Kui sa oled sattunud siia blogisse ja neid ridu peale pealkirjast silma jäänud sõna “purk” nüüd loed, siis sa ilmselt tead, et siit ei tule uut kurgimarineerimisretsepti või tikrimoosi saladust. Etteruttavalt võin öelda, et sul on õigus kui arvasid, et eks see Lutter hakkab jälle rääkima, kuidas ta Magaziinist hea
Järgnevalt asun käsitlema lastetoa vasakut poolt. Paremal pool asuvast voodilaadsest tootest saab lähemalt lugeda eelmises postituses (LINK), aga kõik ülejäänud pooled ja nurgad – mida ühe korterelamu neljakandises standardtoas on omajagu – saavad vaadeldavaks ja loetavaks siin. Niisiis, sinna vasakusse seina kujutasin ette midagi, mis täidaks nii kapi, laua, riiuli kui ka
Kui keegi küsiks mu käest, et mis on kõige tüütum asi maailmas, siis ma teaks kohe vastust! Kuigi kartulite koorimine on ka üks imelikumaid ja tüütavamaid tegevusi ning nõude pesemine ka, siis õmblusmasinate (ja -tarvete) välja tõstmise tüütustaset ei ületa miski, päriselt ka! Ülitüütu! Kartulite koorimisele olen alternatiive leidnud riisi, pasta
Me oleme valmis! Võinoh kui nüüd lõpuni aus olla, siis tuba (loe: väike nurk kitsas ruumis) on valmis, sest ma ei ole kindel, et keegi üldse saaks valmis olla millekski selliseks, mida ta kunagi varem kogenud ei ole – kahele lapsele emaks-isaks olemiseks. Igaljuhul püüdsin selle väikese nurga meie magamistoas kujundada beebile nii hea,
Ma ei pea ennast küll väga suureks melomaaniks, kuid mitte miski – ei paraad, presidendipaari avavalss, kleidid ega hävitajate lend üle Vabaduse väljaku – ei kõneta mind Vabariigi aastapäeval rohkem kui eetris kõlav hümn. Üldse on kummaline, kuidas üks heli nii Vabariigi aastapäeval, 1. septembri avaaktusel või võrkpalli kohtumise alguses mõjub.
Ülesvõtteid möödunud sõbrapäeva emotsioonidest ja tähistamistest on tore – vahelduseks digitaalsele maailmale – seinale füüsiliselt välja panna. Fotod võib välja printida otse oma koduprinterist, kuid tasuks jälgida, et kasutad head paberit ning valiksid printimisseadetest „fotoprogrammi“ see annab kvaliteedile ja lõpptulemusele palju juurde. Minu vöötatud fotod traditsiooniliselt monokroomses gammas. Nende printimisel tasub
Ehki alateadvus kosutab mind ikka ja jälle kuskilt kaugest põhikoolist saadud teadmisega, mis väidab, et inimene õpib oma enda vigadest, siis mina olen konstantselt otsustanud oma alateadvuse aatelised püüded kõikvõimalikke meetodeid kasutades maha suruda ja ära eirata. Jah, ma ei ole oma vigadest õppinud. Ajalugu kordub. Kui ma eelmisel aastal
Ehki värske Käsitöö ajakirja ilmumine jäi juba kahe kuu kaugusesse minevikku ja vahepeal on jõudnud lisakas aastaajale vahetuda ka saatejuhid Rahvusringhäälingu tele-eetris ning karv valgejänese seljas, ei ole ma siin veel oma rõõmu jagada jõudnud. Rõõm on, rõõmu on! Sügisnumbris figureerisin kolme projektiga. Kaks neist oli jätk suvenumbris ilmunud lastetubade
Tundub, et evolutsioon on jõudnud müügiplatsilt kaugemalegi. Kaks postitust nädala aja sees on selles ajaveebis midagi fenomenaalset. Põhjuseid sellise olukorra sündimiseks on mitmuses. Alustan kõige uhivärskemast. Umbes mõned päevad tagasi tulin mõttele fabritseerida lisaks täismeeste kikilipsudele ka mõned väikese inimese kikilipsud, ikka nii, et papa saaks ka Pääreni stiili järgida.
Suvine number Käsitööd on väljas, rõõm! Minu kaastööd on sees. Igas mõttes sees: ajakirjas sees ja saabuvale suvehooajale ehk loomuvastaselt ka toas sees, nelja seina vahel. Veel enne seda kui Päärenit olemas ei olnud teadsin ma, et plastmassist värvilisi mänguasju minu kodus olema ei saa. Valesti teadsin! Ja isegi kui
