relatiivsusteooria

Kui keegi inimene rongis kunagi Einsteinil oma relatiivsusteooriat lahti oli palunud mõtestada, ütles ta legendi järgi ise nii: “Kui peas on kolm juuksekarva, siis on seda vähe; kui supis on kolm juuksekarva, siis on seda palju.” Seega sujuvalt (või mitte) relatiivsusteoorialt käesolevasse postitusse üle minnes, võib siit viimase umbes 400 päeva jooksul leida täpselt nii palju kui kaks postitust! Selleks, et minu eluloosse ei jääks aastaajast lünka, kirjutan siia endale – pensionipõlves tee ja küpsiste kõrvale lugemiseks – mõned mõtted ja joonistan pildid, millega aasta 2015 meelde on jäänud.

Jaanuar

Alates jaanuarist alustasin kirjutamist ajakirja Maret, mis ilmus kuukirjana. Kui 2014 aasta lõpus ajakirja peatoimetaja selle ettepanekuga minu poole pöördus, ei kahelnud ma oma jaatavas vastuses kordagi, siiski olin pisut hirmul, et kas mul ikka iga kuu tuleb piisavalt palju mõtteid, et oma ettenähtud lehekülgede norm (6-8 lehekülge) täis kirjutada ja joonistada. Iga kuu anti mulle ette üks sisustusstiil või -suund ning mul tuli natuke avada selle olemust, lavastada selles stiilis kaks ruumi ning teha 6-8 DIY projekti, mis siis vastavalt kuustiiliga kokku läheks. Juba esimese kuu teema – värviline – oli minu jaoks väga väljakutsuv ja sundis oma mugavustsoonist täielikult väljuma. Seda tunnet iseloomustavad paremini allolevad pildid:

Kui 2014nda aasta sügisel siin blogis kirjutasin oma uuest äripartnerist Krissust (tervitused sulle siinkohal), siis juba jaanuari lõpus (või oli see veebruaris), otsustasime siiski leivad ühest kapist välja võtta. See otsus ei sündinud minu jaoks kergelt ja meie koos töötamise aeg oli tõeliselt vaheldusrikas ja lõbus, kuid endalegi ootamatult, avastasin, et sellises kontekstis ei ole ma väga hea meeskonnamängija. Krissu tegemistel saab endiselt silma peal hoida SIIN. Aga kogemustest ju õpitakse.

Veebruar, märts ja aprill

Tõenäoliselt möödusid need kolm kuud magistritöö kirjutamise meeleoludes, kindlasti tegin kirjutamisele vahelduseks ka mõned(kümned) öökullid, kikilipsud ja peapaelad. Jätkasin kirjutamist ja joonistmist Maretisse, skoorides veebruaris ka oma elu esimese kaane (ja märtsis teise ja aprillis kolmanda)! Pildistasid: Kristina Vahtras ja Jaana Süld.

Endiselt õpetasin Kurtna Koolis lapsi kuduma ja heegeldama, ja kui mulle hästi meenub, siis mingil hetkel võtsin ka koolist õppepuhkuse, et magistritöö ikka kraadi vääriline saaks. Veel käisin sellel talvis-kevadisel perioodil Tallinna Loomaaias pidamas loengut ning läbi viimas töötuba teemal taaskasutus. Ja veel tähelepanuväärne sündmus: meie perega liitus märtsis uus fotokaamera, millest olin ammu puudust tundnud.

Aprillis ilmus koostöös Jaana Süldiga Pere & Kodu ajakirjas äge moeseeria “Üksinda kodus Eesti moodi”. Modellideks armsad Lenna ja Maribel.

‘

Mai

Kahtlemata kõige emotsionaalsem hetk maikuus oli see, kui ma trükikojast, kaks köidet magaistritööd Rimi kilekotis, välja astusin. See avas mulle võimaluse korraldada taaskohtumine minu õmblusmasinatega ja isegi leida aega sõpradega Facebookis rääkimiseks. Emadepäeval käisin Tallinna Loomaaias taaskasutusest rääkimas ja seda praktiseerimas. Öökullid ja kikilipsud käisid mõned päevad hiljem Bebee.ee eestvedamisel Kultuurikatlas toimunud Disainiturul. Maretisse hakkasin kirjutama lisaks sisustuslugudele ka teist rubriiki (meisterdamine koos lapsega). Pidasin oma 24ndat sünnipäeva ja harjutasin magistritöö kaitsekõne.

Juuni

Juuni algas minu 17 aastat järjest vädlanud akadeemisekarjääri lõpetamisega. Kaitsesin magistritöö teemal: Õpilaste loovuse arendamine käsitöötunnis Kurtna Kooli näitel, hindele “A” (kes lugeda tahab, siis andke märku). Omandasin haridusteaduste magistri cum laude, millega seoses sain käia nii rektori kui ka presitendi vastuvõtul.

Kirjutasin oma viimased leheküljed ajakirja Maret, peale mida ajakiri hingusele läks. Lisaks sisustusloole, tegin jälle ka meisterdamisrubriiki, kuhu seekord ennast Algo ja Päären mõnusalt sisse olid sättinud.

