“Kuule, ma mõtlesin, et …” Täpselt niimoodi saavad alguse kõik peretülid projektid, mida Algoga koos teeme. Niiet tegevus “mõtlema” ei oma meie peres ammu enam keeruka ajutegevuse abil asjade omadusi ja seoseid leides järelduste ja otsuste tegemist [EKSS]. Vaid see on üks kardetumaid käitumismustreid, mille tagajärjed on tihtipeale fataalsed ja ennustamatud isegi
Eesti keeles on ikka omajagu veidraid mõisteid. Üheks selliseks on kahtlemata lapsehoolduspuhkus. Iga inimene, kes sellel imelisel 18-tähelisel mõistel üle kuu aja viibinud on, teab ilmselt, et asi on puhkusest kaugel ja kahe lapse (kellest vanem ka nüüd lasteaiast suve puhul vabastatud on) puhul tunnen, et isegi hooldamisest ja hoolitsemist ei
Me oleme valmis! Võinoh kui nüüd lõpuni aus olla, siis tuba (loe: väike nurk kitsas ruumis) on valmis, sest ma ei ole kindel, et keegi üldse saaks valmis olla millekski selliseks, mida ta kunagi varem kogenud ei ole – kahele lapsele emaks-isaks olemiseks. Igaljuhul püüdsin selle väikese nurga meie magamistoas kujundada beebile nii hea,
Kunagi kirjutasin oma armastusest pappkastide vastu (loe ja näe SIIT). See armastus ei ole sugugi raugenud, vastupidi. Seega otsustasin ühe – täiesti kanga- ja õmblusvaba – variandi veel välja pakkuda. Tundub, et kevadvõnked on ka minuni jõudnud, sest nii karpidelt endalt kui fotodelt võib leida seekord rohkelt (väga rohkelt) värvi! Vajad: – Kaanega
