relatiivsusteooria #3

Aastad ei ole vennad. Möödunud (2017) aastal juhtus väga palju asju, mida üleeelmisel (2016) kohe üldse ei juhtunud ja väga palju asju, mis üleeelmisel vägagi juhtus, jäid möödunud aasta juhtumata. Nii näiteks ei võtnud me möödunud aastal ühtegi lemmiklooma, ma ei õmmelnud kordagi kodus õmblumasinaga, ei teinud ühtegi video DIY projekti, ei käinud rääkimas taaskasutusest Kuku raadios ega ka ei sünnitanud. Seda kõike, mida ma ülemöödunud aastal tegin, saab järgi lugeda (LINK). Nüüd siis 2017 aasta kallale.

Jaanuar 

Aasta algas entusiastlikul noodil, mõtlesin kohe õmblusmasinal juhtemest haarata ja sõbrapäevaks ühe uue objektiga välja tulla. Tootearendust tehti, vaeva nähti, kuid kaugemale sellest ei jõutud, sest äkitselt saabus minuni mõistmine, et olin eelmise aasta viimastel päevadel lubanud 2017. aasta esimes pooles ühe raamatu materjalidega päevavalgele tulla, niiet ma otsustasin selle valentitipäeva projekti helgemaid aegu ootama jätta.

Raamatu tegemine ei läinud algul kohe üldse. Mäletan selgelt, kuidas hooldustiim oli totaalselt vale määrde alla pannud ja nii ma muudkui nühkisin kuni peaaegu jaanuari lõpuni välja, edasi üldse ei saanud. Tõesti oli keeruline kuu. Samal ajal olin palutud Gustav Adolfi üheksandile  rääkima, inspireerima ja sütitama – kõik, mis sellest välja tuli oli see, et ma seisin nende ees ja halasin, kuidas ma millegagi hakkama ei saa – totaalne loovuskriis (tsau, Lisete, ja sorri!) – kuid ehk ongi kannatav loomeinimene inspireerivam, õppige rohkem, muidu võib ka nii juhtuda.

Ma täpselt ei mäleta, kuidas, aga mingil moel ma sain sellest august välja – vaatan Instagrammist (LINK), et Pelle arenes sellel perioodil hästi kiirelt ja palju – äkki see aitas! Raamatuprojektidega paralleelselt tegin veel ka isetegemisprojekte Kodu & Aed ajakirja (LINK), niiet kogu mu elu oli (alarahastatud ja tollel hetkel tundsin, et absoluutselt ebaõnnestunud, haha) projekt.  Ja muidugi öökullid-kikilipsud ja kõik see värk tuli sinna juurde.

Veebruar

Õnneks ma käsitlesin oma magistritöös loovust ning teoreetikute toel natuke uurisin selle kulgu, niiet ka ülimasendavas jaanuaris ma olin üpris kindel, et üks hetk peab see madalseis lõppema, sest teooriad nii ütleisd. Teooriad ei vedanud mind alt. Veebruar oli ülejäänud kuudest, mis aastas olid, lühem (üldtuntud fakt) ja möödus totaalses flow seisundis või – kui soovite – totaalses mindfulnessis – siin ja praegu. Kõik sai supersujuvalt, meeldivalt ja hästi tehtud.

Lisaks raamatuprojektidele käisime Jaana (LINK) ja Vivianiga (LINK) Miramii (LINK) ägedas kodus pildistamas munavõtte seeriat Pere ja Kodu ajakirja (lugu ilmus aprilli numbris). Ja muidugi Eesti Vabariigi aastapäev. Alati sentimentaalse väärtusega minu jaoks, väärib alati perepilti ja kindlasti väärib aja mahavõtmist ja mõtlemist (mida tasuks isegi tihemini proovida).

Foto Jaana Süld 

Märts 

Endiselt raamat, öökullid, lapsed, vahepeal püüdsin süüa-magada, ennast pesta, pesta ka tuba ja lapsi, kuid siis kohe edasi. Jaanaga (LINK) pildistamsime Eesti Etno (LINK) kodutekstiile, see oli meil juba kordusprojekt, niiet kõik sujus ja oli väga lahe (tsau, Jaana, Gerda ja Merje!).

