kui pidutseda, siis ikka põhjalikult ehk Kuudi avapidu

kui pidutseda, siis ikka põhjalikult ehk Kuudi avapidu

Mulle on vanemad ikka õpetanud, et kui midagi teha, siis põhjalikult. Minu tutvusringkonnas on palju pöörasemaid ja täiuslikemaid versioone nendest täiuse otsijatest (tsau, Kata ja Kellu!), aga ma ise ikka ka püüan. Püüan alati põhjalikult!  Viimane asi, mille ma põhjalikult ette võtsin oli peo pidamine. Täpsemalt siis Kuut avapeo. Nagu näha, siis kulus tervelt kolm nädalat, et sellest pohmellist melust väljuda ja kõik see ühte postitusse kokku panna.

Kogu minu pere on Kuudi projektiga viimased pool aastat hullupööra vaeva näinud, rõõmu ikka ka. Sest ma usun, et kõik, kes avapeol käisid ja vanaema või kellegi teisega mu perest jutule said, said aru kui palju nalja saab, eriti minu kulul muidugi.

Ma olen saanud nii palju kirju ja sõnumeid tuttavatelt ja vähem tuttavatelt, mille sisu ütleb, et see, mis Kuudis 7. juuni õhtul juhtus oli midagi eriti ägedat, head ja ainult guud vaibsi täis! Ja ma olen enam kui nõus. Kahtlemata on veesooned sellel hoonel õige koha peal. Nõks jäi aega puudu ja mõned detailid ei olnud viimaseni paigas, aga pagan! See vaimsus ja tuju, mis sellel reede õhtul ühes kanalas oli, see oli kirjeldamatu ja muidu ei oska ette kujutada kui koahl ei olnud! Aitäh kõigile, kes oma panuse sellesse andsid ja läbi astusid!
Ma ei jõudnud kõiki täpselt lugeda, aga kokku käis Kuudist läbi umbes 120 üliägedat inimest. Alguses arvasin ka, et no mis see ära ei ole, teeme avapeo, hakime kartulisalatit ja ahjus vinkut veits ja värki, aga ühel hetkel kui külaliste nimekiri juba 80 piiri ületas, sain aru, et siin tuleb ikka suuremat orginisatoorset tegevust teha kui täidetud munad ja singirullid. Maailmaparim idee oli peo korraldamisesse kaasata oma sõbrannad ja õed (tsau, Eva, Riin, Kata ja Maria!).
Mul oli peole kaks tingimust alla mille ei saa 1) Lauri Saatpalu + Peeter Rebane, 2) peab saama veini. Eva arvas, et oleks tore kui saaks ka midagi meisterdada, sest selleks ju Kuut ongi! Nõus – ühisloominguna valmis Kuudi esikusse tutikestest kompositsioon. Sinna said anda oma tuti näol panuse kõik, kes soovisid – mu meelest kukkus väga äge välja – st ei kukkunud välja vaid lõite midagi eriti ägedat!
Peale tutikeste sai Marella (tsau ja aitäh!) kannatliku juhnedamise abil trükkida endale – enda disainitud templiga – poekoti – ülitore on olnud nendest näha pilte – näidake veel! Eriti tore oli veel see, et musta värvi kulus palju, ma näen, et meil on sama maitse, pole sinu maitse mina… haha.
Lisaks meisterdamisele otsustasime teha ka meeskondliku viktoriini – selle koostas ja viis läbi mu õde Kadri. Tegime seda Kahoot keskkonnas – ehk siis meeskond sai nutitelefonis anda vastuse ja kohe ilmusid ekraanile tulemused ja õige vastus. Ainuke miinus sellisel lahendusel on see, et kiiruse eest saab punkte ja nii jääb diskussioon meeskonna sees liiga tagaplaanile. Niiet kui keegi teab Kahootile head alternatiivi, kus kiiruse eest punkte ei saa, siis ootan soovitusi!
No ja siis muidugi esines Eesti parim poistebänd koosseisus Lauri Saatpalu ja Peeter Rebane. Ma ei ole kindel kumb mulle rohkem pähe hakkas, kas vein või nende laul ja mäng. Polegi võib-olla oluline. Aitäh, Lauri ja Peeter, see oli hea, mis te tegite!
Mis siis veel? Süüa sai, tordi tegime Kadriga eelmisel õhtul ise – kõige suurema küpsisetordi, mida ma olen elus teinud – 25 küpsist pikk ja 5 küpsist lai. Kuna Anna unustas mõelda tordikaunistustele, siis enne veel kui ise sellest aru sain, olid Eva ja Kadri suutnud tervituseks toodud šokolaadid ära riivida ja vahukoore ära vahustada ja kui ma poleks praegu kirjutanud, poleks keegi arugi saanud, et kriitiline oli selle tordiga vahepeal.
Pidu kestis väidetavalt varaste hommikutundideni. Ise pidasin ühel hetkel heaks Kuudis puuduvad majutustingimused ära proovida. Hommikul ärkasin põrandal olevatelt madratsitelt – ühel pool oli Algo ja teiselpool naabrimees, külaelutothemax. Ja kui kõik see tundub justkui juba üks eriti hästi läinud pidu, siis kui ma püsti tõusin ja Kuudi teise otsa jõudsin sain aru, et Eva, Kadri, Maria, Riin, Merle, Grete ja mu vanemad ja vanavanemad on kogu peo ära koristanud! Päriselt! Selline elu ongi. Kuudvaibsõunli ja alati põhjalikult, sest ema ja isa nii õpetasid! Aitäh! Ma olen niiiiiii tänulik!
Ja nüüd on avatud ka Kuudi Instagrami ja Facebooki leht – koduleht ja broneerimisüsteem ootavad veel järge!
Avapeole aitasid lisaks sõpradele ja perele kaasa: Ukas, GKR brands ja Fruuti smuuti, Kristina Kaiva Photography, Igor Novitski visuals (video tuleb varstiiii!) – aitäh!
Tekst Anna Lutter, Fotod Kristina Kaiva Photography – rohkem pilte SIIIIIIN
viimane postitus…

