Vana tõde on see, et on kaks hobi: üks on käsitöö ja teine on käsitööasjade kogumine. No mulle meeldib nende mõlemaga tegeleda ja tegelen ka, üsna aktiivselt seejuures. Kui ma mõni postitus tagasi mõtisklesin selle üle, et DIY kultuur ja asjade parandamsise kultuur ei ole just liiga levinud, sest inimestel lihtsalt ei ole enam kodus asju (mis suuresplaanis on super mõistlik ja mega hea tunne kindlasti – ja ma tahaks endale ka väga tihti seda tunnet saada)! Aga kui tekib näiteks jopesse auk, siis mu emps (tsau!) oleks kunagi kohe samal õhtul võtnud niidi-nõela ja seda helkurpaela, mis tal sahtlisse varutud oli, ja tsikibriki ära parandanud asja. Täna on aga nii, et ühiskonnaliikmetel ei ole kodus isegi nõela. Olles ise oma hobi kodust välja kolinud, siis pean tunnistama, et olen samasugune ühiskonnaliige – kui ma just ekstra millegi tegemiseks koju nõela kaasa ei ole võtnud  ja ega meil ka helkurpaela kodust võtta ei ole. 

Aga kuna mulle väga meeldib asju teha. Ja mulle meeldib kui ma saan mitte väga palju mõelda vaid kohe ära teha, siis mul peab olema asju! Et asju teha, siis peab olema asju, millest teha asju – elu paratamatus. Õnneks on mul nüüd Kuut ja ma saan oma asju seal hoida. Tundub mega lihtne lahendus, alguses oligi. Kodu sai ühel hetkel ikka nii meeldivalt asjadest tühjaks – kõik hooajalised dekoratsioonid ja pildistamislisandid kadusid kappidest. Järjest siis viisingi kõike sinna Kuuti. Kui soe ja väike ladu sai täis, siis hakkasin suurde lattu viima. Kui see sai täis, sain enda keldrisse viia, sest see oli ju enne tühjaks tehtud. Kui kelder sai täis, siis vanaisa juurde (tsau, vanaisa) ja no isa suurde angaari olen ka pikkade läbirääkimiste tulemustena viinud ühtteist (ja kolmandatki). Näiteks ootab seal minu ideid kahe lennuki jagu istmekatteid. See oli juba üsna ammu kui selline õnn mulle naeratas ja keegi pakkus, et kas tahad. No muidugi tahtsin. Siiamaani ei tea, mida ma täpselt teen, aga ma olen ülikindel, et kunagi teen! Aga sellel hetkel siis kui see plaan tuleks ja mul neid katteid ei oleks, siis ma a) ei oskaks neid tahta; b) ei saaks neid kuskilt. Seega jah, ma kogun asju, teadmata, mis ma nendega teen. 

Üks oluline aspekt aga kogumisel on see, et sa haldaksid seda kõike, mis sul on – vastasel juhul muutub see tõesti täiesti meeldevaldseks asjade kokku ahmimiseks. Seega on süsteemid üliolulised. Juba kolm kuud tagasi sain aru, et mu süsteemid on lagunenud ja tuleb teha igalpool väga suur ümberpaigutamine ja organiseerimine, et kõik jälle ära hallatud saaks. Aga aeg läks koguaeg ja ega süsteemid ei jää siis nii katki nagu nad sel hetkel on vaid nad lähevad üha hullemasse seisu, sest järjest kuhjub peale. Asju, projekte, mõtteid, materjale. 

Olles aga perega sattunud isolatsiooni, siis otsustasime ühel nädalal kõige hullemast (ja suuremast) laopinnast alustada ja hakkasime sorteerima ja ümber paigutama (tervitused kõikidele mu pereliikmetele!). Kaks päeva tööd ja saime selle pinna korda – osad materjalid viisime mu vanaisa juurde kuivemale pinnale (sest kangaid on külmas ja niiskes laos suht lootusetu kvaliteetselt säilitada) ja teised siis paigutasime jälle paremini ja kõik sai superloogiline. Kuna tegemist on suure – sellise pimeda ja külma – laoga, siis seal ongi märksõnaks praktilisus ehk siis mingit ilu väga riiulite ja hunnikute stiliseerimisel taga ei ajanud. Küll aga nt panime raskemad asjad euroaluste peale, et neid pärast hulgakesti koos vajaudsel kiirelt roklaga liigutada saaks. 

