mis (k)UUDIST?

mis (k)UUDIST?

Ma olen täpselt see vend, kes kavatseb oma teostamata lapsepõlve unistusi nüüd kõigi teie laste peal teostama hakata. Meil oli koolis tüdrukutering (tervitused juhendaja Rutile ja Evale!). Selles ringis sai niimoodi suures plaanis kõiksugu käsitööga tegeleda, aga kuna vahendeid tol hetkel koolis (ja ka kodudes ja üldse ühiskonnas) nappis, siis mingist õmblusmasinatega ringi rallimisest võis ainult unistada. Ma muidugi unistasin ka – et ma tahan kunagi tulevikus teha sellise  ringi, mis on sama äge nagu tolleaegne tüdrukutering, aga tegelikult on ikkagi ägedam veel. Et saab masinatega õmmelda, disainida, pildistada ja saab endale ühe supermõnusa seltskonna, kellega üle kolmapäeviti kolmeks tunniks kokku saada ja oma lemmik asju teha. Unistustel on kombeks täituda (selle blogi põhilause) ja sellest aastast alustab Kuudis täpselt selline ring “Mood & disain” ja see ei ole ainuke ainuke alustav ring, alustab ka ring: “Minu esimene ettevõte”.

Moe ja disaini ring hakkab toimuma alates oktoobrist üle nädala kolmapäeviti kell 15.45-18.45. Ringi juhendab disainer ja KELEI moestuudio asutaja Keiuliis Leitud. Ring toimub maailma kõige ilusamas kohas, Kuudis, aga muidugi on meil ringi tegevusse planeeritud ka igasugu väljasõite ja külalisesinejaid! Kuna Annal (võttes üle Jüri Ratase kombeid kolmandas isikus rääkimisest) on sellel aastal tekkinud veider komme kirjutada ära kõik projektid, mida vähegi Saku vallas ja piirkonnas kirjutada saab, siis ka see ring sai projekti toetust Saku vallalt – nii et kõik materjalid, töövahendid, väljasõidud, juhendamine on valla toetusega kaetud (huh, seda on nii äge siia kirjutada ja mul on nii hea meel, et vald sellise võimaluse on andnud!). Kuna aga vägaKUUT festi raames ühe teise toetuse alt rahastatud töötoad näitasid, et väike – kohale tulekuks motiveeriv – osalustasu on vajalik, siis panime väikese osalustasu 5€ osaleja kohta kuus. Moe ja disaini ringis on ainult 12 kohta, registreerimine on avatud SIIN. Rohkem infot ringi kohta saad lugeda järgnevatelt brošüüridelt: 

Kui sa nüüd tundsid, et tahaks hakata ennast süüdistama (või juba tegid seda), et sa oled sündinud nii paganama valel ajal ja tahaksid ka 20 aastat noorem olla, et sinna moe ja disaini ringi vanusegruppi mahtuda… siis. Siis tegelikult on juhendaja Keiuliis ja KUUT valmis samasisulist ringi juhendama ka täiskasvanutele. Ring toimuks samuti siis üle nädala kolmapäeviti, kohe kui lapsed on lõpetanud ehk kell 19.00-22.00. Kuna täiskasvanute ringi rahastamiseks ei ole Anna suutnud ühtegi toetusmeedet välja kaevandada, siis oleks igakuine osalustasu 59 € inimese kohta. Osalustasu sees on juhendamine, kõik töövahendid ja materjalid proovitöödeks ja katsetusteks. Oma suuremate tööde materjalikulu tuleb lisaks ja see kuutasus ei sisaldu – selle hind sõltub esemetest ja materjalidest, mida ise valid/ soovid teostada. Ringi saame avada juhul kui registreerib vähemalt 10 inimest. Kui see on midagi sulle, siis see on see LINK, kuhu minna ja oma unistuse täitumisele samm lähedamale astuda. 

Lisaks moe ja disaini ringile alustab Kuudis teinegi maksimaalselt vajalik ja superäge ring – “Minu esimene ettevõte”. Ma olen ise õpilasfirmat teinud kaks korda. Esimese õpilasfirmaga jõudsid meie tooted Selverisse müüki (tegime vanadest müntidest kõrvarõngaid) ja teise õpilasfirmaga saime Eesti õpilasfirmade võistlusel III koha ja käisime peaministri vastuvõtul. Ja kõik see tõestas mulle: “Anna, kõik siin maailmas on võimalik.” Ja praegu ma näen, et ongi, sest kui ma tahan (ja ma tahan!), siis ma teen Kuudis ettevõtlusringi “Minu esimene ettevõte”, mis baseerub Junior Achievement programmile (olen JA koolitadatud ja volitatud juhendaja), ja annan võimaluse kõikidele ringis osalevatele õpilastele kogeda ja jõuda täpselt selle sama tundeni: kõik on võimalik! Ringi juhendaja olen ma ise (Anna Lutter) ja ring hakkab toimuma igal neljapäeval kell 15.45-17.15. Ja selles ringis teemegi ettevõtteid! Rahastus on väga suures osas kaetud Saku valla projektirahadest, igal õpilasel tuleb tasuda omaosalus 5€ / kuus. 

Äge asi selle juures on veel see, et õpilasfirma võib olla ka loovtöö või uurimustöö – niiet saab kaks asja ühes teha – #optimeeriminetothemax! Kui tahad osaleda, aga aeg üldse ei klapi, siis kuna ühes ettevõttes peab olema minimaalselt 3 liiget, siis saate ringis osalemise ka üksteise vahel ära jaotada ja omavahel infot vahetada – sest selge on see, et oma esimest ettevõtet ei tehta nii, et nädalas korra 1,5 tundi teen. Kui sa juba tunned, et tahad oma parima sõbraga tulla või kui sa juba tunned, et tahaks mõne uue ägeda ettevõtliku tutvuse saada, kellega koos oma esimene ettevõtte luua, siis registreerimislink on SIIN. Ring alustab tegevust oktoobris ja maksimaalselt juhendame seitset õpilasfirmat. Ja kui sa nüüd mõtled, et kas suurtele ka “Minu esimene ettevõte” ring on, siis… siis võimalus registeerida oma esimene ettevõte on sulle siin ja ei pea isegi oktoobrini ootama!  

Lisaks kõigele uuele ägedusele jätkvad Kuudis traditsioonilised teisipäevased avatud töötoad. Niikaua kuni Anna ei ole suutnud leida toimivat lahendust, kuidas KUUDI koduleht suurema pingutuse ja ajakuluta värske hoida (ta tegeleb sellega), siis nii kaua saate kõige aKUUTsemat infot toimuvate avatud töötubade osas Kuudi FB lehelt ja Instagramist. Kuna praegu selle kirjutamise hoo juba üles võtsin, siis panen siia ikkagi kirja, et 14.09 toimub kaasaegse kalligraafia töötuba (välja müüdud) Mariliis Leitud juhendamisel. 21.09 toimub töötuba: “Terratso stiilis alus” Triinu Luidalepp juhendamisel (välja müüdud, aga loodetavasti teeme varsti jälle). 28.09 kaua oodatud helimeditatsioon Veronika Ilvese ja Kristjan Võrnu saatmisel. 

Niipalju ongi siis (k)uudist. Kõige värskemate uudistega saate ennast kursis hoida Kuudi Facebookis ja Instagramis, aga üldisema ja ülevaatliku info Kuudis pakutavate lahenduste  ja hindade kohta leiad Kuudi kodulehelt

Tekst, fotod ja kujundused Anna Lutter

makeover minu kabinetis

makeover minu kabinetis

Ma hakkasin üks päev mõtlema, et kui vähe ma mõtlen. Vaatasin Kuuti sinna kõndides (nendel päevadel vaatad ikka inimestele (ja pigem ikka 5 X 10le mitte 2 + 2le) loodud koolitus- ja peokeskust natuke teistsuguse pilguga) ja mõtlesin, et kuidas ma julgesin midagi sellist ette üldse võtta? Reaalslet meenutasin kahe aasta tagust aega kui seal lammutasime ja tegime ja kust mul tuli selline julgus, et sellest üldse midagi saab? Ma jäin endale vastuse võlgu, sest ei meenunud, et ma üldse kunagi sellele mõelnud oleksin. Mäletan ainult seda, et mul oli koguaeg selge, mida ma tegema pean, täna-homme-ülehomme; kust tellima osb-d, kust otsima paremat silikoni ja kust tellima valgusteid. Lihtsalt kuskilt oli see teadmine tulnud mu peaajusse ja ma ei pannud neid mõtteid küsimuse alla vaid lihtsalt tegin. Küsimuse alla ei ole ma pannud ka kunagi seda, et mul on oma elus isiklik õmblustuba (juba teine).

Oma esimese isikliku õmblustoa seadsin sisse vanaisa juurde (tsau, vanaisa!). See juhtus aastal 2016. Enne seda tegelesin õmblemisega kodus: kõik kangad olid kodus, kõik masinad olid kodus, kõik kapid olid käsitööasju täis! 2016 aastal aga mõtlesin, et kuna vanaisal (minu kodust 2,5 km) on paar tühjana seisvat tuba, et teen ühest õmblustoa endale. Mõeldud ja Algol tehtud. Sellest toast saad pikemalt lugeda ja pilte vaadata SIIT ja SIIT. Tegelikult oli see väga mõnus tuba! Ja vanaisal oli üliäge, et ma ikka üsna tihti õhtuti sinna maandusin ja temaga sai nii mõnigi poliitteema läbi arutadatud ja Facebooki piltki üles aidatud laadida.

