relatiivsusteooria #5 ja uue aasta (raha)lubadused

relatiivsusteooria #5 ja uue aasta (raha)lubadused

Juba viiendat aastat võtan ennast aasta alguses (või veidi rohkem kui alguses) kokku ja vaatan tagasi ja mõtlen edasi ja tõden, et kõik on suhteline. Relatiivsusteooria töötab endiselt laitmatult – kõik rasked hetked tunduvad tagasi vaadates, omg kuidas ma hakkama sain, aga no pagan polnud tegelt üldse hullu ju. Ja kõik mõnusad hetkek tunduvad päris norm oli, suht ok.

Panin üks päev meediaringis õpilaste poolt saadetud fotosid Jaapani reisist üles ja nad kurtsid, et maru keeruline on neid fotosid välja valida, sest kõik on nii ägedad ja olulised. Kuna saadetud fotode arv oli suur, siis mõtlesin, et püüan mõned välja võtta ikka, et mitte kooli Facebookilehe mälu kõike ära kulutada. Ja no – nii lihtne oli mu meelest valida – kohe vaatad, et palju pilte peaaegu sarnastest olukordadest ja no suht sama maastik veits erikülje alt – ei saanud aru, millest nad rääkisid, et raske valida või nii. A nüüd kui hakkan siin oma aastat kokkuvõtma, siis saan ikka aru küll. Mõtlen, et äkki oleks mõistlik kui inimese aastakokkuvõtte teeks mõni võõras inimene. Ta saaks kohe aru, et ops nii-nii. Palju sarnaseid projekte, see tundub igav, see pole oluline, see peaaegu sama mis üleeelimine – delete-delete-delete – ja ongi lühike kokkuvõte valmis. Aga no ei käi nii, ei saa nii, sest see relatiivsusteooria. Mõned maastikud võivad olla nii ühesugused ja nii väljast samad, aga mulle endale niiiii erineva tähtsuse, kogemuse ja emotsiooniga. Seega otsustasin ikka, et teen ise selle aasta kokkuvõtte ära! Ja no, uueaasta lubadused annan ka välja!

Jaanuar. Juba mitmes aasta järjest kui jaanuari alguses kööki uuendan, 2019 lisandus kööki kolm riiulit (see oli muuhulgas ka suht ainuke vaba sein me korteris). Sisustusteema laienduseks jagasin ka oma sisustuspoodide hacke ja oma lemmikuid poode. 16. jaanuaril allkirjastasin Kuudi rendilepingu – oh boy – mul ei olnud õrna aimugi! Aga inimestel, kellel vähe aimu on, nad võtavadki igasugu asju ette, mõtlemata ja nii. Jaanuaris veel midagi ei ehitanud (Algot pean silmas), aga plaani pidasin küll! Jaanauri jäi ka äge koostöö Legoga – mis on alati laste ja Algo lemmikosa minu tööst on.

Veebruar. Alustasime Mastermind grupiga, mis küll väga tööle ei läinud, aga sain sealt ägedad tutvused, mis tõid mu ellu Joanna ja Stuudio Nelki ja teise kaasvõitleja Triinu ja BAO play. Veebruaris algas ehitus – Algo ehitas ja ma muudkui mõtlesin igasugu asju välja, valisin kõiki neid olulisi detaile, mis teevad Kuudist Kuudi – ventilatsioonitorusid, 2 G ja 3 G kaableid aga kui päriselt aus olla siis asusin H&M koduosakonnast dekoratiivelemente ikka ka tellima, sest noh alguses tundus, et mis ta on – veits venttorusid ja värvi ja põrandahari ja ongi olemas.

Märtsis algas teekond Negavati võistlusel (PS kandideerimine sellel hooajal ka kohe-kohe algab 3.02.2020) – otsustasin sinna Kuudi projektiga kandideerida. Panin kokku oma lemmikmeeskonna Algo, Kadri ja Eva (tsau kõigile!). Koolitusime nädalavahetuseti (kuni maini välja) ja arendasime Kuuti. Algo arendas ehitustandril koguaeg – ööl ja päeval (ma ei tea, kuidas ta jõudis, aga ei hakka väga pead vaevama, sest usun, et kõigil meil tuleb elus ette hetki, kus me oma mehi üldse ei mõista, no lihtsalt üldse ei saa aru). Märtsis ostsustasime Kuudiga minna ka Hooandjasse (kõrvalmärkusena – 188 hoonandjat!!!) ja filmisime selle tarbeks klipi, kanadega ja puha! Märtsi jäi ka mitmeid toredaid koostöid – tervitused, Penosil, Kiigesellid ja Fazer! Käisime Erasmus pluss projekti raames Rumeenias nädal aega.

Siis teavitasin avalikkust oma kanditatuurist Euroopa Parlamendis. On suur õnn, et astun selle faktiga avalikusse ette 1. aprillil. Aprillis Algo muuuuuuudkui ehitas, ma muudkui tellisin ehitusmaterjali, otsisin koostöid – esimest korda ise kirjutasin erinevatele ettevõttetega koostöö mõtetetes ja mul on tõesti niiiii hea meel, et paljud neist ka said päriselt teoks – aitäh, Skandinaavia tapeedisalong, Fiskars. Poseerisime perega koos oma külmkapi ja selle sisuga Nipiraamatus ja siis tegin veel oma viimased töötoad stiilis “võtan õmblusmasinad auto peale ja sõidan sinu juurde ja õmbeleme kartulisalati ja hapukurgi vahel”. Ja siis aprillis juhtus veel üks maruäge asi – nimelt tuli välja emadepäevakott! Olin seda kaua arendanud ja sellel läks maru hästi ja ma olen siiamaani maru elevil selle pärast!