Foto Jaana Süld 

Gerdaga (LINK) käisime Kaubamajas öösel, tegin mitu blogipostitust, millest ehk meeldejäävam oli Aliexpressi sisutsusleidude oma (LINK) – sain ühe mahlaka tagasimõtte, kuid enamusele teist ikka meeldis! Dadamora (LINK) pani poisid ägedalt riidesse ja ma tegin riietes poistest pilte, sest teismoodi oleks lihtsalt kummaline (okei, see nali läks vist üle piiride…).

Märtsis olid poisid palju haiged ja ma ise ka rivist väljas. Kuu lõpus oli mul põlve operatsioon. Ma ei ole sellest palju kirjutanud, sest asju elus ikka lõigatakse lahti, aga asju pannakse ka kokku ja asjad saavad terveks ka – niiet no big deal. Tegemist ei olnud sporditraumaga, sest keeruline on saada sporditraumat sporti mitte tehes. Mul oli põlves kasvaja.

Aprill

Kaks nädalat möödusid karkudel ja edaspidi lihtsalt liibates ja sirgejala kükke harrastades, kuid isu oma asju teha aitas jalal kiirelt paraneda ning nii saigi aprilli alguses, suures külmas, lörtsis ja tuules üles pildistatud raamatu viimased õueprojektid. Siiamaani tuleb neid pilte vaadates meelde kui külm kaadritaga oli!

Aprillis algas väga mõnus koostöö Bredenkidsiga (LINK) ning ühel päeval käis mul külas Black Carrot Fabrics (LINK), kelle kangaid ja nendest vormitud voodipesusid ma jäädvustasin.

Mai

Mai alguses tegin veel kaanefoto raamatule ja nii see trükki läkski, huh! Ja täpselt nii “huh” kogu maikuu oligi. Tegin öökulle ja lipse, aga muud nagu väga miskit. Mõned koostööprojektid ja äge küllakutse Uuskasutuskeskusesse (LINK). Kuu alguses sai Pelle 1, jehuu! Kuu lõpus mina 26.

Foto Anete Toming

Juuni

Ilmus minu teine raamat “Loo ise. 25 ideed tuppa ja õue” (LINK). Raamatu esitlus toimus Viru Keskuse Rahva Raamatu kaupluses – väga meeldejääv, minu teine raamat ja esimene raamatu esitlus!

Foto Jaana Süld 

Kui õnnitluste vastuvõtmise ja enda rõõmujoovastuse taltsutamisega lõpuks ühele poole sain, siis hakkasime poiste tuba ümber tegema. Nii, et ühte tuppa mahuks peale seda protsessi kaks poissi, koos kahe voodiga ja neile kuuluva kaasavaraga ja et ruumi tekiks veel juurdegi. Minu meelest oli mul päris keerukas projekt välja joonestatud, kuid Algo (tsau!) pani maja paari päevaga püsti ja nii ei jäänud mul üle muud kui Gerdaga Ikeasse põrutada, et ülejäänud tarvilik mööbel ja sisutuskaup ka üle lahe kohale tassida, sest ma saan aru, et naaberriikidest kauba toomine on praegu teemas.

Jaanaga koos tegime pilte Smuhvikule (LINK) ja Jaana ja Vivianiga ühe seeria Pere ja Kodu augusti numbrisse. Paistab täitsa suvi piltidelt. Aga tuletan meelde, et see oli juuni kuus, niiet tegelikult oli ikka megakülm.

Foto Jaana Süld 

A, peaaegu oleksin unustanud. Algo oli välismaal ja nii sain juunis kaks nädalat kogeda ka üksikema rolli. Päris jube värk, aga oleme kõik elu ja tervise juures!

Juuli

Minu kolmanda raamatu projektide tähtaeg oli määratud augusti lõpuks. Seega eeldasin, et puhkan mais, töötan juuni-juuli-august. Juuli alguseks oli selge, et juunikuus ma uue raamatuga ei tegelenud. Juuli lõpuks sai selgeks, et seda ei teinud ma ka juulikuus. Ise koguaeg salamisi lootsin, et saan kirjastuselt kõne, et kuule jätame ikka ära. Võib-olla oli tegu mobiilioperaatori halva leviga, kõne ma ei saanud.

