sündis vend Joonas

sündis vend Joonas

Mäletate päkapikk Tõnu? No kui ei mäleta, siis Su lapsed raudselt mäletavad. Igaljuhul mul on suur rõõm teile tutvustada päkapikk Tõnu venda jänes Joonast, kelle sulest sündis munavõtte aardejaht. Ehkki esmamõttel võib tekkida kohe lihtne järeldus, et tõenäoliselt erinevate isade lapsed, siis ei tõttaks ma siiski nii kiirelt välise pinnalt hinnanguid andma. Nii Tõnu kui Joonas on mõlemad üpris tagasihoidlikud, nad ei näita ennast; nad mõlemad veavad laiali mingit kraami, mida alati peidavad; nad tekivad nooremas ühiskonnarühmas elevust ning suure tõenäosusega satuvad nad kodudesse läbi naisterahvaste tutvuste ja tegevuse. Niiet keeruline on siin mingit lõpliku seisukohta kujundada. Aga see ei olegi antud juhul oluline.

Mul väiksena ei olnud jänes Joonast. Meil oli traditsioon alati mune värvida. Mäletan, et alati püüdis ema (ja no kui ma juba veits vanem olin, siis mina ka) iga aasta leiutada uusi võtteid, kuidas mune eriti ägedalt värvida saaks ja siis üritasime millegi uuele igal aastal päevavalgele tulla ja ülejäänud ühiskonnast eristuda (väga oluline #rebel). Sellesmõttes olen oma perega ka seda traditsiooni jätkanud, et ma ikka püüan poistega igal aastal mune värvida ja igal aastal siis erimoodi. Lisaks muidugi oli mul, kui suurel sisustusentusiastil, pappmööbli inseneril, kombeks alati tuba temaatiliselt kaunistada – mul olid ettevalmistatud igasugused paberist kaunistused, mida siis riputasin üle terve toa, eraldi kardinad olid ka õmmelud iga püha tarbeks.

Kuigi pühade kaunitusi ma viimastel aastatel teinud ei ole (väljaarvatud siis erinevad juhendid ajakirjadesse), siis sellel aastal tegin! Koos Pääreni ja Pellega meisterdasime live ülekandes paberist linnukesi, jäneseid, lehvikuid ja siis sellise ägeda porgandit sööva jänese tegime ka! Vastavalt tingimustele siis meisterdasime ehk püüdsin leida selliseid materjale ja töövahendeid, mis kõigil kodus olemas on! Kui nüüd tuli mõte ja isu, et tahaks ka neid asju proovida teha, siis vajalike materjalide loetelu leiad Facebooki evendi alt ning live meisterdamisvideo on vabalt järelvaadatav!

 

Lisaks munavärvimisele on viimastel aastatel kuidagi lisandunud ka see munade peitmine-otsimine – tegelikult on see aardejaht muidu alati poiste vanavanemate vedada olnud, aga kuna see aasta on #püsikodus, siis mõtlesin, et kuidagi võiks ju ise nende meelt lahutada. Otsustasin, et teen neile väikese lihavõtteseikluse! Niisiis jänes Joonase lihavõtteseiklus aka aardejaht. See koosneb sissejuhatavast kirjast, kus jänes Joonas ütleb, et ta on salajastesse kohtadesse salajased aarded ära peitnud ja iga aarde juurest leiab vihje (vihjekaardi) järgmise aarde salajasse peidukohta. Kui päkapikk Tõnu tegevus eeldas lugemisoskust, siis seekord disainisin seikluse (fotod disainprotsessist ka allpool näha!) nii, et väiksemad seiklejad saaksid ka iseseisevalt osa võtta – ehk siis vihjete peal ei ole mitte tekst vaid pilt! Kokku on allalaetavas PDF failis 16 erinevat salajast asukohta.

Mängu seadistamine käib siis nii, et koos kirjaga saab laps esimese vihje, kus on esimene aare (vihjekaartide peal on näiteks diivanipadjad, televiisor, postkas jne – kuna minu joonistusoskus on selline sixty-fifty, siis peab laps ikka natuke mõistatama ka, et mis seal joonistusel nüüd olla võiks ja kuhu järgmine asi peidetud on). Esimese aarde juures on teine vihje kaart kolmandasse kohta jne. PDF failis on ka tühjad kaardid kui tahad veel ise midagi juurde joonistada/ kirjutada! Ja no kõiki kaarte ei pea kasutama, saad ise valida, et kui palju ja kuhu panna! Lisaks võib kaarte ka täiendada noolte, ringide või lihtsalt värvidega. Ja et veel lõbusamaks teha, siis võib printida näiteks värvilise paberi peale.

Mida te parasjagu peidate, selle osas võite loovad olla – püüdsin avakirja sõnastuses selle jätta võimalikult paljulubava! Ühesõanaga, ma olen munavõteteks täitsa valmis – aga tegelt seda ma veel küll ei tea, kuidas see aasta ise mune värvida – niiet kui sul on mingeid ekstra häid ja ägediad nippe või võtteid, mida kasutanud oled, siis anna mulle kommentaarides mõtteid, kuidas sellel aastal värvida!

Fotod, tekst ja mäng Anna Lutter

 

arendame loovust ja meeli – praktilised harjutused

arendame loovust ja meeli – praktilised harjutused

Kui keegi on kunagi mõelnud, et huvitav, milline õpetaja see Lutter on, siis… no ilmslet kõige adekvaatsema vastuse saab kui mõnelt mu õpilaselt küsite (või Kuudi esimest käsitöö laivi vaatate), aga püüan ise natuke ka ennast analüüsida. Ma olen väga spontaanne ja mulle meeldib kui tund käib päevakajaliste teemadega kaasas (et no kui tuleb järsku scrunchie maania, siis muidugi me teeme scrunchie-sid; kui on kummide punumine, siis muidugi punume kumme jne). Õnneks on käsitöö ja kodunduse ainekava ka üsna seda soosiv – erinevate tehnikate jaoks ei ole kindlat klassi ega kindlat väljundit vaid on eemärk, et nt II või III kooliastme lõpuks peaks õpilane oskama seda või toda.

