uus kontorinurk

Meil ei ole arvutilaua ja kontori jaoks korteris eraldi tuba ette nähtud. Kõik eelkirjeldatu tuli paigutada seega elutuppa. Mu visioon oli aga see, et seda töötamiseks mõeldud ala peaks saama kuidagi varjata, et siis kui tööd parasjagu teha pole vaja, et siis kuvari ja raamatupidamismappidega tõtt ei peaks vaatama. Niisiis vormisin paberile sellise kirstulaadse konstruktsiooni, Algo vormis selle vineerist ja kruvidest valmis.

Viimasel ajal mulle enam see ei meeldinud, sest inimene on üks mugav olend ja päriselt oli pisut tüütu seda lahti teha … kuigi selleks kulus 2-3 sekundit. Teiseks ei meeldinud mulle, kuidas laud lahtiselt välja nägi – mitte piisavalt ilus ja sätitud, pigem selline suvaline. Ja kolmandaks. Üha sagedasemaks muutusid järgmised situatsioonid:

Sa satud meile esimest korda külla. Tulid koos perega. Lapsed suunatakse tagumisse tuppa ja täiskasvanud kogunevad – nagu sellistel puhkudel ikka – korraks kööki. Möödub tund kuni ma ei jõua enam püsti seista ja pakun välja – viidates haigele põlvele -, et võiks äkki nüüd elutoa poole suunduda ja pehmemööbli võlusid kasutada. Võtame kohad sisse diivanil. Loodetavasti on Sul tore, võib-olla ka mitte, kuid terve õhtu oled Sa millegi pärast tugevalt hajevil. Sa vaatad puurival pilgul seda kummalist valget kirstu, mis me elutoa nurgas laiutab. Sa ei julge viisaka külalisena midagi küsida, sest sisekujundus on teadagi sama terav teema kui poliitika või korvpallimeeskonna eelistus. Jutt sai räägitud ja te hakkate ära minema. Mulle tuli meelde, et pidin Sulle ühe hea raamatu pealkirja üles kirjutama. Avan oma kontorilaua, et võtta pastakas ja tükk paberit. Sa ei pane tähele, kuidas Su silmad selginevad ja Sa valju ja ära seletatud häälega oma mõtte välja ütled: “Aa, see on kontorilaud, ma mõtlesin, mis imelik kirst see teil seal nurgas on.”

Et vältida neid kummalisi olukordi, kus külaline terve õhtu juurdleb, mida me selles valges kirstus peidame, otsustasin, et aeg on avatud kontorinurgaks. Algselt plaanisin seda isegi magamistuppa, aga õnneks loobusin sellest veidrast ideest ja tõstsime hoopis elutoas mööblit ringi nii, et see avatud kontor kenasti sisse sulanduks. Kogu selle konstruktsiooni – nagu ikka – keevitas valmis Algo. Mina ja Gerda (LINK) tõime Ikeast riiuliplaadid ja siis selle algvariandis vist kingadele mõeldud metallist äärega riiuli. Kinnised kapiosad tegi Algo vineerist ja värvis valgeks, sama käib lauaplaadi kohta.

Paremal riiuli poolel on laud (riiulitest veits sügavam), kus peal on monitor, selle all põrandal protsessor ja sinna kõrvale panin kunagi Aliexpressist tellitud paberkoti, kus saab paberirulle hoida. Printer on selles baarikapilaadses asjas. avatuna moodustab uks tasapinna lauaplaadiga, niiet vajadusel saab seda ka töölaua laiendusena kasutada. Alumises lükandustega suletud kapis on kõik mapid, mis avatud riiulitel eksponeerimist ei võimalda. Karpide sees on erinevaid kontoritarvikuid: teibid, augurauad, knopkad, klammerdajad jmt. Ja siis on muidugi riiulitel veel väga palju mittevajalikke, aga ilusaid asju.

Praegu on laua taga kasutusel üks juba kodus olemasolnud olnud tool. See oli enne meie magamistoas kasutusel toolina THE CHAIR, niiet ma tahaks selle väga sinna tagasi viia ja laua taha midagi ägedamat leida. Kui kellelgi on mõtteid, siis andke teada! Mustad ja valged karbid on pärist Ikeast (3,49-4,99 eurot, LINK), hallid karbid ka Ikeast (7,99-12,99 eurot, LINK), mustrilised karbid ja ümmargune vaas on juba ammu ostetud Hemtexist, aga praegu on neil ka päris ägedaid karpe saada (10,99 eurot, LINK). Keraamilised tähtedega nõud on mulle kinkinud Gerda, tellida saab neid näiteks Home From North-ist (LINK). Ruudulised pliitasitopsid (analoogsed 2,99 eurot, LINK) ja laua peal olev pliiatsitops/ kontoritarvete/ kleeplinditops (9,99 eurot, LINK) Ikeast. Graafilise kujundusega märkmik laual Prints by TM (LINK).

Kuidas ma rahul olen? Väga! Praegu mulle küll väga selline lahendus meeldib. Diivanil istudes jääb see kontorinurk külje peale, niiet ei peagi raamatupidamismappidega tõtt vaatama. Ainuke asi, millest ma ehk puudust tunnen on eelmise arvutilaua peal olnud ilmastikust räsitud laudistest kate, mille peal sai ilusaid pilte teha.

Kõiki asju ei jõudnud üldse siia ära linkida, aga kui on huvi, siis jäta oma küsimus kommentaaridesse! Varsti näeb kogu elutuba ehk ka!

Fotod ja tekst Anna Lutter