Kui aga 2019 hakkasime Kuuti ehitama (meie kodust 400 m kaugusel), siis tundus üliloogiline, et mu õmbluskabinet tuleb ka Kuuti tuua, sest muidu oleksid materjalid sajas kohas laiali ja no 400 m on ikka veel parem kui 2,5 km. Seega koos Kuudiga valmis ka minu töötuba 2.0. Kuna Kuut ise on üsna suur ja nõudis üsna palju mõtte-, planeerimis- ja ehitustööd, siis töötuba jäi üsna sellise askeetliku kujunduse juurde alguses, et kõik mis vaja oli, oli olemas, aga mitte midagi rohkemat. Üsna kohe hakkas sinna kogunema igast jura, mida üldkasutatavates ruumides vaja ei olnud ja kuhugi panna ei olnud ja lattu ei mahtunud ja tahtsin silma eest ära ehk siis sattusid need sinna ruumi.

Jaanuari alguses täiendasin oma õmblusmasinaparki ühe uue isendiga (suurem ja fäänsim tikkimismasin) – teiste masinate kohta saad lugeda postitsut SIIT. Tikkimismasina tulekuga oli vaja juurde tekitada lauapinda, et see ära mahutada ja siis vaatasingi, et tegelt see ruum ei ole üldse selline nagu see võiks ja kuna aega parasjagu ka nagu oli, siis otsustasin, et teeme siis juba veel ümberkorraldusi ja projekt õmblustuba 2.1 oli saanud üsna sujuvalt ja loogiliselt alguse!

Uuele tikkimismasinale mõtlesin välja sellise eritellimuslaua, millele Algo siis keevitas raami ja paigaldas muud tuled-viled ka. Laua alla planeerisin kohe Ikea metallist kummutid ning ülemise riiuli vahe oli tegelikult täiesti suvalise mõõduga, aga sinna alla mahtusid ideaalselt kaks suurt metallkasti ja üks madal puitkast, mille sisse on ideaalne panna tikkimismasinast koguaeg tulevad niidijuppe! Lisaks mahtus laua alla ka printer ning kohe tikkimismasina kõrval on ruum ka arvutile. Nende kõrvuti olek on oluline, sest arvutist vaatan infot, mida tikkima asun. Laual vahetasin natuke ka masinate järjekorda, et kõige enam kasutatava pooltööstlusliku Juki ümber kõige mõnusamalt ruumi oleks!

  

Tellisin juurde Ikeast ka sahtlitega väikeseid kummuteid. Nendes on ideaalne sorteerituna hoida masinanõelasid, varuosasid, lõikeid, karabiine, silte jne. Juba varem oli seina najal laua peal suured korktahvlid, millele olid kinnitatud kaardid või mingid muud nunnud mälestuskirjad/ piletid/ vanad lõiked jne (sellise sümboolse tähendusega asjad). Tahtsin neid alles hoida, aga korktahvlid võtsid laual ruumi ja nii paigaldas Algo seinale peenikesed riiulid (Ikeast jälle), millele sain suured korktahvlid panna. Ostsime Depost ka korkpaneele, mille värvimisime mustaks + lõikasime õigesse mõõtu (sisse pistikupesadele avad jm) ja panime seina – nii saab nüüd armsaid ja ka vajalikke asju panna põhimõtteliselt kogu selle seina ulatuses! Seina peale kinnitasime veel kunagi ammu Magazinist ostetud valged hoiutopsid/ klambrid.

  

Paremas seinas on samad riiulid, mis olid ka mul vanaisa juures. Kuna uus tuba on aga pikem, siis paremasse nurka mahtus ära veel üks riiul, kus on ka natuke kangaid ja natuke karpe, mille sees kõike vajalikku hoida. Toa keskel on suur juurdelõikudlaud, ise tehtud. Laua otstes on Ikea Kallax riiulid, nende all rattad ja siis nende vahel OSBplaat, mille peal on öökullide väljalõigatud alused. Kui tahad kõikidesse sahtlitesse ka sisse vaadata, siis panin oma toa ümbertegemisest kokku ka oma esimese Youtube video:

Olen nüüd väga rahul selle toaga. Endiselt on ainult üks suur mure – nimelt ei oska ma sellele toale mingit head nime anda. Tavaliselt ütlen “minu tuba” või “töötuba” või siis – mu lemmik – “kabinet” – aga tegelikult ei defineeri neist ükski seda tuba piisavalt hästi mu meelest või no isegi mitte nii hästi, et ma igakord ei kokukutaks kui seda ruumi nimetada tahan: “No vii need sinna, no sinna no vii sinna siseaknaga ruumi.”. Niiet kui teil on pakkumisi nime osas, siis ma olen avatud! Ja kui teil on häid ideid, kuidas mingeid käsitöövahendeid, -materjale veel paremini hoiustada, siis muidugi andke mulle ka teada! Mulle väga meeldivad head lahendused!

Tekst ja fotod Anna Lutter

iga korras ruumi saladus on üks pime ladu

iga korras ruumi saladus on üks pime ladu

Vana tõde on see, et on kaks hobi: üks on käsitöö ja teine on käsitööasjade kogumine. No mulle meeldib nende mõlemaga tegeleda ja tegelen ka, üsna aktiivselt seejuures. Kui ma mõni postitus tagasi mõtisklesin selle üle, et DIY kultuur ja asjade parandamsise kultuur ei ole just liiga levinud, sest inimestel lihtsalt ei ole enam kodus asju (mis suuresplaanis on super mõistlik ja mega hea tunne kindlasti – ja ma tahaks endale ka väga tihti seda tunnet saada)! Aga kui tekib näiteks jopesse auk, siis mu emps (tsau!) oleks kunagi kohe samal õhtul võtnud niidi-nõela ja seda helkurpaela, mis tal sahtlisse varutud oli, ja tsikibriki ära parandanud asja. Täna on aga nii, et ühiskonnaliikmetel ei ole kodus isegi nõela. Olles ise oma hobi kodust välja kolinud, siis pean tunnistama, et olen samasugune ühiskonnaliige – kui ma just ekstra millegi tegemiseks koju nõela kaasa ei ole võtnud  ja ega meil ka helkurpaela kodust võtta ei ole. 

Aga kuna mulle väga meeldib asju teha. Ja mulle meeldib kui ma saan mitte väga palju mõelda vaid kohe ära teha, siis mul peab olema asju! Et asju teha, siis peab olema asju, millest teha asju – elu paratamatus. Õnneks on mul nüüd Kuut ja ma saan oma asju seal hoida. Tundub mega lihtne lahendus, alguses oligi. Kodu sai ühel hetkel ikka nii meeldivalt asjadest tühjaks – kõik hooajalised dekoratsioonid ja pildistamislisandid kadusid kappidest. Järjest siis viisingi kõike sinna Kuuti. Kui soe ja väike ladu sai täis, siis hakkasin suurde lattu viima. Kui see sai täis, sain enda keldrisse viia, sest see oli ju enne tühjaks tehtud. Kui kelder sai täis, siis vanaisa juurde (tsau, vanaisa) ja no isa suurde angaari olen ka pikkade läbirääkimiste tulemustena viinud ühtteist (ja kolmandatki). Näiteks ootab seal minu ideid kahe lennuki jagu istmekatteid. See oli juba üsna ammu kui selline õnn mulle naeratas ja keegi pakkus, et kas tahad. No muidugi tahtsin. Siiamaani ei tea, mida ma täpselt teen, aga ma olen ülikindel, et kunagi teen! Aga sellel hetkel siis kui see plaan tuleks ja mul neid katteid ei oleks, siis ma a) ei oskaks neid tahta; b) ei saaks neid kuskilt. Seega jah, ma kogun asju, teadmata, mis ma nendega teen. 

Üks oluline aspekt aga kogumisel on see, et sa haldaksid seda kõike, mis sul on – vastasel juhul muutub see tõesti täiesti meeldevaldseks asjade kokku ahmimiseks. Seega on süsteemid üliolulised. Juba kolm kuud tagasi sain aru, et mu süsteemid on lagunenud ja tuleb teha igalpool väga suur ümberpaigutamine ja organiseerimine, et kõik jälle ära hallatud saaks. Aga aeg läks koguaeg ja ega süsteemid ei jää siis nii katki nagu nad sel hetkel on vaid nad lähevad üha hullemasse seisu, sest järjest kuhjub peale. Asju, projekte, mõtteid, materjale. 

Olles aga perega sattunud isolatsiooni, siis otsustasime ühel nädalal kõige hullemast (ja suuremast) laopinnast alustada ja hakkasime sorteerima ja ümber paigutama (tervitused kõikidele mu pereliikmetele!). Kaks päeva tööd ja saime selle pinna korda – osad materjalid viisime mu vanaisa juurde kuivemale pinnale (sest kangaid on külmas ja niiskes laos suht lootusetu kvaliteetselt säilitada) ja teised siis paigutasime jälle paremini ja kõik sai superloogiline. Kuna tegemist on suure – sellise pimeda ja külma – laoga, siis seal ongi märksõnaks praktilisus ehk siis mingit ilu väga riiulite ja hunnikute stiliseerimisel taga ei ajanud. Küll aga nt panime raskemad asjad euroaluste peale, et neid pärast hulgakesti koos vajaudsel kiirelt roklaga liigutada saaks. 