Minu suurim eesmärk õpetajana on, et 9. klass lõpuks oskaks õpilane hakkama saada, siis kui tuleb karantiin ja süüa on vaja teha kui kapis peaaegu mida ei ole või on jopesse auk tulnud ja ta oskab eida lahenduse sellele olukorrale – no et ei pea kohe ära viskama ja uut ostma või et kui tuleb idee, et oh – disainiks lasteriideid, siis neil oleks ettekujutus, kuidas riideid tehakse. Ma ei ole kunagi tahtnud (ega ei oskaks ka) õpilasi väljakoolitada meisterkudujateks või liiniõmblejateks. Ma tahan, et nad kogeksid kõiki tehnikaid ja ma tahan, et nad teaksid, kuidas asjad toimivad ja oskaksid ostida abi ja juhendamist kui nad millegagi edasises elus süvitsi tahavad minna. Ja no seda tahan ka, et nad julgeks otsuseid vastu võtta – käsitöö ja meisterdamine on pidev otsustamine ja see on hiiglaslik probleem, et paljud kardavad nii väga eksida, et nad igaksjuhuks kuus korda küsivad üle: “Kas ikka lõikan paela 6,5 cm pikkuse; kas see on õige, kas nii; kas see on 6,5; oli ikka 6,5, et ei ole 7 vaja?”

Ehk siis üsna nõudlik olen ja tahaksin, et neist 9. klassi lõpuks üsna palju saab! Aga kuidas siis saavutada seda loovat, julget ja ettevõtliku inimest 9. klassi lõpuks. Olgem ausad – kuus aastat õpetajana ei ole just aeg, mille pinnalt saaksin vastuse anda. Aga kuidagi peab ju proovima (inimkatsed või nii) – mina olen valinud loovuse teadliku arendamise suuna. Kirjutasin sellel teemal ka oma magistritöö (et siis, kes tahab lugeda, siis olen seal päris põnevaid allikaid ja viiteid kasutanud, niiet andke kommentaarides teada ja võin jagada oma tööd) – seal ka palju praktilisi loovusharjutusi (töölehtedena ka), mida saab igas tunnis ja ka kodus lasteaialastega kasutada ja rakendada!

Aga kui nö teadustöö lugemiseks ja läbitöötamiseks hetkel mahti ei ole, siis… siis on täpselt sulle Rimi meeltekool – see tugineb minu meelest üsna tugevalt erinevatele loovusteooriatele (ja Rimi kodulehel seda tutvustavas rubriigis on ka mitmeid selliseid harjutusi, mida kasutanud olen oma õpilastega ja oma enda lastega ka). Rimi meeltekooli eesmärk on panna lapsed sööma rohkem puu-, juur- ja köögivilju, aga muidugi saab antud tehnikat ja õppemeetodit laiendada kõigele. Tegemist on meeltepõhise õppimismeetodiga, kus siis kogu tegevus toimub läbi mängude ja praktilise kogemuse. Kõike tajutakse läbi meelte, mida  – siis vähemlat kui mina veel koolis käisin – on meil kokku viis.

Kui nüüd veits musta hjuumuriga seda blogipostitust kostitada, siis väga hea, et see karantiin nüüd tuli, saab oma lastega kodus meeltekooli harjutusi proovida! :)) Selleks, et see proovimine lihtsam ja struktureeritum oleks, siis tegime Pääreni ja Pellega teile ühe videonäidise kokku, kust saab mõtteid. Et meeltekooli harrastades paremini järge pidada, siis panen siia järjest kirja ka, mida me videos (parima kvaliteedi jaoks vali seadete alt  4 K) tegime:

 

  1. Lao torni – selle harjutuse kaudu saab tajuda viljade vormi, kaalu, mahtu.
  2. Sorteeri värvide alusel – mis värvi on kõige rohkem vilju? Kas vilju on kõikides värvides – miks ei ole?
  3. Avasta, maitse ja uuri – kuidas neid süüakse, kuidas neid lõigata on, kuidas nad maitsevad?
  4. Kuidas neid nimetatakse? – et põnevam oleks, siis tegime seda koos püüdmisharjutusega.
  5. Maitse silmad kinni – nuusuta ja maitse – arva ära, mis sa sööd – kirjelda, mida sa tunned!
  6. Kui nad teeksid häält – millist häält võiksid viljad teha?
  7. Tee teist pilt! – räägi, mis pildil on!

Ma arvan, et erinevate värskete asjade söömine on praegu suurepärane idee (igal muul ajal muidugi ka), niiet võta mõni mõte Rimi meeltekoolist või meie videost – varuge koju hunnik erinevaid vilju ja proovige kõik koos! Ja vabalt võib mõtteid enda mängudest ka siia kommenaatridesse jätta, et me saaksime ka kodus midagi uut veel proovida!

Tekst, fotod ja video Anna Lutter. Aitäh, Rimi.

 

 

nädalamenüü ehk üritame üle 50 euro nädalas toidupoodi mitte jätta

nädalamenüü ehk üritame üle 50 euro nädalas toidupoodi mitte jätta

Ma olen siin blogis ikka rohkem kui mõne (kaks vist juba peaks eesti keeles mõni olema küll) kirjutanud toidu teemadel. Aga seda ajal kui ma veel ülikoolis käisin. Ajal, mil ma olin kõige targem vend üldse (sest ülikooli bakaajal seda ju oldakse). Täna juba ammu enam ei ole tark – noh või siis olen täpselt napilt nii tark, et oskan vait olla. Nüüd panen erakorraliselt pausi vaikimisele ja teen ausa ülestunnistuse. Mul puudub asboluutne kirg lugeda toiduainete pakeneid, otsida neist E-ained, vaadata nende koostist, neid võrrelda. Otsida erinevatele toiduainetele tervislikemaid alternatiive. Kõik see. Ma väga VÄGA imetlen ja heas mõttes kadestan neid inimesi, kes oskavad, tahavad ja viitsivad sellega tegeleda ja selle läbi igasuguseid ägedaid retsepte välja mõtlevad ja imemaitsvaid toite teevad – ma oleks igakell, iga päev neid valmis sööma, võtaksin teise portsjoni juurde ka raudselt, aga ma ei ole valmis toiduaine pakendeid lugema. Ma ei ole üks neist ägedatest toiduentusiastidest (tsau, Mirjam!). Ja niikaua kui Algo ka ei ole, siis me lihtsalt kodus üritame nagu enamvähem nii teha, et kõhud täis oleksid – kuidagi. Nagu järgnevalt fotolt (baka II kurusus äkki, siis juba siis kursakad (tsau, Kellu!) hoolikalt jälgisid, et Lutter midagi untsu ei keeraks. Olen lõpetanud käsitöö ja kodunduse eriala, niiet olen tegelikult nii toidutehnoloogiast kui ka -keemiast saanud üpris sügava ülevaate ja praktikumi).

