kuidas ma öökullide peale tulin?

Ma kardan, et kõik, kes oma elus on midagi väiksemat või suuremat kunagi loonud, on langenud küsimuse: “Kuidas Sa selle mõtte peale tulid?” ohvriks. Tõenäoliselt on raske iseendalegi seletada, et kust need ideed siis ikkagi täpselt tulevad. Palju valgust loovuse ja selle maagilisse tekkeprotsessi  toob Sawyeri raamat “Zig Zag: The Surprising Path to Greater Creativity” (LINK) (Aitäh, Eva!). Esindusliku osa sellest raamatust, koos assisteeriva materjaliga, leiab eesti keeles minu magsitritööst, kus ma püüdsin endale seda kiirelt muutuva maailma primaarset oskust (jep, tsitaat kaitsekõnest) natuke selgemaks mõtestada. 

Aga nüüd siis selle kurikuulsa “kust-ja-kuidas-öökullid-alguse-said” küsimuse juurde. See juhtus umbes kolm ja pool aastat tagasi kui ma genereerisin viimaseid projekte oma esikteose “Ideid maailma päästmiseks” (LINK) tarbeks. Kui enamus mõtteid raamatusse olid sündinud enda kodu vajadusi silmas pidades, siis viimased ideid (olin kirjastajaga enne piirmäära 30 kokku leppinud) tuli asuda harilikust pliiatsist välja imema. Mõtlesin siis, et riiete taaskasutust veel raamatus nagu ei olegi, et võiks ju midagi sellist olla. Aga millist sisustuselementi vanadest traksipükstest ja hõlmikkleidist teha saab? Koheselt tuli idee, et see asi saab olema padi. Meenusid lehma- ja lõvikujulised padjad, mille me Kadriga kunagi varases nooruses jõuluvana käest lunastanud olime. …mingi kummalisel kombel sain hiljem teada, et need padjad oli teinud hoopis mu emps sic!…. Loomad tundusid hea mõte – palju detaile, millest aplikatsioone teha. Hakkasin siis oma peas fauna esinduslikumaid liike läbi laskma. Karu ja põder tundusid liiga ühevärvilised, pruuni värvi kangast mul üldse kapis ei olnudki. Leidsin siis lõpuks kummutist kaks suuremat tükki fllisi: valge ja halli. Istusin meie toonase üürikodu põrandal ja nägin Pääreni voodikaruselli (LINK) ja korraga sai selgeks, et jah, öökullid on hea mõte.

Tegin vaba käega mingid lõike moodi objektid küpsetuspaberile ja asusin aplikatsioonide jaoks sobivaid vanasid rõivad otsima. Silmade šabloonidena kasutasin tassi ja kaussi, mis riiulilt leidisn (teen seda siiani). Lõpuks kombineerisin siis nendest esimesed öökullid. Täitematerjali jäi puudu, aga kuna tahtsin padjad kindlasti kohe valmis saada, siis laenasin diivanilt paari padja sisutäidet ka. Mingil põhjusel – äkki saatsin kellelegi? – tegin telefoniga nendest kohe ka selle pildi:

Raamatu jaoks pildistasin öökulle Lenna toas (tsau Laura&co!). Umbes aasta või natuke vähema pärast otsustasime ühe kursaõega (tsau, Lisete! LINK) minna Telliskivi kunsti- ja disainilaadale müüma (meie mõlema esimene kogemus), otsuse langetasime juba palju varem, teadmata, mida me üldse seal müüma hakkame, aga tahtsime vist ennast proovile panna ja käsitöö müümiskogemuse saada. Kui oodatav kogemus lähemale hakkas jõudma, siis sai akuutseks küsimus, et mida ma siis ikkagi müün.

Ma ei mäleta, kuidas või miks täpselt, aga millegi pärast arvasin, et vahetult enne jõule võiks keegi äkki neid öökullipatju tahta, mille juhendi ma raamatusse teinud olin. Tegin siis vist umbes 5-6 tükki neid patju ja mõned teised asjad ka veel juurde (tsau, Iia, kellega koos neid öösel täitsime). Ühtegi öökullipatja ma seal muidugi maha ei müünud, pilte sellest kogemusest näeb SIIT. Küll aga kirjutas mulle keegi fotograaf Jaana Süld (tsau, Jaana! LINK). Olin superelevil, sest keegi oli minu loomingut märganud ja mitte lihtsalt keegi vaid päris fotograaf. Jaana uuris, et äkki saab öökulle mõneks pildistamiseks laenata ja – no kuulge – miks ei saa, muidugi saab! Sellest ajast peale oleme Jaanaga nii mõndagi koos korda saatnud ja sellest ajast peale otsustasin ma öökulle tootma hakata.

Tikand jõudis öökullidele peale pisut hiljem. Mingi hetk olin ma oodatud tervitama uut ilmakodanikku Jakobit (tsau, Riin!) ning oli selge, et oleks viisaks midagi ka tervituseks kaasa võtta, nii tehakse. Olles aga ise üsna värskelt sarnase olukorra aka lapse sünni ja katsikud üleelanud, mäletasin, et kõige lemmikumad kingitused olid need, kus oli midagi personaalset. Ega head ideed ei tule lihtsalt ja mis veelgi halvem, nad ei tule üldse tihti, seega otsustasin Jakobi sünniandmed selle vanale heale öökullile panna. Mõeldud-tehtud. Jutud ja pildid öökullist levisid ja nii ongi tänaseks päevaks saanud tikanditega öökullidest minu tellimuste nimekirja lahutamatu osa.

Selline on siis põgus kronoloogiline ülevaade öökullidest. Tundub, et just need isendid on peakangelased minu brändi annalutter kujunemisloos. Seepärast otsustasin ka sellise märgilise sündmuse – nagu e-poe avamine kahtlemata on – öökullidega ära märkida. Ehkki mulle endale tunduvad need öökullid mõnikord juba nii igavad ja tavalised, et mõtlen, kes neid ometi küll tahab, siis tõeliselt mõnus ja värskendav oli lugeda teie kommentaare ja no 910 jagamist tõestab, et vähemalt nii palju (see on ikka väga palju) inimesi päriselt ka tahavad neid! Aitäh kõigile, kes on öökulle tellinud või neid jaganud või lihtsalt häid mõtteid mõelnud ja öelnud!

Pinge jõudis ilmselt haripunkti juba selle postituse teise lõigu alguses, kuid ma pidin lihtsalt selle väikese kronoloogilise ülevaate Eesti kodudes leiduvast öökulli liigist lõpuni kirjutama. Aga nüüd siis. Võitsid need, kellel vedas: Signe Sillamägi, Marle Merimaa ja Kadri Migul. Võtan teiega ühendust! Sisekujunduse, lapse silmavärvi või elutoa seinal rippuva Kostabi maaliga harmoneeruva öökullipadja saab välja valida SIIT.

Fotod: Anna Lutter, Jaana Süld, Kristina Kaiva