Terve mai alguse pakkisin ma kotte. Ema aitas ja õed aitasid ja Kairi aitas ja koguaeg pakkisime. Oluline ja märkimisväärne on ka see, et kott on esimene annalutter brändi toode, mille valmistamisel ma ise ei osale – küll aga oli ka pakendil vaja detaile käsitsi töödelda ja seal olin tegevrollis. Vahepeal ikka jõudsime teha Õhtulehega koostöös ühe väikese videojuhendi ka. Teemaks lapitehnikas padi taaskasutuskangast. Algo ikka ehitas, mu isa aitas vahepeal ka ja vanaema koguaeg aitas ja õed ja Eva ja kõik aitasid! Filmisime pooleli olevas Kuudis Negevati tarbeks Kuuti tutvustava video, mis pidi välja nägema nagu oleksime valmisolevas Kuudis. Panime tapeeti ja käisime Ikeas ja sättisime asju riiulile ja pühikisime ja pesime ja värvisime ja. Uh, MEGA edukas Hooandja kampaania lõppes ka maikuus – aitäh kõikidele nüüd ka (nägite ikka enne, et ma kirjutasin, et teid oli 188!)! Te nimed on Kuudi seinal ja ma olen nii tänulik! Eraldi tsau Mirjamile (Tsau!), kelle entusiasmi kaasmõjul sündis Kuuti suurem köök, milleta ma Kuuti praegu ette isegi ei kujutaks.

 Juuni. Kuudi avapidu, mida siiamaani härdusega meenutan (no niipalju kui meeles on). Esiteks nii palju ägedaid ja häid inimesi; teiseks Kuut sai valmis – aitäh kõigile mu hooandjatele, sõpradele ja perele, kes selle ära tegid – I mean Algo!; ja kolmandaks Saatpalu ja Rebane. Peost saad rohkem pilte ja juttu näha ja lugeda blogipostitusest (fotod tegi Kristina Kaiva ja armsa video Igor Novitski Visuals). Peale pidu taastusime. Juuni lõpus tegin Algole üllatusreisi Berliini (tsau, Riin), Algo ei teadnud sellest midagi kuni ma talle tööjuurde sõitsin ja käskisin taksosse tulla.

Juuli ja august. Tantsupidu. Kristini ja Marko pulmad (tsau!), mida ma dekoreerisin. Hullult kahetsesin, et sellega kunagi mitu kuud tagasi nõus olin olnud, et no – ma ei saa hakkama ja rikun kahe inimese elu oluliseima päeva ära – aga kokkuvõttes jäin ise tulemusega enamvähem rahule. Pulma teemaks oli lennureis ja kõik dekoratsioonid lähtusid ka sellest (olen juba jõudnud faasi, kust meisterdatud asjad lähtuvad milestki. Läheb hästi, Anna) Siis tegin veel mitu korda Bredenile pildistamist, muuhulgas pildistasime ja filmisime talvekombesid koos lumega (juuli ja augusti kokkuvõttes oleme). A no praegu õue vaadates, siis see talvekombede filmimine kõlaks ka praegu paras seiklus :). Kui aus olla, siis ega peale nende paari suurema projekti rohkem nagu suvel vaeva väga ei näinudki, hull isu oli Kuudi koduleht valmis teha (tsau, Eva ja Kullar) aga no ei teinud seda. Ei tulnud nagu vaimu peale, siiamaani tegemata, häbiots. Parim kaup leti alt. Käisime Algoga rohkem kui mitmel Dagö kontserdil. Mängisime rannavollet, vaatasime võrkpallimänge. Lapsed käisid iga kuu nädal aega maal (appi, kuidas ma ootan suve ja tervitused siinkohal ämm Liiale – päriselt selline ämm on lihtsalt suurim luksus – kahekesi on nii äge kodus olla). No ja siis ühe Loov Eesti võistluse kaudu võitsin oma meeskonnaga harukordse elamuse – Kuudi arendamiseks metorlus minu ühe suure lemmiku ja eeskuju Reet Ausiga. Programm päädis Reeda külastusega Kuuti.

Septemberis algas jälle kool. See tähendas ka lasteaeda ja muidugi lubadusi, et nüüd küll võtan ennast kokku ja teen kodulehe valmis, hakkan kikilipse varem tootma, jõulusussid teen ka valmis, üldse olen parem ja värki. A no kõik algas ja jätkus nii nagu igal septembril. Et siis ega suurt midagi ei muutunud ja midagi valmis ka ei saanud. Tuleb lihtsalt endaga leppida. Mingis suvesegaduses olin jah öelnud sellisele projektile nagu Solarise keskuse jõulukaunistused. Ideaalis plaanisin need siis septemrbis valmis saada, juhtus sama, mis kõige muuga. Ideaal ei töödud. Ma täpselt ei tea, kust te selle info leidsite või kuidas Kuuti jõudsite, aga tuleb tõdeda, et üha enam olid nädalavahetused minul hõivatud Kuudis pidutsemisega! Et siis guugeldasin just, et Kuudi FB lehe lingi saada ja Googlis ilmus selline pilt nagu allpool paistab. Seega, veelgi enam üllatunud, kuidas te julgesite tulla Kuuti, mille eelvaade näeb väja selline.

