makeover minu kabinetis

Ma hakkasin üks päev mõtlema, et kui vähe ma mõtlen. Vaatasin Kuuti sinna kõndides (nendel päevadel vaatad ikka inimestele (ja pigem ikka 5 X 10le mitte 2 + 2le) loodud koolitus- ja peokeskust natuke teistsuguse pilguga) ja mõtlesin, et kuidas ma julgesin midagi sellist ette üldse võtta? Reaalslet meenutasin kahe aasta tagust aega kui seal lammutasime ja tegime ja kust mul tuli selline julgus, et sellest üldse midagi saab? Ma jäin endale vastuse võlgu, sest ei meenunud, et ma üldse kunagi sellele mõelnud oleksin. Mäletan ainult seda, et mul oli koguaeg selge, mida ma tegema pean, täna-homme-ülehomme; kust tellima osb-d, kust otsima paremat silikoni ja kust tellima valgusteid. Lihtsalt kuskilt oli see teadmine tulnud mu peaajusse ja ma ei pannud neid mõtteid küsimuse alla vaid lihtsalt tegin. Küsimuse alla ei ole ma pannud ka kunagi seda, et mul on oma elus isiklik õmblustuba (juba teine).

Oma esimese isikliku õmblustoa seadsin sisse vanaisa juurde (tsau, vanaisa!). See juhtus aastal 2016. Enne seda tegelesin õmblemisega kodus: kõik kangad olid kodus, kõik masinad olid kodus, kõik kapid olid käsitööasju täis! 2016 aastal aga mõtlesin, et kuna vanaisal (minu kodust 2,5 km) on paar tühjana seisvat tuba, et teen ühest õmblustoa endale. Mõeldud ja Algol tehtud. Sellest toast saad pikemalt lugeda ja pilte vaadata SIIT ja SIIT. Tegelikult oli see väga mõnus tuba! Ja vanaisal oli üliäge, et ma ikka üsna tihti õhtuti sinna maandusin ja temaga sai nii mõnigi poliitteema läbi arutadatud ja Facebooki piltki üles aidatud laadida.

Kui aga 2019 hakkasime Kuuti ehitama (meie kodust 400 m kaugusel), siis tundus üliloogiline, et mu õmbluskabinet tuleb ka Kuuti tuua, sest muidu oleksid materjalid sajas kohas laiali ja no 400 m on ikka veel parem kui 2,5 km. Seega koos Kuudiga valmis ka minu töötuba 2.0. Kuna Kuut ise on üsna suur ja nõudis üsna palju mõtte-, planeerimis- ja ehitustööd, siis töötuba jäi üsna sellise askeetliku kujunduse juurde alguses, et kõik mis vaja oli, oli olemas, aga mitte midagi rohkemat. Üsna kohe hakkas sinna kogunema igast jura, mida üldkasutatavates ruumides vaja ei olnud ja kuhugi panna ei olnud ja lattu ei mahtunud ja tahtsin silma eest ära ehk siis sattusid need sinna ruumi.

Jaanuari alguses täiendasin oma õmblusmasinaparki ühe uue isendiga (suurem ja fäänsim tikkimismasin) – teiste masinate kohta saad lugeda postitsut SIIT. Tikkimismasina tulekuga oli vaja juurde tekitada lauapinda, et see ära mahutada ja siis vaatasingi, et tegelt see ruum ei ole üldse selline nagu see võiks ja kuna aega parasjagu ka nagu oli, siis otsustasin, et teeme siis juba veel ümberkorraldusi ja projekt õmblustuba 2.1 oli saanud üsna sujuvalt ja loogiliselt alguse!

Uuele tikkimismasinale mõtlesin välja sellise eritellimuslaua, millele Algo siis keevitas raami ja paigaldas muud tuled-viled ka. Laua alla planeerisin kohe Ikea metallist kummutid ning ülemise riiuli vahe oli tegelikult täiesti suvalise mõõduga, aga sinna alla mahtusid ideaalselt kaks suurt metallkasti ja üks madal puitkast, mille sisse on ideaalne panna tikkimismasinast koguaeg tulevad niidijuppe! Lisaks mahtus laua alla ka printer ning kohe tikkimismasina kõrval on ruum ka arvutile. Nende kõrvuti olek on oluline, sest arvutist vaatan infot, mida tikkima asun. Laual vahetasin natuke ka masinate järjekorda, et kõige enam kasutatava pooltööstlusliku Juki ümber kõige mõnusamalt ruumi oleks!

Tellisin juurde Ikeast ka sahtlitega väikeseid kummuteid. Nendes on ideaalne sorteerituna hoida masinanõelasid, varuosasid, lõikeid, karabiine, silte jne. Juba varem oli seina najal laua peal suured korktahvlid, millele olid kinnitatud kaardid või mingid muud nunnud mälestuskirjad/ piletid/ vanad lõiked jne (sellise sümboolse tähendusega asjad). Tahtsin neid alles hoida, aga korktahvlid võtsid laual ruumi ja nii paigaldas Algo seinale peenikesed riiulid (Ikeast jälle), millele sain suured korktahvlid panna. Ostsime Depost ka korkpaneele, mille värvimisime mustaks + lõikasime õigesse mõõtu (sisse pistikupesadele avad jm) ja panime seina – nii saab nüüd armsaid ja ka vajalikke asju panna põhimõtteliselt kogu selle seina ulatuses! Seina peale kinnitasime veel kunagi ammu Magazinist ostetud valged hoiutopsid/ klambrid.

Paremas seinas on samad riiulid, mis olid ka mul vanaisa juures. Kuna uus tuba on aga pikem, siis paremasse nurka mahtus ära veel üks riiul, kus on ka natuke kangaid ja natuke karpe, mille sees kõike vajalikku hoida. Toa keskel on suur juurdelõikudlaud, ise tehtud. Laua otstes on Ikea Kallax riiulid, nende all rattad ja siis nende vahel OSBplaat, mille peal on öökullide väljalõigatud alused. Kui tahad kõikidesse sahtlitesse ka sisse vaadata, siis panin oma toa ümbertegemisest kokku ka oma esimese Youtube video:

Olen nüüd väga rahul selle toaga. Endiselt on ainult üks suur mure – nimelt ei oska ma sellele toale mingit head nime anda. Tavaliselt ütlen “minu tuba” või “töötuba” või siis – mu lemmik – “kabinet” – aga tegelikult ei defineeri neist ükski seda tuba piisavalt hästi mu meelest või no isegi mitte nii hästi, et ma igakord ei kokukutaks kui seda ruumi nimetada tahan: “No vii need sinna, no sinna no vii sinna siseaknaga ruumi.”. Niiet kui teil on pakkumisi nime osas, siis ma olen avatud! Ja kui teil on häid ideid, kuidas mingeid käsitöövahendeid, -materjale veel paremini hoiustada, siis muidugi andke mulle ka teada! Mulle väga meeldivad head lahendused!

Tekst ja fotod Anna Lutter