Cart 0
minu joonistus Woolishi pleedil!
Mu joonistus ei ole kunagi teab, mis asi olnud. Mulle on alati meeldinud joonistada, aga ma ei oska asju realistlikult edastada. Aga nagu ka teistes valdkondades, siis ei ole see pisiasi mind kunagi heidutanud ja nii ma siis käisin isegi kunstiringis, sest kui entusiasmi jagub, siis on kõik võimalik. Kunstiringist on mul hästi selgelt meeles üks seik. Tahtsin sellel päeval koju minna ja ei viitsinud üldse mürgeldada nende värvidega seal kunstiklassis. Teemaks olid meil puud. Aga kohusetundliku õpilasena keevitasin sinna paberile guaššidega mingid puud ritta ikkagi. Kolm tükki. Üldse ikka ei viitsinud, ei viitsunud mingeid oksi joonistada vaid tegin nagu lihtsalt sellise robustse tüve ja siis selline kerajas puhmas sinna peale. Kuna parasjagu oli sügis, siis sündis see kõik oranžikas tonaalsuses. Tegin valmis ja olin niiii valmis koju saama, sest joonistus ju tehtud. Aga õpetaja: “Vau, Lutter, see on küll su parim töö – väga-väga hea. Tõesti hästi huvitav lahendus! Teeme nüüd siit edasi veel kolm pilti puudest ka teistel aastaagadel – see sobib ideaalselt kooli fuajeesse.” Ja ma tahtsin koju minna …
Aga miks see vahejuhtum mul siiani meeles on? No eks ikka sellepärast kindlasti, et päris kaua rippusid mu neli taiest “Kolm puud. Aastajad” koolifuajees. Aga teisalt kindlasti sellepärast, et see oli vist esimene kord, kus ma mõistisn, et kõik ei peagi realistlikult ilus olema, võino üldse ei pea ilus olema, mõte võib olla oluline. Sellel hetkel ma veel ei mõelnud, et võib-olla õpetaja soovis mind lihtslat motiveerida ja no veits nagu liiga palju kiitis – arvasin, et nii päriselt on – aga ükskõik, kas ta siis tegi seda motiveerimise eesmärgil või lihtsalt, sest talle päriselt meeldis, siis mõlemal juhul on tema panus sellesse, et ma täna julgen üldse joonistada väga suur – aitäh, õpetaja Kaie Kuusing.
Peale seda “ei takista vallid ei takista mäed” ja ma joonistan päris palju. Sodin alati vihikutesse, teen skeeme, teen joonised, teen joonistusi, trükin, maalin, vesivärvin. Sest mulle lihtsalt meeldib. Nii sündisid kõik mu raamatute illustratsioonid, isadepäeva kikilipsu aluste kujundused, emadepäeva koti pakend (millele õigepea on täiega täiendust oodata! Juhuu!) ja no kasvõi viimane jänes Joonase seiklus. Ometi ühendab kõiki neid juhtumeid asjaolu, et tegin need joonitused hädavajadusest – ehk siis oli vaja pakendit ja kust sa seda inimene mujalt siis ikka võtad kui tuleb pusida ja ise teha. Ma tunnen küll, et mõnikord see isetegemise entusiasm ja põhimõte “kõike saab ju ise teha” mulle saatuslik, sest palju kiirem ja parem tulemus saaks kui mõnda eksperti näiteks kasutada. Näiteks noh.
Ja seda suurem oli mu üllatus kui ma eelmisel suvel sain e-maili, milles seisis küsimus: “Kas sa tahaksid tekkidele joonistused teha?” Algul olin suht kindel, et see on järgmine kiri sarjast “Olen Zamunda prints, kes on teie vanatädi onupoja naise vend – kõik lähedased sugulased on tedmata kadunud ja teie olete nüüd trooni pärinud, palun saata pangaandmed.” Aga kui see meilivestlus oli juba mõnda aega siis ikkagi kestnud, siis selgus, et ei ole prints Zamundast vaid hoopis Eigo Woolishist, kes päris tõsimeeli pakkus mulle välja, et teeks koos ühe toote ja mind on vaja selleks, et ma JOONISTAKSIN pildid.
