Want create site? Find Free WordPress Themes and plugins.
Mälestusest kirjutamine on väga keeruline. See tähendab, et keeruline on nendest kirjutada nii, et need kõnetaksid ka teisi peale mälestuse omaniku. See tunne kui ma sirvin oma algklassi päevikuid või vaatan põhikoolis tehtud pilte, aga teiseltpoolt see tunne kui me vaatame Algoga koos tema algklassi päevikuid või põhikooli pilte – pole üldse võrreldav, sest minu pildid ja märkused ja hinded on lihtsalt poole põnevamad, haha. Ehk siis püüan nüüd tutvustada erinevaid lahendusi, kuidas ma oma mäletusi talletan ja seejuures püüan mitte laskuda mälestustesse endisse, sest te ilmselt ei taju neil sellist väärtust nagu mina. Niiet letsgo.
Märkmikud ja DIY ramatud. Kirjutada ja joonistada on mulle alati meeldinud ja vahel teen seda lihtsalt sellepärast, et mulle meeldib lehekülge kujundada – proovida erinevaid kirjastiile, lehekülje layouti jmt, vahel kirjutan, sest on tunne, et on midagi asajlikku paberile panna. Seega on mul elu jooksul olnd väga palju joonistamise-kirjutamise märkmike. Lisaks sellistele tühjadele märkmikutele on ju juba päris ammusest ajast olemas erinevaid pooleldi trükitud ja pooleldi ise täidetavad raamatud nö DIY raamatud. Sõbraraamatud, aastaraaatud, soovideraamatud, beebiraamatud – you name it! Olen vist kõiki neid proovinud. Nende täitmine tundub alguses nii mõttetu – mul ei ole ju midagi enneolematut öelda, ma ju tean ise ka mida ma asjadest mõtlen, aga tuleb välja, et ega aasta või kümne pärast ei tea küll ja just siis sain ma aru kui lahedad asjad need DIY raamatud on. Sõbraraamatuid tuleb praegu vist pigem antikvariaatidest skoorida või siis ise teha, aga beebiraamatute valik on küll hetkel kaubanduses väga suur (LINK). “Minu parimad aastad” (18,75 eurot, LINK) on ka päris põneva ülesehitusega, võimaldab käsitleda väga paljusid erinevaid aspekte elust ja joonistada ja kleepida saab ka! Kõige uuem DIY raamat minu raamatukapis on “Hetk iseendale” (16,99 eurot, LINK) – see raamat on ülesehitatud ühe päeva analüüsile ja sellesmõttes ehk kõige pragmaatilisem, võimaldades enseanalüüsi ja analüüs viib ju alati ka arenguni.

Fotoalbumid (füüsilisel kujul). Eriti meeldivad mulle scrapbook stiilis tooted, aga kuna nende valmistamiseks kulub nii palju aega, siis perepildid otsustasin koondada siiski kiletaskudega albumitesse, mis on kindlasti hea valik ka siis kui plaan on lapsed ka albumite ligi lasta. Oma musta värvi albumid ostisn Tigerist (5 eurot, LINK), mahutavad vist 152 pilti ja väljast üleni mustad – olen ammu selliseid tagasihoidlike otsinud, sest enamik albumeid on ju pööraselt ägedalt reljeefsete pindade ja kullaga kaunistatud. Ma panin oma albumitele valge markeriga aastanumbri peale.

Kogemus on mul ka paberlehtedega albumiga. Tegin Gerdale (LINK) sõbrapäevaks albumid tüdrukuteõhtust ja pulmadest – kuna need olid eelkõige suunatud Gerdale ja Madisele ning pisut pidulikumad, siis otsustasin paberlehtedega albumi kasuks. Ma ei suutnud aga leida ühtegi albumit, mis oleks väljast sama ilus nagu minu tehtud pildid seal sees (haha). Niisiis tulin poes spontaansele mõttele, otsisin sobiva sisuga albumid (11,99 eurot, LINK) ja kleepisin need väljast ise (koos Algo abiga, sest see ei ole väga lihtne töö, et asi ilus jääks) kleepkilega üle. Palju tööd, aga palju rahulolu ka pärast! Pilte ilmutan Photopointi Photoexpressi kaudu (LINK), valin alati matid pildid.

Blogi ja Instagram. Instagram on suur  lemmik praegu – nii lihtne ja kiire ja nii palju mälestusi ühe kliki kaugusel – ei pea kõvaketast arvuti taha panema ja läbi mitme kausta surfama. Ja blogi on ka kahtlemata hea lahendus. Pidasin Pääreni esimsel eluaastal temaga blogi ja kui Pelle sündis, siis oli nii lahe tagasi lugeda, et mis Päären selles vanuses tegi ja mida ma ise mõtlesin. Seda blogi kirjutades tundsin küll, et aah, see on ikka totaalne jaburdus, mis ma teen a la “Täna tegime seda, homme läheme sinna, Päären naeris selle üle…” aga kuna mu õde elas siis välismaal ja Algo vanemad ka meist kaugemal, siis suutsin läbi selle blogi vajalikkust enda jaoks põhjendada – ja olen nüüd väga rõõmus. Pelle beebiaastast pole kuskil blogis ühtegi märki.

1 second everyday (LINK). Videod on alati sellise kahtlase väärtusega mu jaoks olnud – kui telefoniga tehtud pilte saab ju veel välja lasta ja sorteerida, siis videosid on mu meelest nii keeruline vaadata – teine asi on see kui need oleksid kuidagi kokku lõigatud, aga seda ma ka üldiselt teha ei viitsi. Aga üks päev avastasin enda jaoks sellise app-i nagu 1 second everyday ja ma olin müüdud – üliäge asi. Mõte on siis selles, et selle app-i kaudu filmid iga päev ühe sekundi oma elust ja see programm paneb ise siis video kokku. Geniaalne! Igaljuhul, ma olen nüüd umbes kuu aega teinud seda ja jagan nüüd oma ühte sekundit viimasest umbes kolmekümnest päevast.

 

Mäletustekarbid. Ja siis on meil muidugi kõigil ka mälestustekarbid, kuhu sorteerin kutsed, kaardid, piletid ja muud väiksemad asjad, mis mingil hetkel tähtsad on olnud. Lastel olen alles hoidnud ka esimest komplekti riideid, mis neil seljas olid, ja esimesed tähtsad mänguasjad.

Kuidas teie oma mälestusi säilitate – jagage ägedaid appe ja füüsilisi vorme!

 

Fotod ja tekst Anna Lutter. Aitäh, Hetk iseendale (LINK)

 

 

Did you find apk for android? You can find new Free Android Games and apps.