Ma olen täpselt see vend, kes kavatseb oma teostamata lapsepõlve unistusi nüüd kõigi teie laste peal teostama hakata. Meil oli koolis tüdrukutering (tervitused juhendaja Rutile ja Evale!). Selles ringis sai niimoodi suures plaanis kõiksugu käsitööga tegeleda, aga kuna vahendeid tol hetkel koolis (ja ka kodudes
Ma hakkasin üks päev mõtlema, et kui vähe ma mõtlen. Vaatasin Kuuti sinna kõndides (nendel päevadel vaatad ikka inimestele (ja pigem ikka 5 X 10le mitte 2 + 2le) loodud koolitus- ja peokeskust natuke teistsuguse pilguga) ja mõtlesin, et kuidas ma julgesin midagi sellist ette
Vana tõde on see, et on kaks hobi: üks on käsitöö ja teine on käsitööasjade kogumine. No mulle meeldib nende mõlemaga tegeleda ja tegelen ka, üsna aktiivselt seejuures. Kui ma mõni postitus tagasi mõtisklesin selle üle, et DIY kultuur ja asjade parandamsise kultuur ei ole
Aga miks te festival (väga KUUT fest) muidu kuskilt toetust ei taodelnud? Aga miks te üldse laupäeval ei teinud? Miks pilet nii kallis on? Aga miks brownie juba otsas on? Miks te pühapäeval kell 20 kontserdit teete? Smilers oleks parem olnud. Miks nahatööd ei saanud
Sain neljapäeval meile, telefonikõnesid, Facebooki ja Instagrami sõnumeid kokku üle 10 000 euro väärtuses tühistatud üritustega Kuudis ja järgmisel kolmel päeval 5000 euro ulatuses veel lisaks. “Tere, täiesti arusaadav! Hoidke ennast ja oma lähedasi! Kohtume tulevikus!” Täna oli plaanis #Kogumispäeviku investeerimiskuu raames kirjutada sellest, kuidas
Juba viiendat aastat võtan ennast aasta alguses (või veidi rohkem kui alguses) kokku ja vaatan tagasi ja mõtlen edasi ja tõden, et kõik on suhteline. Relatiivsusteooria töötab endiselt laitmatult – kõik rasked hetked tunduvad tagasi vaadates, omg kuidas ma hakkama sain, aga no pagan polnud
Käsitöö ja KODUNDUSE õpetajana ei ole järgnev asjaolu küll ilmselt mitte väga hea näitaja, aga ma ei pea ennast suuremasi söögitegijaks. Küllap sellepärast hakkasingi õpetajaks, et kui ise ei oska, siis lihtsalt õpetad – nagu elus ikka. Ja nagu elus ikka, siis millegi pärast on
Mulle on vanemad ikka õpetanud, et kui midagi teha, siis põhjalikult. Minu tutvusringkonnas on palju pöörasemaid ja täiuslikemaid versioone nendest täiuse otsijatest (tsau, Kata ja Kellu!), aga ma ise ikka ka püüan. Püüan alati põhjalikult! Viimane asi, mille ma põhjalikult ette võtsin oli peo pidamine.
… seeriast ehitus ja Kuut, võib-olla. Selline on vähemalt minu helesinine unistus! Aga ehitusel juhtub nii mõndagi, niiet ma usun, et see “võib-olla” on seal asjakohane. Väga loodan, et järgmine postitus teemal “Kuut” ütleb, et pühkisime just tolmu, Kurtnakas (mu 83-aastane vanaema)pesi põrandad ja rohis
Mõtlen küll, et kambavaim ja grupisuhetest tulenev mõju võiks olla ühe kohe kahekümne kaheksa aastaseks saava inimese jaoks mitte väga määrav jõud. Täna olen aga olukorras, kus ma saan aru, et ei ole midagi ägedamat, paremat, innustavamat kui kuuluda jõuku, saada osa grupidünaamikast ja kambavaimust.
