Asjad siin on ikka täiega metsas. Kuuaega tagasi kui lastetoa remont valmis sai, arvasin ma ise ka, et kohe-kohe formuleerub sellest siia üks postitus, aga tuleb välja, et täiesti valesti arvasin. Postituse tegemise asemel sattusime koos lastega (!) hoopis metsa. Kell oli vist kolm päeval
Eesti keeles on ikka omajagu veidraid mõisteid. Üheks selliseks on kahtlemata lapsehoolduspuhkus. Iga inimene, kes sellel imelisel 18-tähelisel mõistel üle kuu aja viibinud on, teab ilmselt, et asi on puhkusest kaugel ja kahe lapse (kellest vanem ka nüüd lasteaiast suve puhul vabastatud on) puhul tunnen, et
Ma ise ka veel täpselt ei tea ja ootan põnevusega, mis juhtub. See lause vist kirjeldab kõige detailsemalt minu äärmise täpsusega kalkuleeritud ja täiskasvanud inimesele kohase tasakaalukusega välja töötatud plaane lastetoaga. Kui eelmise aasta suvel rakendas Algo kogu oma vaba füüsilise jõu minu õmblustoa peale
Viimased päevad on olnud emotsionaalselt superkeerulised, sest mis valmistaks ühele eestlasele veel suuremaid raskuseid kui komplimentide ja kiituste vastu võtmine? … jah, nende tegemine on veel komplitseeritum. Ma olen ülirõõmus iga hea sõna, pika kirja, kiire laigi, sisuka kommentaari ja kallistuse eest, mis viimasel ajal
Olles värskelt lõpetanud oma teise raamatu kirjutamise, otsustasin siia kirja panna viis äärmiselt praktilist nõuannet, kuidas välja anda raamat vähem kui kuue kuuga. Ole õigel ajal õiges kohas! (aka õnnel on määrav roll). Ühes olen ma kindel, ma olen alati õiges kohas kohal olnud. Vahel (tsau,
Kui muusikute peres voolavad emapiimas noodivõtmed, duurid ja dieesid, siis ma sain ilmselt oma vanematelt (tsau, emps ja is!) kaasa mingi veidra armastuse taaskasutuse ja isetegemise vastu. Ma mäletan hästi, kuidas pikad koolinädad kulmineerusid laupäevaste külastustega Kohila kaltsukatesse ja kuidas me empsiga mitte ainult ei
Piinlik isegi meelde tuletada, aga augusti lõpus tegin ühe kolimistemaatilise postituse, mis kajastas minu kaua oodatud kodust välja kolimist (LINK). Lubasin seal kohe-kohe pilte valmis õmblustoast jagada. Ja mul on rõõm tõdeda, et nüüd – kaheksa kuud hiljem – on kohe kätte jõudnud. Sellega, aga
Võrreldes sellega, mitu küsimust Päären viieteistkümne minuti jooksul genereerida suudab, jäite teie oma küsimuste püstitamisega muidugi piinlikult tagasihoidlikuks. Samuti jäi tagasihoidlikuks küsimuste raskusaste, sest õmblusmasinate kohta oskan ma ikka üht-teist öelda ja oma lemmikuid Instgrammereid viidata, aga Pääreni konstrueeritud küsimustele – “Miks ma magama pean minema?”, “Kus
Mul läheks vist tükk aega enne kui ma oskaksin välja tuua kolm asja, mis mulle mu kodus kõige rohkem meeldivad… rääkimata kõige lemmikuma valimisest ja ilmselt peale pingsat mõtlemist valiksin lemmikuteks kõige uuemad asjad… Küll aga võin – ja toongi – nüüd ja kohe välja
See elumuutev sündmus juhtus möödunud aasta oktoobri viimastel või novembri esimestel päevadel. Ma olin mitu nädalat järjest ööd-päevad kikilipse õmmelnud, pakkinud, meilinud, ühe silmaga jälgides, et mõlemad lapsed oleksid enamvähem toidetud ja üksteisele ohutud. Ja siis ma järsku tundsin, et ma vajan kiirelt midagi, mis