Oktoober. Õpetajatepäev (tervitused kõigile õpetajatele!). Isadepäevaks valmistumine, kokandusõhtud Kuudis koos Mirjamiga! Koostööd uute – Sirvi.ee ja vanade lemmikutega Iittala. Oktoobris käisin ka Erasmus projekti raames nädal aega Portugalis (tsau, Merle!).

Novembris kohe kui isadepäev lõppes – lisaks kikilipsudele oli isapäev teemaks Solarises toimunud kotitrükkimise töötoas – algas jõul ja jõulususside uute mudelite tootmine, pildistamine ja laialisaatmine. Mängisime perega võrkpalli ja novembri lõpus üldse hängisime perega suht palju koos. Eriti öösiti ja enamasti seda Solarise keskuses – ehk siis panime kahe ööga üles kõik Solarise keskuse jõulukaunistused (tsau, Algo, is, emps, Iia, Kata ja Liia, kes lapsi hoidis) ja tervitused ka Kairile, kelle abiga enamus nendest tuttidest teoks said! Esimest korda elus oli mul töövari. A, ja praktikant tuli mul ka – olen mõlemale neile rollile ka sellel aastal avatud – anna endast märku! Kirjutasin menuka blogipostituse päkapikk Tõnu ainetel ega rohkem suuremat ei jõudnudki. Millalgi koos Bredeniga tegime ägeda DIY video sellest, kuidas kinnitada mütsile tututti.

Detsember. Ühelhetkel keegi küsis, et kas neid kandekotte saab õpetajale ka – kohandasin seda pakendit veits ja sai küll – ja kuna Eestis on hästi palju õpetajaid, kes on kandev jõud, siis saatsin üsna palju detsembris neid kotte jälle laiali! Kolmel esimesel detsembri laupäeval meisterdasin Solarise keskuses nahast võtmehoidjaid ja detsembri kolm esimest nädalat oli ka Kuudis väga tihe – nagu ka november. Koostöös Solarisega ilmus lugu Annes ja Stiilis ja Pere & Kodu jõulueri kaanetüdruk olin ka (endal ei ole siiamaani õnnestunud seda ajakirja saada, olen vist tänulik). Sirvi.ee-le tegin päris mitu video kingipakkimisest (tsau, Anete!). Siis andis mu põlv alla (healoomuline kasvaja vasakus põlves, kolm aastat tagasi opereeritud ja kiiritatud) ja ma sattusin erakorraliselt operatsioonile jälle. Siis veel tähistasime Pääreni sünnipäeva ja peale seda ka Jeesuse sünnipäeva. Üle mitme aasta oli meil kõigil koos kaks nädalat puhkust – selle jooksul pidutsesime, magasime, mängisime Legodega, käisime Soomes, käisime Lätis, lapsed viibisid tädidel ja vanaemal külas ja no väga tore oli!

Ega muud ei teinudki.

Kuidas see kõik siis kokku võtta? Ma võiks lihtsalt öelda, et oli nii maru äge aasta, et veits elevil kui keegi aasta alguses kirjutas, et soovin sulle veel paremat aastat kui eelmine.

Heietada on tore, et nii oli ja naa oli ja see meenutamine on ka väga vajalik, et korraks rahul olla ja lihtsalt hästi rõõmus kõige ja kõigi nende üle, kes mu ümber on. Aga kokkuvõttele järgneb analüüs – mida parandada – mida ettevõtta uuel aastal? On aeg seada sihid! Minu uusaasta lubadus oli valmis teha Kuudi koduleht. Ma ei ole sellega siiani veel alustanud, aga ma ei ole ka veel loobunud sellest ideest ehk siis teisisõnu spordiklubi kuukaart on tehtud, aga spordiklubisse veel jõudnud ei ole. Niiet sellega tegelen!

Teiseks, lubasin õpsidele jõululauas oma uusaasta lubaduseks, et hakkan rohekm lugema. Tänaseks on selgunud, et lubadustel on kombeks täituda ja hakkangi lugema – võtan osa  Swedbanki #Kogumispäeviku ägedast rahatarkuse projektist ja hakkan raha lugema – aastaaega järjest! Olen üks 30 000st, kes on sel aastal säästmisväljakutse vastu võtnud ja kes oma teekonda rahamaailmas kajastavad. Kui ma oskaks Taro kaarte laduda, siis ilmselt need näitaksid, et olen see, kes feilib pidevalt ja sellega teisi innustab, et ah ta on ikka hullem! Niiet kui sa oled mõelnud, et tahaks ka oma rahaasju läbimõeldumalt manageerida edaspidi, siis tule ka #Kogumispäeviku gruppi ja Tätte garantii, et ma olen ikka hullem.

