. Nagu ma ühes postituses jaanuari alguses kirjutasin, siis ma olen kohutav eelarvestaja ja numbrid ei ole minu teema, niiet väga kahjuks mul ei ole täpseid andmeid kui palju selle korteri renoveerimine maksis, aga ma arvan, et koos kõige tehnika ja mööbli ja köögimööbli, juhtmetevahetuse ja no kõigega, ei saanud see alguses  ületada 7000 eurot ehk siis selle alguse all mõtlen seda hetke kui me sisse kolisime.
Selle minu hinnangul 7000 euro eest vahetasime kõikides tubades juhtmed välja, tegime seinad korda, vahetasime põranda, aknad, panime ripplaed (et paneelidevahed välja ei hakkaks paistma), ostisme köögimööebli vajaliku tehnika jne, et kui sisse kolisime, siis kõik see oli kõikides tubades tehtud, aga meie praegune magamistuba oli vist pool aastat kolikamber, aga suured tööd olid ikkagi igalpool tehtud. Teistes tubades oli mööbel kohati eelnevatest üürikatest või ise tehtud, üsna vähe oli ka seda mööblit võrreldes hetke olukorraga.
Korteri ostsime augusti lõpus, mõtlesime, et paar kuud siis läheb remondile – oktoobri lõpuga juba ütlesime üürikorteri ka ära ja uus üüriline pidi 1. november sisse tulema. Aga no arvake ära, kas üks remont saab planeeritud ajaga valmis – muidugi mitte. Niisiis tuli meil kolida mu ema ja isa kolmetoalisesse vahepeal – oh boy – need ajad. 😀 haha. Lisaks mu emale ja isale oli seal ka mu väike õde (10 a minust noorem). Aga tegelt oli see üsna meeldiv aeg mulle, sest emps tegi süüa ja õde mängis Pääreniga.
Pääreni 1. sünnipäeval 23. detsember 2013 olime esimese öö uues korteris! Ehk siis planeeritust 2 kuud hiljem (klassika). Kuigi jah, sellised üldasjad kõik funktsioneerisid ja olid meil sissekolides olemas, aga järjest siis hakkasime edasi ehitama ja korterit sisustama. Alguses magasime Pääreniga ühes toas ja tema mänguasjad olid elutoas, siis sai meie magamistuba valmis ja siis Päären elas üksi lastetoas. Siis aastaks 2015 tundus meile mulle, et ok, korter on valmis ja jällegi meeltesegaduses otsustasin kandideerida Kodu & Aed ajakirja Kodu Kauniks konkurssile, olen sellest konkursist pikemalt ka siin artiklis – muu hulgas ka sellest, kuidas see oli ka üks juhuste-juhus ja kuidas sellel konkurssil osalemine põhimõtteliselt tegi teoks minu teise ja kolmanda raamatu… ühesõnaga, elu on täiega äge ja sa kunagi ei tea, milline asi viib teiseni – sellepärast ma koguaeg tahangi kõike teha ja proovida, sest ma tahan teada, milleni see asi viib. Aga no see asi, et mõtlesin, et oh, korter valmis, saadan oma pildid siis sinna konkurssile – see viis selleni, et me võitsime peapreemia, milleks oli Swedbanki poolt välja pandud 2500 eurot. Maksin sellega remondi jaoks võetud õppelaenu tagasi, niiet see oli ülitore üllatus ja tunnustus. Väike kõrvalepõige – selle aasta konkurss ootab fotoisd kodudest kuni augusti lõpuni, niiet sa kunagi ei tea, mis milleni viib – kandideeri ka! (järgenvad fotod on sellest need, millega tiitli võitsime).
Ilmselgelt on me korter peale selle preemia saamist nii palju muutunud, aga see on loomulik, sest meid on nüüd ka ju üks rohkem ja minu ebanormaalselt suure käsitöömaterjalide kollektsioneerimishuvi rahuldamiseks on nüüd Kuut ehk siis vabanes väga suur hulk pinda kangaste ja masinate arvelt! Vaatasin neid pilte läbi aegade ja olin juba ise ka natuke ära unustanud, milliseid perioode siin korteris olnud on! Ehkki jah, oleme palju ringi tõstnud, mööblit vahetanud, padjakatteid värskendanud, lampe keevitanud –  siis me veel ei ole värvinud uuesti ühtegi seina (peale magamistoa) ning põrandad ja laed on ka endiselt samad. Seega pean 21-aastasele iseendale ka natuke kiitust avaldama, et pole paha – oleks võinud hullemini minna.
Muidugi on mul ka igast mõtteid ja unistsusi juba uutest sisekujunduslahendustest peast läbi käinud, aga tänu sellele, et üldplaanis on kõik hästi neutraalne, siis olen saanud ka siin korteris väikeste ja soodsate muutustega palju uuendusi teha ja ennast välja elada. Kui ma tagasi vaatan, siis igas etapis mõtlesin, et okei, nüüd küll siin rohkem enam kuidagi ümber tõsta ega mõelda ei anna ja rohkem enam kuhugi midagi ei mahu, aga kui ikka palju tahta, siis saab küll, üks riiul mahub ikka alati veel!
Me ei ole ühtegi suurt remonttööd siin korteris peale esiaglset renoveerimist teinud. Kui oleme mööblit vahetanud, siis palju oleme ise teinud või siis otsinud lahendusi, kuidas soodsalt hakkama saada – näiteks paar aastat tagasi tellisin uue diivani Läti Ikeast vahendusfirma kaudu ja maksin koos transpordiga sama hinna, mis Soome Ikeast oleksin ainult diivani eest maksnud. Kööki värskendasime uute käepidemete lisamisega, elutuba uue vaibaga. Vannituppa panime uue segitsi ja dušši (mida ma veel isegi vist pilidistanud ei ole). Väikeste muutustega saab tegelikult hästi-hästi palju ära teha!
Lisaks kõigele eelloetletule, miks meile meie korter nii väga meeldib, siis kindlasti oleme hästi rahul ka selle hinnaga, millega me korteri ostsime. Selleks oli 25 000 eurot – selle jaoks võtsime Swedbankist kodulaenu ja sellele lisandus veel esialgne remondiraha umbes 7000 eurot (selle päritolust enne juba kirjutasin, selle jaoks nö kodulaenu ei võtnud). No ja muidugi oleme siia aastate jooksul veel ostnud ja valmistanud uut mööblit ja tehnikat ja sisustust, aga see pigem selline esteetiline kulu, sest kõik vajalik oli selle 25 000 + 7000 sees olemas. Kuna me Algo oskab oma kätega põhimõtteliselt kõike teha, siis kindlasti kui edaspidi uut eluaset otsime, siis on meil soodsam ja mõistlikum valida renoveerimist vajav või pooleldi valmis olev objekt, oma kogemustest teame, et ise ehitades tuleb soodsam ja ka kvaliteetsem ja täpselt nii nagu ise tahad. Niiet #DIY4EVER – et uusimate projektidega kursis olla, siis jälgi mind ka Instagramis!
Fotod, tekst Anna Lutter. Aitäh #Kogumispäevik 
kuidas magamistuppa värvi tuua?

