küsimused ja vastused

Võrreldes sellega, mitu küsimust Päären viieteistkümne minuti jooksul genereerida suudab, jäite teie oma küsimuste püstitamisega muidugi piinlikult tagasihoidlikuks. Samuti jäi tagasihoidlikuks küsimuste raskusaste, sest õmblusmasinate kohta oskan ma ikka üht-teist öelda ja oma lemmikuid Instgrammereid viidata, aga Pääreni konstrueeritud küsimustele – “Miks ma magama pean minema?”, “Kus selle legomehe juuksed on?”, “Kui palju on 5 ja 7 ja 8 ja 9 ja 6?”  – on palju keerulisem kiireid ja ammendavaid vastuseid anda. Seega naudin hetke kui Päären lasteaias õpetajatelt vastuseid nõuab (ja Pelle magab) ning püüan teie esitatud küsimustele nii head vastused moodustada kui ma oskan.

Mu töölaual on hetkel kolm masinat: õmblusmasin, overlok ja tikkimismasin.

Mitu aastat kasutasin õmblusmasinana Brotheri hobimasinat (midagi sarnast LINK), aga kui see paar aastat tagasi väsimuse jälgi näitama hakkas, otsustasin, et ehk oleks hea hetk proovida midagi professionaalsemat. Tegin veidike eeltööd ja käisin masinaid vaatamas ning otsustasin Juki TL-98P (LINK) pooltööstusliku kasuks. Ja ma ei saaks praegu rohkem rahul olla. Vahest kasutan ema juures oma vana hobimasinat ja ei suuda ära imestada, kuidas ma üldse midagi enne tehtud sain. Uus on kiire, läheb lihtsalt läbi iga kanga (sh naha.. kuigi hobikaga raiusin ka nahka õmmelda, aga ilusat tulemust oli keeruline saada), niidlõikus käib pedaalilt ja ka talda on võimalik jalaga tõsta. Seega ideaalne väikeste detailide kiireks õmblemiseks ja suurte muidugi ka! Ma ei oska isegi praegu midagi halba ta kohta välja tuua, julgen kindlasti soovitada kui õmblemist igapäevaselt ette tuleb.

Overloki mudel on Brenina 700D (LINK), olen temaga nüüd päris mitu head aastat kõike ääristanud ja siiani ei ole olnud mingeid tõrkeid. Nagu ikka on kõige tüütum asi overloki juures niidivahetus, aga kui uued niidid eelmiste külge siduda ja niidipinge nulli keerata, saab hea õnne korral niidid läbi tõmmata ja uus värv saab väikese närvikuluga peale.

Ja siis tikkimismasin Brother innov-is 955 (LINK). Tegelikult sellega on nii, et mu ema sai selle kunagi jõuludeks (tsau, Jõuluvana) endale ja ma lihtsalt olen selle sujuvalt endale ahnitsenud (viies talle oma vana hobimasina, tsau, emps!). Aga see ongi selline hästi primitiivne. Mis mõnes mõttes on hea, sest kuna ma ei tee sellega igapäevaselt väga keerukaid manöövreid, siis siis kui mul midagi keerukamat (peale nime tikandite) vaja teha, on see täiesti teostatav ja ma ei pea manuali lahti võtma, mida näiteks suuremate tikkimismasinate puhul pea alati teha tuleb. Nagu öeldud, siis hetkel mu tikkimisvajadus ongi enamasti nime ja sünniandmete tikkimine öökullidelle, siis selleks on see masin ideaalne. Ma arvan, et mul tekiks süümepiinad kui mul oleks mingi võimsam tikkimismasin ja ma sellega ainult nimesid fabritseeriks. Seega hetkel vastab minu vajadustele. Seda masinat saab ka õmblusmasinaks ümber seadistada (selleks tuleb vahetada seal ka määrav osa detaile ja mutreid keerata.. seega suht tüütu), aga kuna mul on õmblusmasin olemas, siis seda vajadust ei ole. Samuti ei ole mul olnud mingeid erilisi lahkarvamusi tikkimismasinaga ning ta on enamasti mu soovid kenasti ära teenindanud.