Selle suure töö ärategemine andis palju inud, et mis see väiksem soe ladu siis korda teha ei ole! Ühel õhtul siis võtsimegi Anetega ette. Lisaks sellele soojale laole olen Kuuti teadlikult loonud ka teisi väiksemaid laoalasid, mis on nii kavalalt tehtud, et märgatagi ei ole (siseruumide puhul mu meelest ülioluline – kastide virnad kuskil seina ääres ei ole ilusad). Seega näiteks see kõrgendatud must ala köögi juures on kohe algusest planeeritud ka panipaigana. Sellel on kahes küljes salajased uksed ja ühest suurest käib suisa välja 120 X 250 cm suurune laud, mille peal on õmblusmasinad (ehk siis kui parasjagu ei ole õmbluspidu (jah, see on peoliik) ja vähem külalisi, siis see laud on seal all peidus). Laud asub kõrgenduse keskel – seega on mõlemal pool lauda veel päris suured pinnad asjade ladustamiseks. Kuna enne veel mahtus sinna sooja lattu asju, siis ma ei olnudki seda kõrgenduse all olevat ruumi väga ära kasutanud, aga nüüd otsustasin, et asjad tuleb panna ka sinna (valikut oli teha lihtne – kõik need materjalikotid, mida viimase poole aasta jooksul liigutatud ei olnud, need läksid sinna)! Väga targalt võtsin kodust kaasa oma Boschi varstolmuimeja, sest see alune on madal ja üsna ebamugav seal suure tolmuimejaga puhastada. Kuna aga Bosch on üsna võimas ja pisike ja ilma juhtmeta (mul on Bosch Unlimited 6 series)!! siis sobib ta ideaalselt ka sellisteks töödeks! (Kasutsin tegelt Boschi varstolmuimejat ka tagumise ruumi riiulite puhastamisel ja vaiba puhastamisel, sest seal taga külmas laos ei ole pistikut ja alati kõik pikendusjuhtmed on valgustuse all kinni, niiet ideaalne oli seal ka selle varrega asi ära teha). 

Aga nüüd siis selle sooja lao juurde tagasi. Väga olulised asjad on riiulid. Aga ma ei tea, kas ma olen ainuke, kelle meelest laoriiulid on nii ebaausalt kallid – ühesõnaga, ma lasin Algol teha sinna riiulid (nagu näha, siis veits materjali on jäänud puudu, sellest ka mõned riiulid, millel sootuks puudub riiuliplaat. Aga kuna kasutan palju kaste (mis on teine väga oluline detail), siis ei ole nende puudumine sugugi fataalne. Tänu enda tehtud riiulitele sain need tellida ka täpselt sobivas mõõdus. Ühed väga head asjad on ka läbipaistvad plastikkastid, ma kasutan Jyski neid kõige odavamaid, sest ei raatsi neid paremaid osta, kuigi vahest kirun küll, et peaks, sest pidevalt tõstmisel nad murduvad äärtest.

Väga oluline ladude juures on see, et igale teemale oma kast/ riiul / koht, aga sealjuures tuleks mõelda perpektiiviga ehk siis jätta igale poole veits veel ruumi. Et no kui sul juba nii palju asju on, siis tõenäolislet tuleb juurde (räägin siin kogemustest), aga kui kohe kõik oleks täis tuubitud, siis paneksid juurde tulnud asjad mõnda suvalisse vabamasse auku ja kogu süsteem oleks sellega jälle rikutud. Ehk siis jäta arenguruumi igale valdkonnale! Kui läbipaistvaid kaste nii palju ei ole kui vaja, siis saab pappkastidele peale trükkida või lihtsalt kirjutada – et siis ei pea iga kord kangutama neid alla ja vaatama, et: “A, siin ei ole, ju siis on järgmises.” 

Kõik, kes on kunagi mõne sahtli ära organiseerinud teavad, kuidas ühe hetkega muutub elu lihtsalt palju loogilisemaks ja kõik tundub üldse palju parem peale seda kui selle sahtli korda oled saanud! Ma ei tea, kas see on vanasõna või on see USA teadlaste uuringutulemus, aga 2 minutit organiseerimisele “kulutatud” aeg võib tähedada 2 tundi võitu järgmise kuu aja jooksul. Minu jaoks on süsteemid ja kord üliolulised ja kindlasti olen nende omamisest võtnud välja nii palju ajalisi võite! Kõige ajakulukam on elada (või töötada) segamini kohtades! Minu suureks kireks on muuhulgas ka teiste inimste ladude/ keldrite / kappide vaatamine, niiet loodan, et kui siin oli veel keegi minusugune, siis see paljastav vaade minu ladudesse meeldis sulle! Videovahendusel tuuri mu ladudesse näeb minu Instagrammist

Tekst, fotod, videod Anna Lutter. Aitäh Bosch!

festival – 13 praktilist tähelepanekut

festival – 13 praktilist tähelepanekut

Aga miks te festival (väga KUUT fest) muidu kuskilt toetust ei taodelnud? Aga miks te üldse laupäeval ei teinud? Miks pilet nii kallis on? Aga miks brownie juba otsas on? Miks te pühapäeval kell 20 kontserdit teete? Smilers oleks parem olnud. Miks nahatööd ei saanud teha? Kas riideid saab ka kuskil proovida? Ristpea kruvikeerajat on? Tegevused kuidagi laiali päeva peale. Kas see vesi on tasuta? Vallast muidu luba olemas ja päästeameti-politsei kooskõlastus? Kus parkida saab? Oot, kaardiga ei saagi maksta? Miks need osad inimsed seal aia taga kuulavad? Miks te varem kuupäeva ei öelnud, mul see päev ammu kinni juba?

Me tegime festivali! Ja need on kõik täpselt need küsimused, mille peale ma põhimõtteliselt ei oskaks mittekuidagi mittekunagi mõelda ja mitte kuidagi suhestuda kui ei oleks päriselt ise neid küsimusi oma peas mõelnud või teilt kuulnud! Ja need küsimused on põhimõtteliselt üks nendest väärtuslikest asjadest, mis me selle festivali korraldamisega saime! Sest nüüd me oskame neid endalt küsida ja järgmine kord – oh boy! … järgmine kord kindlalt juba uued küsimused…. Aga vähemalt oleme ühtedele ikkagi juba enne vastanud.

Igaljuhul ennekõike oma enda jaoks panen selle tarkuse siia kirja – kõik need küsimused ja vastused (mida muidugi veel ei ole), kõik need mõtted, mis me saime festivali (väga KUUT fest) korraldades. Kui sa nüüd mõtled, et ok ristist kinni see brauseriaken, sest ega ma nii rumal ka ei ole et ise kunagi festivali korraldaksin. Siis – tegelt käivad need küsimused ka pulmade, suuremate juubelite kohta – niiet kui sul on mõni neist ees ootamas, siis ära kohe ristile pressi. Kui ühtegi pulma ka teha ei plaani, siis… siis kindlasti sa vähemalt satud ühte pulma või onu Heino juubelile või Instkurmu festivalile ja võib-olla sa siis mõistad paremini neid inimesi… no neid, kellel ei ole olnud piisavalt arukust ja oidu ja kes on siiski otsustainud korraldada ühe festivali. Meie õppetunnid ja küsimused.
1. Ära alusta festivali korraldamisega kuu aega varem. Alusta mitme kuu jagu aega varem! Suvi on esiteks potentsiaalsetel külastajetel plaane nii täis, niiet mida varem sa teada annad, et sul maksimaalselt äge asi tulemas, seda varem nad saavad juba kuupäeva ära broneerida. Või siis omavahel kokku leppida, et oh, läheks koos! No tegelikult kõik asjad oleks ideaalne võimalukult vara ära teha, aga eriliselt paktiliseks võib see nõuanne osutuda siis kui asi puudutab avalikuüritutuse korraldamise luba (millega seoses tuleb hankida kooskõlastus päästeametilt ja ka politseilt) ja rääkida ja joonistada ära oma parkimisskeemid ja võin omadest kogemustest öelda, et võib juhtuda, et ka institutsioonides – nagu vald ja päästeamet – inimesed puhkavad. Ja no üldse see töötempo ja meilide vastamiskiirus ei ole tavaliselt selline nagu näiteks prindiettevõttes, kust ma oma tiimile riided tellisin. Reaalselt. Esimest meilist kuni asjade valmimiseni (tükke oli kokku 50 +) läks vist kolm päeva ja meile oli kokku umbes 20. Siiski tahan siikohal hea sõnaga meeles pidada ka Saku valda, kes hoolimata minu viimaseminuti käitumismaneerist kõik ära kinnitasid ja ära lubasid!
2. Ära tee seda üksi. Ma olen päris kaua aega olnud selline vend, et tahan kõik ise ära teha. Et noh nagu toodete puhul ka: disainist tootmise ja pakendamiseni ja epoe tahaks ka ise teha. Mitte isegi sellepärast, et nii tuleb soodsam vaid pigem selle pärast, et mind reaalslet huvitab, kuidas ja mis kõikides nendes etappides toimub ja nii väga tahaks ise harjutada ja osata ja teada. Aga – ära tee seda – proovi väiksemate projektidega (nagu lapse sünna) kõike ise, aga kui midagi juba veits suuremat teed, siis lihtslat võta Anete (tsau!) appi ja poole rohkem asju saab poole paremini tehtud!
 