Mul on olemas säästupuhver ja tänu sellele tunnen ennast vist nii hästi, et kui mingi mõte midagi osta tuleb, siis teen kohe teoks, ilma et mõtleksin, et kas see asi või elamus päriselt ka väärib panustamist. Ma arvan, e kui ma peaksin millegi nimel koguma, siis jääks palju väljamienkuid tegemata, sest isu jõuab ära minna. Minu säästupuhver asub  mu tavakontol ja on igati ligipääsetav – iga kell, igas kohas, igas mahus – nii palju kui kogumispäeviku grupis lugenud olen, siis nii vist tegelikult ei olegi hea ja see vist põhjustabki sellist halba olukorda, et tunnen, et võin kõike alati osta. Igaljuhul sellele probleemile kavatsen ka kiiremas korras sealt lahenduse leida!

Seadsin Kogumispäevikusse minnes endale eesmärgi – koguda aastaga kokku breketite raha – jep, ma saan endale breketid, esimesed proovid ja fotosessioon on juba tehtud! Teine eesmärk on mul ka – ma lihtsalt tahaks hakata järge pidama rahaasjadega. Nagu eelnevast lõigust selgus, siis ega ma oma otsuseid läbi väga ei kaalu. Tegelikult puudub mul isegi ülevaade kui palju ja kuhu ma kulutan. Niiet käitun (tarbimiskäitun) nüüd terve jaanuari normaalselt, panen kõik andmed excelisse (hea exceli alus siin lingil) ja siis hakkan analüüsima ja selle pinnalt siis parandusi tegema. Hästi hea on see, et #kogumispäevikus on terve aasta igal kuul fookuses erinev teema ja nii saab iga kuu millelegi pühenduda. Jaanuar on eelarve kuu ja see on üks nendest kuudest, mis tundub mulle väga põnev ja elumuutev.

Kindlasti on mul nii midagigi öeda sellistel teemadel nagu ettevõtlus ja lisaraha teenimine (juuni), kodu (aprill) ja kingituste tegemine ning DIY (detsember). Aga ise ootan ka väga toidukuud (veebruar) ja investeerimisele ja pensionile pühendatud kuud (märts) – ja neid ennekõike siis selleks, et ise erinevaid hacke ja teadmisi saada. Niiet läheb lugemiseks – tule ka minuga #Kogumispäevikusse, alustame koos ja saame rahatargaks (või vähemalt rahatargemaks) aasta lõpuks!

Mis Sinu fookused uueks aastaks on? Raha lugema koos minuga või lihtsalt lugema? Sprodiklubi või lihtsalt klubi? Dieettoit või lihtsalt toit?

Tekst Anna Lutter. Aitäh, 2019 ja kõik, kes siia oma osa andsid!

 

 

#lifehack – kuidas varjata seda, et ma süüa ei oska teha

#lifehack – kuidas varjata seda, et ma süüa ei oska teha

Käsitöö ja KODUNDUSE õpetajana ei ole järgnev asjaolu küll ilmselt mitte väga hea näitaja, aga ma ei pea ennast suuremasi söögitegijaks. Küllap sellepärast hakkasingi õpetajaks, et kui ise ei oska, siis lihtsalt õpetad – nagu elus ikka. Ja nagu elus ikka, siis millegi pärast on inimesel iseenda osas (põhjendamatult) suured ootused: tahaks ka ju sõpradele ja perele maitsvaid õhtusööke  serveerida, veinigi ehk pakkuda. Seega hakkasin otsima alternatiivseid lahendusi: kuidas varjata oma absoluutset ebapädevust kõiksugu õhtu-, hommiku- ja lõunasöökide alal.
Peale seda kui üks toidufotograaf jagas minuga seika, kuidas nad habemeajamisvahuga, mis hoiab väidetavalt palju kauem vormi, vahukoort imiteerivad, sain ma aru, et väga oluline roll (ka selles valdkonnas) on visuaalsel poolel. Seega olen otsustanud oma kokandusoskuse arendamise asemel selle puudmist varjata (alati hea mõte), fokuseerudes teemale: lauakatmine. Jagan mõned asjaolud, mida mina sealjuures oluliseks pean.
Mõistlikus ja universaalsus. See on vist kõige olulisem üldse. Ehk siis mulle ei meeldi asjad, mida saab ühe korra kasutada, mida peab spetsiaalselt ühe temaatilise laua kujundamise jaoks ostma või tegema või omama. Seepärast on head universaalsed asjad, mille hulka ei kuulu jõuluvana pildiga laudlina või nartsissidega serviis. Lauakatmine peab olema jätkusuutlik ja mõitslik!
Arvesta kalendris oleva kuupäeva ja kuuga. Jõulude ajal ei planeeri ma kunagi tulpidega kaunistatud lauda, sest need on ju arutult kallid. Püüan alati kasutada parasjagu looduses elujõus olevaid taimi ja materjale. Esiteks on see väga säästlik lahendus; teiseks aitab sageli kujundust välja mõelda – konseptsiooni luua, sest mingid konkreetsed materjalid/ taimed seavad piirid. Ja kolmandaks: oleks ju veider jõuludeajal kevadist lauda katta, seega kalendrisse on alati hea mõte vaadata.
Kasuta asju, mida sul kodus on! Kujunduse välja mõtlemisel on alati eelnevalt mõistlik otsida inspiratsiooni ja ideid Pinterestist või erinevatest sisustus- ja käistööajakirjadest (Do It Yourself, Storage, Scandi at Home, Ideas, Cottage), aga lähtu lõpuks sellest, mis kodus olemas on. Sulle meeldib see helge kevadine laud kollase laudlinaga, aga kollast laudlina ei ole? – võta kardin, kasuta voodilina, pane lauale kollast paberit, kangast. Meeldib suur hulk küünaldega täidetud laternaid, aga kodus on ainult kaks laternat – väga hästi – võta need kaks ja pane lisaks juurde küünaldega täidetud erinevaid klaasipurke/vaase (kasuta erikõrguseid). Tahaksid seitset ühesugust lillepotti – kasuta paberkotte (hästi sobivad ka logodega paberkotid, mille saab keerata “pahempidi”).
Valgus! Isegi kui õues on valge ja suvi, siis valguslahendus on nii niiiiiii oluline. Panen ikka küünlaid või mõtlen läbi kuhu panna valguskette või laua peale rohelise lõikelilleseade sisse patareidega väikseid kuusetulekesi.
Erinevad tasandid. Lauakaunistusi planeerides püüan mõelda, et kõik ei oleks laua peal ühe tasandiline. Asju saab kõrgemaks teha kui paned neile alla karpe, kaste, teisi vaase, puukettaid. Ja mulle meeldib kui midagi õhus ka on: valgusketid, vimplid, õhupallid, taimed vmt.
Hea(d) nõu(d). Et siis kui on juba ilusad nõud, siis ei peagi peaaegu midagi rohkemat mõnikord pingutama. Minu suured lemmikud on Iittala Taika sarja nõud ja sarja uus üliäge muster Siimes! Lisaks on mul ka ühevärvilised nõud, mida kasutan siis kui rohkem rõhku kaunistustele ja seadetele soovin – siis ei ole mõistlik oma lemmik Taika sarja alati välja panna.
 