Ilmselgelt on tervislik ja toiteainete rikas toit aluseks ka tervislikule elule, headele mõtetele ja millele kõigele veel, aga kuna me kõik siin peres funktsioneerime siin enamvähem oma ajupotentsiaali piires, siis tundub, et kuidagi oleme selle toiduga manageerimisega ikkagi hakkama saanud. Aga ma olen absoluutselt teadlik sellest, et tegelt saaks ikka paremini küll. #Kogumispäeviku terve aasta kestev väljakutse on suunatud küll säästmisele, kuid aitab ka üldiselt oma valikud läbi mõelda. Veebruar on toidukuu, mille suurem väljakutse on säästa toidueelarvelt kuus 20%. Ilmselgelt suudaksime selle kohe ära teha kui üheks kuuks jätaks väljas söömata ja võib-olla kallimad toorained ostamata. Mõtlesime aga, et prooviks ikkagi sisukalt läheneda! Alustasime oma eelarve pidamist eelmisel kuul ja koos kõikide pereliikmete lõunate, ja hommiku ja õhtute ja väljas söömisega kulus meil toidule 654,4 eurot (ulmeline summa!) – niiet kui me nüüd hakkama saaksime 20% väljakutsega, siis peaksime veebruari lõpuks eelarvetabelis nägema numbrit 523,52 või väiksemat.
 
Oma toidukulude vähendamiseks ja menüü tervislikumaks muutmiseks, otsustasime koostada nädalamenüü. Lapsed saavad tööpäeviti hommikul-lõunal ja ootel süüa lasteaias. Algo sööb lõunal tööjuures (käib väljas). Mina söön lõuna kodus, aga eraldi kunagi ei kokka midagi, vaid söön seda, mis eelmisest õhtust jäänud või teen võileiba (also mu lemmiktoit). Niisiis menüü planeerisimegi nii, et hommikusöögid ja õhtud. Nädalavahetused jätsime ka praegu kahe toidukorra (hommikusöök + lõuna/õhtu) peale, sest tavaliselt on mingid sünnipäevad, küllakutsed, väljas söömised jm. Seega 7 X õhtusöök + 7 X hommikusöök ja väikesed vahepalad, selle kõige jaoks eraldasime tubli 50 eurot nädalas. Loomikult ei tähenda see, et menüü läheb 50 eurot, sest osad asjad on meil juba olemas (kuivained, maitseained jm) või näiteks munasid, kartuleid, hapukurke, moose jm saame Algo ema (ülihea kokk on ta ka) käest, Haanja kodukanade munad!
Meie kuuajane nädalamenüü väljakutse algaski nüüd, niiet vaatame, kas me suudame nädal aega mitte poodi minna. Nädalamenüü toorained tellisime kulleriga koju. Avastasin Coopi lehel mega laheda asja (I’m really sorry, kui kõik sellest juba teavad, aga ma olin väga amazed lihtsalt) – et saad valida retsepti ja siis sealt viskab kohe toorained, mida saad siis lihtsalt korvi laduda – proovisin ka nüüd ühe retseptiga seda varianti! Vaatame!
Sain Instagramis palju küsimusi menüü kohta. Vastasin, et mul on nii piinlik menüüd jagada, sest seal ei ole midagi, mille peale te ei tuleks, seal ei ole mingeid moodsaid “läätsehautis avokaado ja hummuse mahedas kastmes täiendatud tofuga” ega isegi spinati smuutit ei ole. Aga nüüd ma mõtlen, et äkki on veel keegi, kes ei viitsi üldse süüa teha (aga ikka teeb, sest no süüa ju tahaks ja peaks) ja tunneb ka piinlikust, et tema on see ainuke inimene maailmas, kes ei ole kunagi tofust midagi veel kokanud, siis teie nimel panen oma absoluutselt lihtsa menüü siia üles. Aga siinkohal ikkagi tervitan ka kõiki neid, kes neid moodsaid toite teevad ja panevad mind isegi mõtlema, et võiks ka proovida – ma veel tegudeni ei ole jõdunud, aga kui te piisava intensiivusega jätkate, siis mine-tea! Äkki kunagi teen midagi ära ka.
Hommikuti sööme, kas omletti või putru või võikusid. Algo alati teeb pudru ja omelti, mina tõstan võikude jaoks asjad külmkapist välja. Täpselt midagi siin paigas ei ole – vaatame, kuidas tuju (või mida järel on kapis), et mida mis hommikul prasjagu teha. Pühapäeval teeme seljanka, mille kõrvale pärmitaingast juustusaiad. Seljankat teeme nii palju (ja saiu ka), et esmaspäeval (kui on mõlemal suht tihe päev – vaatasime kalendrit ka kui menüüd tegime, et mida oleks millal reaalne teha ja millal peaks toit eelmisest päevast valmis olema) sööme seda seljankat, mis pühapäevast jäi ja loodetavasti juustusaiu ka jäi järgi – kui ei jäänud, siis soojad võikud saab kõrvale teha. Teisipäeval peedisalat, omeltt ja võiku (Algo jõuab teisipäeviti alles kell 22, niiet ma ei viitsi enda pärast väga pingutada – laste pärast ka ei muretse, sest nad päeval lasteaias korralikult söönud). Kolmapäeval ahjukartul, toorvorstid, eilne peedisalat ja hapukurk. Neljapäeval muretaigna põhjaga mingi vormike – asjadest, mis veel külmkapis on. Reedel tomatipüreesupp kanaga (see on see retsept, mille ma sealt Coopist võtsin) ja siis teeks pärmitaigast kaneelisaiu ka reede puhul või nii. Laupäeval endiselt püreesupp kanaga.
Selle menüü väljakirjutamine siia blogisse oli totaalne enseületus ja tunnen ennast nüüd nii paljastatult, aga loodan, et keegi lastekaitset ei kutsu. Igaljuhul. Lisaks siis sellele nädalamenüü toorainetele tellisime veel puuvilju ja tomatit (tomat on parim!) terveks nädalaks, jogurtit ja müslit, et kui kellelgi siin korteris viibivatest inimetest ootamatult oleks vaja ikkagi veel lisaks süüa ja elu on näidanud, et seda juhtub. Tellimata jäid kommid (ok ühe paki mahutasin ikka), mida ma muidu päris palju söön ja veel ei tellinud pähkleid, krõpse, juuste, mida muidu ka alati tellime. Loodan, et kui ikka nüüd isu tuleb, siis see inspireerib natuke kokkama ja retsepte otsima ja ise midagi valmis tegema ja mitte poodi minema.
Kuna eelnevalt ei ole me otseselt planeerinud kunagi oma menüüd (ja nt vaadanud kalendrit enne asju ostes, et äkki meid üldse kolm õhtut polegi kodus), siis on suur probleem toidu halvaks minemine ja siis ära viskamine. Et see kontrolli alla saada, siis otsustasime nüüd nii, et igakord kui midagi halvaks läheb ja ära tuleb visata, siis paneme selle asja kirja – nii näeme, et äkki on mingid kindlad asjad, mida me kunagi ära ei suuda kokata või tarbida ja saame edaspidi nende ostmist üldse vältida.
Väga ootan teie mõtteid nädalamenüü ja toiduga manageerimise kohta ja ägedaid retsepte muidugi ka! Rääkige, kuidas te kõik nii osavad selle toiduga olete? Mulle päriselt tundub, et ma olen ainuke, kes liha küpsetuskarbis ostab ja siis ennast hästi tunneb kui ise noaga kilesse augud sisse olen suutnud teha. Soovitan liituda ka Facebookis #Kogumispäeviku grupiga, kust saab see kuu ka väga palju häid nippe toiduga tegelemiseks!
Tekst ja fotod Anna Lutter
relatiivsusteooria #5 ja uue aasta (raha)lubadused