3. Lava ja tehnika. Mm, mul ei olnud õrna aimugi, et mul neid vaja on kuni ma sain teada, et mul on! Mõtlesin, et no äkki võtaks väikese sellise platvormi maksimum ja dekoreeriks ja nii olekski. Andsin oma soovidest Strikken lavatehnika meeskonnale teada ja nad küsisid, et mis siis saab kui vihma sajab. No ma olin arvestanud, et väga KUUT festil ei saja, niiet ei olnud sellele mõelnud. Siis mõtlesime, et ok paneme väikese telgikese ka sinna peale, et no juhuks kui (kuigi ma tegelt teadsin, et ei saja). Kui ma siis hakkasin aru saama kui nigel see telk koos väikese platvormiga välja näeb. Strikkeni härras ütlesid, et jep, näeb küll! Siis otsustasime koos, et paneme hoopis ikkagi ühe ülinunnu ja mitte üleliia suure lava püsti! Lisaks aitasid nad istalleerida ka kohviku alale väikese astme/ poodiumi, mille abil läbi akna leti saime tekitada. Neil on olemas kõikivõimalikud reguleeritavad alused ja poodiumid, millest ma isegi mõelda või küsida ei osanud. Seega Algo pääses tänu nendele rendilahendustele väga mitme asja ehitustest!
4. Esineja. Lava ei olnud esialgu plaanis. Kui me lava plaaniväliselt siiski püsti olime saanud, siis mõistsime, et tegelt oleks täiega võinud veel laval päeval mõni asi juhtuda (peale selle, et Päären sealt oma käe kipsi kukkus)! Sest see nägi lihtsalt nii nunnu välja ja seisis terve festivalipäeva sisuliselt jõude! Niiet kui oled vaeva näinud ja kulutanud lavale, siis võiks olla rohkem kui üks esineja! Esineja puhul tuleb arvestada veel seda, et peale esinemistasu on neil tõenäoliselt ka rider, mis kõik backstagesis olema peab ning lisaks backstage toidule/ joogile tuleb rentida ka helitehnika ja helimees. Ehk siis bändi kulu on umbes nii kaks korda nii palju kui on esinemistasu.
5. Dekoratsioonid. Ma olen suht kindel, et siin blogis ei käi ühtegi inimest, kes mõtleks, et milleks neid veel vaja… ma ise olen veendumusel, et need ongi üks väga oluline festvali meeolu ja vaibi osa! Sul võiks olla nende loomisel mingi konseptsioon ja võibolla kõike mitte välja panna, mida kuskil saab või on. Me valmistasime taaskasutusmatejalidest 60 meetrit sellist kangaribadest (purjed nagu) aeda – esialgu oli veits teistsugune idee, aga proovisime ja testsime ja see ei toiminud. Lisaks dekoratiivsele eesmärgile piiritlesid need ka festivali ala. Lavast juba rääkisin, Sitrikken pani ise sinna valgusketid (meil olid valguskettid laudade küljes), niiet see oli ka väga ilus kõik… kui oleks õhtul hilisemalt kestnud, oleksid need veel rohkem efekti andnud. Veel üks asi, millega väga vaeva ei pea nägema, aga mis alati töötab on lilled! Aga terve festvaliala jaoks ampleid osta on veiiits kallis! Meile tuli appi Rikets lilled, kelle käest saime ampleid rentida – ehk siis hommikul lilleauto tõi kohale ja õhtul viis ära – nii ei kaasnenud väga suurt kulu ja lilled saavad veel kedagi rõõmustada!
6. Mööbel ja nõud. Kuna meil oli avatud ka kohvik, siis oli vaja kohvikuala ehk siis laudu ja toole. Kuna Kuudi lauad on nii massiivsed, et toast välja ei käi, siis otsustasime teha väikese investeeringu. Koostöös Aiakoja ja Algoga valmisid kolm kiirelt kokkupandavat (üliägedat ja stiilset) lauda. Tegime need siis mõttega, et saaksime neid edaspidi kasutada ka sees – või muudel üritustel väljaa ja miks ka mitte teile teie hoovipeole välja rentida ;). Nõusid oli meil enne olemas kuni 30le inimesele, aga otsustasime ka seda, et teeme investeeringu nii, et meil oleks nõusid nii palju kui korraga inimesi Kuudis istuma mahutame ehk siis 60le. Tellimuse tegime Ikeast vahendaja kaudu viimasel minutil ja nagu ikka siis kõik joogutassid/klaasid/pokaalid jäid tulemata. Seega pidime seekord kasutama alternatiivset lahendust – ühekordseid topse. Leidsime biolagunevad, niiet seekord siis jäi nii. Aga nõud loodetavasti jõuavad ikkagi meieni ja järgmine kord juba täiesti ühekordsete vabalt! Salati serveerimiseks ostime Gemossist ägedad plastmassist mustad konservikarbid – need on masinpestavad ja ka neid saame nüüd järgmistel üritustel jälle kasutada!
7. Sildid ja info. Oota kuidas te ei tea, mis siin üritusel teha saab? Me oleme kaks nädalat iga (freaking) päev iga tund midagi postitatunud ja rääkinud?! Terve Eesti peaks teadma ju. Aga no ei tea. Ja igasugused sildid, viidad, bannerid on väga teretulnud – nii ei pea iga nurk olema mehitatud. Küll aga, mis läks meil kindlasti väga hästi, oli see, et meil oli infopunkt/ piletimüük ehk siis kaks minu armast kolleegi koolist (tsau Gäthlin ja Astrid!) jagasid infot, müüsid pileteid, kaasasid inimesi. Mis oli puudu ja millele ma korra isegi mõtlesin oli mingi päevajuht või keegi, kes vahepeal mikrofoni kaudu teada annaks, mis kuskil parasjagu algamas on või et ahjust tulid just Algo tehtud Anna juustusaiad 😀 (klassikaline juhtum). Programm oli tihe ja see mikrofoniga vend oleks võib-olla veel rohkem inimesi tegevustesse toonud – niiet kui sa järgmine aasta tahad see vend olla, siis anna mulle teada! Aga kokkuvõttes oli nende siltide tellimine muidugi jälle kulu, aga tegime absoluutselt kõik PVCle prinditud sildid universaalsed – ehk siis kuskil ei ole kirjas ühtegi kuupäeva, ühtegi esinejat – mustvalged loomulikult – Kuudi sümboolika, fontife ja piltidega, niiet saame neid väga lihtsalt rakendada ka igalpool mujal ja igal muul sündmusel ka Kuudis.
8. Ära võta endale ühtegi pidevat kohustust. Ehk siis kui sa oled korraldaja, siis ära mõtle, et käid terve päeva kohvikus juustusaiu tegemas (seda ei juhtu – nope). Ma vist istsusin esimest korda 18.01 kui hakkas pealeKUUT kohtumisõhtu Merlin Miidoga (tsau, Merlin! :D)  – sest ma moderreerisin seda ja siis pidin nagu istuma seal laval. Anna juustusaiu tegi tere päeva Algo (aga no see on klassik #elu). Veits oleks tahtnud ise rohkem aega võtta suhtlemisele – nägin nii palju vanu tuttavaid ja instatuttavaid ja uusi inimesi – niiet oleks tahtnud küll rohkem suhelda! … kuid kaste tassides…
9. Kaasa sõpru ja sugulasi! No muidugi oli minu suguvõsa kenasti ära jaotatud, kes oli parklas (mu isa), kes koristas õueala ja pühkis mulda seest kokku (vanaema mul (85 btw)), kes oli kohvikus müüja, kes barista, kes õpetas inimesi rahvatantsu tansima jne. Lisaks sugulastele olid kaasatud ka mu sõbrad ja lisaks sõpradele ka nende sõbrad ja näiteks kui Getriin (mu õe sõbranna) Rikets lilledest pidi tulema hommikul kiirelt lilli tooma, siis asi lõppes sellega, et ta veetis terve päeva kohvikus ja oli parim barista. Niiet mida rohkem inimesi, seda ägedam alati ja seda lebom ka teistel ehk siis – äkki saab korra süüa isegi päeva jooksul näiteks.
10. Palka fotograaf. Klassik “oih, aga pilte küll ei jõudnud teha” – nagu te olete näinud niiiiiiii ei niiiiiiiiiiiiii palju vaeva ja siis keegi ei tee lõpuks mäletsuseks ühtegi normaalset pilti. Seda hacki olen ma juba mitu korda kasutanud, et kui sa juba midagi korraldad, siis see kulutus fotograafi peale on nii väärt seda! Niiet aitäh sulle, mu armas Kristina, et jälle tulid ja tegid ja kõik pildid, mis siin nähtaval on, on ka Kristina Kaiva tehtud – tema juurde saab aega broneerida siit.
11. Kohvik. Minu jaoks oli see kohe alguses kõige sellisem: “Oot, ma ei tea, kas saame hakkama sellega,” aga kuna Anete veits teadis, mis kohvik tähendab, siis usaldasin selles osas (ja kõige muu osas muidugi ka) jäägitult teda. Kokkuvõttes oli veits ikkagi see, et ma ise oleksin kurkide soolamise asemel viimasel õhtul tahtnud rohkem turundusplaani veel ellu viia (stoorid jm) ja kaunistusdetaile lihvida. Mõned asjad jäid tegemata ja kriipima! Seega kui plaanid teha kohvikut, siis oleks hea kui oleks keegi eraldi vastutamas selle eest, et ise saaksid tegeleda oma tegevusvaldkonnaga – sest 100 portsjoni kartulisalati tegemine ja kurgi soolamine ei ole mingi – a kiirelt korra teen!
12. Turundus. Mitu plakatit välja printisime? Plakatite printimine on kohutav mu meelest! Me printisme kümmekond A4 plakatit ise paberile kodus välja ja panime üles küll, aga ma ei usu nendesse väga. Pigem ma kulutan selle prindiraha sotsiaalmeedia sihitud reklaamile, kus ma tean täpselt, keda ma oma festivalile ootan ja keda tahan seda reklaami nägema. Niiet ürituse sponsimist sotsiaalmeedias kasutasime küll. Mitte liiga palju, aga siiski väike eelarve jupp oli ka sellele. Püüdsime hästi palju kaasata ka orgaaniliselt. Ehk siis tegelikult mis me tegime oli see, et meie üritus toimus Kiisa kohvikutepäevade raames (saime sinna kaardile). Siis kaasasime erinevaid koolitajad – ka nemad annavad oma inimestele teada, et näe lähen sinna – tule ka! Seega mida tugevamate kogukondadega tegijaid kaasata, seda rohkem ilmub juba nende fännibaasi kohale – tsau Merlin @homeinestonia! Lisaks kaasasime kirbukale ka insta sisustusblogijad – kuna see oli Eestis midagi ainukordset, siis saime ka sellest väikese uudisnupukese Postimehe kodugeeniusesse. No ja muidugi ketrasime orgaaniliselt enda lehtedel infot – jagasime tegijad (nemad omakorda repostisid jne). Mis läks veits nihu oli see, et meil oli tegelt plaanis korralikud piletijagamismängud teha, aga kuna ise hakkasime samal ajal juba kartulisalatit (mis muide oli maailmaparim) või tellisime dressipluuse, siis jäi see max viiimasele minutile ja pmst kukkus suht läbi – jagasime kokku ära kuus tasusuta piletit, aga kaasatus oli megamadal ja ma ei jäänud selle teostusega ise absoluutselt rahule. Võinagu – siin isegi ei olnud mingit teostus, oli lihtsalt “ok teeme selle ka nüüd keeduvorsti kuubikuteks modelleerimise vahele ära.” Mis jäi veel tegemata oli see, et plaanisin ise kirjutada blogi ettevalmistustest – kaunistustest nt spetsiifilisemalt, aga ei jõudnud ja plaansin ja IGTVsse teha ühe loo, mida meil kõike teha saab. Seda ka ei jõunud. Tahtsin rohkem kajastada ka ettevalmistuste eelseid päevi, aga jällegi #keeduvorst ja lihtsalt ei jõudnud. Seega võib-olla järgmiseks aastaks võiks olla ka keegi, kes teeb instalaive/ postitusi kogu päeva vältel – ja no enne ka! Sotsiaalmeediahaldurit oleks vaja, on kedagi siin?
13. RAHA.
Oot miks siin vahel nii suur tühi auk on? Haha. Jaaah. No ütleme nii, et see festivali korraldamine ei olnud kunagi mõeldud kui üks: “Niimoodi, lapsed, teenisin oma esimese miljoni,” vaid pigem ikkagi: “See, lapsed, oli üks tore kogemus.! Ehk siis ennekõike selline turunduslikprojekt. Mu enda jaoks on hästi oluline panustada ka siia kogukonda, et Kurtnas elu käiks ja oleks tore! Ja no need kaks eesmärki … viivad alati raha rohkem välja kui sisse jõuavad tuua. Kui me kõik kulud otseselt nüüd arvutame kokku ja tulud ka, siis me jäime mingi orienteeruva 3000 euroga miinusesse. Kui me aga nüüd mõtleme, et teeme äkki järgmine aasta jälle, siis meil on juba lauad olemas ja nõud olemas (välja arvatud muidugi juhul kui üks vend arvab, et oh teeks uued ja ägedamad lauad 😀 ja serveeriks seekord hoopis selle seest, oleks ägedam)… Ühesõanaga mõned kulutused on sellised, mis on justkui investeering ja ma ise selliste otsede kulude hulka ei arvaks. Aga ma saan aru, et numbrid on tegelt kõik numbrid ja neid ei saa väga palju: “Eino see number, selle võiks veits kallutada nii pidi.” Niiet miinus. Lisaks muidugi asjaolu, et kogu tiim töötoas vabatahtlikuna ja mitte ainult ürituse päeval ja varahommikul vaid ka mitu ööd enne! Niiet siinkohal mõtlen küll, et kindlasti kaalume uuel aastal ka mõne projekti kirjutamise võimalust, et näiteks kontsert kõikdele tasuta teha… saime ka tagasiside, et pilet oli marukallis (18 eur kohapeal, eelmüügis 15, pere 40), aga no püüdsime selle teha nii väikseks kui vähegi kannatas. Aga püüame siis järgmine aasta paremini!
Aga kes ei teaks, et miinus märk sulu ees, muudab märgi sulusees, niiet! Ma kõikidele miinustele vaatamata oli lihtsalt MEGAkogemus ja nii suur rõõm oli näha NIIIII palju inimesi. Tsiteerides mu isa: “Eino kui rahva kohale tahad saada, siis tuleb ikka kaltsukas korraldada.” Ja nii suht ongi! :D, kes siis ei tahaks teiste head kraami endale saada! Aitäh kõikidele instagrammeritele, @homeinestonia, @augusti_kodu, @kodupuitesteel, @ournest, @aegjaruum, kes kirbukal osalesid ja teistele müüjatele – juba teid oli nii palju! Aitäh kõikidele ostjatele!
Minu vägaväga siiras tänu ja tänulikkus Anetele, kes pmst tegelt kõik ära tegi – mul jäi üle ainult see blogipositus teha! Aitäh, kõigetegija (lauad, juustsaiad, sildid, rahvatans jne) Algo! Aitäh, mu õed, Kadri ja Maria, kes kohvikus kõikide klientide soovimata soovid ka ära täitsid. Kohvikus olid asendamatud veel Ardo, mu usin ämm Liia, kohvimaster ja alati naeratav Kärolin ja täiesti juhuslikult leti taha sattunud barista/ kuller, lillede maaletooja Getriin. Puhastusspetsialist vanaema Õie tegi välialal puhta töö; aitäh parkimiskorraldajale Ahtole ja tantsuõpetaja Evele – sarnased liigutused erineval kultuurmaastikul. Aitäh keeduvorstihakkija ja lapsehoidja Grete; aitäh, jääga varustaja Riin! Aitäh infotšikkidele Astridile ja Gäthlinile – ilma teiete elaksime kõik täielikus teadmatuses! Aitäh Raikole ja Kadrile, kes tegid nii lava kui tegid ka absoluutselt superägeda live ülekande pealeKUUT kohtumisõhtust Merlin Miidoga (vaata kindlasti järgi kui sa kohal ei olnud) ja aitäh sulle ka, et oma Tõstamaa vanalinnast siia kohale kärutasid! Aitäh, helimees Rasmusele, sind ei olnud üldse kuuldagi! Ja no muidugi aitäh bändile ja koolitajatele ja teile kõigile, kes te tulite! Mul ei ole õrna aimugi kui palju teid oli, aga see energia ja kõik, mis oli – täiega vaibisin seda (ok, mu noorem õde ütleks nüüd, et Anna ära ole selline teismeline). Aga no ma ei usu, et ükski mõistuselt täiskasavnud inimene oleks üldse sellise asja võtnud ette, niiet pole midagi parata, Maria, selline teismeline olengi! Järgmise festivalini!
Tekst Anna Lutter. Fotod Kristina Kaiva
elust väikeettevõtjana: kuidas ma peaaegu oleks omale pärast 6 aastat ettevõtlusega tegelemist palka maksnud, aga siis…

