tegime korterisse ühe toa juurde

Seekordne elutoa ümbertõstmine algas tegelikult vastupidiselt, see algas mitte riiulist vaid vabast nurgast. Ühel hetkel diivanil olles (võib-olla võiks siit teha järelduse, et ei maksa nii palju diivanil lebotada), vaatasin koridori (meil on selline avatud koridor/ esik/ elutuba) ja märkasin – endalegi ootamatult – et koridori ruum on tegelikult totaalselt alakasutatud. Ehk siis lihtsalt tühi ruum, millel ei ole ühtegi mööblieset, vaipa, lampi, valgustit vaid see lihtsalt on seal. Enamasti kasutavad seda ära lapsed, kes seal jooksevad või jooksevad või jooksevad.

Kui siis oli kaardistatud see tühi ala, siis hakkasin genereerima ideid, mida sinna siis kõike panna saaks. Korra isegi mõtlesin, et ehitada suuri sisseehitatud lükanduksega esikukappe ka veits ringi ja teha siis meie magamistuba kuidagi sinna kappide ja koridori kanti, et siis mõlemad lapsed oma toad saaksid. Aga see tundus veits liiga palju mässamist ja ehitamist, niiet mõtlesin veel ja tuli meelde, et me oleme tegelikult tahtnud, et meil oleks suur söögilaud. Meil on köögis saar ja pukid, mis on pisut ebamugavad pikemateks söömisteks.

Niiet otsustatud, koridori tuleb söögituba. Kui tavaliselt võetakse seinasid maha, et ruumi juurde saada, siis mulle tundus loogiline, et tuleb seinasid juurde teha – ehk siis ehitasime (haha, loe: Algo ehitas) 60 cm seina koridiori juurde. Magamistoas juba panime veits hullu nende värvidega (hall sein) ja kuna see meile endale väga meeldis, siis mõtlesime, et teeme elutuppa ka ühe sellise, meil oli värvi ka veits järgi ja see tundus eriti tore!

Täitsa sama seina ei tahtnud teha. Tuli mõte, et paneme seina enne väikese kraadi alla lauad ja värvime need siis selle halliga üle! Kuni lõpuni välja ei olnud ma kindel, et kas see asi jääb äge ja üldse välja tuleb. Pluss tehniliselt ka tundus laudis mulle alguses liiga paks, samas me ei leidnud ühtegi teist materjali ka, millega seda asendada, niiet jäi ikkagi see laudis. Üles panemiseks kasutasime (loe: Algo kasutas) naelapüstolit. See oli ka natuke selline küsitavusi tekitav kuna puit mängib päris palju, siis mõtlesime, et äkki peab liimi ikka ka panema. Ma aga koguaeg kartsin, et jääb mitte äge ja et pärast ei oleks eriti meeldiv neid liimiga kinnitatud laudu alla kangutada – seega jäi siis see, et panime naeltega. Siiani (2 nädalat) on väga ilusti püsinud kõik.

Kuna sein sai hästi domineeriv äge, siis oli selge, et kogu oma ülejäänud kraami pean elutoa sellest seinast välja tarima. Kus häda kõige suurem, seal Kuut kõige lähem – ehk siis see must kõrge riiul, Jyski mustade ustega kapp ja telekakapp rändasid Kuuti, peaaegu koos kõigi nendel olevate (hästi vajalike ilu-) asjadega. Kapi nurgale jätsin väikese valiku kõige lemmikumaid Iittala asju. Kapp ise on Ikeast. Mulle see Ivari sari juba kaua meeldinud ja olin mõelnud, et kus ja kuidas neid kasutada saaksin, aga mittekunagi ei oleks ette kujutanud, et need jäävad naturaalsel kujul meil elutuppa. Elu on ikka uskumatuid pöördkäike täis (haha).