relatiivsusteooria #5 ja uue aasta (raha)lubadused

Juba viiendat aastat võtan ennast aasta alguses (või veidi rohkem kui alguses) kokku ja vaatan tagasi ja mõtlen edasi ja tõden, et kõik on suhteline. Relatiivsusteooria töötab endiselt laitmatult – kõik rasked hetked tunduvad tagasi vaadates, omg kuidas ma hakkama sain, aga no pagan polnud tegelt üldse hullu ju. Ja kõik mõnusad hetkek tunduvad päris norm oli, suht ok.

Panin üks päev meediaringis õpilaste poolt saadetud fotosid Jaapani reisist üles ja nad kurtsid, et maru keeruline on neid fotosid välja valida, sest kõik on nii ägedad ja olulised. Kuna saadetud fotode arv oli suur, siis mõtlesin, et püüan mõned välja võtta ikka, et mitte kooli Facebookilehe mälu kõike ära kulutada. Ja no – nii lihtne oli mu meelest valida – kohe vaatad, et palju pilte peaaegu sarnastest olukordadest ja no suht sama maastik veits erikülje alt – ei saanud aru, millest nad rääkisid, et raske valida või nii. A nüüd kui hakkan siin oma aastat kokkuvõtma, siis saan ikka aru küll. Mõtlen, et äkki oleks mõistlik kui inimese aastakokkuvõtte teeks mõni võõras inimene. Ta saaks kohe aru, et ops nii-nii. Palju sarnaseid projekte, see tundub igav, see pole oluline, see peaaegu sama mis üleeelimine – delete-delete-delete – ja ongi lühike kokkuvõte valmis. Aga no ei käi nii, ei saa nii, sest see relatiivsusteooria. Mõned maastikud võivad olla nii ühesugused ja nii väljast samad, aga mulle endale niiiii erineva tähtsuse, kogemuse ja emotsiooniga. Seega otsustasin ikka, et teen ise selle aasta kokkuvõtte ära! Ja no, uueaasta lubadused annan ka välja!

Jaanuar. Juba mitmes aasta järjest kui jaanuari alguses kööki uuendan, 2019 lisandus kööki kolm riiulit (see oli muuhulgas ka suht ainuke vaba sein me korteris). Sisustusteema laienduseks jagasin ka oma sisustuspoodide hacke ja oma lemmikuid poode. 16. jaanuaril allkirjastasin Kuudi rendilepingu – oh boy – mul ei olnud õrna aimugi! Aga inimestel, kellel vähe aimu on, nad võtavadki igasugu asju ette, mõtlemata ja nii. Jaanuaris veel midagi ei ehitanud (Algot pean silmas), aga plaani pidasin küll! Jaanauri jäi ka äge koostöö Legoga – mis on alati laste ja Algo lemmikosa minu tööst on.

Veebruar. Alustasime Mastermind grupiga, mis küll väga tööle ei läinud, aga sain sealt ägedad tutvused, mis tõid mu ellu Joanna ja Stuudio Nelki ja teise kaasvõitleja Triinu ja BAO play. Veebruaris algas ehitus – Algo ehitas ja ma muudkui mõtlesin igasugu asju välja, valisin kõiki neid olulisi detaile, mis teevad Kuudist Kuudi – ventilatsioonitorusid, 2 G ja 3 G kaableid aga kui päriselt aus olla siis asusin H&M koduosakonnast dekoratiivelemente ikka ka tellima, sest noh alguses tundus, et mis ta on – veits venttorusid ja värvi ja põrandahari ja ongi olemas.

Märtsis algas teekond Negavati võistlusel (PS kandideerimine sellel hooajal ka kohe-kohe algab 3.02.2020) – otsustasin sinna Kuudi projektiga kandideerida. Panin kokku oma lemmikmeeskonna Algo, Kadri ja Eva (tsau kõigile!). Koolitusime nädalavahetuseti (kuni maini välja) ja arendasime Kuuti. Algo arendas ehitustandril koguaeg – ööl ja päeval (ma ei tea, kuidas ta jõudis, aga ei hakka väga pead vaevama, sest usun, et kõigil meil tuleb elus ette hetki, kus me oma mehi üldse ei mõista, no lihtsalt üldse ei saa aru). Märtsis ostsustasime Kuudiga minna ka Hooandjasse (kõrvalmärkusena – 188 hoonandjat!!!) ja filmisime selle tarbeks klipi, kanadega ja puha! Märtsi jäi ka mitmeid toredaid koostöid – tervitused, Penosil, Kiigesellid ja Fazer! Käisime Erasmus pluss projekti raames Rumeenias nädal aega.

Siis teavitasin avalikkust oma kanditatuurist Euroopa Parlamendis. On suur õnn, et astun selle faktiga avalikusse ette 1. aprillil. Aprillis Algo muuuuuuudkui ehitas, ma muudkui tellisin ehitusmaterjali, otsisin koostöid – esimest korda ise kirjutasin erinevatele ettevõttetega koostöö mõtetetes ja mul on tõesti niiiii hea meel, et paljud neist ka said päriselt teoks – aitäh, Skandinaavia tapeedisalong, Fiskars. Poseerisime perega koos oma külmkapi ja selle sisuga Nipiraamatus ja siis tegin veel oma viimased töötoad stiilis “võtan õmblusmasinad auto peale ja sõidan sinu juurde ja õmbeleme kartulisalati ja hapukurgi vahel”. Ja siis aprillis juhtus veel üks maruäge asi – nimelt tuli välja emadepäevakott! Olin seda kaua arendanud ja sellel läks maru hästi ja ma olen siiamaani maru elevil selle pärast!