Sellised #lifehack-id on mul laua katmise kohta. Kui aga Sina ei ole ainult selle peal väljas, et varjad ägeda lauakujundusega keskpäraseid toite ja tahaks pigem areneda kui varjata, siis soovitan Kuuti tulla Mirjami kokanduskoolitusele (postituses olevad fotod eelmiselt kokandusõhtult). Sealt saab ikka päris #hack-e, kuidas teha päris toitu, päriselt hästi. Ise aga soovitan laua ikkagi hästi ja ägedalt katta, sest see on nii lihtne, odav – kui nutikalt ja mõistlikult läheneda, ja annab lihtsalt kogu õhtusöögile nii palju juurde.
Piltidel oleva laua vormistasid kokandusõhtul osalenud tšikid! Mitte ühtegi materjali, töövahendit spetsiaalselt ei ostnud – kasutasime asju, mis Kuudis olemas olid – peale õhtusööki on samblast ja pohlavartest kaunistused uues lokatsioonis, aknalaual, (taas)kasutuses. Minu meelest väga isuäratav tulemus! Ühesõnaga kogu ajakirjadest ideid – sakslastel on päris mitu alati põnevat ajakirja ja pildikeel on universaalne niiet ei pea ennast kellel piirata laskma. Vaata, mis parasjagu metsas ja põllul kasvab, mida sul kodus on ja kuusetuled otsi ka välja! Praegu on Sirvi.eu lehel kõik käsitööajakirjad kampaania hinnaga ka!
Kui Sul mõni hea mõte või hack, mida lauakaunistamisel kasutad, siis ma väga ootan neid kommentaarides!
Tekst ja fotod Anna Lutter. Aitäh Sirvi.eu, Iittala, Mirjam!
kui pidutseda, siis ikka põhjalikult ehk Kuudi avapidu

kui pidutseda, siis ikka põhjalikult ehk Kuudi avapidu

Mulle on vanemad ikka õpetanud, et kui midagi teha, siis põhjalikult. Minu tutvusringkonnas on palju pöörasemaid ja täiuslikemaid versioone nendest täiuse otsijatest (tsau, Kata ja Kellu!), aga ma ise ikka ka püüan. Püüan alati põhjalikult!  Viimane asi, mille ma põhjalikult ette võtsin oli peo pidamine. Täpsemalt siis Kuut avapeo. Nagu näha, siis kulus tervelt kolm nädalat, et sellest pohmellist melust väljuda ja kõik see ühte postitusse kokku panna.

Kogu minu pere on Kuudi projektiga viimased pool aastat hullupööra vaeva näinud, rõõmu ikka ka. Sest ma usun, et kõik, kes avapeol käisid ja vanaema või kellegi teisega mu perest jutule said, said aru kui palju nalja saab, eriti minu kulul muidugi.