kuidas magamistuppa värvi tuua?

“Kuule, ma mõtlesin, et …” Täpselt niimoodi saavad alguse kõik peretülid projektid, mida Algoga koos teeme. Niiet tegevus “mõtlema” ei oma meie peres ammu enam keeruka ajutegevuse abil asjade omadusi ja seoseid leides järelduste ja otsuste tegemist [EKSS]. Vaid see on üks kardetumaid käitumismustreid, mille tagajärjed on tihtipeale fataalsed ja ennustamatud isegi kogenud sensitiividele. Jaanuari seal keskpaigas umbes tuli aga jälle see väike fraas üle mu huuli ja selgus, et ma mõtlesin, et …  et ei ole ammu meie magamistuba remontinud. Selline väike mõte tekkis lihtsalt. 

Otseloomulikult ei ole ma mingi maailmatark ja ka minu mõtted peavad kuskilt alguse saama – seekord said nad alguse telefonikõnest ajakirjast EMA. Nad avaldasid soovi järgmisel nädalal meie kodust väikese loo kirjutada ja fotod juurde teha. Ma ütlesin, et kõik väga ok ja sobib ja tulge muidugi – ise tahtsin juba kõne ära lõpetada kiirelt, et teha Algole kõne ja öelda, et ma “Ma mõtlesin, et …” Sest aeg ju koguaeg vähenes. Igaljuhul sain oma mõtte Algole presenteeritud ja ega seal rohkemat esialgu taga polnudki kui tõdemus, et me magamistuba tuleb ümber teha. Kuidas – sellest polnud mul õrna aimugi. Meil oli nädal.