Woolishil oli plaan välja tulla uue pehmete meriinost lastepleedide/ tekikeste sarajaga. Neil oli väga ägedalt välja mõeldud lugu selle teki ja sarja juurde ja nad teadsid päris täpselt, mida nad tahavad. Idee oligi siis skandinaaviapärane minimalistlik loom tekil, kes piilub kuskilt tagant. Ehk siis näha ei ole mitte terve loom vaid loom piilub, sarja nimi “Kes seal on?”. Eigo andis mulle ette ka kolmteist looma ja mõned pildid, mis neile meeldivad, et saaksin stiili ja üldmõtet tabada.
No ja siis hakkas minu töö pihta – see oli vist esimene töö Kuudi pika laua taga, mida üldse tegin – seepärast oli see mulle ka väga eriline – Kuut oli just avatud – ja lapsed olid maal vanaema juures ja ma olin üksi suure laua taga ja joonistasin. See kõlab siin muidugi kõik väga hästi, aga reaalsus on see, et tegelt ikka Eigo pidi mind veits tagant ka torkima ja kõik kippus venima – nagu ikka. Meie tööprotsess nägi välja nii, et ma joonistasin, saatsin Eigole. Eigo vaatas, ütles, mis meeldib, mis ei meeldi. Ma joonistasin uuesti, saatsin Eigole jne. Võib-olla kõige suurem muutus, mis võrreldes esimeste piltidega tegin oli see, et alguses jäi peale ainult looma pea, aga mingi hetk kui kõik mu joonistatud loomad nägid välja nagu kolme looma ristsugutis ja ei meenutanud konkreetselt karu ega jänest ega ka hunti vaid neid kõike korraga, siis hakkasin analüüsima, et kuidas siis saada nii, et ta ikka meenutaks ühte konkreetset ja siis sain aru, et käpad ja saba on eriliikidel üsna väljendusrikkad ja otsustasingi need siis ka pitidele panna. See töötas!
Kui me siis enamvähem olime kujude osas paika saanud ja parimad välja valinud, siis mulle meeldis väga see, et Eigo ülihästi ja täpselt ütles, mida muuta – a la käpp veits nurga alla, saba rohkem välja. Ja ma siis joonistasin veits jälle ümber ja lõpuks endalegi üllatuseks sai isegi teatud tingimustel eriloomad ära tunda piltidelt. Siis panin pildid arvutisse, saatsin Eigole ja põhimõtteliselt juba kuue-seitsme kuu pärast olid tekid valmis! Tegelikult tekid sündisid ikkagi natuke varem, aga Eigo nägi veel suurt vaeva pakendi välja töötamisega. Kuna mulle endale väga meeldivad läbimõeldud ja sõnumiga pakendid, siis minu meelest oli see inveteeritud aeg tulemust väga väärt! Lõppkokkuvõttes valmis siis justkui raamat, mille peal on see sama loom, kelle tekk sees on ja siis pakendi sees on veel ka üks lugu sellest loomast. Woolish on ka üleüldse väga äge selle poolest, et neil on nii armsad ja tähendusrikkad detailid, sildid.
Ja peale seda kui pakendi idee oli olemas, läks veel natuke aega mööda ja siis Woolishi Anna saatis mulle autost fotod trükivärskete pakenditega, mis esialgu said küll valetpidi prinditud, aga kokkuvõttes hakkas asi ilmet võtma. Ja nüüd möödunud nädala lõpus saatis Anna mulle pildi, kuidas Eigo köögilaua taga pakendeid kummitab ja lõpuks on ka tootefotod valmsi ja tooted Woolishi epoes üleval!
Ehk siis enamvähem natuke vähem kui kümme kuud ja üks tekk jõudis ideest tooteni! Aitäh Annale ja Eigole, kes minu poole mingitel üsna segastel asjaoludel otsustasid pöörduda! Kokkuvõttes on ikka väga-väga äge näha enda joonistust mingil päris tootel ja päris asjal – ja veel nii ägedal asjal! Tekid on üleni meriino, valmistatud Kaunases ja minu meelest ideaalne katsikukingitus! Ja Woolish on üleni Woolish – maailma kõige armsamate ja andekamate inimestega seal taga! Kui te mind ei usu, siis hiljuti kohtusime Anna ja Eigoga ka LIVE kohtumistesarjas “peale KUUT” – saate seda järele vaadata ja kuulata või siis minge nende väga värskele ja sisukale kodulehele!
Tekst Anna Lutter. Fotod Anna Lutter, Anna Siimu, Martin Kosseson. Aitäh, Woolish.
