nädalamenüü ehk üritame üle 50 euro nädalas toidupoodi mitte jätta

nädalamenüü ehk üritame üle 50 euro nädalas toidupoodi mitte jätta

Ma olen siin blogis ikka rohkem kui mõne (kaks vist juba peaks eesti keeles mõni olema küll) kirjutanud toidu teemadel. Aga seda ajal kui ma veel ülikoolis käisin. Ajal, mil ma olin kõige targem vend üldse (sest ülikooli bakaajal seda ju oldakse). Täna juba ammu enam ei ole tark – noh või siis olen täpselt napilt nii tark, et oskan vait olla. Nüüd panen erakorraliselt pausi vaikimisele ja teen ausa ülestunnistuse. Mul puudub asboluutne kirg lugeda toiduainete pakeneid, otsida neist E-ained, vaadata nende koostist, neid võrrelda. Otsida erinevatele toiduainetele tervislikemaid alternatiive. Kõik see. Ma väga VÄGA imetlen ja heas mõttes kadestan neid inimesi, kes oskavad, tahavad ja viitsivad sellega tegeleda ja selle läbi igasuguseid ägedaid retsepte välja mõtlevad ja imemaitsvaid toite teevad – ma oleks igakell, iga päev neid valmis sööma, võtaksin teise portsjoni juurde ka raudselt, aga ma ei ole valmis toiduaine pakendeid lugema. Ma ei ole üks neist ägedatest toiduentusiastidest (tsau, Mirjam!). Ja niikaua kui Algo ka ei ole, siis me lihtsalt kodus üritame nagu enamvähem nii teha, et kõhud täis oleksid – kuidagi. Nagu järgnevalt fotolt (baka II kurusus äkki, siis juba siis kursakad (tsau, Kellu!) hoolikalt jälgisid, et Lutter midagi untsu ei keeraks. Olen lõpetanud käsitöö ja kodunduse eriala, niiet olen tegelikult nii toidutehnoloogiast kui ka -keemiast saanud üpris sügava ülevaate ja praktikumi).

Ilmselgelt on tervislik ja toiteainete rikas toit aluseks ka tervislikule elule, headele mõtetele ja millele kõigele veel, aga kuna me kõik siin peres funktsioneerime siin enamvähem oma ajupotentsiaali piires, siis tundub, et kuidagi oleme selle toiduga manageerimisega ikkagi hakkama saanud. Aga ma olen absoluutselt teadlik sellest, et tegelt saaks ikka paremini küll. #Kogumispäeviku terve aasta kestev väljakutse on suunatud küll säästmisele, kuid aitab ka üldiselt oma valikud läbi mõelda. Veebruar on toidukuu, mille suurem väljakutse on säästa toidueelarvelt kuus 20%. Ilmselgelt suudaksime selle kohe ära teha kui üheks kuuks jätaks väljas söömata ja võib-olla kallimad toorained ostamata. Mõtlesime aga, et prooviks ikkagi sisukalt läheneda! Alustasime oma eelarve pidamist eelmisel kuul ja koos kõikide pereliikmete lõunate, ja hommiku ja õhtute ja väljas söömisega kulus meil toidule 654,4 eurot (ulmeline summa!) – niiet kui me nüüd hakkama saaksime 20% väljakutsega, siis peaksime veebruari lõpuks eelarvetabelis nägema numbrit 523,52 või väiksemat.
 
Oma toidukulude vähendamiseks ja menüü tervislikumaks muutmiseks, otsustasime koostada nädalamenüü. Lapsed saavad tööpäeviti hommikul-lõunal ja ootel süüa lasteaias. Algo sööb lõunal tööjuures (käib väljas). Mina söön lõuna kodus, aga eraldi kunagi ei kokka midagi, vaid söön seda, mis eelmisest õhtust jäänud või teen võileiba (also mu lemmiktoit). Niisiis menüü planeerisimegi nii, et hommikusöögid ja õhtud. Nädalavahetused jätsime ka praegu kahe toidukorra (hommikusöök + lõuna/õhtu) peale, sest tavaliselt on mingid sünnipäevad, küllakutsed, väljas söömised jm. Seega 7 X õhtusöök + 7 X hommikusöök ja väikesed vahepalad, selle kõige jaoks eraldasime tubli 50 eurot nädalas. Loomikult ei tähenda see, et menüü läheb 50 eurot, sest osad asjad on meil juba olemas (kuivained, maitseained jm) või näiteks munasid, kartuleid, hapukurke, moose jm saame Algo ema (ülihea kokk on ta ka) käest, Haanja kodukanade munad!
Meie kuuajane nädalamenüü väljakutse algaski nüüd, niiet vaatame, kas me suudame nädal aega mitte poodi minna. Nädalamenüü toorained tellisime kulleriga koju. Avastasin Coopi lehel mega laheda asja (I’m really sorry, kui kõik sellest juba teavad, aga ma olin väga amazed lihtsalt) – et saad valida retsepti ja siis sealt viskab kohe toorained, mida saad siis lihtsalt korvi laduda – proovisin ka nüüd ühe retseptiga seda varianti! Vaatame!
Sain Instagramis palju küsimusi menüü kohta. Vastasin, et mul on nii piinlik menüüd jagada, sest seal ei ole midagi, mille peale te ei tuleks, seal ei ole mingeid moodsaid “läätsehautis avokaado ja hummuse mahedas kastmes täiendatud tofuga” ega isegi spinati smuutit ei ole. Aga nüüd ma mõtlen, et äkki on veel keegi, kes ei viitsi üldse süüa teha (aga ikka teeb, sest no süüa ju tahaks ja peaks) ja tunneb ka piinlikust, et tema on see ainuke inimene maailmas, kes ei ole kunagi tofust midagi veel kokanud, siis teie nimel panen oma absoluutselt lihtsa menüü siia üles. Aga siinkohal ikkagi tervitan ka kõiki neid, kes neid moodsaid toite teevad ja panevad mind isegi mõtlema, et võiks ka proovida – ma veel tegudeni ei ole jõdunud, aga kui te piisava intensiivusega jätkate, siis mine-tea! Äkki kunagi teen midagi ära ka.
Hommikuti sööme, kas omletti või putru või võikusid. Algo alati teeb pudru ja omelti, mina tõstan võikude jaoks asjad külmkapist välja. Täpselt midagi siin paigas ei ole – vaatame, kuidas tuju (või mida järel on kapis), et mida mis hommikul prasjagu teha. Pühapäeval teeme seljanka, mille kõrvale pärmitaingast juustusaiad. Seljankat teeme nii palju (ja saiu ka), et esmaspäeval (kui on mõlemal suht tihe päev – vaatasime kalendrit ka kui menüüd tegime, et mida oleks millal reaalne teha ja millal peaks toit eelmisest päevast valmis olema) sööme seda seljankat, mis pühapäevast jäi ja loodetavasti juustusaiu ka jäi järgi – kui ei jäänud, siis soojad võikud saab kõrvale teha. Teisipäeval peedisalat, omeltt ja võiku (Algo jõuab teisipäeviti alles kell 22, niiet ma ei viitsi enda pärast väga pingutada – laste pärast ka ei muretse, sest nad päeval lasteaias korralikult söönud). Kolmapäeval ahjukartul, toorvorstid, eilne peedisalat ja hapukurk. Neljapäeval muretaigna põhjaga mingi vormike – asjadest, mis veel külmkapis on. Reedel tomatipüreesupp kanaga (see on see retsept, mille ma sealt Coopist võtsin) ja siis teeks pärmitaigast kaneelisaiu ka reede puhul või nii. Laupäeval endiselt püreesupp kanaga.
Selle menüü väljakirjutamine siia blogisse oli totaalne enseületus ja tunnen ennast nüüd nii paljastatult, aga loodan, et keegi lastekaitset ei kutsu. Igaljuhul. Lisaks siis sellele nädalamenüü toorainetele tellisime veel puuvilju ja tomatit (tomat on parim!) terveks nädalaks, jogurtit ja müslit, et kui kellelgi siin korteris viibivatest inimetest ootamatult oleks vaja ikkagi veel lisaks süüa ja elu on näidanud, et seda juhtub. Tellimata jäid kommid (ok ühe paki mahutasin ikka), mida ma muidu päris palju söön ja veel ei tellinud pähkleid, krõpse, juuste, mida muidu ka alati tellime. Loodan, et kui ikka nüüd isu tuleb, siis see inspireerib natuke kokkama ja retsepte otsima ja ise midagi valmis tegema ja mitte poodi minema.
Kuna eelnevalt ei ole me otseselt planeerinud kunagi oma menüüd (ja nt vaadanud kalendrit enne asju ostes, et äkki meid üldse kolm õhtut polegi kodus), siis on suur probleem toidu halvaks minemine ja siis ära viskamine. Et see kontrolli alla saada, siis otsustasime nüüd nii, et igakord kui midagi halvaks läheb ja ära tuleb visata, siis paneme selle asja kirja – nii näeme, et äkki on mingid kindlad asjad, mida me kunagi ära ei suuda kokata või tarbida ja saame edaspidi nende ostmist üldse vältida.
Väga ootan teie mõtteid nädalamenüü ja toiduga manageerimise kohta ja ägedaid retsepte muidugi ka! Rääkige, kuidas te kõik nii osavad selle toiduga olete? Mulle päriselt tundub, et ma olen ainuke, kes liha küpsetuskarbis ostab ja siis ennast hästi tunneb kui ise noaga kilesse augud sisse olen suutnud teha. Soovitan liituda ka Facebookis #Kogumispäeviku grupiga, kust saab see kuu ka väga palju häid nippe toiduga tegelemiseks!
Tekst ja fotod Anna Lutter
relatiivsusteooria #5 ja uue aasta (raha)lubadused

