Skip links

Tag: teiseringi

vasakpool, lastetuba #2

Järgnevalt asun käsitlema lastetoa vasakut poolt. Paremal pool asuvast voodilaadsest tootest saab lähemalt lugeda eelmises postituses (LINK), aga kõik ülejäänud pooled ja nurgad – mida ühe korterelamu neljakandises standardtoas on omajagu – saavad vaadeldavaks ja loetavaks siin. Niisiis, sinna vasakusse seina kujutasin ette midagi, mis täidaks nii kapi, laua, riiuli kui ka

uuskasutuskeskuse leiud

Kui muusikute peres voolavad emapiimas noodivõtmed, duurid ja dieesid, siis ma sain ilmselt oma vanematelt (tsau, emps ja is!) kaasa mingi veidra armastuse taaskasutuse ja isetegemise vastu. Ma mäletan hästi, kuidas pikad koolinädad kulmineerusid laupäevaste külastustega Kohila kaltsukatesse ja kuidas me empsiga mitte ainult ei ostnud sobivaid rõvaid kandmiseks, vaid

ma kolin

Kui keegi küsiks mu käest, et mis on kõige tüütum asi maailmas, siis ma teaks kohe vastust! Kuigi kartulite koorimine on ka üks imelikumaid ja tüütavamaid tegevusi ning nõude pesemine ka, siis õmblusmasinate (ja -tarvete) välja tõstmise tüütustaset ei ületa miski, päriselt ka! Ülitüütu! Kartulite koorimisele olen alternatiive leidnud riisi, pasta

beebi(ja meie)tuba

Me oleme valmis! Võinoh kui nüüd lõpuni aus olla, siis tuba (loe: väike nurk kitsas ruumis) on valmis, sest ma ei ole kindel, et keegi üldse saaks valmis olla millekski selliseks, mida ta kunagi varem kogenud ei ole – kahele lapsele emaks-isaks olemiseks. Igaljuhul püüdsin selle väikese nurga meie magamistoas kujundada beebile nii hea,

tee ise: pesukorv

Üha sagedamini magamistubades nähtav avatud riidestange nõuab kasutajalt suurt distsipliini, organiseeritust ja pidevat korda. Paratamatult tekib ka kõige püüdlikuma korraarmastaja magamistoas “see tool” või voodinurk, kuhu kipuvad vahetevahel kogunema kiirelt seljast võetud tööriided või pidzaama. Selleks, et vältida ka ajutist visuaalset korralagedust, tasub magamistuppa meisterdada suur pesukorv, kuhu vajadusel aja

suur murureha Fiskars Solid L

Ehki alateadvus kosutab mind ikka ja jälle kuskilt kaugest põhikoolist saadud teadmisega, mis väidab, et inimene õpib oma enda vigadest, siis mina olen konstantselt otsustanud oma alateadvuse aatelised püüded kõikvõimalikke meetodeid kasutades maha suruda ja ära eirata. Jah, ma ei ole oma vigadest õppinud. Ajalugu kordub. Kui ma eelmisel aastal

lennu-, käimis- ja nokkimisvõimetud öökullid

Mäletan selgelt seda tunnet, kuidas juba umbes seitsme aasta jagu aega tagasi keskturu suvises melus ühele õnnetule tuvile peale astusin. Ise olin sinna basaarile sattunud otse tantsupeoproovilt, jalas õhukese tallalised tantsusussid ja seljas paljad sääred. Ja siis mäletan veel seda, kuidas üks teinekord peale jalgrattasõitu koju tagasi jõudes avastasin, et

väikestele inimestele,

Suvine number Käsitööd on väljas, rõõm! Minu kaastööd on sees. Igas mõttes sees: ajakirjas sees ja saabuvale suvehooajale ehk loomuvastaselt ka toas sees, nelja seina vahel. Veel enne seda kui Päärenit olemas ei olnud teadsin ma, et plastmassist värvilisi mänguasju minu kodus olema ei saa. Valesti teadsin! Ja isegi kui

kust riided tulevad?

Käisin laupäeval läbi peaaegu kõik Tallinna heamamad poed, oleks mulle veel üks päev jagatud, oleks kõikidesse jõudnud.  Ja kui keegi ootab siit nüüd ülevaadet Hullude Päevade ostumelust, H&Mi uuest kevadkollektsioonist või Ülemiste Keskuse laiendusest, siis tuleb teil pöörduda mõnda adekvaatsemasse blogisse. Mina aga kirjutan – või noh mis kirjutan, rohkem