festival – 13 praktilist tähelepanekut

festival – 13 praktilist tähelepanekut

Aga miks te festival (väga KUUT fest) muidu kuskilt toetust ei taodelnud? Aga miks te üldse laupäeval ei teinud? Miks pilet nii kallis on? Aga miks brownie juba otsas on? Miks te pühapäeval kell 20 kontserdit teete? Smilers oleks parem olnud. Miks nahatööd ei saanud teha? Kas riideid saab ka kuskil proovida? Ristpea kruvikeerajat on? Tegevused kuidagi laiali päeva peale. Kas see vesi on tasuta? Vallast muidu luba olemas ja päästeameti-politsei kooskõlastus? Kus parkida saab? Oot, kaardiga ei saagi maksta? Miks need osad inimsed seal aia taga kuulavad? Miks te varem kuupäeva ei öelnud, mul see päev ammu kinni juba?

Me tegime festivali! Ja need on kõik täpselt need küsimused, mille peale ma põhimõtteliselt ei oskaks mittekuidagi mittekunagi mõelda ja mitte kuidagi suhestuda kui ei oleks päriselt ise neid küsimusi oma peas mõelnud või teilt kuulnud! Ja need küsimused on põhimõtteliselt üks nendest väärtuslikest asjadest, mis me selle festivali korraldamisega saime! Sest nüüd me oskame neid endalt küsida ja järgmine kord – oh boy! … järgmine kord kindlalt juba uued küsimused…. Aga vähemalt oleme ühtedele ikkagi juba enne vastanud.

Igaljuhul ennekõike oma enda jaoks panen selle tarkuse siia kirja – kõik need küsimused ja vastused (mida muidugi veel ei ole), kõik need mõtted, mis me saime festivali (väga KUUT fest) korraldades. Kui sa nüüd mõtled, et ok ristist kinni see brauseriaken, sest ega ma nii rumal ka ei ole et ise kunagi festivali korraldaksin. Siis – tegelt käivad need küsimused ka pulmade, suuremate juubelite kohta – niiet kui sul on mõni neist ees ootamas, siis ära kohe ristile pressi. Kui ühtegi pulma ka teha ei plaani, siis… siis kindlasti sa vähemalt satud ühte pulma või onu Heino juubelile või Instkurmu festivalile ja võib-olla sa siis mõistad paremini neid inimesi… no neid, kellel ei ole olnud piisavalt arukust ja oidu ja kes on siiski otsustainud korraldada ühe festivali. Meie õppetunnid ja küsimused.
1. Ära alusta festivali korraldamisega kuu aega varem. Alusta mitme kuu jagu aega varem! Suvi on esiteks potentsiaalsetel külastajetel plaane nii täis, niiet mida varem sa teada annad, et sul maksimaalselt äge asi tulemas, seda varem nad saavad juba kuupäeva ära broneerida. Või siis omavahel kokku leppida, et oh, läheks koos! No tegelikult kõik asjad oleks ideaalne võimalukult vara ära teha, aga eriliselt paktiliseks võib see nõuanne osutuda siis kui asi puudutab avalikuüritutuse korraldamise luba (millega seoses tuleb hankida kooskõlastus päästeametilt ja ka politseilt) ja rääkida ja joonistada ära oma parkimisskeemid ja võin omadest kogemustest öelda, et võib juhtuda, et ka institutsioonides – nagu vald ja päästeamet – inimesed puhkavad. Ja no üldse see töötempo ja meilide vastamiskiirus ei ole tavaliselt selline nagu näiteks prindiettevõttes, kust ma oma tiimile riided tellisin. Reaalselt. Esimest meilist kuni asjade valmimiseni (tükke oli kokku 50 +) läks vist kolm päeva ja meile oli kokku umbes 20. Siiski tahan siikohal hea sõnaga meeles pidada ka Saku valda, kes hoolimata minu viimaseminuti käitumismaneerist kõik ära kinnitasid ja ära lubasid!
2. Ära tee seda üksi. Ma olen päris kaua aega olnud selline vend, et tahan kõik ise ära teha. Et noh nagu toodete puhul ka: disainist tootmise ja pakendamiseni ja epoe tahaks ka ise teha. Mitte isegi sellepärast, et nii tuleb soodsam vaid pigem selle pärast, et mind reaalslet huvitab, kuidas ja mis kõikides nendes etappides toimub ja nii väga tahaks ise harjutada ja osata ja teada. Aga – ära tee seda – proovi väiksemate projektidega (nagu lapse sünna) kõike ise, aga kui midagi juba veits suuremat teed, siis lihtslat võta Anete (tsau!) appi ja poole rohkem asju saab poole paremini tehtud!
 