Tundus visuaalselt kohe, et selleks, et tekitada nö söögitoaala ja elutoaala, selleks oleks hea kasutada vaipasid, et need nagu visuaalselt siis piiritleksid neid tsoone. Vaatasin Ikeast siis vaipasid ka ja nägingi seda rohkekat vaipa. Mulle millegipärast täiega meeldis, veider, miks peaks mulle roheline vaip meeldima. Aga ma jällegi ei olnud üldse kindel, aga võtsin riski ja samal päeval kui olin ära tellinud vaiba, nägin Hemtexis neid rohekas-sinakaid sametkardinaid ka ja siis sain kohe aru, et omgomg nii äge! Tähelepanelikum vaataja näeb pildil ka ühte ümmargust meriheinast vaipa, selle otsin juba varem Hemtexist ja kuigi nagu ei olnud siis otsest plaani, kuhu ja kuidas selle panen, siis tundus, et see läheb igaljuhul hästi meie uude elutuppa ja no kokkuvõttes läks ka!

Söögilaud. Laua tegi minu joonise järgi Algo ise. Jalad metallist ja peal puit, musta õlivahaga üle tehtud. Praegu tundub hästi loogiline, et see söögilaud must on ja täpselt selline välja näeb nagu näeb, aga ise vaevasin tükk aega pead, et milliseks õlitada ja mitu cm siit ja mitu sealt. Aga õnneks peavaevamine tõi seekord edu ja sai päris äge. Pink on ka Algo tehtud. Ja laua taga on ka kaks üsna kiiruga valitud tooli. Aga täitsa ilusad ja mugavad!

Lambist tuleb ka rääkida. Nimelt meil laelambi juhe veetud elutoa sellisesse keskmesse enamvähem. Aga kuna mööblit tuli juurde, siis sain kohe aru, et sinna tuleb ruumi juurde saada ja sellepärast panin sellise suure ja intensiivse valgusti hoopis söögilaua kohale. Väike probleem on see, et sealt küll valgust ei tule, sest seal ei olnud ju juhtme kohta… Milline ebapädev arvestus juhtmestiku vahetades kuus aastat tagasi, oleks võinud ju kohe arvata, et tahan ühel hetkel keset esikut toidulaua panna. Igaljuhul. Otsin sinna hetkel patareitoitel pirni, et ikkagi saaks nagu põlema ka panna. Kuigi otsest vajadust ei ole, sest elutoas on veel 5 valgustit ja koridoris ka tugev valgustus.

Ja siis ilmus elutuppa veel üks suur õhuline tool, mis lambiga hästi kokku läheb, mu endine kästitööõpetaja ütleks, et moodustab kena ansambli. Ja siis taimekast, mida enne raamatute jaoks kasutasime, see muutus taimekastiks ja diivani taga olevaid riiuleid sättisin ka natuke ümber. Tegelt ei ole ma vist siin otselslet rääkinud ka meie (järjekordsest) elutoalauast, mille Algo ka algusest lõpuni ise keevitas ja valas. Aga see on juba vist viis kuud vist elutoas olnud. Igaljuhul, see oli täiesti Algo projekt. Ta tahtis proovida, kuidas on ise valada. Ma veits ainult rääkisin mõõtude osas kaasa.

Seoses selle seina pikendamisega tekkis teisele poole seina ka ruumi juurde (uus tuba põhimõtteliselt), aga sellest juba kirjutan uues postituses, sest see on natukene veel ideetasandil ka! Igaljuhul. See sein sai maruäge ja ma olen üldse päris rahul praegu sellise tumedama fooniga meie elutoas/ söögitoas/ esikus / koridoris/ kodukontoris. Olen näinud ka teistes nõukaagsetes samalaadse planeeringuga korterites söögilaudu elutoas, aga minu meelest tänu sellele seina pikendamisele ja koridori kasutamisele sai meie variant siiski hästi avar, hoolimata et on tume ja üsna palju mööblit ja erifunkstioone eviv. Kindlasti süvendab avaruse tunnet see, et kõik need väikesed (ilu/dekoratiiv)asjad on kadunud ja pind puhas. Kui teil on küsimusi kindlate asjade päritolu või nende tegemise kohta, siis andke kommentaarides teada, ei jõudnud kõige kohta tekstis eraldi välja tuua, aga hea meelega jagan kui huvi!

Tekst ja fotod Anna Lutter