relatiivsusteooria #5 ja uue aasta (raha)lubadused

Juba viiendat aastat võtan ennast aasta alguses (või veidi rohkem kui alguses) kokku ja vaatan tagasi ja mõtlen edasi ja tõden, et kõik on suhteline. Relatiivsusteooria töötab endiselt laitmatult – kõik rasked hetked tunduvad tagasi vaadates, omg kuidas ma hakkama sain, aga no pagan polnud tegelt üldse hullu ju. Ja kõik mõnusad hetkek tunduvad päris norm oli, suht ok.

Panin üks päev meediaringis õpilaste poolt saadetud fotosid Jaapani reisist üles ja nad kurtsid, et maru keeruline on neid fotosid välja valida, sest kõik on nii ägedad ja olulised. Kuna saadetud fotode arv oli suur, siis mõtlesin, et püüan mõned välja võtta ikka, et mitte kooli Facebookilehe mälu kõike ära kulutada. Ja no – nii lihtne oli mu meelest valida – kohe vaatad, et palju pilte peaaegu sarnastest olukordadest ja no suht sama maastik veits erikülje alt – ei saanud aru, millest nad rääkisid, et raske valida või nii. A nüüd kui hakkan siin oma aastat kokkuvõtma, siis saan ikka aru küll. Mõtlen, et äkki oleks mõistlik kui inimese aastakokkuvõtte teeks mõni võõras inimene. Ta saaks kohe aru, et ops nii-nii. Palju sarnaseid projekte, see tundub igav, see pole oluline, see peaaegu sama mis üleeelimine – delete-delete-delete – ja ongi lühike kokkuvõte valmis. Aga no ei käi nii, ei saa nii, sest see relatiivsusteooria. Mõned maastikud võivad olla nii ühesugused ja nii väljast samad, aga mulle endale niiiii erineva tähtsuse, kogemuse ja emotsiooniga. Seega otsustasin ikka, et teen ise selle aasta kokkuvõtte ära! Ja no, uueaasta lubadused annan ka välja!

Jaanuar. Juba mitmes aasta järjest kui jaanuari alguses kööki uuendan, 2019 lisandus kööki kolm riiulit (see oli muuhulgas ka suht ainuke vaba sein me korteris). Sisustusteema laienduseks jagasin ka oma sisustuspoodide hacke ja oma lemmikuid poode. 16. jaanuaril allkirjastasin Kuudi rendilepingu – oh boy – mul ei olnud õrna aimugi! Aga inimestel, kellel vähe aimu on, nad võtavadki igasugu asju ette, mõtlemata ja nii. Jaanuaris veel midagi ei ehitanud (Algot pean silmas), aga plaani pidasin küll! Jaanauri jäi ka äge koostöö Legoga – mis on alati laste ja Algo lemmikosa minu tööst on.

Veebruar. Alustasime Mastermind grupiga, mis küll väga tööle ei läinud, aga sain sealt ägedad tutvused, mis tõid mu ellu Joanna ja Stuudio Nelki ja teise kaasvõitleja Triinu ja BAO play. Veebruaris algas ehitus – Algo ehitas ja ma muudkui mõtlesin igasugu asju välja, valisin kõiki neid olulisi detaile, mis teevad Kuudist Kuudi – ventilatsioonitorusid, 2 G ja 3 G kaableid aga kui päriselt aus olla siis asusin H&M koduosakonnast dekoratiivelemente ikka ka tellima, sest noh alguses tundus, et mis ta on – veits venttorusid ja värvi ja põrandahari ja ongi olemas.

Märtsis algas teekond Negavati võistlusel (PS kandideerimine sellel hooajal ka kohe-kohe algab 3.02.2020) – otsustasin sinna Kuudi projektiga kandideerida. Panin kokku oma lemmikmeeskonna Algo, Kadri ja Eva (tsau kõigile!). Koolitusime nädalavahetuseti (kuni maini välja) ja arendasime Kuuti. Algo arendas ehitustandril koguaeg – ööl ja päeval (ma ei tea, kuidas ta jõudis, aga ei hakka väga pead vaevama, sest usun, et kõigil meil tuleb elus ette hetki, kus me oma mehi üldse ei mõista, no lihtsalt üldse ei saa aru). Märtsis ostsustasime Kuudiga minna ka Hooandjasse (kõrvalmärkusena – 188 hoonandjat!!!) ja filmisime selle tarbeks klipi, kanadega ja puha! Märtsi jäi ka mitmeid toredaid koostöid – tervitused, Penosil, Kiigesellid ja Fazer! Käisime Erasmus pluss projekti raames Rumeenias nädal aega.

Siis teavitasin avalikkust oma kanditatuurist Euroopa Parlamendis. On suur õnn, et astun selle faktiga avalikusse ette 1. aprillil. Aprillis Algo muuuuuuudkui ehitas, ma muudkui tellisin ehitusmaterjali, otsisin koostöid – esimest korda ise kirjutasin erinevatele ettevõttetega koostöö mõtetetes ja mul on tõesti niiiii hea meel, et paljud neist ka said päriselt teoks – aitäh, Skandinaavia tapeedisalong, Fiskars. Poseerisime perega koos oma külmkapi ja selle sisuga Nipiraamatus ja siis tegin veel oma viimased töötoad stiilis “võtan õmblusmasinad auto peale ja sõidan sinu juurde ja õmbeleme kartulisalati ja hapukurgi vahel”. Ja siis aprillis juhtus veel üks maruäge asi – nimelt tuli välja emadepäevakott! Olin seda kaua arendanud ja sellel läks maru hästi ja ma olen siiamaani maru elevil selle pärast!

Terve mai alguse pakkisin ma kotte. Ema aitas ja õed aitasid ja Kairi aitas ja koguaeg pakkisime. Oluline ja märkimisväärne on ka see, et kott on esimene annalutter brändi toode, mille valmistamisel ma ise ei osale – küll aga oli ka pakendil vaja detaile käsitsi töödelda ja seal olin tegevrollis. Vahepeal ikka jõudsime teha Õhtulehega koostöös ühe väikese videojuhendi ka. Teemaks lapitehnikas padi taaskasutuskangast. Algo ikka ehitas, mu isa aitas vahepeal ka ja vanaema koguaeg aitas ja õed ja Eva ja kõik aitasid! Filmisime pooleli olevas Kuudis Negevati tarbeks Kuuti tutvustava video, mis pidi välja nägema nagu oleksime valmisolevas Kuudis. Panime tapeeti ja käisime Ikeas ja sättisime asju riiulile ja pühikisime ja pesime ja värvisime ja. Uh, MEGA edukas Hooandja kampaania lõppes ka maikuus – aitäh kõikidele nüüd ka (nägite ikka enne, et ma kirjutasin, et teid oli 188!)! Te nimed on Kuudi seinal ja ma olen nii tänulik! Eraldi tsau Mirjamile (Tsau!), kelle entusiasmi kaasmõjul sündis Kuuti suurem köök, milleta ma Kuuti praegu ette isegi ei kujutaks.