3. Lava ja tehnika. Mm, mul ei olnud õrna aimugi, et mul neid vaja on kuni ma sain teada, et mul on! Mõtlesin, et no äkki võtaks väikese sellise platvormi maksimum ja dekoreeriks ja nii olekski. Andsin oma soovidest Strikken lavatehnika meeskonnale teada ja nad küsisid, et mis siis saab kui vihma sajab. No ma olin arvestanud, et väga KUUT festil ei saja, niiet ei olnud sellele mõelnud. Siis mõtlesime, et ok paneme väikese telgikese ka sinna peale, et no juhuks kui (kuigi ma tegelt teadsin, et ei saja). Kui ma siis hakkasin aru saama kui nigel see telk koos väikese platvormiga välja näeb. Strikkeni härras ütlesid, et jep, näeb küll! Siis otsustasime koos, et paneme hoopis ikkagi ühe ülinunnu ja mitte üleliia suure lava püsti! Lisaks aitasid nad istalleerida ka kohviku alale väikese astme/ poodiumi, mille abil läbi akna leti saime tekitada. Neil on olemas kõikivõimalikud reguleeritavad alused ja poodiumid, millest ma isegi mõelda või küsida ei osanud. Seega Algo pääses tänu nendele rendilahendustele väga mitme asja ehitustest!
4. Esineja. Lava ei olnud esialgu plaanis. Kui me lava plaaniväliselt siiski püsti olime saanud, siis mõistsime, et tegelt oleks täiega võinud veel laval päeval mõni asi juhtuda (peale selle, et Päären sealt oma käe kipsi kukkus)! Sest see nägi lihtsalt nii nunnu välja ja seisis terve festivalipäeva sisuliselt jõude! Niiet kui oled vaeva näinud ja kulutanud lavale, siis võiks olla rohkem kui üks esineja! Esineja puhul tuleb arvestada veel seda, et peale esinemistasu on neil tõenäoliselt ka rider, mis kõik backstagesis olema peab ning lisaks backstage toidule/ joogile tuleb rentida ka helitehnika ja helimees. Ehk siis bändi kulu on umbes nii kaks korda nii palju kui on esinemistasu.
5. Dekoratsioonid. Ma olen suht kindel, et siin blogis ei käi ühtegi inimest, kes mõtleks, et milleks neid veel vaja… ma ise olen veendumusel, et need ongi üks väga oluline festvali meeolu ja vaibi osa! Sul võiks olla nende loomisel mingi konseptsioon ja võibolla kõike mitte välja panna, mida kuskil saab või on. Me valmistasime taaskasutusmatejalidest 60 meetrit sellist kangaribadest (purjed nagu) aeda – esialgu oli veits teistsugune idee, aga proovisime ja testsime ja see ei toiminud. Lisaks dekoratiivsele eesmärgile piiritlesid need ka festivali ala. Lavast juba rääkisin, Sitrikken pani ise sinna valgusketid (meil olid valguskettid laudade küljes), niiet see oli ka väga ilus kõik… kui oleks õhtul hilisemalt kestnud, oleksid need veel rohkem efekti andnud. Veel üks asi, millega väga vaeva ei pea nägema, aga mis alati töötab on lilled! Aga terve festvaliala jaoks ampleid osta on veiiits kallis! Meile tuli appi Rikets lilled, kelle käest saime ampleid rentida – ehk siis hommikul lilleauto tõi kohale ja õhtul viis ära – nii ei kaasnenud väga suurt kulu ja lilled saavad veel kedagi rõõmustada!
6. Mööbel ja nõud. Kuna meil oli avatud ka kohvik, siis oli vaja kohvikuala ehk siis laudu ja toole. Kuna Kuudi lauad on nii massiivsed, et toast välja ei käi, siis otsustasime teha väikese investeeringu. Koostöös Aiakoja ja Algoga valmisid kolm kiirelt kokkupandavat (üliägedat ja stiilset) lauda. Tegime need siis mõttega, et saaksime neid edaspidi kasutada ka sees – või muudel üritustel väljaa ja miks ka mitte teile teie hoovipeole välja rentida ;). Nõusid oli meil enne olemas kuni 30le inimesele, aga otsustasime ka seda, et teeme investeeringu nii, et meil oleks nõusid nii palju kui korraga inimesi Kuudis istuma mahutame ehk siis 60le. Tellimuse tegime Ikeast vahendaja kaudu viimasel minutil ja nagu ikka siis kõik joogutassid/klaasid/pokaalid jäid tulemata. Seega pidime seekord kasutama alternatiivset lahendust – ühekordseid topse. Leidsime biolagunevad, niiet seekord siis jäi nii. Aga nõud loodetavasti jõuavad ikkagi meieni ja järgmine kord juba täiesti ühekordsete vabalt! Salati serveerimiseks ostime Gemossist ägedad plastmassist mustad konservikarbid – need on masinpestavad ja ka neid saame nüüd järgmistel üritustel jälle kasutada!
7. Sildid ja info. Oota kuidas te ei tea, mis siin üritusel teha saab? Me oleme kaks nädalat iga (freaking) päev iga tund midagi postitatunud ja rääkinud?! Terve Eesti peaks teadma ju. Aga no ei tea. Ja igasugused sildid, viidad, bannerid on väga teretulnud – nii ei pea iga nurk olema mehitatud. Küll aga, mis läks meil kindlasti väga hästi, oli see, et meil oli infopunkt/ piletimüük ehk siis kaks minu armast kolleegi koolist (tsau Gäthlin ja Astrid!) jagasid infot, müüsid pileteid, kaasasid inimesi. Mis oli puudu ja millele ma korra isegi mõtlesin oli mingi päevajuht või keegi, kes vahepeal mikrofoni kaudu teada annaks, mis kuskil parasjagu algamas on või et ahjust tulid just Algo tehtud Anna juustusaiad 😀 (klassikaline juhtum). Programm oli tihe ja see mikrofoniga vend oleks võib-olla veel rohkem inimesi tegevustesse toonud – niiet kui sa järgmine aasta tahad see vend olla, siis anna mulle teada! Aga kokkuvõttes oli nende siltide tellimine muidugi jälle kulu, aga tegime absoluutselt kõik PVCle prinditud sildid universaalsed – ehk siis kuskil ei ole kirjas ühtegi kuupäeva, ühtegi esinejat – mustvalged loomulikult – Kuudi sümboolika, fontife ja piltidega, niiet saame neid väga lihtsalt rakendada ka igalpool mujal ja igal muul sündmusel ka Kuudis.
8. Ära võta endale ühtegi pidevat kohustust. Ehk siis kui sa oled korraldaja, siis ära mõtle, et käid terve päeva kohvikus juustusaiu tegemas (seda ei juhtu – nope). Ma vist istsusin esimest korda 18.01 kui hakkas pealeKUUT kohtumisõhtu Merlin Miidoga (tsau, Merlin! :D)  – sest ma moderreerisin seda ja siis pidin nagu istuma seal laval. Anna juustusaiu tegi tere päeva Algo (aga no see on klassik #elu). Veits oleks tahtnud ise rohkem aega võtta suhtlemisele – nägin nii palju vanu tuttavaid ja instatuttavaid ja uusi inimesi – niiet oleks tahtnud küll rohkem suhelda! … kuid kaste tassides…
9. Kaasa sõpru ja sugulasi! No muidugi oli minu suguvõsa kenasti ära jaotatud, kes oli parklas (mu isa), kes koristas õueala ja pühkis mulda seest kokku (vanaema mul (85 btw)), kes oli kohvikus müüja, kes barista, kes õpetas inimesi rahvatantsu tansima jne. Lisaks sugulastele olid kaasatud ka mu sõbrad ja lisaks sõpradele ka nende sõbrad ja näiteks kui Getriin (mu õe sõbranna) Rikets lilledest pidi tulema hommikul kiirelt lilli tooma, siis asi lõppes sellega, et ta veetis terve päeva kohvikus ja oli parim barista. Niiet mida rohkem inimesi, seda ägedam alati ja seda lebom ka teistel ehk siis – äkki saab korra süüa isegi päeva jooksul näiteks.
10. Palka fotograaf. Klassik “oih, aga pilte küll ei jõudnud teha” – nagu te olete näinud niiiiiiii ei niiiiiiiiiiiiii palju vaeva ja siis keegi ei tee lõpuks mäletsuseks ühtegi normaalset pilti. Seda hacki olen ma juba mitu korda kasutanud, et kui sa juba midagi korraldad, siis see kulutus fotograafi peale on nii väärt seda! Niiet aitäh sulle, mu armas Kristina, et jälle tulid ja tegid ja kõik pildid, mis siin nähtaval on, on ka Kristina Kaiva tehtud – tema juurde saab aega broneerida siit.
11. Kohvik. Minu jaoks oli see kohe alguses kõige sellisem: “Oot, ma ei tea, kas saame hakkama sellega,” aga kuna Anete veits teadis, mis kohvik tähendab, siis usaldasin selles osas (ja kõige muu osas muidugi ka) jäägitult teda. Kokkuvõttes oli veits ikkagi see, et ma ise oleksin kurkide soolamise asemel viimasel õhtul tahtnud rohkem turundusplaani veel ellu viia (stoorid jm) ja kaunistusdetaile lihvida. Mõned asjad jäid tegemata ja kriipima! Seega kui plaanid teha kohvikut, siis oleks hea kui oleks keegi eraldi vastutamas selle eest, et ise saaksid tegeleda oma tegevusvaldkonnaga – sest 100 portsjoni kartulisalati tegemine ja kurgi soolamine ei ole mingi – a kiirelt korra teen!
12. Turundus. Mitu plakatit välja printisime? Plakatite printimine on kohutav mu meelest! Me printisme kümmekond A4 plakatit ise paberile kodus välja ja panime üles küll, aga ma ei usu nendesse väga. Pigem ma kulutan selle prindiraha sotsiaalmeedia sihitud reklaamile, kus ma tean täpselt, keda ma oma festivalile ootan ja keda tahan seda reklaami nägema. Niiet ürituse sponsimist sotsiaalmeedias kasutasime küll. Mitte liiga palju, aga siiski väike eelarve jupp oli ka sellele. Püüdsime hästi palju kaasata ka orgaaniliselt. Ehk siis tegelikult mis me tegime oli see, et meie üritus toimus Kiisa kohvikutepäevade raames (saime sinna kaardile). Siis kaasasime erinevaid koolitajad – ka nemad annavad oma inimestele teada, et näe lähen sinna – tule ka! Seega mida tugevamate kogukondadega tegijaid kaasata, seda rohkem ilmub juba nende fännibaasi kohale – tsau Merlin @homeinestonia! Lisaks kaasasime kirbukale ka insta sisustusblogijad – kuna see oli Eestis midagi ainukordset, siis saime ka sellest väikese uudisnupukese Postimehe kodugeeniusesse. No ja muidugi ketrasime orgaaniliselt enda lehtedel infot – jagasime tegijad (nemad omakorda repostisid jne). Mis läks veits nihu oli see, et meil oli tegelt plaanis korralikud piletijagamismängud teha, aga kuna ise hakkasime samal ajal juba kartulisalatit (mis muide oli maailmaparim) või tellisime dressipluuse, siis jäi see max viiimasele minutile ja pmst kukkus suht läbi – jagasime kokku ära kuus tasusuta piletit, aga kaasatus oli megamadal ja ma ei jäänud selle teostusega ise absoluutselt rahule. Võinagu – siin isegi ei olnud mingit teostus, oli lihtsalt “ok teeme selle ka nüüd keeduvorsti kuubikuteks modelleerimise vahele ära.” Mis jäi veel tegemata oli see, et plaanisin ise kirjutada blogi ettevalmistustest – kaunistustest nt spetsiifilisemalt, aga ei jõudnud ja plaansin ja IGTVsse teha ühe loo, mida meil kõike teha saab. Seda ka ei jõunud. Tahtsin rohkem kajastada ka ettevalmistuste eelseid päevi, aga jällegi #keeduvorst ja lihtsalt ei jõudnud. Seega võib-olla järgmiseks aastaks võiks olla ka keegi, kes teeb instalaive/ postitusi kogu päeva vältel – ja no enne ka! Sotsiaalmeediahaldurit oleks vaja, on kedagi siin?
13. RAHA.
Oot miks siin vahel nii suur tühi auk on? Haha. Jaaah. No ütleme nii, et see festivali korraldamine ei olnud kunagi mõeldud kui üks: “Niimoodi, lapsed, teenisin oma esimese miljoni,” vaid pigem ikkagi: “See, lapsed, oli üks tore kogemus.! Ehk siis ennekõike selline turunduslikprojekt. Mu enda jaoks on hästi oluline panustada ka siia kogukonda, et Kurtnas elu käiks ja oleks tore! Ja no need kaks eesmärki … viivad alati raha rohkem välja kui sisse jõuavad tuua. Kui me kõik kulud otseselt nüüd arvutame kokku ja tulud ka, siis me jäime mingi orienteeruva 3000 euroga miinusesse. Kui me aga nüüd mõtleme, et teeme äkki järgmine aasta jälle, siis meil on juba lauad olemas ja nõud olemas (välja arvatud muidugi juhul kui üks vend arvab, et oh teeks uued ja ägedamad lauad 😀 ja serveeriks seekord hoopis selle seest, oleks ägedam)… Ühesõanaga mõned kulutused on sellised, mis on justkui investeering ja ma ise selliste otsede kulude hulka ei arvaks. Aga ma saan aru, et numbrid on tegelt kõik numbrid ja neid ei saa väga palju: “Eino see number, selle võiks veits kallutada nii pidi.” Niiet miinus. Lisaks muidugi asjaolu, et kogu tiim töötoas vabatahtlikuna ja mitte ainult ürituse päeval ja varahommikul vaid ka mitu ööd enne! Niiet siinkohal mõtlen küll, et kindlasti kaalume uuel aastal ka mõne projekti kirjutamise võimalust, et näiteks kontsert kõikdele tasuta teha… saime ka tagasiside, et pilet oli marukallis (18 eur kohapeal, eelmüügis 15, pere 40), aga no püüdsime selle teha nii väikseks kui vähegi kannatas. Aga püüame siis järgmine aasta paremini!
Aga kes ei teaks, et miinus märk sulu ees, muudab märgi sulusees, niiet! Ma kõikidele miinustele vaatamata oli lihtsalt MEGAkogemus ja nii suur rõõm oli näha NIIIII palju inimesi. Tsiteerides mu isa: “Eino kui rahva kohale tahad saada, siis tuleb ikka kaltsukas korraldada.” Ja nii suht ongi! :D, kes siis ei tahaks teiste head kraami endale saada! Aitäh kõikidele instagrammeritele, @homeinestonia, @augusti_kodu, @kodupuitesteel, @ournest, @aegjaruum, kes kirbukal osalesid ja teistele müüjatele – juba teid oli nii palju! Aitäh kõikidele ostjatele!
Minu vägaväga siiras tänu ja tänulikkus Anetele, kes pmst tegelt kõik ära tegi – mul jäi üle ainult see blogipositus teha! Aitäh, kõigetegija (lauad, juustsaiad, sildid, rahvatans jne) Algo! Aitäh, mu õed, Kadri ja Maria, kes kohvikus kõikide klientide soovimata soovid ka ära täitsid. Kohvikus olid asendamatud veel Ardo, mu usin ämm Liia, kohvimaster ja alati naeratav Kärolin ja täiesti juhuslikult leti taha sattunud barista/ kuller, lillede maaletooja Getriin. Puhastusspetsialist vanaema Õie tegi välialal puhta töö; aitäh parkimiskorraldajale Ahtole ja tantsuõpetaja Evele – sarnased liigutused erineval kultuurmaastikul. Aitäh keeduvorstihakkija ja lapsehoidja Grete; aitäh, jääga varustaja Riin! Aitäh infotšikkidele Astridile ja Gäthlinile – ilma teiete elaksime kõik täielikus teadmatuses! Aitäh Raikole ja Kadrile, kes tegid nii lava kui tegid ka absoluutselt superägeda live ülekande pealeKUUT kohtumisõhtust Merlin Miidoga (vaata kindlasti järgi kui sa kohal ei olnud) ja aitäh sulle ka, et oma Tõstamaa vanalinnast siia kohale kärutasid! Aitäh, helimees Rasmusele, sind ei olnud üldse kuuldagi! Ja no muidugi aitäh bändile ja koolitajatele ja teile kõigile, kes te tulite! Mul ei ole õrna aimugi kui palju teid oli, aga see energia ja kõik, mis oli – täiega vaibisin seda (ok, mu noorem õde ütleks nüüd, et Anna ära ole selline teismeline). Aga no ma ei usu, et ükski mõistuselt täiskasavnud inimene oleks üldse sellise asja võtnud ette, niiet pole midagi parata, Maria, selline teismeline olengi! Järgmise festivalini!
Tekst Anna Lutter. Fotod Kristina Kaiva
elust väikeettevõtjana: kuidas ma peaaegu oleks omale pärast 6 aastat ettevõtlusega tegelemist palka maksnud, aga siis…