Magamistuba oli moodustunud asjadest väga erinevatest eluetappidest. Seinariiul sellest ajast kui seal oli Pelle beebinurk (eeh, millal see veel oli?!). Valged kummutud ilmusid lastetoast peale seda kui nende toa ümber tegime kahepoisi toaks – “paneme need kummutid mõneks nädalaks oma tuppa, seni kuni välja mõtleme, mis nendega tegelt teha” – kolmeks aastaks. Eesti kaart seinal oli sinna korra kahepoolse teibiga raamatu kaanefoto pildistamiseks kinnitatud, aga peale seda kui setti maha hakkasin võtma ja selgus tõsiasi, et koos Eesti mandriosaga ka pool krohvi alla tahab tulla, otsustasin, et tegelt suht norm kui see Eesti kontuur ka seal peakohal on, jep, kindlalt norm, see sobib väga hästi sinna. Seega objektid väga erinevate taustadega olid lihtsalt meie magamistuppa jäänud.

Ma olin juba mõned nädalad varem – täitsa lambist – Ikeast ostnud halli voodipesu (muidu on meil kuus aastat ainult valge olnud, aga elan ohtlikku elu ja tegin sellise valiku siis täitsa spontaanselt). Ja no, kus häda kõige suurem, seal tuleb ikka lambist tehtud ostudele tugineda – mõtlesin, et tegelt selle halli pesuga sobiks hall sein päris normilt vist. Aga lihtsalt sein oleks nagu sein – vajasime (tsau, Algo!) midagi enamat  – seega tuli mul idee, et teeme maast kuskile seina kahe kolmandikuni sellise väikese astme või laienduse. Alguses oligi see plaanis kuni sinna parempoolse seinani ja mõtlesin, et kummutid lähevad üldse minema ja vähendame riideid nii paju, et nad lihtsalt kõik seinakappi ära mahuksid (tundus suht võimatu, aga ägeda toa saamise nimel sisestasin Algole, et lebo, muidugi mahutame ka kummutites olevad riided niigi täis seinakappi ära). Aga siis järsku tuli idee, et äkki ehitame ikka uue kappi sinna paremasse nurka ja siis ma olin “mai tea, see max keeruline, ei ole aega jamada sellega, tõstame need kummutid lihtsalt üksteise otsa, jääks väga imelik?” Ja siis Algol tuli idee, et nende samade kummutite sahtlite peale kleepida vineerpaneel ja siis teha ümber ka vineer nagu olekski uus kapp, aga poole (vähemalt poole) lihtsama vaevaga.

Solarise projektist oli meil palju prusse ja vineeri järgi (mis omakorda olid ka juba ju erinevates projektides osalenud), niiet taaskasutuse projekt level 10. Tegime ära. Ok, Algo tegi ära – ehitas karkassid, möllas selle kapiga, mis osaliselt koosneb siis kahest valgest, enne meie toas olnud, Ikea Malm kummutist ja sinna kummutite peale sai veel ühe lisa kapi teha – niiet tegelkult tuli meil selle uuendusega panipaiga ruumi päris märkimisväärselt juurde!

Mäletate loo algust, et nädala aja pärast pidi ajakiri EMA pildistama tulema. Saatsin siis Algo poodi värvi järgi “Võta see padjapüür kaasa ja ürita sama toon valida.” Algo poolel teel linna: “Unustasin selle riidekaltsu maha.” Mina (WTFFF, hinga-hinga): “Ee, okei, aga proovi siis enamvähem sama valida.” No tuli tumedam, aga sobib see ka!

Neljapäeva hommikul kruvis Algo veel siin viimaseid hingi (kapiuste omasid siis) ja siis neljapäeval õhtul ja öösel hakkasin vaatama, kuidas see kõik siis ilusaks sättida. Järgmisel päeval pidi ajakiri jõudma. Ikeasse selle ajaga ei jõua, niiet vaatasin kodustest vahenditest. Olin paar nädalat enne Ikeast kööki ostnud sellise kärukese, see sobis siia ülihästi. Köögist võtsin kaasa veel ühe üksiku tabureti. Vaiba sain kunagi naabrimehe käest (tsau, Risto!), kes selle endale oli tellinud, aga mõõdud ei sobinud tema planeeritud kohta. Ja siis. Suur vineerplaat seal otsas – see on oli poiste auto kaldtee (teisel pool kriipejäljed sees). Lamp oli juba enne siin toas. Väikesed vidinad korjasin erinevatest tubadest riiulitelt kokku. A ja üks lahe asi oli veel see vapustav kunstiteos. Akna peal kolm aastat rullis seisnud paber, mis on ära pleekinud. Kortsutasin teda veelgi ja panin raami ja no täiega nunnu jäi – mulle väga meeldib see taies.

Niiet kui te kuulete mind ütlemas: “Kuule, ma mõtlesin, et …,” siis kõige kindlam on lihtsalt jooksu panna, sest see üritus võib lõppeda sellega, et ma kortsutan pleekinud paberit, topin selle siis pildiraami ja olen maru vaimustatud.