Terve mai alguse pakkisin ma kotte. Ema aitas ja õed aitasid ja Kairi aitas ja koguaeg pakkisime. Oluline ja märkimisväärne on ka see, et kott on esimene annalutter brändi toode, mille valmistamisel ma ise ei osale – küll aga oli ka pakendil vaja detaile käsitsi töödelda ja seal olin tegevrollis. Vahepeal ikka jõudsime teha Õhtulehega koostöös ühe väikese videojuhendi ka. Teemaks lapitehnikas padi taaskasutuskangast. Algo ikka ehitas, mu isa aitas vahepeal ka ja vanaema koguaeg aitas ja õed ja Eva ja kõik aitasid! Filmisime pooleli olevas Kuudis Negevati tarbeks Kuuti tutvustava video, mis pidi välja nägema nagu oleksime valmisolevas Kuudis. Panime tapeeti ja käisime Ikeas ja sättisime asju riiulile ja pühikisime ja pesime ja värvisime ja. Uh, MEGA edukas Hooandja kampaania lõppes ka maikuus – aitäh kõikidele nüüd ka (nägite ikka enne, et ma kirjutasin, et teid oli 188!)! Te nimed on Kuudi seinal ja ma olen nii tänulik! Eraldi tsau Mirjamile (Tsau!), kelle entusiasmi kaasmõjul sündis Kuuti suurem köök, milleta ma Kuuti praegu ette isegi ei kujutaks.

 Juuni. Kuudi avapidu, mida siiamaani härdusega meenutan (no niipalju kui meeles on). Esiteks nii palju ägedaid ja häid inimesi; teiseks Kuut sai valmis – aitäh kõigile mu hooandjatele, sõpradele ja perele, kes selle ära tegid – I mean Algo!; ja kolmandaks Saatpalu ja Rebane. Peost saad rohkem pilte ja juttu näha ja lugeda blogipostitusest (fotod tegi Kristina Kaiva ja armsa video Igor Novitski Visuals). Peale pidu taastusime. Juuni lõpus tegin Algole üllatusreisi Berliini (tsau, Riin), Algo ei teadnud sellest midagi kuni ma talle tööjuurde sõitsin ja käskisin taksosse tulla.

Juuli ja august. Tantsupidu. Kristini ja Marko pulmad (tsau!), mida ma dekoreerisin. Hullult kahetsesin, et sellega kunagi mitu kuud tagasi nõus olin olnud, et no – ma ei saa hakkama ja rikun kahe inimese elu oluliseima päeva ära – aga kokkuvõttes jäin ise tulemusega enamvähem rahule. Pulma teemaks oli lennureis ja kõik dekoratsioonid lähtusid ka sellest (olen juba jõudnud faasi, kust meisterdatud asjad lähtuvad milestki. Läheb hästi, Anna) Siis tegin veel mitu korda Bredenile pildistamist, muuhulgas pildistasime ja filmisime talvekombesid koos lumega (juuli ja augusti kokkuvõttes oleme). A no praegu õue vaadates, siis see talvekombede filmimine kõlaks ka praegu paras seiklus :). Kui aus olla, siis ega peale nende paari suurema projekti rohkem nagu suvel vaeva väga ei näinudki, hull isu oli Kuudi koduleht valmis teha (tsau, Eva ja Kullar) aga no ei teinud seda. Ei tulnud nagu vaimu peale, siiamaani tegemata, häbiots. Parim kaup leti alt. Käisime Algoga rohkem kui mitmel Dagö kontserdil. Mängisime rannavollet, vaatasime võrkpallimänge. Lapsed käisid iga kuu nädal aega maal (appi, kuidas ma ootan suve ja tervitused siinkohal ämm Liiale – päriselt selline ämm on lihtsalt suurim luksus – kahekesi on nii äge kodus olla). No ja siis ühe Loov Eesti võistluse kaudu võitsin oma meeskonnaga harukordse elamuse – Kuudi arendamiseks metorlus minu ühe suure lemmiku ja eeskuju Reet Ausiga. Programm päädis Reeda külastusega Kuuti.

Septemberis algas jälle kool. See tähendas ka lasteaeda ja muidugi lubadusi, et nüüd küll võtan ennast kokku ja teen kodulehe valmis, hakkan kikilipse varem tootma, jõulusussid teen ka valmis, üldse olen parem ja värki. A no kõik algas ja jätkus nii nagu igal septembril. Et siis ega suurt midagi ei muutunud ja midagi valmis ka ei saanud. Tuleb lihtsalt endaga leppida. Mingis suvesegaduses olin jah öelnud sellisele projektile nagu Solarise keskuse jõulukaunistused. Ideaalis plaanisin need siis septemrbis valmis saada, juhtus sama, mis kõige muuga. Ideaal ei töödud. Ma täpselt ei tea, kust te selle info leidsite või kuidas Kuuti jõudsite, aga tuleb tõdeda, et üha enam olid nädalavahetused minul hõivatud Kuudis pidutsemisega! Et siis guugeldasin just, et Kuudi FB lehe lingi saada ja Googlis ilmus selline pilt nagu allpool paistab. Seega, veelgi enam üllatunud, kuidas te julgesite tulla Kuuti, mille eelvaade näeb väja selline.

Oktoober. Õpetajatepäev (tervitused kõigile õpetajatele!). Isadepäevaks valmistumine, kokandusõhtud Kuudis koos Mirjamiga! Koostööd uute – Sirvi.ee ja vanade lemmikutega Iittala. Oktoobris käisin ka Erasmus projekti raames nädal aega Portugalis (tsau, Merle!).

Novembris kohe kui isadepäev lõppes – lisaks kikilipsudele oli isapäev teemaks Solarises toimunud kotitrükkimise töötoas – algas jõul ja jõulususside uute mudelite tootmine, pildistamine ja laialisaatmine. Mängisime perega võrkpalli ja novembri lõpus üldse hängisime perega suht palju koos. Eriti öösiti ja enamasti seda Solarise keskuses – ehk siis panime kahe ööga üles kõik Solarise keskuse jõulukaunistused (tsau, Algo, is, emps, Iia, Kata ja Liia, kes lapsi hoidis) ja tervitused ka Kairile, kelle abiga enamus nendest tuttidest teoks said! Esimest korda elus oli mul töövari. A, ja praktikant tuli mul ka – olen mõlemale neile rollile ka sellel aastal avatud – anna endast märku! Kirjutasin menuka blogipostituse päkapikk Tõnu ainetel ega rohkem suuremat ei jõudnudki. Millalgi koos Bredeniga tegime ägeda DIY video sellest, kuidas kinnitada mütsile tututti.

