Mina olen Anna ja mul on sõltuvus, ma ei suuda kunagi mitte kunagi ära öelda ühestki tükist kangast (tsau kõigile, kes mulle oma vanaemade ja tädide kappidest seisma jäänud juppe ja suuri tükke saatnud on!). Aga mul on ka teine mure (muresid on rohkem tegelikult), nimelt olen ma kummalisel
Järgnevalt asun käsitlema lastetoa vasakut poolt. Paremal pool asuvast voodilaadsest tootest saab lähemalt lugeda eelmises postituses (LINK), aga kõik ülejäänud pooled ja nurgad – mida ühe korterelamu neljakandises standardtoas on omajagu – saavad vaadeldavaks ja loetavaks siin. Niisiis, sinna vasakusse seina kujutasin ette midagi, mis täidaks nii
Asi on ametlik. Lastetoast on saanud täisõiguslik lasTE tuba ja see mahutab endasse nüüd magama ja mängima mitmusliku arvu lapsi. Kui enne oli tuppa pressitud vaid Pääreni voodi, siis nüüd on seal voodeid kaks ja lisaks magamiskohtade kahekordistumisele, mitmekordistus ka mängimiseks jäänud põrandaala. Päriselt ka.
Asjad siin on ikka täiega metsas. Kuuaega tagasi kui lastetoa remont valmis sai, arvasin ma ise ka, et kohe-kohe formuleerub sellest siia üks postitus, aga tuleb välja, et täiesti valesti arvasin. Postituse tegemise asemel sattusime koos lastega (!) hoopis metsa. Kell oli vist kolm päeval
Eesti keeles on ikka omajagu veidraid mõisteid. Üheks selliseks on kahtlemata lapsehoolduspuhkus. Iga inimene, kes sellel imelisel 18-tähelisel mõistel üle kuu aja viibinud on, teab ilmselt, et asi on puhkusest kaugel ja kahe lapse (kellest vanem ka nüüd lasteaiast suve puhul vabastatud on) puhul tunnen, et
Ma ise ka veel täpselt ei tea ja ootan põnevusega, mis juhtub. See lause vist kirjeldab kõige detailsemalt minu äärmise täpsusega kalkuleeritud ja täiskasvanud inimesele kohase tasakaalukusega välja töötatud plaane lastetoaga. Kui eelmise aasta suvel rakendas Algo kogu oma vaba füüsilise jõu minu õmblustoa peale
Viimased päevad on olnud emotsionaalselt superkeerulised, sest mis valmistaks ühele eestlasele veel suuremaid raskuseid kui komplimentide ja kiituste vastu võtmine? … jah, nende tegemine on veel komplitseeritum. Ma olen ülirõõmus iga hea sõna, pika kirja, kiire laigi, sisuka kommentaari ja kallistuse eest, mis viimasel ajal
Olles värskelt lõpetanud oma teise raamatu kirjutamise, otsustasin siia kirja panna viis äärmiselt praktilist nõuannet, kuidas välja anda raamat vähem kui kuue kuuga. Ole õigel ajal õiges kohas! (aka õnnel on määrav roll). Ühes olen ma kindel, ma olen alati õiges kohas kohal olnud. Vahel (tsau,
Kui muusikute peres voolavad emapiimas noodivõtmed, duurid ja dieesid, siis ma sain ilmselt oma vanematelt (tsau, emps ja is!) kaasa mingi veidra armastuse taaskasutuse ja isetegemise vastu. Ma mäletan hästi, kuidas pikad koolinädad kulmineerusid laupäevaste külastustega Kohila kaltsukatesse ja kuidas me empsiga mitte ainult ei
Piinlik isegi meelde tuletada, aga augusti lõpus tegin ühe kolimistemaatilise postituse, mis kajastas minu kaua oodatud kodust välja kolimist (LINK). Lubasin seal kohe-kohe pilte valmis õmblustoast jagada. Ja mul on rõõm tõdeda, et nüüd – kaheksa kuud hiljem – on kohe kätte jõudnud. Sellega, aga