viimane postitus…

… seeriast ehitus ja Kuut, võib-olla. Selline on vähemalt minu helesinine unistus! Aga ehitusel juhtub nii mõndagi, niiet ma usun, et see “võib-olla” on seal asjakohane. Väga loodan, et järgmine postitus teemal “Kuut” ütleb, et pühkisime just tolmu, Kurtnakas (mu 83-aastane vanaema)pesi põrandad ja rohis trepi ümbruse ära (ta igapäev ootab, et juba saaks :D) saatsime kutsed laiali ja avamispeol kohtume! Selleks, et midagi avada, tuleb tööd lõpetada. Annan – peamiselt pildikeeles – ülevaate sellest, kuidas meil siin Kurtnas läheb.

Esik. Esik on värvitud. Ma võib-olla olen kindel, milliseid riiuleid sinna vaja on, aga need tuleb teha, niiet võib-olla ma ikkagi mõtlen ümber millegi kasuks, mida saab tellida, sest Algo (tsau!) on päris korralikult juba kõige muuga ülekoormatud. Ja ma mõtlesin lisaks valgele tõmmata koridori ka ühe musta triibu – väga julge! Lisaks sellele käis ükspäev Kuudis Krissu ja meile kahepeale tundus, et esiku seinale saab kinnitada fototaustasid, niiet seal saaks pilti ka teha!

WC. plaaditud, vuugitud. Pott on paigas. Algo on ehitanud kappide karkassid, ootavad värvimist, kinnitamist. Lisaks on puudu boilerid, üks vannituppa, teine kööki. Kujunduslik pool on vist peaaegu paigas, plaanis, aga teostamata.