Ma olen saanud nii palju kirju ja sõnumeid tuttavatelt ja vähem tuttavatelt, mille sisu ütleb, et see, mis Kuudis 7. juuni õhtul juhtus oli midagi eriti ägedat, head ja ainult guud vaibsi täis! Ja ma olen enam kui nõus. Kahtlemata on veesooned sellel hoonel õige koha peal. Nõks jäi aega puudu ja mõned detailid ei olnud viimaseni paigas, aga pagan! See vaimsus ja tuju, mis sellel reede õhtul ühes kanalas oli, see oli kirjeldamatu ja muidu ei oska ette kujutada kui koahl ei olnud! Aitäh kõigile, kes oma panuse sellesse andsid ja läbi astusid!
Ma ei jõudnud kõiki täpselt lugeda, aga kokku käis Kuudist läbi umbes 120 üliägedat inimest. Alguses arvasin ka, et no mis see ära ei ole, teeme avapeo, hakime kartulisalatit ja ahjus vinkut veits ja värki, aga ühel hetkel kui külaliste nimekiri juba 80 piiri ületas, sain aru, et siin tuleb ikka suuremat orginisatoorset tegevust teha kui täidetud munad ja singirullid. Maailmaparim idee oli peo korraldamisesse kaasata oma sõbrannad ja õed (tsau, Eva, Riin, Kata ja Maria!).
Mul oli peole kaks tingimust alla mille ei saa 1) Lauri Saatpalu + Peeter Rebane, 2) peab saama veini. Eva arvas, et oleks tore kui saaks ka midagi meisterdada, sest selleks ju Kuut ongi! Nõus – ühisloominguna valmis Kuudi esikusse tutikestest kompositsioon. Sinna said anda oma tuti näol panuse kõik, kes soovisid – mu meelest kukkus väga äge välja – st ei kukkunud välja vaid lõite midagi eriti ägedat!
Peale tutikeste sai Marella (tsau ja aitäh!) kannatliku juhnedamise abil trükkida endale – enda disainitud templiga – poekoti – ülitore on olnud nendest näha pilte – näidake veel! Eriti tore oli veel see, et musta värvi kulus palju, ma näen, et meil on sama maitse, pole sinu maitse mina… haha.
Lisaks meisterdamisele otsustasime teha ka meeskondliku viktoriini – selle koostas ja viis läbi mu õde Kadri. Tegime seda Kahoot keskkonnas – ehk siis meeskond sai nutitelefonis anda vastuse ja kohe ilmusid ekraanile tulemused ja õige vastus. Ainuke miinus sellisel lahendusel on see, et kiiruse eest saab punkte ja nii jääb diskussioon meeskonna sees liiga tagaplaanile. Niiet kui keegi teab Kahootile head alternatiivi, kus kiiruse eest punkte ei saa, siis ootan soovitusi!
No ja siis muidugi esines Eesti parim poistebänd koosseisus Lauri Saatpalu ja Peeter Rebane. Ma ei ole kindel kumb mulle rohkem pähe hakkas, kas vein või nende laul ja mäng. Polegi võib-olla oluline. Aitäh, Lauri ja Peeter, see oli hea, mis te tegite!
Mis siis veel? Süüa sai, tordi tegime Kadriga eelmisel õhtul ise – kõige suurema küpsisetordi, mida ma olen elus teinud – 25 küpsist pikk ja 5 küpsist lai. Kuna Anna unustas mõelda tordikaunistustele, siis enne veel kui ise sellest aru sain, olid Eva ja Kadri suutnud tervituseks toodud šokolaadid ära riivida ja vahukoore ära vahustada ja kui ma poleks praegu kirjutanud, poleks keegi arugi saanud, et kriitiline oli selle tordiga vahepeal.
Pidu kestis väidetavalt varaste hommikutundideni. Ise pidasin ühel hetkel heaks Kuudis puuduvad majutustingimused ära proovida. Hommikul ärkasin põrandal olevatelt madratsitelt – ühel pool oli Algo ja teiselpool naabrimees, külaelutothemax. Ja kui kõik see tundub justkui juba üks eriti hästi läinud pidu, siis kui ma püsti tõusin ja Kuudi teise otsa jõudsin sain aru, et Eva, Kadri, Maria, Riin, Merle, Grete ja mu vanemad ja vanavanemad on kogu peo ära koristanud! Päriselt! Selline elu ongi. Kuudvaibsõunli ja alati põhjalikult, sest ema ja isa nii õpetasid! Aitäh! Ma olen niiiiiii tänulik!
Ja nüüd on avatud ka Kuudi Instagrami ja Facebooki leht – koduleht ja broneerimisüsteem ootavad veel järge!
Avapeole aitasid lisaks sõpradele ja perele kaasa: Ukas, GKR brands ja Fruuti smuuti, Kristina Kaiva Photography, Igor Novitski visuals (video tuleb varstiiii!) – aitäh!
Tekst Anna Lutter, Fotod Kristina Kaiva Photography – rohkem pilte SIIIIIIN
viimane postitus…

viimane postitus…

… seeriast ehitus ja Kuut, võib-olla. Selline on vähemalt minu helesinine unistus! Aga ehitusel juhtub nii mõndagi, niiet ma usun, et see “võib-olla” on seal asjakohane. Väga loodan, et järgmine postitus teemal “Kuut” ütleb, et pühkisime just tolmu, Kurtnakas (mu 83-aastane vanaema)pesi põrandad ja rohis trepi ümbruse ära (ta igapäev ootab, et juba saaks :D) saatsime kutsed laiali ja avamispeol kohtume! Selleks, et midagi avada, tuleb tööd lõpetada. Annan – peamiselt pildikeeles – ülevaate sellest, kuidas meil siin Kurtnas läheb.

Esik. Esik on värvitud. Ma võib-olla olen kindel, milliseid riiuleid sinna vaja on, aga need tuleb teha, niiet võib-olla ma ikkagi mõtlen ümber millegi kasuks, mida saab tellida, sest Algo (tsau!) on päris korralikult juba kõige muuga ülekoormatud. Ja ma mõtlesin lisaks valgele tõmmata koridori ka ühe musta triibu – väga julge! Lisaks sellele käis ükspäev Kuudis Krissu ja meile kahepeale tundus, et esiku seinale saab kinnitada fototaustasid, niiet seal saaks pilti ka teha!