elust väikeettevõtjana: kuidas ma peaaegu oleks omale pärast 6 aastat ettevõtlusega tegelemist palka maksnud, aga siis…

Sain neljapäeval meile, telefonikõnesid, Facebooki ja Instagrami sõnumeid kokku üle 10 000 euro väärtuses tühistatud üritustega Kuudis ja järgmisel kolmel päeval 5000 euro ulatuses veel lisaks. “Tere, täiesti arusaadav! Hoidke ennast ja oma lähedasi! Kohtume tulevikus!” Täna oli plaanis #Kogumispäeviku investeerimiskuu raames kirjutada sellest, kuidas on lihtsalt mega MEGA äge investeerida enda ettevõttesse. Kuidas investeerimine ei pea üldse tähendama seda, et annad oma raha kellegi teise käsutusse ja meelevalda (aktsiad näituseks), vaid on võimalik investeerida ka nii, et ise juhid ja panustad sellesse, kuidas ja kui palju su raha suureneb ja saad enda raha eest ennast teostada.  Aastate jooksul on välja tulnud, et läbi selle protsessi saab väga edukalt seda raha muidugi ka vähendada . 🙂

Täna istun enda elutoas, mis on meil karantiini ajal väljakuulutatud rahu-, töötamis-, ja õppimisalaks — aga mitte kõik pereliikmed ei ole sellest paraku aru saanud,  ehk istun legorongi ja spinneritelahingu vahel. Koolitundide ülesanded on õpilastele edastatud (töötan ka õpetajana), Kuudis on kolme eriolukorra päeva jooksul jäänud ära kolm üritust (ja see on alles algus), AGA ma kavatsen ikkagi kirjutada sellest, et – pagan! – kui õige on ikka enda ettevõttesse ja selle läbi ka endasse investeerida ja teeksin ja teen seda iga kell uuesti ja edasi!

Kui Kuudi rajamise plaaniga eetrisse tulin, siis panin detailsemalt kirja oma loo ettevõtjaks kujunemisest , — seda võib vabalt ikka veel lugeda. Minu esimene ettevõte sündis sellest, et äritegevus hakkas peaaegu iseenesest  pihta – tegin sõbranna lapsele katsikuks ühe öökullikujulise padja ja varsti (tegelikult paari aasta pärast) sai neid patju e-poest tellida ja nende saamiseks ei pidanud üldse mu sõbranna või lähisugulane olema. Neid saab siiani tellida. Järgmisena tekkis tootevalikusse veel palju erivaid tooteid – ikka sellest lähtuvalt, et mida endal parasjagu tarvis oli – alustades nt mütsidest ja sallidest ja lõpetades seljakottide, mängumattide ja -kaartega, mis samuti siiani tootevalikus on. Neid asju läks endal lihtsalt kodus vaja, lapsed kasvasid, tekkisid uued vajadused ja nii nad tulid. Tooted siis.

Ühel hetkel aga tundsin, et inimesed soovivad minu käest lisaks nendele toodetele, mida ma läbi e-poe pakun, ka teenust saada – nad tahavad ise õppida ja proovida, kuidas mütsi või kotti teha saab. Nad tahavad ise kogeda, kuidas see masinaga õmblemine siis käib. Nii ma otsustasingi ellu kutsuda Kuudi. Tekkis vajadus, ma nägin (rohkem küll vist tajusin seda) ja vastavalt sellele muutsin oma ärimudelit (õigupoolest lõin uue), õppisin uusi asju, lõin uusi asju – arendasin ennast ja investeerisin.

