elust väikeettevõtjana: kuidas ma peaaegu oleks omale pärast 6 aastat ettevõtlusega tegelemist palka maksnud, aga siis…

Sain neljapäeval meile, telefonikõnesid, Facebooki ja Instagrami sõnumeid kokku üle 10 000 euro väärtuses tühistatud üritustega Kuudis ja järgmisel kolmel päeval 5000 euro ulatuses veel lisaks. “Tere, täiesti arusaadav! Hoidke ennast ja oma lähedasi! Kohtume tulevikus!” Täna oli plaanis #Kogumispäeviku investeerimiskuu raames kirjutada sellest, kuidas on lihtsalt mega MEGA äge investeerida enda ettevõttesse. Kuidas investeerimine ei pea üldse tähendama seda, et annad oma raha kellegi teise käsutusse ja meelevalda (aktsiad näituseks), vaid on võimalik investeerida ka nii, et ise juhid ja panustad sellesse, kuidas ja kui palju su raha suureneb ja saad enda raha eest ennast teostada.  Aastate jooksul on välja tulnud, et läbi selle protsessi saab väga edukalt seda raha muidugi ka vähendada . 🙂

Täna istun enda elutoas, mis on meil karantiini ajal väljakuulutatud rahu-, töötamis-, ja õppimisalaks — aga mitte kõik pereliikmed ei ole sellest paraku aru saanud,  ehk istun legorongi ja spinneritelahingu vahel. Koolitundide ülesanded on õpilastele edastatud (töötan ka õpetajana), Kuudis on kolme eriolukorra päeva jooksul jäänud ära kolm üritust (ja see on alles algus), AGA ma kavatsen ikkagi kirjutada sellest, et – pagan! – kui õige on ikka enda ettevõttesse ja selle läbi ka endasse investeerida ja teeksin ja teen seda iga kell uuesti ja edasi!

Kui Kuudi rajamise plaaniga eetrisse tulin, siis panin detailsemalt kirja oma loo ettevõtjaks kujunemisest , — seda võib vabalt ikka veel lugeda. Minu esimene ettevõte sündis sellest, et äritegevus hakkas peaaegu iseenesest  pihta – tegin sõbranna lapsele katsikuks ühe öökullikujulise padja ja varsti (tegelikult paari aasta pärast) sai neid patju e-poest tellida ja nende saamiseks ei pidanud üldse mu sõbranna või lähisugulane olema. Neid saab siiani tellida. Järgmisena tekkis tootevalikusse veel palju erivaid tooteid – ikka sellest lähtuvalt, et mida endal parasjagu tarvis oli – alustades nt mütsidest ja sallidest ja lõpetades seljakottide, mängumattide ja -kaartega, mis samuti siiani tootevalikus on. Neid asju läks endal lihtsalt kodus vaja, lapsed kasvasid, tekkisid uued vajadused ja nii nad tulid. Tooted siis.

Ühel hetkel aga tundsin, et inimesed soovivad minu käest lisaks nendele toodetele, mida ma läbi e-poe pakun, ka teenust saada – nad tahavad ise õppida ja proovida, kuidas mütsi või kotti teha saab. Nad tahavad ise kogeda, kuidas see masinaga õmblemine siis käib. Nii ma otsustasingi ellu kutsuda Kuudi. Tekkis vajadus, ma nägin (rohkem küll vist tajusin seda) ja vastavalt sellele muutsin oma ärimudelit (õigupoolest lõin uue), õppisin uusi asju, lõin uusi asju – arendasin ennast ja investeerisin.

See kõik võib siit ekraani pealt lugedes tunduda lihtne — et ok, nii tegidki ja täitsa loogiline tundub, sest asjad ju nii sünnivadki. Aga ma ei ole vist kunagi rääkinud tööst, numbritest  (sest mulle ei meeldi numbrid) ja eesmärkide seadmistest, mis selle “täitsa loogiline ja loomulik” protsessi taga tegelikult aset leiavad. Ma ei ole kuus ja pool aastat endale kordagi palka maksnud, sest ma olen kogu aeg jõudnud uute toodete, teenuste ja arendusteni, ja mõelnud alati, et oo, nii põnev, seda küll ju tahaks ära teha ja proovida- Sellest lähtuvalt olen kõik ettevõtte tulud reinvesteerinud uutesse seadmetesse, arendusse, materjalidesse – veel paremaks, veel ägedamaks – ja see valdkond on ka veel ju üldse proovimata, tuleb ära teha. Ma saan seda endale lubada, sest lisaks ettevõtja olemisele olen ma ka õpetaja, mis tagab mulle igakuise sissetuleku – lastevorst ja kommunaalid on sellega kaetud. Ma tean, et seda lugedes võib tekkida tunne, et nojah, sa ju saad seda endale lubada  ja koguaeg reinvesteerida, ja sul ei olegi vaja endale palka maksta, sest koolist tiksub kogu aeg raha peale.  See ei ole tegelikult nii lihtne, kui esmapilgul tundub, ja nende kahe asja paralleelselt tegemine on algusest peale olnud mu enda väga teadlik valik.

See on võibolla peaaegusama (täpselt ei tea, sest ma ei ole ise kunagi aktsiatega mürgeldanud), et mõni paneb kogu raha kuhugi riskantsemasse fondi (või aktsiatesse või mis nad on) ja võibolla saab kiiremini rohkem kasu, aga võibolla kaotab ka kiiremini ja rohkem. Mõni aga paigutab osa oma vahendeid rahulikumasse ja stabiilsemasse fondi ja siis teise osa rahaga  riskib. Mõni paneb kõik stabiilsesse ja vaikselt kükitab seal. Mina ilmselt kuulun sinna keskmisesse kategooriasse. – õpetajatöö tagab stabiilse sissetuleku ja siis oma ettevõttega riskin ja proovin. Oluline on mõista, et õpetajatöö (peaaegu täiskohaga) nõuab päris palju aega ja energiat, ja see pärsib ja aeglustab märgatavalt ettevõtlustegevust, kuid ee on olnud minu teadlik valik.