elust väikeettevõtjana: kuidas ma peaaegu oleks omale pärast 6 aastat ettevõtlusega tegelemist palka maksnud, aga siis…

Sain neljapäeval meile, telefonikõnesid, Facebooki ja Instagrami sõnumeid kokku üle 10 000 euro väärtuses tühistatud üritustega Kuudis ja järgmisel kolmel päeval 5000 euro ulatuses veel lisaks. “Tere, täiesti arusaadav! Hoidke ennast ja oma lähedasi! Kohtume tulevikus!” Täna oli plaanis #Kogumispäeviku investeerimiskuu raames kirjutada sellest, kuidas on lihtsalt mega MEGA äge investeerida enda ettevõttesse. Kuidas investeerimine ei pea üldse tähendama seda, et annad oma raha kellegi teise käsutusse ja meelevalda (aktsiad näituseks), vaid on võimalik investeerida ka nii, et ise juhid ja panustad sellesse, kuidas ja kui palju su raha suureneb ja saad enda raha eest ennast teostada.  Aastate jooksul on välja tulnud, et läbi selle protsessi saab väga edukalt seda raha muidugi ka vähendada . 🙂

Täna istun enda elutoas, mis on meil karantiini ajal väljakuulutatud rahu-, töötamis-, ja õppimisalaks — aga mitte kõik pereliikmed ei ole sellest paraku aru saanud,  ehk istun legorongi ja spinneritelahingu vahel. Koolitundide ülesanded on õpilastele edastatud (töötan ka õpetajana), Kuudis on kolme eriolukorra päeva jooksul jäänud ära kolm üritust (ja see on alles algus), AGA ma kavatsen ikkagi kirjutada sellest, et – pagan! – kui õige on ikka enda ettevõttesse ja selle läbi ka endasse investeerida ja teeksin ja teen seda iga kell uuesti ja edasi!