See kõik võib siit ekraani pealt lugedes tunduda lihtne — et ok, nii tegidki ja täitsa loogiline tundub, sest asjad ju nii sünnivadki. Aga ma ei ole vist kunagi rääkinud tööst, numbritest  (sest mulle ei meeldi numbrid) ja eesmärkide seadmistest, mis selle “täitsa loogiline ja loomulik” protsessi taga tegelikult aset leiavad. Ma ei ole kuus ja pool aastat endale kordagi palka maksnud, sest ma olen kogu aeg jõudnud uute toodete, teenuste ja arendusteni, ja mõelnud alati, et oo, nii põnev, seda küll ju tahaks ära teha ja proovida- Sellest lähtuvalt olen kõik ettevõtte tulud reinvesteerinud uutesse seadmetesse, arendusse, materjalidesse – veel paremaks, veel ägedamaks – ja see valdkond on ka veel ju üldse proovimata, tuleb ära teha. Ma saan seda endale lubada, sest lisaks ettevõtja olemisele olen ma ka õpetaja, mis tagab mulle igakuise sissetuleku – lastevorst ja kommunaalid on sellega kaetud. Ma tean, et seda lugedes võib tekkida tunne, et nojah, sa ju saad seda endale lubada  ja koguaeg reinvesteerida, ja sul ei olegi vaja endale palka maksta, sest koolist tiksub kogu aeg raha peale.  See ei ole tegelikult nii lihtne, kui esmapilgul tundub, ja nende kahe asja paralleelselt tegemine on algusest peale olnud mu enda väga teadlik valik.

See on võibolla peaaegusama (täpselt ei tea, sest ma ei ole ise kunagi aktsiatega mürgeldanud), et mõni paneb kogu raha kuhugi riskantsemasse fondi (või aktsiatesse või mis nad on) ja võibolla saab kiiremini rohkem kasu, aga võibolla kaotab ka kiiremini ja rohkem. Mõni aga paigutab osa oma vahendeid rahulikumasse ja stabiilsemasse fondi ja siis teise osa rahaga  riskib. Mõni paneb kõik stabiilsesse ja vaikselt kükitab seal. Mina ilmselt kuulun sinna keskmisesse kategooriasse. – õpetajatöö tagab stabiilse sissetuleku ja siis oma ettevõttega riskin ja proovin. Oluline on mõista, et õpetajatöö (peaaegu täiskohaga) nõuab päris palju aega ja energiat, ja see pärsib ja aeglustab märgatavalt ettevõtlustegevust, kuid ee on olnud minu teadlik valik.

Seega jah, Kuudil on läinud viimased kuus kuud ülihästi – mõtlesin paar nädalat tagasi, et äkki peaks raamatupidaja käest küsima või veidi uurima, et kas mu ettevõttel ka selline funktsioon on, et sealt palka välja maksta saab – olen kuulnud, et mõned nii justkui teevad. Täna (#eriolukord) tean, et praegu see funktsioon ei tööta, aga ma ei ole kurb või masendunud, sestma olen see stabiilsema ja rahulikuma fondi mees ka  jah, ma ma investeerin võimalusel alati, arendan (ennast ja tehnikat), aga maandan ka riske.

Praegu on lihtsalt teistsugune aeg ja hea on tunda, et ma ei sõltu kellegi teise viitsimisest või mõtetest – mina ise olen see, kes enda raha ja investeeringute eest vastutab. Ma ei pea kartma, muretsema ja ennustama, et huvitav, kas mu ülemus leiab mingi lahenduse või äkki ta peab mind koondama. Ma mõtlen praegu, et kuidas ma antud olukorras saaksin arendada, muuta ja ka investeerida, et kõigest sellest välja tulla ja edasi minna nii, et mu ettevõte oleks veel parem ja edukam.

Enda ettevõttesse investeerimine on väga äge! Muidugi tähendab see pidevat tööd, väga palju tööd. Aga nagu see klišee kõlab: “when your work is your hobby you don’t have to work a day in your life”. Minu soovitus on mõelda, kui suur on see risk, mille sa võtta julged – kas lähed all out või oled nagu mina, et korraldad elu kombineerides stabiilset ja riskantsemat elustiili.

Arvake ära, mitu korda ma olen mõelnud, et läheks ka all out! Väga mitu(kümmend) korda – olen mõelnud, et appi, tahaks kiiremini oma eesmärke ja mõtteid teoks teha  – äkki loobuks õpetajatööst Aga ma ei ole seda teinud, sest mul ei oleks siis sellist vabadust riskimiseks. Kui peaks nüüd selguma, et Kuudiga lähebki pekki ja aasta aega (näiteks) ühtegi üritust seal korraldada ei saa, siis mu esimene mõte on, kuidas ruumid millegi muu jaoks ümber kohandada. Sealt edasi – kui  kohandamineei peaks toimima, kuidas ja mida uut teha. Miski ei ole jääv (teate küll mu neid igaastaseid relatiivsusteooria postitusi) kõik ongi muutuv ja suhteline ja tuleb olukorraga kohaneda, olla loov,paindlik ja postiivne!

Praegu on minu kõige suurem mure – väga suur mure – kõigi nende üliägedate Eesti väikeettevõtete ja ettevõtjate pärast, kes on läinud all out! Täielik lugupidamine oli mul enne ja on ka nüüd kõigi nende vastu, kes on võtnud selle julguse ja teevad oma asja suurelt ja ägedalt: pakuvad tööd (ühele või kolmele, mõned lausa 10+ inimesele, mis on juba väga suur asi), loovad väärtust ja no on üldse nii toredad. Aga praegu on neil paljudel ikka väga raske. Nendel ettevõtjatel on inimesed, kellele tuleb käibenumbrite kokkukuivamisest hoolimata palka maksta, paljudel selle palga ootajatel on kodus ka oma väikesed inimesed. Ma tean, et praegu ei ole ilmselt ükski ema oma aega sisustamas veebipoodides ringi shopates ja kõige ägedamat Eesti kevadmoodi oma või lapse garderoobi ostes, sest on väga ebakindel aeg —keegi ei tea, millal, kui palju või keda koondatatakse ja millal see kõik lõppeb. Aga kui sa ikkagi plaanid postiga saata kingituse sündinud beebile või oma õetütrele või lapselapsele, siis ma kutsun sind üles — palun anna oma panus nende väikeste ettevõtete ellujäämiseks!

Lisaks soovitan kindlasti liituda ka #Kogumispäeviku Facebooki grupiga, kust saab väga häid ideid säästmise ja muude päevakajaliste teemade (kindlustused jm) kohta. Samuti on inimesed seal jaganud väga häid nippe nädalamenüüü säästlikuks planeerimiseks. Minu 50 euroga nädalas hakkamasaamise lugusid saab ka endiselt lugeda.

Vaatasin eile AK nädalat ja seal reporterid küsisid erinevates Eesti linnades inimestelt, et kas ja kuidas koroonaviirus nende elu mõjutanud on. 6 või 7 inimest, kellega räägiti, vastasid kõik, et ei ole. Kuidas!? Ma ei mõista, kus nad elavad – ma olen siiani nii imestunud ja kahtlustan, et äkki see klipp salvestati eelmise nädala alguses… Ma ei arva, et oleks põhjust paanikaks (see ei ole kunagi kedagi aidanud), kuid väita, et praegu saaks business as usual asju ajada, ei tundu mulle reaalne.  Palun andke kommentaarides teada, kuidas koroonaviiruse teid ja pere mõjutanud on ning jagage lugusid – või ehk iseenda kogemusi – sellest, kuidas väikeettevõtjad praegu toime tulevad. Hoidke ennast ja oma lähedasi!

Tekst Anna Lutter. Fotod Anna Lutter ja

relatiivsusteooria #5 ja uue aasta (raha)lubadused

relatiivsusteooria #5 ja uue aasta (raha)lubadused

Juba viiendat aastat võtan ennast aasta alguses (või veidi rohkem kui alguses) kokku ja vaatan tagasi ja mõtlen edasi ja tõden, et kõik on suhteline. Relatiivsusteooria töötab endiselt laitmatult – kõik rasked hetked tunduvad tagasi vaadates, omg kuidas ma hakkama sain, aga no pagan polnud tegelt üldse hullu ju. Ja kõik mõnusad hetkek tunduvad päris norm oli, suht ok.

Panin üks päev meediaringis õpilaste poolt saadetud fotosid Jaapani reisist üles ja nad kurtsid, et maru keeruline on neid fotosid välja valida, sest kõik on nii ägedad ja olulised. Kuna saadetud fotode arv oli suur, siis mõtlesin, et püüan mõned välja võtta ikka, et mitte kooli Facebookilehe mälu kõike ära kulutada. Ja no – nii lihtne oli mu meelest valida – kohe vaatad, et palju pilte peaaegu sarnastest olukordadest ja no suht sama maastik veits erikülje alt – ei saanud aru, millest nad rääkisid, et raske valida või nii. A nüüd kui hakkan siin oma aastat kokkuvõtma, siis saan ikka aru küll. Mõtlen, et äkki oleks mõistlik kui inimese aastakokkuvõtte teeks mõni võõras inimene. Ta saaks kohe aru, et ops nii-nii. Palju sarnaseid projekte, see tundub igav, see pole oluline, see peaaegu sama mis üleeelimine – delete-delete-delete – ja ongi lühike kokkuvõte valmis. Aga no ei käi nii, ei saa nii, sest see relatiivsusteooria. Mõned maastikud võivad olla nii ühesugused ja nii väljast samad, aga mulle endale niiiii erineva tähtsuse, kogemuse ja emotsiooniga. Seega otsustasin ikka, et teen ise selle aasta kokkuvõtte ära! Ja no, uueaasta lubadused annan ka välja!