Detsember. Ühelhetkel keegi küsis, et kas neid kandekotte saab õpetajale ka – kohandasin seda pakendit veits ja sai küll – ja kuna Eestis on hästi palju õpetajaid, kes on kandev jõud, siis saatsin üsna palju detsembris neid kotte jälle laiali! Kolmel esimesel detsembri laupäeval meisterdasin Solarise keskuses nahast võtmehoidjaid ja detsembri kolm esimest nädalat oli ka Kuudis väga tihe – nagu ka november. Koostöös Solarisega ilmus lugu Annes ja Stiilis ja Pere & Kodu jõulueri kaanetüdruk olin ka (endal ei ole siiamaani õnnestunud seda ajakirja saada, olen vist tänulik). Sirvi.ee-le tegin päris mitu video kingipakkimisest (tsau, Anete!). Siis andis mu põlv alla (healoomuline kasvaja vasakus põlves, kolm aastat tagasi opereeritud ja kiiritatud) ja ma sattusin erakorraliselt operatsioonile jälle. Siis veel tähistasime Pääreni sünnipäeva ja peale seda ka Jeesuse sünnipäeva. Üle mitme aasta oli meil kõigil koos kaks nädalat puhkust – selle jooksul pidutsesime, magasime, mängisime Legodega, käisime Soomes, käisime Lätis, lapsed viibisid tädidel ja vanaemal külas ja no väga tore oli!

Ega muud ei teinudki.

Kuidas see kõik siis kokku võtta? Ma võiks lihtsalt öelda, et oli nii maru äge aasta, et veits elevil kui keegi aasta alguses kirjutas, et soovin sulle veel paremat aastat kui eelmine.

Heietada on tore, et nii oli ja naa oli ja see meenutamine on ka väga vajalik, et korraks rahul olla ja lihtsalt hästi rõõmus kõige ja kõigi nende üle, kes mu ümber on. Aga kokkuvõttele järgneb analüüs – mida parandada – mida ettevõtta uuel aastal? On aeg seada sihid! Minu uusaasta lubadus oli valmis teha Kuudi koduleht. Ma ei ole sellega siiani veel alustanud, aga ma ei ole ka veel loobunud sellest ideest ehk siis teisisõnu spordiklubi kuukaart on tehtud, aga spordiklubisse veel jõudnud ei ole. Niiet sellega tegelen!

Teiseks, lubasin õpsidele jõululauas oma uusaasta lubaduseks, et hakkan rohekm lugema. Tänaseks on selgunud, et lubadustel on kombeks täituda ja hakkangi lugema – võtan osa  Swedbanki #Kogumispäeviku ägedast rahatarkuse projektist ja hakkan raha lugema – aastaaega järjest! Olen üks 30 000st, kes on sel aastal säästmisväljakutse vastu võtnud ja kes oma teekonda rahamaailmas kajastavad. Kui ma oskaks Taro kaarte laduda, siis ilmselt need näitaksid, et olen see, kes feilib pidevalt ja sellega teisi innustab, et ah ta on ikka hullem! Niiet kui sa oled mõelnud, et tahaks ka oma rahaasju läbimõeldumalt manageerida edaspidi, siis tule ka #Kogumispäeviku gruppi ja Tätte garantii, et ma olen ikka hullem.

Mul on olemas säästupuhver ja tänu sellele tunnen ennast vist nii hästi, et kui mingi mõte midagi osta tuleb, siis teen kohe teoks, ilma et mõtleksin, et kas see asi või elamus päriselt ka väärib panustamist. Ma arvan, e kui ma peaksin millegi nimel koguma, siis jääks palju väljamienkuid tegemata, sest isu jõuab ära minna. Minu säästupuhver asub  mu tavakontol ja on igati ligipääsetav – iga kell, igas kohas, igas mahus – nii palju kui kogumispäeviku grupis lugenud olen, siis nii vist tegelikult ei olegi hea ja see vist põhjustabki sellist halba olukorda, et tunnen, et võin kõike alati osta. Igaljuhul sellele probleemile kavatsen ka kiiremas korras sealt lahenduse leida!

Seadsin Kogumispäevikusse minnes endale eesmärgi – koguda aastaga kokku breketite raha – jep, ma saan endale breketid, esimesed proovid ja fotosessioon on juba tehtud! Teine eesmärk on mul ka – ma lihtsalt tahaks hakata järge pidama rahaasjadega. Nagu eelnevast lõigust selgus, siis ega ma oma otsuseid läbi väga ei kaalu. Tegelikult puudub mul isegi ülevaade kui palju ja kuhu ma kulutan. Niiet käitun (tarbimiskäitun) nüüd terve jaanuari normaalselt, panen kõik andmed excelisse (hea exceli alus siin lingil) ja siis hakkan analüüsima ja selle pinnalt siis parandusi tegema. Hästi hea on see, et #kogumispäevikus on terve aasta igal kuul fookuses erinev teema ja nii saab iga kuu millelegi pühenduda. Jaanuar on eelarve kuu ja see on üks nendest kuudest, mis tundub mulle väga põnev ja elumuutev.

Kindlasti on mul nii midagigi öeda sellistel teemadel nagu ettevõtlus ja lisaraha teenimine (juuni), kodu (aprill) ja kingituste tegemine ning DIY (detsember). Aga ise ootan ka väga toidukuud (veebruar) ja investeerimisele ja pensionile pühendatud kuud (märts) – ja neid ennekõike siis selleks, et ise erinevaid hacke ja teadmisi saada. Niiet läheb lugemiseks – tule ka minuga #Kogumispäevikusse, alustame koos ja saame rahatargaks (või vähemalt rahatargemaks) aasta lõpuks!

Mis Sinu fookused uueks aastaks on? Raha lugema koos minuga või lihtsalt lugema? Sprodiklubi või lihtsalt klubi? Dieettoit või lihtsalt toit?

Tekst Anna Lutter. Aitäh, 2019 ja kõik, kes siia oma osa andsid!

 

 

mida päkapikk kommi asemel sussi sisse tuua võiks – jõuluseiklus

mida päkapikk kommi asemel sussi sisse tuua võiks – jõuluseiklus

Et selle postituse tagamaid lähemalt seletada pean ütlema, et kõik sai alguse sellest, et ma sain lapsed. Paar aastat esimese lapse sünnist läks mööda ja justkui nagu polnudki suurt midagi, aga siis ühel hetkel sai selgeks, et nüüd peavad päkapikud käima hakkama. Nagu kõigile teistele, siis ka mulle ootamatult selgus, et kuidagi mugavalt on need väiksed punased vennad kogu vastutuse mulle lükanud ja ma siis aga muudkui vastutagu, hiiligu ja tassigu asju, eta šišn eta karma. Esmalt see kohtuniku roll – oli siis hea laps või ei olnud: oli see puhas jonn või põhjendatud emotsioon, mida väike inimene endast välja lasi; oli see tobe nali või täiesti kogemata dušši all veerenud ja seal tükkideks laiali kukkunud wc-paberi rull; oli see õnnetus või grupiviisiline, planeeritud käeline tegevus kääridega minu ajakirjade kallal. Panen või ei pane siis täna? Ettenägelikuna mõtlen, et a, mis hommikul saab? Ja kui põhjalikumalt kaaluma asun, siis üldjuhul selgub, et ega see nii hull nüüd ka ei olnud, ei olnud tegelt ju? (ise pingsalt järgmist hommiku visualiseerides).