Ja siis veel võin soovitada seda, et kui tundub, et õmblusmasin hakkab vanaks jääma ja et uut oleks vaja, siis tegelikult on väga hea mõte see hooldusesse viia (võino hooldusesse tasuks juba ta natuke enne selle tunde tekkimist viia). Mina ise olen alati kasutanud sellise firma nagu Marevik (LINK) teenuseid. Asub Stocmanni vastas ja üks muhe onu teeb seal alati kiiret ja head tööd!

Kust on pärit must Eesti kaart lasteoa seinal?

Selle saagis Algo ise välja ja kattis tahvlivärviga, aga kuna ma kardan, et ma ei saa seda kriidipuru sealt enam välja, siis Päären ei tea, et sinna tegelt kriitidega joonistada saab.

Kui head kaamerat ja objektiivi on vaja, et oma DIY projekte jäädvustada?

See võib kõlada sellise klišee vastusena, aga kaamera ja objektiiv ei ole määravad. Tegelikult saab telefoniga ka juba väga häid pilte, näiteks Miramii tegi hiljuti ühe ilusa postituse telefoniga tehtud piltidega (LINK). Seega pigem tasub vaeva näha tausta, valguse ja kompositsiooniga. Alustades tasub vaadata ja jäljendada teiste heade tegijate pilte ja töid. Tegelikult tasub andekate tegijate fotosid ja töid koguaeg vaadata, see arendab ja annab inspiratsiooni. Oma fotovarustusest aga kirjutasin pikemalt ühes eelnevas postituses (LINK). Järgnev pilt on ka telefoniga tehtud.

Kuidas me kassi saime?

Me kassi nimi on Kalissa (algselt Alissa, aga Päären pani sinna K ette, niiet Kalissa it is). Õigupoolest ei ole ta meie vaid ennekõike Algo kass, sest tema selle otsuse vastu võttis ja ta oma õe juurest meie juurde tõi. Ta saab kohe aastaseks ja ta pigem meenutab mulle koera kui kassi, sest ta ei ole selline isepäine vaid pigem koguaeg käib järgi ja tahab süles olla ja isegi toob palli või mänguasju ära kui talle visata.

Mis projektid mul praegu käsil on ja millal saab nende kohta blogist lugeda?

Hm, mul on küll mõni asi pooleli, aga nendest kirjutan siin siis kui nad näitamisküpsed on! Plaanime (loe: mina plaanin) näiteks lastetoas (ja seega ka kogu ülejäänud korteris) väikest ümberkorraldust teha, kindlasti kajastan seda ka siin blogis!

Kust ma oma projektide jaoks inspiratsiooni saan?

Instagram on juba pikka aega üks mu lemmikutest olnud. Lisaks sellele, et seal saab sõprade ja tuttavate tegevusel silma peal hoida, leiab sealt üliinspireerivaid interjööre, motiveerivaid väikeettevõtjaid ning samas saab ka oma lemmikpoodide ja -tootjate kaubavalikul ning uutel kollektsioonidel kätt pulsil hoida. Kohalikest sistus-instagrammeritest näiteks Anu (LINK) ja Miramii (LINK). Üks Rootsi kolme lapse ema ja väikese disainiettevõtte omanik Petra (LINK) ja siis näiteks mõned interjööri instagrammerid väljast poolt Eestit (LINK), (LINK), (LINK).

Ja muidugi kasutan ma Pinteresti (LINK) ja mul on ka Feedlys päris palju blogisid, mida küll kahjuks enamasti läbi ei jõua vaadata, aga kui vahest vaba hetk tekib, siis A Beatiful mess (LINK), My scandinavian home (LINK), Lovely indeed (LINK), Paper & stitch (LINK) ja My full house (LINK).

Fotod ja tekst Anna Lutter