Tekst ja fotod Anna Lutter

kuidas Solarise jõulusett valmis sai ehk projektijuhtimine Anna moodi

kuidas Solarise jõulusett valmis sai ehk projektijuhtimine Anna moodi

Kui üldiselt on tuntud vanasõna või ütelus, et, kes teeb see jõuab, siis usun, et minu kohta käib vanasõna: “Kes liig palju mõtleb, jõuab vähe ära teha (teeb vähe)” (EVS). Ehk siis nagu ma ennegi kirjutanud olen – ühel ilusal suvepäeval kui Solariskeskus käis välja mõtte, et kuule teeks jõulude ajal midagi. Olin ma juba enne: “Tegeeeeelt, jaa, muidugi teeme, üliäge” ära öelnud, kui nad jõudsid lõpetada, et terve keskuse dekoratsioonid teeks. Seega said nad minu: “Jah, teeme”.
Nagu te ette võite kujutada, siis ühe suure projekti tegemine ei alga kindlasti mitte kaks nädalat enne projekti valmimistähtaega… nagu mul hakkas… haha. Kuna see mul siiski nii juhtus, siis läks kogu protsess üsna intesiivseks novembri lõpus. Ometi pean ma tõdema, et ehkki võis tunduda, et kahe nädalaga tegimegi kõik need dekoratsioonid valmis, siis tegelikult oli ettevalmistusperiood siiski pikemalt vältav. Primaarne  ettevalmistuse juures on ka see, et olla ettevalmistunud kaheks väga intensiivseks nädalaks. Järgnevalt kirjutangi lahti, kuidas juhtida projekti Anna moodi.
  1. Naudi seda hetke keset suve kui sa oled oma jah sõna andnud, sest esiteks on valmimistähtaeg kaugel ja kõik tundub ülitehtav. Teiseks alguse joovastus on piisavalt suur, et adekvaatne mõtlemine (kui sul see juhtub esinema, mul üpris puudulik) esile ei pääseks oma keskmiselt tüütumate mõtetega: “Kuidas sa kõik need asjad sinna saad; kas see post ei ole mitte 24 meetrit kõrge; kas sul sellel ajal mitte kõige rohkem tellimusi ei ole?” Ühesõnaga tunne ennast hästi, sest ükski neist mõtetest sul kohe kindlasti pähe ei tule, sest mingil veidral põhjusel sa arvad sellel perioodil, et sa oled Jüri Ratas ja suudud kõik asjad ära lahendada.
  2. Nüüd algab oluline periood. Siin tuleb väga palju lõunaajal magada, tuleb logeleda, Instas skrollida, Pinterestis kaustu teha. Tähtis on natuke projektile mõelda, aga mitte liiga intensiivselt, üldse mitte intensiivselt, ära rabele ja muretse. Tavapäraselt elades ja erinevaid asju nähes koguneb alateadvusesse ülipalju lahendusi, mille teket tõenäoliselt esialgu ei märka, aga kui sa oled piisava tõsidusega puhanud, siis ma olen ülikindel, et need kogunevad ja tekivad!
  3. Konseptsiooni esitamistähtaja eelmisel õhtul oled sa täiesti kindel, et elusees ei oska teha seda ja sa oled üldse kõige mõttetum inimene, õhku kerkib küsimus: “Mis on elu mõte?” ja sa vastad küsimusega: “Miks ma koguaeg ennast sellesse kõigesse mähin?”. Lähed tuimalt magama ja eeltoodud vanasaõna juhtmõttest lähtvalt mõtled vähe, sest sa oled nagunii nii mõttetu, et mõtted isegi ei tule su juurde. Hommikul äratab sind telefonikõne Solarisest ja sa – endiselt mõtlemata – ütled: “Tsau, jaa, pmst on valmis ja kohe tegelt viimistlengi ära ja ma tunni aja jooksul saadan ära.” Ja siis võtad ennast tunniks ajaks kokku, otsid alateadvusest üles kõik need ideed, mis logelemisperioodil sinna tekkinud on  ja paned need Illustratorisse ja saadad kiirelt ära – tegemata ühtegi kalkulatsiooni paned kokku hinnapakkumise, kõhutunde pealt. Napilt kaks minutit üle tunni läks.
  4. Tunned ennast nüüd jälle hästi, sest said tunni ajaga tehtud asja, mida sa kaks kuud ära ei suutnud teha. Üsna mitu nädalat ei tule kuskilt mingit vastust. See ei tähenda, et sina puhata saaksid. Pead tegema iseenedaga väga oluliselt tööd – tuleb magada, logeleda. Tuleb tegeleda enda tervisega, et see ees ootav pingeline novembri kaks nädalat vastu pidada. Minu trennirutiini kohta saad rohkem lugeda #lifehack postitusest. Hoolimata kõigist tervislikest pingutustest tundsin ennast sellel perioodil ikka vääääga väsinult, olin üli mures, et minu tippvormi ajastamine novembri lõpuks ei kulge treeningplaanipäraselt ja ebaõnnestub. Võttes ühendust oma treeneriga (aka pereasrtiga) oli ta väga üllatunud, et ma ühtegi vitamiini ei söö ja tugvalt soovitas seda teha. Tegin! Alustasin iga päev D-vitamiini  võtmist (algul võtsin kaplseid, aga siis läksin Mega vitamin D sprei peale üle) ja  see üli tüütu väsimus kadus ära, päriselt! Kusjuures eriti oluline siinkohal on pöörata ka tähelepanu laste ja meeste tervisele – kui neid juhtub olema -, sest mis sa siis inimenene peale hakkad kui sellel kiirel ajal lapsed haigeks jäävad. Seega anna regulaarselt neile ka vitamiine, meil on Marsihemehe vitamiinid igapäevaselt enne lasteaeda minekut laste nõudmisel menüüs (sest nad arvavad, et need on kommid) – ja loomulikult regulaarne uni ka – lapsed lähevad igal õhtul kell üheksa magama, ise magan regulaarselt lõunati.
  5. Kui siis ühel hetkel tuleb kõne, et kuule millal sa siis üles hakkad panema neid asju ja sa küsid, et oot mind kinnitati siis ? Siis tuleb lihtsalt iseendasse uskuma hakata – on aeg!  Üldiselt see iseendasse ja oma tegevusse uskumine aitab ka igas eelnevas etapis. Sealhulgas trenni tegemisel ja vitamiide võtmisel – kui sa arvad, et elu on üks hädaorg ja sina oled nii haige ja sind saabab ebaõnn – elulõpuni saadab – ja vitamiinid isegi sinul ei tööta, siis ilmslet ei töötagi! Kõik on suhtumise ja vaatenurga küsimus. Aga nüüd tuleb igaljuhul tööle panna oma oskus iseendasse uskuda, see on väga oluline.
  6. Kui on kätte jõudnud see kaks nädalat enne tähtaega – siis enam ei ole aega mingiks heietuseks ega enda eksistentsi analüüsiks. Nüüd tuleb kasutada seda hästi ajastatud tippvormi – unustada ära see unereziim, sest sa oled valmistunud selleks, et kaks nädalat oma neli kuud ehitatud vormi nautida. Nüüd on hea oma dream-tiimile (sest igalühel peaks üks selline olema!) teatavaks teha, mis ja millal teha tuleb. Sina teed erinevaid arvutusi, ostad nende järgi materjlaid – üsna varsti saad aru, et arvutamine valmistab sulle sama suurt keerukust kui eesti keele grammatika, aga sa ei heida meelt ja lähed uuele poeringile, et puuuolevad komad ja kaahäälikud ka ära tuua.