Jaanuar. Juba mitmes aasta järjest kui jaanuari alguses kööki uuendan, 2019 lisandus kööki kolm riiulit (see oli muuhulgas ka suht ainuke vaba sein me korteris). Sisustusteema laienduseks jagasin ka oma sisustuspoodide hacke ja oma lemmikuid poode. 16. jaanuaril allkirjastasin Kuudi rendilepingu – oh boy – mul ei olnud õrna aimugi! Aga inimestel, kellel vähe aimu on, nad võtavadki igasugu asju ette, mõtlemata ja nii. Jaanuaris veel midagi ei ehitanud (Algot pean silmas), aga plaani pidasin küll! Jaanauri jäi ka äge koostöö Legoga – mis on alati laste ja Algo lemmikosa minu tööst on.

Veebruar. Alustasime Mastermind grupiga, mis küll väga tööle ei läinud, aga sain sealt ägedad tutvused, mis tõid mu ellu Joanna ja Stuudio Nelki ja teise kaasvõitleja Triinu ja BAO play. Veebruaris algas ehitus – Algo ehitas ja ma muudkui mõtlesin igasugu asju välja, valisin kõiki neid olulisi detaile, mis teevad Kuudist Kuudi – ventilatsioonitorusid, 2 G ja 3 G kaableid aga kui päriselt aus olla siis asusin H&M koduosakonnast dekoratiivelemente ikka ka tellima, sest noh alguses tundus, et mis ta on – veits venttorusid ja värvi ja põrandahari ja ongi olemas.

Märtsis algas teekond Negavati võistlusel (PS kandideerimine sellel hooajal ka kohe-kohe algab 3.02.2020) – otsustasin sinna Kuudi projektiga kandideerida. Panin kokku oma lemmikmeeskonna Algo, Kadri ja Eva (tsau kõigile!). Koolitusime nädalavahetuseti (kuni maini välja) ja arendasime Kuuti. Algo arendas ehitustandril koguaeg – ööl ja päeval (ma ei tea, kuidas ta jõudis, aga ei hakka väga pead vaevama, sest usun, et kõigil meil tuleb elus ette hetki, kus me oma mehi üldse ei mõista, no lihtsalt üldse ei saa aru). Märtsis ostsustasime Kuudiga minna ka Hooandjasse (kõrvalmärkusena – 188 hoonandjat!!!) ja filmisime selle tarbeks klipi, kanadega ja puha! Märtsi jäi ka mitmeid toredaid koostöid – tervitused, Penosil, Kiigesellid ja Fazer! Käisime Erasmus pluss projekti raames Rumeenias nädal aega.

Siis teavitasin avalikkust oma kanditatuurist Euroopa Parlamendis. On suur õnn, et astun selle faktiga avalikusse ette 1. aprillil. Aprillis Algo muuuuuuudkui ehitas, ma muudkui tellisin ehitusmaterjali, otsisin koostöid – esimest korda ise kirjutasin erinevatele ettevõttetega koostöö mõtetetes ja mul on tõesti niiiii hea meel, et paljud neist ka said päriselt teoks – aitäh, Skandinaavia tapeedisalong, Fiskars. Poseerisime perega koos oma külmkapi ja selle sisuga Nipiraamatus ja siis tegin veel oma viimased töötoad stiilis “võtan õmblusmasinad auto peale ja sõidan sinu juurde ja õmbeleme kartulisalati ja hapukurgi vahel”. Ja siis aprillis juhtus veel üks maruäge asi – nimelt tuli välja emadepäevakott! Olin seda kaua arendanud ja sellel läks maru hästi ja ma olen siiamaani maru elevil selle pärast!

Terve mai alguse pakkisin ma kotte. Ema aitas ja õed aitasid ja Kairi aitas ja koguaeg pakkisime. Oluline ja märkimisväärne on ka see, et kott on esimene annalutter brändi toode, mille valmistamisel ma ise ei osale – küll aga oli ka pakendil vaja detaile käsitsi töödelda ja seal olin tegevrollis. Vahepeal ikka jõudsime teha Õhtulehega koostöös ühe väikese videojuhendi ka. Teemaks lapitehnikas padi taaskasutuskangast. Algo ikka ehitas, mu isa aitas vahepeal ka ja vanaema koguaeg aitas ja õed ja Eva ja kõik aitasid! Filmisime pooleli olevas Kuudis Negevati tarbeks Kuuti tutvustava video, mis pidi välja nägema nagu oleksime valmisolevas Kuudis. Panime tapeeti ja käisime Ikeas ja sättisime asju riiulile ja pühikisime ja pesime ja värvisime ja. Uh, MEGA edukas Hooandja kampaania lõppes ka maikuus – aitäh kõikidele nüüd ka (nägite ikka enne, et ma kirjutasin, et teid oli 188!)! Te nimed on Kuudi seinal ja ma olen nii tänulik! Eraldi tsau Mirjamile (Tsau!), kelle entusiasmi kaasmõjul sündis Kuuti suurem köök, milleta ma Kuuti praegu ette isegi ei kujutaks.

 Juuni. Kuudi avapidu, mida siiamaani härdusega meenutan (no niipalju kui meeles on). Esiteks nii palju ägedaid ja häid inimesi; teiseks Kuut sai valmis – aitäh kõigile mu hooandjatele, sõpradele ja perele, kes selle ära tegid – I mean Algo!; ja kolmandaks Saatpalu ja Rebane. Peost saad rohkem pilte ja juttu näha ja lugeda blogipostitusest (fotod tegi Kristina Kaiva ja armsa video Igor Novitski Visuals). Peale pidu taastusime. Juuni lõpus tegin Algole üllatusreisi Berliini (tsau, Riin), Algo ei teadnud sellest midagi kuni ma talle tööjuurde sõitsin ja käskisin taksosse tulla.

Juuli ja august. Tantsupidu. Kristini ja Marko pulmad (tsau!), mida ma dekoreerisin. Hullult kahetsesin, et sellega kunagi mitu kuud tagasi nõus olin olnud, et no – ma ei saa hakkama ja rikun kahe inimese elu oluliseima päeva ära – aga kokkuvõttes jäin ise tulemusega enamvähem rahule. Pulma teemaks oli lennureis ja kõik dekoratsioonid lähtusid ka sellest (olen juba jõudnud faasi, kust meisterdatud asjad lähtuvad milestki. Läheb hästi, Anna) Siis tegin veel mitu korda Bredenile pildistamist, muuhulgas pildistasime ja filmisime talvekombesid koos lumega (juuli ja augusti kokkuvõttes oleme). A no praegu õue vaadates, siis see talvekombede filmimine kõlaks ka praegu paras seiklus :). Kui aus olla, siis ega peale nende paari suurema projekti rohkem nagu suvel vaeva väga ei näinudki, hull isu oli Kuudi koduleht valmis teha (tsau, Eva ja Kullar) aga no ei teinud seda. Ei tulnud nagu vaimu peale, siiamaani tegemata, häbiots. Parim kaup leti alt. Käisime Algoga rohkem kui mitmel Dagö kontserdil. Mängisime rannavollet, vaatasime võrkpallimänge. Lapsed käisid iga kuu nädal aega maal (appi, kuidas ma ootan suve ja tervitused siinkohal ämm Liiale – päriselt selline ämm on lihtsalt suurim luksus – kahekesi on nii äge kodus olla). No ja siis ühe Loov Eesti võistluse kaudu võitsin oma meeskonnaga harukordse elamuse – Kuudi arendamiseks metorlus minu ühe suure lemmiku ja eeskuju Reet Ausiga. Programm päädis Reeda külastusega Kuuti.