WC. plaaditud, vuugitud. Pott on paigas. Algo on ehitanud kappide karkassid, ootavad värvimist, kinnitamist. Lisaks on puudu boilerid, üks vannituppa, teine kööki. Kujunduslik pool on vist peaaegu paigas, plaanis, aga teostamata.

Koridorid on värvitud, põrandatega peab mõtlema – mulle hullult meeldib muidu see betoon, aga see on valge värviga ära plögatud, ups, niiet nüüd ei teagi, kas värvida üle valgeks/halliks või siis üritada maha kraapida seda. Kumbki ei tundu hea mõte. Ladu on praegu ehitusasju täis, sinna tuleks riiulid ja siis lõpuks ometi saan ma oma keldrit hakata koristama ja asju lattu viima. Me kelder on kohutav. Mul on naabrite ees piinlik.

Minu õmblusruum. Algo pani täna just laminaati sinna, ma ei ole veel näinudki tulemust, kindlasti äge ja paljumuutev! Loodan hakata sinna vaikselt juba mööblit sisse tirima kohe kui lambid laes ja kapiuksed paigas. Pistikupesad on igalpool veel ühendamata, aga  elektrionu lubas esmaspäeval vist ka tulla ja keerukamad asjad teha, et Algo ja mu isa saaksid lihtsamad ise lõpetada. Oma õmblusruumis kavatsen esialgu kasutada sama mööblit, mis mul Kiisal on.

Köök/kõrgendus. Uh, see näeb lihtsalt niiiiiiii äge välja. Kui kogu ülejäänud temaatika on valge, siis köök ja kõrgendus on MUST! Musta värvi ei ole me veel lahti teinud. Köögi karkass on Algol enamvähem valmis ehitatud  ja ootab nüüd hoogu (Kuudi projekt on Hoonadjas üleval veel 10 päeva ja ootab väga hoogu, natuke veel minna!). Saadud hooga saame sisse tehnika ja vajalikud nupud, jupid, valgused, värvid, lauad. Kõrgendusele peaks tulema diivan ja ka väike fotonurgake. Kööki jääb ka filmimisala, kus saab flatlay vaadet mugavalt seina kinnitatud karkassi abil teha (seda ka veel ei ole), aga metallkarkassi valmistamist rahastab Negavatt, mille finaalis Kuut on!

Koolitusala. Valmis on aknaalused laiendused – selle all jooksevad juhtmed, torud, hiired (haha) – alguses oli plaan teha neist kapid, aga kuna ruumi on seal suht vähe, siis tundus uste tegema hakkamine ajaraiskamisena. Liiga vähe ruumivõitu liiga suure aja eest. Seega jäi lihtsalt karkass. Vasakusse seina tellisin 11 meetrit riiulit Ikeast! Peaks kohale jõudma 9. mail. Enne seda tuleks lakke panna kõik lambid, mõned on juba kohal, projektor ja vist ära värvida ka põrand, sest kuis-sa muidu riiulit kokku saad panna.

Veel oleme Negavati raames teinud hästi palju tööd sisuga. Oleme kaasanud eriti andekad eksperdid, kes aitavad logo ja visuaali loomisega ja ühe targa onu, kes aitab broneeringusüsteemi kodulehel teha. Üle minu mõistuse. Nagu ka paljud teised asjad siin elus. Vahepeal käisin ka Loov Eesti tekstiili laboris, kus tuli tootmisjääke kasutades välja mõelda midagi uut – läksin sinna Kuudi ideega ja minu (kohapeal moodustunud) meeskond sai esikoha – kui lahe! Auhinnaks 8 tundi mentorlust iga taaskasutaja unistuste inimese, Reet Ausiga.

Kui Sulle tundub, et tahaks veeeeits aidata ja meile hoogu juurde anda, siis natuke üle nädala on Kuudi projekt Hooandjas üleval. Olen Sulle välja mõelnud eriti ägedad ja praktilised auhinnad, niiet kui Sa otsid kohta (kus-sa-saad) kus pidada lapse sünnipäeva või oma või tüdrukuteõhtut, siis anna meile hoogu ja teeme ühe ägeda ürituse – esimesed kuupäevad on juba broneeritud – NIIIIII MEGA ÄGE!

Tahtsin veel kirjutada, et mul on maailma kõige toredamad, toetavamad ja andekamad pere ja sõbrad, aitäh teile, eriti Sulle, Algo! (saja)Milline elu!

Tekst ja fotod Anna Lutter

seda ma endast ei uskunud

seda ma endast ei uskunud

Mõtlen küll, et kambavaim ja grupisuhetest tulenev mõju võiks olla ühe kohe kahekümne kaheksa aastaseks saava inimese jaoks mitte väga määrav jõud. Täna olen aga olukorras, kus ma saan aru, et ei ole midagi ägedamat, paremat, innustavamat kui kuuluda jõuku, saada osa grupidünaamikast ja kambavaimust. Saada osa sellest ägedast tundest, mis tekib kedagi toetades ja siis teisalt saada osaks teiste toetusest… Viimasega on küll nii, et selle vastuvõtmine on oodatust keerulisem. Selle tänulikkusega toimetulemine on mulle ikka ülemõistuse…, mis minu puhul ei ole muidugi väga pikk maa minna, sest seda viimast kohati ikka üsna vähe. Ammu enam juba ei oska kuidagi käituda ega midagi öelda.