Koridorid on värvitud, põrandatega peab mõtlema – mulle hullult meeldib muidu see betoon, aga see on valge värviga ära plögatud, ups, niiet nüüd ei teagi, kas värvida üle valgeks/halliks või siis üritada maha kraapida seda. Kumbki ei tundu hea mõte. Ladu on praegu ehitusasju täis, sinna tuleks riiulid ja siis lõpuks ometi saan ma oma keldrit hakata koristama ja asju lattu viima. Me kelder on kohutav. Mul on naabrite ees piinlik.

Minu õmblusruum. Algo pani täna just laminaati sinna, ma ei ole veel näinudki tulemust, kindlasti äge ja paljumuutev! Loodan hakata sinna vaikselt juba mööblit sisse tirima kohe kui lambid laes ja kapiuksed paigas. Pistikupesad on igalpool veel ühendamata, aga  elektrionu lubas esmaspäeval vist ka tulla ja keerukamad asjad teha, et Algo ja mu isa saaksid lihtsamad ise lõpetada. Oma õmblusruumis kavatsen esialgu kasutada sama mööblit, mis mul Kiisal on.

Köök/kõrgendus. Uh, see näeb lihtsalt niiiiiiii äge välja. Kui kogu ülejäänud temaatika on valge, siis köök ja kõrgendus on MUST! Musta värvi ei ole me veel lahti teinud. Köögi karkass on Algol enamvähem valmis ehitatud  ja ootab nüüd hoogu (Kuudi projekt on Hoonadjas üleval veel 10 päeva ja ootab väga hoogu, natuke veel minna!). Saadud hooga saame sisse tehnika ja vajalikud nupud, jupid, valgused, värvid, lauad. Kõrgendusele peaks tulema diivan ja ka väike fotonurgake. Kööki jääb ka filmimisala, kus saab flatlay vaadet mugavalt seina kinnitatud karkassi abil teha (seda ka veel ei ole), aga metallkarkassi valmistamist rahastab Negavatt, mille finaalis Kuut on!

Koolitusala. Valmis on aknaalused laiendused – selle all jooksevad juhtmed, torud, hiired (haha) – alguses oli plaan teha neist kapid, aga kuna ruumi on seal suht vähe, siis tundus uste tegema hakkamine ajaraiskamisena. Liiga vähe ruumivõitu liiga suure aja eest. Seega jäi lihtsalt karkass. Vasakusse seina tellisin 11 meetrit riiulit Ikeast! Peaks kohale jõudma 9. mail. Enne seda tuleks lakke panna kõik lambid, mõned on juba kohal, projektor ja vist ära värvida ka põrand, sest kuis-sa muidu riiulit kokku saad panna.

Veel oleme Negavati raames teinud hästi palju tööd sisuga. Oleme kaasanud eriti andekad eksperdid, kes aitavad logo ja visuaali loomisega ja ühe targa onu, kes aitab broneeringusüsteemi kodulehel teha. Üle minu mõistuse. Nagu ka paljud teised asjad siin elus. Vahepeal käisin ka Loov Eesti tekstiili laboris, kus tuli tootmisjääke kasutades välja mõelda midagi uut – läksin sinna Kuudi ideega ja minu (kohapeal moodustunud) meeskond sai esikoha – kui lahe! Auhinnaks 8 tundi mentorlust iga taaskasutaja unistuste inimese, Reet Ausiga.

Kui Sulle tundub, et tahaks veeeeits aidata ja meile hoogu juurde anda, siis natuke üle nädala on Kuudi projekt Hooandjas üleval. Olen Sulle välja mõelnud eriti ägedad ja praktilised auhinnad, niiet kui Sa otsid kohta (kus-sa-saad) kus pidada lapse sünnipäeva või oma või tüdrukuteõhtut, siis anna meile hoogu ja teeme ühe ägeda ürituse – esimesed kuupäevad on juba broneeritud – NIIIIII MEGA ÄGE!

Tahtsin veel kirjutada, et mul on maailma kõige toredamad, toetavamad ja andekamad pere ja sõbrad, aitäh teile, eriti Sulle, Algo! (saja)Milline elu!