Septemberis algas jälle kool. See tähendas ka lasteaeda ja muidugi lubadusi, et nüüd küll võtan ennast kokku ja teen kodulehe valmis, hakkan kikilipse varem tootma, jõulusussid teen ka valmis, üldse olen parem ja värki. A no kõik algas ja jätkus nii nagu igal septembril. Et siis ega suurt midagi ei muutunud ja midagi valmis ka ei saanud. Tuleb lihtsalt endaga leppida. Mingis suvesegaduses olin jah öelnud sellisele projektile nagu Solarise keskuse jõulukaunistused. Ideaalis plaanisin need siis septemrbis valmis saada, juhtus sama, mis kõige muuga. Ideaal ei töödud. Ma täpselt ei tea, kust te selle info leidsite või kuidas Kuuti jõudsite, aga tuleb tõdeda, et üha enam olid nädalavahetused minul hõivatud Kuudis pidutsemisega! Et siis guugeldasin just, et Kuudi FB lehe lingi saada ja Googlis ilmus selline pilt nagu allpool paistab. Seega, veelgi enam üllatunud, kuidas te julgesite tulla Kuuti, mille eelvaade näeb väja selline.

Oktoober. Õpetajatepäev (tervitused kõigile õpetajatele!). Isadepäevaks valmistumine, kokandusõhtud Kuudis koos Mirjamiga! Koostööd uute – Sirvi.ee ja vanade lemmikutega Iittala. Oktoobris käisin ka Erasmus projekti raames nädal aega Portugalis (tsau, Merle!).

Novembris kohe kui isadepäev lõppes – lisaks kikilipsudele oli isapäev teemaks Solarises toimunud kotitrükkimise töötoas – algas jõul ja jõulususside uute mudelite tootmine, pildistamine ja laialisaatmine. Mängisime perega võrkpalli ja novembri lõpus üldse hängisime perega suht palju koos. Eriti öösiti ja enamasti seda Solarise keskuses – ehk siis panime kahe ööga üles kõik Solarise keskuse jõulukaunistused (tsau, Algo, is, emps, Iia, Kata ja Liia, kes lapsi hoidis) ja tervitused ka Kairile, kelle abiga enamus nendest tuttidest teoks said! Esimest korda elus oli mul töövari. A, ja praktikant tuli mul ka – olen mõlemale neile rollile ka sellel aastal avatud – anna endast märku! Kirjutasin menuka blogipostituse päkapikk Tõnu ainetel ega rohkem suuremat ei jõudnudki. Millalgi koos Bredeniga tegime ägeda DIY video sellest, kuidas kinnitada mütsile tututti.

Detsember. Ühelhetkel keegi küsis, et kas neid kandekotte saab õpetajale ka – kohandasin seda pakendit veits ja sai küll – ja kuna Eestis on hästi palju õpetajaid, kes on kandev jõud, siis saatsin üsna palju detsembris neid kotte jälle laiali! Kolmel esimesel detsembri laupäeval meisterdasin Solarise keskuses nahast võtmehoidjaid ja detsembri kolm esimest nädalat oli ka Kuudis väga tihe – nagu ka november. Koostöös Solarisega ilmus lugu Annes ja Stiilis ja Pere & Kodu jõulueri kaanetüdruk olin ka (endal ei ole siiamaani õnnestunud seda ajakirja saada, olen vist tänulik). Sirvi.ee-le tegin päris mitu video kingipakkimisest (tsau, Anete!). Siis andis mu põlv alla (healoomuline kasvaja vasakus põlves, kolm aastat tagasi opereeritud ja kiiritatud) ja ma sattusin erakorraliselt operatsioonile jälle. Siis veel tähistasime Pääreni sünnipäeva ja peale seda ka Jeesuse sünnipäeva. Üle mitme aasta oli meil kõigil koos kaks nädalat puhkust – selle jooksul pidutsesime, magasime, mängisime Legodega, käisime Soomes, käisime Lätis, lapsed viibisid tädidel ja vanaemal külas ja no väga tore oli!

Ega muud ei teinudki.

Kuidas see kõik siis kokku võtta? Ma võiks lihtsalt öelda, et oli nii maru äge aasta, et veits elevil kui keegi aasta alguses kirjutas, et soovin sulle veel paremat aastat kui eelmine.

Heietada on tore, et nii oli ja naa oli ja see meenutamine on ka väga vajalik, et korraks rahul olla ja lihtsalt hästi rõõmus kõige ja kõigi nende üle, kes mu ümber on. Aga kokkuvõttele järgneb analüüs – mida parandada – mida ettevõtta uuel aastal? On aeg seada sihid! Minu uusaasta lubadus oli valmis teha Kuudi koduleht. Ma ei ole sellega siiani veel alustanud, aga ma ei ole ka veel loobunud sellest ideest ehk siis teisisõnu spordiklubi kuukaart on tehtud, aga spordiklubisse veel jõudnud ei ole. Niiet sellega tegelen!

Teiseks, lubasin õpsidele jõululauas oma uusaasta lubaduseks, et hakkan rohekm lugema. Tänaseks on selgunud, et lubadustel on kombeks täituda ja hakkangi lugema – võtan osa  Swedbanki #Kogumispäeviku ägedast rahatarkuse projektist ja hakkan raha lugema – aastaaega järjest! Olen üks 30 000st, kes on sel aastal säästmisväljakutse vastu võtnud ja kes oma teekonda rahamaailmas kajastavad. Kui ma oskaks Taro kaarte laduda, siis ilmselt need näitaksid, et olen see, kes feilib pidevalt ja sellega teisi innustab, et ah ta on ikka hullem! Niiet kui sa oled mõelnud, et tahaks ka oma rahaasju läbimõeldumalt manageerida edaspidi, siis tule ka #Kogumispäeviku gruppi ja Tätte garantii, et ma olen ikka hullem.

Mul on olemas säästupuhver ja tänu sellele tunnen ennast vist nii hästi, et kui mingi mõte midagi osta tuleb, siis teen kohe teoks, ilma et mõtleksin, et kas see asi või elamus päriselt ka väärib panustamist. Ma arvan, e kui ma peaksin millegi nimel koguma, siis jääks palju väljamienkuid tegemata, sest isu jõuab ära minna. Minu säästupuhver asub  mu tavakontol ja on igati ligipääsetav – iga kell, igas kohas, igas mahus – nii palju kui kogumispäeviku grupis lugenud olen, siis nii vist tegelikult ei olegi hea ja see vist põhjustabki sellist halba olukorda, et tunnen, et võin kõike alati osta. Igaljuhul sellele probleemile kavatsen ka kiiremas korras sealt lahenduse leida!

Seadsin Kogumispäevikusse minnes endale eesmärgi – koguda aastaga kokku breketite raha – jep, ma saan endale breketid, esimesed proovid ja fotosessioon on juba tehtud! Teine eesmärk on mul ka – ma lihtsalt tahaks hakata järge pidama rahaasjadega. Nagu eelnevast lõigust selgus, siis ega ma oma otsuseid läbi väga ei kaalu. Tegelikult puudub mul isegi ülevaade kui palju ja kuhu ma kulutan. Niiet käitun (tarbimiskäitun) nüüd terve jaanuari normaalselt, panen kõik andmed excelisse (hea exceli alus siin lingil) ja siis hakkan analüüsima ja selle pinnalt siis parandusi tegema. Hästi hea on see, et #kogumispäevikus on terve aasta igal kuul fookuses erinev teema ja nii saab iga kuu millelegi pühenduda. Jaanuar on eelarve kuu ja see on üks nendest kuudest, mis tundub mulle väga põnev ja elumuutev.

Kindlasti on mul nii midagigi öeda sellistel teemadel nagu ettevõtlus ja lisaraha teenimine (juuni), kodu (aprill) ja kingituste tegemine ning DIY (detsember). Aga ise ootan ka väga toidukuud (veebruar) ja investeerimisele ja pensionile pühendatud kuud (märts) – ja neid ennekõike siis selleks, et ise erinevaid hacke ja teadmisi saada. Niiet läheb lugemiseks – tule ka minuga #Kogumispäevikusse, alustame koos ja saame rahatargaks (või vähemalt rahatargemaks) aasta lõpuks!

Mis Sinu fookused uueks aastaks on? Raha lugema koos minuga või lihtsalt lugema? Sprodiklubi või lihtsalt klubi? Dieettoit või lihtsalt toit?

Tekst Anna Lutter. Aitäh, 2019 ja kõik, kes siia oma osa andsid!