Juulis puhkasin. Gerda (LINK) võttis uue perekonna nime ja sellega koos tuli tal ka mees võtta. Tegime talle tüdrukteõhtu (see oli esimene tüdrukuteõhtu, kus ma viibisin, niiet ma ei ole kindel, kas me selle üldse õigesti tegime, niiet kui abielus midagi jamasti on, Gerda, siis see võib valesti korraldatud tüdrukuteõhtu süü olla) ning osalesin ka nende hoopis teistmoodi, väikeses ja armsas, pulmas (võinoh, pulmi oli kaks, mind lubati sinna teise).

Ajendatuna äsja ilmunud raamatust tegi Arter minust kaheleheküljelise loo (LINK) ja pean eraldi – tulevikus meenutamiseks –  välja tooma ka koostöö sellise suurkorportasiooniga nagu H&M (LINK) – kui äge? – väga!

Ja no muidugi külastasime Haanjat ja käisime kaks korda Dagöt kuulamas. Lastega käisime esimest korda telkimas!

August

Tegin 1. augusti hommikul silmad lahti ja sain aru kui suurde jamasse ma ennast mässinud olen. Mul tuleb 30 päevaga kokku panna kolmanda raamatu materjal. Tundus hullumeelne, aga ma teadsin, et nüüd tuleb kiirelt ennast voodist püsti ajada ja tegema hakata. Nii juhtus ka, tegin valmis. Terve augusti tegin, aga sain hakkama!

Öökulle tegin muidugi koguaeg – terve suvi – ikka ka. Augustis tegin oma esimese jaapani keelse! Niiet kui keegi tunneb, et tal on ka vaja, siis olen avatud (LINK)! Lõiming võõrriikidega ei jäänud augustis pelgalt Jaapani keskseks, tegin koostööd Läti rõivabrändiga Happeak (LINK).

Augusti lõpus alustasin jälle tööd õpetajana, peale väikest emapuhkust Pellega, enne seda veel käisin oma põlvega, mis ei olnud kasvajast vabanenud, kiiritusravis. Seiklused põlvega ei ole veel tänaseni lahenenud, aga küll saab, alati saab!

September

Tere, kool! Väga äge oli jälle poole koormusega koolis tagasi olla! Pelle kooli ei läinud, lasteaeda ka mitte. Ja hoidjat meil ka ei ole, aga meil on nii head emad, õed ja vanaemad, et kamba peale saab nii, et keegi ikka alati ühe silmaga Pellet ka jälgib (tsau, emps, ämm, Liisi ja Kurtnakas)!

Terve kuu kestis pidev meilimine ja korrektuurimine seoses raamatuga. Ja pean kirjutama ka ühest erilisest seigast Iittalaga (LINK). Olin parasjagu koolis tööl kui ühtäkki saan ma ootamatu kõne. Suundun välja ja seal ta seisab – kuller koos kuue Iittala Taika sarja klaasiga (LINK), millele ma olin juba ammu salaja kappi koha valmis teinud, lootes et kui midagi väga soovida, siis see täitub. Ja see täituski. Ilma ühegi meili, sooviavalduse, valiku ega suuniseta. Maailmas juhtub kummalisi ja ägedaid asju. Ma tean, et need kõigest klaasid, kuhu morssi sisse saab kallata, kuid minu jaoks oli see väike maagiline lugu keset tavalist koolipäeva. Lihtsad asjad, right?

Oktoober

Oktoobris ilmus Kodu&Aed ajakirjas üle mõne kuu üks projekt, ma isegi ei mäleta, mitmesse kuusse ma eelmisel aastal neid tegin, aga neid ikka oli. Igaljuhul oktoobri omast olen Instagrami pildi teinud ja nüüd siis tean kindlalt.