Õmblesin valmis oma elu esimese ja (tuletades endale meelde) viimase pruutkleidi. Tegelesin kodu sisustamisega ning tootsin isegi ühe seeria tuubsalle ja mütse. Juunikuu Pere & Kodus ilmus jällegi koostööd Jaana ja Janariga moeseeria lasteaia lõpetamise temaatikal.

Juuli, august

Üle mitme aasta veetsin suve teadmises, et ei ole mingeid esitamata aineid ega kogumata EAP-sid, millega kindlasti enne sügist tegelema pean. Maailmamuutev sündmus oli Ikea külastus (elu esimene), millega seoses augustiks meie kodu valmis sai. Suur roll oli siin ka Algol ja tema tugeval närvikaval, kes kõik minu plaanid teoks tegi ja Ikeast asjad koju tassis. Tegelesin palju toodete fabritseerimise ja ka turundamisega. Valmisid mitmed uued tootefotod (ja tooted). 2015nda aasta ainukeseks laadaelamuseks jäi eriti edukaks osutunud Vanamõisa Käsitöölaat.

September, oktoober

Uus õppeaasta tõi mulle Kurtna Koolis  kaasa suurema koormuse kui eelneval kahel aastal ning  minu repertuaari lisandus ka klassijuhatamine. Ka brändi annalutter toodangus võis sügisel märgata akadeemilisi elemente – valmisid esimesed lasteaialapse seljakotid (mille tootepildistamiseni siiani jõutud ei ole).

Sügisest võib annalutter brändi tooteid leida ka Norras asuvas Eesti käsitööd müüvast poest nEST (ülilahe nimi! Poe perenaise blogi SIIN) ning samuti saab öökulle, kikilipse, seljakotte ja muud Eesti lastemoodi müüvas kaupluses  Nona (vaata SIIT) Tallinnas Telliskivi tänaval.

Oktoobrikuu Pere & Kodu ajakirjas oli fotoseeria “Maal vanaisa juures”, mille koostöös Jaana ja Janariga jälle tegime.

November

Juba oktoobrikuus alanud hullumeelne isadepäeva eelne kikilipsukomplektide tootmine jõudis novembris oma haripunkti. Paari nädalaga saatsin läbi Bebee.ee (SIIN) ja oma FB lehe (SIIN) teele üle 150 komplekti kikilipse. Ja kui ma naiivselt arvasin, et peale isadepäeva saab natuke hinge tõmmata, siis tegelikult hakkas peale isadepäeva juba jõul. Ja nii jõudiski juba novembris müüki uue disainiga jõulususs.

Novembri lõpp tõi kaasa ajakirja Kodu & Aed korraldatava konkursi Aasta kodu võidu, mis oli meile tõeliseks üllatuseks. Konkursiga kaasnes suurenenud meedia tähelepanu ning andsin ka oma esimene teleintervjuu, klaviatuuri taga tunnen ennast ikka tunduvalt mugavamalt. Ehkki (anonüümne) tagasiside kodu kohta on olnud valdavalt negatiivses toonis (märksõnadeks haiglaelu ja vaene Päären, kellel värvilisi vildikaid ei ole), siis oleme siiski oma võidu üle väga õnnelikud ning täname kõiki, kes on meid õnnitlenud, külastanud ja olemasoluga rõõmustanud. Meie kodu on täpselt meie enda nägu ning meil on siin kolmekesi väga mõnus ja kodune olla ja põhitoonides vildikad on isegi ka kuskil sahtlipõhjas olemas. Kõige rohkem kahju on mul muidugi sellest, et meie kodu nüüd valmis on, sest ehkki loomisprotsess oli kohati ka pingeline ja tüütu, siis pakkus see mulle väga suurt eneseväljendusvõimalust. Rohkem pilte ja juttu meie kodust saab vaadata ja lugeda detembrikuu Kodu & Aia ajakirjast.

Detsember

Detsember algas ülisuure öökulli tellimusega – 30 (kolmkümmend) öökulli korraga. Millele lisandusid kõik tavalised üksikud, kaksikud ja kolmikud tellimused. Kuni detsembri keskpaigani unistasin veel, et jõuan osa võtta vähemalt ühest laadast, kuid kui elu kätte jõudis, siis jõudis minuni ka arusaam, et ega ikka ei jõua küll. Tänaseks on kõik kingikotti jõudma pidanud öökullid ja kikilipsud oma tee sinna leidnud.

Alates detsembrikuust saab annalutter fabritseeringut osta ka Rocca al Mare keskuses asuvast lastepoest Scankids (SIIN).

Mul on hea meel, et on olemas Instagram, millele toetudes ma selle pika postituse siia suuresti ka tegin, mind saab jälgida @lutteranna. Ning mul on hea meel, et mul on olnud väga põnev ja edukas aasta. Ja mul on hea meel, et endiselt saan ma tegeleda sellega, mida ma armastan. Mul on hea meel, et seda postitust loete te uue kujundusega kodulehelt. Ja mul on hea meel, et minu pere ja sõbrad on mind minu tegemistes toetanud. Ja muidugi on mul hea meel, et ma täna selle postituse valmis kirjutasin, sest nüüd on järgmisel aastal palju lihtsam alustada. Ei ühtegi lubadust!