 

 

#lifehack – kuidas varjata seda, et ma süüa ei oska teha

#lifehack – kuidas varjata seda, et ma süüa ei oska teha

Käsitöö ja KODUNDUSE õpetajana ei ole järgnev asjaolu küll ilmselt mitte väga hea näitaja, aga ma ei pea ennast suuremasi söögitegijaks. Küllap sellepärast hakkasingi õpetajaks, et kui ise ei oska, siis lihtsalt õpetad – nagu elus ikka. Ja nagu elus ikka, siis millegi pärast on inimesel iseenda osas (põhjendamatult) suured ootused: tahaks ka ju sõpradele ja perele maitsvaid õhtusööke  serveerida, veinigi ehk pakkuda. Seega hakkasin otsima alternatiivseid lahendusi: kuidas varjata oma absoluutset ebapädevust kõiksugu õhtu-, hommiku- ja lõunasöökide alal.
Peale seda kui üks toidufotograaf jagas minuga seika, kuidas nad habemeajamisvahuga, mis hoiab väidetavalt palju kauem vormi, vahukoort imiteerivad, sain ma aru, et väga oluline roll (ka selles valdkonnas) on visuaalsel poolel. Seega olen otsustanud oma kokandusoskuse arendamise asemel selle puudmist varjata (alati hea mõte), fokuseerudes teemale: lauakatmine. Jagan mõned asjaolud, mida mina sealjuures oluliseks pean.
Mõistlikus ja universaalsus. See on vist kõige olulisem üldse. Ehk siis mulle ei meeldi asjad, mida saab ühe korra kasutada, mida peab spetsiaalselt ühe temaatilise laua kujundamise jaoks ostma või tegema või omama. Seepärast on head universaalsed asjad, mille hulka ei kuulu jõuluvana pildiga laudlina või nartsissidega serviis. Lauakatmine peab olema jätkusuutlik ja mõitslik!
Arvesta kalendris oleva kuupäeva ja kuuga. Jõulude ajal ei planeeri ma kunagi tulpidega kaunistatud lauda, sest need on ju arutult kallid. Püüan alati kasutada parasjagu looduses elujõus olevaid taimi ja materjale. Esiteks on see väga säästlik lahendus; teiseks aitab sageli kujundust välja mõelda – konseptsiooni luua, sest mingid konkreetsed materjalid/ taimed seavad piirid. Ja kolmandaks: oleks ju veider jõuludeajal kevadist lauda katta, seega kalendrisse on alati hea mõte vaadata.
Kasuta asju, mida sul kodus on! Kujunduse välja mõtlemisel on alati eelnevalt mõistlik otsida inspiratsiooni ja ideid Pinterestist või erinevatest sisustus- ja käistööajakirjadest (Do It Yourself, Storage, Scandi at Home, Ideas, Cottage), aga lähtu lõpuks sellest, mis kodus olemas on. Sulle meeldib see helge kevadine laud kollase laudlinaga, aga kollast laudlina ei ole? – võta kardin, kasuta voodilina, pane lauale kollast paberit, kangast. Meeldib suur hulk küünaldega täidetud laternaid, aga kodus on ainult kaks laternat – väga hästi – võta need kaks ja pane lisaks juurde küünaldega täidetud erinevaid klaasipurke/vaase (kasuta erikõrguseid). Tahaksid seitset ühesugust lillepotti – kasuta paberkotte (hästi sobivad ka logodega paberkotid, mille saab keerata “pahempidi”).
Valgus! Isegi kui õues on valge ja suvi, siis valguslahendus on nii niiiiiii oluline. Panen ikka küünlaid või mõtlen läbi kuhu panna valguskette või laua peale rohelise lõikelilleseade sisse patareidega väikseid kuusetulekesi.
Erinevad tasandid. Lauakaunistusi planeerides püüan mõelda, et kõik ei oleks laua peal ühe tasandiline. Asju saab kõrgemaks teha kui paned neile alla karpe, kaste, teisi vaase, puukettaid. Ja mulle meeldib kui midagi õhus ka on: valgusketid, vimplid, õhupallid, taimed vmt.
Hea(d) nõu(d). Et siis kui on juba ilusad nõud, siis ei peagi peaaegu midagi rohkemat mõnikord pingutama. Minu suured lemmikud on Iittala Taika sarja nõud ja sarja uus üliäge muster Siimes! Lisaks on mul ka ühevärvilised nõud, mida kasutan siis kui rohkem rõhku kaunistustele ja seadetele soovin – siis ei ole mõistlik oma lemmik Taika sarja alati välja panna.
 
Sellised #lifehack-id on mul laua katmise kohta. Kui aga Sina ei ole ainult selle peal väljas, et varjad ägeda lauakujundusega keskpäraseid toite ja tahaks pigem areneda kui varjata, siis soovitan Kuuti tulla Mirjami kokanduskoolitusele (postituses olevad fotod eelmiselt kokandusõhtult). Sealt saab ikka päris #hack-e, kuidas teha päris toitu, päriselt hästi. Ise aga soovitan laua ikkagi hästi ja ägedalt katta, sest see on nii lihtne, odav – kui nutikalt ja mõistlikult läheneda, ja annab lihtsalt kogu õhtusöögile nii palju juurde.
Piltidel oleva laua vormistasid kokandusõhtul osalenud tšikid! Mitte ühtegi materjali, töövahendit spetsiaalselt ei ostnud – kasutasime asju, mis Kuudis olemas olid – peale õhtusööki on samblast ja pohlavartest kaunistused uues lokatsioonis, aknalaual, (taas)kasutuses. Minu meelest väga isuäratav tulemus! Ühesõnaga kogu ajakirjadest ideid – sakslastel on päris mitu alati põnevat ajakirja ja pildikeel on universaalne niiet ei pea ennast kellel piirata laskma. Vaata, mis parasjagu metsas ja põllul kasvab, mida sul kodus on ja kuusetuled otsi ka välja! Praegu on Sirvi.eu lehel kõik käsitööajakirjad kampaania hinnaga ka!
Kui Sul mõni hea mõte või hack, mida lauakaunistamisel kasutad, siis ma väga ootan neid kommentaarides!
Tekst ja fotod Anna Lutter. Aitäh Sirvi.eu, Iittala, Mirjam!
kui pidutseda, siis ikka põhjalikult ehk Kuudi avapidu

kui pidutseda, siis ikka põhjalikult ehk Kuudi avapidu

Mulle on vanemad ikka õpetanud, et kui midagi teha, siis põhjalikult. Minu tutvusringkonnas on palju pöörasemaid ja täiuslikemaid versioone nendest täiuse otsijatest (tsau, Kata ja Kellu!), aga ma ise ikka ka püüan. Püüan alati põhjalikult!  Viimane asi, mille ma põhjalikult ette võtsin oli peo pidamine. Täpsemalt siis Kuut avapeo. Nagu näha, siis kulus tervelt kolm nädalat, et sellest pohmellist melust väljuda ja kõik see ühte postitusse kokku panna.

Kogu minu pere on Kuudi projektiga viimased pool aastat hullupööra vaeva näinud, rõõmu ikka ka. Sest ma usun, et kõik, kes avapeol käisid ja vanaema või kellegi teisega mu perest jutule said, said aru kui palju nalja saab, eriti minu kulul muidugi.