 Juuni. Kuudi avapidu, mida siiamaani härdusega meenutan (no niipalju kui meeles on). Esiteks nii palju ägedaid ja häid inimesi; teiseks Kuut sai valmis – aitäh kõigile mu hooandjatele, sõpradele ja perele, kes selle ära tegid – I mean Algo!; ja kolmandaks Saatpalu ja Rebane. Peost saad rohkem pilte ja juttu näha ja lugeda blogipostitusest (fotod tegi Kristina Kaiva ja armsa video Igor Novitski Visuals). Peale pidu taastusime. Juuni lõpus tegin Algole üllatusreisi Berliini (tsau, Riin), Algo ei teadnud sellest midagi kuni ma talle tööjuurde sõitsin ja käskisin taksosse tulla.

Juuli ja august. Tantsupidu. Kristini ja Marko pulmad (tsau!), mida ma dekoreerisin. Hullult kahetsesin, et sellega kunagi mitu kuud tagasi nõus olin olnud, et no – ma ei saa hakkama ja rikun kahe inimese elu oluliseima päeva ära – aga kokkuvõttes jäin ise tulemusega enamvähem rahule. Pulma teemaks oli lennureis ja kõik dekoratsioonid lähtusid ka sellest (olen juba jõudnud faasi, kust meisterdatud asjad lähtuvad milestki. Läheb hästi, Anna) Siis tegin veel mitu korda Bredenile pildistamist, muuhulgas pildistasime ja filmisime talvekombesid koos lumega (juuli ja augusti kokkuvõttes oleme). A no praegu õue vaadates, siis see talvekombede filmimine kõlaks ka praegu paras seiklus :). Kui aus olla, siis ega peale nende paari suurema projekti rohkem nagu suvel vaeva väga ei näinudki, hull isu oli Kuudi koduleht valmis teha (tsau, Eva ja Kullar) aga no ei teinud seda. Ei tulnud nagu vaimu peale, siiamaani tegemata, häbiots. Parim kaup leti alt. Käisime Algoga rohkem kui mitmel Dagö kontserdil. Mängisime rannavollet, vaatasime võrkpallimänge. Lapsed käisid iga kuu nädal aega maal (appi, kuidas ma ootan suve ja tervitused siinkohal ämm Liiale – päriselt selline ämm on lihtsalt suurim luksus – kahekesi on nii äge kodus olla). No ja siis ühe Loov Eesti võistluse kaudu võitsin oma meeskonnaga harukordse elamuse – Kuudi arendamiseks metorlus minu ühe suure lemmiku ja eeskuju Reet Ausiga. Programm päädis Reeda külastusega Kuuti.

Septemberis algas jälle kool. See tähendas ka lasteaeda ja muidugi lubadusi, et nüüd küll võtan ennast kokku ja teen kodulehe valmis, hakkan kikilipse varem tootma, jõulusussid teen ka valmis, üldse olen parem ja värki. A no kõik algas ja jätkus nii nagu igal septembril. Et siis ega suurt midagi ei muutunud ja midagi valmis ka ei saanud. Tuleb lihtsalt endaga leppida. Mingis suvesegaduses olin jah öelnud sellisele projektile nagu Solarise keskuse jõulukaunistused. Ideaalis plaanisin need siis septemrbis valmis saada, juhtus sama, mis kõige muuga. Ideaal ei töödud. Ma täpselt ei tea, kust te selle info leidsite või kuidas Kuuti jõudsite, aga tuleb tõdeda, et üha enam olid nädalavahetused minul hõivatud Kuudis pidutsemisega! Et siis guugeldasin just, et Kuudi FB lehe lingi saada ja Googlis ilmus selline pilt nagu allpool paistab. Seega, veelgi enam üllatunud, kuidas te julgesite tulla Kuuti, mille eelvaade näeb väja selline.

Oktoober. Õpetajatepäev (tervitused kõigile õpetajatele!). Isadepäevaks valmistumine, kokandusõhtud Kuudis koos Mirjamiga! Koostööd uute – Sirvi.ee ja vanade lemmikutega Iittala. Oktoobris käisin ka Erasmus projekti raames nädal aega Portugalis (tsau, Merle!).

Novembris kohe kui isadepäev lõppes – lisaks kikilipsudele oli isapäev teemaks Solarises toimunud kotitrükkimise töötoas – algas jõul ja jõulususside uute mudelite tootmine, pildistamine ja laialisaatmine. Mängisime perega võrkpalli ja novembri lõpus üldse hängisime perega suht palju koos. Eriti öösiti ja enamasti seda Solarise keskuses – ehk siis panime kahe ööga üles kõik Solarise keskuse jõulukaunistused (tsau, Algo, is, emps, Iia, Kata ja Liia, kes lapsi hoidis) ja tervitused ka Kairile, kelle abiga enamus nendest tuttidest teoks said! Esimest korda elus oli mul töövari. A, ja praktikant tuli mul ka – olen mõlemale neile rollile ka sellel aastal avatud – anna endast märku! Kirjutasin menuka blogipostituse päkapikk Tõnu ainetel ega rohkem suuremat ei jõudnudki. Millalgi koos Bredeniga tegime ägeda DIY video sellest, kuidas kinnitada mütsile tututti.

Detsember. Ühelhetkel keegi küsis, et kas neid kandekotte saab õpetajale ka – kohandasin seda pakendit veits ja sai küll – ja kuna Eestis on hästi palju õpetajaid, kes on kandev jõud, siis saatsin üsna palju detsembris neid kotte jälle laiali! Kolmel esimesel detsembri laupäeval meisterdasin Solarise keskuses nahast võtmehoidjaid ja detsembri kolm esimest nädalat oli ka Kuudis väga tihe – nagu ka november. Koostöös Solarisega ilmus lugu Annes ja Stiilis ja Pere & Kodu jõulueri kaanetüdruk olin ka (endal ei ole siiamaani õnnestunud seda ajakirja saada, olen vist tänulik). Sirvi.ee-le tegin päris mitu video kingipakkimisest (tsau, Anete!). Siis andis mu põlv alla (healoomuline kasvaja vasakus põlves, kolm aastat tagasi opereeritud ja kiiritatud) ja ma sattusin erakorraliselt operatsioonile jälle. Siis veel tähistasime Pääreni sünnipäeva ja peale seda ka Jeesuse sünnipäeva. Üle mitme aasta oli meil kõigil koos kaks nädalat puhkust – selle jooksul pidutsesime, magasime, mängisime Legodega, käisime Soomes, käisime Lätis, lapsed viibisid tädidel ja vanaemal külas ja no väga tore oli!

Ega muud ei teinudki.

Kuidas see kõik siis kokku võtta? Ma võiks lihtsalt öelda, et oli nii maru äge aasta, et veits elevil kui keegi aasta alguses kirjutas, et soovin sulle veel paremat aastat kui eelmine.

Heietada on tore, et nii oli ja naa oli ja see meenutamine on ka väga vajalik, et korraks rahul olla ja lihtsalt hästi rõõmus kõige ja kõigi nende üle, kes mu ümber on. Aga kokkuvõttele järgneb analüüs – mida parandada – mida ettevõtta uuel aastal? On aeg seada sihid! Minu uusaasta lubadus oli valmis teha Kuudi koduleht. Ma ei ole sellega siiani veel alustanud, aga ma ei ole ka veel loobunud sellest ideest ehk siis teisisõnu spordiklubi kuukaart on tehtud, aga spordiklubisse veel jõudnud ei ole. Niiet sellega tegelen!