Kui Kuudi rajamise plaaniga eetrisse tulin, siis panin detailsemalt kirja oma loo ettevõtjaks kujunemisest , — seda võib vabalt ikka veel lugeda. Minu esimene ettevõte sündis sellest, et äritegevus hakkas peaaegu iseenesest  pihta – tegin sõbranna lapsele katsikuks ühe öökullikujulise padja ja varsti (tegelikult paari aasta pärast) sai neid patju e-poest tellida ja nende saamiseks ei pidanud üldse mu sõbranna või lähisugulane olema. Neid saab siiani tellida. Järgmisena tekkis tootevalikusse veel palju erivaid tooteid – ikka sellest lähtuvalt, et mida endal parasjagu tarvis oli – alustades nt mütsidest ja sallidest ja lõpetades seljakottide, mängumattide ja -kaartega, mis samuti siiani tootevalikus on. Neid asju läks endal lihtsalt kodus vaja, lapsed kasvasid, tekkisid uued vajadused ja nii nad tulid. Tooted siis.

Ühel hetkel aga tundsin, et inimesed soovivad minu käest lisaks nendele toodetele, mida ma läbi e-poe pakun, ka teenust saada – nad tahavad ise õppida ja proovida, kuidas mütsi või kotti teha saab. Nad tahavad ise kogeda, kuidas see masinaga õmblemine siis käib. Nii ma otsustasingi ellu kutsuda Kuudi. Tekkis vajadus, ma nägin (rohkem küll vist tajusin seda) ja vastavalt sellele muutsin oma ärimudelit (õigupoolest lõin uue), õppisin uusi asju, lõin uusi asju – arendasin ennast ja investeerisin.

See kõik võib siit ekraani pealt lugedes tunduda lihtne — et ok, nii tegidki ja täitsa loogiline tundub, sest asjad ju nii sünnivadki. Aga ma ei ole vist kunagi rääkinud tööst, numbritest  (sest mulle ei meeldi numbrid) ja eesmärkide seadmistest, mis selle “täitsa loogiline ja loomulik” protsessi taga tegelikult aset leiavad. Ma ei ole kuus ja pool aastat endale kordagi palka maksnud, sest ma olen kogu aeg jõudnud uute toodete, teenuste ja arendusteni, ja mõelnud alati, et oo, nii põnev, seda küll ju tahaks ära teha ja proovida- Sellest lähtuvalt olen kõik ettevõtte tulud reinvesteerinud uutesse seadmetesse, arendusse, materjalidesse – veel paremaks, veel ägedamaks – ja see valdkond on ka veel ju üldse proovimata, tuleb ära teha. Ma saan seda endale lubada, sest lisaks ettevõtja olemisele olen ma ka õpetaja, mis tagab mulle igakuise sissetuleku – lastevorst ja kommunaalid on sellega kaetud. Ma tean, et seda lugedes võib tekkida tunne, et nojah, sa ju saad seda endale lubada  ja koguaeg reinvesteerida, ja sul ei olegi vaja endale palka maksta, sest koolist tiksub kogu aeg raha peale.  See ei ole tegelikult nii lihtne, kui esmapilgul tundub, ja nende kahe asja paralleelselt tegemine on algusest peale olnud mu enda väga teadlik valik.

See on võibolla peaaegusama (täpselt ei tea, sest ma ei ole ise kunagi aktsiatega mürgeldanud), et mõni paneb kogu raha kuhugi riskantsemasse fondi (või aktsiatesse või mis nad on) ja võibolla saab kiiremini rohkem kasu, aga võibolla kaotab ka kiiremini ja rohkem. Mõni aga paigutab osa oma vahendeid rahulikumasse ja stabiilsemasse fondi ja siis teise osa rahaga  riskib. Mõni paneb kõik stabiilsesse ja vaikselt kükitab seal. Mina ilmselt kuulun sinna keskmisesse kategooriasse. – õpetajatöö tagab stabiilse sissetuleku ja siis oma ettevõttega riskin ja proovin. Oluline on mõista, et õpetajatöö (peaaegu täiskohaga) nõuab päris palju aega ja energiat, ja see pärsib ja aeglustab märgatavalt ettevõtlustegevust, kuid ee on olnud minu teadlik valik.

Seega jah, Kuudil on läinud viimased kuus kuud ülihästi – mõtlesin paar nädalat tagasi, et äkki peaks raamatupidaja käest küsima või veidi uurima, et kas mu ettevõttel ka selline funktsioon on, et sealt palka välja maksta saab – olen kuulnud, et mõned nii justkui teevad. Täna (#eriolukord) tean, et praegu see funktsioon ei tööta, aga ma ei ole kurb või masendunud, sestma olen see stabiilsema ja rahulikuma fondi mees ka  jah, ma ma investeerin võimalusel alati, arendan (ennast ja tehnikat), aga maandan ka riske.

Praegu on lihtsalt teistsugune aeg ja hea on tunda, et ma ei sõltu kellegi teise viitsimisest või mõtetest – mina ise olen see, kes enda raha ja investeeringute eest vastutab. Ma ei pea kartma, muretsema ja ennustama, et huvitav, kas mu ülemus leiab mingi lahenduse või äkki ta peab mind koondama. Ma mõtlen praegu, et kuidas ma antud olukorras saaksin arendada, muuta ja ka investeerida, et kõigest sellest välja tulla ja edasi minna nii, et mu ettevõte oleks veel parem ja edukam.

Enda ettevõttesse investeerimine on väga äge! Muidugi tähendab see pidevat tööd, väga palju tööd. Aga nagu see klišee kõlab: “when your work is your hobby you don’t have to work a day in your life”. Minu soovitus on mõelda, kui suur on see risk, mille sa võtta julged – kas lähed all out või oled nagu mina, et korraldad elu kombineerides stabiilset ja riskantsemat elustiili.

Arvake ära, mitu korda ma olen mõelnud, et läheks ka all out! Väga mitu(kümmend) korda – olen mõelnud, et appi, tahaks kiiremini oma eesmärke ja mõtteid teoks teha  – äkki loobuks õpetajatööst Aga ma ei ole seda teinud, sest mul ei oleks siis sellist vabadust riskimiseks. Kui peaks nüüd selguma, et Kuudiga lähebki pekki ja aasta aega (näiteks) ühtegi üritust seal korraldada ei saa, siis mu esimene mõte on, kuidas ruumid millegi muu jaoks ümber kohandada. Sealt edasi – kui  kohandamineei peaks toimima, kuidas ja mida uut teha. Miski ei ole jääv (teate küll mu neid igaastaseid relatiivsusteooria postitusi) kõik ongi muutuv ja suhteline ja tuleb olukorraga kohaneda, olla loov,paindlik ja postiivne!

Praegu on minu kõige suurem mure – väga suur mure – kõigi nende üliägedate Eesti väikeettevõtete ja ettevõtjate pärast, kes on läinud all out! Täielik lugupidamine oli mul enne ja on ka nüüd kõigi nende vastu, kes on võtnud selle julguse ja teevad oma asja suurelt ja ägedalt: pakuvad tööd (ühele või kolmele, mõned lausa 10+ inimesele, mis on juba väga suur asi), loovad väärtust ja no on üldse nii toredad. Aga praegu on neil paljudel ikka väga raske. Nendel ettevõtjatel on inimesed, kellele tuleb käibenumbrite kokkukuivamisest hoolimata palka maksta, paljudel selle palga ootajatel on kodus ka oma väikesed inimesed. Ma tean, et praegu ei ole ilmselt ükski ema oma aega sisustamas veebipoodides ringi shopates ja kõige ägedamat Eesti kevadmoodi oma või lapse garderoobi ostes, sest on väga ebakindel aeg —keegi ei tea, millal, kui palju või keda koondatatakse ja millal see kõik lõppeb. Aga kui sa ikkagi plaanid postiga saata kingituse sündinud beebile või oma õetütrele või lapselapsele, siis ma kutsun sind üles — palun anna oma panus nende väikeste ettevõtete ellujäämiseks!

Lisaks soovitan kindlasti liituda ka #Kogumispäeviku Facebooki grupiga, kust saab väga häid ideid säästmise ja muude päevakajaliste teemade (kindlustused jm) kohta. Samuti on inimesed seal jaganud väga häid nippe nädalamenüüü säästlikuks planeerimiseks. Minu 50 euroga nädalas hakkamasaamise lugusid saab ka endiselt lugeda.