  7. Kõik asjad saavad täpselt valmis kaks minutit enne väljasõitu objektile. Võib juhtuda, et magad nendel päevadel väga vähe, aga üks asi mis kindlasti juhtub on see, et sa ei saa arugu, et sa nii vähe maganud oled, sest kõik on nii põnev, äge ja lihtsalt puhas rõõm! Treeningperioodil magatud lõunauned, tehtud venitused ja kiirkõnnid, söödud vitamiinid ja koogid :)) tasuvad ennast ära.
  8. Valmis! Nüüd, igal järgmisel vabal hetkel, oled rohkem kui veendunud selles, et oled täiega praegu lõunaune välja teeninud ja seda umbes kuu aega järjest. Aga see on okei, sest sa oledki!
Tahaksin siinkohal edastada suured tervitused oma dream-teamile – Algo, Emps, Iss, Kadri, Maria. Aitäh Kairi ja Lis! Ja aitäh Solarisele, kellel sellise projekti usaldamiseks jätkus külma närvi. Ütlesin neile, et täiega loodan, et midagi alla ei kuku ja nad ütlesid, et ma ei muretseks, et lagi ükskord ju kukkus, et ega hullemini ikka minna ei saa. See võtab hästi kokku veel ühe olulise asja, mida projekti juhtimise ja selle teostamise juures silmas pidada tuleb – halvad naljad on olulised! Ja ärge unustage grupipilti kell 4 hommikul Solarise aatriumis!
Fotod, tekst Anna Lutter. Aitäh,  Wallmark