Want create site? Find Free WordPress Themes and plugins.

“Kuule, ma mõtlesin, et …” Täpselt niimoodi saavad alguse kõik peretülid projektid, mida Algoga koos teeme. Niiet tegevus “mõtlema” ei oma meie peres ammu enam keeruka ajutegevuse abil asjade omadusi ja seoseid leides järelduste ja otsuste tegemist [EKSS]. Vaid see on üks kardetumaid käitumismustreid, mille tagajärjed on tihtipeale fataalsed ja ennustamatud isegi kogenud sensitiividele. Jaanuari seal keskpaigas umbes tuli aga jälle see väike fraas üle mu huuli ja selgus, et ma mõtlesin, et …  et ei ole ammu meie magamistuba remontinud. Selline väike mõte tekkis lihtsalt. 

Otseloomulikult ei ole ma mingi maailmatark ja ka minu mõtted peavad kuskilt alguse saama – seekord said nad alguse telefonikõnest ajakirjast EMA. Nad avaldasid soovi järgmisel nädalal meie kodust väikese loo kirjutada ja fotod juurde teha. Ma ütlesin, et kõik väga ok ja sobib ja tulge muidugi – ise tahtsin juba kõne ära lõpetada kiirelt, et teha Algole kõne ja öelda, et ma “Ma mõtlesin, et …” Sest aeg ju koguaeg vähenes. Igaljuhul sain oma mõtte Algole presenteeritud ja ega seal rohkemat esialgu taga polnudki kui tõdemus, et me magamistuba tuleb ümber teha. Kuidas – sellest polnud mul õrna aimugi. Meil oli nädal.

Magamistuba oli moodustunud asjadest väga erinevatest eluetappidest. Seinariiul sellest ajast kui seal oli Pelle beebinurk (eeh, millal see veel oli?!). Valged kummutud ilmusid lastetoast peale seda kui nende toa ümber tegime kahepoisi toaks – “paneme need kummutid mõneks nädalaks oma tuppa, seni kuni välja mõtleme, mis nendega tegelt teha” – kolmeks aastaks. Eesti kaart seinal oli sinna korra kahepoolse teibiga raamatu kaanefoto pildistamiseks kinnitatud, aga peale seda kui setti maha hakkasin võtma ja selgus tõsiasi, et koos Eesti mandriosaga ka pool krohvi alla tahab tulla, otsustasin, et tegelt suht norm kui see Eesti kontuur ka seal peakohal on, jep, kindlalt norm, see sobib väga hästi sinna. Seega objektid väga erinevate taustadega olid lihtsalt meie magamistuppa jäänud.

Ma olin juba mõned nädalad varem – täitsa lambist – Ikeast ostnud halli voodipesu (muidu on meil kuus aastat ainult valge olnud, aga elan ohtlikku elu ja tegin sellise valiku siis täitsa spontaanselt). Ja no, kus häda kõige suurem, seal tuleb ikka lambist tehtud ostudele tugineda – mõtlesin, et tegelt selle halli pesuga sobiks hall sein päris normilt vist. Aga lihtsalt sein oleks nagu sein – vajasime (tsau, Algo!) midagi enamat  – seega tuli mul idee, et teeme maast kuskile seina kahe kolmandikuni sellise väikese astme või laienduse. Alguses oligi see plaanis kuni sinna parempoolse seinani ja mõtlesin, et kummutid lähevad üldse minema ja vähendame riideid nii paju, et nad lihtsalt kõik seinakappi ära mahuksid (tundus suht võimatu, aga ägeda toa saamise nimel sisestasin Algole, et lebo, muidugi mahutame ka kummutites olevad riided niigi täis seinakappi ära). Aga siis järsku tuli idee, et äkki ehitame ikka uue kappi sinna paremasse nurka ja siis ma olin “mai tea, see max keeruline, ei ole aega jamada sellega, tõstame need kummutid lihtsalt üksteise otsa, jääks väga imelik?” Ja siis Algol tuli idee, et nende samade kummutite sahtlite peale kleepida vineerpaneel ja siis teha ümber ka vineer nagu olekski uus kapp, aga poole (vähemalt poole) lihtsama vaevaga.

Solarise projektist oli meil palju prusse ja vineeri järgi (mis omakorda olid ka juba ju erinevates projektides osalenud), niiet taaskasutuse projekt level 10. Tegime ära. Ok, Algo tegi ära – ehitas karkassid, möllas selle kapiga, mis osaliselt koosneb siis kahest valgest, enne meie toas olnud, Ikea Malm kummutist ja sinna kummutite peale sai veel ühe lisa kapi teha – niiet tegelkult tuli meil selle uuendusega panipaiga ruumi päris märkimisväärselt juurde!

Mäletate loo algust, et nädala aja pärast pidi ajakiri EMA pildistama tulema. Saatsin siis Algo poodi värvi järgi “Võta see padjapüür kaasa ja ürita sama toon valida.” Algo poolel teel linna: “Unustasin selle riidekaltsu maha.” Mina (WTFFF, hinga-hinga): “Ee, okei, aga proovi siis enamvähem sama valida.” No tuli tumedam, aga sobib see ka!

Neljapäeva hommikul kruvis Algo veel siin viimaseid hingi (kapiuste omasid siis) ja siis neljapäeval õhtul ja öösel hakkasin vaatama, kuidas see kõik siis ilusaks sättida. Järgmisel päeval pidi ajakiri jõudma. Ikeasse selle ajaga ei jõua, niiet vaatasin kodustest vahenditest. Olin paar nädalat enne Ikeast kööki ostnud sellise kärukese, see sobis siia ülihästi. Köögist võtsin kaasa veel ühe üksiku tabureti. Vaiba sain kunagi naabrimehe käest (tsau, Risto!), kes selle endale oli tellinud, aga mõõdud ei sobinud tema planeeritud kohta. Ja siis. Suur vineerplaat seal otsas – see on oli poiste auto kaldtee (teisel pool kriipejäljed sees). Lamp oli juba enne siin toas. Väikesed vidinad korjasin erinevatest tubadest riiulitelt kokku. A ja üks lahe asi oli veel see vapustav kunstiteos. Akna peal kolm aastat rullis seisnud paber, mis on ära pleekinud. Kortsutasin teda veelgi ja panin raami ja no täiega nunnu jäi – mulle väga meeldib see taies.

Niiet kui te kuulete mind ütlemas: “Kuule, ma mõtlesin, et …,” siis kõige kindlam on lihtsalt jooksu panna, sest see üritus võib lõppeda sellega, et ma kortsutan pleekinud paberit, topin selle siis pildiraami ja olen maru vaimustatud.

Tekst ja fotod Anna Lutter

Did you find apk for android? You can find new Free Android Games and apps.