Teiseks, lubasin õpsidele jõululauas oma uusaasta lubaduseks, et hakkan rohekm lugema. Tänaseks on selgunud, et lubadustel on kombeks täituda ja hakkangi lugema – võtan osa  Swedbanki #Kogumispäeviku ägedast rahatarkuse projektist ja hakkan raha lugema – aastaaega järjest! Olen üks 30 000st, kes on sel aastal säästmisväljakutse vastu võtnud ja kes oma teekonda rahamaailmas kajastavad. Kui ma oskaks Taro kaarte laduda, siis ilmselt need näitaksid, et olen see, kes feilib pidevalt ja sellega teisi innustab, et ah ta on ikka hullem! Niiet kui sa oled mõelnud, et tahaks ka oma rahaasju läbimõeldumalt manageerida edaspidi, siis tule ka #Kogumispäeviku gruppi ja Tätte garantii, et ma olen ikka hullem.

Mul on olemas säästupuhver ja tänu sellele tunnen ennast vist nii hästi, et kui mingi mõte midagi osta tuleb, siis teen kohe teoks, ilma et mõtleksin, et kas see asi või elamus päriselt ka väärib panustamist. Ma arvan, e kui ma peaksin millegi nimel koguma, siis jääks palju väljamienkuid tegemata, sest isu jõuab ära minna. Minu säästupuhver asub  mu tavakontol ja on igati ligipääsetav – iga kell, igas kohas, igas mahus – nii palju kui kogumispäeviku grupis lugenud olen, siis nii vist tegelikult ei olegi hea ja see vist põhjustabki sellist halba olukorda, et tunnen, et võin kõike alati osta. Igaljuhul sellele probleemile kavatsen ka kiiremas korras sealt lahenduse leida!

Seadsin Kogumispäevikusse minnes endale eesmärgi – koguda aastaga kokku breketite raha – jep, ma saan endale breketid, esimesed proovid ja fotosessioon on juba tehtud! Teine eesmärk on mul ka – ma lihtsalt tahaks hakata järge pidama rahaasjadega. Nagu eelnevast lõigust selgus, siis ega ma oma otsuseid läbi väga ei kaalu. Tegelikult puudub mul isegi ülevaade kui palju ja kuhu ma kulutan. Niiet käitun (tarbimiskäitun) nüüd terve jaanuari normaalselt, panen kõik andmed excelisse (hea exceli alus siin lingil) ja siis hakkan analüüsima ja selle pinnalt siis parandusi tegema. Hästi hea on see, et #kogumispäevikus on terve aasta igal kuul fookuses erinev teema ja nii saab iga kuu millelegi pühenduda. Jaanuar on eelarve kuu ja see on üks nendest kuudest, mis tundub mulle väga põnev ja elumuutev.

Kindlasti on mul nii midagigi öeda sellistel teemadel nagu ettevõtlus ja lisaraha teenimine (juuni), kodu (aprill) ja kingituste tegemine ning DIY (detsember). Aga ise ootan ka väga toidukuud (veebruar) ja investeerimisele ja pensionile pühendatud kuud (märts) – ja neid ennekõike siis selleks, et ise erinevaid hacke ja teadmisi saada. Niiet läheb lugemiseks – tule ka minuga #Kogumispäevikusse, alustame koos ja saame rahatargaks (või vähemalt rahatargemaks) aasta lõpuks!

Mis Sinu fookused uueks aastaks on? Raha lugema koos minuga või lihtsalt lugema? Sprodiklubi või lihtsalt klubi? Dieettoit või lihtsalt toit?

Tekst Anna Lutter. Aitäh, 2019 ja kõik, kes siia oma osa andsid!

 

 

mida päkapikk kommi asemel sussi sisse tuua võiks – jõuluseiklus

mida päkapikk kommi asemel sussi sisse tuua võiks – jõuluseiklus

Et selle postituse tagamaid lähemalt seletada pean ütlema, et kõik sai alguse sellest, et ma sain lapsed. Paar aastat esimese lapse sünnist läks mööda ja justkui nagu polnudki suurt midagi, aga siis ühel hetkel sai selgeks, et nüüd peavad päkapikud käima hakkama. Nagu kõigile teistele, siis ka mulle ootamatult selgus, et kuidagi mugavalt on need väiksed punased vennad kogu vastutuse mulle lükanud ja ma siis aga muudkui vastutagu, hiiligu ja tassigu asju, eta šišn eta karma. Esmalt see kohtuniku roll – oli siis hea laps või ei olnud: oli see puhas jonn või põhjendatud emotsioon, mida väike inimene endast välja lasi; oli see tobe nali või täiesti kogemata dušši all veerenud ja seal tükkideks laiali kukkunud wc-paberi rull; oli see õnnetus või grupiviisiline, planeeritud käeline tegevus kääridega minu ajakirjade kallal. Panen või ei pane siis täna? Ettenägelikuna mõtlen, et a, mis hommikul saab? Ja kui põhjalikumalt kaaluma asun, siis üldjuhul selgub, et ega see nii hull nüüd ka ei olnud, ei olnud tegelt ju? (ise pingsalt järgmist hommiku visualiseerides).

Meil lapsed tohivad kommi süüa küll – mitte nagu, et kott ette ja läheb minna, aga ma annan neile mõnel päeval oma varudest ühe (st mõlemale ikka ühe) ja mõnikord saavad kinos näiteks kummikomme ja mõnikord kodus ka. Aga no kui saab, siis pigem üritan neid mitte nendest üle toita – seepärast söön ise palju komme, et laste tervist hoida ja neid nende eest hävitada, ennastohverdavad nagu me, emad, oleme. Niisiis olen oma päkapiku rollis püüdnud alati kommipakist välja mõelda! sellel aastal sain ühelt toredalt naiselt küsimuse, et ütle, mida sussi sisse panna! Ja ma mõtlesin, et teen siis oma laste sussi sisud varakult valmis ja jagan teiega ka!

Tegin sellise jõuluseikluse, mis lisaks mõnele kommile ja mõnele asjale sisaldab ka kirju ja tegevusi, mida Päären ja Pelle päkapikk Tõnu soojal soovitusel sooritama hakkavad! Kõik asjad ostsin kiirelt Solarisest, enamik asju tuli Tigerist, aga mõned asjad ka veel Apollost, Biomarketist ja Apothekast. Niiet jagan nüüd järjest nimekirja asjadest (koos hindade ja päritoluga) ja kaasas olevate kirjade sisudest. Ja kuna ma juba kõik kirjad varakult valmis tegin, siis laadisin need ka üles, niiet kes soovib, siis saab endale otse alla laadida (ja välja printida ja ära kaunistada) ja ka kasutada jõuluseiklust päkapikk Tõnuga – lingid leiab postituse lõpust. Alustame nüüd esimesest detsembrist!

1. Tervitus kiri koos nime mõistatusega (vastus on TÕNU – mu joonistusoskus on rohkem teoreetiline :)) ja lapse nimega jõulususs (annalutter.com, 17 eurot).

2. Salamärkmik (Tiger, 1 eurot) ja kiri, mis ütleb, et palun joonista märkmikusse asju, mis sind rõõmsaks teevad!

3. Kommipakk (Tiger, 0,5 eurot).

4. Riiete/ koti külge kinnitatav märk (Tiger, 0,6 eurot/ tk) + kiri, mis ütleb, et laps ehitaks päkapikule maja (nt legodest, papist, muudest klotsidest, nukumööblist) ja paneks selle akna peale, et päkapikk öösel puhata saaks!
Äge on kui sa teed väikese päkapikumütsi ja paned selle hommikuks lapse ehitatud maja sisse justkui ta oleks seal magamas käinud.  Mütsi saab teha väikesest tükist punasest riidest (nt vana sokk) + meigi selle vatipadja väikese tükikese teed palliks ja liimid kõik pulgaliimiga kokku – easy!

5. Ära siis unusta mütsi panna! Tegevusvihik vastavalt lapse vanusele (Apollo, 2,45 eurot).