Ma olen saanud nii palju kirju ja sõnumeid tuttavatelt ja vähem tuttavatelt, mille sisu ütleb, et see, mis Kuudis 7. juuni õhtul juhtus oli midagi eriti ägedat, head ja ainult guud vaibsi täis! Ja ma olen enam kui nõus. Kahtlemata on veesooned sellel hoonel õige koha peal. Nõks jäi aega puudu ja mõned detailid ei olnud viimaseni paigas, aga pagan! See vaimsus ja tuju, mis sellel reede õhtul ühes kanalas oli, see oli kirjeldamatu ja muidu ei oska ette kujutada kui koahl ei olnud! Aitäh kõigile, kes oma panuse sellesse andsid ja läbi astusid!
Ma ei jõudnud kõiki täpselt lugeda, aga kokku käis Kuudist läbi umbes 120 üliägedat inimest. Alguses arvasin ka, et no mis see ära ei ole, teeme avapeo, hakime kartulisalatit ja ahjus vinkut veits ja värki, aga ühel hetkel kui külaliste nimekiri juba 80 piiri ületas, sain aru, et siin tuleb ikka suuremat orginisatoorset tegevust teha kui täidetud munad ja singirullid. Maailmaparim idee oli peo korraldamisesse kaasata oma sõbrannad ja õed (tsau, Eva, Riin, Kata ja Maria!).
Mul oli peole kaks tingimust alla mille ei saa 1) Lauri Saatpalu + Peeter Rebane, 2) peab saama veini. Eva arvas, et oleks tore kui saaks ka midagi meisterdada, sest selleks ju Kuut ongi! Nõus – ühisloominguna valmis Kuudi esikusse tutikestest kompositsioon. Sinna said anda oma tuti näol panuse kõik, kes soovisid – mu meelest kukkus väga äge välja – st ei kukkunud välja vaid lõite midagi eriti ägedat!
Peale tutikeste sai Marella (tsau ja aitäh!) kannatliku juhnedamise abil trükkida endale – enda disainitud templiga – poekoti – ülitore on olnud nendest näha pilte – näidake veel! Eriti tore oli veel see, et musta värvi kulus palju, ma näen, et meil on sama maitse, pole sinu maitse mina… haha.
Lisaks meisterdamisele otsustasime teha ka meeskondliku viktoriini – selle koostas ja viis läbi mu õde Kadri. Tegime seda Kahoot keskkonnas – ehk siis meeskond sai nutitelefonis anda vastuse ja kohe ilmusid ekraanile tulemused ja õige vastus. Ainuke miinus sellisel lahendusel on see, et kiiruse eest saab punkte ja nii jääb diskussioon meeskonna sees liiga tagaplaanile. Niiet kui keegi teab Kahootile head alternatiivi, kus kiiruse eest punkte ei saa, siis ootan soovitusi!
No ja siis muidugi esines Eesti parim poistebänd koosseisus Lauri Saatpalu ja Peeter Rebane. Ma ei ole kindel kumb mulle rohkem pähe hakkas, kas vein või nende laul ja mäng. Polegi võib-olla oluline. Aitäh, Lauri ja Peeter, see oli hea, mis te tegite!
Mis siis veel? Süüa sai, tordi tegime Kadriga eelmisel õhtul ise – kõige suurema küpsisetordi, mida ma olen elus teinud – 25 küpsist pikk ja 5 küpsist lai. Kuna Anna unustas mõelda tordikaunistustele, siis enne veel kui ise sellest aru sain, olid Eva ja Kadri suutnud tervituseks toodud šokolaadid ära riivida ja vahukoore ära vahustada ja kui ma poleks praegu kirjutanud, poleks keegi arugi saanud, et kriitiline oli selle tordiga vahepeal.
Pidu kestis väidetavalt varaste hommikutundideni. Ise pidasin ühel hetkel heaks Kuudis puuduvad majutustingimused ära proovida. Hommikul ärkasin põrandal olevatelt madratsitelt – ühel pool oli Algo ja teiselpool naabrimees, külaelutothemax. Ja kui kõik see tundub justkui juba üks eriti hästi läinud pidu, siis kui ma püsti tõusin ja Kuudi teise otsa jõudsin sain aru, et Eva, Kadri, Maria, Riin, Merle, Grete ja mu vanemad ja vanavanemad on kogu peo ära koristanud! Päriselt! Selline elu ongi. Kuudvaibsõunli ja alati põhjalikult, sest ema ja isa nii õpetasid! Aitäh! Ma olen niiiiiii tänulik!
Ja nüüd on avatud ka Kuudi Instagrami ja Facebooki leht – koduleht ja broneerimisüsteem ootavad veel järge!
Avapeole aitasid lisaks sõpradele ja perele kaasa: Ukas, GKR brands ja Fruuti smuuti, Kristina Kaiva Photography, Igor Novitski visuals (video tuleb varstiiii!) – aitäh!
Tekst Anna Lutter, Fotod Kristina Kaiva Photography – rohkem pilte SIIIIIIN
viimane postitus…

viimane postitus…

… seeriast ehitus ja Kuut, võib-olla. Selline on vähemalt minu helesinine unistus! Aga ehitusel juhtub nii mõndagi, niiet ma usun, et see “võib-olla” on seal asjakohane. Väga loodan, et järgmine postitus teemal “Kuut” ütleb, et pühkisime just tolmu, Kurtnakas (mu 83-aastane vanaema)pesi põrandad ja rohis trepi ümbruse ära (ta igapäev ootab, et juba saaks :D) saatsime kutsed laiali ja avamispeol kohtume! Selleks, et midagi avada, tuleb tööd lõpetada. Annan – peamiselt pildikeeles – ülevaate sellest, kuidas meil siin Kurtnas läheb.

Esik. Esik on värvitud. Ma võib-olla olen kindel, milliseid riiuleid sinna vaja on, aga need tuleb teha, niiet võib-olla ma ikkagi mõtlen ümber millegi kasuks, mida saab tellida, sest Algo (tsau!) on päris korralikult juba kõige muuga ülekoormatud. Ja ma mõtlesin lisaks valgele tõmmata koridori ka ühe musta triibu – väga julge! Lisaks sellele käis ükspäev Kuudis Krissu ja meile kahepeale tundus, et esiku seinale saab kinnitada fototaustasid, niiet seal saaks pilti ka teha!

WC. plaaditud, vuugitud. Pott on paigas. Algo on ehitanud kappide karkassid, ootavad värvimist, kinnitamist. Lisaks on puudu boilerid, üks vannituppa, teine kööki. Kujunduslik pool on vist peaaegu paigas, plaanis, aga teostamata.

Koridorid on värvitud, põrandatega peab mõtlema – mulle hullult meeldib muidu see betoon, aga see on valge värviga ära plögatud, ups, niiet nüüd ei teagi, kas värvida üle valgeks/halliks või siis üritada maha kraapida seda. Kumbki ei tundu hea mõte. Ladu on praegu ehitusasju täis, sinna tuleks riiulid ja siis lõpuks ometi saan ma oma keldrit hakata koristama ja asju lattu viima. Me kelder on kohutav. Mul on naabrite ees piinlik.

Minu õmblusruum. Algo pani täna just laminaati sinna, ma ei ole veel näinudki tulemust, kindlasti äge ja paljumuutev! Loodan hakata sinna vaikselt juba mööblit sisse tirima kohe kui lambid laes ja kapiuksed paigas. Pistikupesad on igalpool veel ühendamata, aga  elektrionu lubas esmaspäeval vist ka tulla ja keerukamad asjad teha, et Algo ja mu isa saaksid lihtsamad ise lõpetada. Oma õmblusruumis kavatsen esialgu kasutada sama mööblit, mis mul Kiisal on.

Köök/kõrgendus. Uh, see näeb lihtsalt niiiiiiii äge välja. Kui kogu ülejäänud temaatika on valge, siis köök ja kõrgendus on MUST! Musta värvi ei ole me veel lahti teinud. Köögi karkass on Algol enamvähem valmis ehitatud  ja ootab nüüd hoogu (Kuudi projekt on Hoonadjas üleval veel 10 päeva ja ootab väga hoogu, natuke veel minna!). Saadud hooga saame sisse tehnika ja vajalikud nupud, jupid, valgused, värvid, lauad. Kõrgendusele peaks tulema diivan ja ka väike fotonurgake. Kööki jääb ka filmimisala, kus saab flatlay vaadet mugavalt seina kinnitatud karkassi abil teha (seda ka veel ei ole), aga metallkarkassi valmistamist rahastab Negavatt, mille finaalis Kuut on!

Koolitusala. Valmis on aknaalused laiendused – selle all jooksevad juhtmed, torud, hiired (haha) – alguses oli plaan teha neist kapid, aga kuna ruumi on seal suht vähe, siis tundus uste tegema hakkamine ajaraiskamisena. Liiga vähe ruumivõitu liiga suure aja eest. Seega jäi lihtsalt karkass. Vasakusse seina tellisin 11 meetrit riiulit Ikeast! Peaks kohale jõudma 9. mail. Enne seda tuleks lakke panna kõik lambid, mõned on juba kohal, projektor ja vist ära värvida ka põrand, sest kuis-sa muidu riiulit kokku saad panna.

Veel oleme Negavati raames teinud hästi palju tööd sisuga. Oleme kaasanud eriti andekad eksperdid, kes aitavad logo ja visuaali loomisega ja ühe targa onu, kes aitab broneeringusüsteemi kodulehel teha. Üle minu mõistuse. Nagu ka paljud teised asjad siin elus. Vahepeal käisin ka Loov Eesti tekstiili laboris, kus tuli tootmisjääke kasutades välja mõelda midagi uut – läksin sinna Kuudi ideega ja minu (kohapeal moodustunud) meeskond sai esikoha – kui lahe! Auhinnaks 8 tundi mentorlust iga taaskasutaja unistuste inimese, Reet Ausiga.

Kui Sulle tundub, et tahaks veeeeits aidata ja meile hoogu juurde anda, siis natuke üle nädala on Kuudi projekt Hooandjas üleval. Olen Sulle välja mõelnud eriti ägedad ja praktilised auhinnad, niiet kui Sa otsid kohta (kus-sa-saad) kus pidada lapse sünnipäeva või oma või tüdrukuteõhtut, siis anna meile hoogu ja teeme ühe ägeda ürituse – esimesed kuupäevad on juba broneeritud – NIIIIII MEGA ÄGE!

Tahtsin veel kirjutada, et mul on maailma kõige toredamad, toetavamad ja andekamad pere ja sõbrad, aitäh teile, eriti Sulle, Algo! (saja)Milline elu!

Tekst ja fotod Anna Lutter