Tekst ja fotod Anna Lutter

seda ma endast ei uskunud

seda ma endast ei uskunud

Mõtlen küll, et kambavaim ja grupisuhetest tulenev mõju võiks olla ühe kohe kahekümne kaheksa aastaseks saava inimese jaoks mitte väga määrav jõud. Täna olen aga olukorras, kus ma saan aru, et ei ole midagi ägedamat, paremat, innustavamat kui kuuluda jõuku, saada osa grupidünaamikast ja kambavaimust. Saada osa sellest ägedast tundest, mis tekib kedagi toetades ja siis teisalt saada osaks teiste toetusest… Viimasega on küll nii, et selle vastuvõtmine on oodatust keerulisem. Selle tänulikkusega toimetulemine on mulle ikka ülemõistuse…, mis minu puhul ei ole muidugi väga pikk maa minna, sest seda viimast kohati ikka üsna vähe. Ammu enam juba ei oska kuidagi käituda ega midagi öelda.

Et kõik ausalt ära rääkida, siis see hoog, mis te mulle Hooandjas esimese nädalaga tegite oli nii suur, et ma tundsin ennast alguses ikka väga halvasti, süda kippus kloppima ja vägisi pahaks minema. Mul on halb harjumus asjad ära teha ja siis mõelda, tean, et parem oleks üldse mitte mõelda. Sama juhtus ka Hooandjaga, ma ei olnud vist päris valmis selle suure toetuse osaliseks saama ja sellest tulenevalt puudus teadmispagas pädevaks käitumiseks. Oleks olnud sobiv hetk Maaja Kallastelt abi küsimiseks, äkki aga jõudis minuni deus ex machina, teisisõnu Mirjam Hunt.

Mirjam on üks neist inimestest, kes ütleb alati välja kui talle midagi meeldib. Võiks isegi öelda, et tihti isegi ei piirdu ta ütlemisega, vaid ta näitab seda välja. Kui Su elus on olnud mõni selline veider inimene, siis Sa ilmselt said praegu hästi aru kui äge vend see Mirjam on. Mirjam tuli Kuuti kiirele ekskursioonile, vehiks ühes nurgas mitme käega, rääkis mõne sõna ja ma sain aru, et pagan, peale selle, et ta oskab nii hästi teistele öelda (aka komplimente teha), on ta veel tark ka. Juba vanarahvas teadis, et tarku tuleb kuulata ja nii ma otsustasin, et pisikese kööginurga asemel tuleb Kuuti rajada suurem ja funktsionaalsem köök ja seda tuleb teha kohe. Mitte nagu algselt plaanis, et kogume raha paar aastat ja siis hakkame mõtlema, atra sedma – nagu eestlastele kombeks. Tasa ja targu. Selle teostamiseks perioodil KOHE otsustasin tõsta Hooandja eesmärki 2997 euro võrra, mille abil kavatseme ehitada suurema kööginurga, kus on rohkem kui 15 tassi ja klassi ja küpsetusplaate saab korraga ahju panna neli.

Päriselt – ma ei oleks kunagi ise julgenud seda nii pööraselt ette võtta, aga kui sul on nii äge teotustiim, siis sa lihtsalt ei mõtle vaid allud üldsuse tahtele, lähed vooluga kaasa ja alles hiljem (võib-olla) saad aru, millega sa hakkama oled saanud. Seega head asjad sünnivad alati grupis. Ja sellepärast lisandus Hooandja auhinadesse nüüd väga eksklusiivne köögitoetusmeede, mis tagab sulle pääsu Mirjami poolt läbiviidavale – kahtlusetult maailma kõige ägedamale – kokanduskoolitusele Kurtna metsade vahel Kuudis.

Mis veel? Algo on valmis ehitanud tõstetud põrandaga osa, aknalaudade karkassid, värvinud lae. Peaaegu kõik seinad on ka erinevate grupiliikmete poolt üle värvitud. Mu isa on lõpetanud vannitoa plaatimise, vuukimise ja silikoonimise ja tegeleb veesüsteemide paigadluse ja ümberpaigutusega. Mu vanaema (86) on lõpetanud Kuudi fassaadi ees oleva asfaldilaadse toote puhastamise soovimatutest taimedest ja aukude täitmise eemalt toodud pinnatäitega; ootab aktiivselt soojavee saabumist, et ära puhastada aknad.