Vaatasin eile AK nädalat ja seal reporterid küsisid erinevates Eesti linnades inimestelt, et kas ja kuidas koroonaviirus nende elu mõjutanud on. 6 või 7 inimest, kellega räägiti, vastasid kõik, et ei ole. Kuidas!? Ma ei mõista, kus nad elavad – ma olen siiani nii imestunud ja kahtlustan, et äkki see klipp salvestati eelmise nädala alguses… Ma ei arva, et oleks põhjust paanikaks (see ei ole kunagi kedagi aidanud), kuid väita, et praegu saaks business as usual asju ajada, ei tundu mulle reaalne.  Palun andke kommentaarides teada, kuidas koroonaviiruse teid ja pere mõjutanud on ning jagage lugusid – või ehk iseenda kogemusi – sellest, kuidas väikeettevõtjad praegu toime tulevad. Hoidke ennast ja oma lähedasi!

Tekst Anna Lutter. Fotod Anna Lutter ja

relatiivsusteooria #5 ja uue aasta (raha)lubadused

relatiivsusteooria #5 ja uue aasta (raha)lubadused

Juba viiendat aastat võtan ennast aasta alguses (või veidi rohkem kui alguses) kokku ja vaatan tagasi ja mõtlen edasi ja tõden, et kõik on suhteline. Relatiivsusteooria töötab endiselt laitmatult – kõik rasked hetked tunduvad tagasi vaadates, omg kuidas ma hakkama sain, aga no pagan polnud tegelt üldse hullu ju. Ja kõik mõnusad hetkek tunduvad päris norm oli, suht ok.

Panin üks päev meediaringis õpilaste poolt saadetud fotosid Jaapani reisist üles ja nad kurtsid, et maru keeruline on neid fotosid välja valida, sest kõik on nii ägedad ja olulised. Kuna saadetud fotode arv oli suur, siis mõtlesin, et püüan mõned välja võtta ikka, et mitte kooli Facebookilehe mälu kõike ära kulutada. Ja no – nii lihtne oli mu meelest valida – kohe vaatad, et palju pilte peaaegu sarnastest olukordadest ja no suht sama maastik veits erikülje alt – ei saanud aru, millest nad rääkisid, et raske valida või nii. A nüüd kui hakkan siin oma aastat kokkuvõtma, siis saan ikka aru küll. Mõtlen, et äkki oleks mõistlik kui inimese aastakokkuvõtte teeks mõni võõras inimene. Ta saaks kohe aru, et ops nii-nii. Palju sarnaseid projekte, see tundub igav, see pole oluline, see peaaegu sama mis üleeelimine – delete-delete-delete – ja ongi lühike kokkuvõte valmis. Aga no ei käi nii, ei saa nii, sest see relatiivsusteooria. Mõned maastikud võivad olla nii ühesugused ja nii väljast samad, aga mulle endale niiiii erineva tähtsuse, kogemuse ja emotsiooniga. Seega otsustasin ikka, et teen ise selle aasta kokkuvõtte ära! Ja no, uueaasta lubadused annan ka välja!

Jaanuar. Juba mitmes aasta järjest kui jaanuari alguses kööki uuendan, 2019 lisandus kööki kolm riiulit (see oli muuhulgas ka suht ainuke vaba sein me korteris). Sisustusteema laienduseks jagasin ka oma sisustuspoodide hacke ja oma lemmikuid poode. 16. jaanuaril allkirjastasin Kuudi rendilepingu – oh boy – mul ei olnud õrna aimugi! Aga inimestel, kellel vähe aimu on, nad võtavadki igasugu asju ette, mõtlemata ja nii. Jaanuaris veel midagi ei ehitanud (Algot pean silmas), aga plaani pidasin küll! Jaanauri jäi ka äge koostöö Legoga – mis on alati laste ja Algo lemmikosa minu tööst on.

Veebruar. Alustasime Mastermind grupiga, mis küll väga tööle ei läinud, aga sain sealt ägedad tutvused, mis tõid mu ellu Joanna ja Stuudio Nelki ja teise kaasvõitleja Triinu ja BAO play. Veebruaris algas ehitus – Algo ehitas ja ma muudkui mõtlesin igasugu asju välja, valisin kõiki neid olulisi detaile, mis teevad Kuudist Kuudi – ventilatsioonitorusid, 2 G ja 3 G kaableid aga kui päriselt aus olla siis asusin H&M koduosakonnast dekoratiivelemente ikka ka tellima, sest noh alguses tundus, et mis ta on – veits venttorusid ja värvi ja põrandahari ja ongi olemas.

Märtsis algas teekond Negavati võistlusel (PS kandideerimine sellel hooajal ka kohe-kohe algab 3.02.2020) – otsustasin sinna Kuudi projektiga kandideerida. Panin kokku oma lemmikmeeskonna Algo, Kadri ja Eva (tsau kõigile!). Koolitusime nädalavahetuseti (kuni maini välja) ja arendasime Kuuti. Algo arendas ehitustandril koguaeg – ööl ja päeval (ma ei tea, kuidas ta jõudis, aga ei hakka väga pead vaevama, sest usun, et kõigil meil tuleb elus ette hetki, kus me oma mehi üldse ei mõista, no lihtsalt üldse ei saa aru). Märtsis ostsustasime Kuudiga minna ka Hooandjasse (kõrvalmärkusena – 188 hoonandjat!!!) ja filmisime selle tarbeks klipi, kanadega ja puha! Märtsi jäi ka mitmeid toredaid koostöid – tervitused, Penosil, Kiigesellid ja Fazer! Käisime Erasmus pluss projekti raames Rumeenias nädal aega.

Siis teavitasin avalikkust oma kanditatuurist Euroopa Parlamendis. On suur õnn, et astun selle faktiga avalikusse ette 1. aprillil. Aprillis Algo muuuuuuudkui ehitas, ma muudkui tellisin ehitusmaterjali, otsisin koostöid – esimest korda ise kirjutasin erinevatele ettevõttetega koostöö mõtetetes ja mul on tõesti niiiii hea meel, et paljud neist ka said päriselt teoks – aitäh, Skandinaavia tapeedisalong, Fiskars. Poseerisime perega koos oma külmkapi ja selle sisuga Nipiraamatus ja siis tegin veel oma viimased töötoad stiilis “võtan õmblusmasinad auto peale ja sõidan sinu juurde ja õmbeleme kartulisalati ja hapukurgi vahel”. Ja siis aprillis juhtus veel üks maruäge asi – nimelt tuli välja emadepäevakott! Olin seda kaua arendanud ja sellel läks maru hästi ja ma olen siiamaani maru elevil selle pärast!

Terve mai alguse pakkisin ma kotte. Ema aitas ja õed aitasid ja Kairi aitas ja koguaeg pakkisime. Oluline ja märkimisväärne on ka see, et kott on esimene annalutter brändi toode, mille valmistamisel ma ise ei osale – küll aga oli ka pakendil vaja detaile käsitsi töödelda ja seal olin tegevrollis. Vahepeal ikka jõudsime teha Õhtulehega koostöös ühe väikese videojuhendi ka. Teemaks lapitehnikas padi taaskasutuskangast. Algo ikka ehitas, mu isa aitas vahepeal ka ja vanaema koguaeg aitas ja õed ja Eva ja kõik aitasid! Filmisime pooleli olevas Kuudis Negevati tarbeks Kuuti tutvustava video, mis pidi välja nägema nagu oleksime valmisolevas Kuudis. Panime tapeeti ja käisime Ikeas ja sättisime asju riiulile ja pühikisime ja pesime ja värvisime ja. Uh, MEGA edukas Hooandja kampaania lõppes ka maikuus – aitäh kõikidele nüüd ka (nägite ikka enne, et ma kirjutasin, et teid oli 188!)! Te nimed on Kuudi seinal ja ma olen nii tänulik! Eraldi tsau Mirjamile (Tsau!), kelle entusiasmi kaasmõjul sündis Kuuti suurem köök, milleta ma Kuuti praegu ette isegi ei kujutaks.

 Juuni. Kuudi avapidu, mida siiamaani härdusega meenutan (no niipalju kui meeles on). Esiteks nii palju ägedaid ja häid inimesi; teiseks Kuut sai valmis – aitäh kõigile mu hooandjatele, sõpradele ja perele, kes selle ära tegid – I mean Algo!; ja kolmandaks Saatpalu ja Rebane. Peost saad rohkem pilte ja juttu näha ja lugeda blogipostitusest (fotod tegi Kristina Kaiva ja armsa video Igor Novitski Visuals). Peale pidu taastusime. Juuni lõpus tegin Algole üllatusreisi Berliini (tsau, Riin), Algo ei teadnud sellest midagi kuni ma talle tööjuurde sõitsin ja käskisin taksosse tulla.

Juuli ja august. Tantsupidu. Kristini ja Marko pulmad (tsau!), mida ma dekoreerisin. Hullult kahetsesin, et sellega kunagi mitu kuud tagasi nõus olin olnud, et no – ma ei saa hakkama ja rikun kahe inimese elu oluliseima päeva ära – aga kokkuvõttes jäin ise tulemusega enamvähem rahule. Pulma teemaks oli lennureis ja kõik dekoratsioonid lähtusid ka sellest (olen juba jõudnud faasi, kust meisterdatud asjad lähtuvad milestki. Läheb hästi, Anna) Siis tegin veel mitu korda Bredenile pildistamist, muuhulgas pildistasime ja filmisime talvekombesid koos lumega (juuli ja augusti kokkuvõttes oleme). A no praegu õue vaadates, siis see talvekombede filmimine kõlaks ka praegu paras seiklus :). Kui aus olla, siis ega peale nende paari suurema projekti rohkem nagu suvel vaeva väga ei näinudki, hull isu oli Kuudi koduleht valmis teha (tsau, Eva ja Kullar) aga no ei teinud seda. Ei tulnud nagu vaimu peale, siiamaani tegemata, häbiots. Parim kaup leti alt. Käisime Algoga rohkem kui mitmel Dagö kontserdil. Mängisime rannavollet, vaatasime võrkpallimänge. Lapsed käisid iga kuu nädal aega maal (appi, kuidas ma ootan suve ja tervitused siinkohal ämm Liiale – päriselt selline ämm on lihtsalt suurim luksus – kahekesi on nii äge kodus olla). No ja siis ühe Loov Eesti võistluse kaudu võitsin oma meeskonnaga harukordse elamuse – Kuudi arendamiseks metorlus minu ühe suure lemmiku ja eeskuju Reet Ausiga. Programm päädis Reeda külastusega Kuuti.