6. Meisterdamiskomplekt, kus saab pesulõkse kaunistada (Tiger, 1 euro).

7. Markerid (Tiger, 1 eur/ 2 tk) ja kontorinäts (Tiger, 1 euro). Kaasas kiri, mis ütleb, et laps teeks oma tuppa seina peale näituse – paneks nätsuga pildid üles ja joonistaks juurde ja kasutaks vanasid!

8. Ümbrik (0,20 eurot) + mark (0,65 eurot) – kaasas kiri, mis ütleb, et eilne näitus oli nii tore ja et laps valiks sealt mõne pildi ja vanaisale ja vanaemale või onule ja tädile või sõbrale saadaks!

9. Lukuga rahakassa/ laegas (Tiger, 2 eurot) – kaasas kiri, mis ütleb, et päkapikk  Tõnu ei jõudnud seda rasket asja sussini tuua ja üllatus on peidetud elutuppa (ehk siis rahakassa tuleb mitte viia sussi vaid peita elutuppa).

10. Kleepsud (Tiger, 1 euro) ja kaasas kiri, mis ütleb, et üks luuletus (mille öösel oled musta salamärkmikusse kirjutanud) tuleb pähe õppida. Armsad jõululuuletused.

11. Kummitustega sokid (Tiger, 2 eurot).

12. Taskulamp (Tiger, 1 euro) ja kiri, mis ütleb, et päkapikk Tõnu teab, et laps püüdis Tõnu öösel näha, aga Tõnu on ikka nii maru kiire, et keeruline teda näha, aga Tõnu pani taskulambi kaasa, et ikka paremini näha!

13. Kommidest käevõru (Tiger, 0,5 eurot).

14. Piparkoogivormid (Tiger, 2 eurot) ja kiri, mis ütleb, et jõuludeni on kümme päeva, viimane aeg ema või isaga piparkooke teha, samuti palub päkapikk ühe piparkoogi endale akna peale jätta ööseks.
Öösel oleks tore see siis ära süüa ja natuke puru alles jätta.

15. Ära siis piparkooki ära unusta võtta + natuke puru maha jätta! Kommid (Tiger, 0,5 eurot).

16. Autoteeteip (Tiger, 2 eurot).

17. Küünal (Tiger, 0,3 eurot) ja kiri, mis õpetab küündlaga salakirja tegema! Kiri ütleb, et päkapikk on ka ise juba salamärkmikusse ühe salajase teate/ pildi jätnud (see tuleb Sul siis ära teha) ja siis laps saab vesivärvidega üle värvides teada, mis seal on.

18. Templid ja templivärvid (Tiger, 3 ja 2 eurot) – kaasas kiri, mis kutsub üles jõulukaarte valmistama. Päkapikk soovib, et laps ühe kaardi ka talle teeb ja selle aknalauale valmis paneks!

19. C vitamiiniga astelpaju pulgakomm (Apotheka, 0,5 eurot).

20. Võta eelmisel õhtul lapse valmis pandud kaart ära! Võtmehoidja toorikud ja marekrid (Tiger, 1 ja 3 eurot) – kaasas kiri, mis ütleb, et laps sajala emale ja isale jõuluüllatuseks võtmehoidjad joonistaks!

21. Kleeplindid (Tiger, 2 eurot) ja kiri, mis ütleb, et laps eelmisel päeval tehtud võtmehoidjad ära pakiks!

22. Pulgakomm (Biomarket, umbes 0,35 eurot) – kiri, mis ütleb, et oma tuba tuleb ära koristada.

23. Kleepsud (Tiger, kompekt 4 eurot, 2 riba = 0,9 eurot).

24. Kommid (Tiger, 0,5 eurot) ja kiri, mis ütleb, et Tõnul oli lapsega nii tore ja järgmisel aastal jälle!

Selline jõuluseiklus siis päkapikk Tõnuga. Kõik päkapikk Tõnu kirjad saab alla laadida PDF formaadis või jpg failidena. Juba vabandan ette, sest nägin töötlemise käigus, et päkapikk Tõnu oli kiirel jõuluajal sisse lasknud nii mõnegi kirjavea – vabalt võid tekstid enne lapseni edastamist ära paranda ja Tõnule vastava sisulise hinde alla panna. Ega seal Korvatunturimaal ilmselt kooliharidusele üleliia tähelepanu pöörata.

Kui palju see kõik siis kokku maksab? Kuna mul on lapsi kaks, siis kõiki templeid ja värve ja marke ja ümbrikuid paneksin ühe komplekti kahe peale! Ehk siis kui nüüd arvutan kulu ühele selle mudeli järgi lahti, siis oleks see ühe lapse kohta 24,45 eurot + jõulususs 17 eurot. Praegu on päkapikkususside kampaania, kus saab viis sokki nelja hinnaga – seega võta sõbranna kampa – vähendame pakendamise ja tarnspordi jälge, kasuta epoes koodi “minahoolin” ja tellige oma sokid koos ühe pakiga ja palju soodsamalt. Jess! Minu päkapiku kohustused on nüüd detsembris paaaalju lihtsamad – aga kui Sul mingeid häid ideid, siis jaga minu ja teistega siin kommentaarides! Kas oled ka mõnda sellist seiklust oma lastele varem teinud?

Fotod, tekst ja failid Anna Lutter. Aitäh, Solaris!

 

hästi hoitud saladus

hästi hoitud saladus

Kui ma üle pika aja Päärenile lasteaeda järgi läksin – remargi korras, et tavaliselt käib Algo, mitte, et Päären seal oleks sunnitud mitmeid nädalaid järjest viibima – siis see, mida ma rühmas nägin, seletas nii mõndagi. Me oleme Algoga juba kaks aastat mõelnud, et kuidas ometi kõik vanemad on nõus lastele koguaeg uusi pükse ostma või kas Päären pahatahtlikult äkki lõhub salaja oma püksipõlvi või – no ühesõnaga tugev kurvameelsus tuleb peale kui põhimõtteliselt viie kandmiskorraga on inimene võimeline oma püksipõlved ära kulutama. Otsustasime proovida Bredeni põlvelappe (7,90 eurot), kirjutasin sellest ka blogis, kuid peale ühe paari lappide paigaldamise Algo entusiasm kuidagi lakkas ja nii me olime siis selles augus tagasi. Kuni, kuni ma läksin Päärenile järgi ja nägin kui alatult on minu eest varjatud asjaolu, et kõik teised lapsed on lasteaias lühikeste pükstega – geniaalne.

Mulle endale ei meeldi üldse talvel (ja suvel ja sügisel ja kevadel) paljaste säärtega olla ja ilmselt selle pärast ei olnud ma antud probleemi lahendamisele ka kunagi nii lähenud. Nüüd aga otsustasin, et kevad ka tuleb ja aeg on unustada püksipõlvede lappimised või vanakoolistiilis augu kinni õmblemised (mille – Algo vanaema poolt sooritatud – musternäidis allpool vaadeldav on) – aeg on katktiste ja määrdunud põlvedega pükstest teha lühkarid.

Lühkarite tegemine on imelihte. Vaja läheb paari katkiste põlvedega pükse, kääre, niiti, nõela ja ühte tassi kohvi. Lõika üks säär maha nii napilt augu juurest kui saab, joo kohvi. Murra pükste sääred üksteise peale ja esimese järgi lõika maha ka teine säär, joo kohvi. Pane niit nõela taha ning murra lõikeäär kaks korda tagasi (umbes 0,5 – 1 cm ulatuses) – õmble peitpistega kinni kogu lõikeääre ulatuses, joo kohvi. Valmis – hea töö, võta üks komm ühe ja teine komm teise sääre eest! Eriti soovituslik on kohe mitu paari pükse korraga lühkariteks toota.