Ülejäänud oktoober tähendas kikilipsude tegemist igal vabal ja kinnisel hetkel. Korra sain ikka kodust välja ka. Läksin lõhna peale ja sattunsin Kalevi kommivabrikusse avatud toidutööstuse nädala avaüritusele. Viisin seal läbi pakenditest meisterdamise töötuba (tsau, Liis!). Oli mõnus, niiet (järgneb reklaam) kui Sa tunned, et vajad oma üritusele midagi uut, põnevat ja adrenaliinirohket, siis vali meistrdamine ja kutsu mind oma lapse või enda sünnipäevale seda kõike juhendama! (See ei olnud nali, ehkki ilmselt kõlas nii).

Foto Urmas Glase 

November

Oktoober lõppes, kikilipsude tegemine ei alanud ega lõppenud vaid vältas edasi kuni lõpuks isadepäev mu päästis, see on juba mitmeid aastaid mu jaoks üks aasta lemmikuid pühasid olnud ja kuna ma olen selleks päevaks nii väsinud, siis tundub õige, et lapsed peaksid selle päeva veetma isaga!

Lastetoast ilmus lugu Postimehes (LINK) ning käisin isadepäeva kingiideedest ja oma elust rääkimas ka Kuku raadios. Tulin avalikkuse ette suurt kõnepinda tekitanud uudisega KOLMANDAST raamatust. Gerda viis mu Ikeasse jälle ja peale seda – ja selle ajal vist juba ka – hakkas jõulusokkide kultiveermishooaeg. Tegin neid kohe täitsa mitu tükki. Novembrisse jäid ka mõned väiksemad koostööprojektid ja suuremad juukselõikused (tsau, Grete! LINK).

Detsember

Raamat #3 “Loo ise kodu heaks” (LINK). Seekord toimus esitlus Tallinna kõige stiilsemas sisustuspoes Homeart (LINK). See oli ülimõnus õhtu (tsau, Kairit!). Siin kohal tahan ka öeda tsau ja aitäh oma raamatu toimetaja Varjele, kellega ma terve see aasta olen vist rohkem suhelnud kui Algoga, haha.

Foto Kristina Kaiva

Jõulusokkide ja öökullide tegemise vahepeal käisime Algoga Tartus Lauri Saatpalu kuulamas. Tegin ka veel mõndasid väiksemaid koostööprojekte. Kui tellimused said jõuludeks tehtud, algas igaaastane festival Pääreni sünna ämmaga – Pääreni sünna minu perega – jõul perega – jõul vanaisaga – päärenisünna lastega – jõul rahvatantsijatega. Terve aasta treenime ennast selleks meeletuks katsumuseks!

Kui siis nii 28. detsembriks kõik peod läbi said, siis tundus, et ikka üliigav on olla ja otsustasime oma elutoa ümber teha. Lugeja kindlasti mõtleb, kuidas väikest Algot tanki lükatakase, kuid antud juhul on mul tõesti hea tõdeda, et seekord see impulss – remonttöödega alustada -temalt just tuligi (tsau, Algo!). Kuidas see kõik välja tuli, sellest loodan juba peaegi siin kirjutada ja joonistada.

*Pean vajalikuks tuletada meelde, et tegemist on minu 2017. aasta eredamate hetkedega. Mul juhtub pidevalt igast asju ja juhtub ka nii, et asju üldse ei juhtu kuigi kuupäev on ammu paika pandud, et peaks nagu juhtuma. Mul läks aastavahetusel üks see sama Iittala klaas katki, millest ees pool juttu oli – ise lõhkusin – aga killud toovad õnne. Ma tunnen enne iga kokkulepitud üritust, et ma ei viitsi minna – aga kuna on kokku lepitud, siis ikka lähen ja pärast on hästi! Mul on liiga palju parasiitsõnu ja piinlik on ennast kuulata – õnneks ma ei pea ennast tihti kuulama. Mu lapsed jonnivad, aga ma tunnen, et see on minu võimalus arendada enda rahulikuks jäämise musklit. Mu aasta on olnud superkeeruline, emotsionaalne, pingeline, aga kõike on võimalik kokku õmmelda ja alati saab! Let’s go 2018!

Fotod ja tekst  Anna Lutter (kui ei ole märgitud teisiti)