Septemberis algas jälle kool. See tähendas ka lasteaeda ja muidugi lubadusi, et nüüd küll võtan ennast kokku ja teen kodulehe valmis, hakkan kikilipse varem tootma, jõulusussid teen ka valmis, üldse olen parem ja värki. A no kõik algas ja jätkus nii nagu igal septembril. Et siis ega suurt midagi ei muutunud ja midagi valmis ka ei saanud. Tuleb lihtsalt endaga leppida. Mingis suvesegaduses olin jah öelnud sellisele projektile nagu Solarise keskuse jõulukaunistused. Ideaalis plaanisin need siis septemrbis valmis saada, juhtus sama, mis kõige muuga. Ideaal ei töödud. Ma täpselt ei tea, kust te selle info leidsite või kuidas Kuuti jõudsite, aga tuleb tõdeda, et üha enam olid nädalavahetused minul hõivatud Kuudis pidutsemisega! Et siis guugeldasin just, et Kuudi FB lehe lingi saada ja Googlis ilmus selline pilt nagu allpool paistab. Seega, veelgi enam üllatunud, kuidas te julgesite tulla Kuuti, mille eelvaade näeb väja selline.

Oktoober. Õpetajatepäev (tervitused kõigile õpetajatele!). Isadepäevaks valmistumine, kokandusõhtud Kuudis koos Mirjamiga! Koostööd uute – Sirvi.ee ja vanade lemmikutega Iittala. Oktoobris käisin ka Erasmus projekti raames nädal aega Portugalis (tsau, Merle!).

Novembris kohe kui isadepäev lõppes – lisaks kikilipsudele oli isapäev teemaks Solarises toimunud kotitrükkimise töötoas – algas jõul ja jõulususside uute mudelite tootmine, pildistamine ja laialisaatmine. Mängisime perega võrkpalli ja novembri lõpus üldse hängisime perega suht palju koos. Eriti öösiti ja enamasti seda Solarise keskuses – ehk siis panime kahe ööga üles kõik Solarise keskuse jõulukaunistused (tsau, Algo, is, emps, Iia, Kata ja Liia, kes lapsi hoidis) ja tervitused ka Kairile, kelle abiga enamus nendest tuttidest teoks said! Esimest korda elus oli mul töövari. A, ja praktikant tuli mul ka – olen mõlemale neile rollile ka sellel aastal avatud – anna endast märku! Kirjutasin menuka blogipostituse päkapikk Tõnu ainetel ega rohkem suuremat ei jõudnudki. Millalgi koos Bredeniga tegime ägeda DIY video sellest, kuidas kinnitada mütsile tututti.

Detsember. Ühelhetkel keegi küsis, et kas neid kandekotte saab õpetajale ka – kohandasin seda pakendit veits ja sai küll – ja kuna Eestis on hästi palju õpetajaid, kes on kandev jõud, siis saatsin üsna palju detsembris neid kotte jälle laiali! Kolmel esimesel detsembri laupäeval meisterdasin Solarise keskuses nahast võtmehoidjaid ja detsembri kolm esimest nädalat oli ka Kuudis väga tihe – nagu ka november. Koostöös Solarisega ilmus lugu Annes ja Stiilis ja Pere & Kodu jõulueri kaanetüdruk olin ka (endal ei ole siiamaani õnnestunud seda ajakirja saada, olen vist tänulik). Sirvi.ee-le tegin päris mitu video kingipakkimisest (tsau, Anete!). Siis andis mu põlv alla (healoomuline kasvaja vasakus põlves, kolm aastat tagasi opereeritud ja kiiritatud) ja ma sattusin erakorraliselt operatsioonile jälle. Siis veel tähistasime Pääreni sünnipäeva ja peale seda ka Jeesuse sünnipäeva. Üle mitme aasta oli meil kõigil koos kaks nädalat puhkust – selle jooksul pidutsesime, magasime, mängisime Legodega, käisime Soomes, käisime Lätis, lapsed viibisid tädidel ja vanaemal külas ja no väga tore oli!

Ega muud ei teinudki.

Kuidas see kõik siis kokku võtta? Ma võiks lihtsalt öelda, et oli nii maru äge aasta, et veits elevil kui keegi aasta alguses kirjutas, et soovin sulle veel paremat aastat kui eelmine.

Heietada on tore, et nii oli ja naa oli ja see meenutamine on ka väga vajalik, et korraks rahul olla ja lihtsalt hästi rõõmus kõige ja kõigi nende üle, kes mu ümber on. Aga kokkuvõttele järgneb analüüs – mida parandada – mida ettevõtta uuel aastal? On aeg seada sihid! Minu uusaasta lubadus oli valmis teha Kuudi koduleht. Ma ei ole sellega siiani veel alustanud, aga ma ei ole ka veel loobunud sellest ideest ehk siis teisisõnu spordiklubi kuukaart on tehtud, aga spordiklubisse veel jõudnud ei ole. Niiet sellega tegelen!

Teiseks, lubasin õpsidele jõululauas oma uusaasta lubaduseks, et hakkan rohekm lugema. Tänaseks on selgunud, et lubadustel on kombeks täituda ja hakkangi lugema – võtan osa  Swedbanki #Kogumispäeviku ägedast rahatarkuse projektist ja hakkan raha lugema – aastaaega järjest! Olen üks 30 000st, kes on sel aastal säästmisväljakutse vastu võtnud ja kes oma teekonda rahamaailmas kajastavad. Kui ma oskaks Taro kaarte laduda, siis ilmselt need näitaksid, et olen see, kes feilib pidevalt ja sellega teisi innustab, et ah ta on ikka hullem! Niiet kui sa oled mõelnud, et tahaks ka oma rahaasju läbimõeldumalt manageerida edaspidi, siis tule ka #Kogumispäeviku gruppi ja Tätte garantii, et ma olen ikka hullem.

Mul on olemas säästupuhver ja tänu sellele tunnen ennast vist nii hästi, et kui mingi mõte midagi osta tuleb, siis teen kohe teoks, ilma et mõtleksin, et kas see asi või elamus päriselt ka väärib panustamist. Ma arvan, e kui ma peaksin millegi nimel koguma, siis jääks palju väljamienkuid tegemata, sest isu jõuab ära minna. Minu säästupuhver asub  mu tavakontol ja on igati ligipääsetav – iga kell, igas kohas, igas mahus – nii palju kui kogumispäeviku grupis lugenud olen, siis nii vist tegelikult ei olegi hea ja see vist põhjustabki sellist halba olukorda, et tunnen, et võin kõike alati osta. Igaljuhul sellele probleemile kavatsen ka kiiremas korras sealt lahenduse leida!

Seadsin Kogumispäevikusse minnes endale eesmärgi – koguda aastaga kokku breketite raha – jep, ma saan endale breketid, esimesed proovid ja fotosessioon on juba tehtud! Teine eesmärk on mul ka – ma lihtsalt tahaks hakata järge pidama rahaasjadega. Nagu eelnevast lõigust selgus, siis ega ma oma otsuseid läbi väga ei kaalu. Tegelikult puudub mul isegi ülevaade kui palju ja kuhu ma kulutan. Niiet käitun (tarbimiskäitun) nüüd terve jaanuari normaalselt, panen kõik andmed excelisse (hea exceli alus siin lingil) ja siis hakkan analüüsima ja selle pinnalt siis parandusi tegema. Hästi hea on see, et #kogumispäevikus on terve aasta igal kuul fookuses erinev teema ja nii saab iga kuu millelegi pühenduda. Jaanuar on eelarve kuu ja see on üks nendest kuudest, mis tundub mulle väga põnev ja elumuutev.

Kindlasti on mul nii midagigi öeda sellistel teemadel nagu ettevõtlus ja lisaraha teenimine (juuni), kodu (aprill) ja kingituste tegemine ning DIY (detsember). Aga ise ootan ka väga toidukuud (veebruar) ja investeerimisele ja pensionile pühendatud kuud (märts) – ja neid ennekõike siis selleks, et ise erinevaid hacke ja teadmisi saada. Niiet läheb lugemiseks – tule ka minuga #Kogumispäevikusse, alustame koos ja saame rahatargaks (või vähemalt rahatargemaks) aasta lõpuks!

Mis Sinu fookused uueks aastaks on? Raha lugema koos minuga või lihtsalt lugema? Sprodiklubi või lihtsalt klubi? Dieettoit või lihtsalt toit?

Tekst Anna Lutter. Aitäh, 2019 ja kõik, kes siia oma osa andsid!