Asjad väljast poolt sisemist isu

Kui tavaliselt leitakse alati põhjust tähistamiseks, siis viimastel kuudel olen mina alati leidnud põhjust kikilipsude tootmiseks. Ja tähistamiseks ja koogi söömiseks muidugi ka. Oktoobrikuu kikilipsud olid rihitud Tallinna esimese improvisatsiooni festivali TILT toetajatele, austajatele, tegijatele ja muidu olijatele. Nende produtseeringuga ma ennast tagasi hoidma ei pidanud, telliti natuke alla saja ühiku käsitsi tembeldatud kikilipse. Kusjuures kõik templid tegin teiseringi materjalidele – voodilinadele ja suuremate tädide moest läinud pluusidele. Lisaks lipsudele valmis selles sarjas ka mõni(kümmend) pross(i).

Ka novembrikuu kikilipsu stiimul tuli väljaspoolt minu enda isusid. Taheti ühte, ühele isale. Tegin neli, ostis neli ja nüüd on ilmselt neli aastat tal isadepäevaga siis ühelpool. Kadestamisväärne, sest pole midagi keerulisemat kui meeles pidada kõik tähtpäevad ja siis veel pidada meeles päevad umbes kaks nädalat enne tähtpäevi, kus oleks meeles, et kuna mul on meeles, et varsti on tähtpäev, siis on vaja juba praegu meeles pidada, et kinki on vaja! Lisaks sellele peab samal ajal veel meeles pidama ka kõiki teisi asju: ahjus olevat liha, mis kahe minuti pärast tuleb välja võtta, laelambi lüliti asukohta seinal, pangakaardi pin-koodi, lõppudelõpuks ka oma nime ja seda, et cat on kass. Tunnen ennast üpris kõrgeandelisena, hetkeks.

Novembrikuu kikilipsudega poseerib Päären, need on talle küll mõnevõrra suured, sest ta ei anna ise veel päris isa mõõtu välja. Oktoobrikuu lipsudega poseerib Eva, kes ka veel isa mõõtu välja ei anna, aga nagu ikka per asperda ad astra, ärgem heitkem meelt!