Selle suure töö ärategemine andis palju inud, et mis see väiksem soe ladu siis korda teha ei ole! Ühel õhtul siis võtsimegi Anetega ette. Lisaks sellele soojale laole olen Kuuti teadlikult loonud ka teisi väiksemaid laoalasid, mis on nii kavalalt tehtud, et märgatagi ei ole (siseruumide puhul mu meelest ülioluline – kastide virnad kuskil seina ääres ei ole ilusad). Seega näiteks see kõrgendatud must ala köögi juures on kohe algusest planeeritud ka panipaigana. Sellel on kahes küljes salajased uksed ja ühest suurest käib suisa välja 120 X 250 cm suurune laud, mille peal on õmblusmasinad (ehk siis kui parasjagu ei ole õmbluspidu (jah, see on peoliik) ja vähem külalisi, siis see laud on seal all peidus). Laud asub kõrgenduse keskel – seega on mõlemal pool lauda veel päris suured pinnad asjade ladustamiseks. Kuna enne veel mahtus sinna sooja lattu asju, siis ma ei olnudki seda kõrgenduse all olevat ruumi väga ära kasutanud, aga nüüd otsustasin, et asjad tuleb panna ka sinna (valikut oli teha lihtne – kõik need materjalikotid, mida viimase poole aasta jooksul liigutatud ei olnud, need läksid sinna)! Väga targalt võtsin kodust kaasa oma Boschi varstolmuimeja, sest see alune on madal ja üsna ebamugav seal suure tolmuimejaga puhastada. Kuna aga Bosch on üsna võimas ja pisike ja ilma juhtmeta (mul on Bosch Unlimited 6 series)!! siis sobib ta ideaalselt ka sellisteks töödeks! (Kasutsin tegelt Boschi varstolmuimejat ka tagumise ruumi riiulite puhastamisel ja vaiba puhastamisel, sest seal taga külmas laos ei ole pistikut ja alati kõik pikendusjuhtmed on valgustuse all kinni, niiet ideaalne oli seal ka selle varrega asi ära teha). 

Aga nüüd siis selle sooja lao juurde tagasi. Väga olulised asjad on riiulid. Aga ma ei tea, kas ma olen ainuke, kelle meelest laoriiulid on nii ebaausalt kallid – ühesõnaga, ma lasin Algol teha sinna riiulid (nagu näha, siis veits materjali on jäänud puudu, sellest ka mõned riiulid, millel sootuks puudub riiuliplaat. Aga kuna kasutan palju kaste (mis on teine väga oluline detail), siis ei ole nende puudumine sugugi fataalne. Tänu enda tehtud riiulitele sain need tellida ka täpselt sobivas mõõdus. Ühed väga head asjad on ka läbipaistvad plastikkastid, ma kasutan Jyski neid kõige odavamaid, sest ei raatsi neid paremaid osta, kuigi vahest kirun küll, et peaks, sest pidevalt tõstmisel nad murduvad äärtest.

Väga oluline ladude juures on see, et igale teemale oma kast/ riiul / koht, aga sealjuures tuleks mõelda perpektiiviga ehk siis jätta igale poole veits veel ruumi. Et no kui sul juba nii palju asju on, siis tõenäolislet tuleb juurde (räägin siin kogemustest), aga kui kohe kõik oleks täis tuubitud, siis paneksid juurde tulnud asjad mõnda suvalisse vabamasse auku ja kogu süsteem oleks sellega jälle rikutud. Ehk siis jäta arenguruumi igale valdkonnale! Kui läbipaistvaid kaste nii palju ei ole kui vaja, siis saab pappkastidele peale trükkida või lihtsalt kirjutada – et siis ei pea iga kord kangutama neid alla ja vaatama, et: “A, siin ei ole, ju siis on järgmises.” 

Kõik, kes on kunagi mõne sahtli ära organiseerinud teavad, kuidas ühe hetkega muutub elu lihtsalt palju loogilisemaks ja kõik tundub üldse palju parem peale seda kui selle sahtli korda oled saanud! Ma ei tea, kas see on vanasõna või on see USA teadlaste uuringutulemus, aga 2 minutit organiseerimisele “kulutatud” aeg võib tähedada 2 tundi võitu järgmise kuu aja jooksul. Minu jaoks on süsteemid ja kord üliolulised ja kindlasti olen nende omamisest võtnud välja nii palju ajalisi võite! Kõige ajakulukam on elada (või töötada) segamini kohtades! Minu suureks kireks on muuhulgas ka teiste inimste ladude/ keldrite / kappide vaatamine, niiet loodan, et kui siin oli veel keegi minusugune, siis see paljastav vaade minu ladudesse meeldis sulle! Videovahendusel tuuri mu ladudesse näeb minu Instagrammist

Tekst, fotod, videod Anna Lutter. Aitäh Bosch!