  

Kogu mäng käib põlvede peal nendel kahel vennal. Tüdrukutega on vist lihtsam, sest nukuvankrit lükatakse pigem ju püsti? (#võrdõiguslikkus) Nii väga kui ma sellest uuest lühikeste pükste elu hackist ka vaimustatud ei ole, siis ma tean, et vahel läheb pikki pükse ka vaja. Pääreni ja Pelleni jõudsid ühed Bredeni pikad püksid (23,90 eurot). Ja need ei ole mingid tavalised – viis korda kannan ja põlv aukus püksid – vaid Breden on – Algo eriliseks rõõmuks – juba ise pükste põlvedele lapid peale pannud life hack #2. Seega on nende prognoositav vitaalne eluiga tunduvalt pikem ja kuna põlvelapid on juba disaini sisse kalkuleeritud, siis püsib disanterviklikkus ka pärast endapoolsete lappide lisamist.

Ja kui keegi tunneb ennast – peale selle postituse läbitöötamist – Sherlock Holmesi või minu poolest Frida Arrakuna ja loeb ridade vahelt välja midagi kahtlast, tajub õhus midagi, mis on ütlemata, siis on teil absoluutne õigus – tõepoolest on Breden mind valinud enda influenceriks. See töö ei ole mulle sugugi võõras – mul on kodus kaks last ja mees, keda ma püüan igapäevaselt mõjutada – toidulaua taga, hambapesu järjekorras, raamatu riiuli ees, voodisse minekul.

Selle ägeda koostöö alguse tähistamiseks saab 9.-11. aprillil  Bredeni (.ee) epoes koodiga ANNALUTTER20 kõikidele retuusidele ja beebipükstele -20% suuruse soodustuse! Juhuu! Soodustuse saamiseks peab olema sisselogitud.

Fotod ja tekst Anna Lutter. Aitäh, Breden

kuidas mälestusi säilitada?

kuidas mälestusi säilitada?

Mälestusest kirjutamine on väga keeruline. See tähendab, et keeruline on nendest kirjutada nii, et need kõnetaksid ka teisi peale mälestuse omaniku. See tunne kui ma sirvin oma algklassi päevikuid või vaatan põhikoolis tehtud pilte, aga teiseltpoolt see tunne kui me vaatame Algoga koos tema algklassi päevikuid või põhikooli pilte – pole üldse võrreldav, sest minu pildid ja märkused ja hinded on lihtsalt poole põnevamad, haha. Ehk siis püüan nüüd tutvustada erinevaid lahendusi, kuidas ma oma mäletusi talletan ja seejuures püüan mitte laskuda mälestustesse endisse, sest te ilmselt ei taju neil sellist väärtust nagu mina. Niiet letsgo.
Märkmikud ja DIY ramatud. Kirjutada ja joonistada on mulle alati meeldinud ja vahel teen seda lihtsalt sellepärast, et mulle meeldib lehekülge kujundada – proovida erinevaid kirjastiile, lehekülje layouti jmt, vahel kirjutan, sest on tunne, et on midagi asajlikku paberile panna. Seega on mul elu jooksul olnd väga palju joonistamise-kirjutamise märkmike. Lisaks sellistele tühjadele märkmikutele on ju juba päris ammusest ajast olemas erinevaid pooleldi trükitud ja pooleldi ise täidetavad raamatud nö DIY raamatud. Sõbraraamatud, aastaraaatud, soovideraamatud, beebiraamatud – you name it! Olen vist kõiki neid proovinud. Nende täitmine tundub alguses nii mõttetu – mul ei ole ju midagi enneolematut öelda, ma ju tean ise ka mida ma asjadest mõtlen, aga tuleb välja, et ega aasta või kümne pärast ei tea küll ja just siis sain ma aru kui lahedad asjad need DIY raamatud on. Sõbraraamatuid tuleb praegu vist pigem antikvariaatidest skoorida või siis ise teha, aga beebiraamatute valik on küll hetkel kaubanduses väga suur (LINK). “Minu parimad aastad” (18,75 eurot, LINK) on ka päris põneva ülesehitusega, võimaldab käsitleda väga paljusid erinevaid aspekte elust ja joonistada ja kleepida saab ka! Kõige uuem DIY raamat minu raamatukapis on “Hetk iseendale” (16,99 eurot, LINK) – see raamat on ülesehitatud ühe päeva analüüsile ja sellesmõttes ehk kõige pragmaatilisem, võimaldades enseanalüüsi ja analüüs viib ju alati ka arenguni.

Fotoalbumid (füüsilisel kujul). Eriti meeldivad mulle scrapbook stiilis tooted, aga kuna nende valmistamiseks kulub nii palju aega, siis perepildid otsustasin koondada siiski kiletaskudega albumitesse, mis on kindlasti hea valik ka siis kui plaan on lapsed ka albumite ligi lasta. Oma musta värvi albumid ostisn Tigerist (5 eurot, LINK), mahutavad vist 152 pilti ja väljast üleni mustad – olen ammu selliseid tagasihoidlike otsinud, sest enamik albumeid on ju pööraselt ägedalt reljeefsete pindade ja kullaga kaunistatud. Ma panin oma albumitele valge markeriga aastanumbri peale.

Kogemus on mul ka paberlehtedega albumiga. Tegin Gerdale (LINK) sõbrapäevaks albumid tüdrukuteõhtust ja pulmadest – kuna need olid eelkõige suunatud Gerdale ja Madisele ning pisut pidulikumad, siis otsustasin paberlehtedega albumi kasuks. Ma ei suutnud aga leida ühtegi albumit, mis oleks väljast sama ilus nagu minu tehtud pildid seal sees (haha). Niisiis tulin poes spontaansele mõttele, otsisin sobiva sisuga albumid (11,99 eurot, LINK) ja kleepisin need väljast ise (koos Algo abiga, sest see ei ole väga lihtne töö, et asi ilus jääks) kleepkilega üle. Palju tööd, aga palju rahulolu ka pärast! Pilte ilmutan Photopointi Photoexpressi kaudu (LINK), valin alati matid pildid.

Blogi ja Instagram. Instagram on suur  lemmik praegu – nii lihtne ja kiire ja nii palju mälestusi ühe kliki kaugusel – ei pea kõvaketast arvuti taha panema ja läbi mitme kausta surfama. Ja blogi on ka kahtlemata hea lahendus. Pidasin Pääreni esimsel eluaastal temaga blogi ja kui Pelle sündis, siis oli nii lahe tagasi lugeda, et mis Päären selles vanuses tegi ja mida ma ise mõtlesin. Seda blogi kirjutades tundsin küll, et aah, see on ikka totaalne jaburdus, mis ma teen a la “Täna tegime seda, homme läheme sinna, Päären naeris selle üle…” aga kuna mu õde elas siis välismaal ja Algo vanemad ka meist kaugemal, siis suutsin läbi selle blogi vajalikkust enda jaoks põhjendada – ja olen nüüd väga rõõmus. Pelle beebiaastast pole kuskil blogis ühtegi märki.

1 second everyday (LINK). Videod on alati sellise kahtlase väärtusega mu jaoks olnud – kui telefoniga tehtud pilte saab ju veel välja lasta ja sorteerida, siis videosid on mu meelest nii keeruline vaadata – teine asi on see kui need oleksid kuidagi kokku lõigatud, aga seda ma ka üldiselt teha ei viitsi. Aga üks päev avastasin enda jaoks sellise app-i nagu 1 second everyday ja ma olin müüdud – üliäge asi. Mõte on siis selles, et selle app-i kaudu filmid iga päev ühe sekundi oma elust ja see programm paneb ise siis video kokku. Geniaalne! Igaljuhul, ma olen nüüd umbes kuu aega teinud seda ja jagan nüüd oma ühte sekundit viimasest umbes kolmekümnest päevast.

 

Mäletustekarbid. Ja siis on meil muidugi kõigil ka mälestustekarbid, kuhu sorteerin kutsed, kaardid, piletid ja muud väiksemad asjad, mis mingil hetkel tähtsad on olnud. Lastel olen alles hoidnud ka esimest komplekti riideid, mis neil seljas olid, ja esimesed tähtsad mänguasjad.

Kuidas teie oma mälestusi säilitate – jagage ägedaid appe ja füüsilisi vorme!