Et kõik ausalt ära rääkida, siis see hoog, mis te mulle Hooandjas esimese nädalaga tegite oli nii suur, et ma tundsin ennast alguses ikka väga halvasti, süda kippus kloppima ja vägisi pahaks minema. Mul on halb harjumus asjad ära teha ja siis mõelda, tean, et parem oleks üldse mitte mõelda. Sama juhtus ka Hooandjaga, ma ei olnud vist päris valmis selle suure toetuse osaliseks saama ja sellest tulenevalt puudus teadmispagas pädevaks käitumiseks. Oleks olnud sobiv hetk Maaja Kallastelt abi küsimiseks, äkki aga jõudis minuni deus ex machina, teisisõnu Mirjam Hunt.

Mirjam on üks neist inimestest, kes ütleb alati välja kui talle midagi meeldib. Võiks isegi öelda, et tihti isegi ei piirdu ta ütlemisega, vaid ta näitab seda välja. Kui Su elus on olnud mõni selline veider inimene, siis Sa ilmselt said praegu hästi aru kui äge vend see Mirjam on. Mirjam tuli Kuuti kiirele ekskursioonile, vehiks ühes nurgas mitme käega, rääkis mõne sõna ja ma sain aru, et pagan, peale selle, et ta oskab nii hästi teistele öelda (aka komplimente teha), on ta veel tark ka. Juba vanarahvas teadis, et tarku tuleb kuulata ja nii ma otsustasin, et pisikese kööginurga asemel tuleb Kuuti rajada suurem ja funktsionaalsem köök ja seda tuleb teha kohe. Mitte nagu algselt plaanis, et kogume raha paar aastat ja siis hakkame mõtlema, atra sedma – nagu eestlastele kombeks. Tasa ja targu. Selle teostamiseks perioodil KOHE otsustasin tõsta Hooandja eesmärki 2997 euro võrra, mille abil kavatseme ehitada suurema kööginurga, kus on rohkem kui 15 tassi ja klassi ja küpsetusplaate saab korraga ahju panna neli.

Päriselt – ma ei oleks kunagi ise julgenud seda nii pööraselt ette võtta, aga kui sul on nii äge teotustiim, siis sa lihtsalt ei mõtle vaid allud üldsuse tahtele, lähed vooluga kaasa ja alles hiljem (võib-olla) saad aru, millega sa hakkama oled saanud. Seega head asjad sünnivad alati grupis. Ja sellepärast lisandus Hooandja auhinadesse nüüd väga eksklusiivne köögitoetusmeede, mis tagab sulle pääsu Mirjami poolt läbiviidavale – kahtlusetult maailma kõige ägedamale – kokanduskoolitusele Kurtna metsade vahel Kuudis.

Mis veel? Algo on valmis ehitanud tõstetud põrandaga osa, aknalaudade karkassid, värvinud lae. Peaaegu kõik seinad on ka erinevate grupiliikmete poolt üle värvitud. Mu isa on lõpetanud vannitoa plaatimise, vuukimise ja silikoonimise ja tegeleb veesüsteemide paigadluse ja ümberpaigutusega. Mu vanaema (86) on lõpetanud Kuudi fassaadi ees oleva asfaldilaadse toote puhastamise soovimatutest taimedest ja aukude täitmise eemalt toodud pinnatäitega; ootab aktiivselt soojavee saabumist, et ära puhastada aknad.

Mina ja Eva oleme tegelenud Negavati konkurssiga, kus annalutter.Kuut ideega osaleme. Tegelesime Negavatiga nii intensiivselt, et pääsesime finaali, jehuu! Sellega kaasneb ka väike teistraha ning kuuajane koolitus- ja kodutööde periood, jehuu #2. Ma juba tunnen võnkeid ja tajun õhust kui palju tööd see kõik endaga kaasa toob, aga samas on senine andnud Kuudi identideedi läbimõtlemisele ja kujunemisele nii tugeva tõuke ja sisendi, et kõik need magamata (t)öötunnid on seda väärt!

Üle-üleeile käisin tegemas ühte isetegemise töötuba kodusünnipäeval. Ehk siis täpselt see, mida Kuudis saab tegema hakata. Ma sain tundma kuute (kuut-Kuut) ägedat naist ja sain tunda ka seda, et Kuudis oleks kogu see värk olnud veel mõnusam kui meil oli, sest seal on palju ruumi ja kõik on olemas ja sünnipäevalaps pärast üldse koristama ei pea!

Edasi. Edasi nüüd hakkan mina tegelema koolituste sisuga, püüan ära lahendada visuaalse identideedikriisi. Algo hakkab tegema kööki, joonised tegin valmis. Algo teeb vannituppa kapid, joonised tegin valmis ja Algo teeb suure seinariiuli, jooniseid ei ole keegi teinud. Iss peab valmis saama veetorudega ja teie saate edasi tutvuda minu Hooandja kampaania ja seda ilmestava humoorika (võib-olla) videoga.

Fotod ja tekst Anna Lutter