Meil lapsed tohivad kommi süüa küll – mitte nagu, et kott ette ja läheb minna, aga ma annan neile mõnel päeval oma varudest ühe (st mõlemale ikka ühe) ja mõnikord saavad kinos näiteks kummikomme ja mõnikord kodus ka. Aga no kui saab, siis pigem üritan neid mitte nendest üle toita – seepärast söön ise palju komme, et laste tervist hoida ja neid nende eest hävitada, ennastohverdavad nagu me, emad, oleme. Niisiis olen oma päkapiku rollis püüdnud alati kommipakist välja mõelda! sellel aastal sain ühelt toredalt naiselt küsimuse, et ütle, mida sussi sisse panna! Ja ma mõtlesin, et teen siis oma laste sussi sisud varakult valmis ja jagan teiega ka!

Tegin sellise jõuluseikluse, mis lisaks mõnele kommile ja mõnele asjale sisaldab ka kirju ja tegevusi, mida Päären ja Pelle päkapikk Tõnu soojal soovitusel sooritama hakkavad! Kõik asjad ostsin kiirelt Solarisest, enamik asju tuli Tigerist, aga mõned asjad ka veel Apollost, Biomarketist ja Apothekast. Niiet jagan nüüd järjest nimekirja asjadest (koos hindade ja päritoluga) ja kaasas olevate kirjade sisudest. Ja kuna ma juba kõik kirjad varakult valmis tegin, siis laadisin need ka üles, niiet kes soovib, siis saab endale otse alla laadida (ja välja printida ja ära kaunistada) ja ka kasutada jõuluseiklust päkapikk Tõnuga – lingid leiab postituse lõpust. Alustame nüüd esimesest detsembrist!

1. Tervitus kiri koos nime mõistatusega (vastus on TÕNU – mu joonistusoskus on rohkem teoreetiline :)) ja lapse nimega jõulususs (annalutter.com, 17 eurot).

2. Salamärkmik (Tiger, 1 eurot) ja kiri, mis ütleb, et palun joonista märkmikusse asju, mis sind rõõmsaks teevad!

3. Kommipakk (Tiger, 0,5 eurot).

4. Riiete/ koti külge kinnitatav märk (Tiger, 0,6 eurot/ tk) + kiri, mis ütleb, et laps ehitaks päkapikule maja (nt legodest, papist, muudest klotsidest, nukumööblist) ja paneks selle akna peale, et päkapikk öösel puhata saaks!
Äge on kui sa teed väikese päkapikumütsi ja paned selle hommikuks lapse ehitatud maja sisse justkui ta oleks seal magamas käinud.  Mütsi saab teha väikesest tükist punasest riidest (nt vana sokk) + meigi selle vatipadja väikese tükikese teed palliks ja liimid kõik pulgaliimiga kokku – easy!

5. Ära siis unusta mütsi panna! Tegevusvihik vastavalt lapse vanusele (Apollo, 2,45 eurot).

6. Meisterdamiskomplekt, kus saab pesulõkse kaunistada (Tiger, 1 euro).

7. Markerid (Tiger, 1 eur/ 2 tk) ja kontorinäts (Tiger, 1 euro). Kaasas kiri, mis ütleb, et laps teeks oma tuppa seina peale näituse – paneks nätsuga pildid üles ja joonistaks juurde ja kasutaks vanasid!

8. Ümbrik (0,20 eurot) + mark (0,65 eurot) – kaasas kiri, mis ütleb, et eilne näitus oli nii tore ja et laps valiks sealt mõne pildi ja vanaisale ja vanaemale või onule ja tädile või sõbrale saadaks!

9. Lukuga rahakassa/ laegas (Tiger, 2 eurot) – kaasas kiri, mis ütleb, et päkapikk  Tõnu ei jõudnud seda rasket asja sussini tuua ja üllatus on peidetud elutuppa (ehk siis rahakassa tuleb mitte viia sussi vaid peita elutuppa).

10. Kleepsud (Tiger, 1 euro) ja kaasas kiri, mis ütleb, et üks luuletus (mille öösel oled musta salamärkmikusse kirjutanud) tuleb pähe õppida. Armsad jõululuuletused.

11. Kummitustega sokid (Tiger, 2 eurot).

12. Taskulamp (Tiger, 1 euro) ja kiri, mis ütleb, et päkapikk Tõnu teab, et laps püüdis Tõnu öösel näha, aga Tõnu on ikka nii maru kiire, et keeruline teda näha, aga Tõnu pani taskulambi kaasa, et ikka paremini näha!

13. Kommidest käevõru (Tiger, 0,5 eurot).

14. Piparkoogivormid (Tiger, 2 eurot) ja kiri, mis ütleb, et jõuludeni on kümme päeva, viimane aeg ema või isaga piparkooke teha, samuti palub päkapikk ühe piparkoogi endale akna peale jätta ööseks.
Öösel oleks tore see siis ära süüa ja natuke puru alles jätta.

15. Ära siis piparkooki ära unusta võtta + natuke puru maha jätta! Kommid (Tiger, 0,5 eurot).

16. Autoteeteip (Tiger, 2 eurot).

17. Küünal (Tiger, 0,3 eurot) ja kiri, mis õpetab küündlaga salakirja tegema! Kiri ütleb, et päkapikk on ka ise juba salamärkmikusse ühe salajase teate/ pildi jätnud (see tuleb Sul siis ära teha) ja siis laps saab vesivärvidega üle värvides teada, mis seal on.

18. Templid ja templivärvid (Tiger, 3 ja 2 eurot) – kaasas kiri, mis kutsub üles jõulukaarte valmistama. Päkapikk soovib, et laps ühe kaardi ka talle teeb ja selle aknalauale valmis paneks!