 

Fotod ja tekst Anna Lutter. Aitäh, Hetk iseendale (LINK)

 

 

relatiivsusteooria #3

relatiivsusteooria #3

Aastad ei ole vennad. Möödunud (2017) aastal juhtus väga palju asju, mida üleeelmisel (2016) kohe üldse ei juhtunud ja väga palju asju, mis üleeelmisel vägagi juhtus, jäid möödunud aasta juhtumata. Nii näiteks ei võtnud me möödunud aastal ühtegi lemmiklooma, ma ei õmmelnud kordagi kodus õmblumasinaga, ei teinud ühtegi video DIY projekti, ei käinud rääkimas taaskasutusest Kuku raadios ega ka ei sünnitanud. Seda kõike, mida ma ülemöödunud aastal tegin, saab järgi lugeda (LINK). Nüüd siis 2017 aasta kallale.

Jaanuar 

Aasta algas entusiastlikul noodil, mõtlesin kohe õmblusmasinal juhtemest haarata ja sõbrapäevaks ühe uue objektiga välja tulla. Tootearendust tehti, vaeva nähti, kuid kaugemale sellest ei jõutud, sest äkitselt saabus minuni mõistmine, et olin eelmise aasta viimastel päevadel lubanud 2017. aasta esimes pooles ühe raamatu materjalidega päevavalgele tulla, niiet ma otsustasin selle valentitipäeva projekti helgemaid aegu ootama jätta.

Raamatu tegemine ei läinud algul kohe üldse. Mäletan selgelt, kuidas hooldustiim oli totaalselt vale määrde alla pannud ja nii ma muudkui nühkisin kuni peaaegu jaanuari lõpuni välja, edasi üldse ei saanud. Tõesti oli keeruline kuu. Samal ajal olin palutud Gustav Adolfi üheksandile  rääkima, inspireerima ja sütitama – kõik, mis sellest välja tuli oli see, et ma seisin nende ees ja halasin, kuidas ma millegagi hakkama ei saa – totaalne loovuskriis (tsau, Lisete, ja sorri!) – kuid ehk ongi kannatav loomeinimene inspireerivam, õppige rohkem, muidu võib ka nii juhtuda.

Ma täpselt ei mäleta, kuidas, aga mingil moel ma sain sellest august välja – vaatan Instagrammist (LINK), et Pelle arenes sellel perioodil hästi kiirelt ja palju – äkki see aitas! Raamatuprojektidega paralleelselt tegin veel ka isetegemisprojekte Kodu & Aed ajakirja (LINK), niiet kogu mu elu oli (alarahastatud ja tollel hetkel tundsin, et absoluutselt ebaõnnestunud, haha) projekt.  Ja muidugi öökullid-kikilipsud ja kõik see värk tuli sinna juurde.

Veebruar

Õnneks ma käsitlesin oma magistritöös loovust ning teoreetikute toel natuke uurisin selle kulgu, niiet ka ülimasendavas jaanuaris ma olin üpris kindel, et üks hetk peab see madalseis lõppema, sest teooriad nii ütleisd. Teooriad ei vedanud mind alt. Veebruar oli ülejäänud kuudest, mis aastas olid, lühem (üldtuntud fakt) ja möödus totaalses flow seisundis või – kui soovite – totaalses mindfulnessis – siin ja praegu. Kõik sai supersujuvalt, meeldivalt ja hästi tehtud.

Lisaks raamatuprojektidele käisime Jaana (LINK) ja Vivianiga (LINK) Miramii (LINK) ägedas kodus pildistamas munavõtte seeriat Pere ja Kodu ajakirja (lugu ilmus aprilli numbris). Ja muidugi Eesti Vabariigi aastapäev. Alati sentimentaalse väärtusega minu jaoks, väärib alati perepilti ja kindlasti väärib aja mahavõtmist ja mõtlemist (mida tasuks isegi tihemini proovida).


Foto Jaana Süld 

Märts 

Endiselt raamat, öökullid, lapsed, vahepeal püüdsin süüa-magada, ennast pesta, pesta ka tuba ja lapsi, kuid siis kohe edasi. Jaanaga (LINK) pildistamsime Eesti Etno (LINK) kodutekstiile, see oli meil juba kordusprojekt, niiet kõik sujus ja oli väga lahe (tsau, Jaana, Gerda ja Merje!).


Foto Jaana Süld 

Gerdaga (LINK) käisime Kaubamajas öösel, tegin mitu blogipostitust, millest ehk meeldejäävam oli Aliexpressi sisutsusleidude oma (LINK) – sain ühe mahlaka tagasimõtte, kuid enamusele teist ikka meeldis! Dadamora (LINK) pani poisid ägedalt riidesse ja ma tegin riietes poistest pilte, sest teismoodi oleks lihtsalt kummaline (okei, see nali läks vist üle piiride…).

Märtsis olid poisid palju haiged ja ma ise ka rivist väljas. Kuu lõpus oli mul põlve operatsioon. Ma ei ole sellest palju kirjutanud, sest asju elus ikka lõigatakse lahti, aga asju pannakse ka kokku ja asjad saavad terveks ka – niiet no big deal. Tegemist ei olnud sporditraumaga, sest keeruline on saada sporditraumat sporti mitte tehes. Mul oli põlves kasvaja.

Aprill

Kaks nädalat möödusid karkudel ja edaspidi lihtsalt liibates ja sirgejala kükke harrastades, kuid isu oma asju teha aitas jalal kiirelt paraneda ning nii saigi aprilli alguses, suures külmas, lörtsis ja tuules üles pildistatud raamatu viimased õueprojektid. Siiamaani tuleb neid pilte vaadates meelde kui külm kaadritaga oli!

Aprillis algas väga mõnus koostöö Bredenkidsiga (LINK) ning ühel päeval käis mul külas Black Carrot Fabrics (LINK), kelle kangaid ja nendest vormitud voodipesusid ma jäädvustasin.

Mai

Mai alguses tegin veel kaanefoto raamatule ja nii see trükki läkski, huh! Ja täpselt nii “huh” kogu maikuu oligi. Tegin öökulle ja lipse, aga muud nagu väga miskit. Mõned koostööprojektid ja äge küllakutse Uuskasutuskeskusesse (LINK). Kuu alguses sai Pelle 1, jehuu! Kuu lõpus mina 26.


Foto Anete Toming

 

Juuni

Ilmus minu teine raamat “Loo ise. 25 ideed tuppa ja õue” (LINK). Raamatu esitlus toimus Viru Keskuse Rahva Raamatu kaupluses – väga meeldejääv, minu teine raamat ja esimene raamatu esitlus!


Foto Jaana Süld 

Kui õnnitluste vastuvõtmise ja enda rõõmujoovastuse taltsutamisega lõpuks ühele poole sain, siis hakkasime poiste tuba ümber tegema. Nii, et ühte tuppa mahuks peale seda protsessi kaks poissi, koos kahe voodiga ja neile kuuluva kaasavaraga ja et ruumi tekiks veel juurdegi. Minu meelest oli mul päris keerukas projekt välja joonestatud, kuid Algo (tsau!) pani maja paari päevaga püsti ja nii ei jäänud mul üle muud kui Gerdaga Ikeasse põrutada, et ülejäänud tarvilik mööbel ja sisutuskaup ka üle lahe kohale tassida, sest ma saan aru, et naaberriikidest kauba toomine on praegu teemas.

Jaanaga koos tegime pilte Smuhvikule (LINK) ja Jaana ja Vivianiga ühe seeria Pere ja Kodu augusti numbrisse. Paistab täitsa suvi piltidelt. Aga tuletan meelde, et see oli juuni kuus, niiet tegelikult oli ikka megakülm.


Foto Jaana Süld 

A, peaaegu oleksin unustanud. Algo oli välismaal ja nii sain juunis kaks nädalat kogeda ka üksikema rolli. Päris jube värk, aga oleme kõik elu ja tervise juures!

Juuli

Minu kolmanda raamatu projektide tähtaeg oli määratud augusti lõpuks. Seega eeldasin, et puhkan mais, töötan juuni-juuli-august. Juuli alguseks oli selge, et juunikuus ma uue raamatuga ei tegelenud. Juuli lõpuks sai selgeks, et seda ei teinud ma ka juulikuus. Ise koguaeg salamisi lootsin, et saan kirjastuselt kõne, et kuule jätame ikka ära. Võib-olla oli tegu mobiilioperaatori halva leviga, kõne ma ei saanud.