Mina ja Eva oleme tegelenud Negavati konkurssiga, kus annalutter.Kuut ideega osaleme. Tegelesime Negavatiga nii intensiivselt, et pääsesime finaali, jehuu! Sellega kaasneb ka väike teistraha ning kuuajane koolitus- ja kodutööde periood, jehuu #2. Ma juba tunnen võnkeid ja tajun õhust kui palju tööd see kõik endaga kaasa toob, aga samas on senine andnud Kuudi identideedi läbimõtlemisele ja kujunemisele nii tugeva tõuke ja sisendi, et kõik need magamata (t)öötunnid on seda väärt!

Üle-üleeile käisin tegemas ühte isetegemise töötuba kodusünnipäeval. Ehk siis täpselt see, mida Kuudis saab tegema hakata. Ma sain tundma kuute (kuut-Kuut) ägedat naist ja sain tunda ka seda, et Kuudis oleks kogu see värk olnud veel mõnusam kui meil oli, sest seal on palju ruumi ja kõik on olemas ja sünnipäevalaps pärast üldse koristama ei pea!

Edasi. Edasi nüüd hakkan mina tegelema koolituste sisuga, püüan ära lahendada visuaalse identideedikriisi. Algo hakkab tegema kööki, joonised tegin valmis. Algo teeb vannituppa kapid, joonised tegin valmis ja Algo teeb suure seinariiuli, jooniseid ei ole keegi teinud. Iss peab valmis saama veetorudega ja teie saate edasi tutvuda minu Hooandja kampaania ja seda ilmestava humoorika (võib-olla) videoga.

Fotod ja tekst Anna Lutter

mille taha jääb keniaalse idee teostus?

mille taha jääb keniaalse idee teostus?

Ma olen enam kui kindel, et paljud keniaalsed äriideed jäävad teostamata, sest neile ei suudeta välja mõelda väärilist nime. Sama saatus ähvardas ka minu keniaalset käsitöökoolituskeskuse projekti. Tänaseks on aga saatus ümberkirjutatud ja kolhoosi ajast pärit tootmiskanala läbis totaalse rebrändingu ja kannab juba mõned päevad nime KUUT. annalutter KUUT. See on peaaegu ka ainuke tegu, millega mina vahepeal hakkama olen saanud ja tõele auandes, on ka nimi KUUT mu ühe lugeja panus (tsau, Silva!). Õnneks valitseb aga elus tasakaal, Algo – ja mu isa ka – on siinkohal suureks abiks ja hoiavad tootlikust Kuudis kõrgel samal ajal kui mina vastutan jõuliselt selle madalal hoidmise eest.

Seoses sellega, et seinad on nüüd püsti, võin kinnitada, et oleme paika saanud ka ruumiplaneeringu. Lisaks koolituspinnale mahub KUUTi ka mitu teist ruumi. Lisaks ruumidele ja neid eraldavatele seintele, oleme paika saanud mitu ust. Lisaks ustele oleme natuke värvinud ka juba lage ja meil on nurk, mis on mõeldud köögile. Niiet põhimõtteliselt mulle tundub, et kõik ongi peaaegu valmis ja nipet-näpet on veel teha. Selleks, et see nipet-näpet suurema hooga tehtud saaks, läksin Hooandjasse.