Seega jah, Kuudil on läinud viimased kuus kuud ülihästi – mõtlesin paar nädalat tagasi, et äkki peaks raamatupidaja käest küsima või veidi uurima, et kas mu ettevõttel ka selline funktsioon on, et sealt palka välja maksta saab – olen kuulnud, et mõned nii justkui teevad. Täna (#eriolukord) tean, et praegu see funktsioon ei tööta, aga ma ei ole kurb või masendunud, sestma olen see stabiilsema ja rahulikuma fondi mees ka  jah, ma ma investeerin võimalusel alati, arendan (ennast ja tehnikat), aga maandan ka riske.

Praegu on lihtsalt teistsugune aeg ja hea on tunda, et ma ei sõltu kellegi teise viitsimisest või mõtetest – mina ise olen see, kes enda raha ja investeeringute eest vastutab. Ma ei pea kartma, muretsema ja ennustama, et huvitav, kas mu ülemus leiab mingi lahenduse või äkki ta peab mind koondama. Ma mõtlen praegu, et kuidas ma antud olukorras saaksin arendada, muuta ja ka investeerida, et kõigest sellest välja tulla ja edasi minna nii, et mu ettevõte oleks veel parem ja edukam.

Enda ettevõttesse investeerimine on väga äge! Muidugi tähendab see pidevat tööd, väga palju tööd. Aga nagu see klišee kõlab: “when your work is your hobby you don’t have to work a day in your life”. Minu soovitus on mõelda, kui suur on see risk, mille sa võtta julged – kas lähed all out või oled nagu mina, et korraldad elu kombineerides stabiilset ja riskantsemat elustiili.

Arvake ära, mitu korda ma olen mõelnud, et läheks ka all out! Väga mitu(kümmend) korda – olen mõelnud, et appi, tahaks kiiremini oma eesmärke ja mõtteid teoks teha  – äkki loobuks õpetajatööst Aga ma ei ole seda teinud, sest mul ei oleks siis sellist vabadust riskimiseks. Kui peaks nüüd selguma, et Kuudiga lähebki pekki ja aasta aega (näiteks) ühtegi üritust seal korraldada ei saa, siis mu esimene mõte on, kuidas ruumid millegi muu jaoks ümber kohandada. Sealt edasi – kui  kohandamineei peaks toimima, kuidas ja mida uut teha. Miski ei ole jääv (teate küll mu neid igaastaseid relatiivsusteooria postitusi) kõik ongi muutuv ja suhteline ja tuleb olukorraga kohaneda, olla loov,paindlik ja postiivne!

Praegu on minu kõige suurem mure – väga suur mure – kõigi nende üliägedate Eesti väikeettevõtete ja ettevõtjate pärast, kes on läinud all out! Täielik lugupidamine oli mul enne ja on ka nüüd kõigi nende vastu, kes on võtnud selle julguse ja teevad oma asja suurelt ja ägedalt: pakuvad tööd (ühele või kolmele, mõned lausa 10+ inimesele, mis on juba väga suur asi), loovad väärtust ja no on üldse nii toredad. Aga praegu on neil paljudel ikka väga raske. Nendel ettevõtjatel on inimesed, kellele tuleb käibenumbrite kokkukuivamisest hoolimata palka maksta, paljudel selle palga ootajatel on kodus ka oma väikesed inimesed. Ma tean, et praegu ei ole ilmselt ükski ema oma aega sisustamas veebipoodides ringi shopates ja kõige ägedamat Eesti kevadmoodi oma või lapse garderoobi ostes, sest on väga ebakindel aeg —keegi ei tea, millal, kui palju või keda koondatatakse ja millal see kõik lõppeb. Aga kui sa ikkagi plaanid postiga saata kingituse sündinud beebile või oma õetütrele või lapselapsele, siis ma kutsun sind üles — palun anna oma panus nende väikeste ettevõtete ellujäämiseks!

Lisaks soovitan kindlasti liituda ka #Kogumispäeviku Facebooki grupiga, kust saab väga häid ideid säästmise ja muude päevakajaliste teemade (kindlustused jm) kohta. Samuti on inimesed seal jaganud väga häid nippe nädalamenüüü säästlikuks planeerimiseks. Minu 50 euroga nädalas hakkamasaamise lugusid saab ka endiselt lugeda.

Vaatasin eile AK nädalat ja seal reporterid küsisid erinevates Eesti linnades inimestelt, et kas ja kuidas koroonaviirus nende elu mõjutanud on. 6 või 7 inimest, kellega räägiti, vastasid kõik, et ei ole. Kuidas!? Ma ei mõista, kus nad elavad – ma olen siiani nii imestunud ja kahtlustan, et äkki see klipp salvestati eelmise nädala alguses… Ma ei arva, et oleks põhjust paanikaks (see ei ole kunagi kedagi aidanud), kuid väita, et praegu saaks business as usual asju ajada, ei tundu mulle reaalne.  Palun andke kommentaarides teada, kuidas koroonaviiruse teid ja pere mõjutanud on ning jagage lugusid – või ehk iseenda kogemusi – sellest, kuidas väikeettevõtjad praegu toime tulevad. Hoidke ennast ja oma lähedasi!

Tekst Anna Lutter. Fotod Anna Lutter ja