Viimased päevad on olnud emotsionaalselt superkeerulised, sest mis valmistaks ühele eestlasele veel suuremaid raskuseid kui komplimentide ja kiituste vastu võtmine? … jah, nende tegemine on veel komplitseeritum. Ma olen ülirõõmus iga hea sõna, pika kirja, kiire laigi, sisuka kommentaari ja kallistuse eest, mis viimasel ajal mulle osaks on saanud ning
Võrreldes sellega, mitu küsimust Päären viieteistkümne minuti jooksul genereerida suudab, jäite teie oma küsimuste püstitamisega muidugi piinlikult tagasihoidlikuks. Samuti jäi tagasihoidlikuks küsimuste raskusaste, sest õmblusmasinate kohta oskan ma ikka üht-teist öelda ja oma lemmikuid Instgrammereid viidata, aga Pääreni konstrueeritud küsimustele – “Miks ma magama pean minema?”, “Kus selle legomehe juuksed on?”, “Kui
Kui keegi küsiks mu käest, et mis on kõige tüütum asi maailmas, siis ma teaks kohe vastust! Kuigi kartulite koorimine on ka üks imelikumaid ja tüütavamaid tegevusi ning nõude pesemine ka, siis õmblusmasinate (ja -tarvete) välja tõstmise tüütustaset ei ületa miski, päriselt ka! Ülitüütu! Kartulite koorimisele olen alternatiive leidnud riisi, pasta
Kunagi kirjutasin oma armastusest pappkastide vastu (loe ja näe SIIT). See armastus ei ole sugugi raugenud, vastupidi. Seega otsustasin ühe – täiesti kanga- ja õmblusvaba – variandi veel välja pakkuda. Tundub, et kevadvõnked on ka minuni jõudnud, sest nii karpidelt endalt kui fotodelt võib leida seekord rohkelt (väga rohkelt) värvi! Vajad: – Kaanega
Ehkki veel kolm kuud tagasi kui Päärenit küsitlesime, oli ta täiesti kindel, et ta ei taha jõuludeks beebit, vaid soovib hoopis põm-põm-i (tlk trumm), siis tänaseks on ta oma hoiakuid natuke muutnud. Beebi ei ole kohta wish list-is endiselt küll saanud, kuid kellestki, kellega koos mängida saab, ta ära ei ütleks. Ja no kui
Ülesvõtteid möödunud sõbrapäeva emotsioonidest ja tähistamistest on tore – vahelduseks digitaalsele maailmale – seinale füüsiliselt välja panna. Fotod võib välja printida otse oma koduprinterist, kuid tasuks jälgida, et kasutad head paberit ning valiksid printimisseadetest „fotoprogrammi“ see annab kvaliteedile ja lõpptulemusele palju juurde. Minu vöötatud fotod traditsiooniliselt monokroomses gammas. Nende printimisel tasub
Mõnikord juhtub, et keegi tituleerib mind (ilmselges meelte segaduses) fotograafiks. Igal sellisel hetkel tunnen ma enda sees kohutavat piinlikust, sest ma olen ise alati väga skeptiline selliste persoonide (seal hulgas iseenda) suhtes, kes on omale peegelkaamera soetanud ja püüavad sellega, ilma teadmiste, kogemuste ja nägemuseta, saavutada midagi sellist, mille jaoks
Jõulud! Tõenäoliselt on ühele harju keskmisele inimesele juba novembri algusest selle püha saabumisest aimdust andnud raagus puudel sinistes tunkedes ronivad džentelmenid; punaste tüttmütsidega ehitud näotud Koduextra ja Jyski reklaamlehed; pakkepaberi rullidega kaubanduskeskustest väljuvad naisterahvad ja õhtuti diivanitel hõõgveini joovad abikaasad. Minu selle aasta kõige suurem jõulutunde tekitaja on aga vaieldamatult
Ehki alateadvus kosutab mind ikka ja jälle kuskilt kaugest põhikoolist saadud teadmisega, mis väidab, et inimene õpib oma enda vigadest, siis mina olen konstantselt otsustanud oma alateadvuse aatelised püüded kõikvõimalikke meetodeid kasutades maha suruda ja ära eirata. Jah, ma ei ole oma vigadest õppinud. Ajalugu kordub. Kui ma eelmisel aastal