Hooandja on selline platvorm, kus saab hoogu lükata. See on peaaegu sama nagu lapsele õues hoo lükkamine, et teeb kiigel istujale jubedalt rõõmu, no ikkka väga palju rõõmu. Aga Hooandja on natuke veel parem kui õuekiik, sest see ei võta üldse nii kaua aega kui lapsele lükates ja ka hoo lükkaja ise saab rõõmu – selleks on hoo saaja väljapakkunud ägedad auhinnad. Minu väljapakutud auhindadega saad tutvuda Hooandja lehel ja seal on vaadeledav ja kuulatav ka videoklipp, kus ma demonstreerin kõiki Kuudi moodsaid omadusi, seletan lahti ruumiplaneeringut ja näitan kus maal me praegu oleme. Muuseas proovisin seal videos veits ka nalja teha, kuidas mu standup debüüt välja tuli, saad ise vaadata.

 

Mulle tundub, et minu alateadlik siht on ära proovida kõik tasuta ja tasulised koolitused, platvormid, programmid ja võistlused, mis Eestis pakkuda on. Seekord jõudsin täiesti planeerimita ja täiesti juhuslikult Negvatile – see on energiasäästu konkurss, kuhu oodatakse head ideed, mis aitaks mõistlikult tegutsedes ressursiefektiivsema ühiskonna poole liikuda. Nagu ikka kombeks, siis pool tundi enne tähtaja lõppu edastasin Negavatile oma idee, hea idee ja see ei olnud üldse KUUT, sest mulle tundus, et see ei haaku sellega. Mingi ime läbi jõudis mitte Kuudi idee 15 parema hulka (kokku oli 77 ideed). Kohale jõudes selgus aga esimese asjana, et just KUUT oleks sinna parim idee. Niisiis veetsin möödnud nädalavaheuse koos Evaga (tsau!), kes on rahulik, mõistlik, ratsionaalne ja mega põhjalik, Paunküla heaolukeskuses – arendasime Kuudi ideed ja õppisime, kuidas oma ideed kolme minutiga züriile presenteerida, seda me muiudgi selgeks ei saanud, suht ebaõnnestunud õpilased oleme. Žürii ette tuleb astuda meil 17. aprillil. Sealt pääseb edasi 10 finalisti. Huh. Aga põnev on! Ja kindlasti areneb Kuudi idee tänu sellele survele palju kiiremini, tähtaeg on alati inspireeriv- ja motiveerivjõud.

Teine asi (tegelt umbes saja teine), millega ma praegu tegelen, on emadepäevaks uue toote väljatöötamine – võino see on valmis disainitud, aga toorme- ja tootmisrotsess vajab veel väljatöötamist, aga aega veel ju on. Igaljuhul ma olen juba mitu aastat mõelnud, et tahaksin emadepäevaks teha midagi sarnast nagu kikilipsukomplekt isadepäeval – mis oleks väike, armas sisukas, väikese kiiksuga, kuid siiski praktiline asi. Ma arvan, et ma sain sellega hakkama nüüd – ise küll päris rahul, haha – aga veel ei ütle, mis see täpselt on, ootamine on ju kõige magusvalusam nauding! Aga oma ema ja vanaema emadepäeva kingi pärast ei pea Sa nüüd muretsema, midagi ägedat on tulemas!

Lähiaja plaanid? Ma PEAN hakkama kokku panema konkreetseid programme, sest te päriselt ka vist tahate Kuuti tulla oma kätega midagi tegema – ma olen saanud nii niiiiiiiiii palju ägedaid kirju, küsimusi ja see inspireerib ja julgustab edasi minema! Lisaks on kindlasti lähiajal vaja süvenenumalt tegelema hakata sisustuse planeerimise ja ostmisega (istun siin diivanil ja veider naeratus tuleb näole, sest noh, lemmikosa tööst ju).

Lõpetuseks veel. Aitäh Sulle hoo andmise eest – minu projekti saab toetada kuni 14. maini! Päriselt, see on nii motiveeriv ja teie toetav tagasiside on mind läbi aastate nii palju paremaks inimseks teinud, sest ma tahan koguaeg ise ka veel rohkem teie moodi olla ja aidata ja toetada. Miks? Sest ma olen ise tundnud kui palju üks lause või sõna ühel õigel hetkel võib muuta! Nii tänulik, väga tänulik!

Tekst ja fotod Anna Lutter, Negavatt