19. C vitamiiniga astelpaju pulgakomm (Apotheka, 0,5 eurot).

20. Võta eelmisel õhtul lapse valmis pandud kaart ära! Võtmehoidja toorikud ja marekrid (Tiger, 1 ja 3 eurot) – kaasas kiri, mis ütleb, et laps sajala emale ja isale jõuluüllatuseks võtmehoidjad joonistaks!

21. Kleeplindid (Tiger, 2 eurot) ja kiri, mis ütleb, et laps eelmisel päeval tehtud võtmehoidjad ära pakiks!

22. Pulgakomm (Biomarket, umbes 0,35 eurot) – kiri, mis ütleb, et oma tuba tuleb ära koristada.

23. Kleepsud (Tiger, kompekt 4 eurot, 2 riba = 0,9 eurot).

24. Kommid (Tiger, 0,5 eurot) ja kiri, mis ütleb, et Tõnul oli lapsega nii tore ja järgmisel aastal jälle!

Selline jõuluseiklus siis päkapikk Tõnuga. Kõik päkapikk Tõnu kirjad saab alla laadida PDF formaadis või jpg failidena. Juba vabandan ette, sest nägin töötlemise käigus, et päkapikk Tõnu oli kiirel jõuluajal sisse lasknud nii mõnegi kirjavea – vabalt võid tekstid enne lapseni edastamist ära paranda ja Tõnule vastava sisulise hinde alla panna. Ega seal Korvatunturimaal ilmselt kooliharidusele üleliia tähelepanu pöörata.

Kui palju see kõik siis kokku maksab? Kuna mul on lapsi kaks, siis kõiki templeid ja värve ja marke ja ümbrikuid paneksin ühe komplekti kahe peale! Ehk siis kui nüüd arvutan kulu ühele selle mudeli järgi lahti, siis oleks see ühe lapse kohta 24,45 eurot + jõulususs 17 eurot. Praegu on päkapikkususside kampaania, kus saab viis sokki nelja hinnaga – seega võta sõbranna kampa – vähendame pakendamise ja tarnspordi jälge, kasuta epoes koodi “minahoolin” ja tellige oma sokid koos ühe pakiga ja palju soodsamalt. Jess! Minu päkapiku kohustused on nüüd detsembris paaaalju lihtsamad – aga kui Sul mingeid häid ideid, siis jaga minu ja teistega siin kommentaarides! Kas oled ka mõnda sellist seiklust oma lastele varem teinud?

Fotod, tekst ja failid Anna Lutter. Aitäh, Solaris!

 

hästi hoitud saladus

hästi hoitud saladus

Kui ma üle pika aja Päärenile lasteaeda järgi läksin – remargi korras, et tavaliselt käib Algo, mitte, et Päären seal oleks sunnitud mitmeid nädalaid järjest viibima – siis see, mida ma rühmas nägin, seletas nii mõndagi. Me oleme Algoga juba kaks aastat mõelnud, et kuidas ometi kõik vanemad on nõus lastele koguaeg uusi pükse ostma või kas Päären pahatahtlikult äkki lõhub salaja oma püksipõlvi või – no ühesõnaga tugev kurvameelsus tuleb peale kui põhimõtteliselt viie kandmiskorraga on inimene võimeline oma püksipõlved ära kulutama. Otsustasime proovida Bredeni põlvelappe (7,90 eurot), kirjutasin sellest ka blogis, kuid peale ühe paari lappide paigaldamise Algo entusiasm kuidagi lakkas ja nii me olime siis selles augus tagasi. Kuni, kuni ma läksin Päärenile järgi ja nägin kui alatult on minu eest varjatud asjaolu, et kõik teised lapsed on lasteaias lühikeste pükstega – geniaalne.

Mulle endale ei meeldi üldse talvel (ja suvel ja sügisel ja kevadel) paljaste säärtega olla ja ilmselt selle pärast ei olnud ma antud probleemi lahendamisele ka kunagi nii lähenud. Nüüd aga otsustasin, et kevad ka tuleb ja aeg on unustada püksipõlvede lappimised või vanakoolistiilis augu kinni õmblemised (mille – Algo vanaema poolt sooritatud – musternäidis allpool vaadeldav on) – aeg on katktiste ja määrdunud põlvedega pükstest teha lühkarid.

Lühkarite tegemine on imelihte. Vaja läheb paari katkiste põlvedega pükse, kääre, niiti, nõela ja ühte tassi kohvi. Lõika üks säär maha nii napilt augu juurest kui saab, joo kohvi. Murra pükste sääred üksteise peale ja esimese järgi lõika maha ka teine säär, joo kohvi. Pane niit nõela taha ning murra lõikeäär kaks korda tagasi (umbes 0,5 – 1 cm ulatuses) – õmble peitpistega kinni kogu lõikeääre ulatuses, joo kohvi. Valmis – hea töö, võta üks komm ühe ja teine komm teise sääre eest! Eriti soovituslik on kohe mitu paari pükse korraga lühkariteks toota.

  

Kogu mäng käib põlvede peal nendel kahel vennal. Tüdrukutega on vist lihtsam, sest nukuvankrit lükatakse pigem ju püsti? (#võrdõiguslikkus) Nii väga kui ma sellest uuest lühikeste pükste elu hackist ka vaimustatud ei ole, siis ma tean, et vahel läheb pikki pükse ka vaja. Pääreni ja Pelleni jõudsid ühed Bredeni pikad püksid (23,90 eurot). Ja need ei ole mingid tavalised – viis korda kannan ja põlv aukus püksid – vaid Breden on – Algo eriliseks rõõmuks – juba ise pükste põlvedele lapid peale pannud life hack #2. Seega on nende prognoositav vitaalne eluiga tunduvalt pikem ja kuna põlvelapid on juba disaini sisse kalkuleeritud, siis püsib disanterviklikkus ka pärast endapoolsete lappide lisamist.

Ja kui keegi tunneb ennast – peale selle postituse läbitöötamist – Sherlock Holmesi või minu poolest Frida Arrakuna ja loeb ridade vahelt välja midagi kahtlast, tajub õhus midagi, mis on ütlemata, siis on teil absoluutne õigus – tõepoolest on Breden mind valinud enda influenceriks. See töö ei ole mulle sugugi võõras – mul on kodus kaks last ja mees, keda ma püüan igapäevaselt mõjutada – toidulaua taga, hambapesu järjekorras, raamatu riiuli ees, voodisse minekul.

Selle ägeda koostöö alguse tähistamiseks saab 9.-11. aprillil  Bredeni (.ee) epoes koodiga ANNALUTTER20 kõikidele retuusidele ja beebipükstele -20% suuruse soodustuse! Juhuu! Soodustuse saamiseks peab olema sisselogitud.

Fotod ja tekst Anna Lutter. Aitäh, Breden