Juulis puhkasin. Gerda (LINK) võttis uue perekonna nime ja sellega koos tuli tal ka mees võtta. Tegime talle tüdrukteõhtu (see oli esimene tüdrukuteõhtu, kus ma viibisin, niiet ma ei ole kindel, kas me selle üldse õigesti tegime, niiet kui abielus midagi jamasti on, Gerda, siis see võib valesti korraldatud tüdrukuteõhtu süü olla) ning osalesin ka nende hoopis teistmoodi, väikeses ja armsas, pulmas (võinoh, pulmi oli kaks, mind lubati sinna teise).

Ajendatuna äsja ilmunud raamatust tegi Arter minust kaheleheküljelise loo (LINK) ja pean eraldi – tulevikus meenutamiseks –  välja tooma ka koostöö sellise suurkorportasiooniga nagu H&M (LINK) – kui äge? – väga!

Ja no muidugi külastasime Haanjat ja käisime kaks korda Dagöt kuulamas. Lastega käisime esimest korda telkimas!

August

Tegin 1. augusti hommikul silmad lahti ja sain aru kui suurde jamasse ma ennast mässinud olen. Mul tuleb 30 päevaga kokku panna kolmanda raamatu materjal. Tundus hullumeelne, aga ma teadsin, et nüüd tuleb kiirelt ennast voodist püsti ajada ja tegema hakata. Nii juhtus ka, tegin valmis. Terve augusti tegin, aga sain hakkama!

Öökulle tegin muidugi koguaeg – terve suvi – ikka ka. Augustis tegin oma esimese jaapani keelse! Niiet kui keegi tunneb, et tal on ka vaja, siis olen avatud (LINK)! Lõiming võõrriikidega ei jäänud augustis pelgalt Jaapani keskseks, tegin koostööd Läti rõivabrändiga Happeak (LINK).

Augusti lõpus alustasin jälle tööd õpetajana, peale väikest emapuhkust Pellega, enne seda veel käisin oma põlvega, mis ei olnud kasvajast vabanenud, kiiritusravis. Seiklused põlvega ei ole veel tänaseni lahenenud, aga küll saab, alati saab!

September

Tere, kool! Väga äge oli jälle poole koormusega koolis tagasi olla! Pelle kooli ei läinud, lasteaeda ka mitte. Ja hoidjat meil ka ei ole, aga meil on nii head emad, õed ja vanaemad, et kamba peale saab nii, et keegi ikka alati ühe silmaga Pellet ka jälgib (tsau, emps, ämm, Liisi ja Kurtnakas)!

Terve kuu kestis pidev meilimine ja korrektuurimine seoses raamatuga. Ja pean kirjutama ka ühest erilisest seigast Iittalaga (LINK). Olin parasjagu koolis tööl kui ühtäkki saan ma ootamatu kõne. Suundun välja ja seal ta seisab – kuller koos kuue Iittala Taika sarja klaasiga (LINK), millele ma olin juba ammu salaja kappi koha valmis teinud, lootes et kui midagi väga soovida, siis see täitub. Ja see täituski. Ilma ühegi meili, sooviavalduse, valiku ega suuniseta. Maailmas juhtub kummalisi ja ägedaid asju. Ma tean, et need kõigest klaasid, kuhu morssi sisse saab kallata, kuid minu jaoks oli see väike maagiline lugu keset tavalist koolipäeva. Lihtsad asjad, right?

Oktoober

Oktoobris ilmus Kodu&Aed ajakirjas üle mõne kuu üks projekt, ma isegi ei mäleta, mitmesse kuusse ma eelmisel aastal neid tegin, aga neid ikka oli. Igaljuhul oktoobri omast olen Instagrami pildi teinud ja nüüd siis tean kindlalt.

Ülejäänud oktoober tähendas kikilipsude tegemist igal vabal ja kinnisel hetkel. Korra sain ikka kodust välja ka. Läksin lõhna peale ja sattunsin Kalevi kommivabrikusse avatud toidutööstuse nädala avaüritusele. Viisin seal läbi pakenditest meisterdamise töötuba (tsau, Liis!). Oli mõnus, niiet (järgneb reklaam) kui Sa tunned, et vajad oma üritusele midagi uut, põnevat ja adrenaliinirohket, siis vali meistrdamine ja kutsu mind oma lapse või enda sünnipäevale seda kõike juhendama! (See ei olnud nali, ehkki ilmselt kõlas nii).


Foto Urmas Glase 

November

Oktoober lõppes, kikilipsude tegemine ei alanud ega lõppenud vaid vältas edasi kuni lõpuks isadepäev mu päästis, see on juba mitmeid aastaid mu jaoks üks aasta lemmikuid pühasid olnud ja kuna ma olen selleks päevaks nii väsinud, siis tundub õige, et lapsed peaksid selle päeva veetma isaga!

Lastetoast ilmus lugu Postimehes (LINK) ning käisin isadepäeva kingiideedest ja oma elust rääkimas ka Kuku raadios. Tulin avalikkuse ette suurt kõnepinda tekitanud uudisega KOLMANDAST raamatust. Gerda viis mu Ikeasse jälle ja peale seda – ja selle ajal vist juba ka – hakkas jõulusokkide kultiveermishooaeg. Tegin neid kohe täitsa mitu tükki. Novembrisse jäid ka mõned väiksemad koostööprojektid ja suuremad juukselõikused (tsau, Grete! LINK).

Detsember

Raamat #3 “Loo ise kodu heaks” (LINK). Seekord toimus esitlus Tallinna kõige stiilsemas sisustuspoes Homeart (LINK). See oli ülimõnus õhtu (tsau, Kairit!). Siin kohal tahan ka öeda tsau ja aitäh oma raamatu toimetaja Varjele, kellega ma terve see aasta olen vist rohkem suhelnud kui Algoga, haha.


Foto Kristina Kaiva

Jõulusokkide ja öökullide tegemise vahepeal käisime Algoga Tartus Lauri Saatpalu kuulamas. Tegin ka veel mõndasid väiksemaid koostööprojekte. Kui tellimused said jõuludeks tehtud, algas igaaastane festival Pääreni sünna ämmaga – Pääreni sünna minu perega – jõul perega – jõul vanaisaga – päärenisünna lastega – jõul rahvatantsijatega. Terve aasta treenime ennast selleks meeletuks katsumuseks!

Kui siis nii 28. detsembriks kõik peod läbi said, siis tundus, et ikka üliigav on olla ja otsustasime oma elutoa ümber teha. Lugeja kindlasti mõtleb, kuidas väikest Algot tanki lükatakase, kuid antud juhul on mul tõesti hea tõdeda, et seekord see impulss – remonttöödega alustada -temalt just tuligi (tsau, Algo!). Kuidas see kõik välja tuli, sellest loodan juba peaegi siin kirjutada ja joonistada.

*Pean vajalikuks tuletada meelde, et tegemist on minu 2017. aasta eredamate hetkedega. Mul juhtub pidevalt igast asju ja juhtub ka nii, et asju üldse ei juhtu kuigi kuupäev on ammu paika pandud, et peaks nagu juhtuma. Mul läks aastavahetusel üks see sama Iittala klaas katki, millest ees pool juttu oli – ise lõhkusin – aga killud toovad õnne. Ma tunnen enne iga kokkulepitud üritust, et ma ei viitsi minna – aga kuna on kokku lepitud, siis ikka lähen ja pärast on hästi! Mul on liiga palju parasiitsõnu ja piinlik on ennast kuulata – õnneks ma ei pea ennast tihti kuulama. Mu lapsed jonnivad, aga ma tunnen, et see on minu võimalus arendada enda rahulikuks jäämise musklit. Mu aasta on olnud superkeeruline, emotsionaalne, pingeline, aga kõike on võimalik kokku õmmelda ja alati saab! Let’s go 2018!

Fotod ja tekst  Anna Lutter (kui ei ole märgitud teisiti)