Minu kõige esimene mälestus seoses kooliga ei ole mitte vanemate poolt hästi täidetud kooliasjade nimekiri või see, kuidas astrid käes, pihikseelik seljas 1. septembril oma esimese õpetaja poole suuna sisse olin võtnud. Vaid hoopis mõned hetked hilisem intsident kui enne tundide algust. Klassi ukse taga,
Mäletate päkapikk Tõnu? No kui ei mäleta, siis Su lapsed raudselt mäletavad. Igaljuhul mul on suur rõõm teile tutvustada päkapikk Tõnu venda jänes Joonast, kelle sulest sündis munavõtte aardejaht. Ehkki esmamõttel võib tekkida kohe lihtne järeldus, et tõenäoliselt erinevate isade lapsed, siis ei tõttaks ma
Kui keegi on kunagi mõelnud, et huvitav, milline õpetaja see Lutter on, siis… no ilmslet kõige adekvaatsema vastuse saab kui mõnelt mu õpilaselt küsite (või Kuudi esimest käsitöö laivi vaatate), aga püüan ise natuke ka ennast analüüsida. Ma olen väga spontaanne ja mulle meeldib kui
Ma olen siin blogis ikka rohkem kui mõne (kaks vist juba peaks eesti keeles mõni olema küll) kirjutanud toidu teemadel. Aga seda ajal kui ma veel ülikoolis käisin. Ajal, mil ma olin kõige targem vend üldse (sest ülikooli bakaajal seda ju oldakse). Täna juba ammu
Juba viiendat aastat võtan ennast aasta alguses (või veidi rohkem kui alguses) kokku ja vaatan tagasi ja mõtlen edasi ja tõden, et kõik on suhteline. Relatiivsusteooria töötab endiselt laitmatult – kõik rasked hetked tunduvad tagasi vaadates, omg kuidas ma hakkama sain, aga no pagan polnud
Et selle postituse tagamaid lähemalt seletada pean ütlema, et kõik sai alguse sellest, et ma sain lapsed. Paar aastat esimese lapse sünnist läks mööda ja justkui nagu polnudki suurt midagi, aga siis ühel hetkel sai selgeks, et nüüd peavad päkapikud käima hakkama. Nagu kõigile teistele,
Kui ma üle pika aja Päärenile lasteaeda järgi läksin – remargi korras, et tavaliselt käib Algo, mitte, et Päären seal oleks sunnitud mitmeid nädalaid järjest viibima – siis see, mida ma rühmas nägin, seletas nii mõndagi. Me oleme Algoga juba kaks aastat mõelnud, et kuidas
Mälestusest kirjutamine on väga keeruline. See tähendab, et keeruline on nendest kirjutada nii, et need kõnetaksid ka teisi peale mälestuse omaniku. See tunne kui ma sirvin oma algklassi päevikuid või vaatan põhikoolis tehtud pilte, aga teiseltpoolt see tunne kui me vaatame Algoga koos tema algklassi
Aastad ei ole vennad. Möödunud (2017) aastal juhtus väga palju asju, mida üleeelmisel (2016) kohe üldse ei juhtunud ja väga palju asju, mis üleeelmisel vägagi juhtus, jäid möödunud aasta juhtumata. Nii näiteks ei võtnud me möödunud aastal ühtegi lemmiklooma, ma ei õmmelnud kordagi kodus õmblumasinaga,
Elu lastega ei ole lihtne. Eriti selgelt avaldub sellise eluvormi raskus siis kui su naine õmbleb keskmisest inimesest rohkem ja on seega oma töövälisel ajal kategooriliselt keeldunud parandamast nii enda, mehe, laste kui ka teiste lähisugulaste sokke ja katkiseid püksipõlvi. Niisiis on Algo (tsau, Algo!)
